1-09-354/23

(08240103629)Kohtukoosseis Tiit Lõhmus, Maarika Kuusk, Mati Kartau Kohtuistungisekretär Liina Parv Kriminaalasi Aleksandr Kiljušiku süüdistuses KarS § 200 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. aprilli 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Aleksandr Kiljušiku kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Aleksandr Kiljušik isikukood: 39109075211 elukoht: XXX-XX XXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut. RESOLUTSIOON: Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
2. aprilli 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-354 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
3. oktoobrist
4. Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates
5. oktoobrist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. oktoobrist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu
9. aprilli 2009 otsusega tunnistati Aleksandr Kiljušik süüdi KarS § 200 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust. KarS § 68 alusel loeti karistusaja hulka kahtlustatavana kinnipidamise aeg 20.08.-22.08.2008 s.o 3 päeva vangistust ning mõisteti A. Kiljušikule ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 aasta 11 kuud ja 27 päeva vangistust. KarS § 73 alusel jäeti karistus tingimisi kohaldamata katseajaga 3 aastat. Maakohus arutas A. Kiljušiku süüdistust selles, et tema 20.08.2008 ajavahemikul kella 18.3019.20-ni XXX-XX lõi J.L. pea piirkonda ja kui kannatanu kukkus, saades marrastushaavad näole ja kätele, võttis talt ära mobiiltelefoni Nokia väärtusega 1500 krooni ning rahakoti väärtusega 100 krooni, milles oli 247 krooni sularaha, ID-kaart, pensionitunnistus, Hansapanga arvelduskaart ja traktoristi-liikurmasina juhiluba. Prokurör loobus mobiiltelefoni äravõtmise süüdistusest, kuid muus osas jäi süüdistuse juurde. A. Kiljušik ennast maakohtus temale esitatud süüdistuses süüdi ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A. Kiljušiku süü tõendatud kannatanu J.L. ütlustega, et 20.08.2008 kella 18.30 paiku tuldi talle XXX tänaval põõsaste vahelt kallale, löödi vastu vasakut kulmu, võeti asjad ja joosti minema. Ta arvab, et kallaletungijaid oli paar tükki, samas lööjat ta ei näinud, nägi vaid ühte ära jooksmas ja teist eemal. Löögi tagajärjel läks silme eest korra mustaks ja ta kukkus. Ta tundis taskust rahakoti väljatõmbamist. Rahakoti võtmist tunnistas ka A. Kiljušik ise, väites, et võttis rahakoti kannatanu kõrvalt maast. Vägivalla tarvitamist A. Kiljušik eitab. Rahakoti võtmine on tõendatud ka tunnistaja M.P. ütlustega, kellest A. Kiljušik rahakotiga mööda jooksis ning politseitöötajast tunnistaja M.P. ütlustega, kellele A. Kiljušik rahakoti asukohta hiljem näitas. Tunnistaja M.P. ütluste kohaselt oli ta 20.08.2008 koos A. Kiljušikuga väljas ja nägi bussijaama juures väga purjus kannatanut. Tal tekkis mõte temalt rahakott ära võtta. A. Kiljušik oli selle mõttega nõus ja nad läksid mehele järgi. Siis läks A. Kiljušik mehe juurde, tema läks maja taha. A. Kiljušik jooksis pärast tema juurde, käes oli rahakott. Rakvere Politseiosakonna Tapa piirkonna politseiniku tunnistaja M.P. ütluste kohaselt oli XXX-XX ja XX majade vahel ühelt mehelt röövitud rahakott, kannatanul oli nägu kulmu juurest verine. Kannatanu rääkis, et noormehed olid talle kallale tulnud, löönud ja võtnud ära rahakoti, noormehi oli olnud kaks. Nad hakkasid otsima noormehi ja leidsid lasteaia mängumajast sama noormehe, kes on kohtu all. A. Kiljušik eitas algul kõike, aga siis näitas rahakoti asukoha ette. 2 Kannatanu ütlustest nähtub, et löömine, kukkumine, rahakoti võtmine ja ärajooksmine toimusid üksteisele vahetult järgnevalt. Kannatanu ütlused riimuvad M.P. ütlustega selle kohta, et kui A. Kiljušik kannatanu juurde läks, siis viimane seisis püsti. Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, kes on andnud enda löömise ja rahakoti äravõtmise kohta ühesuguseid ütlusi vahetult pärast juhtunut ning hiljem kohtus. Kannatanu oli sel õhtul küll alkoholi tarvitanud, kuid ta ei olnud raskes joobes. Politseitöötaja ütlustest nähtuvalt oli joove väike. Kiirabikaardilt nähtub, et samal õhtul kl 21.25 (umbes paar tundi peale kuriteosündmust) joobe tunnused puudusid. Seega ei esinenud J.L. l alkoholijoovet sel määral, et see oleks tinginud tema kukkumise või takistanud tal sündmustest aru saada. Kriminaalasjas puuduvad tõendid selle kohta, et kannatanut oleks löönud keegi teine. Kui selline kolmas isik oleks sündmuskohal viibinud, oleks A. Kiljušik teda nägema pidanud. Tõendamist leidis, et A. Kiljušik lõi kannatanut just selleks, et vältida kannatanu vastupanu ja kergendada viimase rahakoti hõivamist. Ka M.P. tunnistas, et kannatanu jälitamisel oli neil eesmärk viimaselt rahakott ära võtta. Enne kannatanule lähenemist andis A. Kiljušik oma mapi M.P. le hoida. Mapi äraandmise põhjuseks oli vajadus käed vabaks saada löömise ja rahakoti võtmise elluviimiseks. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Kiljušiku kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt ei ole maakohus põhjalikult analüüsinud kohtus ülekuulatud kannatanu ja tunnistajate ütlusi, jättes neis sisalduvad vasturääkivused ja tekkinud kahtlused kõrvaldamata. Kannatanu J.L. on kohtus seletanud, et ta ei tunne kohtualust ja ei ole teda kunagi varem näinud. Prokuröri küsimusele, et mis juhtus 20.08.08, vastas kannatanu, et ta tuli XXX t tänavalt kodu poole ning põõsaste vahelt tuldi talle kallale, löödi ja võeti asjad ja joosti minema. Kuna kannatanut rünnanud noormehed hüppasid välja teeäärsest hekist, välistab see võimaluse, et ründajaks ja lööjaks oli süüdistatav. Nii süüdistav ise kui tunnistaja M.P. on andnud riimuvaid ütlusi selle kohta, et kannatanut jälgiti alates bussijaama juurest ning talle kõnniti lihtsalt järgi ning hiljem läks talle üksi järgi A. Kiljušik. Seda, et süüdistatav ja tunnistaja M.P. oleksid kannatanut passinud teeäärsetes põõsastes, ei kinnitanud ükski tõend. Kannatanut pidid ründama ja lööme teised, seni tuvastama isikud. Seda tõendab ka asjaolu, et kannatanu on kohtuistungil avaldanud, et ta ei tunne süüdistatavat ega ole teda kunagi näinud. Samas leidis väidetav kallaletung aset päevasel ajal ja ka kannatanu enda sõnutsi mäletab ta kõike toimuvat adekvaatselt, mistõttu ta pidanuks mäletama ja ka ära tundma teda rünnanud isiku. Maakohus ei ole paraku kõrvaldamata kahtlusi tõlgendanud süüdistatava kasuks. Samuti ei ole maakohus analüüsinud ega hinnanud Tapa Kiirabi kiirabikaarti, millest nähtuvalt esinesid J.L. l marrastused vasakul kulmul, vasakul põsel ja vasakul küünarnukil. Sellise iseloomuga vigastused (marrastused) ei saa tekkida rusikas käega näkku löömise tagajärjel ja viitavad just nimelt kukkumise tagajärjel saadud vigastuste iseloomule. Seega ei ole tõendatud, et toimus kannatanu löömine. Sellekohaste ütluste andmine võib olla üksnes kannatanu fantaasia vili. Arvestades kannatanu vanust ja tema teatud joobeastet ei ole välistatud, et kannatanu võis ka ise põõsastesse kukkuda. Tõendite hindamisel on maakohus üle tähtsustanud kannatanu ütlusi. KrMS § 7 lg 3 kohaselt tuleb kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlused tõlgendada süüdistatava kasuks. Asjaolu, et A. Kiljušik võttis ära kannatanu rahakoti ning jooksis sellega minema, ei tõenda veel seda, et ta oleks kannatanut löönud ja seoses sellega pannud toime röövimise. 3 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
