lg 1 järgi; Ilja Semjonovi süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi; Ragnar Kodari süüdistuses
lg 2 p 1, 2,
lg 2 p 9,
lg 1 järgi; Maris Sommeri (endine Lainemäe) süüdistuses
lg 2 p 2 järgi; Rainer Aasa süüdistuses
lg 2 p 1, 2 ja
järgi; Rainer Tähe süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi; Mati Rebase süüdistuses
Tartu Maakohtu
lg 2 p 1 järgi karistamises ja talle
Ragnar Kodari
lg 2 p 1 ja 2 järgi karistamises ning talle
Ilja Semjonovi
Maris Sommeri
lg 2 p 2 järgi karistamises ning talle
§-de 64 lg 1 ja 65 lg 2 alusel liitkaristuste mõistmises. Asitõendiks tunnistatud mobiiltelefonide koos neis olevate SIM-kaartidega ning mobiiltelefonide juurde kuuluvate SIM-kaartide ümbristega
MS § 126 lg 3 p 4 alusel hävitamises. Mõista Rainer Aasale
2
lg 1 alusel mõista Rainer Aasa liitkaristuseks (
järgi 6 kuud vangistust ning käesolev 3 aastat ja 6 kuud vangistust) 3 aastat ja 10 kuud vangistust algusega 25.09.2008. Mõista Ragnar Kodarile
lg 2 p 1 ja 2 järgi karistuseks 4 aastat ja 6 kuud vangistust.
lg 2 alusel suurendada nimetatud karistust talle Tartu Maakohtu 05.12.2006 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 1 aasta 7 kuud 7 päeva vangistust – võrra ning Ragnar Kodari liitkaristuseks mõista 6 aastat 1 kuu 7 päeva vangistust algusega 16.09.2008. Mõista Ilja Semjonovile
Mõista Maris Sommerile
lg 2 p 2 järgi karistuseks 3 aastat vangistust.
lg 1 alusel mõista Maris Sommeri liitkaristuseks (
lg 2 p 2 järgi 6 kuud vangistust ning käesolev 3 aastat vangistust) 3 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendada nimetatud karistust talle 26.11.2007 Pärnu Maakohtu ja 18.09.2008 Tartu Maakohtu otsuste alusel moodustatud ja täitmisele pööratud liitkaristuse, s.o 2 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust, võrra ja mõista lõplikuks liitkaristuseks Maris Sommerile 5 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust algusega 25.09.
Sama otsusega tunnistati R. Aas süüdi
lg 2 p 1 järgi 24.09.2008 toimepandus ning mõisteti talle karistuseks 4 aastat 6 kuud vangistust. R. Aas tunnistati süüdi ka
järgi ja mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.
Aasale liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 4 aastat 10 kuud vangistust.
Aasa eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti temale mõistetud vangistuse kandmise alguseks 25.09.2008. Sama otsusega mõisteti Ragnar Kodar süüdistusest
Lainemäele vähemalt neljal korral 1-2 g suuruste kogustena amfetamiini edasiandmises ning ka 13.09.2008 episoodis. R. Kodar mõisteti õigeks ka süüdistuses
§-de 199 lg 2 p 9 ja 202 lg 1 järgi. R. Kodar tunnistati süüdi
lg 2 p 1, 2 järgi amfetamiini omandamise järgselt 2008 suvel ja septembris amfetamiini käitlemises – A.T. ja O.K. amfetamiini edasiandmises ning samuti 16.09.2008 toimepandus ning mõisteti talle karistuseks 6 aastat vangistust.
lg 2 alusel suurendati talle mõistetud karistust 05.12.2006 Tartu Maakohtu otsusega karistuseks mõistetud vangistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 7 kuu 7 päeva võrra ja mõisteti R. Kodarile liitkaristuseks 7 aastat 7 kuud 7 päeva vangistust.
Kodari eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti karistuse kandmise aja alguseks 16.09.2008. R. Kodarilt mõisteti välja riigituludesse menetluskuludena 1772.85 krooni ekspertiisikulu (12 410 krooni jagatuna kõigi 7 süüdistatava vahel) ja 1812 krooni ekspertiisikulu (5436 krooni jagatuna R. Kodari, A. Rebase ja I. Semjonovi vahel). Asitõendiks tunnistatud R. Kodari mobiiltelefonid neis olevate SIM-kaartidega
MS § 126 lg 3 p 4 alusel kuuluvad kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele. Sama otsusega mõisteti Ilja Semjonov süüdistusest
lg 2 p 1, 2 järgi õigeks osas, mis käsitleb 2008 juunikuu algusest kuni 15.09.2008 amfetamiini A.L. edasiandmist ning 0,035 grammi 3-metüülfentanüüli omandamist ja enda juures hoidmist kuni 16.09.2008. I. Semjonov tunnistati süüdi
lg 2 p 1 järgi 16.09.2008 amfetamiini käitlemises ning mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust.
Semjonovi eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti temale mõistetud vangistuse kandmise alguseks 16.09.2008. Sama otsusega Maris Sommer (endine Lainemäe) mõisteti õigeks süüdistusest
M. Sommer tunnistati süüdi
lg 2 p 2 järgi amfetamiini omandamise järgselt 2008 suvel ja septembris amfetamiini käitlemises – A.T. ja O.K. amfetamiini edasiandmises ning samuti 24.09.2008 toimepandus ja mõisteti talle karistuseks 5 aastat vangistust. Samuti tunnistati M. Sommer süüdi
edasiandmises ning mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.
Sommerile liitkaristuseks 5 aastat vangistust. 4 M. Sommeri suhtes pöörati täitmisele temale 26.11.2007 Pärnu Maakohtu ja 18.09.2008 Tartu Maakohtu otsustega mõistetud karistused ning moodustati KrMS § 413 ja
lg 1 alusel nimetatud otsustega karistuseks mõistetud vangistustest liitkaristus selliselt, et loeti kergem karistus, s.o 1 aasta ja 6 kuud vangistust, kaetuks raskema karistusega, s.o 2 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust ning mõisteti M. Sommerile nimetatud kohtuotsuste kogumis liitkaristuseks 2 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust.
Sommerile karistuseks mõistetud 5 aasta pikkust vangistust 26.11.2007 Pärnu Maakohtu ja 18.09.2008 Tartu Maakohtu otsuste alusel moodustatud ja täitmisele pööratud liitkaristuse, s.o 2 aasta 11 kuu 29 päeva vangistust, võrra ja mõisteti lõplikuks liitkaristuseks M. Sommerile 7 aastat 11 kuud 29 päeva vangistust.
Sommeri eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja loeti vangistuse kandmise alguseks 25.09.2008. Sama otsusega tunnistati osades süüdistustes süüdi veel ka Aleksandr Živodjorov, Mati Rebane ja Rainer Tähe ning osades süüdistustes mõisteti nad õigeks, kuid nende osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Ringkonnakohus käsitleb maakohtu otsust alljärgnevalt ainult vaidlustatud osas. Maakohus arutas I. Semjonovi süüdistust
Kodariga eeluurimisel seni tuvastamata ajal, kohas ning viisil vähemalt 195,23 grammi amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, millisest kogusest andis R. Kodar 16.09.2008 Tartu linnas 10,45 grammi amfetamiini edasi M. Rebasele, 5,33 grammi amfetamiini hoidis R. Kodar enese juures ning ülejäänud 179,45 grammi amfetamiini hoidsid R. Kodar ja I. Semjonov R. Kodari elukohas aadressil XXX-XX , kuni see 16.09.2008 politsei poolt läbiotsimise käigus leiti ning ära võeti. Isikute tegevus grupis seisnes selles, et eelneva kokkuleppe kohaselt R. Kodariga omandas I. Semjonov Tallinnas suures koguses narkootilist ainet, s.o vähemalt 195,23 grammi amfetamiini, mille tõi Tartu linna R. Kodari elukohta, kus I. Semjonov ja R. Kodar asusid amfetamiini koguseid ümber pakendama ning R. Kodar võttis amfetamiini kogusest 15,78 grammi, millest andis M. Rebasele edasi 10,45 grammi ning enda käes hoidis 5,33 grammi amfetamiini. Narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. - R. Kodari süüdistust
lg 2 p 1, 2 järgi selles, et tema omandas ebaseaduslikult seni tuvastamata ajal, kohal ja viisil vähemalt 52 grammi amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, millest andis ajavahemikus
Tähega 24.09.2008 Tallinnas Lasnamäe Centrumi juures aadressil XXX-XX . Živodjorovilt vähemalt 93,79 grammi amfetamiini s.o narkootilist ainet suures koguses, mille vedasid R. Tähe kasutuses oleva sõiduautoga reg nr XXX XXX Tallinnast Tartu maakonda, kus Lähte alevikus Olerexi tankla juures andis R. Aas M. Lainemäele üle 43,99 grammi amfetamiini ning ülejäänud 49,8 grammi amfetamiini leiti ja võeti politsei poolt ära sõiduauto reg. nr XXX XXX läbiotsimisel 25.09.2008. Isikute tegevus grupis seisnes selles, et M. Lainemäe tellis telefoni teel R. Aasalt ja R. Tähelt suures koguses narkootilist ainet, s.o umbes 50 grammi amfetamiini. Seejärel tellis R. Tähe telefoni teel ning omandas vähemalt 43,99 grammi ning lisaks veel vähemalt 49,8 grammi amfetamiini A. Živodjorovilt Tallinnas Lasnamäe Centrumi juures aadressil XXX-XX . Seejärel sõitsid R. Tähe ja R. Aas ühiselt 93,79 grammi amfetamiiniga Tartumaale eelnevalt M. Lainemäega kokkulepitud kohta, et narkootiline aine üle anda. Tartumaal Lähte aleviku Olerex tanklas andis R. Aas 43,99 grammi amfetamiini üle M. Lainemäele. - R. Aasa süüdistust
järgi selles, et tema 02.05.2009 kella 09.00 ja kella 10.20 paiku Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vangla eelvangistushoone 11. sektsiooni koridoris solvas ebatsensuursete väljenditega nagu „suka, bljad, tõmmake kõik nahhui, kuradi tarkpea, tõmba türa otsa, vaata milline sa välja näed, et sa jalaluu murraks“ teenistuskohustusi täitvat Tartu Vangla valvur T.A. . - M. Sommeri süüdistust
lg 2 p 2 järgi selles, et tema omandas ebaseaduslikult seni tuvastamata ajal, kohas ja viisil vähemalt 55 grammi amfetamiini, s.o narkootilist ainet suures koguses, millest andis ajavahemikus
Semjonovi süü
