1-08-7011 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 14. oktoober 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-7011 (06740000082) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tii

§ 199lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumisel.

Seega V. Kotov, esitades teadvalt vale kaebuse kuriteo toimepanemise kohta teise isiku poolt, pani toime KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Kohtuistungil V. Kotov oma süüd ei tunnistanud ja selgitas, et valekaebust ta esitanud ei ole. Ta pöördus politsei poole kirjaliku avaldusega, kuid selles sisalduvaid väiteid ta valeks ei pea. Maakohus asus tõendite hindamisel seisukohale, et V. Kotovi süü talle esitatud süüdistuses on täielikult tõendamist leidnud. Maakohus luges tõendatuks, et 07.06.2005 pöördus V. Kotov Ida Politseiprefektuuri kirjaliku avaldusega, mille sisu oli järgmine: „B.B. jättis sõlmimata rendilepingu majale XXX-XX ning ilma maja omaniku nõusolekuta tungis majja sisse, lõhkudes telliskividest sissepääsu tõkke, kasutab maja ebaseaduslikult ning keeldub majast lahkumisest, hoolimata 01.06.2005 tehtud kirjalikust hoiatusest. Palun võtta tarvitusele meetmed, et B.B. vabastaks hoone ning viiks oma vara majast ära hiljemalt 01.07.2005“. Kohus leidis, et nimetatud avaldus oli kuriteoteade KrMS § 195 mõttes, kuna selles viidati teole, milles võisid olla sedastatud kuriteokoosseisu tunnused. Avalduse sisu grammatilisel lugemisel tuli kohus järeldusele, et selle sisu on ühiselt arusaadav ja selge. Rendilepingu sõlmimata jätmist ei saa tunnistada kuriteoks, sest selle sõlmimata jätmine ei vasta KarS–s sätestatud ühelegi süüteokoosseisule. Ruumi ebaseaduslik kasutamine ja sealt lahkumisest keeldumine iseenesest, kui see ei olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või muu olulise kahju põhjustamisega, ei ole karistatav kriminaalkorras. Küll on KarS-ga karistatav ilma omaniku nõusolekuta ruumi või hoonesse sissetungimine. Kohus märkis ka, et pöördudes politseisse avaldusega, tavaline kodanik teab, et politsei uurib kriminaalseid juhtumeid ja politsei ei pea sekkuma tsiviilsuhete lahendamisse. Välja arvatud, kui see on seadusega ette nähtud. Kohus leidis, et omaniku nõusolekuta ehk tema tahte vastaselt ruumi või hoonesse sissetungimise kui võimaliku kuriteo toimepanemise ja sellele järgneda võinud kriminaalkaristuse sotsiaalne tähendus oli V. Kotovile arusaadav. Olles ja olnud tsiviilsuhetes pool, pidi ta teadma, et rendilepingu sõlmimine või sõlmimata jätmine ning valdus kui tsiviilõiguse instituut on tsiviilõiguslikult reguleeritud. Järgnevalt maakohus analüüsis, kas avalduses sisalduv teave võimaliku kuriteo toimepanemise kohta B.B. poolt, mis seisnes selles, et B.B. tungis XXX-XX asuvasse majja sisse ilma omaniku nõusolekuta, oli vale või mitte. Selleks hindas kohus V. Kotovi, B.B. , tunnistajate A.M. , V.K. , A.L. ja V.S. ütlusi kogumis. Kohus leidis, et süüdistatava ja kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda 2 kriitiliselt, sest nende vahel on varem tekkinud ja kohtumenetluse ajal eksisteerivad ebameeldivad isiklikud suhted, millest lähtudes võivad süüdistatav ja kannatanu anda kohtus tõele mittevastavaid ütlusi. Tunnistajate ütlustesse suhtus kohus samuti mõõdukalt kriitiliselt. Kohus leidis, et kui võtta arvesse tunnistajate ütlusi, et nad on kannatanu kasuks kas ehitus- või koristustöid teinud ja mõned selle eest tasu saanud, tuleb tunnistada, et ka neil võib olla motiiv anda ütlusi, mis võivad tegelikkusest kõrvale kalduda, sest tunnistajad on ühel või teisel