lg 2 p 1,2 järgi; Valeri Dmitrijev süüdistuses
lg 2 p 1,2 järgi; Andrei Jelessov süüdistuses
lg 2 p 1,2 järgi; Dmitri Krasnopjorov süüdistuses
lg 2 p 1,2 järgi; Andrei Skvortsov süüdistuses
lg 2 p 1,2 ja
järgi; Igor Sinega süüdistuses
lg 2 p 1,2 ja
Viru Maakohtu (Narva kohtumaja) 30. novembri 2009 otsus Prokurör süüdistatav Andrei Jelessov ja süüdistatava kaitsja Valentina Manjuk, süüdistatav Valeri Dmitrijev ja süüdistatava kaitsja Jevgenia Tušinskaja, süüdistatav Andrei Davõdov ja süüdistatava kaitsja Tatjana Golovanova, süüdistatav Andrei Skvortsov, süüdistatav Igor Sinega Silvi Erro Süüdistatav Andrei Davõdov Kaitsja isikukood: 36902102215; elukoht: kriminaalkorras karistatud 3 korral advokaat Tatjana Golovanova Süüdistatav Valeri Dmitrijev Kaitsja isikukood: 37001273716; elukoht: kriminaalkorras karistatud 1 korral advokaat Jevgenia Tušinskaja Süüdistatav Igor Sinega Kaitsja isikukood: 37501153711; elukoht: kriminaalkorras karistamata vandeadvokaat Jekaterina Jevšina Apellatsioonide esitajad XXX-XX ; varem XXX-XX ; varem XXX-XX ; varem Süüdistatav Andrei Jelessov Kaitsja isikukood: 37010243716; elukoht: kriminaalkorras karistatud 1 korral vandeadvokaat Valentina Manjuk Süüdistatav Andrei Skvortsov Kaitsja isikukood: 36802263736; elukoht: kriminaalkorras karistatud 1 korral advokaat Igor Belugin XXX-XX ; varem XXX-XX ; varem RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 2,3, 4 ; 340 lg 2 p 2 tühistada Viru Maakohtu 30.novembri 2009 aasta otsus kriminaalasjas nr 1-03-45 osaliselt, so - Andrei Davõdovi karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Valeri Dmitrijevi karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Andrei Jelessovi karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Andrei Skvortsovi süüditunnistamises ja karistamises
järgi, karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi, liitkaristuse mõistmises
lg 2 järgi ning lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Igor Sinega karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi, karistuste liitmises
Mõista Andrei Davõdovile karistuseks süüdistuses
lg p 1, 2 järgi 3 (kolm) aastat ja 5 (viis) kuud vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka Andrei Davõdovi eelvangistuses viibitud aeg alates 07.05.2004 kuni 01.03.2007, s.o 2 (kaks) aastat 9 (üheksa) kuud ja 23 (kakskümmend kolm) päeva. Karistusaja alguseks lugeda Andrei Davõdovil Viru Maakohtu 30.novembri 2009 aasta otsuse järgi vahi alla võtmine 30.11.2009 ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) kuud ja 7 (seitse) päeva vangistust. Mõista Valeri Dmitrijevile karistuseks süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi 3 (kolm) aastat ja 1 (üks) kuu vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka Valeri Dmitrijevi eelvangistuses viibitud aeg alates 20.11.2003 kuni 17.05.2006, s.o 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. Karistusaja alguseks lugeda Valeri Dmitrijevil Viru Maakohtu 30.novembri 2009 aasta otsuse järgi vahi alla võtmine 30.11.2009 ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) kuud ja 2 (kaks) päeva vangistust. 2 Mõista Andrei Jelessovile karistuseks süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi 3 (kolm) aastat ja 1 (üks) kuu vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka Andrei Jelessovi eelvangistuses viibitud aeg alates 20.11.2003 kuni 17.05.2006, s.o 2 (kaks) aastat 5 (viis) kuud ja 28 (kakskümmend kaheksa) päeva. Karistusaja alguseks lugeda Andrei Jelessovil Viru Maakohtu 30.novembri 2009 aasta otsuse järgi vahi alla võtmine 30.11.2009 ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 7 (seitse) kuud ja 2 (kaks) päeva vangistust. Mõista Andrei Skvortsov süüditunnistamises ja karistamises
Mõista Andrei Skvortsovile karistuseks süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi 3 (kolm) aastat vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka Andrei Skvortsovi eelvangistuses viibitud aeg alates 05.09.2003 kuni 05.03.2004, alates 26.09.2002 kuni 06.10.2002 ning alates 08.04.2005 kuni 20.01.2006, s.o 1(üks) aasta 3 (kolm) kuud ja 25 (kakskümmend viis) päeva. Karistusaja alguseks lugeda Andrei Skvortsovil Viru Maakohtu 30.novembri 2009 aasta otsuse järgi vahi alla võtmine 30.11.2009 ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 1 (üks) aasta 8 (kaheksa) kuud ja 5 (viis) päeva vangistust. Mõista Igor Sinegale karistuseks süüdistuses
lg 2 p 1, 2 järgi 3 (kolm) aastat vangistust.
lg 1 alusel lugedes kergema karistus kaetuks raskeima karistusega mõista Igor Sinegale liitkaristus 3 (kolm) aastat vangistust
lg 1 alusel arvestada karistusaja hulka Igor Sinega eelvangistuses viibitud aeg alates 30.09.2002 kuni 12.12.2002, s.o 2 (kaks) kuud ja 13 (kolmteist) päeva. Karistusaja alguseks lugeda Igor Sinegal Viru Maakohtu 30.novembri 2009 aasta otsuse järgi vahi alla võtmine 30.11.2009 ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 (kaks) aastat 9 (üheksa) kuud ja 17 (seitseteist) päeva vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Süüdistatavate ja kaitsjate apellatsioonid rahuldada osaliselt. Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroo Jevšina&Manjuk kasuks kriminaalasjas nr 1-03-45 vandeadvokaat Jekaterina Jevšina poolt osutatud õigusabi eest Igor Sinega kaitsmisel ringkonnakohtus 2930 krooni ja 40 senti. KrMS § 185 lg 1 alusel kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi tuleb jätta määratud korras kaitsja tasu summas 2930 (kaks tuhat üheksasada kolmkümmend) krooni ja 40 senti riigi kanda. Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroo Jevšina&Manjuk kasuks kriminaalasjas nr 1-03-45 vandeadvokaat Valentina Manjuki poolt osutatud õigusabi eest Andrei Jelessovi kaitsmisel ringkonnakohtus 2340 krooni. KrMS § 185 lg 1 alusel kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi tuleb jätta määratud korras kaitsja tasu summas 2340 (kaks tuhat kolmsada nelikümmend) krooni riigi kanda. 3 Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt Advokaadibüroo Lillo&Lõhmus kasuks kriminaalasjas nr 1-03-45 advokaat Igor Belugini poolt osutatud õigusabi eest Andrei Skvortsovi kaitsmisel ringkonnakohtus 2930 krooni 40 senti. KrMS § 185 lg 1 alusel kuna ringkonnakohus teeb KrMS § 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi tuleb jätta määratud korras kaitsja tasu summas 2930 (kaks tuhat üheksasada kolmkümmend) krooni 40 senti riigi kanda. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamisel on kohtuotsus tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis alates 22.juunist 2010 kell 14.00. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 23.juunist 2010. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 23.juunist 2010. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 30.11.2009 otsusega tunnistati Andrei Davõdov süüdi
lg 2 p 1,2 järgi ja karistuseks mõisteti 7 aastat vangistust.
Davõdovi eelvangistuses viibitud aeg alates 07.05.2004 kuni 01.03.2007, s.o 2 aastat 9 kuud ja 23 päeva. Karistuse ärakandmist arvestati alates 30.11.2009. Seisuga 30.11.2009 kuulus ärakandmisele 4 aastat 2 kuud ja 7 päeva vangistust. Sama maakohtu otsusega tunnistati Valeri Dmitrijev süüdi
lg 2 p 1,2 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust.
Dmitrijevi eelvangistuses viibitud aeg alates 20.11.2003 kuni 17.05.2006, s.o 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva. Karistuse ärakandmist arvestada V. Dmitrijevile alates 30.11.2009. Seisuga 30.11.2009 kuulus ärakandmisele 2 (kaks) aastat 6 (kuus) kuud ja 2 (kaks) päeva vangistust. Samuti tunnistati maakohtu otsusega Andrei Jelessov süüdi
lg 2 p 1,2 järgi ja karistuseks mõisteti 4 aastat vangistust.
Jelessovi eelvangistuses viibitud aeg alates 20.11.2003 kuni 17.05.2006, s.o 2 aastat 5 kuud ja 28 päeva. Karistuse ärakandmist arvestati A. Jelessovile alates 30.11.2009. Seisuga 30.11.2009 kuulus ärakandmisele 1 aasta 6 kuud ja 2 päeva vangistust. Lisaks tunnistati maakohtu otsusega Dmitri Krasnopjorov süüdi
lg 2 p 1,2 järgi ja karistuseks mõisteti 3 aastat 1 kuu ja 26 päeva vangistust.
