ides, et süüdi oli ka mootorrattur. Maakohus asus tõendite kogumis hindamisel järeldusele, et A. Einile esitatud süüdistus on tõendatud süüdistatava ja kannatanu ütlustega, sündmuskoha vaatlusprotokolliga, sündmuskoha täiendava vaatlusprotokolliga, liiklusõnnetuse akti ja skeemiga, liiklusõnnetuses kannatada saanud isiku raviasutusse saabumise aktiga, isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktiga ning liiklusekspertiisi aktiga. Maakohus luges tõendatuks, et A. Ein, sõites mööda Väike-Kaare tänavat ja asudes teostama vasakpööret parklasse, jättis tähelepanuta otsesuunas talle vastu sõitva mootorratta. Toimunud kokkupõrkes sai mootorratta juht P.U. raske tervisekahjustuse. Tuginedes eksperdiarvamusele, asus kohus seisukohale, et kannatanul ei olnud võimalik kokkupõrget vältida. Ootamatule ettesõidule reageeris kannatanu instinktiivselt pidurdades. Ohu ootamatu tekkimisega ei jäänud tal enam pidurdamiseks reageerimisaega. Maakohus tuvastas samuti, et enne avariihetke kannatanu nägi vastutulevat sõidukit, mis äratas tema tähelepanu sõidumaneeriga: aeglane sõit kuni peatumiseni ja sõiduki liikumine kannatanu poolt vaadatuna äärmisse vasakusse sõiduritta. Süüdistatav kinnitas ütlustega ja sündmuskoha täiendava vaatlusprotokolli 27.11.2008 skeemil tema poolt sõiduki juhtimist sõidusuunas sõidurea paremasse äärde. Süüdistatava ütlusi manöövriks suunatulega märku andmise kohta ei kinnita teised tõendid. Kui süüdistatav ka lülitas sisse suunatule pöördeks vasakule, tegi ta seda hilinemisega, mis tuleneb tema hajutatud tähelepanust ja selle suunamisest ebaolulisele. Süüdistatava eelkirjeldatud manööver, millest kannatanul oli põhjendatud alus järeldada sõiduki peatumist oma sõidusuunas paremal tee äärekivi ääres, oli „pettemanööver“, mis hajutas kannatanul kahtluse ohus, mis tal tekkis instinktiivselt vastutulevat sõidukit nähes. Maakohus
idis, et P.U. il oli lähtuvalt
õigus eeldada, et vastutulev sõiduk vasakule manöövrit sooritades peaks hoiduma sõidutee keskele pärisuunavööndi äärele. Maakohus asus seisukohale, et eksperdi arvamus ei toeta süüdistatava ütlusi, et manöövri ohutuks sooritamiseks pidi ta enda sõiduki parklasse teiste sõidukite vahele paigutamiseks enne manöövrit paremale pööramisega suurendama pöörderaadiust. A. Eini juhitud sõiduauto minimaalse pöörderaadiusega oli tehniliselt võimalik vasakpööre sooritada
Eeltoodud asjaoludel luges kohus tõendatuks, et mootorsõidukite kokkupõrge toimus A. Eini poolt
Kannatanu käitumist hinnates
idis kohus, et kannatanule ei ole konkreetsel juhul alust ette heita liikluseeskirjade rikkumist. Maakohus
idis, et süüdistataval ei olnud tahtlust rikkuda liikluseeskirju teist liiklejat ohustaval või takistaval viisil. A. Ein rikkus hoolsuskohustust. Hetkel, kui ta mootorsõiduki juhina asus ristmikevahelisel teel teostama vasakpööret, jättis ta tähelepanuta olulise, otsesuunas sõitva sõiduki. Keskendudes liialt manööverdamisel parkimiskohale jälgis ta ka võimalikke sõidukeid kõrvalteelt. Parkimiskoha
idmise hetkel teiste sõidukite puudumise tuvastamine ei olnud küllaldane. Tegu on toime pandud ettevaatamatusest hooletuse vormis. A. Eini ütlustest tuleneb, et ta ei teadnud teisest sõidukist. Hoolsa käitumise puhul pidi ta seda ette nägema ja märkama. Ettevaatamatus esines nii
Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja A. Veski taotleb maakohtu otsuse tühistamist, kriminaalasjas täiendekspertiisi määramist ja A. Eini õigeksmõistmist. Kaitsja hinnangul on maakohus uuritud tõenditele andnud väära hinnangu. Samuti pole kohus järginud Riigikohtu seisukohti selles, et mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul tuleb hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist. Kaitsja
iab, et maakohus on põhjendamatult jätnud rahuldamata tema taotluse täiendekspertiisi teostamiseks. Ilma täiendekspertiisita ei ole võimalik järgida Riigikohtu seisukohti õnnetuse osapoolte käitumise väljaselgitamise kohta ja seda järgnevatel põhjustel: Liiklustehnilise ekspertiisi aktis väljendatud eksperdiarvamuse aluseks mootorratta peatumisteekonna pikkusest (55 m) on pidurdamine vaid tagumist pidurit (jalgpidurit) kasutades. Liiklusohule reageerimisel on tehniliselt loomulik ja ainuõige, et mootorratta juht kasutab pidurdamisel üheaegselt nii jalg- kui käsipidurit. Sellisel juhul on mootorratta aeglustus oluliselt suurem ja vastavalt oluliselt lühem ka peatumisteekond linnaliikluses lubatud 50 km/h juures. Kohtus kinnitas kannatanu, et eelkõige pidurdas ta jalgpiduriga. Seega, välja selgitamaks kannatanu liiklusõnnetusele vahetult eelnev käitumine, tuleks eksperdile esitada küsimused: 1) milline oli mootorratta kiirus enne pidurdusjälje tekkimist, arvestades asjaolu, et mootorratta juht kasutas kiiruse vähendamiseks mõlemat pidurit; 2) kas kannatanul oleks olnud võimalik liiklusõnnetust vältida, arvestades, et tema liikumiskiirus oli esialgse ekspertiisi järgi 56 km/h, juhul, kui ta oleks kasutanud pidurdamisel mõlemat pidurit. Lisaks on kohus andnud süüdistatava ütlustele väära hinnangu ja
idnud, et süüdistatav kinnitas oma ütlustega ja sündmuskoha täiendava vaatlusprotokolli skeemil tema poolt sõiduki juhtimist sõidusuunas sõidurea paremasse äärde enne vasakpöörde sooritamist. Selline järeldus ei ole õige. Esiteks ei saa nimetatud vaatlusprotokolli skeemi käsitleda sõiduki liikumist kajastava tõendina, kuna see liiklusõnnetuse joonis pole mõõtkavas. Samuti, süüdistatava ütluste kohaselt ei suunanud ta autot sõidurea paremasse äärde. Kaitsja
iab, et süüdistataval ei olnudki võimalik enne vasakpööret paremale kõnnitee ääre lähedale suunduda, kuna ta sõitis piisavalt kõnnitee ääres ainuüksi juba seetõttu, et temast vasakule jäävale parkimisalale teega risti pargitud autod vähendasid sõidutee laiust ning kui ta oleks sõitnud paremast kõnnitee äärest märgatavalt kaugemal, oleks ta takistanud vastutulevate sõidukite liiklust. Seega ei saanud kannatanu kuidagi teha järeldust, et süüdistatav kavatseb parkida sõiduki süüdistatavast arvestades paremale sõidutee äärde, seda enam, et selleks ei näidanud süüdistatav ka suunda. Seega kannatanu, märgates ees sõidukit ja võimalikku ohtu, oli oma sõnade kohaselt valmis maksimaalselt pidurdama. Vaatamata sellele loobus kannatanu kiiruse vähendamise kavatusest. 3 Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri,
iab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-
342 lg 3 p 1. Apellatsioonis taotletakse A. Eini õigeksmõistmist talle KarS § 423 lg 1 järgi esitatud süüdistuses. Süüdistatav ja kaitsja
