Obsah (12)

§ 334§ 61§ 312§ 15§ 66§ 62§ 7§ 307§ 276§ 305§ 185§ 337

1-08-16002 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 1. detsember 2009 Tartu Kriminaalasja number 1-08-16002 (07760000105) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maa

§-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. augusti 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-16002 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
2. detsembril 2009 kell 14.
3. Kohtuotsuse peale võib esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
4. detsembrist
5. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
6. augusti 209 otsusega tunnistati Gennadi Ekker süüdi KarS § 209 lg 1; § 344 lg 1, § 345 lg 1 järgi ning mõisteti talle karistuseks KarS § 63 lg 1 alusel rahaline karistus 500 miinimumpäevamäära, s.o 25 000 krooni. Maakohus arutas G. Ekkeri süüdistust KarS § 209 lg 1 järgi selles, et tema võttis varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomise teel E.K. (sünd. 07.10.1922) allkirja selle kohta, et ta on 23.05.2005 laenanud E.K. 300 000 krooni, milline summa nende omavahelise suulise kokkuleppe kohaselt kuulus tagasimaksmisele hiljemalt ühe aasta jooksul alates raha saamisest, kuigi tegelikult ei teadvustanud E.K. endale seda, mille kohta ta allkirja annab. G. Ekker ei olnud talle sellist rahasummat laenanud ega olnud leppinud kokku kannatanuga raha tagasisaamises. Nägemispuudega 84-aastane vanur andis oma allkirja kirja sisu ja tähendust teadmata ja tegelikult raha saamata. 21.11.2006 esitas G. Ekker Tartu Maakohtule avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist, milles märkis eeltoodud teadvalt ebaõige väite ja taotles kohtult E.K. kuuluva kinnistu kohta käsutamise keelumärke tegemist. Oma avalduse tõendamiseks esitas G. Ekker kohtule teadvalt võltsitud, omakäeliselt kirjutatud, 23.05.2005 kuupäeva kandva võlakirja. G. Ekkeri avalduse alusel seadiski Tartu Maakohus tsiviilasjas number 2-06-34917 E.K. kuuluvale XXX-XX asuvale kinnistule XXX kohtuliku hüpoteegi summas 300 000 krooni G. Ekkeri kasuks, misjärel 19.12.2006 esitas G. Ekker Tartu Maakohtule hagiavalduse E.K. ilt eelnimetatud võlakirja alusel 300 000 krooni väljamõistmiseks. Sellega omandas G. Ekker pettuse teel nõudeõiguse, saades varalist kasu varalise õiguse näol. Maakohus arutas G. Ekkeri süüdistust KarS § 344 lg 1 järgi selles, et G. Ekker ajavahemikul 23.05.2005 kuni
7. a novembrini võltsis omakäeliselt võlakirja, millest nähtub nagu oleks G. Ekker andnud 23.05.2005 E.K. võlgu 300 000 krooni, kuigi tegelikult võlakirjas kirjeldatud raha üleandmist ei toimunud. Maakohus arutas G. Ekkeri süüdistust KarS § 345 lg 1 järgi selles, et tema esitas 21.11.2006 Tartu Maakohtule avalduse hagi tagamiseks eesmärgiga omandada õigus E.K. kuuluva vara oma valdusse saamiseks enne hagi esitamist kinnistusregistris E.K. kuuluvale kinnistule XXX keelumärke seadmiseks ning lisas sellele avaldusele tema enda poolt eelnevalt võltsitud võlakirja kuupäevaga 23.05.2005, mille tulemusel seadis Tartu Maakohus 28.11.2006 tsiviilasjas nr 2-06-34917 E.K. kuuluvale kinnistule XXX kohtuliku hüpoteegi summas 300 000 krooni G. Ekkeri kasuks. - esitas 19.12.2006 Tartu Maakohtule hagiavalduse, eesmärgiga omandada õigus E.K. kuuluva vara oma valdusse saamiseks 300 000 krooni väljamõistmiseks E.K. ilt G. Ekkeri kasuks ning lisas sellele avaldusele tema enda poolt eelnevalt võltsitud võlakirja kuupäevaga 23.05.2005, mille tulemusel alustas Tartu Maakohtus tsiviilasjas nr 2-06-38805 tsiviilmenetlust E.K. i vastu. Süüdistatav G. Ekker ei tunnistanud enda süüd kuritegude toimepanemises. 2 Kohtuotsuse motiivide kohaselt on tõendatud, et G. Ekker koostas võlakirja, kuid reaalselt raha üleandmist ei toimunud. G. Ekker, võttes kannatanult allkirja sellisele võlakirjale, pani toime kelmuse, st varalise kasu saamise eesmärgil lõi kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Kannatanu eitas täielikult igasugust võla küsimist ja süüdistatavalt raha võlgu võtmist. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et kannatanu allkiri on kirjutatud selliselt, et kannatanut abistav isik pani sõrme selle koha juurde, kuhu tuleb kirjutada allkiri ja nii ka kannatanu allkirja kirjutas, teadmata ja andmata endale aru, millisele dokumendile ta allkirja annab. Kannatanu ütlustega on tõendatud, et tema nägemine on äärmiselt halb juba viimased 20 aastat. Kannatanu poolt allkirja andmise mittemäletamine tõendab, et G. Ekker ei selgitanud kannatanule, millise sisuga dokumendile võlakirja allkirjastades kannatanu allkirja annab. Võlakiri oli koostatud ühes eksemplaris ja ainus eksemplar oli süüdistatava valduses. Kui kannatanu valduses oleks olnud teine eksemplar võlakirjast, oleks kannatanu palunud selle uurimiseks abi oma hooldajalt U.H. või näiteks E.S. , kes oli tema hooldaja Vastseliina hooldekodus. U.H. ega E.S. ei avaldanud, et kannatanu oleks küsinud nende käest selgitust võlakirja kohta või avaldanud, et on G. Ekkeri käest saanud laenuks 300 000 krooni sularaha. Kannatanu ja tunnistajate U.H. ning E.S. ütlustega on tõendatud, et tegelikkuses G. Ekker kannatanule 23.05.2005 ega ka hiljem mingit rahasummat üle ei andnud ning et kannatanu varandusliku olukorra paranemist
8. a suvel või hiljem Vastseliina hooldekodus ei täheldatud. Kannatanu elas Vastseliina hooldekodus äärmises kitsikuses. Ka Vastseliina Hooldekodu juhataja E.A. tunnistas, et E.K. oli hooldekodus pidevalt rahakitsikuses. Tunnistaja K.L. ütlused iseloomustavad G. Ekkerit kui isikut, kes oli huvitatud kinnistute hankimisest XXX vallas ja oli valmis avaldama survet teisele osapoolele. Tunnistajate A.E. ja I.E. ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna A.E. emana ja I.E. süüdistatava abikaasana ei annaks süüdistatava seisundit kahjustavaid ütlusi. G. Ekker esitas 21.11.2006 Tartu Maakohtule avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist ja taotles kohtult E.K. kuuluva kinnistu kohta käsutamise keelumärke tegemist ning esitas kohtule oma avalduse tõendamiseks võltsitud omakäeliselt kirjutatud 23.05.2005 kuupäeva kandva võlakirja. Sellega viis G. Ekker lõpule KarS § 209 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise, omandades nõudeõiguse ja saades varalist kasu varalise õiguse näol pettuse teel. G. Ekkeri poolt kuriteo toimepanemine KarS § 344 lg 1 järgi selles, et G. Ekker võltsis ajavahemikul 23.05.2005 kuni november
9. a omakäeliselt võlakirja, saades sellele kannatanu viletsat nägemist ära kasutades kannatanu allkirja, mille alusel omandas nõudeõiguse E.K. i vastu, on tõendatud kannatanu E.K. i ja tunnistajate U.H. ning E.S. ütlustega. G. Ekkeri poolt KarS § 345 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine on tõendatud koopiaga avaldusest hagi tagamiseks enne hagi esitamist. G. Ekker esitas 21.11.2006 Tartu Maakohtule avalduse hagi tagamiseks enne hagi esitamist ja lisas sellele avaldusele võltsitud võlakirja, mis kandis 23.05.2005 kuupäeva. Tartu Maakohtu 28.11.2006 määruse koopiaga on tõendatud, et G. Ekkeri avalduse alusel seati kohtulik hüpoteek E.K. i kinnistule XXX külas G. Ekkeri kasuks 300 000 kroonile. Koopiaga kohtumäärusest 08.01.2007 on tõendatud, et Tartu Maakohus võttis menetlusse G. Ekkeri hagi 19.12.2006 E.K. i vastu 300 000 krooni nõudmises. Seega on tõendatud, et G. Ekker kasutas võltsitud võlakirja eesmärgiga omandada õigusi. Laenulepingus ehk kahepoolses tehingus puudub kannatanu tahteavaldus, sest tegemist on võltsinguga ning seetõttu ei ole see käsitletav tsiviilõigusliku tehinguna. Kahepoolne tehing peab sisaldama kahe isiku tahteavaldust, kuid kannatanul puudus tahe raha laenata. 3 G. Ekkeril ei olnudki võimalik raha laenata. G. Ekkeri teenistus
10. aastal oli 168 264 krooni,
11. a 174 984 krooni ja
12. a 181 104 krooni. G. Ekkeri kolme aasta töötasu oli seega 524 352 krooni. Kui sellest summast lahutada laenusumma 300 000 krooni, siis jääks süüdistatava pere tarbeks kolmeks aastaks 224 352 krooni. Seega sai süüdistatava pere kulutada oma tarbeks igal aastal 74 784 krooni, kuus 6232 krooni. Ajavahemikul 2002-2004 oli süüdistatav peres ainus isik, kellel oli sissetulek. Sissetulekuga 6232 krooni kuus ei tule neljaliikmeline pere mingil juhul toime. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu G. Ekkeri kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse ning teha uue otsuse, millega mõista G. Ekker õigeks ning mõista G. Ekkeri kasuks välja temale apellatsioonimenetlusega tekitatud kahju suuruses 12 000 krooni, s.o. kokkuleppel valitud kaitsjale makstud õigusabi tasu. Apellatsiooni kohaselt: 1.Tuleks kohtuotsus tühistada materiaalõiguse ebaõige kohaldamise ja kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu. Vastavalt