Krasnopjorovi eelvangistuses viibitud aeg alates 04.01.2004 kuni 01.03.2007, s.o 3 aastat 1 kuu ja 26 päeva ning loeti D. Krasnopjorovi suhtes karistus ärakantuks. Viru Maakohtu otsusega tunnistati Andrei Skvortsov süüdi
lg 2 p 1,2 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust ning
Vastavalt
Skvortsovi vabanemist tingimuslikult ennetähtaegselt Pärnu Maakohtu 17.01.2002 määruse alusel (katseaeg kuni 30.07.2002), määrati lõplikuks karistuseks 5 aastat ja 6 kuud vangistust. Samuti otsustati, et A. Skvortsovile määratud karistus
lg 1 järgi 1 aasta vangistust kuulub ärakandmisele iseseisvalt.
Skvortsovi eelvangistuses viibitud aeg alates 05.09.2003 kuni 05.03.2004, alates 26.09.2002 kuni 06.10.2002 ning alates 08.04.2005 kuni 20.01.2006, s.o 1 aasta 3 kuud ja 25 päeva. Karistuse ärakandmist arvestati A. Skvortsovile alates 30.11.2009. Seisuga 30.11.2009 kuulus ärakandmisele 4 (neli) aastat 2 (kaks) kuud ja 5 (viis) päeva vangistust. 4 Sama maakohtu otsusega tunnistati Igor Sinega süüdi
lg 2 p 1,2 järgi ja karistuseks mõisteti 5 aastat vangistust ning
lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 8 kuud vangistust.
Sinegale liitkaristus, lugedes kergema karistuse kaetuks raskeima karistusega - 5 aastat vangistust.
Sinega eelvangistuses viibitud aeg alates 30.09.2002 kuni 12.12.2002, s.o 2 kuud ja 13 päeva ning ärakandmisele kuulub 4 aastat 9 kuud ja 17 päeva vangistust. Karistuse ärakandmist arvestada I. Sinegale alates 30.11.2009. Muuhulgas arutas maakohus A. Davõdovile, V. Dmitrijevile, A. Jelessovile ja I. Sinegale ja A. Skvortsovile esitatud süüdistusi
A. Skvortsovi ja I. Sinegat süüdistatakse selles, et A. Skvortsov, ajavahemikul juuli 2002 kuni september 2002 organiseeris koos A. Davõdovi ja I. Sinegaga narkootiliste ainete müügi eesmärgil grupi: I. Sinega ostis A. Davõdovilt Narvas ja A. Skvortsovilt vähemalt 1 gramm narkootikumi (heroiini ja amfetamiini), hoidis narkootikume oma elukohas, Kangelaste 6-51, ja vedas mööda Narva linna sõiduautol Volkswagen Golf, reg.nr XXX XXX ning müüs erinevatele isikutele. Samuti süüdistatakse A. Skvortsovi ja I. Sinegat selles, et alates juulist 2002 organiseerisid A. Davõdov koos A. Skvortsovi ja I. Sinegaga Narvas narkootiliste ainete müümise eesmärgil alljärgneva grupi: A. Davõdov omandas uurimisega tuvastamata isikult suures koguses narkootilist ainet (heroiini ja amfetamiini), hoidis seda ja andis pakikesed heroiiniga (vähemalt 4 grammi korraga) ja amfetamiiniga edasiseks müügiks A. Skvortsovile (juulist 2002 kuni 26.09.2002) ja I. Sinegale heroiini vähemalt 1 gramm korraga (juulist 2002 kuni 29.09.2002). Alates novembrist 2002 kuni 07.05.2004 organiseeris A. Davõdov veelkord Narvas narkootikumi (heroiini) müümiseks alljärgnevatest isikutest koosneva grupi: A. Skvortsov, V.B. , I. Sinega, V. Dmitrijev ja Natalja Altuhhova. A. Davõdovit süüdistatakse tuvastamata isikult heroiini omandamises, hoidmises ja edasimüümiseks andmises alljärgnevalt: • A. Skvortsovile alates novembrist 2002 kuni 05.09.2003, korduvalt vähemalt 2 grammi kaupa; • I. Sinegale ajavahemikul juulist 2002 kuni 29.09.2002 Narvas heroiini vähemalt 1 gramm. Alates novembrist 2002 kuni 07.05.2004 A. Davõdov, tegutsedes grupis A. Skvortsovi, I. Sinega, V.B. , V. Dmitrijev ja N.A. ga, andes nimetatud isikutele heroiini edasiandmise eesmärgil, omandas Narvas tuvastamata isikult heroiini, hoidis seda ja andis edasi alljärgnevalt: • ajavahemikul novembrist 2002 kuni 05.09.2003 Narvas, vähemalt 2 grammi kaupa A. Skvortsovile; • ajavahemikul detsembrist 2002 kuni veebruarini 2004 Narvas I. Sinegale, kes omakorda andis selle edasimüümiseks V.B. le, S.T. le, V. Dmitrijevile, N.A. le, D. Krasnopjorovile ja teistele isikutele; • ajavahemikul oktoobrist 2003 kuni 20.11.2003 vähemalt 4 grammi kaupa I. Sinega kaudu V. Dmitrijevile, kes müüs heroiini koos A. Jelessoviga alates 01.10.2003 kuni 20.11.2003; • ajavahemikul alates 15.10.2003 kuni 15.01.2004 hakkas A. Davõdov Narvas kokkuleppel andma I. Sinega kaudu N.A. le, kes sai I. Sinegalt heroiini alates 15.10.2003 kuni 04.01.2004 vähemalt üks kord viie päeva jooksul 1 grammi kaupa XXX-XX asuva kaupluse X juures ja XXX-XX maja juures, hoidis seda ja müüs erinevatele isikutele; 5 • alates detsembrist 2003 kuni 17.02.2004 I. Sinega kaudu V.B. le, kes andis alates 09.01.2004 kuni 14.01.2004 XXX-XX asuva kasiino X juures S.T. SIM-kaardi abonentnumbriga XXXXXXXX ja raha 400 krooni mobiiltelefoni ostmiseks, seejärel alates 14.01.2004 kuni 06.02.2004 andis iga päev S.T. le XXX-XX maja juures edasimüümiseks heroiini mitte rohkem kui 3 grammi kaupa ja tühje minigrip pakikesi heroiini lahtikaalumiseks Narvas tuvastamata isiku kaudu XXX-XX maja juures. Ajavahemikul 20.02.2004 kuni 26.02.2004 kasutas S.T. XXX-XX asuvat ühiselamutuba nr 70, mille andis talle I. Sinega, heroiini pakikestesse kaalumiseks, samuti müüs heroiini I. Sinega poolt osutatud isikutele. 26.02.2004 kella 9.00-12.00 vahel sai S.T. uurimisega tuvastamata isikult XXX-XX asuva Ühispanga hoone juures 2 pakikest narkootilist ainet, kus oli vähemalt 0,885 grammi heroiini, seejärel müünud saadud heroiini sai samalt isikult XXX-XX maja juures 2 pakikest narkootilist ainet 0, 885 grammi; 2003 detsembri algusest kuni 04.01.2004 andis A. Davõdov Narvas I. Sinega kaudu D. Krasnopjorovile heroiini vähemalt 3 grammi kaupa. Peale selle andis I. Sinega D. Krasnopjorovile abonentkaardi numbriga XXXXXXXX , et pidada sidet isikutega, kes soovivad osta narkootikume, hoidis heroiini ja müüs Narvas erinevatele isikutele. Lisaks teatas A. Davõdov heroiini osta soovivatele isikutele vahendajate telefoninumbreid, andis vahendajatele korraldusi tema poolt nimetatud isikutele heroiini müümiseks. A. Skvortsov müüs juulist 2002 kuni 26.09.2003 ja novembrist 2002 kuni 05.09.2003 heroiini Narvas alljärgnevatele isikutele: • tunnistajale „L. “ ajavahemikul juuli 2002 kuni 26.09.2002 vähemalt 2 korda nädalas veerand grammi kaupa hinnaga 200 krooni; • tunnistajale „L. “ alates 01.11.2002 vähemalt 3 korda veerand grammi kaupa X juures hinnaga 200 krooni; • K.K. detsembris 2002 XXX-XX asuva Ühispanga hoone juures 2 korda 2 pakikese kaupa (vähemalt 0,024 grammi kaupa) hinnaga 275 krooni; • tunnistajale „A. “ alates 01.04.2003 kuni juuni lõpuni 2003 vähemalt 15 korda ühe pakikese kaupa (vähemalt 0,012 grammi kaupa) hinnaga 200 krooni pakike autos Opel Ascona, reg.nr XXX XXX , XXX-XX ja XXX-XX majade juures olevates taksopeatustes; • tunnistajale „J.I. “ ajavahemikul alates 01.06.2003 kuni 31.08.2003 kaks korda 1 grammi kaupa heroiini Narvas, XXX-XX asuvas taksopeatuses. Samuti andis A. Skvortsov narkootilist ainet (heroiini) edasimüügiks I. Sinegale. I. Sinega andis heroiini ajavahemikul juuli 2002 kuni 29.09.2002 ja detsember 2002 kuni jaanuar 2004 müüs heroiini edasi alljärgnevatele isikutele: • tunnistajale „P.Ž. “ juuli 2002 keskpaigast XXX-XX maja juures vähemalt veerand grammi hinnaga 200 krooni; • tunnistajale „P.