1-06-16566 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 9. oktoober 2008, Tartu Kriminaalasja number 1-06-16566 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Mati Kartau, Tiit

§ 114p 1, 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 2.

augustil 2006 kella 20 paiku XXX-XX valas kaasavõetud plastmassist kanistrist bensiini H.A. kasutuses olevasse tuppa ning tapmise eesmärgil üldohtlikul viisil (tiheda asustusega elamurajoonis, vanas puitehitises, kergesti süttivat ainet – bensiini kasutades) ja piinaval ning julmal viisil (elava inimese põletamine poja nähes) valas bensiini H.A. (sünd 23. detsembril 1933) peale, süütas bensiini, põhjustades majas tulekahju ja H.A. surma. Samuti arutas maakohus R.

§ 114p 1, 2, 3 – § 25 lg 2 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 2.

augustil 2006 kella 20 paiku XXX-XX valas kaasavõetud plastmassist kanistrist bensiini H.A. kasutuses olevasse tuppa ning tapmise eesmärgil üldohtlikul viisil (tiheda asustusega elamurajoonis, vanas puitehitises, kergesti süttivat ainet – bensiini kasutades) ja piinaval ning julmal viisil (elava inimese põletamine poja nähes) valas bensiini H.A. (sünd 23. detsembril 1933) peale, samuti tapmise eesmärgil, kui tuppa oli 2 tulnud ema päästma I.A. , sõnadega „ah sina oled ka siin“ viskas bensiini R. Gorodivski tegevust tõkestama tulnud I.A. (elava inimese põletamise katse ema nähes), kuid I.A. põikas kõrvale ja temale sattus ainult osa visatud bensiinist, ning süütas bensiini, põhjustades majas tulekahju ja H.A. surma. I.A. suutis aga R. Gorodivski tahtest sõltumata põlevast majast väljuda ja ennast päästa, saades põletushaavu. Veel arutas maakohus R.

§ 404järgi esitatud süüdistust selles, et tema 2.

augustil 2006 kella 20 paiku XXX-XX valas kanistrist bensiini H.A. kasutuses olevasse tuppa ning süütas toa, põhjustades majas tulekahju, hävitades H.A. ja J.L. kasutuses oleva ja oma elukaaslasele A.L. kuuluva elumaja ja selle sees oleva sisustuse, tekitades J.L. varalist kahju seoses tarbeesemete, riietusesemete ja jalanõude hävimisega 15 000 krooni, ning süütamisega põhjustas ka ohu teiste majas viibinud isikute: J.L. , B.V. , M.K. , V.J. ja A.B. elule ja tervisele. Süüdistatav tunnistas ennast süüdi osaliselt, väites, et tal puudus tahtlus tappa H.A. t ja I.A. t, aga samuti süüdata A.L. kuulunud elamut. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on R. Gorodivski süü temale inkrimineeritud kuritegude toimepanemises tõendamist leidnud. Kohus nõustus prokuröri märgitud kuriteo motiiviga, milleks oli R. Gorodivski isiklik viha H.A. vastu. Samuti ei olnud R. Gorodivskil häid suhteid I.A. ega. Tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Tõendatud on, et kannatanu H.A. oli R. Gorodivski poolt bensiiniga ülevalatud. Ekspertide arvamuse kohaselt on kogu keha II-IV astme põletushaavad kokku 97-98% keha pindalast saadud lühikest aega enne surma, suremisprotsessi käigus ning surmajärgselt leekide ja ümbritseva keskkonna kõrge temperatuuri toimel, võimalik, et määruses näidatud ajal ja viisil –

1. augustil 2006 kergelt süttiva vedelikuga (näiteks bensiini või mõne muu analoogse vedelikuga) ülevalatud kannatanu süütamisest ning järgneva põlengu käigus. Tulekahjuekspert A.J. selgitas kohtuistungil, et ühes kohas sündmuskohal (proovivõtukoht nr 1) oli bensiini lõhn selgelt tuntav ka inimesele, see koht on voodi ees, kus oli H.A. . Proovivõtukohtades nr 2 ja 3 avastas spetsiaalse väljaõppega koer bensiini, need on kohad koridorist H.A. tuppa avaneva ukse lähedal ja H.A. toast tagumisse tuppa avaneva ukse lähedal. Vahemaad voodist teiste proovivõtukohtadeni olid küllalt suured, umbes 3 meetrit. Bensiin on ülisüttiv vedelik ja võib süttida ka sädemest. Aurude süttimine kanistri kohal on küll teoreetiliselt võimalik, kuid laialivalatult süttivad aurud paremini. Kannatanu I.A. kinnitas kohtuistungil korduvalt, et tema juurde, s.o XXX-XX majja, mis asub XXX-XX majast mõned meetrid eemal, tuli