Semjonovi ja R. Kodari ning ka A.L. omavahelisest suhtlusest nähtuvalt käitlesid I. Semjonov ja R. Kodar narkootilist ainet kokku 195,23 grammi, milles oli puhast amfetamiini 47,15 grammi. R. Kodar tellis narkootilist ainet I. Semjonovilt suures koguses ja I. Semjonov toimetas selle Tallinnast Tartusse R. Kodari elukohta, mida nad koos olid jõudnud juba osaliselt pakendada. Pakendamine oli korteris läbiotsimise alguses pooleli. R. Kodar oli 195,23 grammist narkootilisest ainest kahekümnes minigrip kilekotis jõudnud M. Rebasele edasi anda 10,45 g ning kümme minigrip kilekotti narkootilise ainega kokku 5,33 g hoidis R. Kodar enda juures kuni see temalt kahtlustatavana kinnipidamisel leiti. Korteri läbiotsimisel leiti ja võeti ära kokku 179,16 g narkootilist ainet. I. Semjonovi kahtlustatavana kinnipidamisel võeti temalt ära 0,29 g narkootilist ainet. I. Semjonovi ja A.L. ning R. Kodari ütluste kohaselt tulid ööl vastu 16.09.2008 Tallinnast Tartusse R. Kodari elukohta XXX-XX I. Semjonov ja A.L. . Ka XXX-XX 16.09.2008 vaatlusprotokolli kohaselt viibisid läbiotsimise ajal korteris I. Semjonov ja A.L. . Salajase pealtkuulamisega fikseeritud R. Kodari kasutuses olnud mobiiltelefonide kaudu edastatud teabest 15.-16.09.2008 R. Kodari ja I. Semjonovi ning R. Kodari ja A.L. vahel on aru saada, et I. Semjonovi ja R. Kodari vahel oli kokkulepe, et I. Semjonov toob Tallinnast Tartusse midagi R. Kodarile, mille Tartus laialijagamisest olid nii I. Semjonov kui ka R. Kodar huvitatud. M. Rebase ja R. Kodari omavahelisest suhtlusest 15.-16.09.2008 nähtub, et M. Rebane oli väga huvitatud narkootilise aine R. Kodarilt saamisest. R. Kodari kahtlustatavana kinnipidamisel 16.09.2008 võeti temalt muude esemete hulgas ära 2 mobiiltelefoni – Sony Ercsson ja Nokia. Mobiiltelefoni vaatlusprotokollist nähtub, et R. Kodari kasutuses olnud mobiiltelefoni numbrile XXX XXX XX on 15.09.2008 M. Rebaselt vastu võetud kokku 3 sõnumit: kell 12:33:22 Ok.Aga räägi ega sul oma tarbex veits ple?:S et teexid mul plikaga äkki olekut paremax. Suht pläss olla; kell 15:59:51 See mu teine nr. Mati olen:); kell 23:45:59 Ok.Anna siis teada kuhu tulen:-p. Samast vaatlusprotokollist nähtub, et telefoninumbrile XXX XXX XX võeti viimane sõnum numbrilt XXX XXX XX (M. Rebaselt) vastu 16.09.2008 kell 02:22:43 – Kohal olen. Mati. R. Kodar leppis M. Rebasega amfetamiini üleandmiseks kokkusaamise ja andis M. Rebasele narkootilise aine 10,45 g üle. R. Kodaril amfetamiin enne I. Semjonovi Tartusse saabumist puudus. Korteri, asukohaga XXX-XX , läbiotsimise protokollist 16.09.2008 nähtuvalt olid seal amfetamiini seguainetega (aspiriin, glükoos) segamine ja pakendamine pooleli – diivanilaual oli lahtiselt laiali osa amfetamiinist, olemas olid pakendamiseks digitaalsed kaalud ja neil olid amfetamiini jäägid, diivanilaual olnud lauanoal olid amfetamiini jäljed, korteris oli amfetamiini pakendamiseks olemas hulgaliselt väikseid minigrip kilekotte. I. Semjonovi ütlused, et ta tuli Tallinnast Tartusse paariks nädalaks ja kogu temal kaasas olnud amfetamiin oli mõeldud selleks ajaks talle endale tarbimiseks, ei ole usutavad. R. Kodari ütlused, et 10,45 g narkootilist ainet, mille ta M. Rebasele edasi andis, oli talle endale kuuluv, ei ole usutavad. I. Semjonovi ja R. Kodari süüd eitavad ütlused ei ole loogilised ja kooskõlas teiste tõenditega. Salajase pealtkuulamisega fikseeritud R. Kodari kasutuses olnud mobiiltelefonide kaudu edastatud teabest 15.-16.09.2008 R. Kodari ja I. Semjonovi ning R. Kodari ja A.L. vahel 7 nähtub, et I. Semjonovi ja R. Kodari vahel oli kokkulepe, et I. Semjonov toob Tallinnast Tartusse midagi R. Kodarile, mille Tartus laialijagamisest on nii I. Semjonov kui ka R. Kodar huvitatud ning mille laialijagamise eest on neil võimalik raha saada. 16.09.2008 korteri XXXXX läbiotsimisprotokollist nähtuvalt hakkasid R. Kodar ja I. Semjonov kooskõlas XXX-XX , Tartu korteris ka toimetama – amfetamiini minigrip kilekottidesse pakendamine oli seal pooleli ja R. Kodar oli läinud juba 20-s minigrip kilekotis olnud amfetamiini M. Rebasele üle andma. Asjaolu, et M. Rebaselt, R. Kodarilt ja I. Semjonovilt ning XXX-XX korterist läbiotsimisel saadud ja äravõetud narkootilistes ainetes oli puhta amfetamiini sisaldus erinev, ei anna alust lugeda süüdistatavate väiteid amfetamiini grupis mittekäitlemise kohta põhjendatuteks. Korteri läbiotsimisprotokollist nähtuvalt tegeleti selles korteris amfetamiini pakendamisega ning seal olid olemas ka aines amfetamiini sisalduse vähendamist võimaldavad ained – glükoos ja aspiriin. R. Kodari ja I. Semjonovi käitumine 195,23 g narkootilise aine, milles puhast amfetamiini oli 47,15 g, käitlemiseks oli omavahel kooskõlastatud. R. Kodar ja I. Semjonov käitlesid 195,23 g narkootilist ainet, milles puhast amfetamiini oli 47,15 g, isikute grupis. R. Kodar tellis Tallinnas asuvalt I. Semjonovilt 15.09.2008 suures koguses narkootilist ainet amfetamiini, I. Semjonov tõi amfetamiini Tallinnast Tartusse, Tartus R. Kodari elukohas osa amfetamiini pakendati ja kokkuleppe kohaselt pidi R. Kodar hakkama tegelema amfetamiini raha eest laiali jagamisega, mida ta ka tegi. Amfetamiini pakendamise järgselt andis R. Kodar amfetamiini 20-s minigrip kilekotis edasi M. Rebasele. R. Kodar ja I. Semjonov panid suures koguses narkootilise aine - 195,23 g, milles puhast amfetamiini oli 47,15 g, käitlemise toime kavatsetult. Tunnistajate A.T. ja O.K. ütlustega on tõendatud R. Kodari süü selles, et tema omandas suures koguses narkootilist ainet amfetamiini ja andis seda 2008. a suvel ja sügisel Tartus edasi A.T. ja O.K. . A.T. ütluste kohaselt ostis tema 2008. a suvel Tartu linnas mõnel korral mõne grammi kaupa R. Kodarilt amfetamiini minigrip kilekotti pakendatuna 1-grammiste kogustena, doosidena. Keskmiselt kulus 1 gramm korraga, kuid esines ka seda, et 1grammisest kogusest alati üheks tarvitamiskorraks ei piisanud. Amfetamiini kvaliteet kõikus. Marisel (Lainemäe) ei olnud kogu aeg amfetamiini, siis võttis R. Kodarilt. Tunnistaja A.T. ütluste kohaselt on ta R. Kodarilt võetud amfetamiini ka koos R. Kodariga tarbinud. Tunnistaja O.K. ütluste kohaselt sai ta 2008. a suvel R. Kodarilt narkootilist ainet amfetamiini 6-7 korda, kuni 4 grammi korraga, aine oli pakendatud 1-grammistesse minigrip kilekottidesse, 1 gramm maksis 250 krooni. Ühe korral sai R. Kodarilt korraga 7-8 g amfetamiini, see maksis 200 krooni gramm. Ühest grammist piisas kaheks tarvitamiskorraks. Tunnistajate A.T. ja O.K. ütlustest nähtub kogumis, et R. Kodarilt saadud narkootilise aine amfetamiini kvaliteet kõikus, keskmiselt piisas 1-st grammist ainest narkojoobe tekkimiseks üheks kuni kaheks tarvitamiskorraks. Lugedes R. Kodari poolt A.T. ja O.K. edasiantud narkootiliste ainete kogused 1-grammiste tarvitamiskordadena kokku, piisas R. Kodari poolt A.T. ja O.K. edasi antud amfetamiini kogusest ilmselgelt joobe tekitamiseks vähemalt 10-le inimesele. Seega on A.T. ja O.K. ütlustega tõendatud, et R. Kodar omandas ja käitles narkootilist ainet amfetamiini suures koguses. M. Sommeri süü
lg 2 p 2 järgi selles, et tema omandas suures koguses narkootilist ainet amfetamiini ja andis seda 2008.a suvel Tartus edasi A.T. ja O.K. , on tõendatud tunnistajate A.T. ja O.K. ütlustega kogumis. Tunnistaja A.T. ütluste kohaselt ostis ta
R. Aasa süü
Tähega amfetamiini isikute grupis käitlemises on samuti tõendatud. R. Tähe andis sõidul Tallinnast Tartusse R. Aasale amfetamiini pakendamiseks, R. Aas pakendas selle, hiljem sõitsid koos M. Lainemäe asukohta ja andsid M. Lainemäega kokku saades M. Lainemäele pakendatust üle 43,99 g amfetamiini. R. Aasa ema Ü.A. pangakontole saabus 24.09.2008 M. Lainemäelt 4000 krooni. V. Živodjorovi pangakonto väljavõtte ja maksekorralduse kohaselt laekus V. Živodjorovi pangakontole 23.09.2008 7000 krooni, ülekande tegi M. Lainemäe. Nimetatud asjaoludest nähtub, et Tartusse sõideti M. Lainemäele viimase poolt makstu eest amfetamiini viima ning kõige paremini saigi sellest olla informeeritud just R. Aas, kuna just tema ema pangakontole oli laekunud samal päeval 4000 krooni. Narkojoobe tekitamiseks 10 inimesele kulub keskmiselt 1 – 1,3 g puhast amfetamiini. Eksperdiarvamuse kohaselt piisab 10-le inimesele narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1,3 grammist amfetamiinist. Kuna 24.09.2008 käideldud narkootilistes ainetes olnud puhta aine amfetamiini kogused (20,66 g ja 9,36 g) ületavad olulisel määral eksperdiarvamuses märgitud koguse 1,3 g amfetamiini, siis on tõendatud, et R. Tähe ja R. Aas käitlesid 24.09.2008 narkootilist ainet 93,79 g, milles puhast amfetamiini 20,66 g, suures koguses. M. Sommer käitles 24.09.2008 narkootilise ainet 43,99 g, milles puhast amfetamiini 9,36 g, suures koguses. R. Aasa süü selles, et tema 02.05.2009 kella 09.00 ja kella 10.20 paiku Tartus Turu 56 asuvas Tartu Vangla eelvangistushoone
lg 2 p 1 järgi vangistusega sanktsiooni alammäära lähedal, s.o 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. Lähtudes R. Aasa süü ulatusest süüdistuses
kuuldes öeldud ebatsensuurseid väljendeid oli palju, puuduvad R. Aasa suhtes karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Seega on põhjendatud karistada R. Aasa
