1-08-2462/11

(06278001978)Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit Lõhmus, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Liina Parv Kriminaalasi Mihkel Veike süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu

1. aprilli 2009 otsus Apellatsiooni esitaja Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Silva Rood Prokurör Silva Rood Süüdistatav Mihkel Veike elukoht: XXX-XX ; isikukood: 38011142717; töökoht: XXX ; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Alo Noormets Tõlk Regina Laiapea O.V. Kannatanu RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu
2. aprilli 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-2462 muutmata, prokuröri apellatsioon rahuldamata. KrMS § 185 lg 2 alusel mõista Eesti Vabariigilt välja Mihkel Veike kasuks 13 124 krooni valitud kaitsjale makstud tasu katteks. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. septembrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. septembrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. septembrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 13.04.2009 otsusega mõisteti Mihkel Veike õigeks temale KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses. Maakohus arutas M. Veikele KarS § 121 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 23.11.2006 kella 20.20 paiku Tartus Kaunase pst 9a maja vahetus läheduses, lõi O.V. ile kahel korral rusikaga näo piirkonda ja üks-kaks korda jalaga kehapiirkonda, tekitades sellega O.V. ile pea põrutushaava ja füüsilist valu. Maakohus, asja arutanud ja hinnanud kogumis kõiki tõendeid, asus seisukohale, et M. Veike süü ei leidnud kohtus tõendamist ja ta tuleb õigeks mõista. Kohus leidis, et vaidlust ei ole selles, et kannatanu, viibides koos sõpradega 23.11.2006 õhtul Kaunase pst 9a maja juures, viskas mingi eseme maja aknasse, kostis klirinat ja ta jooksis koos kaaslastega majast eemale. Klirina peale jooksis M. Veike majast välja poistele järele. Edasise osas tuvastas kohus kannatanu, süüdistatava ja tunnistajate ütluste lahknevuse. Kannatanu ütluste kohaselt ta peatus ning süüdistatav lõi talle sõna lausumata rusikaga näkku, seejärel jalaga kõhtu ning pärast veel kolmandat korda vastu hambaid. Neid ütlusi kinnitavad ka kannatanuga koos olnud tunnistajad E.E. ja V.S. . Süüdistatava ütluste kohaselt aga haaras ta kannatanul kratist kinni ning koos P.K. tiriti kannatanu maja juurde tagasi ja ta kutsus politsei. Süüdistatavaga koos välja jooksnud tunnistajad P.K. ja R.O. nägid kannatanu kinnipidamist pealt ja kinnitasid, et mingit löömist süüdistatava poolt ei olnud. Kohus leidis, et kuigi kõik sel hetkel sündmuskohal viibinud tunnistajad olid kas süüdistatava või kannatanu poolel ja seetõttu ei pruugi kummagi poole ütlused olla täiesti objektiivsed, annavad kannatanu ja tema tunnistajate ütlused, samuti kannatanu käitumine peale kõnealust intsidenti, alust kahelda nende ütluste tõelevastavuses. Järgnevalt hindas maakohus, kas kannatanu traumakaardil fikseeritud vigastused võisid olla tekitatud M. Veike poolt süüdistuses märgitud ajal ja viisil. Kohus tuvastas järgneva. E.E. ja V.S. kinnitasid, et kannatanul oli näos paistetus ja löömise ajal ta karjus valust, kuid kannatanu kinnitas kohtus ise, et valu ta eriti ei tundnud. Verd kannatanu näol ei näinud ükski sündmuskohal