§-le 268 lg 1 toimub kriminaalasja arutamine süüdistatava suhtes ainult süüdistuse järgi. Kohus on G. Ekkeri süüdimõistmisel süüdistuse piiridest väljunud. Kelmuse episoodis on G. Ekker antud kohtu alla puudulikus süüdistuses. Süütunnused ei vasta eriosa süüteokoosseisus toodud tunnustele. Süüdistus ei sisalda süüteokoosseisu subjektiivseid tunnuseid, milleks kelmuse puhul on tahtlus. KarS § 209 lg 1 kohaselt on kelmus varalise kasu saamine tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse puhul peab süüdlane looma tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse teadvalt, seega tegutsema otsese tahtlusega. G. Ekkerile esitatud süüdistuses puudub kelmuse süüteokoosseis. Kohtuotsuse kohaselt tegutses G. Ekker otsese tahtlusega ja pani toime kelmuse, s.t. varalise kasu saamise eesmärgil lõi kannatanule tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse. Seega on kohus omistanud G. Ekkerile karistusõigusliku vastutuse eelduse, mis süüdistuses puudus. Riigikohus on seisukohal, et süüdistuse täiendamine kohtu poolt on kriminaalmenetluse oluline rikkumine. Riigikohtu 28.11.2005 määruse nr 3-1-1-130-05 kohaselt kaitseõiguse tagamiseks peavad süüdistuse tekstis piisava selguse ja täpsusega kajastuma kõik faktilised asjaolud, mis on isiku karistusõigusliku vastutuse eelduseks, ning olukorras, kus süüdistus on koostatud puudulikult, ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi isikule omistada sõltumata sellest, milline on kohtu tuvastatud faktiliste asjaolude kogum. Sama seisukohta kordab Riigikohus 28.06.2006 otsuses nr 3-1-152-

