KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 7. mai 2010.a, Tallinn Kriminaalasja number 1-09-20105 Kohtukoosseis Eesistuja Urmas Reinola, liikmed Meelika

§ 25

lg 2 järgi Harju Maakohtu 2.märtsi 2010.a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja vandeadvokaat Rein Kiviloo Prokurör Saskia Kask Sigmar Meremaa, ik 38901120234, eestlane, Eesti kodanik, põhiharidusega, eluk. xxxxxxxx, xxxxxx, xxx xx-x, ei töötanud, varem kohtulikult karistatud 4-l korral: 1) 11.11.2004.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 200 lg 2 p 7 (§ 61) järgi tingimisi vangistusega 2 aastat katseajaga 1 aasta 6 kuud; 2) 31.01.2005.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 4,7,8 järgi tingimisi vangistusega 2 aastat katseajaga 1 aasta 6 kuud; 3) 20.06.2006.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 141 lg 1 - § 25 lg 2, § 266 lg 2 p 3 järgi vangistusega 8 kuud; 4) 29.04.2008.a Harju Maakohtu otsusega KarS § 199 lg 2 p 4, § 215 lg 2 p 1,2 järgi tingimisi vangistusega 4 kuud katseajaga 18 kuud; viibib vahi all alates 02.08.2009.a vandeadvokaat Rein Kiviloo Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON Harju Maakohtu 2.märtsi 2010.a otsus Sigmar Meremaa süüditunnistamises ja karistamises jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks 7. mail 2010.a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. Asjaolud ja menetluse käik 1. Harju Maakohtu 2.märtsi 2010.a otsusega tunnistati Sigmar Meremaa süüdi KarS §

§ 25lg 2 järgi ja karistati vangistusega 10 aastat. Kar

S § 65 lg 2 kohaselt suurendati mõistetud karistust 29.04.2008.a Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse vangistuse 4 kuu võrra ja mõisteti liitkaristuseks vangistus 10 aastat ja 4 kuud. KarS § 68 lg 1 kohaselt arvestati eelvangistus karistusaja hulka ja karistuse alguseks loeti 02.08.2009.a. S. Mlt mõisteti riigi tuludesse välja sundraha 10875 krooni, ekspertiisitasu 11 131 krooni ning tasu õigusabi eest 8400 krooni. 2. S. M tunnistati KarS §

§ 25

lg 2 järgi süüdi selles, et tema 01.08.2009.a kella 21.30 paiku oma elukohas Audevälja 2-2 Padise külas Padise vallas Harjumaal, olles alkoholijoobes ning tülitsenud oma elukaaslase A. N-ga, ajendatuna armukadedusest, ähvardas kättemaksuks tappa nende ühise tütre, viiekuuse K. M, peale mida lukustas ennast lapsega korterisse, kus kägistas võrevoodis olevat imikut, eesmärgiga laps tappa, kuni viimane muutus liikumatuks ning näost sinakas-valgeks. Arvates, et on lapse tapnud, põgenes S. Meremaa sündmuskohalt. Mõne hetke pärast korterisse pääsenud A. N võttis lapse sülle, mispeale hakkas laps toibuma ning tema hingamine taastus. K. M-l tuvastati kirjeldatud sündmuse tagajärjel muljumisjäljed (nahaalused verevalumid) kaelal ning petehhiad e. täppverevalumid näol ja kaelal samaaegse helilise (koriseva, kurguhäälse) hingamisega. Kägistamise tagajärjel tekkis lapsel ka lühiajaline hingamistegevuse seiskus ning temal esinenud seisund oli eluohtlik, kuna esinesid objektiivselt tuvastatud muutused näol ja kaelaelundites ning ajuverevarustuse puudulikkusest tingitud teadvushäire. Selliselt S. Meremaa vastavalt enda ettekujutusele teost vahetult alustas oma viiekuuse tütre K. M tapmist. Apellatsiooni sisu ja menetlusosaliste seisukohad

1. Ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis vaidlustab süüdistatava kaitsja maakohtu otsuse kohtuliku uurimise ühekülgsuse, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule (KrMS § 338 p 1, 2, 4). Apellatsiooni motiivide kohaselt tegutses süüdistatav šokiseisundis, mille oli põhjustanud elukaaslase eelnev teade truudusemurdmisest teise mehega. Süüdistataval puudus motiiv oma viie kuu vanuse tütre tapmiseks ning ta lõpetas tütre suhtes toime pandud vägivalla kohe peale seda, kui imik hakkas nutma. Kohtu vastupidised järeldused on oletuslikud ega ole kinnitatud ühegi objektiivse tõendiga. Kaitsja on seisukohal, et S. Meremaa loobus vabatahtlikult lõpuleviimata süüteokatsest. Veel leiab kaitsja, et kohtu siseveendumuse kujunemine ei ole otsuse lugejale jälgitav, selles toodud põhjendused ei ole veenvad. Apellatsiooni kohaselt tuleks tõendid ümber hinnata ja S. Meremaa süütegu kvalifitseerida ümber KarS § 118 p 1 järgi. Uue otsusega tuleks S. Meremaale mõista ka kergem karistus, mis vastab süüteo raskusele ja kohtupraktikale.
2. Ringkonnakohtu istungil süüdistatava kaitsja toetas apellatsiooni ja taotles selle rahuldamist. Kaitsja seisukohalt on S. Meremaa käitumine vaadeldav vabatahtliku loobumisena lõpetatud süüteokatsest, sest lapse nutma puhkedes süüdistatav veendus, et laps hingab ja et lapsega on kõik korras. Süüdistatav toetas kaitsja apellatsiooni. Prokurör taotles kohtuotsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Ringkonnakohtu põhjendused ja seisukoht Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja ei kuulu rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles toodud põhjendustel, milliseid kohtukolleegium ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p-le
3. Samuti ei tuvastanud kohtukolleegium apellatsiooni aluseks olevaid kriminaalmenetlusõiguse väidetavaid minetusi, mis annaksid aluse kohtuotsuse apellatsiooni korras tühistamiseks, nagu seda apellatsioonis välja tuuakse. Kohtukolleegiumi arvates on otsuses toodud põhjendused veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine lugejale jälgitav.
4. Apellatsioonis ei ole esitatud mingeid uusi sisulisi tõendeid, vaid selles taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite ümberhindamist ja sellest tulenevalt S. Meremaaesitatud süüdistuse KarS §

§ 25lg 2 järgi ümberkvalifitseerimist Kar

S § 118 p 1 järgi ning talle kergema karistuse mõistmist. Tõendite ümberhindamise taotlusest lähtudes leiab kohtukolleegium, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste ümberhindamise. 6. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates otsuses märkinud tõendid ja selgitanud, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (II kd tlk 44 pöördel-46 pöördel) ehk millistes väljendub kohtu arvates tuvastatud faktiliste asjaolude „eluline usutavus“ (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-74-05). Kuigi otsuses ei ole kohus võtnud seisukohta kaitsja taotluse suhtes, mis esitati kohtulike vaidluste käigus (II kd tlk 34-35, 36) kvalifitseerida S. Meremaa tegevus ümber KarS § 118 p 1 järgi, ei tähenda see kohtukolleegiumi arvates kohtuliku uurimise ühekülgsust ega materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. Maakohus on otsuses käsitlenud ka süüteokatsest vabatahtliku loobumise problemaatikat ja asunud põhjendatult järeldusele, et puuduvad tõsimeelsed tõendid süüdistatava poolt süüteo lõpuleviimise ärahoidmiseks. Kohtukolleegium nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega S. Meremaa süü tõendatuse kohta KarS §

§ 25

lg 2 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele ja kohtus uuritud tõenditele.

