§-st 337 lg 1 p 2 jätta Viru Maakohtu 15. juuni 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-13386 sisuliselt muutmata. Lugeda Aleksei Luigele
(Pähklimäe 6-129, Narva) suhtes. Kannatanu A.L. apellatsioon rahuldada, kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo In Jure kasuks välja 1440 krooni Aleksei Luigele apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest.
Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
Luigel läheneda kõne kaugusele kannatanutele A.L. , M.I. ja A.L. , lävida nendega, s.h erinevate sidevahendite kaudu (post, telefon, internet jne). Lähenemiskeeld laieneb samuti kõikidele avalikele kohtadele – tänav, kauplus, kultuuri- ja meditsiiniasutused, lasteaiad, koolid, avalikud üritused ja kannatanute elukoht. Lähenemiskeeld määrati tähtajaga 3 aastat alates kohtuotsuse jõustumisest. Maakohus arutas A. Luigele esitatud järgnevaid süüdistusi. A. Luike süüdistatakse selles, et ta 13.09.2007 õhtusel ajal, viibides maja nr XXX-XX, XXX linnas, ähvardas M.I. talle kehavigastuste tekitamisega, seejuures oli M.I. alus karta ähvarduste täideviimist. Samuti, 15.09.2007 päevasel ajal, viibides XXX-XX , N.V. juuresolekul, ähvardas tappa M.I. , kes sai teada samal päeval ähvarduste sisust N.V. käest, seejuures oli M.I. alus karta ähvarduste täideviimist. Oma tegevusega pani A. Luik toime tapmisega, tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamise, kusjuures kannatanul oli alus karta ähvarduste täideviimist, s.t KarS § 120 ettenähtud kuriteo. Peale selle, A. Luik, viibides Narva linnas alates 2007 jaanuarikuust kuni 02.04.2008, kasutas süstemaatiliselt füüsilist vägivalda oma laste A.L. (sünd. XXX ) ja M.L. (sünd. XXX ) suhtes, lõi neid käte ja jalgadega, sealhulgas: • eespoolnimetatud ajavahemikul, viibides korteris aadressil XXX-XX s, mitmel korral peksis A.L. e magnetofoni juhtmega jalgade, selja ja tuharate pihta; • peale selle, eespoolnimetatud ajavahemikul, viibides korteris aadressil XXX-XX , haaras ta mõlema käega A.L. peast kinni, tõstis üles ja hakkas kannatanu pead täiest jõust raputama, sõimates teda ebatsensuursete sõnadega; • peale selle, eespoolnimetatud ajavahemikul, viibides korteris aadressil XXX-XX s, peksis palju kordi A.L. e ja M.L. e käte ja jalgadega pea ja keha piirkonda ning rihmaga jalgade ja tuharate pihta; • peale selle, eespoolnimetatud ajavahemikul, viibides XXX-XX asuvas kaupluses Narvas, lõi A.L. e ühe korra käega kukla pihta; • peale selle, eespoolnimetatud ajavahemikul, viibides korteris aadressil XXX-XX s ja XXX-XX , mitmel korral väänas A.L. kõrvu; • peale selle, eespoolnimetatud ajavahemikul, viibides korteris aadressil XXX-XX , mitmel korral väänas M.L. sõrmi; 2 peale selle, ajavahemikul alates 01.03.2007 kuni 08.03.2007 õhtusel ajal, viibides korteris aadressil XXX-XX s, haaras diivanil istuva A.L. peast ja viskas põrandale, mille tagajärjel kannatanu lõi pea vastu põrandat ära; • peale selle, 03.11.2007, viibides XXX-XX , sundis A.L. e minema vannituppa ja seal hoidis tema pead külma vee all; • peale selle, 27.09.2007, viibides XXX jõe ääres sundis A.L. e riietes ja jalatsites minema vette ja pärast minema koju märgades riietes ja jalatsites, millega tekitas kannatanule füüsilist