2. Kohus on G. Ekkerile süüdistuses KarS § 344 lg 1 järgi omistanud süüdistuses nimetamata vastutuse eeldused, milleks on kannatanult allkirja saamine, kasutades ära tema viletsat nägemist. Tegelikkusele mittevastavat sündmust kirjeldava teksti kirjutamine ei ole dokumendi võltsimine, kuna tulem ei ole dokument õiguslikus mõttes. KarS § 344 objektiivne süüteokoosseis seisneb sellise dokumendi võltsimises, mis on kohane õiguse omandamiseks või kohustusest vabanemiseks. Võlakiri muutub õigusi-kohustusi andvaks dokumendiks alles pärast seda, kui tekstis kirjeldatud tehingu pooled on selle allkirjastanud. Nii sätestab lepingu vormi VÕS § 11 lg
3. Seega ei saa süüdistuses kirjeldatut kvalifitseerida KarS § 344 järgi. Dokumendi võltsimist ei ole tuvastatud.
4. Kohus on G. Ekkeri süüditunnistamisel KarS § 345 lg 1 järgi ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse normi. 4 G. Ekkeri poolt 23.05.2005 kuupäeva kandva võlakirja võltsimine ei ole tuvastatud, kuna süüdistus on koostatud puudulikult. G. Ekkeri süüditunnistamisel kohtu poolt süüdistusele karistusõigusliku vastutuse eelduste lisamine on kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Riigikohtu 10.09.2001 otsus nr 3-1-1-82-01 sätestab, et kui ei ole tuvastatud dokumendi võltsimine, siis on ka välistatud sama dokumendi kasutamine võltsitud dokumendina.
5. Kohus ei olnud tõendite hindamisel objektiivne. Kohtueelse menetluse käigus kuulati G. Ekkerit üle kahel korral - 24.03.08 uurija poolt ja 14.10.08 prokuröri poolt. Prokurörile antud ütlused on sisult samased kohtus antud ütlustega. Prokurör viis kohtu eksitusse G. Ekkeri ütluste usaldusvääruse osas, avaldades kohtueelses menetluses antud ütlusi, mille ekslikkust ja selle põhjusi G. Ekker prokurörile juba kohtueelse menetluse käigus oli selgitanud.
6. Kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed. Kui E.K. ei kirjutanud läbi lugemata tekstidele alla, ei ole usutav, et ta ei lugenud enne allakirjutamist läbi G. Ekkeri teksti. Kohtu järeldus selle kohta, et G. Ekker pani sõrme võlakirjale vajalikku kohta ja E.K. kirjutas sinna allkirja, ei lange kokku sellega, mida E.K. ise kohtus rääkis. Kohtuistungil esitas prokurör E.K. küsimuse: „Kas Gennadi on teie käest millegi jaoks allkirja kuhugi küsinud“? E.K. vastas: „Seda ma ei mäleta, enda teada ei ole seda, et tema oleks minu käest allkirja küsinud aga kavaluse ja valega võis ta kuidagimoodi saada“. Usutav ei ole, et E.K. allkirja andmist ei mäleta. Tõendeid selle kohta, et E.K. il oleks probleeme mäluga, ei ole. Tunnistajad U.H. , E.A. ja E.S. on rõhutanud E.K. i selget mõistust ja head mälu. Kannatanu on prokuröri küsimusele G. Ekkeriga läbikäimise kohta vastanud: „Mõni üksik kord on külas käinud, aga väga harva“. Kannatanu detailsemal ülekuulamisel selgus, et G. Ekker oli sisuliselt tema hooldaja, kellele ta oli teinud testamendi juba 2000 aastal, kes haris maad, tõi süüa ja ravimeid, kandis küttepuud kuurist esikusse, ostis värvid maja värvimiseks, niitis muru, korraldas juubeli, muretses vajadusel haiglakoha. Selle kohta on andnud ütlusi tunnistaja E.K. , kelle ütluste kohaselt E.K. ütles, et teda hakkab hooldama G. Ekker. Samuti on G. Ekkeri ja E.K. i suhete kohta andnud ütlusi E.H. , Ü.R. , E.A. , E.S. ja I.E. . Kohtus ülekuulamisel ei rääkinud E.K. tõtt ka oma nägemise kohta, väites, et ta ei näe. Tunnistaja U.H. ütluste kohaselt luges E.K. luubiga. Mitmed tunnistajad kinnitasid prillide olemasolu E.K. il. Tunnistaja E.S. ütluste kohaselt oli E.K. i nägemine küllalt vilets, aga ta näitas mulle pilte, et see peaks olema mina, kuid lugemist ei näinud. Seega on E.K. ennast proovinud näidata vaesemana ja viletsamana, kui ta tegelikult on. Ta väitis kohtus, et ei ole kunagi näinud 500 kroonist rahatähte. Ka see väide on vale. E.K. on sularahas koju toimetatud pension, mis ulatus tuhandetesse kroonidesse. Seega ei ole usutav, et talle ei antud 500 krooniseid. E.K. on eitanud ka suhtlemist onutütre A.E. ga, kuigi nad teineteisele helistasid ja suviti oli A.E. tal külas. Selline suhtlemine on olnud pidev. 30.03.2005 hooldusvajaduse ja sotsiaalteenuste määramiseks koostatud dokumendi kohaselt suhtleb E.K. palju telefoni teel onutütrega. Ka tunnistaja A.E. on kinnitanud pidevat telefoni teel suhtlemist, juubelitel käimist ja suviseid külaskäike.