iavad, et maakohus on andnud tõenditele väära hinnangu ja jätnud hindamata liiklusõnnetuse teise osapoole, s.o kannatanu P.U. i käitumise. Samuti on kaitsja taotlenud kriminaalasjas täiendava liiklusekspertiisi läbiviimist,
ides, et maakohus jättis tema sellekohase taotluse põhjendamatult rahuldamata. Ringkonnakohus A. Eini ja tema kaitsja etteheidetega ei nõustu, vaid
iab, et maakohus on järginud KrMS § 61 lg 2 sätestatud tõendite kogumis hindamise põhimõtet. Kohus on analüüsinud kõiki kriminaalasjas olemasolevaid tõendeid ja maakohtu siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale selgesti jälgitav. Täiendava liiklusekspertiisi mittemääramine maakohtu poolt on samuti
idnud põhjendamist. Ka ringkonnakohus ei pidanud vajalikuks kaitsja sellekohase taotluse rahuldamist. Ringkonnakohus märgib, et kriminaalasjas on 15.01.2009 läbi viidud liiklusekspertiis (tl 31-35). Ekspertiisiakti koostamisel on ekspert lähtunud kriminaaltoimikus sisalduvatest andmetest ja jõudnud järeldusele, et pidurdusjäljed on jäetud mootorratta tagaratta poolt. Esiratta pidurdusele viitavaid lähteandmeid eksperdi käsutuses ei olnud. Kuivõrd ekspertiisi lähteandmetest miski ei viita esiratta pidurdusele, siis on ekspert mootorratta kokkupõrke-eelset kiirust arvestades mõistagi lähtunud eeldusest, et mootorrattur pidurdas tagumise rattaga. Kuna ekspertiis viiakse läbi ekspertiisi aluseks olevate lähteandmete põhjal, siis ei saa ekspert anda arvamust oletuslikele asjaoludele tuginedes. Seega ei ole täiendava liiklusekspertiisi teostamine põhjendatud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole käesolevas kriminaalasjas vaidlust selles, et A. Ein, teostades vasakpööret, keeras ette talle otsesuunas vastu sõitvale mootorratta juhile P.U. ile. Võtmeküsimuseks on, kas A. Eini tegu oli vahetus põhjuslikus seoses tagajärjega, s.o kas P.U. ise täitis liiklusnõudeid korrektselt ja kui ei täitnud, siis kas tema õiguskuuleka käitumise puhul oleks tagajärg olnud ärahoitav. Kaitsja on nii apellatsioonis kui ringkonnakohtu istungil olnud seisukohal, et maakohus ei ole hinnanud P.U. i enda avariieelset käitumist ja liiklusnõudeid rikkus ka P.U. , jättes järgimata LS § 123 nõuded. Ringkonnakohus
iab, et maakohus on otsuse põhiosas (tl 83 pöördel) andnud hinnangu kannatanu P.U. i käitumisele ja järeldanud, et kannatanu poolt liiklusnõuete rikkumist ei esinenud. Ringkonnakohus on seisukohal, et asjas kogutud tõenditega pole tuvastamist
idnud, et kannatanu oleks liiklusõnnetusele eelnevalt kasutanud valesid juhtimisvõtteid või rikkunud muul moel liikluseeskirja nõudeid, mis oleksid põhjuslikus seoses liiklusõnnetusega. Liiklusekspertiisi aktis antud arvamuse kohaselt oli mootorratta arvutuslik liikumiskiirus vahetult enne fikseeritud pidurdusjälgi ca 56 km/h. Ekspert