Ž. “ juulist 2002 kuni septembrini 2002 vähemalt 4 korda veerand grammi kaupa hinnaga 200 krooni; • tunnistajale „L. “ ajavahemikul 26.09.2002 kuni 29.09.2002 XXX-XX asuva X juures vähemalt 2 korda veerand grammi kaupa hinnaga 200 krooni; • tunnistajale „J.I. “ ajavahemikul 01.03.2003 kuni 01.05.2003 vähemalt 10 korda 0,25 grammi kaupa Narvas, XXX-XX maja juures; • tunnistajale „J.I. “ andes S.T. le jaanuaris 2004 kaks korda korralduse 0,25 grammi kaupa heroiini müümiseks; • O.T. 2003 juunis XXX-XX maja juures 0,25 grammi heroiini, võttes pandiks passi; • O.T. alates juunist 2003 kuni 01.09.2003 vähemalt 10 korda ja vähemalt 0,25 grammi kaupa XXX-XX tänaval; 6 tunnistajale „J.T. “ ajavahemikul 20.09.2003 kuni 30.09.2003 XXX-XX asuva Ühispanga hoone juures autost Volkswagen, reg.nr XXX XXX , ühe pakikese veerand grammi heroiiniga hinnaga 200 krooni; • tunnistajale „J.T. “ andes ajavahemikul 20.10.2003 kuni 30.10.2003 V. Dmitrijevile korralduse müüa eelnimetatule 0,25 grammi heroiini; • A.H. 2003 oktoobris XXX-XX maja juures 2 korda 0,25 grammi kaupa, võttes pandiks passi ja telefoni; • tunnistajale „J.T. “ andes novembri alguses 2003 V.B. le korralduse müüa eelnimetatule 0,25 grammi heroiini; • detsembris 2003 teatas vahendajate kaudu „J.T. le“ uue telefoninumbri (0XXXXXXXX ), kes helistanud sellele, leppis V.B. ga kokku heroiini ostmise 0,25 grammi XXXXX maja juures. Samuti andis I. Sinega narkootilist ainet (heroiini) edasimüümiseks A. Skvortsovile. • V. Dmitrijev edastas heroiini ajavahemikul oktoobrist 2002 kuni 20.11.2003 alljärgnevalt: • oktoobri keskel 2003 müüs XXX-XX maja juures pakikese heroiini (vähemalt 0,02 grammi) hinnaga 200 krooni „A.Z. “. • Alates 01.10.2003 müüs V. Dmitrijev narkootikume grupis A. Jelessoviga alljärgnevalt: o alates 20.10.2003 kuni 30.10.2003 müüs XXX-XX maja juures A. Jelessovi juuresolekul pakikese 0,25 grammi hinnaga 200 krooni „J.T. le“; o alates 01.10.2003 kuni 20.11.2003 grupis A. Jelessoviga müüs XXX-XX maja juures ühe pakikese kaaluga 0,25 grammi „J.I. le“, kelle suhtes on kohaldatud anonüümsuse printsiipi, seejuures V. Dmitrijev sai raha, aga pakikese heroiiniga andis tunnistajale üle A. Jelessov. Samuti süüdistatakse I. Sinegat
p 1,2 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemise eest selles, et tema 19.jaanuaril 2003, pärast kella 23.30, olles koos abikaasa ja lastega, parkis sõiduauto Volkswagen, reg.nr XXX XXX , XXX-XX maja teise trepikoja ette ja vastuseks teise trepikoja juures seisnud varem I. Sinegale tundmatu Aršaluz Džikajevi palvele mitte parkida autot sellele kohale, kuna segab lume koristamist, majahoidja tööd, autode ja majaelanike liikumist, sõimas I. Sinega teda ebatsensuurselt ja viskas jäätükiga, ajas A.D. trepikotta. Trepikojast väljunud V.Z. i ja M.Z. hakkasid samuti välja ütlema pretensioone I. Sinega suhtes seoses auto parkimisega nende trepikoja ette ja tema käitumisega. Vastuseks astus I. Sinega V.Z. juurde ja tõukas teda kätega vastu rinda, millest viimane kukkus. Pärast seda I. Sinega, sõimates ja solvates ebatsensuurselt, tõukas kätega vastu rinda M.Z. t, kes tahtis meest kaitsta ja lõpetada I. Sinega seadusevastased teod. Selle tõuke tagajärjel M.Z. kukkus samuti, saades kehavigastused. A. Davõdov, V. Dmitrijev, A. Jelessov, A. Skvortsov ja I. Sinega neile esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud. Maakohus, hinnates kohtus uuritud tõendeid kogumis, luges eelnimetatute süü tõendatuks ning põhjendas seda alljärgnevalt. I. Sinega süüdistus
ja M.Z. , A.D. , tunnistajate I.B. , A.P. , V.G. , T.D. ja J.P. ütlustele, 27.01.2003 kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 48 M.Z. tekitatud kehavigastustest, 27.01.2003 kohtuarstliku ekspertiisi aktile nr 49 V.Z. kehavigastustest, leidis, et I. Sinega süü talle esitatud süüdistuses
Maakohus leidis, et
p 2 kvalifitseeritav tunnus tuleb süüdistusest välja jätta, kuna kohtulikul uurimisel on kindlaks tehtud, et I. Sinega ei osutanud vastupanu avalikku korda kaitsvatele isikutele. Maakohtu hinnangul on I. Sinega ütlused, mille kohaselt hoidis ta hälli koos lapsega, ümber lükatud tunnistaja I.B. ütlustega, kes jälgis oma korterist talle tundmatu I. Sinega tegusid. 7 Samalaadseid ütlusi andis eeluurimisel ka kannatanu A.D. . I. Sinega eitavatesse ütluste kohta märkis maakohus, et viimastesse tuleb suhtuda kriitiliselt ja mitte pidada usaldusväärseteks, kuna need on vastuolus kõikide asjas kogutud tõenditega. Tunnistaja I.B. ütlused, mille kohaselt kuulis viimane, kuidas sõiduauto juht ebatsensuurselt solvas abikaasasid Z. ja nägi, kuidas sõiduki juht tõukas V.Z. t mõlema käega ja kuidas Z. koos abikaasaga maha kukkus. Eelnimetatud ütlused lükkavad ümber I. Sinega ja V.S. ütlused. Süüdistused
Sinega ja A. Skvortsovi süü neile süüks arvatud kuriteos grupis nende endi ja A. Davõdoviga ajavahemikul juuli 2002 kuni 29.09.2002 on tõendatud alljärgnevate tõenditega: Maakohus, tuginedes I. Sinega kohtueelsel uurimisel antud ütlustele, mille kohaselt nõustus I. Sinega septembris 2002 Energia turul Narva linnas nõustus L. ettepanekuga hakata tegelema heroiini müümisega ning septembri 2002 jooksul tegeles ta umbes päevaste vahedega narkootikumide (põhiliselt heroiini) müümisega, tuvastas, et I. Sinega omandas, hoidis ja andis üle narkootilisi aineid. Maakohtu hinnangul on eelnimetatud ütlused usaldusväärsed ja ühtivad teiste asjas kogutud tõenditega. Maakohus luges ebausaldusväärseteks järgnevaid I. Sinega ütlused, kuna leidis, et ütlused on tingitud vastutusest pääsemiseks. Anonüümse tunnistaja „P.Ž. i“ ütlustega luges maakohus tõendatuks asjaolu, et eelnimetatu ostis mitmel korral alates juulist 2002 kuni septembri keskpaigani 2002 I. Sinega käest sigarettidesse peidetud heroiini. Tunnistaja ütluste kohaselt teatati talle 2002 juuli keskpaiku, et Andrei müüb heroiini. Andreile helistati telefoninumbrile XXXXXXXX , millele vastas Andrei või I. Sinega, ja lepiti kokku kohtumine. Eelnimetatud tunnistaja ütlustega tuvastas maakohus, et esimest korda ostis anonüümne tunnistaja 200 krooni eest I. Sinegalt veerand grammi heroiini, mis oli peidetud sigareti sisse. Pärast seda ostis heroiini veel neljal korral veerand grammi kaupa korraga. Anonüümse tunnistaja „L. “ ütlustega luges maakohus tõendatuks, et üks või kaks korda nädalas kohtus eelnimetatud tunnistaja Andreiga kõrgkooli juures, leppides kohtumise eelnevalt telefoni teel kokku. A. Skvortsov tuli kohtumistele kohale halli värvi autoga ja temalt ostis kuni septembrini 2002 heroiini, mis oli minigrip kilekotikestes, peidetud sigarettide sisse tubaka asemel, 200 krooni eest. Septembris 2002, kui A. Skvortsov viibis kinnipidamisasutuses, vastas telefoninumbrile helistades talle I. Sinega, kellega ta samuti leppis kokku kohtumise kõrgkooli juures. Eelnimetatud kohas müüs I. Sinega talle 2 korda veerand grammi heroiini, mis oli peidetud sigareti sisse nagu A. Skvortsovil. Kui A. Skvortsov vabastati, siis ostis ta novembris 2002 taas tema käest heroiini, kuid mitte rohkem kui kolm korda. Maakohus leidis, et I. Sinega poolt narkootikumide müümine on leidnud kinnitust ka tunnistajate J.K. ja D.I. eeluurimisel antud ütlusega, mille kohaselt ostsid mõlemad 21.11.2003 kaupluse Astri juures I. Sinega käest heroiini, D.I. veel 22.11.