järgi vangistusega sanktsiooni ülemmäärast ¼ ulatuses, s.o 6 kuu pikkuse vangistusega. Kuna R. Aasa on kriminaalkorras karistatud kümnel korral, viimase vangistuse kandmisest vabanes ta 29.02.2008 pärast karistuse ärakandmist ja valdavalt on R. Aasa karistatud varavastaste kuritegude eest, siis ei ole põhjendatud R. Aasa karistada rahalise karistusega. I. Semjonov on varasemalt kriminaalkorras karistatud kokku neljal korral. I. Semjonov vabanes viimase vangistuse kandmisest 09.05.2008 pärast karistuse kandmist ning tema karistamine
lg 2 p 1 järgi vangistusega sanktsiooni alammäära lähedal, s.o 5 aasta pikkuse vangistusega, on põhjendatud. R. Kodar on varasemalt kriminaalkorras karistatud kokku kaheksal korral. R. Kodar vabanes viimase vangistuse kandmisest tingimisi ennetähtaegselt 12.05.2008 katseajaga kuni 19.12.2009. Tema karistamine
lg 2 p 1, 2 järgi vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, s.o 6 aasta pikkuse vangistusega, on põhjendatud. M. Sommer on varasemalt kriminaalkorras karistatud kokku kahel korral narkootiliste ainete ebaseadusliku käitlemise eest ning ta pani kuriteod toime katseajal. Seega on põhjendatud tema karistamine
lg 2 p 2 järgi vangistusega alla sanktsiooni keskmist määra, s.o vangistusega 5 aastat ning
Apellatsioonides esitatud taotluste sisu M. Sommeri kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, milles M. Sommer tunnistati süüdi 55 grammi amfetamiini omamises 2008. a juunikuu lõpust kuni septembrikuu keskpaigani ja suurte kogustena amfetamiini edasi andmises A.T. ja O.K. ning teha selles osas õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt ei kinnitanud A.T. ja O.K. kohtuotsuses märgitud koguses amfetamiini omandamist M. Sommerilt, vaid väitsid, et omandasid M. Sommerilt narkootilist ainet koguses, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. M. Sommerile jääb arusaamatuks, miks nimetatud tunnistajad andsid eeluurimisel tema kohta süüstavaid ütlusi. M. Sommeri süüdistuses
ütlusi ristküsitlusel. Kuna riiklik süüdistaja ei suutnud M.S. kohtusse ilmumist garanteerida, siis ei peaks tema eeluurimisel antud ütlusi arvestama. J.V. ei ole kunagi selles episoodis üle kuulatud. M. Sommer esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse tema süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt ei ole M. Sommer nõus süüdistusega osas, milles teda süüdistatakse narkootilise aine edasi andmises O.K. ja A.T. . M. Sommer möönab, et politsei sai temalt 11 kätte 43,99 grammi amfetamiini, kuid see ei olnud mõeldud müügiks, vaid enda tarbeks. Seega võib süüdistuse esitada ainult amfetamiini omamises, mitte käitlemises ning käitlemise osas on süüdistus alusetu. Apellant leiab, et O.K. ga ei ole tema kunagi rääkinud ega kohtunud ja O.K. on apellandi kohta esitanud alusetut laimu temale narkootikumide andmise kohta. Ka A.T. viibis antud kriminaalasja uurimise ajal tingimisi vabaduses ja sellepärast andiski selliseid valetunnistusi nagu temalt nõuti, et tema suhtes tingimisi karistust täitmisele ei pöörataks. M. Sommer väidab, et uurijad ähvardasid teda suhtlemiskeelu kohaldamisega lähedaste suhtes ning lubasid kergemat karistust ja sellise surve all rääkis apellant seda, mida uurijad ütlesid. Samuti käis uurija vanglas ähvardamas apellanti tema abikaasa suhtes algatatud kriminaalasjaga seoses. Sellest võib järeldada, et uurija ähvardas ka A.T. ja O.K. , et nad annaksid ütlusi apellandi vastu. R. Kodari kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub maakohtu otsuse tühistada R. Kodari süüditunnistamise osas
Kodari olukorda ja mõista R. Kodar õigeks 16.09.2008 episoodis amfetamiini käitlemises grupis I. Semjonoviga. Samuti palub kaitsja ümber kvalifitseerida A.T. , O.K. ja M. Rebasele amfetamiini üleandmine
järgi ja mõista uus karistus, samuti määrata uus menetluskulude jaotus ning jätta asitõendiks tunnistatud mobiiltelefonid hävitamata. Apellatsiooni kohaselt on kohtuotsus pealiskaudne ja ühekülgne. Kohtuotsus R. Kodari süüdimõistmisel põhineb oletustel ning kahtluste tõlgendamisel R. Kodari kahjuks. Üheks põhjuseks on kohtuistungi protokolli puudumine kohtuotsuse koostamise ajal. Vaatamata kaitsja palvele ei edastanud kohus kohtuistungi protokolli. Apellatsioonitähtaja viimasel päeval puudus allkirjastatud kohtuistungi protokoll. Kohus on tuginenud seetõttu kriminaalasja toimikus asuvatele materjalidele ega ole arvestanud kohtualuste ütluste kui ka kaitsjate vastuväidetega, mis pidanuks kajastuma protokollis. Vastavalt KrMS §-le 339 lg 1 p 10 on kohtuistungi protokolli puudumine kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine, mis juhindudes KrMS §-st 338 on kohtuotsuse tühistamise aluseks. Käesolevas kriminaalasjas ei ole tõendatud, milline on amfetamiini suur kogus, mistõttu ei saa R. Kodarit süüdi mõista
Kohus on paljasõnaliselt leidnud, et narkojoobe tekitamiseks kümnele inimesele piisab 1-1,3 grammist puhast amfetamiinist. Selline väide eriteadmisi nõudva asjaolu kohta ei tohiks olla tõsiseltvõetav, eriti juhul, kui sellise kohtupraktika aluseks on vaidlustatud ekspertiisiakt. Kaitsjal puudub võimalus sellise paljasõnalise väite kontrollimiseks. Riigikohus on oma 05.12.2008 lahendis nr 3-1-1-63-08 leidnud, et vastavalt KrMS § 107 lg 3 p-dele 1 ja 2 tuleb ekspertiisiakti põhiosas obligatoorselt esitada uuringute kirjeldus, uuringutulemuste hindamise andmed ja eksperdiarvamuse põhjendus. Nõutavad andmed tuleb ekspertiisiaktis kohustuslikult kajastada põhjusel, et nende pinnalt on menetlejal ja kohtumenetluse pooltel võimalus veenduda eksperdiarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. Ekspertiisiakti vastavus esitatud nõuetele tagab ühtlasi ka süüdistatava kaitseõiguse, kuna vaid nende täitmine tagab eksperdiarvamuse põhjendatuse kontrolli. Vaatamata sellele, et kaitsja taotles eksperdi ülekuulamist ekspertiisiakti selgitamiseks, lähtus kohus ekspertiisiaktist, milles puudub uurimuslik kirjeldus. Ekspertiisiaktis viidatud allikas, „ECSTASY and AMPHETAMINES Global Survey 2003“ (http://www.unodc.org/ alamlehel http://www.unodc.org/pdf/publications/report_ats_200309-23_l.pdf), mis ainsana käsitleb amfetamiinikogust 130 mg, annab nimetatud kogusele oletusliku etalonväärtuse, mille alusel on tuletatud maailmas tarbitava amfetamiini kogus. Ekspertiisiakti aluseks olnud allikad ei määratle, mis on Eesti Vabariigi õiguskorra tähenduses amfetamiini tarvitamisest tekkiv narkojoove ega ka seda, millise puhta aine koguse peaks narkojoobe tekitamiseks tarbima. 12 Kohtu väide, et üldteadaolevalt pakendatakse ja käideldakse narkootilisi aineid tavapäraselt tarvitamiskordade kaupa, ühest pakendist/doosist piisab tavaliselt üheks korraks ühele inimesele narkojoobe tekitamiseks, on järjekordne demagoogia. R. Kodar selgitas kohtus, et amfetamiini pakendamisel lähtutakse eelkõige selle manustamise viisist. Suuremat kogust ei saa lahustada vedelikus ega ole võimalik insuliinisüstlaga süstida. Seepärast pakendatakse amfetamiini väiksemates kogustes ning seguaine gramm on kaubanduslik ühik, mitte kogus, mis tekitaks narkootiliste ainetega kokkupuutes olnud isikule seisundi, mida võiks nimetada narkojoobeks. Tugev sõltlane võib tarbida päevas rohkem kui 2 grammi puhast amfetamiini. 16.09.2008 ei tegutsenud R. Kodar grupis I. Semjonoviga. I. Semjonov selgitas, et temalt leitud ja ära võetud amfetamiin oli mõeldud talle endale. Samuti selgitas R. Kodar, et ta tegeles sellel õhtul muu tegevusega, mis seondus raha väljavõtmise ja edasitoimetamisega. Kohtueelne menetleja ei ole võrrelnud ainete keemilisi koostisi ehk profileerinud I. Semjonovi amfetamiini ja R. Kodarilt ning M. Rebaselt äravõetud amfetamiiniga. Asjaolu, et M. Rebasele üle antud ning R. Kodari valduses olnud amfetamiin ei pärinenud I. Semjonovi partiist, kinnitab ka nende ainete puhtuse aste kui ka nende värvidele antud hinnangud (R. Kodarilt äravõetud aine oli roosakasvalge (23%); I. Semjonovi aine oli valge (34%)). Süüdistus suures koguses amfetamiini omandamises ning selle üleandmises A.T. ja O.K. põhineb oletustel. Kohus leidis, et R. Kodar omandas suures koguses amfetamiini ja andis selle edasi A.T. ja O.K. . KrMS § 62 p 1 kohaselt on tõendamiseseme asjaoluks kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis. Kuivõrd ei ole tõendatud millal, kus ja millises koguses R. Kodar soetas väidetavalt mitmel korral A.T. ja O.K. väidetavalt üleantud amfetamiini, ei saa R. Kodarit süüdi mõista narkootilise aine suures koguses omandamises, vaid üksnes omandamises ja edasiandmises väikeses koguses. Kohtuotsuses ei ole põhjendatud, miks R. Kodar peaks kandma ekspertiisikulud, mis ei seondu tema süüdistusega. Mobiiltelefonide hävitamine ei ole põhjendatud. Isegi juhul, kui süüdistus oleks põhjendatud, ei saa pidada mobiiltelefone kuriteo toimepanemise vahenditeks. R. Kodar esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse tema süüdistunnistamise osas
Apellatsiooni kohaselt on apellandi olukorda karistuse mõistmisel vastuolus põhiseadusega raskendatud. 06.03.2009 oli sõlmitud prokuratuuriga kokkulepe, mille kohaselt määrati karistuseks 4 aastat ja 7 kuud vangistust kogu süüdistuse eest. Lõppkaristuseks kohtuotsuste kogumis oleks mõistetud 6 aastat 2 kuud ja 7 päeva. Apellant leiab, et kui ta oleks olnud nõus kokkuleppe sõlmimisega, oleks temale määratud karistuseks mõistetud kokku 6 aastat 2 kuud ja 7 päeva. Seega on tema olukorda vastuolus põhiseadusega raskendatud.