7. Tunnistaja K.L. ütluste kasutamine G. Ekkeri negatiivseks iseloomustamiseks näitab, et kohus ei ole suhtunud G. Ekkerisse erapooletult, näidates, et G. Ekker on isik, kes oli huvitatud kinnistute hankimisest XXX vallas ja oli valmis avaldama selles osas teatavat survet teisele osapoolele.
8. Tunnistaja Ü.R. ei ole väitnud, et kannatanu tuli pensioniga toime, ta on vastanud prokuröri küsimusele, et arvab, et kannatanu tuli toime oma sissetulekutega. Kannatanu elujärje paranemise kohta ajavahemikul mai 2005 kuni november 2006 tunnistajale küsimusi ei esitatud. 5
9. Tegelikkusele ei vasta, et A.E. ei tea vahetult väidetavast raha andmisest midagi ja on sellest kuulnud süüdistatava käest. Kohtuistungil rääkis tunnistaja, et
10. a mai lõpus või juuni alguses helistas talle kannatanu ja ütles, et sai Gennadi käest raha kätte, telefoni teel ta summat ei öelnud, aga ma teadsin, palju ta tahtis. I.E. oli raha üleandmise ja võlakirja koostamise juures.
11. Kohus on asunud seisukohale, et G. Ekkeril ei saanud olla kodus 300 000 krooni sularaha, kuid G. Ekker ei asunud tööle mitte 2002 aastal, kui E.K. temalt laenata soovis, vaid on olnud meremees üle 30 aasta. Tal oli võimalus hankida valuutat ja talle maksti mitte ainult töötasu vaid ka preemiaid, lisatasusid sadama pukseeringute ja flattopp pargaste ballastimise eest, samuti komandeeringutasusid. Töötasust maksti osa sularahas, osa pangaülekannetega. Perioodil 2002-2006 töötas ka I.E. ja süüdistatav töötas lisaks XXX 1/4 kohaga ka XXX firmas.
12. Tegemist on tsiviilõigusliku vahekorraga. Võlakiri on kahepoolne tehing. Omapoolset tahteavaldust on kannatanu kinnitanud allkirjaga. Tsiviilvaidluses väitis kannatanu, et võlakirjal ei ole tema allkiri, kuid see väide osutus valeks. Ekspertiisiga tehti kindlaks, et allkiri on E.K. i kirjutatud. Kriminaalasjas esitas E.K. uue versiooni, mille kohaselt allkiri on saadud vale ja pettusega ja tema ei tea asjast midagi. Tsiviilõigusliku tehingu tegemiseks kasutatud pettus ei ole võrdsustatav võltsimisega kriminaalõiguslikus tähenduses. Petetud poole õigused on kaitstavad tsiviilõiguslike vahenditega. Tehingu tühistamine toimub avalduse esitamisega teisele poolele ja see tuleb esitada 6 kuu jooksul arvates pettusest või eksimusest teadasaamisest. E.K. sai võlakirja koos hagiavaldusega kätte hiljemalt
13. a detsembrikuu lõpus, kuid tehingu tühistamist ei ole nõudnud. Oma väidetavalt rikutud õiguste kaitseks oleks E.K. saanud kasutada tsiviilõiguslikke vahendeid. G. Ekker proovis vaidlust lahendada tsiviilkorras, pöördudes Tartu Maakohtu poole. Hagiavalduses on ta pakkunud ka kompromissi võimalust. Võla tagasimaksmise kohustus on laenusaaja lepingujärgne kohustus. Lepingulise kohustuse täitmise nõudmist ei saa käsitleda pettusena, kui tegemist on kehtiva lepinguga, s.t. laenusaaja ei ole seaduses sätestatud korras ja tähtaegu järgides varasemalt lepingut tühistanud või üles öelnud või lepingust taganenud. Tegemist ei ole süüteoga vaid tsiviilõigusliku vaidlusega.
14. Võltsitud dokumendi kasutamine KarS § 345 mõttes on süütegu siis, kui dokumendi kasutamise eesmärk on omandada õigusi. Hagi tagamine ei anna tagamise taotlejale õigust kellelegi kuuluva vara oma valdusesse saamiseks. Hagi tagamine ei loo üldse õigusi, olles ajutine abinõu. Hagiavalduse, millele oli tõendina lisatud võlakiri, esitas G. Ekker kohtule 19.12.
15. Kohtunik ei alustanud tsiviilasjas nr 2-06-38805 tsiviilmenetlust E.K. i vastu nagu süüdistuses on toodud. Kohus võttis hagi menetlusse, mida ta ilmselt oleks teinud ka juhul, kui võlakirja lisana ei oleks esitatud. Õigusi ja kohustusi ei loo hagi menetlemine vaid jõustunud kohtuotsus.
16. Prokuröri poolt esitatud uues süüdistuses, mille alusel kohus tegi G. Ekkeri suhtes süüdimõistva otsuse, puuduvad kuriteo toimepanemise aeg, koht ja süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused, mis on loetletud

