1-08-16130 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 26. november 2009, Tartu Kriminaalasja number 1-08-16130 (07940000011) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, M

§ 1lg 3 kohaselt jäätmete käitluslitsentsi ja jäätmeluba.

RMK Avinurme metskonna kvartali XXX eraldusel 16 pindalal 1900 m2 (0,19 ha) oli ülepinnaliselt laiali mootorsõidukeid, nende osasid, sealhulgas ka rehve, muid ehituslammutus-, olme-, plast- ja metalljäätmeid. Selline olukord kestis kuni 2008, sest 03.10.2007 RMK Avinurme metskond tegi ettekirjutuse rikkumine kõrvaldada tähtajaga 05.11.2007. Jäätmeseaduse § 25 lg 3 p 3 järgi kuuluvad mootorsõidukid, nende osad, sealhulgas ka rehvid Jäätmeseaduse § 25 lg 1 mõistes probleemtoodete hulka, kuna need jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Samuti puudusid Ida-Virumaal Avinurme vallas, RMK Avinurme metskonna kvartalil XXX eraldusel 16 R. Villersi poolt rajatud omavolilise romusõidukite jäätmekäitluskohas keskkonnaministri 08.07.2004 määruses

§ 3

ettenähtud romusõidukite kogumiskohale ja lammutuskojale esitatavad nõuded, mille kohaselt romusõidukite kogumiskoht peab olema ümbritsetud taraga; varustatud valveseadmetega või ööpäevaringse valvega; pinnaga, mille kate ei lase läbi vett; varustatud sademevee kogumisseadmete ja õlipüüduritega; hoiuruumid või rajatised osade ja ohtlike jäätmete ladustamiseks; konteinerid akude, filtrite, PCB-sid ja PCT-sid sisaldavate kondensaatorite ladustamiseks; mahutid romusõidukitest eraldatud vedelike ja gaaside eraldi kogumiseks ja ladustamiseks; eraldatud alad kasutatud rehvide ja muude tuleohtlike osade ladustamiseks; kaal. R. Villers, täites RMK Avinurme metskonna kvartali XXX eraldusel 16 pindalaga 1900 m2 oleva metsamaa killustikuga ja rajades sinna romusõidukite jäätmekäitluskoha, on rikkunud Metsaseaduse § 35 lg 1 p 1 (kehtivad avalik-õigusliku isiku omandis olevas metsas ja piiramata või tähistamata erametsas piirangud), mille kohaselt ei tohi metsaomaniku huve põhjendamatult kahjustada, samas tohib viibida metsas metsa püsivaid jälgi jätmata ja metsaomaniku nõudeid järgides. Vastavalt Metsaseaduse § 67 lg 2 p 6 tekitatakse keskkonnale kahju, kui risustatakse metsa sinna veetud jäätmete või muude ainetega või muul viisil ning sellisel juhul arvutatakse keskkonnale tekitatud kahju Metsaseaduse § 67 lg 8 p 1 kohaselt 100 krooni risustatud maa-ala ühe ruutmeetri kohta. Seega on R. Villersi ebaseadusliku romula rajamisega Ida Virumaal Avinurme vallas RMK Avinurme metskonna kvartali XXX eraldusel 16 keskkonnale tekitatud kahju 1900x 100= 190 000 krooni. Peale selle R. Villers, omamata keskkonnaministri 08.07.2004 määruse

§ 1

lg 3 kohaselt jäätmete käitluslitsentsi ja jäätmeluba, rajas 2003-2004 ebaseadusliku romusõidukite jäätmekäitluskoha Ida-Virumaal Avinurme vallas Avinurme külas maaüksuse XXX eraldusele 1 pindalaga 1470 m