Skvortsovi süü
i“ ja „L. “, tunnistajate L.P. , V.K. , V.S. , I.S. , M.T. i, G.S. , R.H. ütlustega ja eeltoodud dokumentaalsete materjalidega kriminaalasjas. I. Sinega süü narkootiliste ainete ebaseadusliku omandamise, valdamise, edasiandmise ja veo episoodides suures koguses grupis koos A. Davõdovi, A. Skvortsovi, V.B. , V. Dmitrijevi ja N.A. ga detsembrist 2002 kuni jaanuarini 2004 ja A. Skvortsovi süü narkootiliste ainete ebaseadusliku omandamise, valdamise, edasiandmise ja veo episoodides suures koguses grupis koos A. Davõdovi, I. Sinega, V.B. , V. Dmitrijevi ja N.A. ga ajavahemikul alates novembrist 2002 kuni 05.09.2003 on maakohtu hinnangul tõendatud alljärgnevate tõenditega. M.T. ütluste kohaselt said narkotalituse töötajad 04.01.2004 kella 15 paiku informatsiooni, et I. Sinega andis edasi heroiini kaupluse Astri juures müümiseks noorele Dima nime kandavale meesterahvale, kelle narkotalituse töötajad kinni pidasid. Ta nimetas end D. Krasnopjoroviks. Politseis tunnistas D. Krasnopjorov, et tal on tikutoos 8 pakikesega heroiiniga, mida ta hoidis müümise eesmärgil. Eelnimetatud ütlusi kinnitavad D. Krasnopjorovi 04.01.2004 kinnipidamise protokoll, D. Krasnopjorovi ülevaatuse ja temalt tikutoosi koos 8 pakikese pulbriga võetuse protokollid ja D. Krasnopjorovi ütlused. Alates oktoobri keskpaigast 2003 hakkas N.A. ütluste järgi ta müüma narkootikume, mille oli saanud I. Sinega kaudu A. Davõdovilt. Alates jaanuarist 2004 müüs N.A. heroiini iga päev, st võttis I. Sinega käest heroiini iga päev. N.A. ütlusi kinnitavad maakohtu arvates ka teised asja materjalid, mis muuhulgas hõlmavad nii perekonnanimesid kui ka telefoninumbreid. S.T. sai I. Sinega käest müümiseks heroiini alates veebruarist
MS § 339 lg 1,2 sätestatud menetlusõiguse normide rikkumise tõttu. Viru Maakohtu 08.04.2005 otsusega mõisteti A. Davõdov süüdi ning talle mõisteti karistuseks 5 aastat vangistust. Eelnimetatud kohtuotsust prokuratuur A. Davõdovi suhtes ei vaidlustanud. Viru Ringkonnakohus tühistas 08.11.2005 eelnimetatud maakohtu otsuse täies ulatuses ning saatis asja uuele arutamisele, seoses kriminaalmenetlusõiguse normide olulise rikkumisega. Viru Maakohus rikkus 30.11.2009 otsuse tegemisel KrMS § 341 lg 3 sätteid, kuna raskendas A. Davõdovi olukorda mõistes talle karistuseks 7 aastat vangistust. Tunnistades A. Davõdovi süüdi viitas Viru Maakohus otsuses politseitöötajate G.S. a, M.T. ja R.P. ütlustele. Kaitsja leiab, et antud tunnistajate ütlused A. Davõdovi suhtes olid kuulujuttude tasemel. Maakohus arvas, et ülalnimetatud politseitöötajate operatiivinformatsioon leidis oma kinnituse S.T. ja N.A. ütluste avaldamisega. Sealjuures ei nõustunud maakohus kaitsja põhjendustega, selle kohta, et antud isikute ütluste usaldusväärsusse tuleb suhtuda kriitiliselt, kuna nad olid antud asjas süüdistatavad ning ei kandnud vastutust oma ütluste eest. Lisaks leiab kaitsja, et maakohus ei pööranud tähelepanu sellele, süüdistatav S.T. ei nimetanud kohtueelse uurimise ja kohtuliku uurimise käigus ühtegi konkreetset nime või inimeste hüüdnimesid, kellede käest ta kuulis „Davõdi" kohta. Tema ütlused selle kohta, et I. Sinega rääkis talle A. Davõdovist, ei vasta kaitsja arvates tegelikkusele. Maakohus ei ole kaitsja arvates selgitanud ning arvesse võtnud, et N.A. on andnud uurimise käigus erinevaid ütlusi ning leiab, et need ei või olla süüdimõistva kohtuotsuse põhjenduseks. N.A. avaldas oma 15.01.2004 ütlustes, et ta vajas raha ja kavatses 2004 jaanuaris alustada heroiini müüki, hakates ise sellest I. Sinegaga rääkima. Kaitsja juhib tähelepanu, et eeltoodud ütlustes ei maininud N.A. ühtegi sõna A. Davõdovi kohta. Järgmisel päeval, 16.01.2004, aga esitas politseitöötaja talle küsimuse „Andrjušenka" telefoninumbri kohta. N.A. tunnistas, et nägi A. Davõdovit ühel korral, ta on täidlane, kandis mütsi, mingeid üksikasju tema kohta ei tea, leppis A. Davõdoviga kokku narkootikumide müügi kohta, ta pöördus ise tema poole". 07.06.2004, pärast seda kui N.A. kuulutati tagaotsitavaks andis ta teisi ütlusi, mille kohaselt „ta tundis A. Davõdovit ammu ja kuulis, et ta tegeleb narkootikumidega ning leppis temaga kokku heroiini hinnas". Seega on kaitsja arvates N.A. ütlustes tõsised vasturääkivused, mis on maakohtu poolt jäetud kõrvaldamata. Samuti ei ole maakohus põhjendanud, mispärast ta peab ühtesid ütlusi usaldusväärseteks, teisi aga mitte (KrMS § 312 p 2). KrMS § 7 lg 3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Maakohus ei nõustunud kaitsja väitega selle kohta, et S.T. ja N.A. olid vabastatud vahi alt ainult selle pärast, et nad andsid ütlusi A. Davõdovi vastu. Kohus märkis, et nad olid vabastatud vahi alt muudel põhjustel, kuid kohus ei ole põhjendanud, millistel põhjustel esimese astme kuriteo toimepanemises süüdistatavad vabadusse said. Samuti leiab kaitsja, et maakohus ei saa A. Davõdovi süüd kinnitavaks tõendiks lugeda ka tunnistaja K.K. ütlusi, kuna maakohus ei andnud omapoolset hinnangut tunnistaja ütlustele, mida ta andis mõlema kohtuprotsessi käigus. 14 Kohus viitas oma otsuses anonüümse tunnistaja „J.I. " ütlustele, mida viimane andis kohtueelse uurimise käigus, kuid kaitsja juhib tähelepanu, et nendest ütlustest ei nähtu, et antud tunnistaja oleks suhelnud A. Davõdoviga. „J.I. " ei räägi, et kelle käest ta kuulis, et „Narvas on heroiini müügi pealikuks Davõdov." Lisaks sellele leiab kaitsja, et kohtul puudusid seaduslikud alused nimetatud tunnistaja ütluste avaldamiseks. Kriminaalasja materjalidest ja kohtuotsusest ei nähtu, milline kogus narkootikume oli nendes pakkides, mis olid ära võetud A. Skvortsovi kõrvalt ning milledel olid tuvastatud A. Davõdovi bioloogilised materjalid. Samuti puudub kriminaalasja materjalides ekspertiis, millest nähtuks, millisest narkootikumide kogusest piisaks narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele, kuigi taolise ekspertiisi teostamise vajadus tuleneb Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3 nõuetest. Antud säte jõustus 01.07.2005, kui kriminaalasi oli juba kohtu menetluses. Samas on
lg 2 kohaselt seadusel, mis välistab teo karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda, tagasiulatuv jõud. Kaitsja arvates oleks pidanud kohaldama A. Davõdovi suhtes Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 31 lg 3,
A. Davõdovi apellatsioon A. Davõdov taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises
Samuti taotleb A. Davõdov kohtul arvesse võtta möödunud pikka aega ning mitte määrata karistuseks reaalset vangistust, vaid lugeda vahi all oldud aeg kantuks vangistusega. A. Davõdov leiab, et maakohus, uurides tema süüd puudutavaid tõendeid, tõlgendas lahknevusi ütlustes ja ekspertiisides ühekülgselt ja eelarvamuslikult. Näiteks esitati A. Davõdovile süüdistus paberilehe omamises, millel on tema DNA sarnased jäljed, kuid pakikesed, mis selles paberis olid, ei läbinud DNA ekspertiisi. A. Davõdovi arvates oli ekspertiisi mittetegemise põhjuseks asjaolu, et politseil oli teada, et ta nimetatud pakikesi kätte ei võtnud ja et need ei olnud tema omad. A. Davõdov märgib, et DNA jälgede olemasolu on ta selgitanud ammendavalt oma ütlustes, mida kinnitasid ka I. Sinega ja A. Skvortsov. 15 Lisaks on A. Davõdov seisukohal, et arusaamatu on asjaolu, et asja uuel arutamises mõisteti talle prokuröri poolt küsitud karistusest suurem karistus, kuigi maakohus raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Samuti ei võtnud maakohus arvesse A. Davõdovi suhtes esinevaid kergendavaid asjaolusid: naise haigus; kaks last, kellest üks invaliid. Samas apellatsiooni täienduses taotleb A. Davõdov Viru Maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises
Esiteks märgib A. Davõdov apellatsioonis, et kriminaalasjas tehti 08.04.2005 otsus, millega mõisteti talle 5 aastat vangistust. 08.11.2005 muutis Viru Ringkonnakohus maakohtu otsuse ning saatis kriminaalasja uueks läbivaatamiseks maakohtusse. A. Davõdov leiab, et uuel maakohtu koosseisul ei olnud õigust talle määrata suuremat karistust kui 5 aastat vangistust. Teiseks märgib A. Davõdov, et tal oli N.A. ga intiimne kohtumine, pärast mida andis talle oma telefoninumbri. N.A. nõudis kohtumiste jätkamist, millest A. Davõdov keeldus. A. Davõdov leiab, et hiljem, kui N.A. peeti narkootikumide eest kinni, mõjutati viimast A. Davõdovi suhtes. A. Davõdovile maksis N.A. kätte selle eest, et A. Davõdov enam temaga kohtuda ei tahtnud. Samuti ei teadnud A. Davõdov ülekuulamise ajal tema ütlustest, samuti ei teadnud ta rääkida seksuaalsuhetest N.A. ga. A. Davõdov on seisukohal, et A. Skvortsovilt saadud pakenditele tehtud DNA ekspertiis, mille kohaselt võis seal olla A. Davõdovi DNA, näitab, et ekspertiis ei ole kategooriline. Lisaks selgitab A. Davõdov, et enne A. Skvortsovi kinnipidamist oli ta saunas koos I. Sinegaga, kuhu tuli tema tuttav, kellel kukkusid tühjad pakendid maha ja mille ta kellegagi koos üles korjas. Üksnes seetõttu leidus seal A. Davõdovi biomaterjali. I. Sinega ütluste osas on A. Davõdov veendunud, et politsei on kallutanud I. Sinegat teda mustama, kuna kuigi I. Sinegat kahtlustati tõsistes kuritegudes, ei ole teda rohkem kinni peetud. Märkimisväärne on asjaolu, et kui A. Davõdov pidi I. Sinegaga kohtuma, siis ei olnud seal I. Sinegat, vaid politseitöötajad, kes A. Davõdovi kinni võtsid. Samuti leiti A. Davõdovi autost pakk narkootikumidega, mis võeti ära ilma A. Davõdovi kohalolekuta. Sellest tulenevalt on A. Davõdovi arvates alust arvamuseks, et kuna politseitöötajad olid tema maja juures, oli neil võimalus see A. Davõdovi auto alla panna. Samuti on A. Davõdov seisukohal, et kuigi maakohtus on palju ekspertiise avaldatud, ei ole teostatud ekspertiisi, mis kinnitaks, et tema auto alt leitud pakkides oleks olnud narkootikumid. Lisaks juhib A. Davõdov tähelepanu, et kohtuistungi protokollis oli õigesti märgitud, et 8 kd, lk 59 ei olnud kohtuistungil avaldatud, mistõttu on maakohus sellele ebaseaduslikult tuginenud ning seega on kohtuotsus ebaseaduslik. I. Sinega apellatsioon I. Sinega taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises
Süüdistuses
Sinega õigeksmõistmist või karistuse kergendamist juuli 2002 kuni september 2002 toimepandud tegudes. I. Sinega rõhutab apellatsioonis süüdistuses
Nimetatud asjaolu on ka kohus tuvastanud. Lisaks peab I. Sinega oluliseks välja tuua, et kannatanud alustasid ise skandaali ja lähenesid I. Sinegale, mida viimaste ütlused ka kinnitavad. Kannatanute lähenemise tõttu kukkus I. Sinega koos lapsega jäisel teel, millest oleksid talle ja lapsele võinud vigastused tekkida. Sellest tulenevalt oli I. Sinega sunnitud kannatanuid tagasi lükkama. Apellatsioonis juhib I. Sinega tähelepanu, et V.Z. ja I.B. ütluste järgi I. Sinega üksnes tõukas kannatanuid ning ei löönud neid. Lisaks rõhutab I. Sinega, et kogu sündmus toimus selle tõttu, et kannatanutele ei meeldinud, kuidas nemad ja teised autoomanikud parkisid. 16 I. Sinega tunnistab oma süüd täielikult juuli 2002 kuni 29.09.2002 toimepandud kuritegudes ja lisab, et siiralt kahetseb. Apellatsioonis märgitu kohaselt ei tunnista I. Sinega süüd novembrist 2002 kuni 07.05.2004 süüdistustes esitatud toimepandud tegudes, kuna ta ei ole kelleltki mingeid narkootikume saanud ega kellelegi edasi andnud. I. Sinega märgib, et N.A. rõõnas teda, olles samal ajal ise süüdistatav ja isik, kes narkootilisi aineid tarvitas. Apellatsioonis avaldatu kohaselt ei ole tema ütlused usaldusväärsed, kuna I. Sinega hinnangul on narkomaanid vanglast pääsemise nimel nõus rääkima ükskõik kelle peale. Samuti tuleb arvestada, et A.H. ja O.T. on narkomaanid ning asjaolu, et nende ütluste kohaselt ei ole nad I. Sinegalt narkootilisi aineid saanud ja et kohtueelsel menetlusel mustasid teda (kui kinni peeti, olid narkojoobes). I. Sinega leiab, et maakohus hindas eelnimetatute ütlusi valesti, lugedes usaldusväärseteks nende kohtueelsel uurimisel antud ütlused. I. Sinega ei nõustu maakohtu arvamusega, et kõik narkootiliste ainetega kinnipeetud täitsid instruktsiooni, mille kohaselt tuli pakk ära visata kui kinni peetakse. Anonüümne tunnistaja „L. “ ütluste kohaselt soetas ta narkootilisi aineid A. Skvortsovilt, aga kinnipidamisel vastas telefonile I. Sinega, millest I. Sinega järeldab, et pärast kinnipidamist andsid politseinikud telefoni I. Sinegale. Samuti ei ole A. Jelissov väitnud, et kotike oleks I. Sinegale kuulunud. Lisaks peab I. Sinega vajalikuks rõhutada, et kõik anonüümsed tunnistajad on asja materjalide kohaselt narkomaanid, keda kohtus ei ole üle kuulatud ja kelle usaldusväärsust ei ole võimalik kontrollida. Samuti on paljud surnud. I. Sinegale jääb arusaamatuks asjaolu, miks kõik tunnistajad narkomaanid lasti vabaks ega kõik ei kanna karistust narkootilise aine kasutamise eest. I. Sinega palub kohtul arvestada, et ta on ilmunud istungile, täitnud korraldusi, sügavalt kahetseb ja on eelnevalt karistamata. Samuti ei ole ta pika aja jooksul rikkumisi toime pannud. Lisaks on tema ülalpidamisel naine, kes tervise tõttu (nägemine) ei saa iseseisvalt töötada ja 2 alaealist tütart, kellele ta on ainuke sugulane ja toitja. A. Skvortsovi apellatsioon A. Skvortsov taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises ning õigeksmõistva otsuse tegemist talle süüks arvatud kuritegudes. Samas leiab apellant alternatiivselt, et kui teda õigeks ei mõisteta, siis tuleb kuriteod ümberkvalifitseerida kergemaliigiliseks ja vähendada mõistetud karistust. A. Skvortsov leiab, et maakohtu otsus rajaneb valedele järeldustele, kuna uurimisel lähtuti operatiivandmetest ja anonüümsete tunnistajate ütlustest. A. Skvortsov leiab, et ajaliselt on asja uurimine suunatud ajale, kui tema katseaeg ei olnud veel läbi (sai läbi 30.07.2002). A. Skvortsov ei eita, et tal oli auto, millega ta väidetavalt anonüümse tunnistaja juures käis, kuid märgib, et soetas selle pärast katseaja lõppu, s.o augusti lõpus 2002, kuna kuni 20.08.2002 töötas turvamehena autoparklas. Nimetatud asjaolu tõendab I.S. , kelle ütluste kohaselt andis viimane auto talle kasutusse augustis 2002. Sellest tulenevalt on A. Skvortsov seisukohal, et anonüümsete tunnistajate ütlused on vastuolus, mistõttu ei ole kindlaks tehtud tegude toimepanemise aega. Lisaks leiab A. Skvortsov, et kohtuistungil ei ole leidnud kinnitust, et ta sai A. Davõdovilt ja I. Sinegalt narkootilist ainet ja hoidis neid aadressil XXX-XX , kuna ei ole ühtegi asjaolu, mis sellele viitaks. Samuti puuduvad tõendid asjaolu kohta, et A. Skvortsov organiseeris koos A. Davõdovi ja I. Sinegaga grupi. A. Skvortsov märgib, et maakohus võttis otsuse tegemisel aluseks I. Sinega eeluurimisel antud ütlused, kuid tegelikult ei ole A. Skvortsovi vastu ükski tunnistaja ütlusi andnud nii eeluurimisel kui hiljem kohtus. A. Skvortsov leiab, et manukate ütlused ei saa tema süüd tõendada, kuna viimased kutsuti kohale pärast A. Skvortsovi kinnipidamist dokumentide vormistamiseks, mistõttu ei saanud nad teada, kellele kuuluvad narkootikumid ja teised asjad. Maakohus tugineb tunnistaja Koršunovi ütlustele jättes tähelepanuta, et viimane oli vahi all ja politsei lubas vahi alt vabastada, kui räägib, mida teab. A. Skvortsov leiab, et Koršunovi ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna on vastuolulised. 