§-st 5 lg 2 tuleneb, et seadusel, mis raskendab karistust, ei ole tagasiulatuvat jõudu. Kui kokkulepe sõlmimine oleks toimunud 06.03.2009, oleks karistuse määramine toimunud sel ajal kehtiva kergema karistusseadustiku normi kohaselt. Antud juhul on raskendatud olukorda, vaatamata süüdistuse mahu vähenemisele. Kohus ei oleks tohtinud mõista raskemat karistust, kui oli kirjas kokkuleppes. Samuti vaidlustab apellant maakohtu otsuse süüdistuses 2008. a septembris amfetamiini andmises A.T. le, O.K. ja M. Rebasele. Maakohus ei ole arvestanud Riigikohtu otsuses nr 3-2-1-121-06 toodud seisukohaga, et suurest kogusest narkootilisest puhtast ainest saab rääkida vaid siis, kui sellest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Käesolevas kriminaalasjas kajastuvas ekspertiisis on leitud, et pidevale tarvitajale piisab 500 mg ja tavalisele inimesele 50 mg. Kohus on lugenud suureks koguseks 1,3 grammi. O.K. on narkootikume tarvitanud iga päev 4 aastat, A.T. on tarvitaja olnud 5 aastat, M. Rebane 3 aastat, I. Semjonov 9 aastat ja R. Kodar 8 aastat. Tegemist on tugevas sõltuvuses narkomaanidega, kellele piisab ühe doosi 13 saamiseks 1-2 grammist puhtast amfetamiinist, mitte seguainete massist. A.T. ütlustest nähtub, et talle ei piisanud 3 grammist seguainetest ühe doosi saamiseks. Kõik tunnistajad väitsid, et 1 grammises minigripi kotis ei ole 1 gramm amfetamiini. Ka kriminaalasjade materjalidest nähtub, et äravõetud minigrip kilekottides on 0,5 grammi. M. Rebane väitis, et tal oli taskus 20 grammi, kuid tegelikult oli tal ainult 10 grammi ainet ja apellant sai sellest 5 grammi. A.T. on korduvalt muutnud oma ütlusi ning väitnud, et uurijad ja prokurör ähvardasid teda, mille tulemusena andis ta eeluurimisel valeütlusi. Apellant märgib, et ta ei ole omanud kunagi suurt kogust narkootikume. Narkojoobe saamiseks tuleb tarvitada vähemalt 1-2 grammi puhast amfetamiini. Igas minigrip kotis on 0,5 grammi ainet, mis ei ole puhas amfetamiin. Kui tarvitada 6-7 korda narkootikume ja korraga keskmiselt 2 grammi, siis see teeb u 13 grammi 25% puhtusega ainet, mis on tegelikult u 3 grammi puhast amfetamiini. O.K. märkis, et sellest kogusest jätkus vaid kuueks korraks, mis ei ole 10 doosi. Kohtu järeldus, et see on suur kogus, on meelevaldne. Apellant märgib, et need 7 grammi, mis ta andis O.K. , olid magneesiumi- glükoosi ja amfetamiini segu. Apellant leiab, et isegi kui ta oleks süüdi selles episoodis, siis äärmisel juhul saaks teda süüdistada
lg 1 järgi, mitte
Apellant väidab, et tema ei ole kunagi tegelenud narkodiilerlusega. Samuti palub apellant tema õigeksmõistmist süüdistuses 16.09.2008 M. Rebasele amfetamiini andmises, kuna tema ei ole M. Rebasele amfetamiini andnud. Tegelikult andis M. Rebane hoopis apellandile amfetamiini. Apellant leiab, et tegu oli väikese kogusega ja äärmisel juhul saaks teda selle eest süüdi tunnistada
Võrdsustades narkootilise aine koguse tuvastamisel toimeaine ja ballastaine, oleks võimalik tunnistada
järgi süüdi ka selline isik, kes käitleb narkootilist ainet toimeaine mõttes üksnes väikeses koguses. O.K. ja A.T. tunnistused ei ole usaldusväärsed ning apellant leiab, et kuna ta ei ole O.K. kunagi narkootikume müünud, tuleks ta selles episoodis õigeks mõista. Ekspertiisis toodud arvamuse kohaselt piisab 1,3 grammist amfetamiinist narkojoobe tekitamiseks 10 korraks. Antud kriminaalasjas süüdistatavad on aga kroonilised narkomaanid, kelle poolt tarvitatavad kogused on tunduvalt suuremad, neile ei piisa enam ekspertiisis märgitud kogusest narkojoobe tekitamiseks. Üldteadaolevalt süstitakse amfetamiini insuliini süstlaga ja üle 0,5 grammi selles ei lahustu, et seda saaks süstida, seega süstitakse mitmeid kordi. Narkomaan ei saa 1 grammist tänaval müüdud amfetamiinist ühte doosi narkojoovet. Apellant väidab, et tema ei teadnud I. Semjonovil amfetamiini olemasolust midagi, ega ka spordikoti sisust. Digitaalne kaal oli A.T. oma. Apellant ei ole kunagi midagi koos I. Semjonoviga pakkinud ega temaga raha jaganud. Apellant ei teadnud, et I. Semjonovil on suur kogus narkootilist ainet. Maakohus ei andnud õiget hinnangut A.T. kohtuistungil antud ütlustele ning on ebaõigesti leidnud, et 3x3 grammi on suur kogus. Sellest jätkus A.T. tema ütluste kohaselt kolmeks doosiks. Sõltlasele on 1 doosi saamiseks vajalik kümneid kordi suurem kogus kui 1,3 grammi. Apellant väidab, et tema ei ole müünud kellelegi narkootikume. Korter, asukohaga XXX-XX , ei ole apellandi elukohaks, ta viibis selles korteris nii lühikest aega ja ei jõudnud seal midagi pakendada. Apellandil puudus võimalus küsida kohtus M. Rebaselt, miks M. Rebane ütles, et R. Kodar andis talle ainet, kuigi tegelikult tõi narkootikumid M. Rebane. Apellant palub seega mõista temale karistus
R. Aasa kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse R. Aasa süüditunnistamise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista R. Aas süüdistuses
Samuti palub kaitsja R. Aasa süüditunnistamisel sama või muu karistusseadustikus nimetatud sätte järgi vähendada R. Aasale mõistetud 14 karistust. Apellatsiooni kohaselt ei vasta kohtuotsuse resolutiivosa järeldused tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Kohtuistungi protokoll ei olnud õigeaegselt kättesaadav, sellega on rikutud süüdistatava kaitseõigust. R. Aasa süüdi tunnistamine suures koguses narkootilise aine käitlemises ei ole põhjendatud. R. Aas tõstis 24.09.2008 R. Tähe juhitavas autos enda tarbeks amfetamiini ning ei käidelnud narkootilist ainet suures koguses koos R. Tähega. Peale endale tõstmist ulatas R. Aas pakendi R. Tähele tagasi. Seega oli R. Aasa puhul tegemist enda tarbeks pakendist narkootilise aine tõstmisega. Eesmärgist anda narkootiline ainet M. Lainemäele, R. Aas ei teadnud. Kohtuistungil on üle kuulatud tunnistaja E.N. , kes on andnud ütlusi selle kohta, et 24.09.2008 oli tal plaan koos R. Aasaga sõita Võrru, kuna mõlemad on Võrust pärit. R. Aas andis kohtuistungil ütlusi selle kohta, et R. Tähega oli kokkulepe, et koos sõidetakse Tartusse ning edasi viib R. Aas E.N. Võrru. Viimaseid väiteid on kinnitanud kohtuistungil ka R. Tähe. Seega oli R. Aasa Tartusse sõidu eesmärk viia E.N. edasi Võrru, mitte edastada M. Lainemäele narkootilist ainet. Kohus on lugenud tõendatuks, et R. Tähe ja M. Lainemäe kasutasid omavaheliseks suhtluseks R. Aasa telefoni. Ka 24.09.2008 said M. Lainemäe ja R. Tähe kasutada omavaheliseks suhtlemiseks R. Aasa telefoni. Seega maakohtu poolt viidatud R. Aasale saabunud sõnum „Võtax mingi 50“, ei pruugi olla adresseeritud R. Aasale, vaid võis olla adresseeritud R. Tähele. Kohtulikul uurimisel ei ole ümber lükatud R. Aasa väidet, et Ü.A. arvelduskontole laekunud 4000 krooni võeti pangaautomaadist välja R. Tähe poolt. Materjalidest nähtub, et nii R. Aasa kui ka R. Tähe arvelduskontod olid blokeeritud, mis tingis kolmandate isikute kontode kasutamise. Lähte tanklas narkootilise aine üleandmisel M. Lainemäele ei ole kohus arvestanud M. Lainemäe ütlusi selle kohta, et narkootiline aine anti üle R. Tähe poolt ning R. Aasa ütlusi selle kohta, et tema väljus autost ning ei tea aine üleandmisest midagi. R. Tähe ei mäleta, kes aine üle andis. Kohus ei ole sarnaselt R. Tähe ütlustega pannud kahtluse alla R. Aasa ja M. Lainemäe ütlusi. Maakohus ei ole andnud hinnangut kaitsja seisukohale, et sõidul Tartust Tallinnasse suhtles M. Lainemäe telefoni teel R. Aasa telefoni kaudu ning et toimikus lk 19 sisalduv informatsioon M. Lainemäe poolt saadetud sõnumite adressaadi kohta on ebatäpne. Seda kinnitab R. Tähe telefoni vaatluse protokoll, millest nähtuvalt M. Lainemäe poolt saadeti sõnumeid R. Tähe numbrile XXX XXX XX , mitte R. Aasa numbrile. R. Aas leiab, et ta ei ole
Kui kohus võtab seisukoha toimepandud teo, kas sama või kergema kvalifikatsiooni osas, palub apellant vaadata üle ja vähendada R. Aasale mõistetud karistust. R. Aasa ei ole eelnevalt süüdi tunnistatud rahvatervisevastase kuriteo eest ja tegemist on ühe kuriteoepisoodiga. Isegi kui alates mingist tegevuse hetkest käsitada R. Aasa grupi liikmena, on tema osa teisejärguline ja passiivne. Kohus on pidanud võimalikuks R. Tähe panust hinnata 3 aasta ja 3 kuu pikkuse vangistusega raskema kvalifikatsiooniga kahe episoodi eest ning kohaldada suuremas osas katseaega, samal ajal kui R. Aasale on mõistetud karistus 4 aastat ja 6 kuud vangistust. Karistuse mõistmisel R. Aasale on kohus lähtunud R. Aasa süü ulatusest, kuid tegelikkuses ei ole R. Aasale mõistetud karistus proportsionaalne võrreldes teise väidetava grupi liikme karistusega. Kaitsja palub R. Aas õigeks mõista ka süüdistuses