1. Eeltoodud asukohta oli koondatud mootorsõidukeid, nende osasid, sealhulgas ka rehve, muid ehituslammutus-, olme-, plast- ja metalljäätmeid. Jäätmeseaduse § 25 lg 3 p 3 järgi kuuluvad mootorsõidukid, nende osad, sealhulgas ka rehvid Jäätmeseaduse § 25 lg 1 mõistes probleemtoodete hulka, kuna need jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Samuti puuduvad Ida-Virumaal Avinurme vallas Avinurme külas maaüksuse XXX eraldusel 1 R. Villersi poolt rajatud omavolilise romusõidukite jäätmekäitluskohas Jäätmeseaduse § 29 lg 4 alusel vastuvõetud keskkonnaministri 08.07.2004 määrusega nr 89 Romusõidukite 2 käitlusnõuded § 3 ettenähtud romusõidukite kogumiskohale ja lammutuskojale esitatavad nõuded (loetletud eespool). Vastavalt Metsaseaduse § 67 lg 2 p 6 tekitatakse keskkonnale kahju, kui risustatakse metsa sinna veetud jäätmete või muude ainetega või muul viisil ning sellisel juhul arvutatakse keskkonnale tekitatud kahju Metsaseaduse § 67 lg 8 p 1 kohaselt 100 krooni risustatud maa-ala ühe ruutmeetri kohta. Seega on R. Villersi ebaseadusliku romula rajamisega Ida-Virumaal Avinurme vallas Avinurme külas maaüksuse XXX eraldusele 1 keskkonnale tekitatud kahju 1470x 100= 147 000 krooni. Kokku on R. Villers oma ebaseadusliku tegevusega keskkonnale tekitanud kahju 337 000 krooni. Seega R. Villers pani toime looduskasutus- või saasteloata tegutsemise, kui see luba oli nõutav, samuti loanõuete rikkumise s.o KarS § 363 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Seega R. Villers pani toime inimese tervisele või keskkonnale ohtlike kemikaalide või jäätmete käitlemise nõuete rikkumise, kui sellega on põhjustatud oht inimese elule või tervisele või keskkonnale s. o KarS § 367 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Maakohtus R. Villers end süüdi ei tunnistanud. Maakohus asus seisukohale, et R. Villers tuleb KarS § 367 lg 1 järgi õigeks mõista, kuna tema teos puuduvad kuriteo tunnused. Selles osas maakohtu otsusele keegi kohtumenetluse pooltest apellatsiooni ei esitanud. R. Villersi süü talle KarS § 363 lg 1 järgi esitatud süüdistuses leidis maakohus aga täielikult tõendatud oleva. Maakohus leidis, et sündmuskoha vaatlusprotokollide ja selle lisaks olevate fotode ning plaanidega on tõendatud, et 21.11.2006 olid RMK Avinurme kvartali XXX eraldusel 16 metsa all vedelemas autokummid, metalltünnid, romu roostes mootorsõidukid ja sõidukite osad, autode numbrimärgid, olmeprügi jm. Sama oli ka XXX eraldusel
2. Maapinnal olid õlireostuse jäljed, millest võeti proovid. Võrdlusproov võeti samas kohas reostamata maa-alalt. Analüüsi aktidega luges kohus tõendatuks, et õlireostusega kohtadest võetud proovides oli naftaproduktide sisaldus kordades suurem kui võrdlusproovis. Vastavalt KKI poolt koos süüdistatavaga teostatud viimaste mõõtmiste tulemusele oli XXX maaüksuse jäätmetega reostatud ala pindala 732 m
3. Maakohus, hinnates tõenditena ka süüdistatava enda, kannatanu esindajate U.L. ja E.K. ning tunnistajate E.K. ja R.K. ning I.K. ütlusi, leidis, et kõigi tõenditega kogumis on tõendatud, et R. Villers süüdistuses kirjeldatud ajal, kohal ja viisil, kasutas riigile ja eraisik R.K. kuuluvat metsamaad vastuolus MS § 35 lg 1 kehtestatud korraga ja ladustas sinna erinevaid jäätmeid, millest osa moodustasid romusõidukid, nende osad, olmejäätmed, autokummid, kemikaalide tünnid jm. Jäätmete käitlemiseks ei omanud ta JäätmeS § 73 sätestatud jäätmeluba. Sel moel oli tema poolt jäätmetega risustatud 1900 m2 riigimaad ja 732 m2 R. Villersile kuuluvat 2 eramaad; kokku 2632 m . Metsa risustamine on vastavalt MS § 67 lg 2 p 6 keskkonnale kahju tekitamine. MS § 67 lg 8 p 1 kohaselt arvestatakse metsa risustamisega sinna veetud jäätmete või muude ainetega või muul viisil kahju 100 kr risustatud maa-ala ühe ruutmeetri kohta. 