1-09-18162/21

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-18162 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. mai 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Raul Koppe süüdistus KarS § 184 lg 2 p 2 järgi lühimenetluses Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. veebruari 2010.a otsus Apellatsiooni esitajad Süüdistatav Raul Koppe ja tema kaitsja adv Rünno Roosma Prokurör Küllike Kask Süüdistatav Raul Koppe sünd 06.10.1964.a, Eesti kodanik, elukoht XXXX XX-XX XXXXX, ei tööta, varem neljal korra korral kohtu poolt karistatud, viimati 06.09.2005.a Pärnu Maakohtu poolt KarS § 199 lg 2 p 1, 4, 7, 8; 202 lg 2 p 1, 2; 418 lg 3 p 3; 184 lg 2 p 2 ja 376 lg 1 järgi vangistusega 4 aastat 7 kuud ja 2 päeva, kinni peetud 27.07.2009.a. Kaitsja Adv Urmas Simon RESOLUTSIOON Jätta Pärnu Maakohtu
4. veebruari 2010.a otsus muutmata. Raul Koppe ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Raul Koppe tunnistati Pärnu Maakohtu 16.02.2010.a otsusega süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi ja karistati 3 aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendati ning kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise alguseks loeti 27.07.2009.a. R. Koppe tunnistati süüdi selles, et tema, olles karistatud KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, ajavahemikul aprillist juunini 2009.a omandas ebaseaduslikult tuvastamata ajal ja kohas ning tuvastamata isikult vähemalt 51 doosi amfetamiini, s.o suures koguses ja andis sellest edasi maist kuni juunini 2009.a täpselt tuvastamata ajal ja kohas Pärnumaal 40-l korral 1 doosi kaupa K P ning ajavahemikul maist kuni juunini 9-l korral 1 doosi kaupa T L. Nimetatud aine kogusest andis R. Koppe 2,04 grammi amfetamiini (puhta aine kogus 0,57 grammi) vabatahtlikult välja 27.07.2009.a läbiotsimise käigus sõiduautost MB nr 506 ANY. APELLATSIOONIDE SISU
6. Raul Koppe taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega enda süüditunnistamist KarS § 183 lg 2 järgi ning kergema karistuse mõistmist. R. Koppe leiab, et kinnitust ei ole leidnud tema poolt 40-l korral 1 doosi kaupa amfetamiini andmine K. P ja 9-l korral T. L, sest sõna doos tähendab aine kogust, mis tekitab ühele inimesele narkojoobe. Üksnes narkootilise aine ekspertiis saab kinnitada, mitu nn „doosi“ ta käidelnud on. Muud tõendid aga puuduvad. Kohus on ise tunnistanud, et keskmiseks narkootilist joovet tekitavaks koguseks on ca 1 g puhast amfetamiini, seega on see 1 doos. Kohtuotsuses on aga nimetatud üheks doosiks 1 gramm amfetamiini koos ballastainega. R. Koppe vaidlustab otsuse ka selles osas, et teda tunnistati süüdi KarS § 184 lg 2 p 2 järgi, aga sama narkoaine käitlemise eest, mida väidetavalt omandas K. P temalt, kvalifitseeriti kokkuleppemenetluses KarS § 183 lg 1 järgi. Kohus jätab süüdistusest välja teise süüdistusepisoodi, eraldades selle üksikjuhtumina, kuid ei arvesta seda karistuse kvalifitseerimisel, et ka kõik need tunnistajate poolt väidetud korrad, olid mitte lähedased üksikjuhtumid. Ta ju ei omandanud seda narkoainet suures koguses, vaid iga päev ostis enda tarbeks seda väikestes kogustes, nagu kinnitasid ka tunnistajad. Need 49 korda ei kvalifitseeru KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Kuivõrd nii K. P kui T. L olid enne temaga tutvumist narkotarbijad, ei saa võtta nende ütlusi usaldusväärsetena. Ta ei eitagi, et tarbis nendega koos narkootikume, kuid nii palju kordi küll ei olnud, nagu seda väidab K. P. Ka on K. P ütlused vastuolulised. Et K. P ja T. L olid juba enne narkootikumide tarvitajad, siis on kohtuotsuses ekslikult märgitud, et suurenes käitlejate ring. 2 Kohus eksib ka selles, et kirjalikest materjalidest nähtub, nagu poleks tema tunnistajate ütlusi vaidlustanud. Oma kirjalikus lõppsõnas seletas ta selgelt nii enda kui tunnistajate ütluste kohta. Kohus ei suvatsenud sellega tutvuda. Kohus keeldus ka lisamaterjalide juurdevõtmisest. Kohtul oli juba enne tema süüdistuse arutamist veendumus kujunenud, sest sama kohtunik mõistis teda süüdi ka 2005.a. Ta on juba piisava aja vangistuses viibinud.
7. Süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega R. Koppe süüditunnistamist KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ning karistuse kergendamist ja üldkasuliku töö kohaldamist. R. Koppe ennast süüdi ei tunnistanud ja leidis, et õige oleks talle süüdistus KarS § 183 lg 2 p 2 järgi esitada. Kaitsja leiab, et kohus kohaldas ebaõigesti materiaalõigust ja mõistis liialt karmi karistuse. Kohus on rajanud oma otsuse vaid tunnistajate K. P ja T. L ning süüdistatava ütlustele, mille kohta on viimane tunnistanud, et andis need ütlused narkojoobes. K. P ja T. L ütlused on vastuolulised ja tõena ei saa võtta narkojoobes süüdistatava ütlusi. R. Koppe poolt edasiantud narkootikumide kogus on kvalifitseeritud suureks koguseks. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-121-06 p 12 kohaselt loetakse keskmiseks narkootilist joovet tekitavaks koguseks amfetamiini puhul 1 gramm puhast ainet. Seega ei saaks käesoleval juhul rääkida suures koguses narkootilise aine käitlemisest. Kaitsja leiab ka, et puhtsüdamlikku kahetsust kergendava asjaoluna küll kohus oma otsuses märgib, kuid reaalselt ei ole sellega siiski arvestatud. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS
8. Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik, Raul Koppe käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang, apellatsioonid rahuldamisele ei kuulu. Raul Koppe ja tema kaitsja toetasid esitatud apellatsioone, taotlesid uue otsuse tegemist, R. Koppe süüditunnistamist KarS § 183 lg 2 p 2 järgi ning kergema karistuse mõistmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
9. Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsioonide sisuga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et apellatsioonides esitatu ei anna maakohtu otsuse tühistamiseks alust, kohtuotsus on põhjendatud ja seaduslik. Kohtuotsusest tulenevalt on maakohus hinnanud kohtuistungil kontrollitud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt, nii, nagu seda nõuab KrMS §-61 sätestatu. Kohtu järeldused on veenvalt põhjendatud ning kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega ega pea nende kordamist KrMS §-st 342 lg 3 p 1 lähtudes vajalikuks. Apellatsioonidega seonduvalt märgib ringkonnakohus järgmist. Mis puudutab K. P ja T. L tunnistusi, siis kohus on põhjendanud, miks puudub alus nende ütluste kõrvalejätmiseks, analüüsides seejuures ütluste sisu ja loogilisust ning käsitledes ka teatud vastuolusid, mis on aga ütluste täpsustamise käigus kohtueelsel uurimisel kõrvaldatud (lk 4-6). Kohtukolleegium nõustub maakohtu käsitlusega ja osundab siinjuures, et 3 kriminaalasja arutati maakohtus lühimenetluse korras tunnistajaid välja kutsumata kriminaaltoimiku materjalide põhjal R. Koppe enda avalduse alusel. Seega oli R. Koppele teada, et maakohus lähtub tema süüküsimuse otsustamisel tunnistajate kohtueelsel uurimisel antud ütlustest ning tal puudub kohtuistungil võimalus tunnistajaid küsitleda. Seadusest tulenevalt oli R. Koppel võimalus loobuda lühimenetlusest ja esitada taotlus asja lahendamiseks üldmenetluses. R. Koppe sellesisulist taotlust ei esitanud. R. Koppe arusaam, nagu saaks üksnes narkootilise aine ekspertiisi tulemustele tuginedes järeldada, mitu nn „doosi“ amfetamiini ta käidelnud on, on eksitav. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi korduvalt väljendatud selgitusele, mille kohaselt tõendamise seisukohalt ei ole narkootiliste ja psühhotroopsete ainetega seotud kuritegudes obligatoorne nimetatud aine olemasolu tuvastamine eksperdiarvamusele tuginedes, vaid selleks on kasutatavad kõik kriminaalmenetluses lubatavad tõendiliigid (vt Riigikohtu otsused nr 3-1-1-51-02; 3-1-1-82-03; 3-1-1-63-08). Maakohus on muuhulgas põhjendatult oma otsuses märkinud, et juhul kui tunnistajad poleks neile antud ühest kogusest, st doosist narkojoovet saanud, puudunuks neil vajadus seda korduvalt R. Koppe käest omandada. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-121-06 sedastatule, mille kohaselt juhul, kui leiab kinnitust, et narkootilist ainet müüdi tarvitajale ühekordse annusena, on loogiline väita, et käideldi ainet koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks. Et tarvitaja mõttes oli tegemist joovet tekitava narkootilise aine või aine seguga, kinnitab kasvõi asjaolu, et ühele tunnistajatest müüs A. P. narkootilist ainet viiel korral. Eeltoodu alusel saab väita, et tegemist oli minimaalselt üheks narkojoobeks vajaliku kogusega. Käesoleval juhul on maakohtus tuvastamist leidnud, et R. Koppe andis K. P narkootilist ainet edasi vähemalt 40-l korral 1 doosi kaupa ja T. L vähemalt 9 korral ühe doosi kaupa. Need doosid eraldivõetuna olid ilmselgelt narkojoovet tekitavad. Väär on R. Koppe väide ka selle kohta, nagu oleks kõik need tunnistajate poolt väidetud korrad, mil ta neile narkootilist ainet andis, käsitatavad eraldiseisvate üksikjuhtumitena, mistõttu need 49 korda ei kvalifitseeru KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-4-04 esitatud selgituste kohaselt tuleb karistusõiguslikult anda hinnang narkootikumide müüjate tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Sisuliselt realiseerivad need isikud KarS § 184 süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel teistele isikutele. Riigikohus on nimetatud otsuses asunud seisukohale, et väikeste narkootiliste ainekoguste liitmine on õiguslikult lubatav, kui süüdlase käitumine on hinnatav jätkuva süüteona. Jätkuv süütegu on ühtsest tahtlusest kantud, reeglina ajaliselt lähedaste tegudega sama objekti vastu sarnasel viisil toimepandud süütegu ning sellisel juhul ei käsitata iga üksikut tegu järjest jätkuva tervikteo kontekstis iseseisvana. Oluline on seejuures tähele panna, et igas neist väliselt iseseisvas teos peavad realiseeruma kõik süüteo tunnused: koosseis, õigusvastasus ja süü. Eelnevast tuleneb, et jätkuva süüteo korral on objektiivses mõttes esmatähtis vaadeldavate tegude oluline sarnasus ja subjektiivselt ühtne tahtlus, mis võimaldab konkreetset üksiktegu vaadelda eelnenud, juba lõpule viidud süüteo jätkuna. Objektiivselt peab ühiselt hinnatavaid üksiktegusid siduma toimepanemise sarnasus. Siinkohal on samuti oluliseks hindamiskriteeriumiks keskmise objektiivse kõrvaltvaataja tavaline elukogemus. Sarnased on teod, kus asjade sarnase käigu juures realiseeritakse sama süüteokoosseis, rünnatakse sama õigushüve, ja need teod on omavahel teatud ajalises ning ruumilises seoses. Asjade sarnane käik ei tähenda seejuures seda, et üksiktegude 4 toimepanemine peaks väliselt olema identne. Toimepanemise sarnasus peab esinema siiski üksnes süüteo peamistes tunnustes. Samuti peab jätkuvaid tegusid hõlmama ühtne tahtlus. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud 49 üksikjuhtumit, mil R. Koppe käitles väikeses koguses narkootilist ainet, andes seda tarvitamiseks edasi kahele isikule. Teo tehiolud viitavad otseselt asjade sarnasele käigule - narkootilise aine omandamine ja seejärel selle edasiandmine. Kõiki neid üksiktegusid iseloomustab sama õigushüve ründamine, milleks on nii KarS § 183 kui ka § 184 puhul rahvatervis. Oluline on ka nende üksikepisoodide ajaline lähedus - maist kuni juunini 2009.a andis R. Koppe K. Pindile edasi 40-l korral amfetamiini, samal ajavahemikul sama ainet T. L 9-l korral. Seega saab järeldada, et R. Koppe käitles süstemaatiliselt ja ebaseaduslikult narkootilist ainet. Kohtukolleegiumi hinnangul on käesolevas kriminaalasjas täidetud kõik jätkuvat süütegu objektiivselt iseloomustavad tunnused. Ka on objektiivselt tuvastatud tehiolude kaudu ilmselgelt järeldatav, et R. Koppel oli ühtne tahtlus narkootilise aine süstemaatiliseks käitlemiseks. Kohtukolleegiumi hinnangul moodustavad kõik need süüdistuses märgitud üksikkorrad terviku, mis oli kaetud ühtse tahtlusega. Käesolevas süüdistusasjas on tuvastatud jätkuva süüteo nii objektiivne kui subjektiivne külg. R. Koppe käitumisele on antud õige karistusõiguslik hinnang KarS § 184 lg 2 p 2 järgi. Mis puudutab K. Pindi süüditunnistamist KarS § 183 lg 1 järgi, siis kohtukolleegium märgib, et K. P andis R. Koppelt saadud väikeses koguses amfetamiini edasi ühel korral, mis ongi hinnatav KarS § 183 lg 1 järgi, R. Koppe aga andis K. P narkootilist ainet süstemaatiliselt 40-l korral, s.o suures koguses. Kohtu erapoolikusele viitavaid andmeid esimese astme kohtumenetlust puudutavad toimikumaterjalid ei sisalda. Mis puudutab R. Koppe maakohtule tehtud etteheidet tema poolt lisamaterjalide toimikusse võtmisest keeldumise kohta, siis nagu juba eelpool öeldud, lahendas maakohus kriminaalasja lühimenetluses kriminaaltoimiku materjalide põhjal, st samuti seda, et kohtumenetluses ei ole enam võimalik täiendavaid tõendeid esitada (vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-91-07). Samas oli R. Koppel enne kohtuliku uurimise lõppu maakohtus võimalik loobuda lühimenetluse kohaldamise taotlusest, mida aga R. Koppe ei teinud. R. Koppele mõistetud karistus on põhjendatud ja seaduslik. Kuigi maakohtu otsusest tulenevalt ei ole R. Koppe eelnevatest karistustest vähimaidki järeldusi teinud, arvestas kohus kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust ja raskendavate asjaolude puudumist ning mõistis R. Koppele karistuse KarS § 184 lg 2 sanktsiooni alammääras, s.o 3 aastat vangistust. Mõistetud karistuse leevendamiseks puuduvad alused. Ülaltoodust lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Pärnu Maakohtu 16.02.2010.a otsuse muutmata ning R. Koppe ja tema kaitsja apellatsioonid rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 5 Julia Katškovskaja