§-s

2. Kohus on G. Ekkeri süüditunnistamisel eiranud süütuse presumptsiooni, mille kohaselt kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Kohus kogus täiendavaid tõendeid. Täiendavalt kogutud tõendid kinnitasid nende asjaolude õigsust, mis olid juba tõendamist leidnud ja G. Ekkerit süüstavaid tõendeid ei lisandunud. Järelikult pidid kahtlused G. Ekkeri süü tõendatuses jääma kohtul püsima. Kõrvaldamata kahtlused aga tõlgendatakse süüdistatava kasuks. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 6 Ringkonnakohtus toetas kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. G. Ekker teatas kohtule, et ta ei soovi kohtuistungist osa võtta. Ringkonnakohus arutas

§ 334lg 1 p 1 alusel kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta.

Ringkonnakohus, olles uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt

§-le 342 lg 3 p 1, kuid vajaduse korral apellatsioonist tulenevalt lisab omapoolseid põhjendusi. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punkt 11 kohaselt kui ringkonnakohus on nõustunud maakohtu kõigi põhjendustega süü tõendatuse kohta ning on omalt poolt lisanud vaid täiendavaid põhjendusi, siis tuleb ringkonnakohtu otsuse põhjendusi mitte käsitleda isoleeritult, vaid seda tuleb teha koos maakohtu otsuses märgituga. Alljärgnevalt ringkonnakohus käsitleb apellatsioonis märgitud taotlusi ja märgib, et apellatsioonis ei ole esitatud uusi tõendeid. Taotletakse olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt G. Ekkeri õigeksmõistmist. Tõendite hindamise taotlusest lähtudes ringkonnakohus leiab, et apellatsioonis ei ole esitatud mingeid selliseid asjaolusid, mis tingiksid maakohtu järelduste, millele tugineb G. Ekkeri KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi süüditunnistamine, ümberhindamist. Maakohus on tõendeid kogumis hinnates näidanud motiivid, miks kohus rajab oma otsuse nimelt nendele tõenditele (III kd lk 111-114). Seejuures on seoses süüdimõistva otsusega sisuliselt antud hinnang ka taotlusele G. Ekker KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi õigeks mõista, mis oli maakohtule teada kohtuvaidluste kaudu (III kd lk 89 ja 97-107). Sama taotlust korratakse apellatsioonis, kus leitakse, et süü on tõendamata. Lisaks kaitsja leiab, et maakohus on süüdistuse piiridest väljunud ja sellega kriminaalmenetlusõiguse norme oluliselt rikkunud. Kaitsja leiab, et maakohus ei olnud tõendite hindamisel objektiivne, sest suhtus süüdistatava ütlustesse kriitiliselt, samas ületähtsustades kannatanu ütlusi. Kaitsja arvates kannatanu ütlused ei ole usaldusväärsed, samuti ei saavat arvestada tunnistajate U.H. ja E.S. ütlusi. Täiesti asjakohatu olevat tunnistaja K.L. ütluste kasutamine süüdistatava käitumise iseloomustamiseks. Tegelikkusele ei vastavat kohtuotsuses toodu, et tunnistajad A.E. ja I.E. ei tea raha andmisest midagi, samuti ka see, et G. Ekkeril ei saanud olla kodus 300 000 krooni. Kaitsja leiab jätkuvalt, et tegemist on tsiviilõigusliku vahekorraga ja poolte õigused on kaitstavad tsiviilõiguslike vahenditega. Kaitsja ei ole ka nõus kohtu poolt kohtuliku uurimise uuendamisega peale seda kui kohus lahkus otsust tegema. Kaitsja arvates ei olnud vaja täiendavaid tõendeid koguda ja see ka ei andnud midagi juurde juba olemasolevatele tõenditele. Ringkonnakohus ei nõustu nende väidetega. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjenduste ja järeldustega G. Ekkeri süü tõendatuse kohta KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi, sest need vastavad faktilistele asjaoludele. Maakohus on kuriteo kvalifitseerimise osas materiaalõigust õigesti kohaldanud, samuti pole rikutud kriminaalmenetlusõiguse norme. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus oleks süüdistuse piiridest väljunud ja omistanud G. Ekkerile süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi. Samuti ei ole tegemist puuduliku süüdistusega, kus väidetavalt kelmuse puhul pole välja toodud tahtluse sisu ehk tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomist ja dokumendi võltsimise puhul kannatanult allkirja saamist, kasutades ära tema viletsat nägemist. Ringkonnakohus leiab, et süüdistusaktis (III kd lk 77-79) on nõuetekohaselt avatud kõigi G. Ekkerile inkrimineeritud süüdistuste sisuks olevate tegude ja nendega põhjustatud tagajärgede kirjeldus ning see vastab KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi karistatavate tegude tunnustele. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus ei ole olnud tõendite hindamisel objektiivne, kuna on suhtunud süüdistatava ütlustesse kriitiliselt, kuid kannatanu ütlustesse 7 mitte. Ringkonnakohus märgib, et

§ 61

lg 1 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja sama paragrahvi teise lõike kohaselt kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt.

