Obsah (8)

§ 68§ 339§ 158§ 61§ 35§ 34§ 63§ 60

1-05-442 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. november 2009 Tartu Kriminaalasja number 1-05-442 (03233004729) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Tiit Lõ

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu

1. veebruari 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-05-442 muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. novembril 2009 kell 14.
3. Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
4. novembrist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohus tunnistas
6. veebruari 2009 otsusega Sergei Neškovi süüdi KarS § 25 lg 2114 p 5 järgi ning mõistis talle karistuseks 7 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks loeti 23.02.
7. Sama otsusega tunnistas kohus Anton Hvatovi süüdi KarS § 306 lg 1 järgi ja mõistis talle karistuse, kuid tema osas ei ole kohtuotsust vaidlustatud. Maakohus arutas S. Neškovi süüdistust selles, et tema 25.12.2003 kella 01.00 paiku, olles alkoholijoobes, XXX-XX maja juures, tegutsedes tapmise eesmärgil omakasu motiivil, lõi noaga S.B. , tekitades talle kaks kõhuõõnesse tungivat umbhaava maksa vigastamisega, jämeja peensoole torke-lõikehaavad, parema õlaliigese piirkonnas nahaaluse läbiva torkelõikehaava ja vasakul kaelapoolel kolm umbset pindmist torke-lõikehaava aju kõvakesta vigastamisega, mis väljendus seljaaju vedeliku väljavoolamises. Kuid ta ei saanud viia oma tahet lõpule tema tahetest olenemata põhjusel, kuna kannatanule osutati õigeaegset arstiabi. Kohe pärast S.B. le noahaavade tekitamist varastas kannatanul kaelast kuldkee kaaluga 148,38 gr maksumusega 16 000 krooni. S. Neškov enda süüd talle esitatud süüdistuses ei tunnistanud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on S. Neškovi süü süüdistuses KarS § 25 lg 2-114 p 5 järgi tõendatud süüdistatava Anton Hvatovi ja kannatanu S.B. ütlustega. - Kannatanu S.B. ütluste kohaselt tuli ta 25.12.2003 pärast keskööd baarist „Lux“ ja möödus baarist „Obolon“, oli purjus, kuid orienteerus hästi. Kui möödus XXX-XX majast, siis hüüdis üks noormees teda nime järgi ja jooksis tema juurde. Noormehel oli seljas nahkjope, spordipüksid ja midagi oli peas. Tähavalgustuses jäi talle meelde, et noormees oli tõmmu näoga, silmad olid sõstrakarva, talle tundus, et näol oli habemetüügas. Tegi ettepaneku minna baari, mis asub XXX-XX , kuid baar oli kinni. Kannatanu hakkas trepist tõusma ja juba üleval sai löögi vastu pead, prillid kukkusid eest. Ta kukkus, noormees hakkas teda noaga lööma kõhtu. Siis noormees lõi teda noaga maksa. Pärast noormees hakkas tal võtma kaelast kuldkeed. Kuna keed ära võtta ei õnnestunud, siis noormees lõikas noaga talle kaela. Ta nägi, et noormees läks garaažide poole. Kiirabi arst ütles, et keed tal kaelas ei olnud. Aasta pärast kohtas V. , kes töötab pandimajas. V. ütles, et pandimajja ilmus kee, mis on sarnane kannatanu keele. Kannatanu tundis oma kee kohe ära. Tema kee oli noaga kriimustatud, lukk katki. Äratundmise ajal tundis kannatanu S. Neškovi kohe ära, kuigi varem teda ei tundnud. S. Neškov oli samades spordipükstes ja nahkjopes. Kui äratuntavad tõusid, siis teised olid S. Neškovist pikemad ja näost temast kõhnemad. Kannatanu ütles, et näeb kohtusaalis S. Neškovi kolmandat korda. Isiklikult ta S. Neškoviga tuttav ei ole. Tal ei ole kahtlusi, et 2 selle kuriteo pani toime S. Neškov. Ta läks koos S. Neškoviga küllaltki pika tee ja tal oli aega S. Neškovi vaadata. - Süüdistatav A. Hvatov tunnistas, et S. Neškov rääkis talle ja K.K. , et kohtas baari „Obolon“ juures habemega S.B. , kellel on tema vanematega konflikt, tema vanemad on habemikule raha võlgu. Too oli purjus ja koos läksid XXX-XX majani. S. Neškov võttis noa ja hakkas noaga S.B. lööma, pärast rebis kannatanult kee. S. Neškov näitas seda keed, ta hoidis seda käes, mäletab, et see oli jäme massiivne kuldkee umbes 60 cm, punutis oli standartne, lukk harilik nagu jämedatel keedel, kuid katki, puudus fiksaator. S. Neškoviga tal olid sõbralikud suhted, seetõttu S. Neškov rääkis talle ja K.K. kallaletungist kannatanule ja tal ei ole põhjust S. Neškovi laimata. K.K. on tal ka sõbralikud suhted, kuid miks K.K. eitab jutuajamist tema ja S. Neškoviga, öelda ei oska. Kui nad olid baaris „Püramiid“, see oli kuu aega peale seda, kui S. Neškov rääkis neile kallaletungist S.B. le, siis kuulis ka oma tuttavalt A.R. , et S. Neškov tungis kallale S.B. le. Maakohus leiab, et A. Hvatovi ütlused ühtivad kannatanu S.B. ütlustega, kes osutas otseselt S. Neškovile kui isikule, kes pani kuriteo toime. A. Hvatovi ütlused ei ole vastukäivad, kuna mõlemad isikud (A. Hvatov ja S. Neškov) on süüdistatava staatuses ja

§ 68lg 5 sätetega suhet ei ole.