järgi, kuna konflikt tekkis seetõttu, et vanglatöötajad ei olnud teadlikud tekikloppimise uuest korrast. Kannatanu T.A. ja tunnistaja S.S. ütlused ei ole objektiivsed ning nimetatud isikud on erapoolikud. 15 R. Aas esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles taotleb enda õigeksmõistmist süüdistustes
lg 2 ja
Apellatsiooni kohaselt ei ole R. Aas pakendanud narkootikume ega neid kellelegi üle andnud. R. Aasa pangaarvele kantud summa 4000 krooni oli mõeldud tegelikult R. Tähele, kes laenas apellandi ema pangakaarti 24.09.2008 mingi ülekande tegemiseks, mille sisu ta ei seletanud. Seda tõendab ka asjaolu, et R. Tähe võttis ise selle summa pangaautomaadist välja. R. Tähel endal pangakaarti ei olnud ja ta vajas summa ülekandmiseks abi, pangakonto/pangakaardi laenamise näol. Tõepoolest saadeti ülekande kohta apellandi telefonile sõnum, kuid teades, et ülekande sooritas R. Tähe, ei pööranud apellant sellele tähelepanu. Seega leiab apellant, et maakohus on temale valesti kvalifitseerinud süüdistuse
Ka aine pakendamise osas on süüdistus vale, kuna narkootilise aine pakendamist ei toimunud. Aine oli juba neljas eraldi kilepakendis ja seda ei olnud enam eraldi vaja pakendada. Pakendamist ei olnud võimalik teha autosõidu ajal. Samuti ei lisatud glükoosi ainele, sest siis oleks aine kogus suurenenud. Samuti väidab apellant, et tema ei osalenud narkootilise aine üleandmisel M. Sommerile, ta isegi ei teadnud sellest, et R. Tähe kavatseb M. Sommerile midagi üle anda ega sellest, et R. Tähel on narkootikumi müügiks. See, et narkootikum on autos, selgus alles enne Tartusse jõudmist, kui R. Tähe hakkas narkootikumi rooli taga tarbima, kuid ei saanud sellega hakkama ja ulatas apellandile paberinutsaka, mille sees oli neli kilekotikest amfetamiiniga ja ütles: „Tõsta mulle ja kui tahad võta endale ka“. R. Tähe ütlusi ei saa tõsiselt võtta, sest ta valetab, et kergendada oma karistust. R. Tähe vastas ristküsitluse käigus, et tal ei ole vahet, kas teda süüdistatakse 100 grammi või 250 grammi narkootilise aine käitlemises. See näitab, et R. Tähe oli nõus rääkima ükskõik mida omakasu eesmärgil. Apellant leiab, et kohus on karistanud narkootilise aine käitlejaid tingimise karistusega, kuid temale kui narkoäriga mitteseotud isikule on määranud karistuseks reaalse vangistuse. Lähtudes eksperdiarvamusest, et ühes pakendis oli 1,69 grammi ja teises pakendis oli 0,93 grammi, mille puhtuseaste oli 0,42 grammi ja 0,27 grammi, ei anna see kokku suurt kogust. Suureks koguseks peetakse puhta aine kogust 1,3 grammi, kuid antud juhul oli puhast ainet ainult 0,69 grammi kokku, mistõttu ei saa olla tegemist süüdistusega
Mobiiltelefoni Nokia 5610 konfiskeerimine on alusetu ning telefon tuleks tagastada. Süüdistuses
ütlused ei ole tõesed. Ta on kohtus muutnud oma ütlusi erinevalt eeluurimisel antud ütlustest. T.A. väitis eeluurimisel, et vaidlus tekkis tekikloppimise pärast. Kohtus ütles T.A. , et R. Aas hakkas teda koheselt solvama ilma põhjuseta. Tartu Vangla poolt väljastatud dokumendist 02.12.2009 nähtub, et R. Aasa ei ole distsiplinaarkorras karistatud ega ühtegi ettekannet selle kohta tehtud. See tõendab, et tegelikult T.A. solvamist ei toimunud. I. Semjonovi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse I. Semjonovi süüditunnistamise osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista I. Semjonov süüdistuses
lg 2 p 1 järgi õigeks ning kvalifitseerida tema tegu ümber
Juhul kui kohus ei pea võimalikuks I. Semjonovile mõistetud karistuse ümberkvalifitseerimist, palub kaitsja kergendada I. Semjonovile mõistetud karistust. Apellatsiooni kohaselt on kohtueelne menetlus kui ka kohtulik uurimine olnud ühekülgne. Kohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt, tõendile hindamises esinevad vastuolud ning kõik kõrvaldamata kahtlused on vastupidiselt KrMS §-s 7 lg 3 sätestatule tõlgendatud süüdistatava kahjuks. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ning sellega on kohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. 16 Kohus on lugenud tõendatuks I. Semjonovi poolt isikute grupis koos R. Kodariga 195,23 g narkootilise aine, milles oli puhast ainet amfetamiini 47,15 g, käitlemise. Samas ei ole tõendatud, et amfetamiini tellis R. Kodar I. Semjonovilt Tallinnast. Tõendatud ei ole, et M. Rebaselt ja R. Kodarilt kättesaadud amfetamiin pärineks I. Semjonovilt. Kohtuotsuses on küll tuvastatud, et ained on erineva puhtusastmega, kuid seda ei ole peetud määravaks. Tõendatud ei ole, et R. Kodar oleks tegutsenud kokkuleppe kohaselt amfetamiini laialijagamisel. R. Kodar andis kohtus usutavaid ütlusi selle kohta, et tema 15.-16.09.2008 kõigist telefonikõnedest on jälitusprotokollis kajastatud vaid kontekstist väljarebitud telefonikõned, mis loovad väära kujutluse tema selle õhtu tegemistest ja ka I. Semjonoviga peetud telefonivestluse sisust. Ka jälitusprotokoll, mis on tegelikult grupi tegutsemise tõendamisel loetud põhitõendiks, ei ole täielik. Selles puuduvad I. Semjonovilt R. Kodari telefonile sissehelistamiste 15.09.2008 kell 19.05 ja 23.06 kõnesalvestused. Korteri läbiotsimise ajal leitud amfetamiini kohta on I. Semjonov selgitanud, et see kuulub temale, nagu ka osad minigrip kilekotid. Samas on ta eitanud kaalu temale kuulumist ja selle kasutamist. Kaalu kasutamine tema poolt ei ole ka tõendatud. Amfetamiini põhikogus (Statoili kilekotis) täpse kaaluga 136,9 g ja puhtusastmega 34% amfetamiinsulfaati asus I. Semjonovi isiklike asjade hulgas, Reebok õlakotis, millega R. Kodaril ei saa olla üldse mingit seost. Korteris toimus vahetult enne läbiotsimist narkootikumide tarvitamine, mitte pakendamine. Süüdistus on rajatud I. Semjonovi elukaaslase ütlustele ja laua taga kalkulaatoril arvestatud kogustele, ilma et oleks grammi murdosagi narkootilist ainet kätte saadud, rääkimata koguses puhta aine sisaldusest. Igale narkokuritegude menetlemisega tegelevale ametnikule on teada, et Riigikohtu suuniste kohaselt saab narkokuritegude isikule omistamine toimuda just puhta aine koguse järgi. Tegemist on tõendusliku ehk menetlusõigusliku küsimusega, milles on Riigikohtu otsusel kriminaalmenetluse allika tähendus. Tekkinud on ridamisi põhjendatud kahtlusi I. Semjonovi poolt
MS § 7 lg 3 alusel tema kasuks tõlgendamisele ning on aluseks tema selles osas õigeksmõistmisele. Käesoleval juhul ei ole põhjendatud mõista I. Semjonovile vähem kui 200 grammi narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise eest võrdväärne karistus sellega, mis Põhja-Eesti kohtutes mõistetakse kilode ja tonnide narkootilise aine käitlemise eest. Käesolevas kriminaalasjas on prokuröri poolt süüdistatavatele nõutav vangistuse pikkus väga muutlik. I. Semjonoviga sõlmitud kokkuleppe kohaselt oli vangistuse pikkuseks
lg 2 p 1 ja 2 järgi 4 aastat vabadusekaotust, kuid pärast ühe süüdistatava menetluskokkuleppest loobumist nõudis prokurör I. Semjonovile sama kuriteo eest vangistuse pikkuseks 7 aastat. Prokuröri poolt nõutud vangistuse pikkusest on lähtunud ka kohus, mõistes I. Semjonovile karistuseks 5 aastat vangistust, olles ta seejuures
Põhjendatav ei ole prokuröri poolt nõutava vangistuse pikkuse kardinaalne kõikumine. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatavad ja kaitsjad apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. KrMS § 341 lg 1 kohaselt kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lõike 1 järgi, tühistab ringkonnakohus kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja I astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Seega tuleb ringkonnakohtul esmalt lahendada küsimus, kas antud kriminaalasjas esineb kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Selleks annab alust apellantide väide, et antud 17 kriminaalasjas puudus kohtuistungi protokoll, kuna see allkirjastati alles 14.01.2010, kuigi kohtuotsuse terviktekstiga oli võimalik tutvuda alates 23.11.