10. Apellatsioonis ei ole esitatud uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt A. Kiljušiku õigeksmõistmist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb A. Kiljušiku KarS § 200 lg 1 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (lk 105-106). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka taotlusele A. Kiljušik KarS § 200 lg 1 järgi õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (lk 93-94). Sama taotlust korratakse apellatsioonis, kus leitakse, et süü on tõendamata. Kaitsja leiab, et kannatanu ütlused ei kinnita, et see oli just A. Kiljušik, kes teda lõi ja seejärel tal taskust rahakoti ära võttis, sest kannatanu ei näinud teda löönud isikut, kuid sellele vaatamata on maakohus süüdimõistva kohtuotsuse rajanud kannatanu ütlustele ja on süüdistatava vastupidised ütlused lugenud ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega A. Kiljušiku süü tõendatuse kohta KarS § 200 lg 1 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuriteo kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud, samuti pole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele, et maakohus on alusetult lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused ning pole arvestanud A. Kiljušiku ütlusi, ringkonnakohus märgib, et maakohus on tõendeid igakülgselt ja objektiivselt hinnanud ning see vastab kohtuistungi protokollis kajastatule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga (otsuse lk 4), et puudub alus kahelda kannatanu kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses. KrMS § 15 lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Väidetavate vastuolude kontrollimiseks kannatanu poolt eeluurimisel ja kohtus antud ütluste vahel toimus vastavate eeluurimismaterjalide avaldamine ja selle pinnalt täpsustavate küsimuste esitamine. Seda kinnitab kohtuistungi protokoll (lk 81). Maakohtu hinnangu kujunemine kannatanu poolt kohtus antud ütluste usaldusväärsuse tuvastamise kohta on kohtuotsuses jälgitav (otsuse lk 4). Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 4-5), miks ta loeb A. Kiljušiku kohtuistungil antud ütlused ebausaldusväärseteks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates neid omavahel kaalunud, nende usaldusväärsust hinnanud ja vastuolude korral otsustanud, millisele tõendile tugineda. Sellekohased põhjendused on välja toodud ning on näidatud (otsuse lk 4-5), milliste tõenditega on tõendatud A. Kiljušiku süü KarS § 200 lg 1 järgi. Seejuures on näidatud, et lisaks kannatanule kinnitavad esitatud süüdistust ka tunnistajate M.P. ja M.P. ütlused ning kiirabikaart. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mis lükkavad ümber A. Kiljušiku väite, et ta pole kannatanut löönud ja seejärel temalt rahakoti ära võtnud. Maakohtu põhjendusi ei lükka ümber kaitsja väide, et kuna kannatanu räägib talle kallaletungijatest mitmuses ja ta ei tunne kallaletungijana ära süüdistatavat, siis järelikult pidid kannatanut lööma teised, seni tuvastamata isikud. Samuti ei lükka maakohtu põhjendusi ümber kaitsja väide, et kiirabikaardil kirjeldatud marrastused ei saa tekkida rusikaga näkku löömisest, vaid 4 kukkumise tagajärjel. Sellest tulenevalt kaitsja seab kahtluse alla, kas üldse toimuski kannatanu löömine või mõtles kannatanu selle välja, et varjata alkoholijoobest tulenevalt põõsastesse kukkumist. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on kannatanu ütlusi ületähtsustanud ja sellega jätnud kõrvaldamata üleskerkinud kahtlused, mis tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et süüdimõistev otsus ei rajane ainult kannatanu ütlustel, vaid tõendite kogumil, mille sisu on maakohtu otsuses avatud. Üheks selliseks tõendiks on tunnistaja M.P. ütlused (lk 83-85). Neist nähtub, et ta koos süüdistatavaga kõndis kannatanul järel, et kannatanult rahakott ära võtta. Süüdistatav läks kannatanu juurde, tunnistaja läks edasi, sest „ei tahtnud probleeme.“ Tunnistaja nägi kui süüdistatav läks kannatanu juurde, kes seisis põõsa juures. Mida süüdistatav seejärel kannatanule tegi, seda tunnistaja ei näinud, sest läks maja taha. Hetk hiljem süüdistatav jooksis tunnistajast mööda, tal oli rahakott käes. Kannatanu J.L. ütlustest (lk 77-81) nähtub, et olles kondiitripoe juures hekiga piiratud teelõigul, löödi teda ootamatult rusikaga vasaku kulmu pihta, verd hakkas jooksma ja läks silma. Löögi tagajärjel ta kukkus. Momendiks nagu lõi tal silme eest mustaks mõni sekund. Lööjat ta ei näinud, sest kõik käis väga kiiresti. Peale kukkumist ta tundis, kuidas taskust rahakott välja tõmmati ning ta veel hüüdis, et andke rahakott tagasi, kuid rahakoti võtja jooksis ära. Kannatanu on kinnitanud, et teda löödi, mitte ta ise ei kukkunud. Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et maakohus on igati õigustatult tulnud järeldusele, et kannatanu löömine, selle tagajärjel kukkumine, seejärel tal taskust rahakoti võtmine ja ärajooksmine toimusid lühikese aja jooksul üksteisele vahetult järgnevalt. Kannatanu ütlused riimuvad M.P. ütlustega, et kui A. Kiljušik kannatanu juurde läks, siis viimane seisis püsti, hetk hiljem A. Kiljušik jooksis kannatanu juurest ära rahakott käes. Maakohus on õigesti leidnud, et kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid selle kohta, et kannatanut oleks löönud keegi teine, tehes sellega A. Kiljušikul võimalikuks rahakoti võtmise ilma vägivalda tarvitamata. Kui selline kolmas isik oleks sündmuskohal viibinud, siis oleks just A. Kiljušik pidanud teda nägema, kuid ta ei viita ühegi sellise isiku viibimisele kannatanu juures, samuti ei ole selliseid ütlusi andnud M.P. . Kuigi kannatanu räägib kahest isikust, kellest ühte nägi ära jooksmas ja teine oli eemal (lk 79), ei ole A. Kiljušik ja M.P. kui vahetult kannatanu järel kõndinud isikud kellestki kolmandast midagi rääkinud. Ringkonnakohus märgib, et asja tehioludest tulenevalt võis selleks eemal seisvaks isikuks, kellest kannatanu räägib, olla M.P. , kuid tema osas on kriminaalmenetlus 17.10.2008 määrusega lõpetatud, kuna tema osalemine röövimises ei leidnud tõendamist. Mis puutub kiirabikaarti (lk 23), siis selles on kaebusena kirjas, et patsienti löödud vastu pead ja ta kukkunud. Objektiivselt tuvastati marrastus nii vasakul kulmul, vasakul põsel kui vasakul küünarnukil. Vigastuse põhjusena on märgitud peksmine ja trauma liigina vägivald. Ringkonnakohus eeltoodu alusel vastupidiselt kaitsjale leiab, et traumakaart kinnitab kannatanu löömist. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et maakohus oleks rikkunud KrMS § 7 lg 3 nõudeid. Ringkonnakohus leiab, et maakohus kogutud tõendeid kogumis hinnates õigesti tuvastas, et A. Kiljušik pani toime KarS § 200 lg 1 järgi ettenähtud kuriteo ning pole alust teda selles õigeks mõista, nagu seda apellatsioonis taotletakse. Tiit Lõhmus Maarika Kuusk 5 Mati Kartau