17 Apellatsioonis märgitu kohaselt selgitavad A. Skvortsovi enda ütlused, kust sai pakenditele tema DNA või tema DNAga sarnane DNA. Nimelt leidis taksopeatuses oma autost tikutoosi, mille keegi klientidest oli maha unustanud ja kust avastas pakikese pulbriga. Lisaks leiab A. Skvortsov, et anonüümsete tunnistajate ütlusi ei ole võimalik tõenditena kasutada, kuna anonüümsuse printsiipi kohaldades on seadust rikutud, millele viitas Riigikohus otsuses 3-1-1-102-02 ja kaitsja. A. Skvortsovi hinnangul on maakohus hinnanud asja ühekülgselt olles süüdistaval poolel, mistõttu on A. Skvortsov seisukohal, et maakohus on olnud kallutatud. A. Skvortsov leiab apellatsiooni lisas, et maakohus oleks pidanud kvalifitseerima tema teod vastavalt kehtivale seaduse redaktsioonile. Seega mitte üksnes
järgi (otsuse lk 12), kuna kehtivas redaktsioonis on nimetatud paragrahvis mitu lõiget. A. Skvortsovile esitatud süüdistuse episoodis
lg 2 p 1,2 järgi organiseerimise kohta märgitakse apellatsioonis, et maakohtu otsuses ei ole toodud ühtegi narkootilise aine üleandmise episoodi I. Sinega, A. Davõdovi ja A. Skvortsovi vahel. A. Skvortsovile esitatud süüdistuse episoodis
lg 2 p 1,2 järgi müümises erinevatele isikutele märgitakse apellatsioonis, et asjas on eeluurimisel ülekuulatud anonüümne tunnistaja „L. “, keda kohtuistungil üle kuulatud ei ole. Samuti ei nähtu anonüümse tunnistaja ütlustest, miks ta arvab, et hankis just A. Skvortsovilt narkootilist ainet ja just heroiini. Lisaks tuleb A. Skvortsovi arvates tähelepanu juhtida, et narkootilist ainet nimetatud eelnimetatud episoodis ära ei võetud ega uuritud. A. Skvortsovile esitatud süüdistuse episoodis
lg 2 p 1,2 järgi müügist järelejäänud narkootikumi kohta, mis politsei poolt ära võeti, leiab A. Skvortsov, et nimetatud tegu on vääralt kvalifitseeritud, kuna nimetatud episood, millal A. Skvortsovilt narkootilist ainet ära võeti, on ainus toimepandud tegu A. Skvortsovi osavõtuga ja mitte grupis. Seetõttu saab A. Skvortsovi tegevust kvalifitseerida üksnes § 184 lg 1 järgi. Nimetatud episoodi kohta peab A. Skvortsov oluliseks apellatsioonis märkida, et ta eitab sündmuskohal leitud esemete talle kuulumist. Kuna A. Skvortsov keeldub omaks tunnistamast kahte äravõetud pakki ja kohtuistungil on tuvastatud, et A. Skvortsov toodi sündmuskohale käeraudades, siis on küsitav, kas A. Skvortsov sai, olles ise käeraudades, midagi oma taskust välja visata, kuna tal ei olnud võimalik taskust midagi välja võtta. A. Skvortsovi süüdistuse
“, keda kohtuistungil üle ei kuulatud. Nimetatud tunnistaja ütlustest ei ole selge, miks ta leiab, et just A. Skvortsov ostis narkootikume ja just heroiini. Samuti maakohus ei motiveeri, miks ta leiab, et tunnistaja „A. “ hankis A. Skvortsovilt just heroiini. Seega on rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 p 7,8. järgi. Lisaks peab A. Skvortsov oluliseks viidata Riigikohtu lahendile 3-1-1-102-02, mille kohaselt ei või õigusemõistmist rajada anonüümsete tunnistaja ütlustele. Eeltoodust tulenevalt leiab A. Skvortsov, et anonüümsete tunnistajate ütluste hindamisel, tuleb tunnistajate usaldusväärsust igal hetkel hinnata. Nii on Riigikohus märkinud otsuses 3-1-1-102-02 p-s 5.2., et „käesolevas kriminaalasjas on anonüümseteks tunnistatud kõik seitse tunnistajat, kusjuures seda on tehtud KrMK § 791 lg 1 rikkumisega. Nimelt konstateeritakse kõigil seitsmel juhul trafaretselt koostatud määrustes, et "Tunnistaja avaldas, et soovib jääda kriminaalmenetluses anonüümseks tema ja temale lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks. Taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele." Sellist määrust ei saa lugeda põhistatuks KrMK § 791 lg 1 mõttes, sest pole ka võimalik hinnata, kas anonüümsust kasutati tõepoolest tunnistajate julgeoleku tagamiseks või see tulenes soovist väärata tõendite vahenditut uurimist. Käesolevas kriminaalasjas on 7 anonüümset tunnistajat, kuid ei nähtu, „milline oht ähvardab just nimelt selles asjas tunnistajatena ülekuulatavaid isikuid.“ Seega leiab A. Skvortsov, et 18 tunnistajate puhul anonüümsuse rakendamist on tehtud seadust rikkudes, millele on ka Riigikohus otsuses viidanud. V. Dmitrijevi kaitsja J. Tušinskaja apellatsioon V. Dmitrijevi kaitsja taotleb apellatsioonis V. Dmitrijevi suhtes süüdimõistva otsuse tühistamist menetlusõiguse normide rikkumise tõttu ning V. Dmitrijev esitatud süüdistustes õigeks mõista. Esiteks leiab kaitsja, et maakohus ei ole piisavalt analüüsinud anonüümsete tunnistajate ütlusi ning pole andnud hinnangut sellele, kas nende tunnistajate ütlused on piisavaks isiku süüdimõistmiseks ja kas need riimuvad teiste tõenditega kriminaalasjas. Lisaks on kaitsja seisukohal, et uurimise käigus on põhjendamatult kohaldatud tunnistajate suhtes anonüümsuse printsiipi. Nii näiteks on kaitsja arvates „V.G. i", „J.T. " anonüümsuse printsiibi kohaldamise määrused tehtud põhjendamatult, kuna ei ole märgitud, kust ja mil moel on nad ohustatud V. Dmitrijevi poolt. Maakohtu järeldus, mille kohaselt leiti V. Dmitrijevi süü tõendina tema kinnipidamine 20.11.2003 narkootiliste ainete levitamiseks mõeldud klassikalise komplektiga, kus oli 23 pakikest heroiini, kahe telefoni ja suure summa rahaga 1 972 krooni, ei vasta kaitsja arvates tegelikkusele ja ei riimu asja teiste tõenditega. Tunnistajad R.P. , M.T. , G.S. näitasid, et kaks toosi heroiinipakikestega leidsid nad puu juurest viie meetri kaugusel XXX-XX maja juurest, kuid keegi nimetatud tunnistajatest ei öelnud, et narkootikumid olid ära võetud V. Dmitrijevilt, või viimane oleks need ära visanud. Kaitsja leiab, et 12.12.2003 ekspertiisiaktiga JSTs GE-3894-03/10367 on tehtud kindlaks, et V. Dmitrijevi ja A. Jelessovi kinnipidamisel avastatud minigrip pakikestes sisaldus bioloogiline materjal, mis pärineb V. Dmitrijevilt, kuid nimetatud ekspertiisiakt tõendab vaid V. Dmitrijevi ja A. Jelessovi ütlusi, mille kohaselt A. Jelessov näitas tikutooside sisu V. Dmitrijevile. Lisaks on kaitsja seisukohal, et V. Dmitrijevi korteris ära võetud minigrip pakikesed, kummkindad ja mobiiltelefon ei kinnita V. Dmitrijevi tegevust narkootikumide levitamises ning maakohtu selline järeldus ei ole millegagi tõendatud. Avastatud esemetele teostatud ekspertiisiga on tuvastatud, et neilt ei ole leitud narkootiliste ainete jälgi. Samuti võivad eespoolnimetatud esemed võivad olla tavapärases kasutuses ükskõik millises peres ning seetõttu ei saa nende olemasolu V. Dmitrijevi korteris olla temale süüksarvatud kuriteo tõenditeks. Ühtlasi leiab kaitsja, et maakohus on oluliselt ka kriminaalmenetlusõigust rikkunud KrMS § 339 lg 2 järgi, kuna see tõi kaasa ebaseadusliku või põhjendamatu kohtuotsuse. KrMS § 341 lg 3 kohaselt esimese astme kohus võib kriminaalasja uuesti arutades raskendada süüdistatava olukorda vaid siis, kui kriminaalasja apellatsiooni korras arutamise üheks aluseks oli prokuratuuri või kannatanu apellatsioon, milles taotleti süüdistatava olukorra raskendamist. Käsitletaval juhul ei prokuratuur ega kannatanu apellatsiooni Valeri Dmitrijevi suhtes esitanud, kuid maakohus mõistis asja uuel arutamisel V. Dmitrijevile karistuseks 5 aastat vangistust. V. Dmitrijevi apellatsioon V. Dmitrijev taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises
Dmitrijev õigeks või kergendada karistust. Lisaks leiab V. Dmitrijev, et maakohus on rikkunud menetlusnorme. Apellatsioonis märgitu kohaselt mõisteti V. Dmitrijevile esialgse maakohtu otsusega enne selle tühistamist karistuseks 4 aastat vangistust. Viru Maakohus suurendas mõistetud karistust pärast uut läbivaatamist ühe aasta võrra, mis on V. Dmitrijevi arvates lubamatu, kuna esialgset maakohtu otsust prokurör ei kaevanud. Samuti ei ole maakohus teinud ekspertiisi narkootilise aine koguse kohta, milles seisneb V. Dmitrijevi süüdistus. Lisaks ei ole maakohtus tõendatud ühtegi episoodi süüdistusest, kuna tõendid on anonüümsed tunnistajad. Lisaks leiab V. Dmitrijev, et maakohus on kasutanud tema nimekaimu Valeri Dimitrijevi (sünd. XXXX) süüd kinnitavaid tunnistusi. V. Dmitrijev selgitas kohtus, et tegemist on täiesti teise 19 inimesega, kuid maakohus ei pööranud sellele tähelepanu. Sellega on eeluurimisel koostatud dokumente võltsitud. Samuti on V. Dmitrijev seisukohal, et maakohus on muutnud ootamatult tõkendit enne kohtuotsus jõustumist ja ei võtnud arvesse V. Dmitrijevi perekonnaseisu. V. Dmitrijev märgib, et tal jäi maha töötu naine koos kümnekuuse rinnalapsega. A. Jelessovi kaitsja V. Manjuki apellatsioon A. Jelessov kaitsja taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist A. Jelessovi süüdimõistmises
Jelessovile esitatud süüdistuses koosseisu puudumise tõttu. Esiteks märgib kaitsja, et A. Jelessov ei olnud teadlik tikutoosides olevast narkootilisest ainest ning viimaseid ei ole A. Jelessov kunagi ka tarvitanud. Samuti avaldas maakohus põhjendamatult anonüümse tunnistaja „J.I. “ ütlused, kuna viimase viibimiskoht on teadmata. Lisaks ei ole võimalik süüd tuvastada pelgalt anonüümsete tunnistajate ütlustele tuginedes ja sellele viitab ka Riigikohus. Samuti juhib kaitsja tähelepanu asjaolule, et kriminaalasja arutamisest on möödunud rohkem kui 5 aastat ning A. Jelessov on olnud rohkem kui 3 aastat vabaduses, kus tal on pere ja töötab. A. Jelessovi apellatsioon A. Jelessov taotleb apellatsioonis Viru Maakohtu otsuse tühistamist tema süüdimõistmises
lg 2 p 1,2 järgi ja tema õigeksmõistmist talle esitatud süüdistuses koosseisu puudumise tõttu. Apellatsioonis selgitab A. Jelessov, et 20.11.2003 läks ta mööda Tallinna mnt ning märkas kahte tikutoosi, korjas need üles ja nägi nende läheduses baretti, mille võttis ka kaasa ja läks koju. A. Jelessov nägi, et tikutoosides on tundmatud pakid, mistõttu otsustas pöörduda V. Dmitrijevi poole, et nõu pidada, mida tikutoosidega teha. V. Dmitrijev soovitas tikutoosid ära visata või politseisse pöörduda. A. Jelessov ja V. Dmitrijev väljusid viimase trepikojast ja said natuke kõndida kui politsei neid kinni võttis ja neid Narva Politseiprefektuuri viis. A. Jelessovit kuulati seal üle kahtlustatavana
A. Jelessov märgib, et ei ole kunagi narkootikume tarvitanud ja neid edasi andnud. Lisaks selgitab A. Jelessov, et vabaduses töötas ta XXX . Tal on pere- mitte töötav naine ja 10aastane
lg 2 p 1, 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Valeri Dmitrijevi karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Andrei Jelessovi karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi ja lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Andrei Skvortsovi süüditunnistamises ja karistamises
lg 1 järgi, karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi, liitkaristuse mõistmises
lg 2 järgi ning lõpliku ärakandmisele kuuluva karistuse osas; - Igor Sinega karistamises
lg 2 p 1, 2 järgi, karistuste liitmises
Maakohtu otsuse põhiosas esitatud motiivide ja järeldustega süüdistatavate süüditunnistamises aga ringkonnakohus enamikus nõustub ning selles osas on apellatsioonid põhjendamatud ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selles esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Vastupidiselt osades apellatsioonides märgitule ei tuvastanud ringkonnakohus maakohtu otsuses kriminaalmenetlusnormide rikkumisi, mis seaks kahtluse alla kriminaalasjas uuritud tõendite põhjenduste osa (välja arvatud ekspertiisiakti nr AN-542-04/3986 (12.05.2004) avaldamine). Küll leiab ringkonnakohus, et maakohus on rikkunud KrMS § 341 lg 3 sätestatud põhimõtet ja sellega mõistnud süüdistatavatele ebaõigesti karistused, milliseid asjaolusid ringkonnakohus käsitleb eraldi süüdistatavatele mõistetava karistuse osas allpool. Ringkonnakohtul ei ole põhimõttelisi etteheiteid maakohtule seoses süüdistatavate süüdistust kinnitavate tõendite analüüsi ja otsuse põhiosas esitatud sellekohaste järeldustega. Maakohtu otsus on põhjalik, selle ülesehitus igati asjakohaselt ja jälgitavalt esitatud vastavalt kohtuotsuse põhiosale esitatavatele nõuetele KrMS § 312 p 1, 2, 3 mõttes. Kohtupraktikas kinnistunud põhimõtte kohaselt tähendab kohtuotsuse põhistatus seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav ja ringkonnakohus leiab, et seda maakohtu otsus ka tõendite uurimuslikus osas on. Esmalt on otsuses esitatud süüdistatavate süüd kinnitavad tõendid (16 kd tl 4-17), millele järgneb ka põhjalik tõendite analüüs (16 kd tl 18-29). Arvestades menetluse algust aastal 2002 ja võrreldes kohtupraktikas analoogseid narkosüütegude kriminaalasju, leiab ringkonnakohus, et käesolevas asjas on kogutud süüstavate tõendite hulk märkimisväärne. Süüdistatavate endi ja kaitsjate apellatsioonides taotletakse põhiliselt süüdistatavate õigeksmõistmist, mistõttu nende süüdistust kinnitavate tõendite vaidlustamine on paljuski kattuv. Nii seatakse kahtluse alla enamus isikulisi tõendeid (kaassüüdistatavate, tunnistajate, anonüümsete tunnistajate ütlused), samuti dokumentaalsed tõendid (vaatlusprotokollid, ekspertiisiaktid). Veel leitakse, et kriminaalasja menetlusega tegelenud politseitöötajate tegevus oli ebaseaduslik. Käsitledes küll süüdistatavate ja nende kaitsjate apellatsioonides vaidlustatut mõningase alajaotusena ei pea ringkonnakohus siiski vajalikuks paljuski kattuvat üle korrata, mis juba ühe süüdistatava puhul on käsitlemist leidnud. Ringkonnakohus ei nõustu mõnedes apellatsioonides sisalduva seisukohaga, et maakohtu otsus rajaneb oletustel ja ei sisalda vajalikku argumentatsiooni. Maakohus on otsuse põhiosa põhjalikult argumenteerinud ja tõenditest tulenevalt järeldused detailselt esitanud. Maakohtu 21 otsuses esitatud motiveeritud süüstavate tõendite analüüs ei pea argumenteerima igat hüpoteetilist asjaolu, millised on püstitatud süüdistatavate ja kaitsjate kaitseversioonides ning millised asuvad üksteist kordama. Ringkonnakohus märgib, et süüdistatavate näol oli tegemist süüdistuses märgitud ajaperioodidel aktiivselt narkootilist ainet (põhiliselt heroiin) käitlevate isikutega, kes kasutasid selle omandamisel ja edasimüümisel ka piisavalt aja-ja võimetekohast konspiratiivsust. Riigikohtu lahendis 3-1-1-15-10 on märgitud, et süüdistatava kasuks tuleb tõlgendada vaid selline kõrvaldamata kahtlus süüdistusversiooni paikapidavuses, mis on konkreetseid asjaolusid arvestades eluliselt usutav. Puudub õiguslik keeld isiku süüditunnistamiseks ka ainuüksi kaudsete tõendite alusel. Otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid selle poolest, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Seetõttu omandab kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Maakohus on otsuses piisava põhjalikkusega analüüsinud, millised tõendid kinnitavad süüdistatavate poolt