§-de 184 lg 2 p 1 ja 275; R. Kodari
Semjonovi
Sommeri
§-de 184 lg 2 p 2 ja 183 lg 2 p 2 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Ringkonnakohus ei nõustu apellantide väitega, et otsesed süüd kinnitavad tõendid puuduvad ning maakohus on süüdimõistva otsuse rajanud ainult kaudsetele tõenditele, milliseid on meelevaldselt omavahel seostatud ning sellest ebaõigeid järeldusi tehtud. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellantide väitega, et kriminaalasjas olevat väga palju kõrvaldamata kahtlusi, mis tulnuks süüdistatavate kasuks tõlgendada, aga maakohus seda ei teinud. Vastupidi, maakohus mõistis kõik süüdistatavad osades episoodides õigeks, seega tõlgendas kõrvaldamata kahtlused nende kasuks. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule leiab, et antud asjas on otseseid tõendeid, mis kinnitavad süüdistatavate süüd, kuid lisaks otsestele tõenditele on ka väga palju kaudseid tõendeid, mida saab hinnata koos otseste tõenditega. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-12-07 punkt 8 kohaselt in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Eeltoodule lisaks ringkonnakohus märgib, et Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-8-10 punkt 8 kohaselt mitte igasugune süüdistusversiooni kummutada püüdev kaitseversioon ei saa evida sellise kahtluse kvaliteeti, mis võiks olla hõlmatud in dubio pro reo põhimõttest. Süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Maakohus on üksikasjalikult põhjendanud, miks I. Semjonovi, R. Kodari, M. Sommeri ja R. Aasa kaitseversioonid pole eluliselt usutavad ning on näidanud tõendite kogumi, millega süüdistavate kaitseversioonid on ümber lükatud (otsuse lk 31-33, 36, 39-40). Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punkt 12.2 kohaselt tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis. 19 Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-33-08 punkt 8 kohaselt kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p 1 valguses tähendab see eelkõige veendumuse kujundamist küsimuses, kuidas sündmus aset leidis ja kas teo pani toime just süüdistatav. Millised asjaolud ja millele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS §-st 312 p 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Eelneva alusel on ringkonnakohtu pädevuses kontrollida, kas kohtuotsuse põhjendustest tulenevalt on maakohtu seisukohad selged, ammendavad ja vastuoludeta. Ringkonnakohus leiab, et kõiki tõendeid on hinnatud nende kogumis ja kohtuotsuses ei esine selliseid vastuolusid, mis viitaksid põhjenduste puudumisele. Maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud kriminaalmenetlusõiguse norme ja kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav. Maakohtu seisukohad süüdistuse tõendatuse kohta on selged, ammendavad ja vastuoludeta. Vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1 ringkonnakohus ei pea vajalikuks apellatsioonides esitatud üksikute kuriteoepisoodide tõendatuse asjaolusid üle korrata. Vastuseks R. Kodari ja tema kaitsja apellatsioonidele ringkonnakohus märgib järgmist. Maakohus näitas tõendite kogumi (otsuse lk 30-34), mis kinnitab R. Kodari süüd 2008 juulist septembrini amfetamiini suures koguses omandamises ning selle A.T. ja O.K. edasiandmises ning 16.09.2008 koos I. Semjonoviga suures koguses amfetamiini käitlemises ja sellest teatud osa seejärel M. Rebasele edasiandmises. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et nõustub maakohtu põhjendustega süü tõendatuse kohta. Maakohus on muuhulgas viidanud (otsuse lk 27 ja 30) ka eksperdiarvamusele (I kd lk 112-114), mille kohaselt piisab 10-le inimesele narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1,3 grammist amfetamiinist. Maakohus on märkinud, et senises kohtupraktikas on valdavalt käsitletud, et narkojoobe tekitamiseks 10-le inimesele kulub keskmiselt 1-1,3 g puhast amfetamiini. Sellest nn keskmisele tarvitajale mõeldud kogusest maakohus ka otsuse tegemisel lähtus. Samuti lähtuti sellest, et üldteadaolevalt (otsuse lk 27) pakendatakse ja käideldakse narkootilisi aineid ebaseaduslikult tavapäraselt nö tarvitamiskordade kaupa – ühest pakendist-doosist piisab tavaliselt üheks korraks ühele inimesele narkojoobe tekitamiseks. Kaitsja on sellised lähtekohad vaidlustanud, pidades neid paljasõnaliseks ja demagoogiliseks. Kaitsja vaidlustas (viitega Riigikohtu 05.12.2008 lahendile nr 3-1-1-63-08) nimetatud ekspertiisiakti, kuna selles puudub igasugune uurimuslik kirjeldus. Kaitsja taotles maakohtus eksperdi ülekuulamist ekspertiisiakti selgitamiseks, kuid seda taotlust ei rahuldatud. Kaitsja leiab, et ekspertiisiakti aluseks olnud allikad ei määratle, mis on Eesti Vabariigi õiguskorra tähenduses amfetamiini tarvitamisest tekkiv narkojoove ega ka seda, millise puhta aine koguse peaks narkojoobe tekitamiseks tarbima. Sellest lähtudes kaitsja leiab, et kohtuotsuse tegemise aluseks olnud ekspertiisiakt on ebaseaduslik ning sellest tulenevalt pole tõendatud amfetamiini suur kogus ehk kvalifikatsioon
Kaitsja vaidlustas viitega R. Kodari ütlustele ka lähtekoha, et üldteadaolevalt pakendatakse ja käideldakse narkootilisi aineid ebaseaduslikult tavapäraselt nö tarvitamiskordade kaupa – ühest pakendist-doosist piisab tavaliselt üheks korraks ühele inimesele narkojoobe tekitamiseks. R. Kodar andis ütlusi, et amfetamiini pakendamisel lähtutakse eelkõige selle manustamise viisist, st et suurem kogus ei lahustu vedelikus ega ole võimalik insuliinisüstlaga süstida. Seepärast pakendatakse amfetamiini väiksemates kogustes ning seguaine nn gramm on nn kaubanduslik ühik, kuid mitte kogus, mis tekitaks narkojoobe. Tugev sõltlane võib tarbida päevas rohkem kui 2 g puhast amfetamiini. Seoses kaitsja väidetega nimetatud ekspertiisiakti kohta ringkonnakohus märgib järgmist. 20 Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (VII kd lk 192-195) on kaitsja maakohtu istungil kohtuliku uurimise lõpus taotlenud kriminaalasja materjalide juurde lisada väljavõtte samast allikast, millele on viidanud ekspert, so kasutatud kirjanduse lisa nr 2, kuid maakohus seda taotlust ei rahuldanud. Seejärel kaitsja taotles eksperdi kohtusse kutsumist, et selgitada eksperdiarvamust. Maakohus jättis selle taotluse KrMS §-de 297 lg 2 ja 3 ning 276 lg 1 p 2 ja 3 alusel rahuldamata. Vaidlustatud arstliku kohtutoksikoloogia 04.12.2008 ekspertiisi akti nr 109 (I kd lk 112-114) kohaselt eksperdiarvamus, mille kohaselt piisab 10-le inimesele toime tekitamiseks 50-150 mg ja narkojoobe tekitamiseks keskmiselt 1300 mg (1,3 g) amfetamiinist ning päevane annus 10-le inimesele võib olla sagedastel kasutajatel kuni 2 g, eriti tugeva sõltuvuse korral kuni 20 g amfetamiini, põhineb arvamuse kujundamiseks kasutatud kirjandusel. Lisatud on kasutatud kirjanduse loeteluna 4 allikat aastatest 1998 kuni 2003. Kaitsja on neist vaidlustanud ainult ühe allika, väites, et selles on toodud oletuslik etalonväärtus, mille alusel on tuletatud maailmas tarbitava amfetamiini kogust. Kaitsja leiab, et ekspertiisiakti aluseks olnud allikad ei määratle, mis on Eesti Vabariigi õiguskorra tähenduses amfetamiini tarvitamisest tekkiv narkojoove ega ka seda, millise puhta aine koguse peaks narkojoobe tekitamiseks tarbima. Ringkonnakohus märgib, et KrMS § 2 p 4 kohaselt kriminaalmenetlusõiguse allikaks on ka Riigikohtu lahendid küsimustes, mida ei ole lahendatud muudes kriminaalmenetlusõiguse allikates, kuid on tõusetunud seaduse kohaldamisel. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-101-07 punkt 14 kohaselt materiaalõiguslikes küsimustes ei ole seadusandja Riigikohtu lahendile vähemalt otsesõnu samasugust pretsedendiõiguslikku tähendust omistanud. Samas tuleb tähele panna asjaolu, et ka valdavalt nn kontinentaalse õigussüsteemiga riikide kõrgematel kohtutel lasub kohustus tagada riigis õiguse (sealhulgas materiaalõiguse) ühetaoline kohaldamine. Nii on ka KrMS §-s 349 lg 4 p 2 sätestatud, et kassatsioon võidakse võtta Riigikohtu menetlusse seaduse ühetaolise kohaldamise tagamiseks. Riigikohtu otsus ei loo materiaalõiguse kohaldamise küsimustes küll vahetult kehtivat ja teisi õiguse rakendajaid siduvat normi, kuid tõenäosus, et sarnastes asjades tehakse Riigikohtus ka edaspidi samasugune otsus, annab Riigikohtu lahendile nö faktilise siduvuse. Eeltoodust tulenevalt ei saa pidada aktsepteeritavaks olukorda, kus analoogilistes kriminaalasjades eiratakse varasemas kohtupraktikas juurdunud seisukohti. Selline tegevus nõrgestab õigusemõistmise autoriteeti, kahjustab õiguskindlust ning loob eeldused isikute ebavõrdseks kohtlemiseks. Eeltoodust lähtudes maakohus õigustatult viitas senisele kohtupraktikale, mille kohaselt narkojoobe tekitamiseks 10-le inimesele kulub keskmiselt 1-1,3 g puhast amfetamiini. Sellest nn keskmisele tarvitajale mõeldud kogusest maakohus ka otsuse tegemisel lähtus. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud eksperdiarvamuse järeldused on kooskõlas Riigikohtu 28.02.2007 otsuse nr 3-1-1-121-06 punktis 12 tooduga, mille kohaselt, määratlemaks kogust, mis tekitab isikule narkootilise joobe, tuleb aluseks võtta keskmine, teatud määral narkootikumidega puutumuses olnud isik. Sel viisil olukorras, kus teaduslikele uuringutele tuginevalt võib amfetamiini minimaalseks joovet tekitavaks koguseks lugeda 5 mg ainet, kroonilise narkomaani korral võib aine kogus olla aga kuni 2000 mg, kujuneb keskmiseks narkootilist joovet tekitavaks koguseks ca 1 gramm puhast amfetamiini. Nagu eeltoodust nähtub, võetakse aluseks keskmine teatud määral narkootikumidega puutumuses olnud isik ja joovet tekitav kogus tuletatakse teaduslikele uuringutele tuginevalt. Nimetatud kohtuotsust on Riigikohus hilisemalt selgitanud seoses eksliku arusaamisega, et ühele keskmisele isikule on narkootilise joobe tekitamiseks vajalik 1 gramm puhast amfetamiini (Riigikohtu otsused nr 31-1-67-08, 3-1-1-68-09), kuid see selgitus ei muutnud seisukohta keskmise narkootilist joovet tekitava koguse leidmise metoodika osas. Kohtupraktikale põhineb ka maakohtu seisukoht, et üldteadaolevalt pakendatakse ja käideldakse narkootilisi aineid tavapäraselt nö tarvitamiskordade kaupa – ühest pakendist- 21 doosist piisab tavaliselt üheks korraks ühele inimesele narkojoobe tekitamiseks. Loomulikult võib tugev sõltlane vajada suuremat doosi, kuid see ei pruugi alati nii olla ning nagu eelpool on toodud, võetakse metoodika aluseks keskmine teatud määral narkootikumidega puutumuses olnud isik ja joovet tekitav kogus tuletatakse teaduslikele uuringutele tuginevalt. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida ka seda, et viidatud ekspertiisi akt nr 109 ei ole ainus tõend, millele süüdistuse tõendatus rajaneb, vaid seda on hinnatud koos teiste tõenditega kogumis. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-63-08 punktis 18 korratakse varasemas praktikas väljendatud seisukohta, et tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid. Seega on kuriteo tunnuste tuvastamine süüdistatava käitumises võimalik ka juhul, kui käideldud ainet ei ole õnnestunud kätte saada. Käesolevas kriminaalasjas aga saadi käideldud ainet ka kätte ja sellest tulenevalt teostati nimetatud ekspertiis. Kõige eeltoodu alusel ringkonnakohus leiab, et kohtuotsuse tegemise aluseks olnud ekspertiisiakt ei ole ebaseaduslik ning sellest tulenevalt on tõendatud amfetamiini suur kogus ehk kvalifikatsioon
Maakohus on näidanud tõendite kogumi (otsuse lk 30-32), mis kinnitavad, et R. Kodar tellis I. Semjonovilt narkootilist ainet, tellimus täideti, nad koos käitlesid narkootilist ainet ja R. Kodar andis osa sellest edasi M. Rebasele. Sealhulgas on ka põhjendatud (otsuse lk 32), miks M. Rebasele üle antud ja XXX-XX korterist äravõetud narkootilistes ainetes oli puhta amfetamiini sisaldus erinev. Kaitsja nimetab maakohtu eeltoodud põhjendusi kohtu oletusteks ja väidab, et ükski tõend ei kinnita neid järeldusi. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et nõustub maakohtu põhjendustega, sest tõendite hindamine nende kogumis tähendab muuhulgas erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on neid nõudeid järginud, sest tegemist ei ole tõendite loetlemisega, vaid neid on hinnatud kogumis, ära näidates tõendite omavahelise seose. Maakohus on näidanud tõendite kogumi (otsuse lk 32-33), mis kinnitavad, et R. Kodar omandas ja andis 2008 suvi-sügis suures koguses amfetamiini edasi A.T. ja O.K. . Seejuures on ka üksikasjalikult välja toodud edasiandmiste kordade arv ja kogused ning on näidatud, miks see moodustab suure koguse. Kaitsja nimetab maakohtu eeltoodud põhjendusi jällegi kohtu oletusteks ja väidab, et ei leidnud tõendamist, millal, kus ja millises koguses R. Kodar soetas väidetavalt mitmel korral A.T. ja O.K. üleantud amfetamiini. Seetõttu ei saavat R. Kodarit süüdi mõista mitte narkootilise aine omandamises suures koguses, vaid üksnes omandamises ja edasiandmises väikeses koguses. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja selle väitega. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et analoogilistes kriminaalasjades lähtutakse varasemas kohtupraktikas kujunenud seisukohtadest. Riigikohus on asunud seisukohale, et lubatav on väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine, mille tulemusena saab rääkida suure koguse narkootilise aine käitlemisest (Riigikohtu otsuste nr 3-1-1-51-05 p 9; 3-1-1-68-09 p 8.5). Maakohus on otsust tehes nimetatud kohtupraktikat arvestanud ja põhjendatult tulnud järeldusele, et A.T. ja O.K. ütlustega on tõendatud, et R. Kodar omandas ja käitles narkootilist ainet amfetamiini suures koguses. Kaitsja leiab, et kohtuotsuses ei ole põhjendatud, miks R. Kodar peab kandma ekspertiisikulud, mis ei seondu tema süüdistusega. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, et R. Kodar ei pea kandma ekspertiisikulusid. 22 Maakohtu otsusega mõisteti R. Kodarilt välja riigituludesse menetluskuludena 1772.85 krooni ekspertiisikulu (12 410 krooni jagatuna kõigi 7 süüdistatava vahel) ja 1812 krooni ekspertiisikulu (5436 krooni jagatuna R. Kodari, A. Rebase ja I. Semjonovi vahel). Kriminaalasja materjalidest nähtub, et 12 410 krooni on DNA ekspertiisi maksumus (I kd lk 109) ja 5436 krooni on narkootilise aine ekspertiisi maksumus (I kd lk 102). Mõlemad ekspertiisid on määratud puutumuses R. Kodarile esitatud süüdistusega (I kd lk 98-101 ja 103-108). Kuigi R. Kodari DNA-d ei leitud, ei tähenda see, et ta ei pea võrdselt teistega nimetatud ekspertiisikulu kandma. Nimetatud ekspertiis teostati puutumuses R. Kodarile esitatud süüdistusega, mitte selle väliselt. Kuna R. Kodar mõisteti süüdi, siis KrMS §-de 175 lg 1 p 3 ja 180 alusel peab ta menetluskulud hüvitama. Kaitsja leiab, et mobiiltelefonide hävitamine ei ole õiguslikult põhjendatud, sest neid ei saa pidada kuriteo toimepanemise vahendiks. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega. Maakohtu otsuse kohaselt asitõendiks tunnistatud R. Kodari mobiiltelefonid neis olevate SIM-kaartidega
MS § 126 lg 3 p 4 alusel kuuluvad kohtuotsuse jõustumisel hävitamisele. Puutuvalt maakohtu sellisesse otsustusse ringkonnakohus märgib järgmist.
