1-09-5136 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. detsember 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-09-5136 (08260105619) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maa

§ 113ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 11.

septembri 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Aleksandr Jegelski kaitsja Aivar Kello Prokurör Toomas Liiva Süüdistatav Aleksandr Jegelski elukoht: XXX-XX , isikukood: 34810102747, töökoht: ei tööta, pensionär varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Aivar Kello. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. septembri 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-5136 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Välja mõista Aleksandr Jegelskilt kohtukulud, s. o kaitsja tasu advokaat Aivar Kello poolt osutatud õigusabi eest 2880 krooni riigituludesse. Aleksandr Jegelskil tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pank nr 10220034800017 või Swedbank nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Aleksandr Jegelski kriminaalasjas nr 1-09-5136 kohtukulud”. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. detsembril 2009 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. detsembrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. septembri 2009 otsusega mõisteti Aleksandr Jegelski süüdi KarS § 121 järgi
9. a septembris L.J. füüsilise valu põhjustamises ja karistati 6-kuulise vangistusega ning KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi 9-aastase vangistusega. Kar

S § 64 lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskema karistusega ning mõisteti liitkaristuseks 9 aastat vangistust. KarS § 68 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg ja hakati karistusaega arvestama alates

1. novembrist
2. KarS § 121 järgi esitatud süüdistuses
3. a novembris L.J. füüsilise valu põhjustamises mõistis maakohus A. Jegelski õigeks. Maakohus arutas A. Jegelskile KarS § 25 lg 1,

§ 113järgi esitatud süüdistust selles, et tema 1.

novembri 2008 õhtul enne kella 20.00 enda elukohas XXX-XX korteris tungis tahtliku tapmise eesmärgil kallale oma abikaasale L.J. , lüües talle 33 sentimeetri pikkuse pussnoaga kahel korral rindkerepiirkonda ja seitsmel korral seljapiirkonda. Kuritegu jäi lõpule viimata, kuna L.J. õnnestus A. Jegelski käest nuga ära võtta ja trepikotta visata. Noaga löömisega tekitas A. Jegelski L.J. seitse torke-lõikehaava seljal, kaks rinnaõõntesse tungivat torke-lõikehaava mõlemal pool rindkere eespinnal, lõikehaava vasaku käe I sõrme päka piirkonnas ning V roide murru vasakul pool. Vigastuste tüsistusena tekkis parempoolne veriõhkrind ning vasakpoolne verirind. Kannatanul esinenud kehavigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse. Samuti arutas maakohus A. Jegelskile KarS § 121 järgi esitatud süüdistust muuhulgas selles, et tema