Asjaolu, et tunnistaja K.K. ei kinnitanud A. Hvatovi ütlusi, ei anna alust kahelda A. Hvatovi ütluste tõesuses, kuna K.K. on ka S. Neškovi sõber ja seetõttu tuleb tema ütlusi hinnata kriitiliselt. Kannatanu S.B. haiglas kohe pärast operatsiooni antud esialgsete ütluste ja S.B. hilisemate ütluste vahel on mõningad erinevused, kuid sellel on loogiline seletus. Esialgsed ütlused andis kannatanu haiglavoodis 26.12.2003 kella 11 paiku tilguti ja kõikvõimalike ravimite mõju all. Poja rasket seisundit kinnitas oma ütlustes ka tema ema tunnistaja V.B. . Pärast paranemist kannatanu hoomas sündmusi täpsemalt ja tema ütlused konkretiseerusid detailides. Samuti puuduvad alused mitte uskuda kannatanu ütlusi, kes ei olnud isiklikult S. Neškoviga tuttav. S. Neškovi äratundmine on läbi viidud vastavalt seadusele, kannatanu tundis kahtlustatava ära kindlalt ja tingimusteta. Kannatanu ütluste hindamisel kallaletungija kirjeldamisel näitas kannatanu tänavavalgustusele kohas, kus ta S. Neškoviga kohtus ja ta nägi isegi kallaletungija silmade värvi. Peale selle on S. Neškovi süü Bõstrovile noahaavade ja temalt kuldketi varguses tõendatud teiste tõenditega kogumis - äratundmise protokolli, sündmuskoha vaatlusprotokolli ja asitõenditega, kannatanu kohtuarstliku ekspertiisiakti, tunnistajate V.B. , M.G. , N.M. , S.H. , V.V. ütlustega. Tunnistajate K.K. i ja A.R. ütlustesse tuleb suhtuda kriitiliselt seoses nende sõprussuhetega süüdistatava S. Neškoviga. - Tunnistaja V.B. ütluste kohaselt kuulis ta pojaga juhtunust

1. a jõuluööl, kolmapäeval vastu neljapäeva. Poega nägi ta laupäeval ja poeg ütles, et talle tuli kallale väikest kasvu mustas riietuses inimene ja kinnitas talle, et tuleb otsida keed. Käis kiirabis, et küsida, kas pojal kee oli ja kuhu see kadus. Talle öeldi, et keed poja juures ei olnud, seda kinnitasid ka arstid, kes poja läbi vaatasid. Pärast äratundmist tuli poeg politseist ja ütles, et talle tuli kallale Neškovide poeg. - Tunnistaja M.G. ütluste kohaselt ostis ta
2. a talvel A. Hvatovilt kuldkee. Keel oli katki luku tõkesti ja A. Hvatov müüs kee talle 8000 krooni eest.
3. a suvel rääkis S.B. talle kallaletungist ja kuldkee vargusest, kuid keed ei kirjeldanud, seetõttu ei teadnud, et kee kuulub S.B. le ja andis selle pandimajja. S.B. aimas, kes talle kallale tuli, kuid ei teadnud, kuidas teda leida ja palus tunnistajalt abi. - Tunnistaja N.M. ütluste kohaselt töötab ta haigla vastuvõtuosakonnas medõena ja mäletab S.B. . Haiglasse toomisel kannatanul kaelas keed ei olnud, oli vaid käekett. Kuna töötles kaelahaava, siis mäletab hästi, et ketti kaelas ei olnud. 3 - Tunnistaja S.H. ütluste kohaselt on süüdistatav A. Hvatov tema poeg. S. Neškovi tunneb, kuna õppis koos pojaga ja olid sõbrad, hiljem läksid tülli. Magamistoas voodi alt leidis tema abikaasa raske kollasest metallist keti. Poeg selgitas neile, et keti tõi S. Neškov. Andsid keti pojale ja ta lubas leida omaniku. Seda, et jõulude ajal oli toime pandud kallaletung S.B. le, teda haavati ja võeti ära kee, ei saanud teada pojalt, vaid kelleltki tuttavalt. Prokuröri taotlusel avaldati S. Hvatovi ütlused eeluurimisel. Seal on kirjas, et poeg rääkis talle, et selle kuriteo pani toime S. Neškov ja et sai sellest teada S. Neškovilt endalt. Pärast ütluste avaldamist S. Hvatov kinnitas neid ütlusi ja viitas sellele, et jutuajamine pojaga oli pärast seda, kui kuulis kallaletungist S.B. le. Hiljem poeg ütles talle, et korterist leitud keti tõi S. Neškov. - Tunnistaja V.V. ütluste kohaselt tunneb ta S.B. ja teab tema sõnadest, et talle tungiti
4. a lõpul kallale ja varastati kuldkee. 25.01.2005 ilmus kee pandimajja, kus ta töötas ja ta teatas sellest S.B. le. Kee võttis vastu M.G. . Ta näitas seda S.B. le, kes tundis kee ära kui enda oma. Kohtus andsid ütlusi veel ka tunnistajad politseitöötaja S.Ž. , kes kohtus S.B. ga reanimatsioonipalatis, esitas talle medõe loal küsimusi. S.B. oli tilguti all, kuid küsimustele ta vastas. Luges talle tema ütlused ette ja kannatanu kirjutas alla ise, kuigi tilguti segas; tunnistaja S.R. , kelle ütluste kohaselt tuli ta 24.12.2003 öösel mööda XXX tänavat, nurga tagant tuli tundmatu naine ja palus abi, kuna maas lamab meesterahvas, aga tema all oli veri. Kannatanu jope ja särgi kaelused olid lahti, seetõttu jäi silma, et kannatanu kaelas oli suur massiivne ristiga kett, sõrmes sõrmus ja midagi oli kõrvades; tunnistaja E.J. , kelle ütluste kohaselt töötas ta politseis ja 23.12.2003 tuli ta koos paarimehega sündmuskohale. Kannatanu käel oli kette ja pealuusarnane sõrmus, kaelaketi suhtes kahtleb ja ei saa kirjeldada, särgi kaelus oli lahti; tunnistaja D.S. , kes töötas 25.12.2003 kiirabiauto juhina ja sõitis brigaadiga väljakutse peale XXX tänavale, kus lumel lamas torke-lõikehaavadega kannatanu. Arst nööpis riided lahti läbivaatusel autos ja ta nägi kannatanu käel ja kaelas kaht suurte lülidega massiivset kuldketti; tunnistaja O.N. , kelle ütluste kohaselt läks ta koos S.R. 24.12.2003 baari „Obolon“ ja möödusid XXX-XX majast. Maas lamas noormees, jope oli tal eest lahti, särk üles rebitud. Kui kannatanu pandi kiirabisse, ta nägi tema kaelas suurt lamedat kuldketti; tunnistaja J.N. , kelle ütluste kohaselt tuli ta koos E.J. 25.12.2003 korrapidaja poolt teatatud sündmuskohale ja avastasid XXX-XX maja tänaval juures haavatud mehe. Kiirabisse viies nägi kannatanu kaelas massiivset kuldketti, just selle väljanägemine jäi meelde. Maakohus leidis, et S. Neškovi teod on õigesti kvalifitseeritud KarS § 25 lg 2- 114 p 5 järgi kui teise inimese tapmise katse omakasu motiivil. Kuriteorelv – nuga, millega löödi jõuga eluliselt tähtsasse organisse, annab tunnistust kannatanu tapmise tahtest, kelle surm ei saabunud tänu õigeaegsele arstiabile. Kuriteo motiiv on siin segamotiiv – vaen, mis tekkis kannatanu ja süüdistatava perekondade vahel ning omakasu, mis on seotud võõra vara äravõtmisega. KarS § 114 sanktsioon näeb ette karistusena vangistuse 8 kuni 20 aastat. Võttes arvesse KarS § 25 lõikeid 1, 2, 6 ja kohtupraktikat, võib kohus süüteokatsele KarS § 114 alusel kohaldada KarS § 60 lg 4 sätteid, s.o karistuse kergendamisel mõistetakse tähtajaline vangistus mitte alla kolme aasta. Arvesse tuleb võtta ka eelmenetluse ja kohtumenetluse pikka aega, mis kestis 25.12.2003 kuni 23.03.
5. S. Neškov on vahi all alates 23.02.2005, s.o 4 aastat 1 kuu. Võttes arvesse kõike eeltoodut ja S. Neškovi isikut, on maakohtu arvates võimalik määrata talle karistus alla KarS §-s 114 ettenähtud sanktsiooni alammäära. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 4 S. Neškovi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse S. Neškovi süüditunnistamise osas ning teha selles osas õigeksmõistva otsuse. Apellatsiooni kohaselt:
6. On kohtuotsus ebaseaduslik. Vastavalt