lg 1 kohaselt kohus võib konfiskeerida tahtliku süüteo toimepanemise vahendi, kui see kuulub otsuse tegemise ajal toimepanijale. KrMS § 126 lg 3 p 4 kohaselt kohtuotsuses nähakse asitõendi suhtes ette järgmised meetmed: väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse või seaduses sätestatud juhul töötatakse ümber. Õiguskirjanduse kohaselt süüteo vahend on ese, millega rünnatakse süüteo objekti või mida süüdlane muul viisil oma teos kasutab. Vahend on seega ese, mis tööriistana hõlbustab koosseisupärase teo toimepanemist. Kui süüteokoosseis näeb ette vahendi kasutamise, kujutab see endast ühte objektiivse koosseisu tunnust, nimelt teomodaliteeti. Riigikohtu üldkogu 12.06.2008 otsuse nr 3-1-1-37-07 punkt 16 kohaselt mootorsõiduk on
§-s 424 kirjeldatud kuriteo toimepanemise vahend. Maakohus ei ole põhjendanud, kuidas süüdistatavatelt äravõetud mobiiltelefonid on neile süüks arvatud kuriteo toimepanemise vahendiks. R. Kodari osas on märgitud (otsuse lk 31), et temalt võeti kahtlustatavana 16.09.2008 kinnipidamisel ära 2 mobiiltelefoni. Neist ühe vaatlusprotokollist nähtub, et sellega M. Rebaselt võeti vastu sõnumeid. Kohtuotsusest tulenevalt võib aru saada, et mobiiltelefonid on kuriteo toimepanemise vahendiks seetõttu, et neid kasutati narkootikumide tellimiseks. Ringkonnakohus märgib, et selles osas maakohus ei ole olnud järjekindel. Nii nähtub kohtuotsusest (otsuse lk 37), et ühe süüdistuse episoodi õigeksmõistmise aluseks on olnud asjaolu, et maakohtu arvates ainult omavahelisest suhtlusest telefonikõnede teel ei piisa selleks, et süüdistust tõendatuks lugeda. Seega süüdistuse tõendamiseks ühel juhul piisas sõnumite salvestuse olemasolust, teisel juhul kõnedeeristustest aga mitte, kuid kuriteo toimepanemise vahendina on konfiskeeritud kõigi süüdistatavate mobiiltelefonid ja määratud hävitamisele, vaatamata sellele, et mitmes süüdistuse episoodis on kõik süüdistatavad õigeks mõistetud. Kohtuistungi protokollist nähtub (VII kd lk 220-221), et prokurör on taotlenud mobiiltelefonide hävitamist seetõttu, et neid telefone ja telefoninumbreid kasutati narkootiliste ainete käitlemisel, need telefoninumbrid on narkomaanidele teada ja kõik need asjad kuuluvad hävitamisele. Kaitsjad on sellele taotlusele vastanud, et mobiiltelefonide näol on tegemist materiaalse väärtusega ja mobiiltelefonid iseenesest ei ole kuriteo toimepanemise vahendiks. Kaitsjad on nõustunud, et vajadusel võib eemaldada SIM kaardid ja need hävitada, kuid mitte ei tule hävitada mobiiltelefone endid. Maakohtule olid eeltoodud seisukohad teada, kuid maakohus ei ole põhjendanud, miks tuleb vastava tarkvara kustutamise asemel hävitada mobiiltelefonid koos SIM kaartidega. 23 Kohtupraktika kujundamise seisukohalt ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et ühe ja sama kohtumaja piires ei ole antud küsimuses ühtset seisukohta võetud. Nii on näiteks 22.02.2010 kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-09-16999 süüdistatavatele
MS § 126 lg 3 p 2 alusel tagastatud. Kõige eeltoodu alusel ringkonnakohus leiab, et mobiiltelefonide hävitamine ei ole õiguslikult põhjendatud, sest neid ei saa pidada kuriteo toimepanemise vahendiks. Samuti ei kohaldu siia KrMS § 126 lg 3 p 4, mille kohaselt väärtusetu asi, piraatkaup ja võltsitud kaup hävitatakse. Mobiiltelefonid ei kuulu antud juhul siia loetellu. Kohaldamisele kuulub KrMS § 126 lg 3 p 2, mille kohaselt asitõend, mille kuuluvust ei ole vaidlustatud, tagastatakse omanikule või seaduslikule valdajale. KrMS § 340 lg 1 alusel kuuluvad kõigile seitsmele antud asjas olevale süüdistatavale neilt äravõetud mobiiltelefonid koos neis olevate SIM kaartidega tagastamisele. R. Kodari enda apellatsioonis on lisaks kaitsja apellatsiooniga võrreldes seatud kahtluse alla antud kriminaalasjas teostatud jälitustoimingute seaduslikkus. Selle väite kontrollimiseks ringkonnakohus nõudis välja antud kriminaalasja puudutava jälitustoimiku nr 0826000282. Ringkonnakohus kontrollis nimetatud jälitustoimikut ja tuvastas, et süüdistatavate suhtes kohtueelses menetluses läbi viidud jälitustoimingud viidi läbi seaduslikult. Antud juhul on täidetud Riigikohtu 05.12.2008 otsuse nr 3-1-1-63-08 punktis 13.3 toodud nõuded, st on olemas kohtu ja prokuratuuri vastavad load ning tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. R. Kodari poolt taotletud (VIII kd lk 197) jälitustoimikut nr 0826000303 ringkonnakohus välja ei nõudnud, sest see on tehtud teises kriminaalasjas ja selles olevaid tõendeid ei ole käesolevas asjas kasutatud. Vastuseks I. Semjonovi kaitsja apellatsioonile, milles taotletakse süüdistuse ümberkvalifitseerimist
Maakohus näitas tõendite kogumi (otsuse lk 30-32), mis kinnitab I. Semjonovi süüd
Kuna kaitsja apellatsioon käsitleb põhiliselt maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, siis ringkonnakohus juba märkis, et nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid siin üle korrata. Ringkonnakohtu hinnang kajastub ka eelpool, kus käsitleti R. Kodari süü tõendatust ja seda ka koos I. Semjonoviga toimepandus. See puudutab ka seda, et R. Kodar tellis I. Semjonovilt amfetamiini, et I. Semjonovilt saadud amfetamiini saadi kätte R. Kodarilt ja M. Rebaselt, et R. Kodar tegutses kokkuleppe kohaselt amfetamiini laialijagamisega. Kaitsja poolt viidatud jälitusprotokolli (II kd lk 74-85) on maakohus käsitlenud kogumis teiste tõenditega (otsuse lk 30) ja ringkonnakohus märgib, et süüdistuse tõendatus ei põhine ainult sellel ühel tõendil. Ringkonnakohus leiab, et I. Semjonovi süü
lg 2 p 1 järgi on tõendamist leidnud ja ei ole alust seda ümber kvalifitseerida
Vastuseks R. Aasa ja tema kaitsja apellatsioonidele, milles taotletakse R. Aasa õigeksmõistmist, ringkonnakohus märgib järgmist. Maakohus näitas tõendite kogumi (otsuse lk 38-40 ja 42-43), mis kinnitab R. Aasa süüd
§-de 184 lg 2 p 1 ja 275 järgi. Kuna apellatsioonid käsitlevad põhiliselt maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, siis ringkonnakohus juba märkis, et nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid siin üle korrata. See puudutab ka seda, et R. Aas käitles narkootilist ainet suures koguses, et ta oli teadlik amfetamiini tellimisest ja selle edasiandmisest M. Lainemäele, et kaassüüdistatava R. Tähe ja tunnistaja E.N. ütlused (VII kd lk 136-142 ja 166-174) ei lükka süüdistuse tõendatust ümber. Samuti seda, et
ja tunnistaja S.S. ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, sest need on kooskõlas kohtuistungi protokolliga (VII kd lk 113-116 ja 127-130) ning lisaks neile on see 24 süüdistus tõendatud veel ka teiste tõenditega (otsuse lk 42). Maakohtu järeldusi ei lükka ümber R. Aasa poolt esitatud teatis (VIII kd lk 163), mille kohaselt teda ei ole vanglas distsiplinaarkorras karistatud. Ringkonnakohus märgib, et R. Aasa süüdistuste tõendatus ei põhine ainult ühel tõendil, vaid tõendite kogumil, mis on kohtuotsuses välja toodud. Ringkonnakohus leiab, et R. Aasa süü
§-de 184 lg 2 p 1 ja 275 järgi on tõendamist leidnud ja ei ole alust teda neis süüdistustes õigeks mõista. Vastuseks M. Sommeri ja tema kaitsja apellatsioonidele, milles taotletakse M. Sommeri õigeksmõistmist 2008 suvi-sügis suures koguses amfetamiini omandamises ning selle A.T. ja O.K. edasiandmises, samuti 9 MDMA tableti omandamises ja nende M.S. edasiandmises, ringkonnakohus märgib järgmist. Maakohus näitas tõendite kogumi (otsuse lk 35-36 ja 41-42), mis kinnitab M. Sommeri süüd
§-de 184 lg 2 p 2 ja 183 lg 2 p 2 järgi. Kuna apellatsioonid käsitlevad põhiliselt maakohtu poolt tõenditele antud hinnangut, siis ringkonnakohus juba märkis, et nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid siin üle korrata. See puudutab ka seda, et tunnistajate A.T. ja O.K. ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda, sest need on kooskõlas kohtuistungi protokolliga (VII kd lk 117-123 ja 130-133). M.S. ütlusi oli õigus KrMS § 291 p 4 alusel avaldada (VII kd lk 143) ja neid kinnitab varjatud jälgimise protokoll. M. Sommer on ka ise maakohtus kinnitanud (VII kd lk 156), et sai J.V. 8 või 9 tabletti ja andis need edasi M.S. . M. Sommeri väide, et ta ei tea, mis tabletid need olid, on ringkonnakohtu arvates ümber lükatud 26.11.2007 ja 18.09.2008 kohtuotsustega, millest nähtuvalt M. Lainemäe (Sommer) mõisteti süüdi juba 2007 kevad-suvi MDMA tablettide omandamises ja nende edasiandmises (III kd lk 137-142). Maakohtu järeldusi ei lükka ümber M. Sommeri väide, et enne kohut käidi teda mõjutamas, mida peaks tõendama tema poolt ringkonnakohtule esitatud teatis (VIII kd lk 143), mille kohaselt käis tema juures vanglas 14.10.2009 narkopolitseinik. Ringkonnakohus märgib, et M. Sommeri süüdistuste tõendatus ei põhine ainult ühel tõendil, vaid tõendite kogumil, mis on kohtuotsuses välja toodud. Ringkonnakohus leiab, et tema süü