idis, et antud liiklussituatsioonis, kus sõiduauto Opel liikus vasakpöördel ja mootorratas Suzuki otsesuunas autole vastu, on sõiduauto juht tekitanud ohu mootorratta liikumisele ning seega saab liiklusõnnetuse vältimise võimalust vaadelda üksnes mootorratta Suzuki juhi poolt. Vastavalt akti uurimuslikule osale puudus mootorratta juhil lubatud piirkiiruselt pidurdades võimalus oma sõiduki peatamiseks enne kokkupõrke kohta sõiduautoga Opel. 4 Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt kannatanu juhitud mootorratta avariieelne kiirus on arvutuslik, kuna ei ole teostatud mõõteriistaga ning kannatanu poolt lubatud sõidukiiruse võimalik ületamine 6 km/h võrra ei ole põhjuslikus seoses toimunud avariiga. Ringkonnakohtul pole, nagu maakohtulgi, tõusetunud kahtlust eksperdiarvamuse usaldusvääruses. Ekspertiisiakti uurimuslikus osas on põhjalikult esitatud liiklusõnnetuse asjaolud. Ka kannatanu ise on andnud ütlused, mille kohaselt ta lubatud sõidukiirust ei ületanud. Põhjendatud ei ole kaitsja seisukoht selles, et P.U. i sõidukogemused ei olnud piisavad ka lubatud sõidukiirusega, s.o 50 km/h sõitmiseks, kuna avariiohtlikku olukorda märgates pidurdas ta vaid tagumise piduriga, jättes kasutamata käsipiduri, millega pidurdamine on intensiivsem. LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud ning tagama liikluse sujuvuse vältimaks ohu ja kahju tekkimist.
P.U. on maakohtu istungil andnud ütlusi, mille kohaselt liiklusohtlikku olukorda märgates ta kindlasti pidurdas jalgpiduriga, s.o tagapiduriga, kuid ta ei oska öelda, kas ta kasutas ka esipidurit. Ringkonnakohus
iab, et liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli P.U. õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad
nõudeid. P.U. il oli õigus eeldada, et sõiduauto juht ei asu vasakpöördele, laskmata läbi teda kui otseliikuvat sõidukit. Millise piduriga P.U. pidurdas, ei ole asjas määrava tähtsusega, kuna tal oli õigus eeldada süüdistatava A. Eini poolt liiklusnõuete täitmist. Süüdistatava manööver oli kannatanu jaoks täiesti ootamatu ja ohule reageerimiseks jäänud aeg lühike. Liiklusekspertiisi aktiga on tõendamist
idnud, et ohtu märgates P.U. pidurdas ja püüdis liiklusõnnetust ära hoida, kuid eksperdiarvamusest nähtuvalt puudus P.U. il lubatud piirkiiruselt pidurdades võimalus oma sõiduki peatamiseks enne kohtupõrkekohta sõiduautoga. Seega, liiklusohtlikku olukorda ei põhjustanud P.U. i valitud sõidukiirus ega tema poolt kriisisituatsioonis valitud pidurdamistaktika. P.U. il oli mootorrattaga sõitmise kogemus ning kuidagi ei saa asuda seisukohale, et ta ei oleks tohtinud mootorratast juhtida asulasisesel teel lubatud kiirusega. Samuti ei saa talle ette heita vale sõidukiiruse valikut halbadele teeoludele tuginedes, nagu väitis ringkonnakohtus kaitsja. Kaitsja hinnangul, kuivõrd P.U. oma sõnade kohaselt teadis Väike-Kaare tänava teeoludest, et seal võib olla kruusa ning see tee võib olla ohtlik, siis ei arvestanud P.U. seda oma sõidukiiruse valikul. Ringkonnakohus
iab, et kuivõrd sõidutee oli õnnetuskohal kaetud asfaltkattega, mis oli kuiv ja sõidukorras ning tee oli tasane, siis ei saa P.U. ile teeoludega mittearvestamist ette heita. Sündmuskohta kirjeldavaid sündmuskoha vaatlusprotokolli ja liiklusõnnetuse akti on maakohus oma otsuses ka kajastanud. Kaitsjal on tekkinud kahtlused ka mootorratta tehnoseisundis. Ringkonnakohus
iab, et kaitsja sellekohane väide on otsitud, kuna kriminaalasjas puuduvad igasugused tõendid, mis näitaksid mootorratta tehnoseisundi nõuetele mittevastavust. Ringkonnakohus
iab, et maakohus on põhjendatult asunud seisukohale, mille kohaselt liiklusõnnetus toimus A. Eini poolt
nõuete rikkumise tagajärjel ja on vahetus põhjuslikus seoses saabunud tagajärjega.