valu. Oma tahtlike tegudega pani A. Luik toime järjepideva piinamise, s.t KarS § 122 ettenähtud kuriteo. • Maakohus asus seisukohale, et A. Luige süü talle esitatud süüdistuses KarS § 120, § 122 järgi on leidnud tõendamist kohtuistungil uuritud kõikide tõenditega. A. Luigele KarS § 120 järgi esitatud süüdistust puudutavalt asus kohus seisukohale, et A. Luige poolt M.I. ähvardamine süüdistuses toodud kahel korral on tõendatud M.I. , A.L. ja nende sugulaste M.I. , R.S. , N.V. ja V.S. ütlustega. Kohus tuvastas ka, et tunnistajad teadsid, et M.I. kartis neid ähvardusi ja et kartuseks olid tõsised alused, kuna A. Luik üksnes ei ähvardanud, vaid võttis ette aktiivseid tegusid ähvarduste täideviimiseks. Nimelt tungis A. Luik M.I. autosse, püüdis teda lämmatada, tekitas kehavigastused, mis on kinnitatud 29.10.2007 kohtuotsusega. Samuti tekitas A. Luik tahtlikult avariiolukordi maanteel, jälitades kannatanut autoga, tõkestas tal tee. Ähvardustest annavad kinnitust mitte ainult kannatanud ja nende sugulased, vaid ka süüdistatava elukaaslane V.G. . Kohtus teatas ta A. Luige negatiivsest suhtumisest M.I. ja arvas, et A. Luik ähvardas M.I. . Kohus leidis, et A. Luige aktiivsed teod ähvarduste täideviimiseks ja tema varasem kohtulik karistus kinnitavad kannatanu kartust ähvarduste reaalsusest. Peale selle kinnitas süüdistatava elukaaslane telefonivestluses M.I. ja A.L. vahel, samuti isiklikus vestluses N.V. ga, et A. Luigelt võib oodata mida iganes. A.L. ja M.I. a ütlesid kohtus A. Luige poolsest M.I. elu kontrollimisest: mida teeb, kus viibib, kellega suhtleb, millal sõidab minema, millal tuleb tagasi. Kannatanu oli tema elu mingil perioodil pideva kontrolli all, s.t süüdistatava suure tähelepanu all. Sellel kontrollil oli kindel eesmärk. A.L. ütluste kohaselt rääkis ta pidevalt, et kui palju see aega ka ei võtaks, ükskõik, tapab M.I. . Võttes arvesse A. Luige iseloomu ja tema agressiivset käitumist, kartsid A.L. ja M.I. süüdistatavat tõsiselt, nimelt ähvarduste täideviimist. Asjaolusid kogumis hinnates tuvastas maakohus seega ähvarduste fakti, ähvarduste reaalsuse ja aluse kannatanul karta ähvarduste täideviimist. Kohus leidis, et A. Luige süü KarS § 120 järgi on leidnud kinnitust kohtuistungil ja süüdistatava teod on kvalifitseeritud õigesti. A. Luigele KarS § 122 järgi esitatud süüdistuses oma laste piinamises asus maakohus seisukohale, et A. Luik on süüdistuses nimetatud teod toime pannud. Kohus leidis, et A. Luige süü on tõendatud A.L. ütlustega, kes jutustas kohtule kõigist juhtumistest, mis on kirjeldatud süüdistusaktis. A.L. ütlused langevad kokku tema ema A.L. , samuti tunnistajate M.I. , R.S. , S.S. , V.S. , GA.L. B. , R.V. , A.S. ja M.I. ütlustega. Peale A. sugulaste kinnitasid piinamise fakte ka täiesti kõrvalised isikud, kes nägid pealt A. Luige vägivallatsemist oma laste suhtes. Kohtul puuduvad alused mitte usaldada kannatanuid ja kõiki teisi tunnistajaid. Nende isikute ütlused on loogilised, järjepidevad, riimuvad omavahel ja asja materjalidega. A.L. oli üle kuulatud psühholoogi juuresolekul, protsessiosalised talle mõju ei avaldanud ning psühholoogil polnud pretensioone alaealise kannatanu ülekuulamiseks. Oma sõnadega ja lapsele omasel viisil suutis ta üksikasjalikult jutustada kohtule piinamise faktidest. Need faktid ei saanud olla väljamõeldud A. poolt. 