2. augustil 2006 J.L. ja ütles, et tuli Roman ja valab vanaema bensiiniga üle. I.A. jooksis ema tuppa, tundis juba koridoris bensiini lõhna ja nägi R. Gorodivskit keset tuba valge plastmassist kanistriga, R. Gorodivski ütles „ka sina siin“ ja pritsis I.A. bensiini peale. I.A. sai veidi kõrvale põigata ja kogu visatud bensiin talle peale ei sattunud. I.A. läks R. Gorodivski juurde, lõi paremas käes olnud kanistri maha, R. Gorodivskil oli vasakus käes süütaja, R. Gorodivski süütas välgumihkli, kõik läks põlema. Kas R. Gorodivski viskas välgumihkli maha või mitte, seda ta ei näinud. I.A. haaras R. Gorodivskist kinni, nad kukkusid maha teise toa lävele, I.A. lükkas R. Gorodivski jalgadega eemale ja läks põlevat ema päästma, kuid ema tõukas ta eemale. Ema oli üsna paks ja ta ei jõudnud ema liigutada. I.A. e arvates läks ta välja samast uksest, kust sisse tuli. Kohus ei kahtle I.A. e ütluste usaldusväärsuses. Kannatanu on andnud kohtuliku uurimise käigus üheseid ütlusi. Ütlused on usutavad, kooskõlas teiste tõenditega. Kannatanu J.L. kinnitab, et kutsus I.A. e, eelaimdusest, et juhtub midagi halba. J.L. pidi nägema R. Gorodivski sisenemist H.A. tuppa kanistriga ja tundma toast tulevat bensiini lõhna. I.A. el esines jalgade II astme põletus, pea- ja 3 näopiirkonna I astme põletus. Leek oli ka riietel, kuid I.A. võttis jaki maha. Kaitsja ei ole taotlusi uurimise täiendamiseks (I.A. e riiete võetus ja vastava ekspertiisi läbiviimine) kohtueelses menetluses esitanud. Kaitsja väide, et sooja temperatuuri käes bensiinikanistri avamisel tekkinud survest pritsis mingi kogus bensiini tuppa ja tulekahju süttimine toimus ettevaatamatusest, on paljasõnaline ja vastuolus kõigi teiste tõenditega. Süüdistatava ennastõigustavad väited on paljasõnalised. R. Gorodivski sisenes esimesel korral H.A. tuppa välgumihkel käes, kuna väidab, et suitsetas enne. Seejärel väljus toast, hoides ikka välgumihklit käes. Avas auto pagasiluugi, samuti välgumihkel käes. Võttis autost bensiinikanistri bensiiniga, kuigi autos olid veel sõrgkang, köis jm esemed. Sisenes uuesti H.A. tuppa, käes bensiinikanister ja jätkuvalt välgumihkel. I.A. on korduvalt kinnitanud, et R. Gorodivski süütas välgumihkli. R. Gorodivski kujutas endale üldjoontes ja tavalise elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost oma teo ja saabuva tagajärje vahel. Ta kiitis tagajärje heaks (seda mööndes) ega lootnud seda vältida. Süüdistuse tõendatuse seisukohalt on oluline ka R. Gorodivski käitumine peale kuriteo toimepanemist. Süüdistatav põgenes sündmuskohalt autoga, jättis auto Läti piiri vahetusse lähedusse ja põgenes Läti Vabariiki, kus varjas ennast kuni tabamiseni. Ettevaatamatusest kuriteo toimepanemisel on tavapärane käitumine tegutseda selle nimel, et kahju oleks võimalikult väike, püüd päästa, süüdistatav seda ei teinud ning oma käitumist sündmuskohalt põgenemise ja varjamise osas põhjendada ei oska. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Karistus saab olla vaid pikaajaline vangistus. Vastutust kergendavad asjaolud R. Gorodivski käitumises puuduvad. Vastutust raskendavaks asjaoluks on kuriteo toimepanemine abitus seisundis oleva isiku suhtes – H.A. oli vanemas eas (73-aastane) naisterahvas, suure kehakaaluga, piiratud liikumisvõimega (liikus abivahendina jalutuskeppi kasutades). Süüdistatav on varem viiel korral kriminaalkorras karistatud. Uue ja äärmiselt raske kuriteo pani ta toime vähem kui aasta peale eelmise karistuse kandmiselt vabanemist. Karistuse määra mõistmisel arvestas kohus ka kaitsja avaldatuga, et R. Gorodivski käitus kinnipidamiskohast vabanemise järgsel perioodil õiguskuulekalt, lõi perekonna, leidis viimasele eluaseme, soetas nii sõidu- kui veoauto ning teenis tööga pere ülalpidamiseks vajalikke rahalisi vahendeid. Samuti arvestas kohus süüdistatava ja H.A. suhteid. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu R. Gorodivski kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, mõistes R. Gorodivski õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid vääralt, jättes esinevad küsitavused ja vastuolud tähelepanuta. Süüdimõistev lahend tugineb valdavalt kannatanu I.A. e ütlustele, millised on vastuolulised ja samas erinevad R. Gorodivski ütlustest. Ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel pidanuks kohus hindama ütluste elulist usutavust ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. Selline hinnang otsuses puudub. Kohus on eksinud põhimõtte vastu, et tõendite kajastamise ja analüüsi pinnalt peab olema arusaadav ja jälgitav kohtu siseveendumuse kujunemine. Süüdistuse tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole vaadeldav kohtu poolse tõendite hindamisena, kuivõrd sellisel juhul ei nähtu, millise süüteokoosseisu tunnuse esinemist konkreetne tõend kinnitab ning uuritud tõendid ei ole asetatud omavahelisse konteksti (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-100-06). 4 Samuti on Riigikohus otsuses nr 3-1-1-4-07 leidnud, et „KrMS § 61 lg 1 ei välista tõendite hindamise tulemusena erinevate tõendite astmestamist, kuid keelab ühtede tõendite eelistamist teistele aprioorselt, ilma neid kogumis hindamata. KrMS § 61 lg 2 eeldab tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda.“ Väidetaval mõrvakohal viibisid lisaks hukkunud H.A. I.A. ja süüdistatav. Juhtunu tehiolusid said seega kirjeldada ainult need isikud. Kohus on välistanud süüdistatava ütlused kui tõendid üldse, jätnud need esitamata ja analüüsimata. Juba nimetatud asjaolu iseenesest peaks vältimatult tooma kaasa kohtuotsuse tühistamise. H.A. bensiiniga ülevalamine ei ole tõendatud. I.A. ei ole kohtuliku arutamise käigus rääkinud, et R. Gorodivski valas bensiini H.A. . J.L. seletas kohtuistungil, et nägi, kui R. Gorodivski läks vanaema tuppa, ja läks I.A. t kutsuma, kuna tundis mingit eelaimdust. Ta ütles I.A. , et Roman tuli vanaema juurde. Mingit imelikku lõhna ta ei tundnud. Koos J.L. ga maja köögis viibinud tunnistajad B.V. , V.J. , M.K. ja A.B. on kinnitanud, et kuulsid H.A. toast küll lärmi ja vastastikust sõimu, kuid bensiinilõhna ei tundnud. Nende ütluste valguses jääb arusaamatuks kohtu järeldus, et J.L. pidi nägema R. Gorodivski sisenemist H.A. tuppa kanistriga ja tundma bensiini lõhna. Ilmselt on kohus lähtunud I.A. e ütlustest, et J.L. tuli teda kutsuma, öeldes, et tuli Roman ja valab vanaemale bensiini peale. Kuna J.L. neid ütlusi ei kinnitanud ja tõendite alusel saab väita, et J.L. ei omanudki sellist teavet, siis ei ole I.A. e ütlused usaldusväärsed. I.A. e ütluste tõepärasuse hindamisel tuleb arvestada tema vaenulikke suhteid R. Gorodivskiga, aga samuti I.A. e isikut. I.A. ja viimase elukaaslane N.A. aitasid H.A. l leida kontakti E.K. ja J.S. , kes H.A. oletatavate huvide kaitsmise käigus peksid süüdistatavat, tekitades talle kehavigastuse. I.A. on korduvalt karistatud nii kriminaal- kui väärteokorras. Enne käsitletavat sündmust toimus I.A. e ja R. Gorodivski vahel konflikt, kuna R. Gorodivski kahtlustas I.A. t varguses ja lõi viimast. Sündmuskoha (H.A. tuba) mõõtmed on tuvastamata. I.A. e arvates oli toa suuruseks ca 6m
3. Sündmuskoha vaatlusprotokollile lisatud skeemi kohasel oli toas kaks kappi, voodi, laud ja puuküttega pliit. Seega oli mööblist vaba põrandapinda minimaalselt. Kui I.A. lõi tuppa sisenemisel R. Gorodivski käest bensiinikanistri põrandale, siis võis kanistrist väljavoolanud bensiin sattuda tõepoolest H.A. voodi lähedusse. Seega ei tõenda voodi läheduses leitud bensiinijäägid iseenesest R. Gorodivski tahtlust. R. Gorodivski ei saanud ette näha, et tuppa siseneb I.A. , kes alustab kaklust, lööb bensiinikanistri põrandale ja seetõttu tekib reaalne tulekahjuoht. Kohus ei ole käsitlenud