määral kannatanuga seotud. Seetõttu kohus arvestas, kuivõrd kannatanu ja tunnistajate ütlused on kõrvutatavad süüdistatava ütlustega, kas need on loogilised, järjepidevad, eluliselt usutavad. Sama reegel kehtib süüdistatava ütluste analüüsimisel. Kohus asus siinkohal seisukohale, et ainuke võimalus tuvastada, kas B.B. on tunginud majja V. Kotovi nõusolekul või mitte, on V. Kotovi enda käitumine. V. Kotovi käitumise hindamisel tugines kohus aga V. Kotovi kohtuistungil antud ütlustele, samuti kannatanu ja tunnistajate ütlustele osas, milles ei olnud vaidlust. Kohus tuvastas järgmist. Kohus luges tõendatuks, et V. Kotov nägi maja lahti tehtud sissepääsu juba augustis 2001, kuid ta ei pöördunud politseisse avaldusega, et keegi (kasvõi B.B. ) oleks majja tema tahte vastaselt tunginud. 2002 kontrollis ta olukorda ainult ühel korral ja nägi kinnimüüritud sissepääsu, oli teadlik, et sissepääsu pani kinni B.B. . 2003-2004 käis V. Kotov koos B.B. ga majas, sissepääs oli uuesti lahti tehtud, nägi seal puidutööpinke, kuid ka sel korral ei pöördunud ta politseisse ebaseadusliku sissetungimise kohta, vaid andis B.B. täiendavalt aega kas vara äraviimiseks või lepingu sõlmimiseks ja mitmel korral lükkas tähtaega edasi B.B. palvel, lõplikult kuni 01.03.2005. Viimase tähtaja saabumisel alustas V. Kotov lepingulisi läbirääkimisi B.B. ga. V. Kotovi enda ütlustest nähtub, et tema rahulolematuse põhjuseks oli mitte niivõrd see, et B.B. tungis majja ja kasutas seda, vaid tsiviilõiguslikult vormistatud rendilepingu jätkuv puudumine. Kohus leidis, et V. Kotovi eluline ja äriline huvi oli, et B.B. sõlmiks temaga rendilepingu, lepingu objektiks oleks XXX-XX maja, sest V. Kotov tunnistas kohtuistungil, et maja oli soetatud MTÜ töölehakkamisega seoses, MTÜ korraldamisega pidi tegelema B.B. ja maja kasutamine oli seega perspektiivi küsimus. Kohus leidis, et läbirääkimiste pidamine, täheaegade edasilükkamise korduv lubamine ja võimaldamine B.B. l vara (3 puidutööpinki) majas hoidmise vaikimisi aktsepteerimine, oma kogumis tähendab seda, et B.B. majja sissetungimine ei olnud sooritatud V. Kotovi tahte vastaselt, vaid vastupidi, tema sisulisel nõustumisel. Ei ole ju võimalik hoida majas mis iganes vara selleta, et majja oleks eelnevalt sisse tungitud. Isik, kes vaikimisi aktsepteerib oma omandi sees (majas) võõra isiku vara hoidmist ja peale seda annab isikule korduvalt uusi tähtaegu kas vara äraviimiseks või lepingu sõlmimiseks ja peale seda peab ka lepingulisi läbirääkimisi, jättes korduvalt kasutamata võimaluse pöörduda politseisse, annab sisuliselt heakskiidu varem toimunud majja sissetungimisele. Kohus leidis, et teole hiljem antud heakskiit muudab teo lubatavaks alates selle faktilisest toimepanemisest. Selles tulenevalt juhul, kui omanik esitab politseisse avalduse tema omandis olevasse ruumi-hoonesse sissetungimise kohta tema tahte vastaselt pärast seda, kui sissetungimise kui teo kohta hiljem antud heakskiit on omanikule endale mõistetav ja selgelt arusaadav, on tegemist valekaebuse esitamisega. Eeltoodu alusel leidis kohus, et V. Kotovi avalduses sisalduvad väited olid valed. Kohus asus seisukohale, et V. Kotovi tegu, mis seisnes politseisse vale kaebuse esitamises, oli toime pandud vähemalt otsese tahtlusega. V. Kotov teadis, et ta esitab valekaebuse kuriteo toimepanemise kohta B.B. poolt, sest ta oli ise selle avalduse koostaja ja esitaja. V. Kotov kinnitas kohtuistungil, et seoses avalduse esitamisega olid tal teatud ootused, mis võisid järgneda avalduse esitamisele – maja vabastamine või B.B. sundimine