§-le 158 lg 1 võivad kohtumenetluse pooled kolme päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada kohtuistungi protokolli parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. 14.05.2008 esitas kaitsja kohtule avalduse taotlusega tutvuda kohtuistungi protokolliga. 2008 mai lõpus esitas kohus kaitsjale 30.01.2008, 14.-15.02.2008 ja 29.04.2008 kohtuistungi protokollide koopiad, mis olid allkirjastamata eesistuja ja sekretäri poolt. Protokollid ei vastanud tekstilähedaselt isikute ütlustele, keda oli üle kuulatud ega vastanud protsessi käigule. Samuti ei antud kaitsjale võimalust tutvuda õigeaegselt ka järgnevate kohtuistungite protokollidega. Antud tegevusega rikkus kohus oluliselt kriminaalmenetluse norme, mis omakorda toob kaasa kaitseõiguse rikkumise. 2. Maakohus järeldas, et S. Neškovi süü temale esitatud süüdistuses on tõendatud kaassüüdistatava A. Hvatovi ja kannatanu S.B. ütlustega. A. Hvatov on aga isikuks, kes on otseselt huvitatud asja käigust. A. Hvatovi ja S. Neškovi vahel on ilmselgelt vaenulikud suhted, mida tõendavad ka tunnistaja S. Hvatovi ütlused. 3. Õigusvastane on maakohtu seisukoht, et A. Hvatovi tunnistuste hindamisel ei saa viidata

§ 68lg 5 sätetele, kuna nii A.

Hvatov kui ka S. Neškov on mõlemad süüaluse staatuses. Vastavalt

§-le 293 lg 1 juhindutakse süüdistatava ülekuulamisel kohtus

§-dest 288-289. Vastavalt

§-le 75 lg 4 järgitakse kahtlustatava ülekuulamisel

§ 68lõikeid 3-6.

Järelikult A. Hvatovi tunnistus selles osas, et S. Neškov ise rääkis temale ja S.K. , et kohtus Obolon baari juures habemega Sergeid, kellel on konflikt tema vanematega ning kes hakkas teda noaga lööma ja võttis ära kaelaketi, on suusõnalised, kuna informatsiooni allikaks olev S. Neškov, ega ka tunnistaja S.K. seda ei kinnitanud. Samuti on paljasõnalised A. Hvatovi tunnistused selle kohta, et umbes kuu või kaks pärast kallaletungi rääkis A.R. temale, et S. Neškov tungis kallale S.B. le. A.R. eitab, et on rääkinud midagi sellist A. Hvatovile. A. Hvatovi ütlused sisaldavad olulisi vasturääkimisi, mistõttu ei ole tema tunnistused usaldusväärsed.