4. augusti 2006 ekspertiisiaktis nr AP-939-06/4321 toodud arvamust – ekspert ei tuvastanud H.A. laibalt võetud põlenud riidetükkides bensiinijääke – mis kinnitab seisukohta, et H.A. t ei valatud bensiiniga üle. Ekspert A.J. selgitas kohtus, et bensiini süttimiseks pole vaja leeki, vaid piisab sädemest; bensiiniaurude süttimine kanistri kohal on teoreetiliselt võimalik, kuid laialivalatult süttivad aurud paremini; bensiini kogust on raske hinnata, seda ei olnud alla ühe liitri; bensiinil soojenemisel maht suureneb ja soojas suurenevad ka süttimisomadused. Et R. Gorodivski ja I.A. e kähmluse käigus mahakukkunud kanistrist oli bensiin voolanud toapõrandale, siis tekkisid suletud akende ja ustega soojas ruumis kahtlemata bensiiniaurud, milliste süttimise võis tingida juhuslik säde. Pole välistatud, et selline säde võis tekkida kähmluse käigus. Ka pole vahetult süüdistatava vastas seisnud I.A. väitnud, et R. Gorodivski viskas tulemasina maha või siis kummardas, viimaks tulemasina põrandale voolanud bensiinini. Bensiiniga ülevalatuna astub iga normaalne inimene samme ohu vältimiseks ja abi saamiseks. Hukkunu oli vaatamata oma eale ettevõtlik ja liikumisvõimeline isik, kes oleks kahtlemata püüdnud toast väljuda, abi kutsuda või vähemalt voodilt tõusta. R. Gorodivski viibis kanistriga toas ca 5 minutit ja I.A. e tuppa tulekust kuni tulekahju puhkemiseni läks samuti teatud aeg. On absoluutselt ebausutav, et bensiiniga ülevalatud H.A. istus mitme minuti vältel 5 voodil ja ootas rahulikult sündmuste arengut. H.A. käitumine (ei öelnud midagi ka I.A. viimase tuppa sisenemisel) viitab üheselt, et ta ei tunnetanud mingit reaalset ohtu. R. Gorodivski on kinnitanud, et tal puudus tahtlus tulekahju põhjustada, kuulus ju XXX-XX maja R. Gorodivski elukaaslasele ning maja köögis viibisid süüdistatava tuttavad ja elukaaslase lapseealine tütar, kelle elu poleks ta mingil juhul soovinud ohustada. Ka märkis R. Gorodivski, et tingimustes, mil vahetult tema ees oli põrandale kukkunud avatud bensiinikanister, ohustanuks tahtlik süütamine teda ennast samaväärselt teiste toasviibinutega. R. Gorodivski poolt I.A. e bensiiniga pritsimine on samuti tõendamata. I.A. seletas vastuseks kaitsja küsimustele, et R. Gorodivski võttis kanistri vasakust käest paremasse ja pritsis siis kanistrist bensiini kannatanu poole, kes seisis otse tema vastas; bensiin sattus keha paremale poolele, õlale ja jalale. Kirjeldatud olukorras oleks bensiin võinud sattuda pigem kannatanu rinnale ja vasakule küljele, kuid mitte paremale küljele ja õlale. Arvestades I.A. e põletushaavade paiknemist ja iseloomu, oleks bensiiniga pritsimise järgselt kahtlemata süttinud isiku riided ning kahjulik tagajärg olnuks märkimisväärselt raskem. I.A. t nägid vahetult peale tulekahju rida tunnistajaid, kuid keegi neist ei viidanud põlenud riietele. Kohtueelse uurimise käigus ei teostatud I.A. e riiete võetust ja vaatlust, mis võimaldanuks kontrollida kanntanu ütluste tõepärasust. Kaitsjal puudus võimalus asja materjalide saamisel neid uurimise minetusi kõrvaldada, kuna sündmustest oli möödunud juba pea pool aastat. Küsitavusi tekitab ka
5. augusti 2006 ekspertiisiakt nr AP-939-06/4321 ning seda just ekspertiisiks esitatud materjalide osas.
6. augusti 2006 sündmuskoha vaatlusprotokolli punkti 5 kohaselt võeti maja välisukse ava kõrval asuva parempoolse uksepiida alaosalt puidutükid süütevedeliku kindlakstegemiseks (pakend nr 1).
7. augustil 2006 määras uurija tulekahjuekspertiisi, esitades eksperdile küsimused tulekahju tekkepõhjuse ja tulekolde paiknemise osas.
8. augustil 2006 on kohtuekspert koostanud ekspertiisiakti nr PT-6806/4225, vastates ekspertiisimääruses esitatud küsimustele. Akti kohaselt: „Uurimise käigus kasutati põlevvedeliku proovivõtukohtade leidmiseks tulekahjukoera Cash, kolm proovivõtukohta koos numbritega on näha fotol
9. Proovivõtukohal nr 1 (voodi ees) oli bensiinile iseloomulik spetsiifiline lõhn ka inimesele tuntav.“ Ekspertiisiakti lisa moodustavad fotod kolmel lehel. Võetud proove ekspertiisiaktile ei lisatud ja ekspertiisimaterjali võtmise kohta KrMS § 101 nimetatud protokolli ei koostatud. Proovivõtukohad on sündmuskohal sisuliselt määratlemata.