viibinud tunnistajaist, sh eelnimetatud kannatanupoolsed tunnistajad. Politseinikud andsid kindlaid ütlusi, et kannatanul nad väliseid vigastusi ja verd ei näinud. Võttes arvesse, et politseiametnike amet eeldab süüteo kahtluse korral kõrgendatud tähelepanekut, oleks nad väidetavaid löögi jälgi ja verd pidanud märkama. Seega on kannatanu ja temapoolsete tunnistajate ütlused vigastuste kohta ebausaldusväärsed, mistõttu kohus leidis, et seega on ka kannatanu ema ütlused selle kohta, et ta nägi pojal neli päeva hiljem oimukohal kuivanud verd, kas tõele mittevastavad või oli kannatanu saanud vigastuse peale kõnealust intsidenti. Traumakaardi kohaselt pöördus O.V. 28.11.2006, s.o 5 päeva hiljem traumapunkti, kus tal tuvastati peapõrutus, hematoom ja haavakoorik. Nimetatud tõendist ei nähtu, kuidas ja kelle või mille poolt vigastused tekitati. Kannatanu väitis kohtus, et isa oli tema peale pahane ja karistuseks politseiga sekelduste eest ei lubanud teda välja. Juhul, kui kannatanut tõepoolest löödi, ei ole usutav, et isa, kelle poega on löödud, ei asu poega kaitsma, vaid keelab tal vigastusi fikseerida ning paneb ta lisaks karistuseks n.ö koduaresti. Kannatanu oleks saanud kutsuda isa sündmuskohale, mida pakkus ka süüdistatav, kuid millegipärast ta seda ei teinud. Kuna traumakaardil kirjeldatud vigastuste olemasolu iseenesest ei anna alust järelduseks, et need oleks tekitanud süüdistatav süüdistuses väidetud viisil ning kannatanu ütlused sedavõrd hilise traumapunkti pöördumise osas ei ole usutavad, leidis kohus, et kõrvaldamata kahtluste tõttu ei ole võimalik väita, et traumakaardil kirjeldatud vigastused tekitas süüdistatav. Juhul, kui süüdistatav oleks tõepoolest käitunud kannatanu poolt kirjeldatud viisil, jääb mõistetamatuks, miks pidi ta sellisel juhul ise kutsuma politsei. Antud 2 olukorras oleks iga mõistlik inimene eeldanud, et löömine ei jää politseile mainimata ja võib anda alust kriminaalasja algatamiseks. Süüdistatava käitumine näitab, et tal polnud kannatanute poolt midagi karta. Ka ei saanud süüdistatav politsei välja kutsumisest mingit ainelist kasu loota, kuna ta kaitses mitte isiklikku, vaid tööandja vara, mistõttu on usutav süüdistatava väide, et ta soovis fikseerida huligaanide andmed juhuks, kui uuesti akendesse visatakse. Ka on kannatanu, E.E. ja V.S. püüdnud jätta muljet, justkui oleksid nad mänguhoos palli aknasse visanud. Samas jooksid nad peale klaasiklirinat kohe laiali ning süüdistatav kirjeldas, kuidas poisid väljas irvitasid ja naersid ning karjusid ebatsensuurseid sõnu. Kannatanu ja tema sõprade põgenemine sündmuskohalt ja mõnitav käitumine olukorras, mis eeldanuks vabandamist, viitab huligaanitsemisele. Kohus, eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates, leidis, et puuduvad usaldusväärsed tõendid selle kohta, et süüdistatav oleks 23.11.2006 Kaunase pst 9a juures toimunud intsidendi käigus kannatanut löönud. Käesolevas asjas kõrvaldamata jäänud kahtlused tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning M. Veike tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist, M. Veike süüditunnistamist KarS § 121 järgi ja tema karistamist rahalise karistusega 100 päevamäära ulatuses, s.o 5000 kr. Prokurör leiab, et kohtu järeldused M. Veike õigeksmõistmise kohta ei ole kooskõlas asjas tuvastatud faktiliste