lepingu sõlmimisele. Seega V. Kotov tahtis süüteokoosseisule vastava asjaolu - valekaebuse esitamise - teostamist. V. Kotovile karistuse mõistmisel lähtus kohus KarS §-st 56. V. Kotovi karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Ta pani toime üheepisoodilise teise astme kuriteo, mille toimepanemisel ei ole kannatanule tekitatud füüsilist ega materiaalset kahju. Kohus arvestas, et V. Kotovi avalduse alusel alustatud kriminaalmenetluse käigus B.B. õiguste riivamine piirduski kahtlustatava staatuse seadmisega ja et asja menetlemine ei olnud riigile eriti koormav. 3 Võttes arvesse sanktsiooni maksimummäära - vangistust kuni 1 aastani, tunnistas kohus, et tegemist on ühe kergemat laadi kuriteoga, mille eest ei pea seaduseandja vajalikuks rangete karistuste mõistmist. V. Kotov ei ole varem kriminaalkorras karistatud, tal on kindel elu- ja töökoht ning mitme aasta jooksul nähtuvad tal tagasihoidlikud, kuigi pidevad sissetulekud. Kohus leidis, et kuna V. Kotovi poolt toimepandud kuriteo puhul ei ole tegemist laialt levinud kuriteo liigiga, võib karistuse määra valimisel lähtuda sanktsiooni ühest kolmandikust. Kuna puuduvad süüd kergendavad asjaolud, on rahaline karistus 200 päevamäära ulatuses õige ja õiglane karistus. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Kaitsja E. Bulattšiku apellatsioon Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist täielikult ja palub V. Kotovi õigeks mõista. Kaitsja hinnangul on kohus otsuse vastu võtnud ennatlikult, mis seisneb selles, et kohtuistungi protokollile oli esitatud taotlus muudatuste sisseviimiseks istungiprotokolli. 06.04.2009 tegi kohus määruse, millega keeldus antud taotlust rahuldamast, andes õiguse määruse vaidlustamiseks 10 päeva jooksul. 14.04.2009 oli kohtu keeldumise peale esitatud kaebus. Antud kaebust läbi ei vaadatud, kuid kohtuotsus oli tehtud. Kaitsja leiab, et kohtuotsus on ka põhjendamatu, mis seisneb selles, et kohus arvestas kannatanuna B.B. t, kes ei saanud olla kannatanuks. Ka kohtule oli ilmselge, et B.B. poolt oli jälgitav dokumentide võltsimine ja andmete võltsimine, mis viisid kohtu eksiteele. Asjas on olemas „Akt“ (tl 73), mis on B.B. poolt koostatud 15.06.2001 ja saadetud V. Kotovile 1.06.2005. „Aktil“ seisab V.K. kui spetsialisti, kes „Akti“ koostamise ajaks oli kõigest 13-aastane, allkiri. Kohtu poolt on välja selgitatud, et „Akti“ väljasaatmisel V. Kotovile 01.06.2005 oli V.K. 17-aastane, s.t tähendab, et oli selge, et „Akt“ oli koostatud 2005 tagasiulatuvalt. „Akt“ on väga tõsine dokument, see on alla kirjutatud 10-ne isiku poolt. Analoogiliselt on jälgitav ka kõikide muude B.B. poolt esitatud dokumentide võltsimine. B.B. lubas hoone vormistada invaliidide MTÜ-le, kuid igati venitas firma vormistamist ja püüdis eksitada V. Kotovit 4 aasta jooksul. Kõik V. Kotovi poolt toodud kuupäevad lähtusid dokumentidest, millised ta sai B ning mingit V. Kotovi poolt valeavalduse esitamist ei ole. V. Kotov ei külastanud hoonet aadressil XXX-XX , nagu sellest räägib B.B. , V. Kotov kasutas kannatanu poolt fikseeritud andmeid. Kaitsja leiab, et kohus sattus eksiteele andmetest, millised esitas B.B. ning pidas nendes andmetes ebaõigesti süüdlaseks V. Kotovit. Ka ei ole kohtuotsuses selgelt kajastatud sidet XXX-XX hoone ja B.B. rendile antud garaažiruumide XXX-XX a vahel. V. Kotovi apellatsioon V. Kotov taotleb kohtuotsuse tühistamist tervikuna ja palub saata asi Viru Maakohtule uueks arutamiseks. Kui ringkonnakohus leiab, et tema apellatsioon kuulub rahuldamisele, siis palub ta teha uue otsuse ning mõista teda õigeks. V. Kotov on seisukohal, et kohus ei järginud põhimõtet, mille kohaselt peab kohus enne, kui asub tõendite vahetule uurimisele ja hindamisele, tuvastama, kas süüdistuses kajastatud faktid moodustavad KarS eriosa paragrahvis sätestatud süüteokoosseisu või mitte. KarS § 319 eeldab: isik esitab kaebuse, kus teatatakse isiku poolt kuriteo toimepanemisest. Õigusnormi analüüs näitab, et vale informatsioon võib seisneda selles, et