§ 312

p 1 ja 2 kohaselt kohtuotsuse põhiosas esitatakse kohtulikul uurimisel tõendatuks tunnistatud asjaolud ja tõendid, millele tuginetakse ning tõendid, mida kohus ei pea usaldusväärseks ja põhjendus, miks ta neid usaldusväärseks ei pea. Maakohus on eeltoodud nõudeid täitnud, tõendeid on hinnatud kogumis ja otsuses on põhjendatud, milliseid tõendeid ja miks ei loeta usaldusväärseks. Vastuseks apellatsioonis toodud väidetele, et maakohus on alusetult lugenud usaldusväärseks kannatanu ütlused ning pole arvestanud süüdistatava ja tunnistajate A.E. i ja I.E. i ütlusi, ringkonnakohus märgib, et maakohus on tõendeid igakülgselt ja objektiivselt hinnanud ning see vastab kohtuistungi protokollis kajastatule. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et puudub alus kahelda kannatanu kohtuistungil antud ütluste usaldusväärsuses.

§ 15

lg 1 kohaselt maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Väidetavate vastuolude kontrollimiseks kannatanu poolt kohtus antud ütluste vahel toimus vastavate täpsustavate küsimuste esitamine. Sellele vaatamata kannatanu jäi selle juurde, et ta ei ole G. Ekkerilt raha laenanud ja viimane kavalusega pettis temalt võlakirja välja. Seda kinnitab kohtuistungi protokoll (III kd lk 28-34). Maakohus on tõendeid kogumis hinnates neid omavahel kaalunud, nende usaldusväärsust hinnanud ja vastuolude korral otsustanud, millisele tõendile tugineda. Sellekohased põhjendused on välja toodud ning on näidatud (otsuse lk 3-6), milliste tõenditega on tõendatud G. Ekkeri süü KarS §-de 209 lg 1, 344 lg 1 ja 345 lg 1 järgi. Seejuures on näidatud, et lisaks kannatanule kinnitavad esitatud süüdistust ka tunnistajate U.H. , E.S. ja Ü.R. ütlused ning dokumentaalsed tõendid. Samas on põhjendatud, miks ei arvestata tunnistajate E.K. , A.E. i ja I.E. i ütlusi. Tunnistaja K.L. ütlusi on arvestatud ainult G. Ekkeri isikut iseloomustavatena. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega, mis lükkavad ümber G. Ekkeri väite, et ta pole talle süüks arvatud kuritegusid toime pannud. Maakohtu põhjendusi ei lükka ümber kaitsja väide, et kuna tunnistajad U.H. ja E.S. ei tea midagi võlakirja kirjutamise asjaoludest, siis

§ 66lg 1 kohaselt ei saa nende ütlusi kasutada süüdistust kinnitavate tõenditena.

Ringkonnakohus märgib, et

§ 62

p 4 kohaselt kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka muuhulgas ka kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Sellest lähtudes ongi maakohus näidanud (otsuse lk 4-5), mida teavad tõendada tunnistajad U.H. , E.S. ja Ü.R. ning mida iseloomustab tunnistaja K.L. . Ringkonnakohus nõustub maakohtu eeltoodud põhjendustega. Samuti ei lükka maakohtu põhjendusi ümber kaitsja väide, et tegelikult tunnistajad A.E. ja I.E. teadsid võlakirja koostamise ja raha üleandmise asjaolusid, kuid maakohus alusetult ei arvestanud nende ütlusi. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 5-6), miks ta ei loe A.E. i ja I.E. i ütlusi usaldusväärseteks ning ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Kaitsja leiab, et G. Ekkeri sissetulekuid arvestades oli tal võimalik nii suurt summat omada ja seda välja laenata ning kaitsja ei nõustu maakohtu põhjendustega, et G. Ekkeril ei saanud kodus olla 300 000 krooni. Maakohus on põhjendanud (otsuse lk 6), miks ta sellisele seisukohale jõudis. Ringkonnakohus leiab, et arvutuslikust küljest on maakohtu selline järeldus asjakohane. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole G. Ekkerit süüdi mõistnud üksnes eeltoodud asjaolule tuginedes, vaid seda on tehtud tõendite kogumi alusel. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja väitega, et maakohus on kannatanu ütlusi ületähtsustanud ja sellega jätnud kõrvaldamata üleskerkinud kahtlused, mis tulnuks tõlgendada süüdistatava kasuks. Ringkonnakohus juba eelpool märkis, et süüdimõistev otsus ei rajane ainult kannatanu ütlustel, vaid tõendite kogumil, mille sisu on maakohtu otsuses avatud. Ringkonnakohus ei tuvastanud

§ 7lg 3 sätete rikkumist, nagu seda kaitsja väidab.