asjaoludega. Kohus ei saa pidada ebausaldusväärseks E.E. i ja V.S. ütlusi, kuna nende ütlustes ei esinenud vastuolusid kohtueelsel uurimisel antud ütlustega. Nad nägid kannatanu näos paistetust ja nägid ka pealt, kuidas süüdistatav kannatanut korduvalt lõi. Samuti on kannatanu kinnitanud, et tal esines süüdistatava löömise tagajärjel pea piirkonnas paistetus, oimu kohal oli veri, suu piirkonda saadud löögist valutasid esihambad ja pea. Kohus on jätnud arvestamata asjaolu, et nii E.E. , V.S. kui kannatanu olid sündmuse toimumise ajal alaealised. 15-aastase kannatanu käitumisele ei saa esitada samasuguseid nõudmisi nagu täisealise isiku käitumisele. Prokurör heidab politseipatrullile ette, et see ei teavitanud sündmusest kannatanu vanemaid, kuigi politseiametnikud kinnitasid ise kohtus, et kannatanu oli öelnud, et teda löödi. Kindlasti ei ole piisav selgitada 15 aastasele kannatanule, et tal on õigus pöörduda traumapunkti ja politseisse ning jätta edasine tegevus alaealise kannatanu enda otsustada. Politseinike selline käitumine tingis olukorra, kus sündmuskohalt koju jõudnud kannatanu sai koju hilinemise pärast isa käes pahandada ning isa ei pidanud vajalikuks midagi poja kaitseks ette võtta. Kuna kannatanu isa ja ema elasid lahus ning poeg elas kord ühe, kord teise vanema juures, siis ei ole ka midagi imelikku, et kannatanu pöördus traumapunkti alles 5 päeva hiljem, kui poja suhtes toimepandud vägivallaga asus tegelema tema ema. Kannatanu seaduslik esindaja L. Vesnuhhova andis kohtus ütlusi, et nägi pojal ärakuivanud verd oimukohas, poeg kaebas lõua ja hammaste valulikkuse üle ning oli avaldanud, kuidas ja kus süüdistatav talle vigastused tekitas. Traumapunktis fikseeritud vigastused haakuvad E.E. i ja V.S. ning kannatanu ütlustega selle kohta, kuidas süüdistatav need vigastused tekitas. Prokurör leiab, et tõendite hindamisel tuleb arvesse võtta ka asjaolu, et süüdistatav läks kinni pidama akna lõhkujat. Tegelikult selgus, et akent ei lõhutud. Järelikult hindas ta olukorda algusest peale ebaadekvaatselt ja tema reageering oli ebaadekvaatne ning ülepingutatud. Prokurör ei nõustu kohtu järeldusega, et tunnistajad P.K. ja R.O. on kinnitanud, et nägid, kui M. Veike kannatanu kinni pidas ning mingit löömist ei toimunud. Kohtus on leidnud tuvastamist, et esimesena jooksis majast välja M. Veike, alles seejärel P.K. ja edasi R.O. . Vahemaa M. Veikega oli tunnistajatel mitukümmend meetrit. See asjaolu kinnitab, et P.K. ja R.O. ei saanud näha detailselt M. Veike tegevust kannatanu kinnipidamisel. Samas P.K. poolt kohtus antud ütlused olid vastuolus kohtueelsel uurimisel antuga, mis tingis ka kohtus tema ütluste avaldamise KrMS § 289 lg 1 alusel. Pärast sündmust tunnistajana ülekuulamisel kohtueelsel uurimisel P.K. ei osanud selgitada, kuidas M. Veike kannatanut kinni pidas. Samas kaks aastat hiljem kohtus mäletas tunnistaja detailselt, et M. 3 Veike kannatanut ei löönud. Selline asjaolu seab kahtluse alla tunnistaja poolt kohtus antud ütluste usaldusvääruse. Kusjuures süüdistatava poolsetest tunnistajatest kinnitasid R.N. ja A.Š. kohtus et sündmuskohal oli kannatanu avaldanud, et süüdistatav oli teda löönud. Selline R.N. e ja A.