§-de 184 lg 2 p 2 ja 183 lg 2 p 2 järgi on tõendamist leidnud ja ei ole alust teda neis süüdistustes õigeks mõista. Kõikides apellatsioonides on taotletud süüdistatavatele mõistetud karistuse kergendamist. Seejuures viidatakse asjaolule, et algselt oli antud asjas sõlmitud kokkuleppemenetlus, mille kohaselt süüdistatavad oleks kokkuleppe kinnitamise korral saanud tunduvalt väiksemad karistused kui nüüd neile määrati. Maakohtu otsusega mõisteti kõik süüdistatavad mitmes episoodis õigeks, aga sellele vaatamata karistati neid rangemalt kui neid oleks kokkuleppe kinnitamisel karistatud hulga suurema süüdistuse mahu järgi. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt (VII kd lk 220-221) on prokurör maakohtus olnud seisukohal, et üldmenetluses ei pea arvestama varasemas kokkuleppemenetluses fikseeritud karistusi. Kaitsjad on sellele seisukohale vastu vaielnud. Maakohus karistuse mõistmisel (otsuse lk 43-45) ei ole eeltoodud küsimuse püstitusele hinnangut andnud. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonid kuuluvad rahuldamisele karistuste kergendamise taotluses ja seda eelkõige Riigikohtu määruse nr 3-1-1-96-09 punktides 8-9 toodud seisukohtadest tulenevalt. Riigikohtu määruse nr 3-1-1-96-09 punktis 8 on antud hinnang prokuröri seisukohale, mille kohaselt võib kokkuleppemenetluses karistusega nõustumisest aru saada selliselt, et 25 süüdistatav on aru saanud oma teo keelatusest ja püüab seda edaspidi ka vältida ning jätkata elu õiguskuulekana, kokkuleppest loobumine lükkab aga selle eelduse ümber ja õigustab seega karmima karistuse mõistmist. Riigikohus leiab, et prokuröri selline seisukoht on meelevaldne ega tulene seadusest. Kehtiv kriminaalmenetlusõigus (KrMS 9. peatükk) ei näe ette erinevate menetlusliikide kohaldamist sõltuvalt sellest, millise hinnangu annab süüdistatav oma teole või kuidas ta kavatseb edaspidi käituda. Nimetatud määruse punktis 9 on märgitud, et süü suurus ei sõltu sellest, millises menetlusliigis isiku süüküsimus lahendatakse. Seega ei mõjuta süü suurust ka asjaolu, et süüdistatav loobub ühest, sh ka tema enda õigusi vähem tagavast menetlusliigist (kõnealusel juhul kokkuleppemenetlusest) teise menetlusliigi (kõnealusel juhul üldmenetluse) kasuks. Seejuures väärib tähelepanu ka asjaolu, et erinevalt KrMS §-st 238 lg 2, mis näeb ette lühimenetluses süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel süüdistatavale mõistetava põhikaristuse vähendamise ühe kolmandiku võrra, ei ole seadusandja kokkuleppemenetluses sellist karistuse vähendamist obligatoorselt ette näinud. Eeltoodust tulenevalt ei pea pelgalt asjaolu, et süüdistatav taotleb kokkuleppemenetlust või nõustub kokkuleppemenetlusega, tooma kaasa prokuröri poolt taotletava karistuse liigi kergendamist ega ka karistuse määra vähendamist. Nagu ka vastupidi - süüdistatava loobumisele kokkuleppemenetlusest ei pea iseenesest järgnema raskem karistus. Kuigi kokkuleppemenetlus tagab süüdistatavale tavapärasest kiirema menetluse, nagu ka võimaluse osaleda läbirääkimistes kuriteo kvalifikatsiooni, kuriteoga tekitatud kahju laadi ja suuruse ning karistuse liigi ja määra üle, mida prokurör taotleb kohtus kuriteo toimepanemise eest, loobub süüdistatav kokkuleppemenetlusega nõustumisel mitmetest olulistest menetluslikest õigustest. Nii näiteks minetab ta õiguse taotleda omapoolsete tunnistajate kutsumist kohtuistungile, küsitleda süüdistuse tunnistajaid ega saa esitada kohtuotsuse peale apellatsiooni (välja arvatud KrMS § 318 lg 3 p 4 märgitud juhul). Seetõttu on mõistetav ja kooskõlas kokkuleppemenetluse olemusega, et kokkuleppemenetluse läbirääkimiste käigus on võimalikud prokuröri poolt teatavad järeleandmised nii kindlakstehtud faktiliste asjaolude karistusnormi alla subsumeerimisel kui ka süüdistatavale karistuse liigi ja määra valikul. Viimasega seoses märgib kriminaalkolleegium aga seda, et prokuratuuri poolt kokkuleppemenetluses taotletav karistus ei saa olla oluliselt kergem karistusest, mida prokurör taotleks pärast samade kuriteo asjaolude kaalumist üldmenetluse korras. Vastasel korral ei osutuks karistamise aluseks isiku süü, vaid menetlusliigi valik. Selline karistamise alus oleks aga vastuolus
§-s 56 sätestatuga. Antud kriminaalasi oli 06.03.2009 algselt saadetud maakohtusse kokkuleppemenetluse korras ja 11.03.2009 anti süüdistatavad kokkuleppemenetluses kohtu alla (IV kd lk 1 ja 3-5). Seejärel R. Kodar loobus kokkuleppemenetlusest ja 06.04.2009 määrusega tagastati kriminaalasi prokuratuurile (IV kd lk 17-20). Kriminaalasja arutati edasiselt üldmenetluse korras (VI kd lk 121-124). Kokkulepetest nähtuvalt R. Aasa karistus
Kodari karistus
§-de 184 lg 2 p 1 ja 2, 199 lg 2 p 9, 202 lg 1, 64 lg 1 järgi 4 aastat 7 kuud vangistust ja 65 lg 2 alusel 6 aastat 2 kuud 7 päeva vangistust (III kd lk 210-215), I. Semjonovi karistus
Lainemäe (Sommer) karistus
lg 2 p 2 järgi 3 aastat vangistust ja
Kohtuvaidlustes prokurör taotles R. Aasale karistuseks
lg 2 p 1 ja 2 järgi 8 aastat,
järgi 1 aasta,
Kodarile
§-de 184 26 lg 2 p 1 ja 2 järgi 8 aastat, 199 lg 2 p 9 järgi 2 aastat, 202 lg 1 järgi 2 aastat, 64 lg 1 järgi 8 aastat, 65 lg 2 alusel 9 aastat 7 kuud 7 päeva vangistust; I. Semjonovile
Lainemäele (Sommer)
lg 2 p 2 järgi 8 aastat ja
Nagu eeltoodust nähtub, taotleti samas süüdistuses (lisandus ainult R. Aasal
) üldmenetluses tunduvalt suuremaid karistusi kui seda oli kokku lepitud kokkuleppemenetluses. Maakohus küll ei mõistnud karistusi sellises määras, sest kõik süüdistatavad mõisteti mitmes episoodis õigeks, aga sellele vaatamata karistati kõiki süüdistatavaid rangemalt kui see oleks olnud kokkuleppemenetluses. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus süüdistatavad mõistetakse esialgse süüdistusega võrreldes osas episoodides õigeks, ei ole õiglane neile süüks jäänud kuriteo eest mõista suuremat karistust kui see oleks olnud kokkulepete kinnitamise korral maakohtus. Sellest lähtudes ja juhindudes Riigikohtu määruse nr 3-1-1-96-09 punktides 8-9 toodud seisukohtadest ringkonnakohus peab vajalikuks vähendada R. Aasale, R. Kodarile, I. Semjonovile ja M. Sommerile mõistetud karistusi selliselt, et need oleks ligilähedased karistusele, mis neile oleks mõistetud kokkulepete kinnitamise korral. Seejuures ringkonnakohus arvestab, et R. Aas ja I. Semjonov mõisteti süüdi ainult narkokuriteo ühes episoodis, R. Kodar kahes episoodis ja ta on ainuke, kel on nii grupi kui korduvuse punkt. Kuigi M. Sommer mõisteti süüdi kolmes episoodis, arvestab ringkonnakohus tema puhul, et süüdistuse kogu mahus kokkuleppe kohaselt oli ta karistus 3 aastat vangistust, aga maakohus mõistis ta mitmes episoodis õigeks. Samuti arvestab ringkonnakohus võrdlust teiste samas asjas süüdi mõistetud isikutele määratud karistustega. Näiteks R. Tähele mõisteti
R. Aas on küll varem 10 korda kohtulikult karistatud ja R. Tähe on karistamata, aga R. Aasa karistati ainult ühe narkokuriteo episoodi eest 4 aasta ja 6 kuulise vangistusega, R. Tähele mõisteti mitme narkokuriteo episoodi eest karistuseks 3 aastat ja 3 kuud vangistust. Kuigi R. Aas ja R. Tähe mõisteti süüdi ühes ja samas episoodis (24.09.2008), ei pea ringkonnakohus õigeks selle eest mõistetud karistuste nii suurt erinevust ainult põhjendusel, et R. Aas on varem korduvalt karistatud. Karistamise alus on isiku süü ja antud juhul R. Aasa süü narkokuriteo toimepanemises on väiksem kui R. Tähel, sest R. Aas mõisteti süüdi ainult ühes episoodis. Määratud kaitsjate adv A. Sirendi, A. Kello ja A. Vissaku poolt ringkonnakohtus osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa igaühel 2880 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 27 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.