1. a septembri alguses enda elukohas XXX-XX korteris kasutas füüsilist vägivalda oma abikaasa L.J. suhtes, lüües talle rusikaga ühel korral näkku, mille tagajärjel kannatanu põrandale pikali kukkus ja teadvuse kaotas. Sellise oma tegevusega põhjustas A. Jegelski L.J. füüsilist valu. A. Jegelski teatas kohtuistungil, et tunnistab end süüdi. Süüdistatava ütluste kohaselt ei ole ta
2. a septembris L.J. t rusikaga näkku löönud,
3. novembril 2008 oli ta afektiseisundis, ta võis L.J. süüdistuses kajastatud vigastused tekitada, kuid ei mäleta sellest midagi. 2 Kohtuotsuse motiivide kohaselt tunnistajate O.J. , M.T. ja A.K. kohtus antud ütlused ning kannatanu kohtueelses menetluses antud ütlused, mis prokuröri taotlusel KrMS § 291 p 3 alusel avaldati, ning dokumentaalsed tõendid (perearst Ü.H. arstitõend ja SA TÜ Kliinikumi kõrvakliiniku 22.09.2008 konsultatsiooniotsus) kinnitavad, et L.J. oli
4. a septembris tekitatud nina vigastus. Nimetatud vigastust nägi vahetult A.K. ja vigastuse olemasolu tuvastati hiljem TÜ Kliinikumis arsti K. Bušini poolt. Kannatanu kirjeldas vahetult peale sündmust juhtunut A.K. le ning hiljem ka M.T. ja oma pojale O.J. . Kohtul puudub alus kahelda kannatanu ütluste tõepärasuses. Süüdistatava ütlused on ennast õigustavad ega ole tõesed. Juhul kui kannatanu oleks alkoholi tarbinuna ise näoli maha kukkunud, siis ei oleks ta vahetult peale sündmust läinud oma töökaaslase juurde. Kannatanu ütlused on kooskõlas teiste tõenditega ja tõendid kogumis kinnitavad, et
5. a septembris lõi A. Jegelski kannatanut, põhjustades talle füüsilist valu. A. Jegelski tegutses otsese tahtlusega, sest teist inimest lüües mõistab iga täiskasvanud mõistlik isik, et ta põhjustab teisele valu. Tõendid kogumis kinnitavad, et L.J. tuvastatud kehavigastused põhjustas
6. novembri 2008 õhtul A. Jegelski. Kannatanu on kohtueelses menetluses kirjeldanud üksikasjaliselt A. Jegelski tegutsemist. Kannatanu ütlused (mis avaldati prokuröri taotlusel KrMS § 291 p 3 alusel) on kooskõlas isiku ekspertiisiaktis kajastatu ning tunnistajate A.A. ja I-T.V. ütlustega ning muude dokumentaalsete tõenditega. Kannatanu on viidanud A. Jegelskile kui isikule, kes teda noaga ründas. Süüdistatav kinnitab, et kui ta
7. novembri 2008 õhtul koju tuli, siis oli kodus vaid L.J. . Tunnistaja I.-T. V. nägi A. Jegelskit vahetult peale kanntanu enda korterisse sisselaskmist süüdistatava ja kannatanu korteri uksel. Süüdistatava riietel tehti laboratoorse uuringu käigus kindlaks vere olemasolu. Ka süüdistatav ise möönis, et ta võib olla toime pannud süüdistuses kirjeldatud teo, kuid ei mäleta seda ja arvab, et oli afektiseisundis. Kannatanu ütluste kohaselt istus A. Jegelski koju jõudes kohe tema kõrvale diivanile, võttis ilma midagi selgitamata jope põuest noa ja surus selle kannatanule rindkeresse. Tapmine on toime pandud kavatsetusega, kui kannatanu surm on toimepanija eesmärk. Süüdistatav soovis kannatanu surma. Seda iseloomustavad ka süüdistatava sõnad, mille kohaselt soovitati kannatanul olla rahulik, sest kohe on kõik möödas. Kavatsetust kinnitab A. Jegelski edaspidinegi käitumine, täpsemalt see, et kui tal ei õnnestunud kannatanut esimese löögiga tappa, siis surus ta noa uuesti kannatanu südame piirkonda ja kui kannatanul õnnestu lahti rabeleda, siis lõi teda veel seitsmel korral selja piirkonda. Süüdistatav, kes lõi kannatanut 20 cm terapikkusega noaga kahel korral rinna piirkonda ja seitsmel korral seljapiirkonda, pidi ette kujutama ja mõistma, et tema tegu võib põhjustada kannatanu surma. Eeltoodust tulenevalt on A. Jegelski toime pannud L.J. tapmiskatse. Kohus ei tuvastanud A. Jegelski teo õigusvastasust ega tema süüd välistavaid asjaolusid. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et A. Jegelski pani toime raske eluvastase kuriteo ja lisaks sellele vägivallateo, millega põhjustas ohu L.J. elule ja kahjustas tema tervist. Tapmiskatse tehiolud iseloomustavad teo toimepanijat kui jõhkrat ja küünilist isikut. Seega A. Jegelski süü vaadatuna teo- ja tagajärjeebaõiguse aspektist on oluline. Karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Tõendite uurimise käigus ei ole avaldunud A. Jegelski poolt toimepandud tegude kindel motiiv, kuid püstitus kahtlus, et süüdistatav soovis vabaneda oma abikaasast selleks, et elada ilma abikaasata viimasele kuuluvas korteris. A. Jegelskit iseloomustasid pea kõik tunnistajaid kui alkoholilembest isikut, kes tihti kannatanuga tülitses. A. Jegelskit, kes