1. a)fakti, millest teatatakse ei ole tegelikult toimunud;
2. b)isik, kelle kohta avaldus oli esitatud, ei ole toodud faktiga seotud. Seega, vaadeldava koosseisu valguses peab olema tuvastatud süüdistatava otsene tahtlus ehk kavatsetus. Apellant leiab, et kriminaalasja esemeks olevast avaldusest ei tulene, et selle esitaja taotles kriminaalmenetluse alustamist B.B. suhtes. Selles ei ole taotlust võtta B.B. kriminaalvastutusele, ei ole viidet rikutud karistusõiguse normile ega vähimatki viidet, et avaldus esitatakse politseiprefektuurile kui uurimisasutusele. 4 Kohus märkis, et süüdistatav teadis, et politsei lahendab kuriteoasju ja taotles kriminaalmenetluse alustamist kannatanu vastu. Kohus on oma järeldust põhjendanud sedastamisega, et politsei tegeleb kriminaaluurimisega ning mõttekäigust tuleb järeldada, et see on üldtuntud asjaolu. Apellant leiab, et viidates üldtuntud asjaolule, on kohus kohustatud näitama, millise allika alusel teeb ta vastavasisulisi järeldusi. Vastav analüüs kohtuotsuses puudub. Ja isegi, kui asuda seisukohale, et tegemist on üldtuntud asjaoluga, milline on reguleeritud seadusega, tuleb uurida, mida seadus räägib: - seaduse alusel politsei täidab palju ülesandeid peale kriminaalmenetluse. Mitte iga politsei sekkumine kodanike ellu ei toimu kriminaalmenetluse kaudu. Seega kohtu järeldus on väär. Osaliselt tugineb kohtu järeldus asjaolule, et politsei alustaski menetlust omavoli paragrahvi alusel, kuid politsei toimetamist antud juhul ei saa süüks panna süüdistatavale ja seda kahel põhjusel. Esiteks, alustamine on olnud algusest peale alusetu, kuna rikutud on kriminaalmenetluse norme. Politseisse esitatud avalduses ei ole sõnakestki sellisest KarS § 257 järgi ettenähtud koosseisu obligatoorsest tunnusest nagu vägivald, vabaduse piiramine või sellega ähvardamine jne. Politsei ilmselge viga avalduse lahendamisel ei saa olla kellegi süü aluseks. Teiseks, isegi juhul, kui politseid oleks võimalik eksitada väitega: „tungis omavoliliselt majja“, siis samas avalduses olev lause „ja keeldub üürilepingut sõlmimast“ näitab üheselt, et tegemist on kodanike vahel tekkinud konfliktsituatsiooniga, mille põhjuseks on selgelt tsiviilõiguslik suhe. Antud juhul politsei poolt asjakohaseks reageeringuks oleks selgituse andmine, mitte kriminaalmenetluse alustamine. Apellant leiab, et isegi, kui oleks tuvastatud isiku kindel soov alustada kriminaalmenetlust teise isiku vastu, oleks vajalik tuvastada, et isik oli esitatud uurimisasutusele valeteavet väidetavalt toimepandud õigusrikkumise kohta. Koosseisu ülesehituse kohaselt peab isikule olema selge, et edastatav informatsioon ei vasta tegelikele asjaoludele. Apellant ei soostu kohtu poolt sedastatuga, et juhul kui isik teab või möönab, et tegemist on tsiviilvaidlusega, siis see oleks välistanud politsei poole pöördumise. Isiku võib vastutusele võtta ainult siis, kui tema poolt esitatu kajastab valesti temale teadaolevat faktilist asjaolu. Juhul, kui isik tahtlikult või kogemata eksib oma hinnangutes, kas tegemist on tsiviilvaidlusega või kuriteoga, kas tegemist on kuriteo või väärteoga, kas tegemist on korrarikkumise