10. augustil 2008 koostas uurija ekspertiisimääruse, milles määras põlevvedeliku ekspertiisi. Määruse kohaselt anti ekspertide käsutusse viis proovi, kusjuures sündmuskohalt vaatluse käigus võetud proovi numeratsioon on muutunud ühe asemel neljaks. Selliselt kogutud ekspertiisimaterjali uurimisel saadud tulem (tõenduslik tähendus) on küsitav. Kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kogutud tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus süüdistatava kasuks. R. Gorodivski tegevus
11. augustil 2006 oli õigusvastane, kuna isiku poolt hoolsuskohustuse rikkumine tõi kaasa H.A. surma. Tegemist on ettevaatamatusega KaRS § 18 mõttes. Et nii KaRS § 114 kui § 404 süüteokoosseisud eeldavad tahtlust kõigi selle objektiivsete tunnuste (sh tagajärje) suhtes, siis tuleb R. Gorodivski õigeks mõista. R. Gorodivski palub oma apellatsioonis kriminaalasi läbi vaadata ja teha õiglane otsus. R. Gorodivski leiab, et kohus ei olnud objektiivne ning vaatas asja läbi ühekülgselt. Süüdistus ei ole tõendatud. 6 Väide, et apellant valas H.A. bensiiniga üle, on vale. Kannatanu I.A. on andnud kohtueelse ja kohtuliku uurimise käigus toimunu üksikasjade kohta vastuolulisi ütlusi ning tema ütlused ei vasta tõele. Arusaadav ei ole kohtu seisukoht bensiinilõhna suhtes. Tunnistajad M.K. , A.B. ja B.V. ning kannatanu J.L. andsid ütlusi, et ei tundnud bensiini lõhna. Seda, et H.A. ei olnud bensiiniga üle valatud, tõendab ka kohtumeditsiinilise ekspertiisi akt nr
12. Läbiviidud ekspertiisid on ebaselged, sest proovide võtmise kohad ei ole õigesti märgitud. Kui apellant oleks H.A. bensiiniga üle valanud, siis H.A. oleks abi kutsunud; kuna ta seda ei teinud ja midagi ei öelnud, siis järelikult ta ei arvanud, et ta elu oleks ohus. Kui I.A. sisenes, siis üritas ta kohe apellanti lüüa ning hakkas apellanti sõimama. Apellant kartis, et I.A. lööb teda näkku, kuna tal oli just olnud näotrauma tõttu operatsioon. Apellant üritas ennast kaitsta ja ütles, et „ettevaatlikult, mul on bensiin“, kuid I.A. lõi ikkagi kanistri pihta. Peale I.A. e lööki läks palavaks ja apellant nägi, et kanister põleb. Kanister kukkus maha koos välgumihkliga. Apellant kukkus koos I.A. ega teise tuppa. H.A. tuba oli suitsu täis ja sinna tagasi minna ei olnud võimalik. Kui põleng oleks alanud seal, kus väidavad I.A. ja prokurör, siis H.A. oleks saanud majast välja. See on näha ka keha asukoha järgi. H.A. istus voodil, tõusis püsti ja üritas väljuda, kuid tuli ei lasknud. I.A. e väide, et ta väljus samast uksest, kust sisenes enne tulekahju, ei ole õige. Apellant lõi akna katki ja kamandas I.A. t sealt välja ronima, päästes sellega I.A. e elu. V.J. i ütlustest nähtub, et I.A. istus ema toa katkise akna juures, kui päästjaid veel polnud. Maja ümber oli palju rahvast, kuid keegi ei ole öelnud, et nägi, kui I.A. tuli põlevast majast välja ja põles. I.A. väidab, et kampsun läks põlema ja ta võttis selle ära, aga kus, see ei selgunud. Politsei tuvastas apellandi auto ülevaatusel juhiistme poolel bensiini lõhna, seega oli bensiin ka apellandi peal ning kui ta oleks süüdanud välgumihkli, oleks ta ka enda elu ohtu seadnud. Kohtu seisukoht, et apellandi motiiviks oli kättemaks selle eest, et I.A. ja H.A. tellisid tema peksmise, ei ole õige. Kõik teadsid, et pühapäeval pidi tulema apellandi vend ja nad pidid lahendama probleemi apellandi peksmisest. Apellant tuli H.A. juurde selleks, et teada saada, miks ta nii käitus. Algul hakkas H.A. apellandi peale karjuma, kuid lõpuks ütles, et vähe maksis. Apellant läks majast välja võtma midagi, millega H.A. t hirmutada, et ta tõtt räägiks, ja võttis kanistri, välgumihkel oli tal käes sellepärast, et esimest korda majas käies ta suitsetas. Apellant teadis, et midagi ei juhtu, sest võttis tuppa sisenedes välgumihkli paremasse kätte koos kanistriga. Siis jooksis sisse I.A. ja rüselemise käigus, kui ta lõi vastu kanistrit, läks see põlema. Tulekahju toimus I.A. e rumala käitumise tõttu. Apellandil ei olnud kavatsust kedagi tappa, eriti veel sellisel julmal viisil ja oma lähedase sünnipäeval. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Tartu Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde ning palusid need rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonidele vastu, leides, et need on põhjendamatud. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. 7 Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud R. Gorodivskile esitatud süüdistust ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas pole vaidlust selle üle, et