2632 m2 metsaala risustamisega tekitas R. Villers keskkonnale kahju 263 200 kr, mis on oluline kahju. Maakohus asus seisukohale, et R. Villersi tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 järgi jäätmeloata (looduskasutusluba) tegutsemisena. Maakohus leidis, et Keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi 263 200 kr kuulub rahuldamisele ja MS § 35 alusel tuleb R. Villersilt välja mõista looduskeskkonnale kuriteoga tekitatud kahju 263 200 kr Eesti Vabariigi (Keskkonnainspektsiooni kaudu) kasuks. Karistuse mõistmisel arvestas maakohus, et R. Villers on varem kriminaalkorras karistamata ja tema karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Sellest lähtudes tuleb teda 3 karistada sanktsiooni kergema karistusliigi - rahalise karistusega, mille suurus määrata keskmisest väiksem - 100 päevamäära; päevamäära suurus 50 krooni. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja K. Kooga taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o R. Villersi süüditunnistamises KarS § 363 lg 1 järgi ja temalt tsiviilhagi väljamõistmises ning palub teha uue otsuse, millega mõista R. Villers õigeks KarS § 363 lg 1 järgi. Kaitsja vaidlustab järgmise: - Kohus, tunnistades R. Villersi süüdi KarS § 363 lg 1 järgi, rikkus KrMS § 268 lg 1, mille kohaselt toimub kriminaalasja kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. KarS § 363 lg 1 koosseisu puhul on tegemist blanketse dispositsiooniga. Maakohus on põhjendustes viidanud asjaolule, et süüdistatav ei omanud jäätmete käitlemiseks JäätmeS § 73 sätestatud jäätmeluba. Süüdistusaktis viide JäätmeS § 73 nõuete rikkumisele puudub. Seega toimus kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ja ta mõisteti süüdi süüdistuses, mida süüdistusaktis ei olnud. - Kohtuotsuses puudub põhjendus, millise seaduse alusel jõudis kohus järeldusele, et romusõidukid, nende osad, olmejäätmed, autokummid, kemikaalide tünnid jm kuuluvad jäätmete hulka. Ka süüdistusaktis pole sellekohast viidet. Süüdistusaktis on viidatud JäätmeS § 25 lg 1 ja § 25 lg 3 p 3, kuid nimetatud viide on ebatäpne. Probleemtooteks JäätmeS § 25 lg 1 kohaselt on toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise- või keskkonnaohu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoode iseenesest ei ole ohtlik, sellise toote jääde on ohtlik. Kohtuliku uurimisega ei leidnud kinnitust, et R. Villers oma tegevusega oleks tekitanud probleemtoodete jäätmeid ja neid käidelnud. - R. Villers hoidis oma kodu lähedal riigimaal ja kokkuleppel omanikuga eramaal endale kuuluvaid mootorsõidukeid, millised suures osas olid kasutuskorras ja arvel ARK-s. Kohtuistungil avaldati kriminaalasja 1.190-191 materjalid, kus oli nimekiri 39-st R. Villersile kuuluvast ja ARK-s arvel olevast mootorsõidukist. Mootorsõidukite hoidmine ei ole mingil juhul ei