1. Kohus ei andnud hinnangut tunnistaja S.Ž. tunnistustele, millest nähtub, et ta viis haiglas läbi kannatanu S.B. küsitluse ning mingeid meditsiinilisi piiranguid küsitluse läbiviimise osas ei täheldanud. Kannatanu ütlused olid vastuolulised. Sellistel asjaoludel oleks kohus pidanud jätma kannatanu S.B. tunnistused välja tõendite seast.
2. Kohus leidis, et S.B. ise tunnistas, et nägi S. Neškovi kaks korda, kuid ei pööranud temale tähelepanu, seepärast ei suutnud teda ka ära tunda kallaletungi ajal. Siit järeldub, et kui kannatanu ei tundnud ära temale kallaletunginud isikut, siis millisel moel ta suutis ära tunda kallaletungijat üle ühe aasta möödudes. Selles osas ei andnud kohus üldse hinnangut tunnistaja V.R. ütlustele. Samuti ei andnud kohus hinnangut tunnistaja M.G. ütlustele selles osas, et
3. a suvel S.B. rääkis temale kallaletungist, et ta teab, kes seda tegi, kuid midagi tõendada ei saa. Tunnistajate E.J. , D.S. , O.N. , S.R. ja J.N. tunnistuste hindamisel leidis kohus, et antud tunnistused on kas antud tunnistajate eksiarvamused või tahtlikult tõepäraste asjaolude moonutamise ja kuriteo varjamise eesmärgil. See tähendab, et faktiliselt kohus avaldas oma eelarvamused, kuid konkreetset positsiooni ei võtnud.
4. Maakohus ei ole kindlaks teinud, millal, kus, millistel asjaoludel ning kelle poolt omastati kannatanu S.B. kuldkett. Kohus leidis, et kuna dokumentide, väärisasjade ja raha üleandmisevastuvõtmise aktis, mis koostati 25.12.2003 kell 01.30, ei fikseeritud kuldketi olemasolu kannatanu S.B. kaelas tema haiglasse toimetamisel, siis võttis kuldketi S. Neškov. Samas on aktist näha, et S.B. l oli raha 292 krooni ja mobiiltelefon ning midagi pole öeldud teiste kuldehete kohta kannatanul - käevõru, sõrmus ja kõrvarõngas. 5
5. Nõustuda ei saa maakohtu järeldusega selle kohta, et kuriteo motiiv on segamotiiv, kuna sellisel moel väljus kohus süüdistuse piiridest. Vastavalt

§-le 7 lg 2, 3 ei ole kriminaalmenetluses keegi kohustatud tõendama oma süütust ning kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Seoses sellega rikkus kohus süütuse presumptsiooni printsiipe. S. Neškov esitas iseseisva apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse enda süüditunnistamise osas ning teha tema osas õigeksmõistev otsus. Apellatsiooni kohaselt:

1. Maakohus hindas tunnistajate ütlusi valesti. Kannatanu S.B. valetas S. Neškovi kohta sellepärast, et ta soovib viimase isale kätte maksta. Tegelikult ei tea S.B. , kes teda ründas.
2. Süüdistatav A. Hvatov ise midagi ei näinud, vaid teab sündmusi teiste ütluste põhjal, kuid maakohus siiski tugines alusetult tema ütlustele.
3. Vastastamisel olid inimesed, kellel puudus sarnasus süüdistatavaga, sest
4. a jõulude ajal sai süüdistataval seljas olla talvejope, sest nahkjope kinkisid vanemad alles jõuludeks. Seega teostati uurimist ühekülgselt ja fakte arvestamata, mis ei saa olla süüdimõistmise aluseks. Kannatanu S.B. esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse S. Neškovile mõistetud karistuse osas ning teha selles osas uue otsuse, millega mõista S. Neškovile karmim karistus. Apellatsiooni kohaselt ei saa nõustuda kohtuotsusega põhjusetult kerge karistuse määramise osas, mis ei vasta toimepandud kuriteo raskusele, selle tagajärgedele ega süüdimõistetu isikule. S. Neškovi süü kuriteo toimepanemises on tõendatud. Kohus uuris tõendeid hoolikalt, andis tunnistajate ütlustele objektiivse hinnangu, kuid ei otsustanud küsimust kriminaalmenetluse algatamiseks tunnistajate suhtes, kes andsid teadvalt valeütlusi, märkides vaid, et nendesse ütlustesse kohus suhtub kriitiliselt. Kohus märkis otsuses, et S. Neškovi süüd kergendavaid asjaolusid ei tuvastatud. Kohtuotsuses sisaldub, et S. Neškov on varem kohtulikult karistatud, pani toime väärtegusid, kusagil ei töötanud, oma süüd ei tunnistanud, ei kahetsenud toimepandud kuritegu. Samas pidas kohus siiski võimalikuks kohaldada KarS § 60 lg 4 sätteid. Kohtu selline järeldus ei ole loogiline ega põhjendatud ning tekitab kannatanule moraalset kahju. Kohtuarstliku ekspertiisi arvamuse kohaselt jäi kannatanu ellu vaid tänu õigeaegsele arstiabile, mille kutsusid juhuslikud möödujad. Käesoleval ajal on kannatanu invaliid, kelle elu on S. Neškovi kuritegelike tegude tagajärjel rikutud. Maakohus määras S. Neškovile liiga kerge karistuse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus jäid kõik apellandid oma apellatsioonide juurde neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, uurinud ja hinnanud kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kannatanu, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendamatud, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1. Kaitsja märgib oma apellatsioonis, et ta ei saanud õigeaegselt tutvuda kohtuistungite protokollidega. Kui need talle lõpuks esitati, siis protokollid ei vastanud tekstilähedaselt isikute ütlustele, keda oli üle kuulatud, samuti ei vastanud täies ulatuses protsessi käigule. Kaitsja leiab, et sellega maakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõiguse norme, mis omakorda tõi kaasa kaitseõiguse rikkumise. Samas apellatsiooni taotluslik osa kaitsjal on tõendite uus hindamine ja sellest tulenevalt õigeksmõistva kohtuotsuse tegemine. 6 Kuna kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine

§ 339

lg 1 mõttes toob endaga obligatoorselt kaasa ja

§ 339

lg 2 mõttes võib kaasa tuua kohtuotsuse tühistamise ja kriminaalasja esimese astme kohtule uueks arutamiseks saatmise, siis ringkonnakohus esmalt käsitleb küsimust, kas antud juhul on tegemist taolise kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Ringkonnakohus märgib, et antud kriminaalasi on juba ühel korral saadetud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu maakohtule uueks arutamiseks. Vastavad põhjendused on toodud Viru Ringkonnakohtu 26.03.2007 määruses (III kd lk 238-241). Käesoleval juhul on etteheited seoses kohtuistungite protokollidega.

§ 158

lg 1 kohaselt kohtumenetluse pooled võivad 3 päeva jooksul pärast protokollile allakirjutamist esitada kohtuistungi protokolli parandamiseks kirjaliku taotluse, mis lisatakse kriminaaltoimikusse. Kaitsja on 14.05.2008 esitanud taotluse (IV kd lk 85), et soovib tutvuda 30.01.08, 14.-15.02.08 ja 29.04.08 kohtuistungite protokollidega, kuna ta on ilma jäetud võimalusest nendega tutvuda. Kas ta peale protokollide saamist soovis neisse

§ 158lg 1 korras parandusi teha, seda kriminaalasjast ei nähtu.