1. Kohtukolleegium soostub maakohtu järeldusega, et süüdistatava käitumine üksnes välise teopildi alusel kujutab endast inimelu ohustamist tapmiskoosseisu mõttes, mis olukorras, kus viie kuu vanusele imikule kägistamise tagajärjel tekitatud eluohtlikud vigastused (I kd tlk 27-32, 48-51) kausaalahela katkematu kulgemise korral toovad vahetult kaasa imiku surma. Süüdistatav on kohtuistungil omaks võtnud, et ta ei olnud kindel, et tema tegevus last ei tapa ja saades aru, mida ta teinud oli, tahtis tappa seejärel ka ennast. Nähtuvalt eksperdiarvamusest oli K.M lämbusest tingitud seisund jõudnud asfüksia
2. perioodi - lühiajaline hingamistegevuse seiskus ja kägistamise tagajärjel eluohtlik seisund, kuna esinesid muutused näol ja kaelal ning ajuverevarustuse puudulikkusest tingitud teadvushäire. K.M surma saabumise hoidis ära vaid kannatanu A.N ja tunnistaja A.P kiire tegutsemine peale seda, kui süüdistatav oli korterist läbi akna metsa põgenenud ja mis muutis S. Meremaa poolt vallandatud kausaalahela kulgemist. Seega pani S. Meremaa toime oma viie kuu vanuse tütre tapmiskatse vähemalt kaudse tahtlusega. Kuriteokatseks saab isiku käitumist lugeda üksnes siis, kui faktiliste asjaolude hindamisel saab üheselt tuvastada, et süüdlane soovis just sellise tagajärje (surma) saabumist, kuid see jäi siiski saabumata. Käesolevas asjas lubas S. Meremaa oma tütre tappa ja lukustas ennast teiste eest korterisse just sellel eesmärgil, seega soovis ta tütre surma saabumist. Tahtluse voluntatiivse elemendi seisukohalt peab teo toimepanija süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid tahtma. Väljudes vahepeal lukustatud korterist ja öeldes väljas viibivatele kannatanule ja tunnistajatele, et keegi peab tulema, muidu on hilja, ta seega möönis, et abi osutamine võib olla hilinenud. Riigikohus on oma lahendites korduvalt sedastanud, et kaudne tahtlus eeldab, et isik kujutaks endale üldjoontes ja tavalise mõistliku elukogemuse tasemel ette põhjuslikku seost tema teo ja saabuva tagajärje vahel. Kohtukolleegium on seisukohal, et kägistades võrevoodis lamavat viie kuu vanust imikut, pidi S. Meremaa aru saama ja eeldama, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskemaid tagajärgi.
3. Pidades silmas tuvastatud tehiolusid, leidis maakohus õigesti, et süüdistatav tegi kõik endast oleneva, mida ta vastavalt enda ettekujutusele teost pidas vajalikuks süüteo lõpuleviimiseks, mistõttu ei olnud käesolevas asjas tegemist KarS §-s 41 sätestatud loobumisega lõpetamata süüteokatsest. Siinkohal osundab kohtukolleegium ennekõike süüdistatava enda ütlustele, millest saab teha järelduse, et ta tegutses tapmistahtlusega ja ainuüksi asjaolu, et ta pärast kainenemist tegu kahetses, ei anna alust rääkida tapmise motiivi puudumisest, milleks oli kättemaks elukaaslasele truudusemurdmise eest.
4. Apellatsiooni väide, et süüdistatav pani oma viie kuu vanusele lapsele käe külge šokiseisundis, ei ole tõendatud ühegi objektiivse tõendiga. Eksperdiarvamuse (II kd tlk 159-161) kohaselt esineb süüdistataval elu jooksul välja kujunenud segatüüpi isiksusehäire ja alkoholisõltuvus, inkrimineeritava teo toimepanemise ajal oli ta tavalises alkoholijoobes ja emotsionaalselt erutatud seisundis, mis ei piiranud tal võimet oma tegude tähendusest aru saama, seega ei esinenud tal teo toimepanemise ajal patoloogilist afektiseisundit.
5. Apellatsioonis heidetakse maakohtule ette, et maakohus on süüdistatavale mõistnud teo raskusastmele mittevastava karistuse. Kohtukolleegium ei nõustu eeltoodud seisukohaga. KarS § 60 lg 1 kohaselt kohus võib karistusseadustiku üldosas nimetatud juhtudel isiku karistust kergendada. Üheks selliseks üldosas nimetatud juhuks on süüteokatse, sest KarS § 25 lg 6 kohaselt kohus võib süüteokatse puhul kohaldada KarS §-s 60 sätestatut. Nagu eeltoodust nähtub, ei lasu kohtul kohustust süüteokatse puhul karistust kergendada, vaid kohtul on selline õigus seadusest tulenevalt. Kas kohus seda õigust kasutab või ei, sõltub konkreetsetest asjaoludest. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. S. Meremaa pani toime esimese astme kuriteo, teda on varem 4-l korral kohtulikult karistatud. Arvestada tuleb ka asjaolu, et käsitletava kuriteo pani ta toime kohtu poolt määratud katseajal. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et varasemad karistused ei ole omanud süüdistatavale mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, s.o ei ole suutnud suunata teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Oluline on veel märkida, et süüdistatava poolt alkoholijoobes toime pandud tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus abitu imiku suhtes, mille tagajärjel võinuks süüdistatav kaotada endale väga lähedase inimese. Ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis annaksid alust S. Meremaale mõistetud karistust vähendada, sest teda karistati sanktsiooni keskmääras. S. Meremaale on mõistetud karistus määras, mis vastab täielikult tema teosüüle.
6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
7. märtsi 2010.a otsus S. M suhtes tuleb jätta muutmata ja kaitsja apellatsioon rahuldamata. Urmas Reinola Meelika Aava Malle Preimer