kohaselt peab juht, pöörates ristmikevahelisel teel vasakule või tagasi, andma teed vastusõitvale ja temast möödasõidul olevale juhile. A. Ein on nii maakohtus kui ringkonnakohtus andnud ütlusi, mille kohaselt ta vasakpöördele asudes ei näinud kannatanu juhitud mootorratta lähenemist üldse. Ringkonnakohtus on A. Ein toimunut kirjeldanud järgnevalt. Ta tuli Tasuja tänavalt ja suundus Teravilja Veski maja juurde. Liiklussituatsioon oli talle tuttav. Ta tahtis sõita parklasse. Ta võttis kiiruse täielikult maha, vaatas taha ja ette. Kui manööver oli peaaegu sooritatud, käis kõva pauk. Ta sõitis paremal pool teesuunal ja asetses keskel. Seal on ainult ühe auto laius. Ta asetses 5 sõidukiga sõidutee keskel. Ta oli teadlikult ettevaatlik, kuna hoovist tulevad suured autod. Ees oli tänav tühi. Ainult Maarjamõisa juures kaugemal oli liiklemist näha. Ta veendus, et tänav on tühi, vaatas veelkord peeglisse ja ette. Ta pani sisse vasakpoolse suunatule. Ta ei näinud ühtegi sõidukit. Vasakpööret sai ta natuke teha, ta oli ületanud tee telgjoone ja auto nina oli parkivate autode vahel. Ta ei saanud alguses aru, et kokkupõrge oli. Kui ta autost välja tuli, siis ta nägi, et keegi oli külje pealt sisse sõitnud. Ta oleks pidanud mootorratturit nägema, kui see oleks sõitnud õige sõidukiirusega. Liiklusõnnetuse võis põhjustada mootorratturi kiire hoog. Ta ei oska öelda, kui kiiresti peale suunatule siselülistamist kokkupõrge toimus. Kui öelda, et mootorratturi kiirus ei olnud nii suur, siis ta tõesti ei näinud mootorratturit. See õnnetus on siis tema ettevaatamatusest. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub kannatanu enda ütlustest, et vasakpöörde sooritamisel ei veendunud ta piisavalt selle ohutuses. A. Eini ütluste kohaselt ei näinud ta vastassuunast lähenevat mootorratturit üldse. Sündmuskoha täiendavast vaatlusprotokollist nähtuvalt on vahemaa
mbitu tänavalt, kust tuli kannatanu P.U. , avariikohani Väike-Kaar 33 ees 169 m. Seega oleks A. Ein hoolsa käitumise korral pidanud lähenevat mootorratturit igal juhul nägema. A. Eini poolt mootorratta mittemärkamine ei tõenda seega P.U. i sõitmist lubatud sõidukiirusest kiiremini. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, mille kohaselt süüdistatav keskendus liialt parkimiskohale manööverdamisele ning teiste sõidukite puudumise tuvastamine ei olnud küllaldane. Veel on kaitsja apellatsioonis ja ringkonnakohtu istungil vaidlustanud maakohtu seisukoha, mille kohaselt A. Ein suunas oma sõiduki enne vasakpöörde sooritamist pärisuunavööndi paremasse äärde, mistõttu kannatanul oli põhjendatud alus järeldada sõiduauto peatumist autojuhi sõidusuunas paremal tee ääres. Kaitsja
iab, et süüdistataval ei olnud võimalik enne vasakpööret paremale kõnnitee ääre lähedale suunduda, kuna ta sõitis piisavalt kõnnitee ääres ja seega ei saanud kannatanu kuidagi teha järeldust, et süüdistatav kavatseb parkida sõiduki süüdistatavast arvates paremale sõidutee äärde. Samuti oli sõidutee kaitsja arvates liiga kitsas selleks, et enne vasakpöörde tegemist hoida tee mõttelise telgjoone lähedale. Ringkonnakohus