Küll aga nähtub kriminaalasja materjalidest, et S. Neškov on 18.02.2009 soovinud (IV kd lk 126) kohtuistungi protokolliga tutvuda. 20.02.2009 on ta protokollidega tutvunud ja on avaldanud märkusi 15.02.08 protokolli kohta, millele maakohus on ka vastanud (IV kd lk 129-130).

§ 339

lg 1 p 10 kohaselt on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine see kui puudub kohtuistungi protokoll. Käesolevas kriminaalasjas on kohtuistungite protokollid olemas ning need on eesistuja ja kohtuistungi sekretäri poolt allkirjastatud (IV kd lk 29-34, 52-58, 78-82, 89-90, 103-104, 112-117). Seega

§ 339lg 1 p 10 sätete rikkumist antud juhul ei esine.

Väidetavalt kaitsja ei saanud õigeaegselt kohtuistungite protokollidega tutvuda. Kriminaalasja materjalidest sellekohaseid täpsemaid andmeid ei nähtu, välja arvatud IV kd lk 85 asuv taotlus. Kui eeldada, et kaitsja ei saanud õigeaegselt kohtuistungite protokollidega tutvuda ja neis ei talletatud täpselt protsessi käiku, siis võib olla tegemist

§-de 155 ja 158 sätete rikkumisega, kuid antud juhul kriminaalasjas puuduvad lähteandmed selliste rikkumiste tuvastamiseks ja seega pole ka võimalik võtta seisukohta, kas võiks olla tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega

§ 339lg 2 mõttes.

Kriminaalmenetlusõiguse rikkumise seisukohalt kaitsja leiab veel, et õigusvastane on maakohtu seisukoht, mille kohaselt A. Hvatovi ütluste hindamisel ei saa viidata

§ 68lg 5 sätetele, kuna nii A.

Hvatov kui S. Neškov on mõlemad süüdistatava staatuses. Kaitsja viitab

§-le 293 lg 1, mille kohaselt süüdistatava ülekuulamisel kohtus juhindutakse

§-dest 288-289. Neist § 288 lg 8 viitab

§ 68lõigetele 3, 5 ja 6.

Kaitsja viitab veel

§-le 75 lg 4, mille kohaselt kahtlustatava ülekuulamisel järgitakse

§ 68lõikeid 3-6.

Kõigest eeltoodust kaitsja järeldab, et A. Hvatovi ütlusi, et S. Neškov rääkis talle, kuidas ta noaga ründas S.B. ja võttis temalt ära kaelakee, ei saa tõendina arvestada, kuid maakohus siiski tegi seda. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja eeltoodud väitega ja leiab, et vastavalt

§-le 63 lg 1 on ka süüdistatava A. Hvatovi ütlused üheks tõendiks, mida kohus

§ 61lg 2 kohaselt hindab tõendite kogumist lähtudes.

Ringkonnakohus märgib, et süüdistatav A. Hvatovi ütluste hindamisel ei saa lähtuda

§ 68lg 5 sätetest talle esitatud süüdistuse omapära tõttu. Nimelt süüdistatakse A. Hvatovit Kar

S § 306 lg 1 järgi selles, et tema, teades S. Neškovi sõnadest viimase poolt toimepandud kallaletungist S.B. le, mille käigus S. Neškov tekitas S.B. le noahaavu ja varastas temalt kuldkee, leidis nimetatud kuldkee oma korterist, hoidis seda ja seejärel müüs maha, millega ei teatanud riigiorganitele usutavalt teadaolevast I astme kuriteo toimepanemisest ja varjas kuritegelikul teel saadud eset. KarS § 306 lg 1 järgi A. Hvatovile esitatud süüdistuse omapära on selles, et seda süüdistust saabki põhiliselt tõendada ainult süüdistatava S. Neškovi ütluste alusel, kontrollides olemasolevate tõendite kaudu, kas ta rääkis A. Hvatovile, et pani toime kuriteo. 7 Maakohtus A. Hvatov tunnistas end talle süüks arvatud kuriteo toimepanemises süüdi. Ta andis ütlusi (IV kd lk 36-37), mille kohaselt S. Neškov rääkis talle, kuidas ta pussitas S.B. ja seejärel võttis temalt ära jämeda kuldketi. S. Neškov näitas talle seda ketti. Hiljem leidis A. Hvatov selle keti enda korterist ja müüs maha. Kaitsja küsimusele, et miks pidi S. Neškov sellist asja rääkima, on A. Hvatov vastanud: „Ma ei arva, kas sellistest asjadest räägitakse lihtsalt niisama. Väga võimalik, et meil olid sõbralikud suhted ja sellepärast Neškov otsustas mulle rääkida sellest, et pussitas habemikku ja võttis ära keti“ (IV kd lk 36 pöördel). Eeltoodu on kohtuistungi protokolli tõlge. Originaalküsimus ja vastus (IV kd lk 31) avavad veel täpsemalt selle, et S. Neškov ja A. Hvatov olid omavahel sõbralikes suhetes ning just seetõttu S. Neškov rääkiski toimepandud kuriteost. Maakohtus S. Neškov eitas (IV kd lk 118 pöördel-119), et ta oleks A. Hvatovile rääkinud, et ta pussitas S.B. ja võttis temalt ära kuldketi. Samas S. Neškov on kinnitanud, et tal olid A. Hvatoviga sõbralikud suhted. Ringkonnakohus märgib, et asjaolu, et S. Neškov eitas taolise sisuga jutuajamist A. Hvatoviga ja viimane jällegi kinnitas sellise jutuajamise toimumist ning selle käigus ka S. Neškovi poolt varastatud kuldketi näitamist, ei tee A. Hvatovi ütlusi

§ 68

lg 5 mõttes kohtukõlbmatuks tõendiks.

§ 35

lg 2 kohaselt süüdistataval on kahtlustatava õigused ja kohustused.