või sotsiaalselt heakskiidetud käitumisega jne, siis tema vastutus KarS § 319 järgi on välistatud. Seega, isegi juhul, kui süüdistatav oleks otse nõudnud kannatanu kriminaalvastutusele võtmist, ei oleks alust võtta teda ennast vastutusele enne, kui oleks tuvastatud tema sihilik valetamine avalduses kajastatud asjaolude suhtes. Apellant märgib, et kohus ei tuvastanud, et majja sisenemine oleks toimunud süüdistatava nõusolekul ja leiab, et siinkohal omab tähtsust vaid asjaolu, kas esialgseks majja sisenemiseks oli antud eelnevalt nõusolek või mitte. Tõendeid selle kohta, et esialgne sisenemine oleks toimunud tema nõusolekul, mis oli antud enne sisenemist, otsuses ei ole. Sõna „omavoliline“ võib tähendada nii fakti - „isik ilma loata sisenes majja ja jäi sinna“ kui hinnangut „isik sisenes majja ilma positiivses vormis väljendatud nõusolekuta/lepinguta/seadusliku aluseta jne. Seega on apellant seisukohal, et kannatanu sisenemine majja ei olnud temaga eelnevalt kokku lepitud. Järelikult on sisenemine vaadeldav omavolina. Väide, et hilisemalt ta leppis teatud ajani kannatanu viibimisega ja toimetamisega hoones, ei ole vaadeldava paragrahvi raames asjakohane, kuna esiteks, hilisem nõustumine ei välista vaikimisi omavolilist sisenemist, teiseks leidis aset see ilmselt pärast sisenemist ega või olla vastuseks küsimusele, mille alusel toimus sisenemine. Apellandi hinnangul on kohus oluliselt rikkunud ka kriminaalmenetlusõigust. Esiteks. Kohus jättis rahuldamata tema ja tema kaitsja taotluse võtta asja juurde ja uurida 01.03.2005 B.B. kirja ja 01.03.2005 temapoolset vastuskirja. Vaatamata sellele analüüsis kohus aga otsuse lk 12 tekstis 01.03.2005 B.B. kirja, kuigi vahetult seda ei uuritud. Sellega rikkus kohus jämedalt KrMS § 15 lg 1 sätteid. Seega uuris kohus tõendeid ebaobjektiivselt ja valikuliselt, millega rikkus KrMS § 61 sätteid. Apellant heidab kohtule ette, et kohus otsuse lk 9 märkis, et süüdistatava ja kannatanu ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna nad võisid anda tõele mittevastavaid ütlusi, kuid vaatamata sellele 5 analüüsis kohus otsuse lk 11 süüdistatava ütlusi. Kohus on teinud valesid järeldusi ja leidnud oletustele tuginedes, et tema andis sisuliselt heakskiidu varem toimunud sisstungimisele. Kohus ei ole otsuses näidanud ühtegi tõendit, mida ta on lugenud tõendatuks või üldtuntuks, mis kinnitaksid tema süüd selles, et ta esitas valekaebuse. Tõendid, mis olid avaldatud 17.03.2009 istungil, protokolli lk 25/26, nimelt lk 10-11, 123, 41, 74-75, 126, 127 kohus otsuses ei arvestanud. Apellandi arvates kohtuotsuse pinnalt ei ole kõrvalseisja jaoks piisava veenvuse ja selgusega jälgitav mõttekäik, miks ning millistele tõenditele täpselt tuginevalt on kohus lugenud tuvastatuks, et tema on pöördunud 07.06.2005 politseisse teadvalt vale kaebusega. Tema politseile avalduse esitamise eesmärgiks ei olnud kriminaalasja algatamine. Ta pöördus politseisse avaldusega, mille eesmärgiks oli, et politsei selgitaks B.B. Eesti Vabariigi seaduste täitmise vajalikkust ning võtaks tarvitusele meetmed, et B.B. vabastaks hoone ja viiks oma vara majast ära. Tavalise isikuna ta teab, et politsei võib teostada preventiivset tööd, nt piirkondlike konstaablite kaudu. Ta ei andnud politseile juhtnööre, mil moel ja kuidas tuleb lahendada tema avaldus. Tema avalduse lahendamise tulemusena oli algatatud kriminaalasi, aga ei ole tema pädevuses seda vaidlustada. Apellant leiab, et ei kohtueelsel ega kohtulikul uurimisel pole tuvastatud temale süüksarvatud käitumise subjektiivset külge. Nii