8 Kaitsja leiab jätkuvalt, et tegemist on tsiviilõigusliku vahekorraga, sest võlakiri on kahepoolne tehing. Kui on tegemist pettusega, siis petetud poole õigused on kaitstavad tsiviilõiguslike vahenditega. Tsiviilõigusliku tehingu tegemiseks kasutatud pettus ei ole võrdsustatav võltsimisega kriminaalõiguslikus tähenduses. G. Ekker prooviski vaidlust lahendada tsiviilkorras, kuid seoses antud kriminaalasjaga 26.08.2008 peatati menetlus tsiviilasjas nr 2-06-38805 kuni kriminaalmenetluse lõppemiseni. Kaitsja leiab, et tegemist ei ole süüteoga KarS § 209 lg 1 järgi, vaid tsiviilõigusliku vaidlusega. Ringkonnakohus märgib, et maakohus on antud küsimust kohtuotsuses käsitlenud (otsuse lk 6) ja on põhjendanud, miks ei ole tegemist tsiviilõigusliku vaidlusega, vaid kuriteoga KarS § 209 lg 1 järgi. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei pea vajalikuks neid korrata. Kaitsja ei ole nõus sellega, et maakohus 12.05.2009 määrusega (III kd lk 84) uuendas kohtuliku uurimise. Kaitsja leiab, et sellega rikuti Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-67-06 toodud juhiseid, mis asjaoludel ja milliseid tõendeid võib uuendatud kohtuliku uurimisel esitada ja koguda. Antud juhul maakohus kontrollis, kas käekirjaekspert jääb oma arvamuse juurde ja kas G. Ekker oli võlakirja koostamise kuupäeval maal või merel. Sellest kaitsja järeldab, et maakohus kahtles, kas seni kogutud tõendid on piisavad G. Ekkeri süü tõendamiseks. Kaitsja arvates uuendatud kohtulikul uurimisel G. Ekkerit süüstavaid tõendeid ei lisandunud ja järelikult pidid kahtlused G. Ekkeri süü tõendatuses jääma maakohtul püsima, kuid vaatamata sellele mõisteti G. Ekker süüdi. Kaitsja leiab, et sellega eirati süütuse presumptsiooni ja rikuti

§ 7lg 3 sätteid.

Ringkonnakohus ei nõustu eeltoodud väidetega.

§ 307

kohaselt kui kohus nõupidamistoas kohtuotsust tehes tunnistab vajalikuks täiendavalt selgitada kriminaalasja lahendamiseks olulist asjaolu, uuendab ta kohtuliku uurimise määrusega.

§ 276

lg 2 ei sätesta, et kohtuliku uurimise uuendamise määrus peaks ilmtingimata kirjalik olema.

§ 276

lg 3 kohaselt võib sellist määrust teha ka suuliselt ja see kantakse kohtuistungi protokolli. Antud juhul maakohus tegi selle määruse kirjalikult ja juhindus seda tehes muuhulgas ka

§ 305

lg 2 sätetest, mille kohaselt kohtuotsuse tegemisel nõupidamistoas toimunud arutlusi ei avaldata. Sellest tulenevalt on arusaamatu, mis alusel kaitsja väidab, et kohus nõupidamistoas kahtles, kas seni kogutud tõendid on piisavad G. Ekkeri süü tõendamiseks ja vaatamata kohtuliku uurimise uuendamisele pidid need kahtlused jääma püsima. Ringkonnakohus ei leia, et maakohus kohtulikku uurimist uuendades oleks rikkunud kriminaalmenetlusõiguse norme. Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-87-09 punktide 7 ja 8 kohaselt kohtuliku uurimise uuendamine ei riku menetluse võistlevuse põhimõtet. Kaitsja taotles mõista G. Ekkerile välja tema poolt kokkuleppel valitud kaitsjale makstud õigusabi tasu 12 000 krooni. See taotlus ei kuulu rahuldamisele, sest

§ 185

lg 2 kohaselt kui apellatsioonimenetluses tehakse

§ 337

lg 1 p 1 nimetatud lahend, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud. Aarne Sarjas Maarika Kuusk 9 Mati Kartau