jäätmekäitlus ega romula pidamine. - Kohus tunnistas R. Villersi süüdi KarS § 363 lg 1 järgi, s.o looduskasutus- või saasteloata tegusemise eest. Kohus on põhjenduses võrdsustanud jäätme- ja looduskasutusloa, viitamata seadusele, mille kohaselt see võimalik on. Kui kohus leidis, et R. Villersil pidi olema tegusemiseks JäätmeS § 73 lg 1 nõutav jäätmeluba, siis otsuses on põhjendamata, millise konkreetse § 73 sätestatud tegevuseks oli jäätmeluba vajalik. Samuti ei ole kohus põhjendanud, miks pole R. Villersi suhtes kohaldatav JäätmeS § 73 lg 4 p 1, mille kohaselt jäätmeluba ei nõuta füüsiliselt isikult, kes käitleb oma kodumajapidamises tekkivaid jäätmeid vastavalt käesoleva seaduse nõuetele. - Põhjendamatu ja ebaseaduslik oli tsiviilhagi rahuldamine. R. Villers mõisteti süüdi jäätmeloata (looduskasutusloata) tegutsemises. See tegevus iseenesest ei saanud tekitada keskkonnakahju. Keskkonnale tekitatud kahju on välja mõistetud metsarisustamise eest. Ei ole seaduslik tunnistada süüdistatav süüdi ühes tegevuses ja rahuldada tsiviilhagi mingi teise tegevuse toimepanemise eest. Samuti pole mootorsõidukite hoidmise korral tegemist metsa risustamisega. MS § 67 lg 8 p 1 kohaselt on risustatud metsa sinna veetud jäätmete või muude ainetega või muul viisil. Kui kohus luges jäätmeteks muid esemeid (v.a mootorsõidukid), siis pole tõenditega tuvastatud, kui suurel maa-alal asusid mootorsõidukid, kui suurel muud esemed. Igatahes asusid muud esemed väikesel maa-alal võrreldes kogu hoiukohaga. Kohus pole arvestanud ka asjaolu, et süüdistatav on keskkonnale tekitatud kahju hüvitanud, kuna on metsamaal hoitud esemed ära koristanud ja keskkonnakahju ei ole. 4 Kohus on viidanud tõenditele, et õlireostusega kohtadest võetud proovides oli naftaproduktide sisaldus kordades suurem kui võrdlusproovis. Kuid tõenditega pole määratletud, kui suur oli reostunud ala, samuti ei ületa MS § 67 lg 6 kohaselt pinnase kahjustamisel kahju kümmet krooni ruutmeetri eest, kuid süüdistatavalt mõisteti välja kahju arvestusega sada krooni ruutmeetri eest. Ka tunnistaja I. Kask tunnistas, et keskkonnakahju seisneb selles, et vihmavesi on uhtunud masinaosadelt õli, määrde pinnasesse. Kahju tõendamatuse tõttu tuleb tsiviilhagi kriminaalasja raames jätta läbi vaatamata. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
4. Apellatsioonis leitakse, et kohtuotsus R. Villersi süüditunnistamises ja tsiviilhagi rahuldamises on ebaseaduslik ja põhjendamata. Kohus on kohtuliku uurimise viinud läbi ühekülgselt, kohaldas valesti materiaalõigust ja rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust. Ringkonnakohus eeltooduga ei nõustu. Maakohtu otsus vastab KrMS §-des 311-313 sätestatud nõuetele, kohus on ära toonud kõik tõendid, neid kogumis hinnanud, kohtu järeldused on vastavuses otsuse põhjendustega ning kohtu seisukohad on selged ja vastuoludeta. Puutuvalt kaitsja seisukohta, et kuna maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, tuleks süüdistatav õigeks mõista, märgib ringkonnakohus järgmist. KrMS § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja samale kohtule uueks arutamiseks. Süüdistatava õigeksmõistmine saab toimuda