kaitsja kui ka süüdistatav esitasid määruskaebused Viru Maakohtu 06.04.2009 määruse peale, millega jäeti rahuldamata V. Kotovi taotlus kohtuistungi protokolli paranduste tegemiseks. Määruskaebustes leitakse, et kohus ühelt poolt leidis, et paranduste tegemise tähtaeg on möödas, teiselt poolt hindab neid sisuliselt. Määruskaebustes taotletakse kohtumääruse tühistamist, lugeda kohtuistungi protokolli paranduste tegemise tähtaja möödalaskmine mõjuvaks, läbi vaadata esitatud parandused sisuliselt ning teha kohtuistungi protokolli vastavad parandused. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Esmalt võtab ringkonnakohus seisukoha kaitsja ja süüdistatava poolt esitatud määruskaebuste osas. Kriminaalasja materjalide kohaselt esitas V. Kotovi kaitsja 31.03.2009 maakohtule taotluse kohtuistungi protokolli parandamiseks ( 2 kd, tl 87-91). Viru Maakohtu 06.04.2009 määrusega jäeti esitatud taotlus rahuldamata. Maakohus märkis, et antud määruse peale võib esitada määruskaebuse 10 päeva jooksul alates päevast, mil isik sai määrusest teada või pidi teada saama ( 2 kd, tl 95). Ringkonnakohus leiab, et maakohtu viide lahendi edasikaebeõigusele ei ole kooskõlas seadusega ning seetõttu ebaõige. KrMS § 385 p 16 kohaselt ei saa määruskaebuse lahendamise menetluses vaidlustada kohtumenetluses kohtumenetluse poole taotluse lahendamise määrust. Kuna kaitsja poolt esitatud kohtuistungi protokolli parandamise taotluse näol on tegemist kohtumenetluse poole esitatud taotlusega, siis ei ole selle lahendamise määrus eelviidatud sätte mõttes ka vaidlustatav. Sellest tulenevalt tuleb Viru Maakohtu 06.04.2009 määruse peale esitatud määruskaebused jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohus, tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et Viru Maakohtu otsus V. Kotovi süüdimõistmises ja karistamises KarS § 319 lg 1 järgi tuleb tühistada täies ulatuses ning V. Kotov tuleb õigeks mõista. Ringkonnakohus ei tuvastanud maakohtu poolt selliseid olulisi kriminaalmenetlusõiguslikke minetusi, mis tingiksid kriminaalasja saatmise maakohtule uueks arutamiseks, nagu leitakse V. Kotovi apellatsioonis, küll aga tuleb teha uus, õigeksmõistev kohtuotsus. Kaitsja avaldas esitatud apellatsioonis seisukohta, et maakohus on alusetult lugenud B.B. antud kriminaalmenetluses kannatanuks. Ringkonnakohus leiab, et selles osas on kaitsja seisukoht ekslik. 6 KarS § 319 puhul on tegemist õigusemõistmisevastase süüteoga ning lisaks õigusemõistmisele kaitseb antud paragrahv kriminaalmenetlusõiguslike abinõudega sekkumise eest isikut, kelle suhtes valekaebus esitatakse. Käesoleval juhul on V. Kotovile esitatud süüdistuse pinnalt näha, et teadvalt vale kaebuse on ta esitanud B.B. suhtes. Sellest tulenevalt on põhjendatult leitud, et B.B. õiguste kaitseks oli vajalik tema kannatanuks tunnistamine. V. Kotovile on esitatud süüdistus selles, et ta pöördus 07.06.2005 avaldusega Ida PP Jõhvi Politseiosakonda B.B. vastutusele võtmiseks selle eest, et viimane ei sõlminud üürilepingut hoonele aadressil XXX-XX ning tungis 15.06.2001 omaniku nõusolekuta ukseava tellispiirde lõhkumise teel V. Kotovile kuuluvasse hoonesse XXX-XX , ehkki ta oli B.B. lubanud mais 2001 XXX-XX ja XX hooneid Kohtla-Järvel kasutada ja oli teadlik hoones teostavatest töödest alates juunist 2001 kuni 17.06.2005. Nimetatud avalduse alusel alustas Ida PP Jõhvi politseiosakonna konstaabel V. Podlesnaja 17.06.2005 kriminaalmenetlust KarS § 257 tunnustel kriminaalasjas 05244001424, milline lõpetati 23.12.

§ 199lg 1 p 1 järgi kriminaalmenetluse aluse puudumisel.