13. augustil 2006 kella 20.00 paiku sisenes R. Gorodivski XXX-XX majas H.A. tuppa ning tal oli kaasas kanister bensiiniga ja välgumihkel. Samuti ei ole kriminaalasjas vaidlust, et XXX-XX olev maja süttis bensiiniplahvatuse tagajärjel ning tulekahju sai alguse H.A. toast. Ka ei ole vaidlust selles, et tulekahjus hukkus H.A. ning põletushaavu sai I.A. . Vaidlust ei ole selleski, et bensiiniplahvatuse tagajärjel süttis Valgas XXX-XX asuv elamu, mille tagajärjel tekkis varaline kahju J.L. . Sisuliselt vaidlustatakse maakohtu poolt R. Gorodivski suhtes tehtud süüdimõistavat kohtuotsust seetõttu, et R. Gorodivski käitumises puudus tahtlus Valgas XXX-XX asuva maja süütamiseks ja H.A. surma ja I.A. kehavigastuste tekitamiseks. Ringkonnakohus ei nõustu taolise väitega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt sisenes R. Gorodivski
14. augustil 2006 kella 20.00 paiku Valgas XXX-XX elava H.A. tuppa. R. Gorodivski ütluste kohaselt soovis ta H.A. lt saada selgitust, miks viimane organiseeris tema peksmise ja kui palju H.A. peksjatele selle eest maksis. R. Gorodivski väidete kohaselt toimus tema ja H.A. vahel kõrgendatud häälega vaidlus, mille käigus H.A. keeldus talle sellekohast informatsiooni andmast. Saamata H.A. lt teda huvitavat informatsiooni väljus R. Gorodivski majast, läks oma sõiduki juurde, võttis sealt kaasa kanistri bensiiniga ning sisenes uuesti H.A. tuppa, kusjuures lisaks bensiinikanistrile oli tal käes ka välgumihkel. R. Gorodivski enese ütluste kohaselt võttis ta bensiinikanistri H.A. tuppa kaasa selleks, et viimast hirmutada ning sundida taoliselt H.A. t tema poolt soovitud informatsiooni avaldama. Mil viisil ta soovis bensiinikanistriga H.A. t hirmutada, seda R. Gorodivski kohtuistungil seletada ei osanud. Ringkonnakohus leiab, tulenevalt R. Gorodivski ülakirjeldatud tegevusest (võttis autost nimelt kanistri bensiiniga, kuigi seal oli näiteks ka sõrgkang, millega samuti oleks olnud võimalik H.A. ähvardamine, avas bensiinikanistri korgi vahetult H.A. ees seistes, tal oli käes välgumihkel), et R. Gorodivski soovis H.A. t ähvardada bensiini süütamisega. Seega nähtub R. Gorodivski käitumisest üheselt, et süüdistatav tegutses teadlikult sooviga hirmutada H.A. t bensiini süütamisega, s.o tahtlikult. Ka R. Gorodivski edasine käitumine annab aluse väiteks, et süüdistatav pani talle süüks arvatud kuriteod toime tahtlikult. I.A. e ütluste kohaselt oli momendil, kui tema H.A. tuppa sisenes, toas tunda tugevat bensiini lõhna ja tema arvamuse kohaselt oli R. Gorodivski pritsinud H.A. le bensiini. Tema sisenemisel R. Gorodivski pöördus ning pritsis ka tema peale bensiini. Hetkel, kui ta ründas R. Gorodivskit, et viimaselt kanister käest lüüa, süütas R. Gorodivski tal käes olnud välgumihkli ning selle tagajärjel puhkes tulekahju. Ringkonnakohus leiab, arvestades R. Gorodivski ülalkirjeldatud käitumist, et süüdistatav pidas toas, kuhu ta vahetult enne oli pritsinud bensiini ja kus ta süütas välgumihkli, vähemalt võimalikuks XXX-XX majas tulekahju puhkemist ja möönis sellega kaasnevat võimalust mistahes tagajärgede saabumiseks. Süüteo subjektiivne koosseis peab katma kõik objektiivse koosseisu asjaolud. Käesolevas kriminaalasjas tähendaks see tuvastamist, et R. Gorodivski vähemalt möönis, et pritsides bensiini H.A. le ja I.A. ja süüdates välgumihkli, võib ta põhjustada tulekahju, mis omakorda võib kaasa tuua mistahes tagajärje. 8 Kriminaalasjas on ringkonnakohtu arvates tõendamist leidnud, et R. Gorodivski pritsis bensiini nii H.A. kui ka I.A. e kehale ja süütas seejärel välgumihkli. Pritsides isiku kehale bensiini kui kergesti süttivat vedelikku, peab isik vähemalt möönma, et tema tegevus võib põhjustada mistahes tagajärje, sealhulgas ka isiku surma, mis H.A. suhtes ka saabus. Kahtlemata on isiku surma saabumine põletushaavade tagajärjel isiku jaoks piinav. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga selles, et olukorras kus süüdistatava tegevuse tagajärjel süttivad korraga põlema nii ema kui ka tema poeg, tuleb tema taolist tegevust vaadelda kui julma viisi süüteo toimepanemisel. Kuivõrd R. Gorodivski pritsis bensiini H. ja I.A. , siis on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud KarS § 114 p 3 järgi, see on tapmisena kahe või enama isiku suhtes. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt oli Valgas XXX-XX asuv maja puitehitis. Seejuures oli tegemist hoovimajaga, mille vahetus läheduses oli ka teisi puitehitisi. Samas on kriminaalasjas tõendamist leidnud asjaolu, et ajal kui R. Gorodivski süütas XXX-XX asuva H.A. toa, viibisid majas ka teised isikud. Ringkonnakohus leiab, et teades nimetatud asjaolude esinemist, pidi R. Gorodivski vähemalt möönma, et tema tegevus kujutab endast ohtu ka ümbritsevale ning seetõttu on igati õigustatud tema käitumise kvalifitseerimine KarS § 114 p 2 järgi. KarS § 25 lg-te 1 ja 2 kohaselt on süüteokatse tahtlik tegu, mis on suunatud süütoe toimepanemisele, mis algab hetkest, mil isik vastavalt oma ettekujutusele teost vahetult alustab süüteo toimepanemist. Kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et R. Gorodivski pritsis
15. augustil 2006 I.A. e kehale bensiini ning süütas seejärel välgumihkli, mille tagajärjel puhkes tulekahju. Süüdates bensiiniga ülepritsitud isiku juuresolekul välgumihkli, pidi R. Gorodivski vähemalt möönma, et I.A. e riided võivad süttida ning selle tagajärjel võib I.A. saada mistahes kehavigastusi, sealhulgas võib saabuda ka kannatanu surm. Tegelikkuses I.A. e riided süttisidki, kuid kannatanu surm jäi saabumata tema enese tegutsemise tagajärjel, seega R. Gorodivskist mitteolenevatel põhjustel. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on põhjendatult kvalifitseerinud R. Gorodivski tegevuse I.A. e suhtes mõrva katsena. Vastuseks apellatsioonides esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonides esitatud väitega nagu ei oleks I.A. e ütlused
16. augustil 2006 XXX-XX majas toimunu kohta usaldusväärsed. Apellatsioonidest tulenevalt seatakse I.A. e ütluste usaldusväärsuse kahtluse all tema kohtus esitatud väite alusel, millise kohaselt ütles J.L. I.A. t H.A. juurde kutsudes, et I. Gorodivski valab vanaemale bensiini peale. Apellatsioonides leitakse, et kuivõrd kohtuliku uurimise käigus J.L. sellesisulised ütlused tõendamist ei leidnud, siis tulebki I.A. e ütlusi vaadelda kui mitte usaldusväärseid. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on I.A. tõepoolest kohtuistungil kinnitanud, et teda H.A. juurde kutsunud J.L. väitis appikutset esitades, et R. Gorodivski valab H.A. le bensiini peale. I.A. e taolisi ütlusi on kinnitanud kohtuistungil sisuliselt ka tunnistaja N.A. , kelle ütluste kohaselt tuli nende elukohta J.L. ja kutsudes I.A. t appi väitis, et R. Gorodivski valab bensiiniga maja (s.o XXX-XX ) põrandat üle. J.L. ütluste kohaselt kutsus tema, pärast seda kui majja oli sisenenud R. Gorodivski, I.A. e XXX-XX majja. J.L. ütluste kohaselt kutsus ta I.A. e kohale seepärast, et tal oli mingi „eelaimdus“. Milles see „eelaimdus“ seisnes kohtus ei selgunud, sest J.L. ei olnud oma isiksuse eripära tõttu võimeline nimetatud küsimusele vastama. Ülaltoodust tulenevalt ei saa ringkonnakohtu arvates kuidagi teha järeldust nagu oleks I.A. e väited tema kutsumise kohta H.A. elukohta ja selle põhjuste osas ebausaldusväärsed. Samas jääb ringkonnakohtule arusaamatuks, kuidas eelpool nimetatud asjaolu, s.o millisel konkreetsel põhjusel I.A. H.A. elukohta kutsuti, mõjutaks R. Gorodivski süüküsimuse 9 otsustamist või tõendaks, kas R. Gorodivski valas H.A. peale bensiini või mitte. Kriminaalasjas ei ole vaidlust selle üle, et R. Grodivski oli bensiinikanistriga H.A. toas kui sinna sisenes I.A. . Ringkonnakohus leiab, et asjaolu millisel konkreetsel põhjusel kutsus J.L. I.A. e H.A. juurde ei oma R. Gorodivski süüküsimuse otsustamisel määravat tähtsust ning sellekohased ütlused ei muuda I.A. e ütlusi H.A. toas toimunu suhtes ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohtu arvates ei ole põhjendatud apellatsioonides esitatud väide, et bensiin, mis avastati H.A. voodi eest võis sinna sattuda kogemata ja seda momendil, kui I.A. lõi R. Gorodivskil käest bensiinikanistri. R. Gorodivski väidete kohaselt sisenes ta bensiinikanistriga H.A. tuppa ning seistes H.A. voodi juures avas kanistri korgi. Ta tegi seda soovist hirmutada H.A. t. Kuidas ja mil viisil soovis R. Gorodivski H.A. t bensiinikanistriga hirmutada süüdistatav kohtuistungil selgitada ei osanud. Samas on R. Gorodivski möönnud, et kanistri avamisel võis sealt välja paiskuda teatud kogus bensiini. I.A. e ütluste kohaselt nägi ta H.A. tuppa sisenemisel, kuidas R. Gorodivski pritsis kanistrist bensiini tema ema poole (V kd. tl. 115, 116). Hilisemalt kannatanu täpsustas, et tuppa sisenemisel oli tunda tugevat bensiini