Š. i väide aga haakub omakorda kannatanu ning E.E. i ja V.S. ütlustega. Vastuväited apellatsioonile M. Veike kaitsja advokaat A. Noormets esitas apellatsioonile kirjalikud vastuväited, milles palub jätta apellatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja nõustub maakohtu seisukohaga, et antud juhul puuduvad usaldusväärsed tõendid, et süüdistatav oleks 23.11.2006 Kaunase pst 9a juures toimunud intsidendi käigus kannatanut löönud või muul viisil talle valu tekitanud. Peale kannatanuga koos olnud tunnistajate ei näinud üksi tunnistaja, sh politseinikud, kannatanul mingeid vigastusi või löögijälgi. Maakohtu järeldused vastavad igakülgselt kriminaalasjas tuvastatud asjaoludele, maakohus on käesolevas asjas kõrvaldamata jäänud kahtlused põhjendatult tõlgendanud süüdistatava kasuks ning M. Veike talle esitatud süüdistuses õigeks mõistnud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäi prokurör esitatud apellatsiooni juurde taotledes M. Veike süüdimõistmist KarS § 121 järgi. Süüdistatav ja tema kaitsja palusid jätta maakohtu õigeksmõistva otsuse muutmata. Kannatanu märkis, et ei pidanud vajalikuks maakohtu otsust vaidlustada, kuid toetab prokuröri taotlust M. Veike süüdimõistmises. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokurör ja kannatanu, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
9. Ringkonnakohus kontrollis veelkord kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning nõustub maakohtu poolt neile antud hinnangutega. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selles, et kannatanu O.V. koos kahe sõbra-E.E. i ja V.S. ga viibisid 23.11.2006 õhtul Kaunase pst 9a maja juures, kannatanu viskas mingi eseme (lumepall, looma mängupall) hoone aknasse, mille tagajärjel kostus klaasiklirin ning nad kolmekesi jooksid majast eemale. Pikalt on antud asjas püütud tuvastada, kas aknaklaas lõhuti või mitte. Ringkonnakohus on seisukohal, et antud asjaolu ei oma mingit määravat tähtsust. Palli aknasse viskamist on tunnistanud nii kannatanu kui ka mõlemad tema sõbrad. (Samas eset, mis aknasse visati ei tuvastatud). Mingi eseme aknasse viskamine oli ka põhjuseks, miks süüdistatav M. Veike jooksis majast välja ning püüdis põgenevaid noormehi tabada. Süüdistatava poolt kannatanu tabamise osas on ütlused erinevad. Kohus lähtus süüdistatava ning temaga Kaunase pst 9a hoones olnud ning tema järel välja jooksnud tunnistajate P.K. , R.O. i ütlustest, leides, et kannatanu löömine ei ole tõendatud. Tunnistajate E.E. i ja V.S. ütlusi pidas kohus ebausaldusväärseteks. Prokurör maakohtu sellise seisukohaga ei nõustu ning leiab, et kannatanu ütlused tema löömisest ja kehavigastuste tekitamisest on kooskõlas eelnimetatud tunnistajate ütlustega. Ringkonnakohus nõustub siinkohal maakohtuga. Kannatanu on väitnud, et süüdistatav lõi teda kinnipidamisel kolm korda- kogu jõust rusikaga oimu piirkonda, hiljem kui ta eelmise löögi tagajärjel pikali oli, lõi jalaga, püüdes lahti pääseda süüdistatava haardest, lõi veelkord vastu hambaid. Löögist pähe käis pea ringi ja veri oli väljas. Tundis süüdistataval alkoholilõhna (protokoll, tl 104-108 ). Tunnistaja E.E. väitis, et kannatanut lõi süüdistatav 3-4 korda, verd ta kannatanu näos ei näinud, oli väike paistetus. Süüdistataval ja tema tuttaval olid alkoholilõhnad juures (protokoll, tl 111-113). Tunnistaja V.S. rääkis oma ütlustes samuti löömisest, kuid märkis, et kannatanu karjus väga kõvasti, tundis süüdistataval