iab, et sündmuskoha vaatlusprotokolliga on tõendatud sõidutee laiuseks liiklusõnnetuse kohal 6,45 m. Liiklusekspertiisi akti uurimuslikus osas on märgitud järgnev: „Alustades manöövrit auto minimaalse pöörderaadiusega, on tehniliselt võimalik, et sõiduauto Opel asus vasakule suundumise hetkel tee mõttelise telgjoone lähedal.“ Aktile on lisatud ka vastav arvutiprogrammi PC-Crash 8.2 skeem 2). Seega näitavad nimetatud tõendid, et sõidutee laius Väike-Kaar 33 maja juures oli piisav vasakpöörde sooritamiseks sõidutee mõttelise telgjoone lähedalt, milline nõue tuleneb
. Nimelt,
kohaselt enne pööret peab juht aegsasti suunduma sõidutee pärisuunavööndi vastava ääre lähedale. P.U. on maakohtus andnud ütlusi, mis näitavad aga A. Eini vasakpöörde eelset suundumist pärisuunavööndi parema ääre lähedale. P.U. i ütluste kohaselt ta keeras
mbitu tänavalt VäikeKaare tänavale, märkas vastutulevat aeglaselt liikuvat autot, nägi, et auto hoidus tema poolt vaadatuna vasakule äärekivi äärde ja eeldas, et auto peatub ja pargib sinna. Ta oli valmis pidurdama, käsi oli piduril, kuid kui eeldas, et auto hakkab peatuma, lasi käe pidurilt lahti. Ta oli autoga peaaegu kohakuti (pärast vaatas, et vahe oli umbes 13 m), kui auto ette pööras. Auto pööramine oli ootamatu. Suunatule põlemist autol ta ei näinud. Ta ei eeldanud, et auto tahab parklasse pöörata, kuna tavaliselt tehakse pööre telgjoone äärest, aga auto oli äärekivi ääres. Süüdistatav ise ei ole küll otseselt tunnistanud vasakpöörde eelselt oma pärisuunavööndi parema ääre lähedale suundumist, kuid maakohtus on ta andnud ütlusi, mille kohaselt ta sooritas vasakpöörde oma sõidujoonelt, suundumata eelnevalt sõidutee mõttelise telgjoone lähedale. Ringkonnakohus
iab, et kannatanu on kohtuistungil kirjeldanud liiklussituatsiooni ning A. Eini juhitud sõiduauto paiknemist nii, nagu tema seda tol hetkel tajus. Kannatanul oli põhjendatud 6 alus eeldada, et talle vastutulev sõiduauto ei asu vasakpöördele, suundumata enne tee mõttelise telgjoone lähedale. Kannatanu ei näinud ka sõiduautol põlemas suunatuld, mis näitab, et kui A. Ein selle ka sisse lülitas, siis ta tegi seda hilinemisega. Samuti, nagu juba märgitud, oli kannatanul põhjendatud alus eeldada, et A. Ein täidab
nõudeid ja ei asu vasakpöördele, laskmata läbi teda kui vastassuunas otse lähenevat sõidukit. Seega just süüdistatava käitumine vasakpöörde sooritamisel ja tema poolt
nõuete rikkumine oli põhjuslikus seoses liiklusõnnetuse tekkimisega ja kannatanu raske tervisekahjustuse saamisega. Maakohus on põhjendatult tuvastanud, et süüdistatav rikkus hoolsuskohustust, kui enne vasakpöörde sooritamist ei veendunud, et see on ohutu ega takista teisi liiklejaid. Vasakpöörde sooritaja peab ilmutama kõrgendatud hoolsuskohustust turvalise liikluse kulgemise jätkuks ja arvestama, et ettevõetav manööver ei kujuneks ohtlikuks ega looks takistusi teistele liiklejatele. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 7 Maarika Kuusk
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.