oli kuriteo toimepanemise ajal 61-aastane, ei ole varem karistatud ei kriminaal- ega väärteokorras. Käesoleval ajal on A. Jegelski pensionil. Üldpreventatiivsetel kaalutustel mõistis kohus A. Jegelskile karistuse tapmiskatse eest sanktsiooni keskmises määras. Tulenevalt süü suurusest ning arvesse võttes karistuse üldist ja isikut puudutavat erilist eesmärki, ei pidanud kohus võimalikuks mõista kehalise 3 väärkohtlemise eest A. Jegelskile rahalist karistust, vaid vangistuse keskmisest väiksemas määras ning lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kohus oli veendumusel, et A. Jegelskile mõistetud tähtajalise vangistuse ärakandmine on vajalik ja otstarbekas. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu A. Jegelski kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, mõistes A. Jegelski õigeks. Apellatsiooni põhjenduste kohaselt jättis kohus ristküsitluses üle kuulamata kannatanu L.J. . Olukord, kus kaitsjalt ja süüdistatavalt on võetud võimalus ristküsitleda kannatanut, on jäme kaitseõiguse ja võistleva kohtumenetluse põhimõtte rikkumine. Kohtule esitatud perearsti õiendi kohaselt on L.J. rida üldhaigusi, mis arsti arvates võivad ägeneda, kui ta kohtus ütlusi annab. Kohus aktsepteeris seda arstitõendit ning ei rahuldanud kaitsja taotlust L.J. sundtoomiseks ja ristküsitlemiseks. Kaitsja juhtis kohtu tähelepanu sellele, et arsti poolt kohtule väljastatav tõend peab olema sotsiaalministri määrusega – Menetlustoimingule väljakutsutud isiku enda haigestumise või lähedase isiku ootamatu raske haiguse kohta vormistatava tõendi vorm ja väljaandmise kord – kehtestatud vormis. Esitatud arstitõendil polnud pitsatit ja esinesid ka muud vead. Seega ei oleks tohtinud kohus mingil juhul aktsepteerida esitatud arstitõendit kui L.J. vabastust kohtuistungist. Ütluste andmine kohtus on kannatanu kohustus, mitte õigus. Kohtus kuulati üle viis tunnistajat, kes ükski ei olnud vahetult A. Jegelskile süüks arvatud tegude tunnistajaks. Tunnistajad rääkisid seda, mida neile väidetavalt L.J. oli rääkinud. Kohus avaldas kohtuistungil L.J. eeluurimisel antud ütlused. Kohtuotsuse tegemisel oleks kohus pidanud L.J. ütlused tõendina välistama. Neid ütlusi, mida kohtus polnud võimalik kontrollida, ei saanud arvestada A. Jegelski süüdimõistmisel. Kohus oleks pidanud A. Jegelski kõigis süüdistuse episoodides õigeks mõistma. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäid süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde selles toodud põhjendustel. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning tutvunud kõigi kriminaalasjas kogutud tõenditega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja motiveeritud ning tulenevalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks selles toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on faktiliste asjaolude tuvastamisel järginud menetlusnorme. Kohtuotsuse põhistused A. Jegelski süüditunnistamisel on veenvad ja kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav. Samuti on süüdistatava käitumisele antud õige karistusõiguslik hinnang. Seega tuleb maakohtu otsus jätta muutmata. Ringkonnakohtu istungil avaldas A. Jegelski, et
8. novembril 2008 tema ja L.J. vahel toimunut ta ei mäleta. Tema arvates tegutses ta afekti seisundis. Sarnase kaitseversiooni esitas A. Jegelski ka maakohtus. Ringkonnakohtu arvates on A. Jegelski väited tal afekti esinemise kohta ümber lükatud süüdistatava suhtes läbiviidud statsionaarse komisjonilise psühhiaatriaekspertiisi aktis toodud eksperthinnanguga. 4 Ekspertarvamuse kohaselt tegutses A. Jegelski
9. novembril 2008 talle süüksarvatava teo toimepanemise ajal tavalises alkohoolse intoksikatsiooni seisundis. Eksperdid ei diagnoosinud A. Jegelskil taoliste psüühikahäirete esinemist, mis oleksid välistanud või välistaksid käesolevalt tema võimet mõista oma tegude tähendust ning oma käitumist vastavalt sellele juhtida. Ringkonnakohtu istungil väitis A. Jegelski, et tema ei ole 2008 septembris L.J. t rusikaga näkku löönud. Süüdistatava ütluste kohaselt soovib L.J. lihtsalt temast vabaneda, sest ei vaja teda enam. Ringkonnakohus leiab, et A. Jegelski taolised ütlused on paljasõnalised ega ole kriminaalasjas kogutud tõenditega kinnitamist leidnud. Küll aga kinnitavad A. Jegelski poolt L.J. löömist 2008 septembris nii kriminaalasjas kogutud isikulised kui ka dokumentaalsed tõendid. Ülaltoodu alusel loeb ringkonnakohus ümberlükatuks A. Jegelski enda süüd eitavad ütlused ning leiab, et maakohus on A. Jegelski õigustatult süüditunnistanud. Apellatsioonis taotletakse A. Jegelski õigeksmõistmist põhjusel, et maakohus, avaldades KrMS § 291 lg 3 sätteid järgides kannatanu L.J. kohtueelsel uurimisel antud ütlused, võttis sellega süüdistatavalt ja kaitsjalt võimaluse kannatanut ristküsitluse käigus küsitleda. Sellega aga rikkus maakohus oluliselt süüdistatava kaitseõigust. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni taolise väitega. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on L.J. perearst väljastanud