väga tugevat õllelõhna. Kannatanul oli punane paistetus või muhk ( protokoll, tl 113-114). Nagu eelpooltoodust selgub, ei ole kannatanu ja 4 tunnistajate ütlused samuti omavahel kooskõlas- kannatanu räägib verest, teised seda ei kinnita, samuti mainitakse, et kannatanu karjus kõvasti, ükski tunnistaja seda aga ei kinnita. Süüdistatav M. Veike kannatanu poolt talle etteheidetavaid tegusid kategooriliselt eitab, kannatanu sõnu ei kinnita ka tunnistajad, kes pea kohe järgnesid välja jooksnud süüdistatavale- P.K. , R.O. . Prokurör on püüdnud nende ütlusi kahtluse alla seada väites, et süüdistatav ja tunnistajad ei jooksnud kõik üheaegselt majast välja, mistõttu ei saanudki nad löömist näha. Ringkonnakohus märgib, et ei süüdistatav ega ka tunnistajad P.K. ja R.O. pole kunagi väitnud, et nad oleks majast välja jooksnud üheaegselt. P.K. ütluste kohaselt jooksis süüdistatav kõige ees, tema järgnes umber 5 sekundit hiljem ja oli umber 20 meetrit tagapool. Mingit löömist ei olnud (protokoll, tl 114-116). Prokurör seab tunnistaja ütlused kahtluse alla sellega, et eeluurimisel tunnistaja ei osanud täpselt öelda, kuidas toimus kinnipidamine, kuid kohtus mäletas detailselt. Ringkonnakohus märgib, et prokuröri argument tunnistaja P.K. ütluste kahtluse alla seadmisel ei ole piisavalt veenev. Oluline on märkida, tunnistaja on endale kindlaks jäänud selles, et mingit löömist ei olnud. R.O. i ütluste kohaselt nägi ta välja jõudes momenti kui süüdistatav kannatanu kätte sai, süüdistatav võttis poisil kratist kinni. Mingit löömist ei olnud, kannatanul ta mingit haava või paistetust ei näinud. Samas sõber soovitas kannatanul öelda politseile, et teda löödi (protokoll, tl 116117).Viimasele asjaolule ei ole prokurör mingit tähelepanu pööranud. Veel osundab prokurör n.ö süüdistatava tunnistajate R.N. e ja A.Š. i ütlustele, kes kohtus rääkisid, et kannatanu olevat rääkinud löömisest. Selles osas tuleb märkida, et tunnistaja A.Š. on rääkinud, et kannatanu midagi löömisest küll rääkis, kuid teda ei usutud, kuna poisid üritasid valetada andes valeandmeid enne politsei tulekut. Kannatanul vigastusi või verd ei olnud ( protokoll, tl 118-119). Seega on prokurör jätnud tähelepanuta antud ütluste selle osa, kus tunnistaja põhjendab, miks ta kannatanu või tema sõbra väiteid löömisest ei uskunud, lisaks ei räägi antud tunnistaja ka midagi vigastuste kohta. Ringkonnakohus leiab, et võttes arvesse kogu situatsiooni (aknasse viskamine, süüdlaste ärajooksmine, valeandmete ütlemine) on tunnistaja A.Š. i põhjendus, miks ta ei uskunud löömise juttu, igati loogiline. Seda enam kui selle kinnituseks puudus igasugune nähtav tõend. Tunnistaja R.N. e ütlustele tuginemine ei ole samuti põhjendatud, kuna tema ütlused on suhteliselt väheinformatiivsed, sest tema sündmusi ei näinud ja sai politsei kutsumise põhjuse teada alles teiste selgitustest, olevat jutt olnud löömisest, kuid kes keda lõi, ei tea, verd või vigastusi kellelgi ei näinud (protokoll, tl 134). Prokurör märgib apellatsioonis, et kohus on jätnud arvestamata, et nii tunnistajad E.E. ja V.S. kui ka kannatanu O.V. olid sündmuse toimepanemise ajal alaealised. 