vaid tõendite hindamise tulemina, menetlusõiguslike minetuste tuvastamisel ringkonnakohus aga tõendeid hindama ei asu. Ringkonnakohus ei tuvastanud antud kriminaalasja arutamisel maakohtu poolt selliseid olulisi kriminaalmenetlusõiguslikke rikkumisi, mis tingiksid maakohtu otsuse tühistamise ning kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks saatmise. Kaitsja leiab, et maakohus, tunnistades R. Villersi süüdi KarS § 363 lg 1 järgi, rikkus KrMS § 268 lg 1 nõudeid. KarS § 363 lg 1 koosseisu puhul on tegemist blanketse dispositsiooniga. Maakohus on otsuse põhjendustes viidanud asjaolule, et süüdistatav ei omanud jäätmete käitlemiseks JäätmeS § 73 sätestatud jäätmeluba. Süüdistusaktis viide eelnimetatud sätte rikkumisele puudub. Sellest tulenevalt leiab kaitsja, et kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ja ta mõisteti süüdi süüdistuses, mida süüdistusaktis ei olnud. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga maakohtu poolt kriminaalmenetlusõiguse rikkumisest. Õige on, et KrMS § 268 lg 1 kohaselt toimub kohtulik arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistusakti järgi. R. Villersile esitatud süüdistuse kohaselt raius ta 1997 aastal ebaseaduslikult ilma Metsaseaduse § 41 lg 1 kohase metsateatiseta Ida-Virumaal Avinurme vallas RMK Avinurme metskonna kvartali XXX er 16 pindalaga 1900 m2 oleva metsa ja kasutas raiutud materjali küttena. Peale metsa maharaiumist täitis 1998 aastal omavoliliselt metsamaa ülepinnaliselt killustikuga, muutes tulundusmetsamaa sihipärast otstarvet ja rajas sinna romusõidukite jäätmekäitluskoha, omamata keskkonnaministri 08.07.2004 määruse

§ 1lg 3 kohaselt jäätmete käitluslitsentsi ja jäätmeluba.

Maakohus, tuvastades tõendite kogumi alusel R. Villersi süü, on otsuses märkinud, et jäätmete käitlemiseks ei omanud R. Villers JäätmeS § 73 sätestatud jäätmeluba ( 2 kd, tl 71). Ringkonnakohus ei pea maakohtu poolt jäätmeluba nõudvale sättele viitamist süüdistusest 5 väljumiseks, kuna lähtudes süüdistusest, on R. Villersile ette heidetud jäätmeloata tegutsemist. Seega on maakohus arutanud ja R. Villersi süüdi tunnistanud kooskõlas esitatud süüdistusega. Kaitsja leiab, et kohtuotsusest ei nähtu, millise seaduse alusel jõudis kohus järeldusele, et romusõidukid, nende osad, olmejäätmed, autokummid, kemikaalide tünnid jm kuuluvad jäätmete hulka. Süüdistuses on viidatud JäätmeS § 25 lg 1 ja § 25 lg 3 p 3, mille kohaselt mootorsõidukid, nende osad, sealhulgas ka rehvid kuuluvad probleemtoodete hulka, kuna need jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise-ja keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Kaitsja leiab, et nimetatud viide on ebatäpne. Probleemtooteks on JäätmeS § 25 lg 1 kohaselt toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervisevõi keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoode iseenesest ei ole ohtlik, sellise toote jääde on ohtlik. Kaitsja on seisukohal, et kohtuliku uurimisega ei leidnud kinnitust, et R. Villers oma tegevusega oleks tekitanud probleemtoodete jäätmeid ja neid käidelnud. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kogutud tõenditega leidis tõendamist, et R. Villers süüdistuses kirjeldatud ajal, kohal ja viisil kasutas riigile ja eraisik R.K. kuuluvat metsamaad vastuolus MS § 35 lg 1 kehtestatud korraga ja ladustas sinna erinevaid jäätmeid, millest osa moodustasid romusõidukid, nende osad, olmejäätmed, kemikaalide tünnid jm. Jäätmete käitlemiseks ei omanud ta nõutavat jäätmeluba ( 2 kd, tl 70-71). Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tõenditele antud hinnangute ja järeldustega ning lisab omalt poolt vaid mõningad omapoolsed põhjendused. JäätmeS § 2 lg 1 kohaselt on jäätmed mis tahes käesoleva paragrahvi lõikes 3 loetletud jäätmekategooriasse kuuluv vallasasi või kinnistatud laev, mille valdaja on ära visanud, kavatseb seda teha või on kohustatud seda tegema. Sama paragrahvi lõike 2 kohaselt tähendab äraviskamine vallasasja kasutusest kõrvaldamist, loobumist selle kasutusele võtmisest või kasutuseta hoidmist, kui selle kasutusele võtmine ei ole tehniliselt võimalik, majanduslikest või keskkonnakaitselistest asjaoludest tulenevalt mõistlik. Käesolevas asjas on sündmuskoha vaatlusprotokollide ja selle lisaks olevate fotode ning plaanidega tõendatud, et RMK Avinurme kvartali XXX eraldusel 16 olid vedelemas metsa all autokummid, metalltünnid, roostes mootorsõidukid ja sõidukite osad, autode numbrimärgid, olmeprügi jm. Sama oli ka XXX eraldusel 1. ( 1 kd, tl 5-39, 44-64). Eelnimetatud tõenditest nähtub, et tegemist on erinevate esemete kasutuseta hoidmisega ning mille tehniline korrasolek on ilmselgelt küsitav. Seega on maakohus asunud õigesti ja põhjendatult seisukohale, et tegemist oli jäätmetega JäätmeS § 2 mõttes. JäätmeS § 25 lg 1 kohaselt on probleemtoode toode, mille jäätmed põhjustavad või võivad põhjustada tervise-või keskkonnaohtu, keskkonnahäiringuid või keskkonna ülemäärast risustamist. Probleemtoodete hulka kuuluvad muuhulgas ka mootorsõidukid ja nende osad ( JäätmeS § 25 lg 2). Lähtudes eelpoolviidatud sündmuskoha vaatlusprotokollidest ja lisatud fototabelitest, oli vaieldamatult tegemist selliste vallasasjade ja probleemtoodete jäätmetega ( autode erinevad roostetanud osad, vanad autokummid jm), mis võivad põhjustada keskkonnaohtu, samuti ilmselgelt risustavad nad ülemääraselt keskkonda. Lisaks sellele, asja materjalidest nähtub, et maapinnal olid õlireostuse jäljed, millest võeti proovid. Analüüsi aktidega on tõendatud, et õlireostusega kohtadest võetud proovides oli naftaproduktide sisaldus kordades suurem kui võrdlusproovis ( 1 kd, tl 71-77). Süüdistuses tooduga ning maakohtu poolt süüdimõistmisega heidetakse R. Villersile ette romusõidukite jäätmekäitluskoha rajamist, milleks tal puudus keskkonnaministri 08.07.2004 määrusega

§ 1lg 3 kohaselt jäätmete käitluslitsents ja jäätmeluba. Tulenevalt Jäätme