3 Maakohus leidis, et kuna A. Luik ise ütles kohtus, et tal oli vägivaldne kasvatusmeetod, siis järelikult ei eitanud ta fakti, et peksis lapsi ja vägivallatsemise abil püüdis neid kasvatada. Süüdistatava väited, et ta pole lapsi piinanud, on paljasõnalised ja ei ühti olemasolevate tõenditega, mistõttu kohus neid ei usaldanud. Kohtu hinnangul piinamise faktid ja nende mõju laste tervisele on tõendatud ka meditsiiniliste dokumentidega: arsti konsultatiivne otsus, perearsti meditsiiniline tõend ja väljavõte A. meditsiinilisest kaardist, millest nähtub, et poistel tekkisid arvukad füüsilised ja psüühilised terviseprobleemid. A. ütles otseselt, et terviseprobleemid on seotud isapoolsete peksmistega. A.L. ja perearst S.S. kinnitasid laste haigestumisi pärast isaga kohtumisi. S.S. , seletas kohtus, et varemalt olid lapsed tihtipeale haiged ning tema vastuvõtul haigestumise põhjusel jutustas A. talle ise, et oli isa juures ja isa hoidis teda külma vee all. Laps sai külmetuse. Mäletas episoodi märgadest jalgadest, mil A. püüdis veest palli. M. olid samuti probleemid – öine voodimärgamine. Maakohus ei näinud mingeid vasturääkivusi A.L. ja dokumentaalsete tõendite vahel asjas kuupäevades ega faktilistes asjaoludes. Kohus leidis, et löögid, peksmised, vägivallatsemised, kui neid on enam kui kaks, moodustavad piinamise koosseisu. A.L. tunnistas, et kõikidest isa poolt tekitatud löökidest tundis ta valu, st kõik A. Luige teod talle esitatud süüdistuses olid suunatud valu tekitamisele. A. Luigele on süüks arvatud ka episoodid, mil ta sundis A. t sügisel minema jõkke, laps tegi jalad, jalatsid ja riided märjaks ning läks koju, seejärel haigestus, samuti pani ta lapse külma vee alla. Sellist füüsilist valu löökide näol A. l ei olnud, kuid teiste kontekstis olevate episoodidega on need teod samuti hõlmatud KarS §-ga 122, kuna A. Luik sundimisega tahtis saavutada oma tahet. Süüdistatav tunnistas oma ütlustega, et tiris A. jõuga vannituppa, kallutas ta vanni kohale ja pesi teda 10-15 minutit vee all. Lapsed ei saanud aru, mille eest isa neid piinab, sellest A. rääkis ka kohtus. Hirmust isa ees A. oksendas. Seega, asjas kogutud tõendite kogum annab kohtu hinnangul tunnistust sellest, et A. Luige teod kandsid sunniiseloomu, tegemist oli piinamisega. Kõik süüdistuses ülesloetletud faktid on õigesti kvalifitseeritud KarS § 122 järgi ja on leidnud tõendamist kohtulikul uurimisel. Kohus asus seisukohale, et
Luigele lähenemiskeeldu kannatanute suhtes võimaliku maksimaalse tähtajaga kannatanute huvides, nende eraelu või muude isikuõiguste kaitseks ja nende taotlusel. Karistuse mõistmisel arvestas kohus süüteo raskust (s.o teise astme kuritegu), kergendavate asjaolude puudumist, raskendavaid asjaolusid (s.o süüteo toimepanemist erilise julmusega ja mõnitamisega - sõrmede väänamine ja kannatanu pea külma veevoolu all hoidmine 10-15 minuti kestel kuni lämbumiseni; süüteo toimepanemist alla 12aastaste isikute suhtes), süüdistatava isikut (varem kohtulikult karistatud, võetud väärtegude toimepanemise eest vastutusele, psühhiaatri juures arvel ei ole) ja asja tehiolusid: varemalt