15 aastase käitumisele ei saa esitada samasuguseid nõudmisi nagu täisealise isiku käitumisele. Antud etteheite mõte jääb ringkonnakohtule ebaselgeks, kuna apellatsioonist ei selgu, milliseid nõudmisi prokurör silmas peab. Prokurör teeb apellatsioonis etteheiteid sündmuskohale saabunud politseitöötajatele, et need ei teavitanud sündmusest kannatanu vanemaid, kuigi politseiametnikud U.P. ja M.P. kinnitasid kohtus, et kannatanu oli öelnud, et teda löödi. Prokurör leiab, et politseinike selline käitumine tingis olukorra, kus sündmuskohalt koju jõudnud kannatanu sai koju hilinemise pärast pahandada. Ringkonnakohus leiab, et sellised etteheited politseitöötajatele ei ole kohased. Esmalt tuleb märkida, et mõlemad politseitöötajad on küll andnud ütlusi, et üks poistest mainis löömist või tõukamist, kuid mingeid vigastusi nad ei näinud, verd ei olnud ( protokoll, tl 109-110,133). Seega puudus politseitöötajatel otsene vajadus teavitada poiste vanemaid. Olukorras, kus kohapeal oleks tuvastatud alkoholijoobes süüdistatava poolt kannatanule ilmselgelt kehavigastuste tekitamine, oleksid politseitöötajad ka vastavalt reageerinud (süüdistatava kinnipidamine, vanemate teavitamine, traumapunkti kannatanu viimine). Politseitöötajatele ette heita O.V. isa käitumist kannatanu kojujõudmisel on põhjendamatu. Prokurör leiab, et kannatanu pöördumises traumapunkti 5 päeva hiljem pärast väidetavat löömist ei ole midagi imelikku, kuna alles siis läks kannatanu ema juurde, kes otsustas väidetavalt M. Veike poolt tekitatud vigastused fikseerida. 5 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et traumakaardil fikseeritu ei tõenda, kus, millal ja kelle poolt vigastused on tekitatud. Traumakaardist nähtub, et 28.11.2006, s.o 5 päeva hiljem pöördus O.V. traumapunkti. Kannatanu O.V. kinnitas kohtus, et isa oli tema peale pahane ja karistuseks politseiga sekelduste eest ei lubanud teda välja. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et ei ole usutav, et isa, nähes, et poega on tema sõnade kohaselt alkoholijoobes täiskasvanud isiku poolt pekstud, jääb selle juures ükskõikseks ning karistab poega hoopis koduarestiga. Oluline on märkida, et kriminaalasja materjalidega on tuvastatud, et sündmuskohal oli kannatanu isaga telefoniühenduses, kuid arusaamatul põhjusel ei pidanud vajalikuks temaga toimuvast isa teavitada ning enamgi veel, teda kohale kutsuda. Eeltoodust lähtuvalt on õige ja põhjendatud maakohtu järeldus sellest, et traumakaardil kirjeldatud vigastuste olemasolu iseenesest ei anna alust järelduseks, et need oleks tekitanud süüdistatav süüdistuses näidatud ajal ja viisil. Ringkonnakohus peab veel vajalikuks välja tuua maakohtu poolt tõdetu, et iseenesest ei ole usutav, et kannatanu ja tema sõprade väite kohaselt alkoholijoobes süüdistatav, lüües korduvalt kannatanut ning tekitades nende väitel ka nähtavaid kehavigastusi, kutsub n.ö iseendale politsei. Sellises kirjeldatud situatsioonis ei saaks tema joobes olek ning kannatanul väidetavalt nähtavate vigastuste olemasolu jääda politseitöötajatele märkamatuks. Lähtudes eeltoodust ning nõustudes maakohtuga, et antud juhul esinevad kõrvaldamata kahtlused, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks, tuleb Tartu Maakohtu otsus jätta muutmata. M. Veike poolt valitud kaitsjale õigusabi osutamise eest makstud summa tuleb KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista Eesti Vabariigilt, kuna ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 6 Mati Kartau