S §-st 13 on jäätmekäitlus jäätmete kogumine, vedamine, taaskasutamine ja kõrvaldamine. Nagu eelpoolöeldud, on probleemtoodetena käsitletavad mootorsõidukid ja nende osad (JäätmeS § 25) ning antud juhul on tõendamist leidnud, et tegemist oli eelnimetatud probleemtoodete jäätmetega. Keskkonnaministri 08.07.2004 määrusega nr 89 on kehtestatud Romusõidukite käitlusnõuded, mille § 1 lg 1 kohaselt kehtestatakse selle määrusega JäätmeS § 25 lõike 3 punktis 3 kirjeldatud mootorsõidukite ja nende osade jäätmete (romusõidukid) käitlusnõuded. Seega, kuna antud juhul oli tegemist 6 ilmselgelt mootorsõidukite ja nende osade jäätmetega ( sündmuskoha vaatlusprotokollid ja fototabelid 1 kd, tl 5-39, 44-64), on õigesti leitud, et tegemist oli romusõidukitega. Kaitsja apellatsioonis leiab, et tegemist oli R. Villersile endale kuuluvate mootorsõidukitega, millest enamus olid kasutuskorras ja arvel ARK-s. Mootorsõidukite hoidmine ei ole mingil juhul ei jäätmekäitlus ega romula pidamine. Ringkonnakohus antud väidet arvestatavaks ei pea, kuna antud kriminaalasjas puuduvad andmed selle kohta, et tegemist oli tehniliselt korras mootorsõidukitega, antud väide on paljasõnaline. Tehnilist korrasolekut ei tõenda ka asjaolu, et tegemist oli suures osas ARK-s arvel olevate sõidukitega. Ringkonnakohtu arvates ei ole eluliselt usutav, et omanik hoiab oma tehniliselt korras olevaid mootorsõidukeid viisil, nagu nähtub sündmuskoha vaatlusprotokollidest ja fotodelt. Vastavalt keskkonnaministri määruse nr 89 §-le 1 lg 3 on kogumiskoht jäätmekäitluskoht, kus toimub romusõidukite kogumine, selleks on nõutav ohtlike jäätmete käitluslitsents ja jäätmeluba. Eelpoolviidatud tõenditest nähtuvalt oli R. Villers kogunud süüdistuses näidatud maaüksustele suurel hulgal erinevaid probleemtoodete jäätmeid, kuid selliseks tegevuseks puudus tal nõutav jäätmeluba. Kaitsja leiab, et kohus, tunnistades R. Villersi süüdi KarS § 363 lg 1 järgi, s.o looduskasutus-või saasteloata tegutsemises, on võrdsustanud jäätme-ja looduskasutusloa, viitamata seadusele, mille kohaselt see on võimalik. Esmalt tuleb märkida, et maakohus on ekslikult märkinud, et R. Villersi tegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 263 järgi, õigeks tuleb lugeda KarS § 363 lg 1. Samasugune ekslik viide on kohtuotsuse punktis 4 karistuse mõistmise osas ( 2 kd, tl 71) ning tegemist on ilmselgelt trükiveaga. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja arusaamaga, et maakohus on võrdsustanud jäätmeja looduskasutusloa. Maakohtu otsusest nähtub, et R. Villersil puudus jäätmete käitlemiseks jäätmeluba. Tulenevalt antud süüdistuse koosseisust ning R. Villersile etteheidetava teo kirjeldusest, on antud juhul tegemist saasteloata tegutsemisega ning see järeldub ka maakohtu otsusest. Kaitsja leiab, et antud juhul on ebaselge, milliseks tegevuseks oli jäätmeluba vajalik. Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse kohaselt on R. Villersi tegevuse näol tegemist jäätmete ( sh. ka romusõidukite) käitlusega. Nagu eelpoolviidatud, JäätmeS § 13 kohaselt on jäätmekäitlus muuhulgas ka jäätmete kogumine. Asjas on leidnud tõendamist, et R. Villers kogus süüdistuses näidatud maaüksustele suures koguses erinevaid jäätmeid ning jäätmeloa nõue tuleneb keskkonnaministri 08.07.2004 määruse

§-st 1 lg

1. Kaitsja leiab, et kohus ei ole põhjendanud, miks ei ole R. Villersi suhtes kohaldatav JäätmeS § 73 lg 4 p
2. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja etteheide maakohtule ei ole põhjendatud. Tõepoolest, tulenevalt JäätmeS § 73 lg 4 p 1 jäätmeluba ei nõuta füüsiliselt isikult, kes käitleb ise oma kodumajapidamises tekkivaid jäätmeid vastavalt käesoleva seaduse nõuetele. Kuna R. Villers käitles jäätmeid, mis suures osas ei ole tekkinud kodumajapidamises, siis ei ole kaitsja poolt osundatud säte antud juhul kohaldatav. Veel leiab kaitsja, et alusetu on kriminaalasjas esitatud tsiviilhagi rahuldamine. Kaitsja on seisukohal, et kuna R. Villers mõisteti süüdi jäätmeloata (looduskasutusloata) tegutsemises, siis selline tegevus iseenesest ei saanud tekitada keskkonnakahju. Keskkonnale tekitatud kahju on välja mõistetud metsarisustamise eest. Tsiviilhagi rahuldamine kriminaalasjas tähendab kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist. Ei ole seaduslik tunnistada süüdistatav süüdi ühes tegevuses ja rahuldada tsiviilhagi mingi teise tegevuse toimepanemise eest. Samuti ei ole mootorsõidukite hoidmise korral tegemist metsa risustamisega. MS § 67 lg 8 p 1 kohaselt on risustatud metsa sinna veetud jäätmete või muude ainetega või muul viisil. Siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et keskkonnainspektsiooni tsiviilhagi summas 263200 krooni kuulub rahuldamisele ning välja mõistmisele R. Villersilt. Antud kriminaalasjas on leidnud tõendamist, et R. Villers kasutas riigile ja eraisikule R.K. kuuluvat metsamaad vastuolus MS §-s 35 lg 1 sätestatuga. MS § 35 lg 1 p 1 kohaselt ei tohi metsaomanike huve 7 piiramatult kahjustada, samas tohib viibida metsas metsa püsivaid jälgi jätmata ja metsaomaniku nõudeid järgides. MS § 67 lg 2 p 6 kohaselt tekitatakse keskkonnale kahju metsa risustamisega. Ringkonnakohus leiab, et R. Villers, kogudes ja hoides nii riigile kui eraisikule kuuluval metsamaal erinevaid jäätmeid, risustas sellega metsa eelnimetatud Metsaseaduse sätete tähenduses. Seega R. Villersi tegevus ( saasteloata tegutsemine) on põhjuslikus seoses keskkonnale kahju tekitamisega. MS § 67 lg 1 kohaselt keskkonnale õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitab riigile kahju tekitanud isik. Õigusvastselt tekitatud kahju hüvitamine on sätestatud samuti VÕS §§-des 1043, 1045 lg 1 p
3. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga, et antud juhul oli tegemist mootorsõidukite hoidmisega, milline tegevus ei ole metsa risustamine. Antud asjas on leidnud tuvastamist, et R. Villers risustas metsa erinevate jäätmetega ( mh ka kasutuseta mootorsõidukitega ja nende erinevate osadega), mistõttu tulenevalt MS §-st 67 lg 8 p 1 arvestatakse tekitatud kahju 100 krooni risustatud maa-ala ühe ruutmeetri kohta. Kogutud tõenditele tuginedes ( kannatanu esindajate ütlused, tunnistajate ütlused, kohtuistungil lisatud kirjalikud tõendid, 2 kd, tl 35-52) on maakohus tuvastanud risustatud maa-ala suuruse, kokku 2632 m2, millest tulenevalt arvutati ka tekitatud kahju suurus ( 2 kd, tl 71) ning ringkonnakohus nõustub sellega. Kaitsja väide, et kahju ei ületa MS §-s 67 lg 6 sätestatud kümmet krooni ruutmeetri kohta, on oletuslik ning ei ole kooskõlas maakohtu poolt õigesti tuvastatuga. Eeltoodust tulenevalt ning nõustudes maakohtu otsuses toodud põhjenduste ja järeldustega, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse muutmata. Maarika Kuusk Mati Kartau 8 Tiit Lõhmus