oli kohtulikult karistatud samalaadsete tegude eest samade kannatanute suhtes, oli karistatud rahalise karistusega, kuid selline karistus ei avaldanud temale mõju. Võttes arvesse eeltoodut ja arvestades, et A. Luik töötab ja on kohustatud varaliselt osalema kahe lapse kasvatamisel, tuli kohus järeldusele A. Luigele reaalse karistuse ebaotstarbekusest. Kohus leidis, et lähtuvalt A. Luige isiksusest on ikkagi võimalik tema suhtes kohaldada karistust, mis ei ole seotud temalt vabaduse võtmisega. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Kannatanu A.L. apellatsioon. 4 Kannatanu A.L. vaidlustab maakohtu otsuse osaliselt, s.o ta palub jätta kohtuotsuse sisuliselt muutmata, kuid taotleb A. Luigele lähenemiskeelu kohaldamist ka poeg M.L. suhtes kohtuotsuses teiste kannatanute suhtes toodud tingimustel. Apellant leiab, et A. Luigele lähenemiskeelu kohaldamine ka M.L. suhtes, on hädavajalik. Kohtuotsuse lk 8 märgitu kohaselt tuli kohus järeldusele, et kohtulikul uurimisel on laste väärkohtlemise episoodides tuvastatud, et A. Luik alates jaanuarist 2007 kuni 02.04.2008 järjepidevalt kasutas füüsilist vägivalda oma laste A.L. ja M.L. suhtes. Seega tuvastas kohus, et A. Luige poolt õigusvastase kahju tekitamine oli kestva iseloomuga ka alaealise M.L. suhtes. A. Luige kaitsja J. Tušinskaja apellatsioon. Kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse osaliselt, s.o A. Luige süüdimõistmises ja karistamises KarS § 120 järgi ning mõista ta selles osas õigeks; samuti palub kaitsja tühistada otsus osas, milles A. Luigele kohaldati lähenemiskeeldu kannatanu A.L. suhtes; samuti palub kaitsja tühistada otsus osaliselt A. Luike süüdimõistmises KarS § 122 järgi ja kvalifitseerida A. Luige teod KarS § 121 järgi. Kaitsja hinnangul kohaldas maakohus materiaalõigust ebaõigesti järgmiselt: Vastavalt KarS § 120 saabub kriminaalvastutus tapmisega ähvardamise eest juhul, kui oli alus karta ähvarduse täideviimist. Kaitsja hinnangul on kuriteo objektiivse koosseisu täitmiseks vajalik süüdistatava poolt ka tegude toimepanemine, mis ei oleks kutsunud esile kellegi kahtlusi sõnaliste ähvarduste täideviimise kavatsusest. A. Luik ei eitanud kohtuistungil, et tekkinud konfliktsituatsioonides kannatanu M.I. ga väljendus ta ebatsensuurse sõimuga ja võis ka välja öelda ähvardusi kehavigastuste tekitamise kohta. A. Luik ei võtnud aga midagi ette nende sõnade realiseerimiseks. Kaitsja leiab, et A. Luike ei saa süüdi mõista KarS 120 järgi kannatanule kehavigastuste tekitamise kavatsuse väljaütlemise eest. Kannatanu M.I. ega tunnistajad ei ole andnud ütlusi, et A. Luik oleks teinud tegusid oma sõnaliste ähvarduste täideviimiseks. A. Luige kohtulik karistus 29.10.2007 otsuse järgi omavolilise sissetungimise eest võõrasse transpordivahendisse ja vägivalla tekitamise eest, samuti teiste kohtulike karistuste olemasolu, on A. Luike iseloomustavateks andmeteks. Need andmed aga ei anna tunnistust selles, et ta kavatses täide viia sõnalisi ähvardusi. Puudutavalt A. Luige süüdimõistmist KarS § 122 järgi leiab kaitsja järgmist. Kaitsja hinnangul otsuses märgitud tegu ei vasta KarS § 122 kirjeldatud koosseisule ja seega ei saa A. Luike selle teo eest karistada (KarS § 2 lg 2). Menetlusõiguse normide oluline rikkumine: 1. Kohtuotsuse resolutsiooni järeldused, et A. Luik tuleb süüdi tunnistada ja teda peab karistama KarS § 122 järgi, ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele (
Järjepideva piinamise teod esitatud süüdistuse raamides, mis olid toime pandud A. Luige poolt laste A. ja M. suhtes, ei ole tõendatud eeluurimise ega kohtuliku uurimise materjalidega. Kannatanu A.L. ütles kohtus, et A. Luik karistas teda kehaliselt, kuid tema ütlused kehalistest karistustest ei riimu kohtus esitatud süüdistusega. Kahel korral osundas ta ülekuulamisel nende karistuste ajale, siis kui ta oli 5-6 aastane, s.t aastatele 2005-
lg 1 kohaselt kohtuvaidluses võivad kohtumenetluse pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele. Kohtuliku uurimise käigust nähtub, et pärast seda, kui oli lõppenud tõendite uurimine ühe süüdistuse järgi, esitas prokurör uue süüdistuse. Vastavalt süüdistusele oli muudetud kuritegude toimepanemise ajavahemik.
lg 1 alusel kriminaalasja kohtulik arutamine toimub süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. Kohtulikku arutelu süüdistuse järgi, mis oli määratud 30.04.2009, ei toimunud. Otsuse aluseks pani kohus tõendid, mis olid uuritud seoses süüdistusega, mille järgi oli A. Luik antud kohtu alla. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaseaduslikult kohaldanud A. Luigele lähenemiskeeldu. Vastavalt
võib lähenemiskeeldu kohaldada süüdimõistetule kannatanu taotluse alusel ja
lg 3 kohaselt on süüdistatav, kelle suhtes on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus, süüdimõistetu. A. Luik ei ole süüdimõistetu. Samuti, kohtulikul uurimisel kannatanu A.L. avaldas suulise taotluse A. Luigele lähenemiskeelu kohaldamiseks tema ja laste suhtes. M.I. ei ole keelu tegemist taotlenud. Ühtlasi, tulenevalt
Sellist avaldust kohtule ei ole esitatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid süüdistatav ja kaitsja apellatsioonis toodu juurde, kannatanu apellatsioon jätta rahuldamata. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse sisuliselt muutmata. Prokurör palus kohtuotsust täpsustada ning lugeda A. Luigele lähenemiskeeld kohaldatuks ka kannatanu M.L. suhtes. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt
§-le 342 lg 3 p 1. Kannatanu A. Luige apellatsioon tuleb aga rahuldada. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning A. Luige õigeksmõistmist KarS § 120 järgi kannatanu M.I. suhtes toimepandud kuritegudes. Kaitsja on seisukohal, et antud kuriteokoosseisu saab täidetuks lugeda vaid juhul, kui on alus karta ähvarduse täideviimist. A. 6 Luik on küll kinnitanud, et on kannatanut sõimanud ja võis ka välja öelda ähvardusi kehavigastuste tekitamise kohta, kuid A. Luik ei võtnud midagi ette enda poolt väljaöeldu realiseerimiseks. Isikut ei saa süüdi mõista vaid kavatsuse väljaütlemise eest. Ükski tõend ei kinnita, et A. Luik oleks pannud toime mingeid ähvarduste täideviimisele viitavaid tegusid. A. Luige varasem kohtulik karistus on vaid tema isikut iseloomustavaks asjaoluks. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud seisukohtadega ei nõustu. Maakohus, hinnates tõendeid kogumis, tuvastas, et süüdistuses toodud mõlemad kannatanu M.I. tapmisega ja kehavigastuste tekitamisega ähvardamise faktid on leidnud tõendamist. Kohus tugines seejuures M.I. , A.L. , M.I. a, R. S. , N.V. ja V. S. ütlustele. Nimetatud isikud on kinnitanud, et kannatanu kartis A. Luige poolt väljaöeldud ähvardusi ja tal oli alust karta nende täideviimist. Siinjuures on maakohus asjakohaselt osundanud Viru Maakohtu 29.10.2007 kohtuotsusele A. Luige suhtes. Nimetatud kohtuotsuse kohaselt on A. Luik süüdi mõistetud vägivallategude toimepanemises endise abikaasa A.L. ja M.I. suhtes, samuti M. M.I. e kuuluvasse sõiduautosse sissetungimises. Eelnimetatud teod oli A. Luik toime pannud juulis 2007, seega enne käesolevas kriminaalasjas A. Luigele süüksarvatud tegusid. Seega on õige maakohtu järeldus, et nimetatud kohtuotsus näitab ilmekalt, et A. Luik on käitunud kannatanu suhtes vägivaldselt, seega igati on põhjendatud seisukoht, et kannatanu oli alust karta temale suunatud ähvarduste täideviimist A. Luige poolt. Lisaks sellele on kogutud tõenditega leidnud tõendamist, et A. Luik tahtlikult tekitas maanteel avariilisi olukordi, jälitades kannatanu autot, tõkestas tee. Ka süüdistatava elukaaslane V.G. on maakohtus märkinud, et ähvardused võisid olla (2 kd, tl 64). Täiendavalt märgib ringkonnakohus järgmist. Ähvardamisega rünnatav õigushüve on inimese vaimne tervis ehk vaimne heaolu. Seega kahjustatakse antud kuriteoga kannatanu vaimset heaolu, tekitades temas emotsionaalselt kurnavat hirmutunnet, samuti peab ähvardamine olema veenev, s.t kannatanul peab olema alust karta ähvarduse täideviimist. Nagu eelpool viidatud, on maakohus tuvastanud A. Luige poolt kannatanu M.I. tapmisega ja kehavigastuste tekitamisega ähvardamise, samuti on kohus tuvastanud, et kannatanul oli igati alus karta ähvarduste täideviimist. Subjektiivsest küljest eeldab antud tahtlust. Süüteokoosseis on täidetud, kui isik pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega. Hinnates süüdistatava korduvaid ähvardusi kannatanu suhtes, kannatanu varasemat ründamist, tegutses süüdistatav eesmärgiga kahjustada kannatanu vaimset heaolu, seega tegutses süüdistatav vähemalt kaudse tahtlusega ning süüteo subjektiivne koosseis on seega täidetud. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist A. Luige süüdimõistmises KarS § 122 järgi ning palus selles osas kvalifitseerida A. Luige teod KarS § 121 järgi. Kaitsja on seisukohal, et maakohus on A. Luige süüdimõistmisel KarS § 122 järgi oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust. Kaitsja arvates ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Ringkonnakohus maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumist ei tuvastanud. Maakohtu otsus vastab
-313 sätestatud nõuetele, tõendeid on hinnatud kogumis, kohtu järeldused on loogilises vastavuses otsuse põhjendustega, kohtu seisukohad on vastuoludeta. Kaitsja viitest menetlusõiguse rikkumisele ( KarS § 339 lg 1 p 8) võib järeldada, et apellant ei ole nõus kohtu järeldustega. Ringkonnakohus märgib, et nimetatud rikkumisega on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Nimetatud rikkumisega ei ole tegemist siis, kui kohtumenetluse pool ei nõustu kohtu seisukohtadega. Kaitsja leiab, et A. Luigele süükspandavad piinavad teod laste suhtes ei ole