10. augustil 2009 arstitõendi, millest nähtub, et kannatanu on perearsti juures arvel kroonilise haigusega, ta on töövõimetu ja raske puudega. Seoses haigusega on soovitav vältida pingelisi olukordi ning mitte osaleda kohtuprotsessides ( I kd tl 160).
11. septembril 2009 väljastatud arstitõendis on perearst täpsustanud L.J. diagnoositud haigusi. Arstitõendi kohaselt on L.J. põdenud 2 korral ajuinfarkti. Ta põeb kõrgvererõhutõbe, stenokardiat, südameisheemiatõbe. Tal esinevad unehäired, liikumishäired ja ajuvereringehäired ja seda eriti siis kui ta närveerib. Patsient ei talu füüsilist ega psüühilist pinget. Seoses raskete krooniliste haigustega ja psüühilise pinge talumatusega, mis võivad üldseisundit veelgi halvendada, ei võimalda L.J. tervislik seisund, perearsti arvamuse kohaselt, tal kohtus tunnistajana esineda. Ringkonnakohtul puudub igasugune alus kahelda perearsti poolt esitatud tõendite usaldusväärsuses, sest mõningane tõendi vorminõuete rikkumine ei muuda seda veel mitteusaldusväärseks. L.J. rasket tervislikku seisukorda kinnitavad ka O.J. ütlused, milliste kohaselt tema ema L.J. ei talu pärast noaga löömist pingelisi olukordi. L.J. ei ole suuteline rääkima sellest, mis toimus tema ja A. Jegelski vahel. Kui sellest juttu tuleb, siis tunnistaja ütluste kohaselt läheb L.J. närvi, kõne jääb justkui seisma ja ta nutab kogu aja. O.J. ütluste kohaselt sai ema pärast
12. novembril 2008 toimunut haiglas viibides infarkti. Samuti on tunnistaja T.-T. V. , kes on L.J. korterinaaber, kinnitanud, et L.J. tervislik seisund on vilets. Tunnistaja arvamuse kohaselt saab L.J. oma eluga kuidagi toime, kuid ta näeb väga kehv välja. Ringkonnakohus leiab, arvestades L.J. diagnoositud haigusi ja nende haiguste raskusastet, et maakohus oli igati õigustatud avaldama L.J. kohtueelsel uurimisel antud ütlused KrMS § 291 lg 3 alusel. Ringkonnakohus möönab, et avaldades L.J. kohtueelsel uurimisel antud ütlused ja teda kohtus vahetult mitte üle kuulates, on kohus selles osas riivanud A. Jegelski õigust küsitleda tema vastu ütlusi andvat kannatanut. 5 Tuginedes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi varasemale praktikale (kohtuotsus nr 3-1-1-6308, 3-1-1-84-09) ei ole taolise tunnistaja ütluste lubatavus siiski välistatud ja seda tingimusel, et süüdistatava süüditunnistamine ei tugine üksnes või määravas osas nimelt nendele ütlustele. Ringkonnakohus leiab, et kuigi L.J. poolt antud ütlustel on oluline tähendus otsustamaks A. Jegelski süüküsimust, ei ole maakohus tuginenud üksnes või määravas ulatuses L.J. ütlustele, keda süüdistatav tõepoolest ei saanud küsitleda. Nii on maakohus L.J. ütluste kõrval tuginenud A. Jegelski süüditunnistamisel ka paljudele teistele tõenditele. Maakohtus on uuritud ja hinnatud tunnistajate O.J. , M.T. , A.K. , A.A. ja I.-T V. i ütlusi; perearst Ü.H. poolt L.J. väljastatud saatekirja kõrva- nina- kurguarsti vastuvõtule; Tartu Ülikooli Kliinikumi kõrvakliiniku konsultatsiooniotsust, millest nähtub, et patsiendil on diagnoositud nina posttraumaatiline seisund ja talle on määratud ravi; kohtumeditsiini ekspertiisi akti, millest nähtuvad L.J. tekitatud vigastused, sündmuskoha vaatlusprotokolli, asitõendite vaatlusprotokolli, tehnilise uuringu protokolli, millega tuvastati A. Jegelski riietel vere olemasolu. Ringkonnakohus leiab, et L.J. ütlused üksnes seovad sündmuskoha vaatlusega kindlakstehtu, asitõenditest lähtuva, dokumentaalsete tõendite ja muude, kohtus vahetult üle kuulatud tunnistajate ütlustega saadud teabe ühtseks tervikuks. Ringkonnakohtu arvates on nimelt taoliselt kujunenud tõendite kogumi alusel maakohus lugenud põhjendatult tuvastatuks A. Jegelski süü kuritegude toimepanemises. Seega ei tugine maakohtu otsus A. Jegelski süüditunnistamises üksnes või määravas osas L.J. ütlustele ning maakohus pole rikkunud A. Jegelski kaitseõigust. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 6 Tiit Lõhmus