Seega V. Kotov, esitades teadvalt vale kaebuse kuriteo toimepanemise kohta isiku poolt, pani toime KarS § 319 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Antud süüteokoosseisu objektiivne külg seisneb valekaebuse esitamises isiku kohta, kes ei ole kuritegu toime pannud. Ringkonnakohus on seisukohal, et tulenevalt esitatud süüdistuse sisust on olulisemaks tõendiks V. Kotovi poolt politseile esitatud avaldus. Antud kriminaalasja arutamise ajal esitas V. Kotov maakohtule nimetatud avalduse, mille koopia lisati toimikusse (2 kd, tl 68). Sellest nähtub, et 07.06.2005 pöördus V. Kotov Ida Politseiprefektuuri järgmise avaldusega - „Käesolevaga teatan, et kod. B.B. ei sõlminud XXX-XX asuva hoone rendilepingut ja omaniku loata tungis hoonesse, lõhkudes telliskividega kinnimüüritud maja sissepääsu, samuti kasutab hoonet ebaseaduslikult ja vaatamata kirjalikule hoiatusele nr 4 01.06.2005 keeldub hoonet vabastamast. Palun võtta tarvitusele abinõud, et kod. B.B. vabastaks hoone ja viiks välja oma vara hiljemalt 01.07.2005.“ ( dokumendi originaal on vene keeles). Maakohus õigesti sedastas, et kriminaalasjas ei ole vaidlust selles, et V. Kotov antud avaldusega politseisse pöördus. Maakohus uuris antud avalduse sisu ning tegi kindlaks, et selle sisu on arusaadav ja selge. Ka selle järeldusega ringkonnakohus nõustub. Vaidlust ei ole ka selles, et V. Kotov on esitatud avaldused viidanud konkreetsele isikule- B.B. . Edasiselt asus maakohus analüüsima avalduses esitatud termineid ja väljendeid ning leidis, et avalduses märgitud omaniku loata ruumi või hoonesse tungimine on kriminaalkorras karistatav, mistõttu V. Kotovi poolt 07.06.2005 politseisse esitatud kirjalik avaldus on kuriteoteade KrMS § 195 mõttes. Maakohus leidis, et sellele avaldusele reageeriti politsei poolt põhjendatult kui kuriteoteatele ja 17.06.2005 alustati kriminaalmenetlust. Veel märkis kohus, et pöördudes avaldusega politseisse, tavaline kodanik teab, et politsei tegeleb kriminaalasjade lahendamisega ega sekku tsiviilsuhete lahendamisse. V. Kotov, olles tsiviilsuhetes pool, pidi teadma, et rendilepingu sõlmimata jätmine ning valdus kui tsiviilõiguse instituut on tsiviilõiguslikult reguleeritud. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga selles, et V. Kotovi avalduses sisalduv annab aluse rääkida kuriteoteatest KrMS § 195 mõttes, samuti ei nõustu ringkonnakohus sellega, et avaldusele reageeriti kriminaalmenetluse alustamisega adekvaatselt. Esmalt tuleb märkida, et esitatud avaldusest ei nähtu, et V. Kotov taotles sellega B.B. kriminaalvastutusele võtmist. Samuti puudub avalduses viide, et see on esitatud Ida Politseiprefektuurile kui kriminaalmenetlust teostavale asutusele. Maakohtu vastupidine järeldus on tuletuslik ja see põhineb väitel, et üldteadaolevalt tegeleb politsei kriminaalmenetlustega. Ringkonnakohus märgib, et Politseiseadusest tulenevalt on politsei kohustused märksa laiemad kui ainult kriminaalmenetluse läbiviimine (Politseiseaduse § 12) ning seaduses sätestatud kohustustest võib järeldada, et mitte iga politsei sekkumine ei pea kaasa tooma ilmtingimata kriminaalmenetluslikke tagajärgi. Ringkonnakohus peab oluliseks rõhutada, et politsei 7 on esmalt kohustatud oma pädevuse piires kodanikke abistama, mitte aga isikute õigusi kaitsma ilmtingimata kriminaalmenetluslike vahenditega. Maakohus on järeldustes tuginenud asjaolule, et 17.06.2005 alustati V. Kotovi avalduse alusel kriminaalmenetlust kriminaalasjas nr 05244001424 KarS § 257 tunnustel (1 kd, tl 41). Selles osas tuleb märkida, et politsei poolt ebaadekvaatne reageering ei saa olla tõendiks V. Kotovi süüle valekaebuse esitamises. Tähtsust omab ka asjaolu, et antud kriminaalmenetlus lõpetati 23.12.

§ 199lg 1 p 1 alusel kriminaalmenetluse aluse puudumisel.