tõendatud. Kaitsja seab kahtluse alla kannatanu A.L. ütlused, samuti osundab ta asjaolule, et lapsi karistasid füüsiliselt mõlemad vanemad, mistõttu pole võimalik hinnata kumb tegi seda rohkem. Veel osundab kaitsja, et mingeid kehavigastusi lastel ei ole fikseeritud ning oletab, et A.L. ütlusi on mõjutanud tema ema- A.L. ja viimase abikaasa M.I. . Samuti ei ole kohtuotsuses tunnistajate ütlusi kogumis sisuliselt hinnatud. Esmalt tuleb märkida, et apellatsioon on vastuoluline. Ühelt poolt leitakse, et teod ei ole tõendatud, teiselt poolt aga taotletakse A. Luige poolt toime pandud tegude ümberkvalifitseerimist KarS §-le 121. 7 Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et A. Luige süü kannatanute A.L. ja M.L. järjepidevas kehalises väärkohtlemises on tõendatud. Maakohtu istungil kuulati üle kannatanu A.L. , kes kinnitas isa poolt süüdistuses näidatud tegude toimepanemist tema ja venna M.L. suhtes. Maakohus on põhjendatult kannatanu ütlused lugenud usaldusväärseteks, kuna ta kuulati üle psühholoogi juuresolekul ning mingeid märkusi alaealise ülekuulamise kohta tal ei olnud. Asjaolu, et kannatanu on nimetanud mõnede sündmuste toimumise ajaks, kui ta oli 5 või 6 aastane, ei sea veel tema ütlused tervikuna kahtluse alla. Ringkonnakohus rõhutab, et kannatanu näol on tegemist lapsega ( maakohtu istungi ajal oli ta 8 aastane), kes annab selgitusi lapsele omasel viisil ning ta ei pruugigi täpselt aastaarvuliselt talle ebameeldivaid sündmusi mäletada. Ringkonnakohus ei tuvastanud, et A.L. e oleks kuidagi mõjutanud tema ema või M.I. , mistõttu kaitsja vastavasisulised viited on oletuslikud. Samas ei ole tegemist ainukese tõendiga. Kannatanu ütlusi kinnitavad veel tema ema A.L. ütlused, samuti maakohtu poolt osundatud tunnistajate ütlused. Süüdistatava ütlustest nii maa- kui ka ringkonnakohus järeldub, et ta möönab vägivalla kasutamist laste suhtes, pidades seda kasvatusmeetodiks, samas süüdistuses toodud tegusid eitab. Kaitsja leiab, et kuna arsti juures ei ole fikseeritud ühtegi kehavigastust, ei ole ka vägivallategusid toimunud. Ringkonnakohus leiab, et antud asjaolu ei ole määrav. Isiku kehalist väärkohtlemist on võimalik tõendada ka muude tõenditega- kannatanute ja tunnistajate ütlustega, samuti on antud asjas kogutud ka kirjalikke tõendeid ( 1 kd, tl 137, 138, 139, 140, 2 kd, tl 118). Ringkonnakohus leiab, et A. Luige süüdimõistmisel alaealiste laste järjepidevas kehalises väärkohtlemises on maakohus tuginenud tõendite kogumile, mille alusel vastavasisulised järeldused on tehtud, mistõttu kaitsja taotlus A. Luige poolt toimepandu ümberkvalifitseerimiseks KarS § 121 järgi on põhjendamatu. Veel märgib kaitsja, et maakohus rikkus materiaalõigust, viidates samas
§-dele 300 lg 1 ja 268 lg 1. Kaitsja märgib, et kohtuvaidluses võivad kohtumenetluse pooled tugineda vaid kohtulikul uurimisel uuritud tõenditele. Veel viitab kaitsja, et pärast tõendite uurimist esitas prokurör uue süüdistuse, millega muudeti kuritegude toimepanemise ajavahemikku. Ringkonnakohus leiab, et antud juhul on kaitsja alusetult märkinud, et tegemist on materiaalõiguslike küsimustega. Kohtumenetlust reguleerib siiski kriminaalmenetluse seadustik. Tulenevalt
