← Eesti

1-10-3014/16

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 21.juuni 2010.a. Tallinn Kriminaalasja number 1-10-3014 Kohtukoosseis Urmas Reinola, Ivi Kesküla, Paavo Randma Kriminaalasi Olga

§ 199

lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi, 23.12.2008.

§ 199

lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi, 08.07.2009.

§ 199

lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi, uuesti 19.02.2010.a kella 15.30 ajal võttis Tradehouse OÜ-le kuuluvast kauplusest Narva mnt 13, Tallinn võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil – 3 Australian Gold Continous Spray SPF 30 kogumaksumusega 1170 krooni, 2 Australian Gold Continous Spray SPF 50 kogumaksumusega 780 krooni, 1 Australian Gold Continous Aloe Freeze Spray maksumusega 395 krooni, 2 Australian Gold Freeze Aloe Gel kogumaksumusega 620 krooni, kõik kokku maksumusega 2965 krooni, kuid ta peeti peale kassadest möödumist kinni. Seega alustas O. Fokina vahetult süüteo toimepanemist, kuid see jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel; samuti selles, et tema, olles varem süstemaatiliselt toime pannud vargusi ning karistatud 04.11.2008.

§ 199

lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi, 23.12.2008.

§ 199

lg 2 p 9 - 25 lg 2 järgi, 08.07.2009.

§ 199

lg 2 p 9- 25 lg 2 järgi, uuesti 29.03.2010.a kella 18.03 paiku Tallinnas, Valdeku 114 asuvast Maxima kauplusest võttis võõra vallasasja ebaseadusliku omastamise eesmärgil Maxima Eesti OÜ-le kuuluvat kaupa: 3 pudelit rummi Bacardi Black maksumusega 205 kr/tk kogumaksumusega 615 krooni, kuid ta peeti peale kassadest möödumist kinni. Seega alustas O. Fokina vahetult süüteo toimepanemist, kuid see jäi lõpule viimata tema tahtest sõltumatutel asjaoludel Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad 3.Esitatud apellatsioonis leiab süüdistatav, et kahe kuriteoepisoodi eest talle karistuseks mõistetud 6 kuuline vangistus on liialt karm, kuna kuriteod jäid lõpule viimata. Ta on oma süüd tunnistanud ja leiab, et mõistetud karistus tuleks asendada üldkasuliku tööga, mille tegemisest ta kõrvale hoiduma ei hakka. Ringkonnakohtu seisukoht 4.Kohtukolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (RKKKo nr 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (RKKKo nr 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (RKKKo nr 3-1-1-120-09). 5.Kohtukolleegium leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus (vangistuse pikkus). 6.Riigikohus on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Veel on Riigikohus selgitanud, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo nr 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. Hinnates apellatsiooni põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, leiab kohtukolleegium, et maakohtu otsus vastab ülaltoodud nõuetele täiel määral. 7. Tuvastamist leidis, et O.Fokina on eelnevalt varavastaste süütegude eest karistatud korduvalt (II kd, tlk 10-17), seejuures ka vabadusekaotuslike karistustega. Ta on alates 2003.a pidevalt toime pannud vargusi, kandes esimese kriminaalkaristuse 16-aastaselt. Ta tarvitab narkootikume, mistõttu on tal pidevalt olnud vaja raha narkootikumide ostmiseks. O.Fokina ei tööta, seega puuduvad tal sissetulekud. Teda ongi kogu aeg karistatud lühiajaliste vangistusega, mis ei ole talle mingit mõju avaldanud. Peale karistuse ärakandmist on ta üritanud uusi vargusi toime panna. Maakohus leidis kõiki asjaolusid arvesse võttes põhjendatult, et kuna lühiajalised vangistused ei ole suutnud O.Fokinat mõjutada õiguskuulekale käitumisele, tuleb mõista seekord pikemaajaline karistus. Toimepandu kahetsemine, arvestades süüdistatava varasemat karistatust (16 korda karistatud varguste eest väärteokorras, viis korda kriminaalkorras), annab aluse veendumuseks, et see kahetsus ei ole olnud siiras, mida tõendab varguste toimepanek kuuajalise vahega. Et O.Fokina jaoks on varavastaste süütegude toimepanemine kujunenud sissetulekuallikaks, on aga ühtlasi asjaoluks, mis tingib talle vabadusekaotusliku karistuse mõistmise. Arvestades seda, et O.Fokina pani käesolevas asjas toime kaks varguse katset, eelmise kohtuotsusega karistati teda ühe varguse katse toimepanemise eest 6 kuulise vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 kohaselt vähendati ühe kolmandiku võrra, ei näe kohtukolleegium süüdistatavale mõistetud karistuses 2 varguse katse toimepanemise eest vähimatki eksimist nn proportsionaalsuspõhimõtte vastu. Uus mõistetav karistus süstemaatiliselt toime pandud varavastase kuriteo toimepanemise eest ei saa olla kergem varem mõistetud ja ärakantud karistusest. Arvestada tuleb ka sellega, et O. Fokina on korduvalt karistatud varguste eest väärteokorras. 8.Arvestades O.Fokina korduvat varasemat karistatust, nõustub kohtukolleegium maakohtu seisukohaga, et uute samalaadsete kuritegude tahtliku toimepanemise eest ei ole põhjendatud süüdistatava olukorra kergendamine vanglakaristuse asendamise teel üldkasuliku tööga. Kohtukolleegium ei pea vajalikuks seda oma otsuses korrata. Selleks, et selgitada süüdistavale, miks ei ole võimalik asendada temale mõistetud vangistust üldkasuliku tööga, tuleb revideerida tema karistusregistrit. Nimelt on O.Fokina korduvalt karistatud varguste eest nii väärteo-, kui kriminaalkorras, mingeid järeldusi temale mõistetud karistustest ei ole süüdistatav teinud, jätkates peale karistuse ärakandmist uute kuritegude toimepanemist. Asendades mõistetud vangistuse üldkasuliku tööga, peab kohus olema veendunud, et üldkasulikule tööle allutatud isik oleks sobiv kindlustamaks selle reaalse täideviimise. Arvestades O.Fokina isikut iseloomustavaid andmeid, ei ole kohtukolleegium veendunud, et ta on sobiv isik üldkasuliku töö kui vangistuse asenduskaristuse reaalseks täideviimiseks ja üldkasuliku töö täideviimise ebaõnnestumisrisk on sellise isiku puhul väga kõrge. Ka ei ole selline asenduskaristus piisav mõjutamaks O.Fokinat kuritegude toimepanemisest hoiduma. Reaalne vangistus on sellise isiku puhul kohtukolleegiumi arvates ainuke võimalus, mis tagab ka õiguskorra kaitsmise huvid KarS § 56 mõttes. Eeltoodud põhjendusi arvestades ei pea kohtukolleegium vajalikuks ega ka otstarbekaks arutada O.Fokina apellatsioonis esitatud taotlust apellatsioonikohtu istungil. Neil asjaoludel ja lähtuvalt KrMS § 326 lg-st 2, leiab kohtukoosseis üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu. Urmas Reinola Ivi Kesküla Paavo Randma

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.