§ 34

lg 1 p 1 kohaselt kahtlustataval on õigus teada kahtlustuse sisu ja anda selle kohta ütlusi või keelduda ütluste andmisest ning sama lõike punkt 2 kohaselt on õigus teada, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu.

§ 63lg 1 kohaselt süüdistatava ütlused on üks tõendi liike.

S. Neškovi ütlused, et tal pole olnud A. Hvatoviga viimase poolt avaldatud jutuajamist kuriteo toimepanemise kohta, on ka tõend, mida tuleb hinnata koosmõjus A. Hvatovi ütlustega, et S. Neškov rääkis talle S.B. suhtes toimepandud kuriteost. Siin ei saa kohaldada

§ 68

lg 5, mille kohaselt tunnistaja ütlus tõendamiseseme nende asjaolude kohta, millest ta on saanud teadlikuks teise isiku vahendusel, on tõend üksnes juhul, kui vahetut tõendiallikat ei saa üle kuulata. Antud juhul süüdistatav S. Neškov andis ütlusi, milles eitas A. Hvatovi ütlusi. A. Hvatov teadis, et tema ütlusi võidakse kasutada süüdistuseks tema vastu ja ta võib ütluste andmisest ka keelduda, kuid ta ei kasutanud seda õigust. Seega maakohus pidi hindama mõlema süüdistatava ütlusi.

§ 61lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu.

Sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 162), millega on tõendatud A. Hvatovile esitatud süüdistus. Seejuures on näidatud, miks A. Hvatovil ei olnud alust mitte uskuda S. Neškovi juttu toimepandud kuriteost S.B. suhtes. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja märgib, et lisaks S. Neškovi poolt A. Hvatovile räägitule kuriteo toimepanemise asjaolude kohta kinnitab S. Neškovi poolt toimepandud kuritegu ka S.B. lt varastatud kuldketi olemasolu A. Hvatovi korteris. A. Hvatovi eelpool viidatud ütlustest nähtus, et S. Neškov näitas talle jutuajamise käigus ka S.B. lt kallaletungi ajal äravõetud jämedat kuldketti. Nimetatud kuldkett tunnistati asitõendiks ja seda vaadeldi ning tagastati S.B. le (I kd lk 104106). Seega ei ole tegemist ainult kahe süüdistatava vastandlike ütlustega, vaid A. Hvatovi ütlusi kinnitab ka asitõend. Kaitsja väidab, et A. Hvatovi ja S. Neškovi vahel on vaenulikud suhted ja seetõttu ei saa A. Hvatovi ütlusi usaldusväärseks pidada. Ringkonnakohus ei nõustu selle väitega, sest mõlemad süüdistatavad on eelpool viidatud ütlustest tulenevalt kinnitanud omavahel sõbralikes suhetes olemist. Lähtuda tuleb ikkagi isikute endi ütlustest, millised on nende suhted. Nendevahelisi vaenulikke suhteid ei kinnita ka kaitsja poolt viidatud tunnistajad I. Neškova ja S. Hvatov. Nii nähtub I. Neškova ütlustest (IV kd lk 39 pöördel), et tema poeg S. Neškov ja A. Hvatov sõbrustasid, aga tema emana oli nende sõpruse vastu, kuna leidis, et A. Hvatov omab tema poja suhtes halba mõju. S. Hvatovi ütlustest, kes on A. Hvatovi isa, nähtub (IV kd lk 61), et S. 8 Neškov ja tema poeg õppisid ühes koolis ja käisid koos väljas, aga hiljem läksid vist tülli. Millal tülli mindi ja miks, seda pole tunnistajalt küsitud. Samas nähtub tunnistaja ütlustest, et tal endal olid pojaga pingestatud suhted. Ringkonnakohus märgib, et tõenduslikust seisukohast nähtub S. Hvatovi ütlustest, et kui nad kolimise ajal magamistoast kuldketi leidsid, siis poeg ütles, et selle keti tõi korterisse S. Neškov. Ringkonnakohus leiab, et A. Hvatovi ütluste usaldusväärsust ei sea kahtluse alla ka kaitsja väide, et kuna ütlustes esinesid olulised vasturääkivused, siis tuli maakohtus kahel korral avaldada A. Hvatovi poolt eeluurimisel antud ütlusi. Ringkonnakohus kontrollis nimetatud ütluste avaldamise asjaolusid (IV kd lk 36 pöördel-37) ja ei leia, et tegemist oleks selliste vastuoludega ütlustes, mis seaks nende usaldusväärsuse kahtluse alla. Kuna sündmusest oli juba mitu aastat möödas, siis avaldamised toimusid mittemäletamise pinnalt ning A. Hvatov selgitas, miks ta uurimise ajal mäletas asjaolusid paremini kui praegu. Ringkonnakohus loeb need selgitused asjakohasteks. Kaitsja vaidlustab ka kannatanu S.B. ütluste usaldusväärsuse. Ta viitab vastuoludele kannatanu esmastes (haiglas) ja hilisemates ütlustes, samuti vajadusele ütlustes olevate vastuolude tõttu maakohtus avaldada eeluurimisel antud ütlusi. Lisaks eeltoodule 5 tunnistajat andsid ütlusi, et S.B. lt ei olnud kuldketti ära võetud, sest see oli tal kaelas kui kiirabi tuli. Samuti on küsitavad kannatanu poolt talle kallale tunginud isiku äratundmise asjaolud. Kaitsja leiab, et maakohus pole eeltooduga seonduvalt andnud hinnangut tunnistajate S.Z. , V.R. ja M.G. ütlustele ning on andnud vale hinnangu eelpool viidatud 5 tunnistaja (E.J. , D.S. , O.N. , S.R. , J.N. ) ütlustele, samuti haiglas dokumentide, väärtasjade ja raha üleandmisevastuvõtmise aktile. Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega ja leiab, et kannatanu S.B. ütluste usaldusväärsuses ei ole alust kahelda. Maakohus on põhjendanud (IV kd lk 160-161), millega on tõendatud S. Neškovile esitatud süüdistus. Seejuures on antud hinnang kannatanu S.B. ütlustele ja on põhjendatud, miks need loeti usaldusväärseteks. Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega. Ringkonnakohus märgib, et kohtuotsuse arvamuslikus osas ei ole tõepoolest eraldi välja toodud hinnangut tunnistajate S.Z. , V.R. ja M.G. ütlustele. Nimetatud ütlused sisalduvad kohtuotsuse arvamuslikule osale eelnevas uuritud tõendite sisu käsitlevas osas. Uuritud tõendite hulgast maakohus tõi välja need tõendid, mis kinnitasid süüdistust. Kuigi maakohus ei ole andnud hinnangut absoluutselt kõigile uuritud tõenditele, ei ole maakohus sellega rikkunud kriminaalmenetlusõigust.