§-st 268 lg 2 võib prokurör kohtulikul arutamisel enne kohtuliku uurimise lõpetamist muuta või täiendada esitatud süüdistust. Kui süüdistust täiendatakse või oluliselt muudetakse, koostab prokurör uue süüdistusakti. Antud juhul prokurör nii toimiski- koostas uue süüdistusakti ( 2 kd, tl 105-107). Ükski menetlusosaline seni uuritud tõendite uuesti uurimist (tunnistajate ülekuulamist) ei taotlenud ( 2 kd, tl 101-102, 108, 119). Ringkonnakohus mingeid menetlusõiguslikke minetusi maakohtu poolt seoses uue süüdistusakti esitamisega ei tuvastanud ning leiab, et kaitsja vastavasisulised väited ei ole asjakohased. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaseaduslikult kohaldanud A. Luigele lähenemiskeeldu. Siinkohal viitab kaitsja
§-le 3101, mille kohaselt kohaldatakse lähenemiskeeldu süüdimõistetule kannatanu taotluse alusel. A. Luik ei ole süüdimõistetu. Veel viitab kaitsja TsMS §-le 499 lg 1(apellatsiooni eestikeelses variandis
lg 1), mille kohaselt algatab kohus üleskutsemenetluse üksnes põhistatud avalduse alusel, sellist avaldust esitatud ei ole. Ringkonnakohus kaitsja väidetega ei nõustu ning leiab, et maakohus on õigesti ja põhjendatult kohaldanud A. Luigele lähenemiskeeldu kannatanute A.L. , A.L. ja M.I. suhtes. Lähenemiskeelu vajalikkus tuleneb eelkõige süüdistatava poolt kannatanute suhtes toimepandud tegude iseloomust, mille tõttu said kahjustada kannatanute nii füüsiline kui ka vaimne heaolu. Kaitsja väide, et A. Luik ei ole süüdimõistetu, mistõttu tema suhtes
Eelnimetatud säte paikneb
§-s 3101 alusel lähenemiskeelu kohta otsuse tegemine on samuti kohtuotsusesse puutuv, kui selleks on esitatud vastavasisuline taotlus. Seega pidigi maakohus kannatanu poolt maakohtu istungil esitatud taotluse lähenemiskeelu kohaldamise küsimuses lahendama kohtuotsusega. 8 Kaitsja viide TsMS §-le 499 lg 1 ( või siis
§-le 499 lg 1) on asjasse mittepuutuv ning lähenemiskeelu küsimuse lahendamisel mittekohaldatav. Ringkonnakohus leiab, et kannatanu A. Luige apellatsioon tuleb rahuldada. Kannatanu taotleb maakohtu otsuse muutmata jätmist, täpsustades seda lähenemiskeelu osas ning lugeda lähenemiskeeld A. Luigele kohaldatuks ka kannatanu M.L. suhtes. Maakohus on kohtuotsusega õigesti ja põhjendatult
Luigele lähenemiskeeldu kannatanute A.L. , A.L. ja M.I. suhtes( kohtuotsus, lk 10). Kohtuotsusest nähtub, et lähtudes sellest, et süüdistatav on pannud toime isikuvastaseid tegusid, samuti on tema teod olnud suunatud alaealiste vastu, on vajalik nende eraelu ja isikuõiguste kaitseks kohaldada A. Luigele kannatanute suhtes lähenemiskeeldu. Kohtuotsuse tekstist tuleneb, et antud juhul on maakohus muuhulgas pidanud silmas mõlemat alaealist kannatanut, seega ka M. Luike, mistõttu võib väita, et kohtuotsuse resolutiivosast on M.L. suhtes lähenemiskeelu kohaldamine välja jäänud ekslikult. Ringkonnakohus leiab, et selles osas on võimalik kohtuotsuse lõpposa parandada, kuna see ei halvenda süüdistatava olukorda. Määratud kaitsja advokaat M. Paabumetsa poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 1440 krooni tuleb jätta
lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi
§-s 337 lg 1 p 2 märgitud lahendi. Maarika Kuusk Mati Kartau Aarne Sarjas 9
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.