lõhna ning tema arvates oli R. Gorodivski selleks momendiks kui ta sisenes tuppa juba pritsinud bensiini H.A. peale. Kui ta esikust H.A. tuppa sisenes, siis R. Gorodivski pöördus, jäi keset tuba seisma ja pritsis bensiini ka tema poole. I.A. e ütlustest nähtuvalt toimus rüselus tema ja R. Gorodivski vahel pärast seda, kui R. Gorodivski oli ka tema peale bensiini pritsinud. Alles seejärel ründas ta süüdistatavat ja lõi viimasel käest bensiinikanistri. Seega lükkavad I.A. e ülaltoodud usaldusväärsed ütlused ümber apellatsioonides toodud väite, nagu oleks bensiin H.A. voodi lähedale võinud sattuda ettevaatamatusest I.A. e ja R. Gorodivski vahel toimunud rüseluse käigus. I.A. e sellesisulisi ütlusi kinnitab ringkonnakohtu arvates ka põlevvedeliku eksperdi arvamus, mille kohaselt avastati Valgas XXX-XX majast võetud proovidest nr 1 (võetud H.A. voodi eest põrandalt) ning proovist nr 2 (võetud toast esiku poole minnes ukseläve juurest maast) bensiinijääke. R. Gorodivski ja I.A. e poolt antud ütlustest nende vahel toimunud rüseluse kohta (rüseluse intensiivsus, selle toimumise asukoht) ning ekspertarvamusest tulenevalt võib ringkonnakohtu arvates teha ühese järelduse, et H.A. voodi juurest leitud bensiin ei saanud sinna sattuda R. Gorodivski ja I.A. e vahel toimunud rüseluse käigus. Ringkonnakohtu arvates ei lükka I.A. e väidet, et I. Gorodivski pritsis H.A. peale bensiini, ümber ka asjaolu, et põlevvedeliku ekspertiisi käigus ei avastatud H.A. kehalt võetud riidetükkidelt bensiinijääke. I.A. on kinnitanud, et R. Gorodivski pritsis bensiini H.A. suunas, mitte ei valanud tema keha bensiiniga üle. Seega ei pruukinud bensiin sattuda H.A. l seljas olnud riietele tervikuna, vaid ainult teatud kohtadesse ning on iseenesest mõistetav, et esmalt süttisid ja põlesid ära riietusesemete need osad, millele bensiin oli sattunud. Põhjendamatu on apellatsioonides esitatud väide nagu võinuks H.A. tuba süttida juhuslikust sädemest, mis tekkis R. Gorodivski ja I.A. e vahelise kähmluse käigus. Taoline väide on ümber lükatud kannatanu I.A. e korduvate ja ühetaoliste ütlustega. Nii on I.A. maakohtu istungil korduvalt kinnitanud, et momendil kui ta ründas R. Gorodivskit ja lõi tal käest bensiinikanistri, süütas R. Gorodivski välgumihkli ning puhkes tulekahju. R. Gorodivski poolt välgumihkli süütamist on I.A. kinnitanud vastates nii prokuröri, kaitsja kui ka kohtu küsimustele. Kuivõrd I.A. on sellesisulistele küsimustele vastanud korduvalt ja ühetaoliselt, siis puudub ringkonnakohtul alus kahelda nende ütluste usaldusväärsuses. 10 Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonide väitega nagu puuduksid kriminaalasjas tõendid kinnitamaks asjaolu, et R. Gorodivski pritsis bensiini ka I.A. e peale. Apellatsioonides esitatud sellesisulised väited on ümber lükatud I.A. e ühetaoliste ja järjekindlate ütlustega. I.A. e ütluste kohaselt seisis R. Gorodivski hetkel kui ta sisenes H.A. tuppa tema ema voodi ees. Nähes teda sisenemas R. Gorodivski pöördus, astus tema poole ning öeldes “ah sina ka siin“ pritsis tal käes olnud kanistrist bensiini tema poole. Bensiini tema suunas viskamise hetkel astus ta R. Gorodivski poole, et teda takistada, kuid bensiin sattus siiski tema keha paremale poolele. Seejärel tekkis tema ja R. Gorodivski vahel rüselus, mille käigus ta lõi süüdistatavalt käest bensiinikanistri. Seejärel aga süütas R. Gorodivski tal käes olnud välgumihkli ning selle tagajärjel puhkes tulekahju. I.A. e sellekohaseid ütlusi kinnitavad ringkonnakohtu arvates ka kannatanul esinevad põletushaavad näos, kätel ja jalgadel. I.A. el esinevate kehavigastuste juures tuleb arvestada ka asjaoluga, et I.A. el õnnestus tulekahju puhkemisel seljast heita jope, mis oli süttinud. Ringkonnakohtu arvates vähendas I.A. e taoline tegevus oluliselt tal tekkida võinud põletushaavu. Ringkonnakohtu arvates ei lükka I.A. e ütlusi tema bensiiniga pritsimise kohta ümber R. Gorodivski kaitsja arvamus, et juhul kui R. Gorodivski oleks tõepoolest I.A. e suunas bensiini visanud, oleks see pidanud sattuma kannatanu rinnale või keha vasakule poolele. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja sellekohane seisukoht on tema subjektiivne arvamus ega ole millegagi tõendatud. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohus on õigustatult R. Gorodivski süüdi tunnistanud KarS §-de 114 p 1, 2; § 114 p 1, 2, 3 ja § 25 lg 2 ning § 404 järgi. Aarne Sarjas Mati Kartau 11 Tiit Lõhmus