Edasiselt analüüsis kohus, kas avalduses sisalduv teave B.B. poolt omaniku nõusolekuta XXX-XX asuvasse hoonesse tungimine on vale või mitte. Vastavate järeldustele jõudmiseks kuulas maakohus üle kannatanu B.B. ning terve rea tunnistajaid, samuti süüdistatava V. Kotovi (kohtuotsuse lk 7-9). Kogutud tõenditele tuginedes leidis kohus, et eelkõige omab tähtsust süüdistatava enda käitumine aastatel 2001 kuni

1. Sellise järelduse aluseks oli asjaolu, et asjas ei ole kogutud ühtegi dokumentaalset tõendit, mis kinnitaks või lükkaks ümber, et V. Kotov hoone omanikuna andis B.B. nõusoleku asuda nimetatud hoonesse. V. Kotovi ja B.B. ütlused on teineteisele vastukäivad, kannatanu ja tunnistajate ütlused ei olnud kohtu hinnangul eluliselt usutavad (kohtuotsuse lk 10-11). Analüüsides V. Kotovi käitumist asus maakohus seisukohale, et B.B. ga läbirääkimiste pidamine, tähtaegade edasilükkamise korduv lubamine ja võimaldamine, B.B. vara majas hoidmise vaikimisi aktsepteerimine- kõik see oma kogumis tähendab, et B.B. majja sissetungimine oli toimunud mitte V. Kotovi tahte vastaselt vaid tema sisulisel nõustumisel. Maakohus leidis, et isik, kes vaikimisi aktsepteerib talle kuuluva omandi (majas) sees võõra vara hoidmist ja peale seda annab isikule korduvalt uusi tähtaegu kas vara väljaviimiseks või lepingu sõlmimiseks, samuti peab lepingulisi läbirääkimisi, jättes korduvalt kasutamata võimaluse pöörduda politseisse, annab sisuliselt heakskiidu varem toimunud majja sissetungimisele. Seega ei ole tegemist teoga, mis on toime pandud omaniku tahte vastaselt, kuna teole hiljem antud heakskiit muudab teo lubatavaks alates selle faktilisest toimepanemisest (kohtuotsus lk 12-13). Selle pinnalt tegi kohus järelduse, et isik, olles sissetungimise sisuliselt heaks kiitnud, pöördudes politseisse avaldusega hoonesse sissetungimise kohta teab, et tegemist on tema poolt valekaebuse esitamisega. Seega oli maakohtu arvates V. Kotovi poolt politseisse esitatud kaebuses sisalduvad väited tõele mittevastavad ning kaebuse esitamisel tegutses V. Kotov otsese tahtlusega. Ringkonnakohus maakohtu eeltoodud põhjendustega ei nõustu. Hinnates kogutud tõendeid, asus maakohus tuvastama V. Kotovi poolt politseile esitatud avalduses märgitud hoonesse sissetungimise tõele vastavust jättes tähelepanuta V. Kotovi poolt politseile esitatud avalduse sisu ja mõtte tervikuna. Nagu eelpool juba märgitud, ei ole esitatud avalduses V. Kotov kordagi maininud, et B.B. tuleks mingite tegude tõttu võtta kriminaalvastutusele. V. Kotov palub võtta tarvitusele abinõud B.B. hoonest lahkumiseks ja vara väljaviimiseks hiljemalt 01.07.
2. Ringkonnakohtu arvates väljendub selles V. Kotovi poolt politseisse avalduse esitamise eesmärk. V. Kotov selgitas ringkonnakohtus, et avalduse esitamise eesmärk ei olnud kindlasti mitte kellegi kriminaalvastutusele võtmine, tema pöördumine politsei poole oli tingitud pigem sellest, et kuna B.B. rendilepingut ei sõlminud ja hoonest ei lahkunud, siis soovis ta, et politseitöötajad kui võimuesindajad veenaks B.B. t tema käitumise ebaõiguspärasuses. Ringkonnakohus leiab, et V. Kotovi väited avalduse esitamise eesmärgist ei ole maakohtu otsuses toodud põhjendustega ümber lükatud ning need on ka eluliselt usutavad. Ringkonnakohtu arvates ei oma antud kriminaalasjas tähtsust selles, kas V. Kotov teadis B.B. poolt XXX-XX ja XX hoonetesse sisenemisest ja nendesse oma vara viimisest või mitte. V. Kotovi eesmärk avalduse esitamisel nähtub selle sisust, kus räägitakse lahendamata tsiviilõiguslikest suhetest B.B. ga ning oli tingitud tema teadmisest politseist kui kodanike abistavast võimust. Eeltoodust tulenevalt ei ole tuvastatud V. Kotovi käitumises otsest tahtlust valekaebuse esitamisel, mistõttu ta tuleb esitatud süüdistuses õigeks mõista. Määratud kaitsja advokaat E. Bulattšiku poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 2532 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus esitatud apellatsioonide alusel mõistis süüdistatava õigeks. 8 Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 9 Aarne Sarjas