§ 60

lg 1 kohaselt kohus tugineb kriminaalasja lahendades asjaoludele, mis ta on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad. Seega kui osa tunnistajaid ei tea anda ütlusi tõendamiseseme asjaolude kohta, siis ei ole vaja neid ka üksikasjalikult käsitleda. Tunnistaja M.G. ütlustele on maakohus tõendite kogumi puhul viidanud, kuid pole seda teinud tunnistajate S.Z. ja V.R. osas. Sellest lähtudes ringkonnakohus kontrollis nende poolt antud ütluste sisu. S.Z. politseitöötajana kuulas kannatanut haiglas 26.12.2003 üle (I kd lk 8-10). Teda on küsitletud tunnistajana selles osas, milline oli kannatanu tervislik seisund tema ülekuulamise ajal. S.Z. on vastanud (IV kd lk 60-60 pöördel), et kannatanu ülekuulamine toimus meditsiinitöötaja loal, kannatanu oli küll tilguti all, kuid ta vastas politseiniku küsimustele. Pärast ülekuulamist tunnistaja luges kirjapandu kannatanule ette ja kannatanu kirjutas protokollile alla. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule ei leia, et nimetatud tunnistaja ütlused omaks tõenduslikku tähendust, nendega vaid kontrolliti kannatanu esmase ülekuulamise läbiviimise asjaolusid. V.R. on andnud ütlusi (IV kd lk 59 pöördel-60), mille kohaselt 2003 aastal oli tal korteris remont ning isa ja poeg Neškovid aitasid tal ehitusprahti välja vedada. See oli kas augusti 9 lõpus või septembri alguses ning seda nägi pealt B. poeg (S.B. ) ja ütles midagi Neškov seeniorile (S. Neškovi isale), kellel peale seda läks tuju pahaks. Tunnistaja kuuldes S.B. ei rääkinud S. Neškoviga ja tunnistaja ei tea, kas nad omavahel üldse tuttavad olid. Ringkonnakohus sarnaselt maakohtule ei leia, et V.R. ütlused omaks tõenduslikku tähendust, sest ta kinnitas, et ei tea, kas S. Neškov ja S.B. olid omavahel tuttavad. Maakohus on andnud hinnangu (IV kd lk 161) tunnistajate E.J. i, D.S. , O.N. , S.R. , J.N. ütlustele, samuti haiglas dokumentide, väärtasjade ja raha üleandmise-vastuvõtmise aktile. Maakohus on leidnud, et kohtuliku uurimise käigus nimetatud tunnistajad andsid erinevaid ütlusi ja kohus hindab neid ütlusi kas tunnistajate eksimusena või tõepäraste asjaolude tahtliku moonutamisena eesmärgil varjata kuritegu. Maakohus märgib, et nimetatud tunnistajatest keegi kannatanut kohapeal läbi ei vaadanud. Samas nad väidavad, et kannatanul olid jope ja särk eest lahti ning nad nägid tema kaelas kuldketti. Kannatanu aga väidab, et tal oli seljas hoopis sviiter. Seega esinevad vastuolud nii tunnistajate endi kui nende ja kannatanu ütlustes. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud tunnistajate ütlustest ei saa tõsikindlalt järeldada, et kannatanul oli kuldkett kaelas enne kui ta kiirabiga ära viidi. Ringkonnakohtus kannatanu kinnitas, et tal oli pikk habe, kuid pea oli kiilas. Kuldkett oli nähtav ainult taga kaela peal. Keti otsas ei olnud risti. Kui jälgida tunnistajate ütlusi, siis selgub järgmist. Tunnistajad S.R. ja O.N. nägid kannatanut tänaval lamamas. Teda oli pussitatud. S.R. nägi (IV kd lk 84 pöördel) kannatanul kaelas suurt massiivset ristiga ketti, sest kannatanu jope või särgi krae oli lahti nööbitud. O.N. nägi (IV kd lk 105-106) kannatanul kaelas jämedat lapikut kaelaketti, sest kannatanu jope lukk oli lahti. Kannatanul oli habe ja pikad juuksed. Tunnistajad E.J. ja J.N. saabusid sündmuskohale politseinikena. E.J. nägi (IV kd lk 91 pöördel) kannatanul mitmeid ehteid, sealhulgas oli tal kaelakett, mis oli näha, sest jope lukk oli lahti ja särgi ülaosa lahti nööbitud. J.N. nägi (IV kd lk 118 pöördel) kannatanul kaelas jämedat ketti, sest kannatanu jope hõlmad olid lahti. Kannatanul olid pikad juuksed ja habe. Tunnistaja D.S. saabus sündmuskohale kiirabi autojuhina. Ta nägi (IV kd lk 91 pöördel-92) haigla vastuvõtuosakonnas kannatanul kaelas massiivset kollast ketti, sest arst tegi läbivaatusel kannatanu nööbid lahti. Kannatanul oli habe. Nagu eeltoodust nähtub, osa tunnistajaid kinnitab, et kannatanul olid pikad juuksed. Kannatanu enda ütluste kohaselt oli tal pea kiilas. Üks tunnistaja nägi kaelaketi otsas risti, tegelikult seda aga ketil ei olnud. Tunnistajate ütluste kohaselt oli kannatanul seljas nööbitav särk. Kannatanu enda ütluste kohaselt oli tal aga seljas sviiter. Pika habeme ja sviitri tõttu ei olnud kuidagi võimalik tema rinnal ketti näha. Kannatanu oma ütluste kohaselt (IV kd lk 38) kuriteokohal käega katsudes endal ketti ei tundnud ja hiljem korduvalt küsis seda ka haiglatöötajate käest, kuid need ütlesid, et tal polnud haiglasse tuues ketti kaelas. Maakohus on märkinud (IV kd lk 161), et tunnistaja N.M. , kes töötas haiglas vastuvõtuosakonnas medõena, ei näinud kannatanu kaelas mingit kaelaketti, kuigi oleks pidanud seda nägema, sest töötles kaelahaavu. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu järeldus eelnimetatud viie tunnistaja ütluste usaldusväärsuses kahtlemise kohta on põhjendatud. See tuleneb tunnistaja N.M. ütlustest (IV kd lk 83), mille kohaselt kannatanu tõsteti kiirabiautost välja kiirabibrigaadi poolt ja pandi vastuvõtuosakonnas koheselt ratastega kušetile ning mingit vahepealset kannatanu transportimist ei toimunud. Seega ei saanud tunnistaja D.S. vastuvõtuosakonnas kannatanul kaelas näha massiivset kollast ketti, sest N.M. töötles kannatanu kaelahaavu ja mingit kaelaketti polnud. Seda kinnitab ka haiglas dokumentide, väärtasjade ja raha üleandmise-vastuvõtmise akt (I kd lk 215), mille kohaselt kannatanu haiglasse toomisel tal kuldketti kaelas ei olnud. Ringkonnakohus märgib, et kaelaketti näinud tunnistajate ütluste usaldusväärsuse seab kahtluse alla ka see, et nimetatud kaelakett leiti hiljem hoopis A. Hvatovi korterist, kuhu selle A. Hvatovi sõnade kohaselt tõi S. Neškov. 10 Maakohus on märkinud (IV kd lk 160), et kuigi kannatanu esmaste (haiglas antud) ja hilisemate ütluste vahel on teatud erinevused, ei ole tegemist selliste vastuoludega, mis annaks alust kannatanu ütlused tervikuna kahtluse alla seada. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldusega. Seda ei lükka ümber ka kaitsja väide, et ütlustes esinenud vastuolude tõttu tuli maakohtus avaldada kannatanu eeluurimisel antud ütlusi ning see andvat alust tema ütlused tervikuna ebausaldusväärseks lugeda. Ringkonnakohus kontrollis kannatanu ütluste avaldamise asjaolusid (IV kd lk 38-38 pöördel) ja loeb kannatanu selgitused esinenud vastuolude kohta piisavaks ning leiab, et pole alust tema ütluste usaldusväärsuses kahelda. Sellist järeldust süvendab kannatanu ülekuulamine ringkonnakohtus, kus ta andis põhjalikke ütlusi, mis kinnitavad S. Neškovi poolt talle kallaletungimist, pussitamist ja kuldkee äravõtmist. Ringkonnakohus nõustub kaitsja väitega, et maakohus teatud määral laiendas süüdistust, tuvastades, et kuritegu pandi toime segamotiivil, milleks on vaenulikkus, mis on tekkinud süüdistatava ja kannatanu perede vahel ning omakasupüüdlik aje, mis on seotud võõra vara omandamisega. Süüdistuse kohaselt pandi kuritegu toime omakasu motiivil. Ringkonnakohus leiab, et perekondade vahelise vaenulikkuse tuvastamine põhineb kriminaalasja materjalidel, kuid seda ei saa lugeda kuriteo toimepanemise motiiviks, sest selles osas ei olnud süüdistust esitatud. Maakohus karistuse mõistmisel (IV kd lk 162-163) arvestas kõiki KarS §-s 56 ettenähtud asjaolusid ja põhjendas, miks S. Neškovile on võimalik karistus mõista alla sanktsiooni alammäära. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et pole alust rahuldada kannatanu apellatsiooni, milles taotletakse S. Neškovile mõistetud karistuse karmistamist. Kohtuistungi protokollist (IV kd lk 120 pöördel) nähtuvalt kannatanu esindaja leidis, et prokurör, taotledes S. Neškovile karistuseks 9 aastat vangistust, ilmutas karistuse osas liberalismi. Kannatanu esindaja taotles määrata karistus, mis vastab sellele paragrahvile. S.B. ise ei ole karistuse osas oma seisukohta väljendanud. Riigikohus on oma määruse nr 3-1-1-18-06 punktis 7 märkinud, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist ei ole kannatanu nõue tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamiseks ja karistamiseks kohtule siduv. Lähtuda tuleb prokuröri karistustaotlusest, mis printsiibis peaks kaitsma ka kannatanu huve. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-91-07 kohaselt ei ole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud ei prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega, vaid lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et nimetatud otsuse punktist 6.6 tulenevalt kohus on kohtumenetluse poolte karistustaotlustega siiski seotud ja seda üldise põhjendamiskohustuse kaudu. See tähendab, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleb seda ka eraldi põhjendada. Antud juhul maakohus mõistis kergema karistuse kui seda taotlesid prokurör ja kannatanu esindaja. Maakohus on lähtunud KarS §-st 25 lg 6, mille kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, mis räägib karistuse kergendamisest seaduses sätestatud juhtudel. KarS § 60 lg 4 kohaselt kui kuriteo eest on karistusena ette nähtud eluaegne vangistus, siis mõistetakse karistuse kergendamisel tähtajaline vangistus mitte alla 3 aasta. Antud juhul maakohus mõistis karistuseks 7 aastat vangistust, mis on üks aasta vähem kui KarS § 114 sanktsiooni alammäär. Kõige muu kõrval maakohus arvestas ka seda, et menetlus antud asjas on kestnud alates 25.12.2003 ja S. Neškov on viibinud vahi all alates 23.02.2005. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja leiab, et neid ei lükka ümber kannatanu apellatsioonis toodud väited. Ringkonnakohus nõustub kannatanuga, et antud kuriteo tagajärjel jäi ta invaliidiks, kuid see ei anna alust karmistada karistust, milleks antud juhul on 7 aastat vangistust. 11 Aarne Sarjas Tiit Lõhmus 12 Mati Kartau