lg 2 p 1, 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemist grupis, viidanud konkreetsetele tõenditele, millele need järeldused on rajatud ning seda põhjendanud. Käesoleva kriminaalasja süüdistuste tõendatuse ja tõendite hindamise puhul lähtub ka ringkonnakohus KrMS §-dest 60, 61, milledes sisalduva kohaselt tõendatus on kohtul tõendamise tulemusena kujunenud veendumus, et tõendamiseseme asjaolud on olemas või puuduvad, samuti asjaolu, et kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Apellatsioonides käsitletakse põhimõtteliselt samu vastuväiteid süüdistustele, mis olid kaitseversioonide sisuks juba maakohtus. Maakohus on sellekohaseid ütlusi ja vastuväiteid otsuse motiveerivas põhiosas käsitlenud ja need põhistatult ümber lükanud. Samas on maakohus ka motiveerinud milliste isikuliste tõendite ütlustesse suhtub kohus kriitiliselt. Läbivalt püütakse apellatsioonides kahtluse alla seada ka menetluses osalenud politseametnike tegevuse seaduslikkust, väites, et nad on kallutanud ja survestanud anonüümseid tunnistajaid, tunnistajaid, kaassüüdistatavaid (näit. süüdistatav I. Sinega) ning sundinud andma valeütlusi süüdistatavate osas. Miks peaks olema politseitöötajatel aga taoline huvitatus, polegi osatud süüdistatavate ja kaitsjate poolt usutavalt ja mõistuspäraselt seletada ning taolise väite kinnituseks puuduvad kriminaalasjas tõendid. Veel tuleb kriminaalasjas kogutud tõenditest ja politseitöötajate ütlustest (M.T. , G.S. ) tulenevalt rõhutada, et süüdistatavate (Skvortsov, Sinega, Jelessov, Dmitrijev, Davõdov) kinnipidamine ja sellega seoses narkootilise aine leidmine ning äravõtmine politseitöötajate poolt ei olnud juhuslik. Narkootilise ainega süüdistatavate kinnipidamine oli võimalik eelkõige politseitöötajate poolt kogutud operatiivse info tõttu, mille kohaselt teatud grupp isikuid tegeles aktiivselt narkootilise aine (heroiini) käitlemisega. Süüdistatavate omavaheline ja telefoniline suhtlus narkootilise aine tarvitajate ja ostjatega kinnitavad ilmekalt kuidas toimus selle käitlemine detailsemalt ning mida maakohus on motiivide osas avanud. Algselt kriminaalasjas süüdistatavatena figureerinud N.A. ja S.T. ütlused ning nendele maakohtu poolt antud hinnang riimub teiste süüdistust kinnitavate tõenditega. Maakohus on avanud ka süüdistatava A. Davõdovi, kui endise politseitöötaja juhtiva rolli grupis. Veel on detailselt ära näidatud tehnikavahenditest (telefonid, SIM-kaardid) tulenev süüdistatavate ja nendega seotud isikute vaheline seotus narkootilise aine käitlemisel. 22 On eluliselt mitteusutav, et kui kaitseversioonina süüdistatavad elasid justkui legaalset elu, siis ootamatult peetakse nad kinni ja nende juurest leitakse suures kogus narkootilist ainet. Maakohus on juba kirjeldanud süüdistatavate tegevust, mida iseloomustab informatiivne napisõnalisus üksteisega suhtluses ja ettevaatlikkus, et välistada ja minimaliseerida seadusvastase tegevuse võimalikku paljastamist jälitustoimingute teel. Käesoleva kriminaalasjas on tabatud suures koguses narkootilise ainega süüdistatavad mitmel korral kohapeal politseitöötajate poolt. Samas sisaldavad kriminaalasja materjalid arvukalt tõendeid, kus narkootilist ainet (heroiini) on süüdistavate poolt edasi antud ja müüdud süsteemselt ja korduvalt narkootilise aine tarvitajatele. Riigikohtu lahendi 3-1-1-68-09 kohaselt kui on tõendatud narkootilise aine müümine tarvitajatele ühekordse annusena, kuid hilisemalt on võimatu kindlaks teha, millise kontsentratsiooniastmega ainega oli tegu, on tõepoolest loogiline väita, et narkootilist ainet on käideldud koguses, millest piisab narkootilise joobe tekitamiseks. Ringkonnakohus leiab, et ajafaktori toimes ei asetu narkootilise aine üleandmine kahtluse alla ka siis kui pole teada selle täpne kuupäev. Käesoleval juhul on tunnistajate ja „anonüümsete tunnistajate“ antud ütluste põhjal oluline, et on usaldusväärselt teada ajaliselt perioodid, millal see toimus. Apellatsioonide vastuväidete kohaselt seadvat süüdistusi kahtluse alla asjaolu, et vaatamata isikulistele tõenditele (ütlused) pole väidetavat narkootilist ainet ära võetud ja pole täpselt teada millise ainega oli tegemist. Siinkohal leiab ringkonnakohus, et kuna narkootilist ainet anti edasi ja müüdi süsteemselt ja korduvalt, siis tuleb lugeda süüdistatavate süülises tegevuses õigustatult tuvastatuks, et tegemist oli narkootilise ainega selle soovitud toimes ja nimetuses, muidu poleks narkootilise aine tarbijate sihtgrupp esitanud jätkuvalt tarbimisnõudlust ning oleks avaldanud rahulolematust aine koostise osas süüdistatavatele. Ringkonnakohus nõustub siinjuures seisukohaga, et kriminaalasjas võib üldjuhul narkootiliste ja psühhotroopsete ainete olemasolu tuvastada kõigi kriminaalmenetluses lubatud tõenditega, mitte üksnes eksperdiarvamusega. Riigkohtu lahendis 3-1-1-67-08 on märgitud, et kriminaalasjal nr 3-1-1-121-06 oli kohtupraktikat suunav tähendus narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse (NPALS) ühetaolise kohaldamise küsimuses. Selles otsuses rõhutati, et aine koguse määratlemisel
tähenduses omab õiguslikku tähendust NPALS § 31 lg 3 esimene lause, mille kohaselt on suur selline kogus narkootilist ainet, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Riigikohus selgitas, et esmalt tuleb kohtul võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele narkootikumidega kokkupuutes olnud isikule ja seejärel tuleb otsustada, kas isikult ära võetud ainest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte. Nende küsimuste lahendamisel tuleb lähtuda puhta, mitte aga segatud aine kogusest. Seda, et narkootilise aine suure koguse kindlaksmääramisel tuleb lähtuda üksnes NPALS § 31 lg 3 esimesest lausest ja võtta aluseks vaid puhta, mitte aga segatud narkootilise aine kogus, mis tähendab seda, et seguaine mass iseenesest ei saa olla aluseks rääkimaks narkootilise aine suurest kogusest karistusseadustiku eriosa tähenduses, on Riigikohus selgitanud hiljem korduvalt. Samas lahendis märgitakse, et Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seadus küll selgitab, mida mõista narkootilise aine suure koguse all, kuid ei sätesta täpseid määrasid, millest alates saab rääkida narkootilise aine suurest kogusest isiku teo karistusõiguslikul hindamisel. Narkootilise aine suur kogus kui
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo koosseisuline tunnus on tõendamiseseme osa, mis tuleb kohtul igas kriminaalasjas tuvastada. 23 Riigikohtu praktika kohaselt tuleb esmalt kohtul võtta seisukoht, milline on konkreetse narkootilise aine kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks ühele keskmisele isikule. Nimetatud asjaolu tuleneb tõsiasjast, et narkootilised ained on liigiti enda toimeomadustelt äärmiselt erinevad (nn pehmed ja tugevad narkootikumid). Seejuures tuleb aluseks võtta puhta, mitte aga segatud aine kogus. Järgneva sammuna tuleb tuvastada, millises koguses narkootilist ainet isik käitles ning kas sellest piisab narkojoobe tekitamiseks kümnele isikule või mitte. NPAS § 31 lg 3 teist lauset tuleb mõista vaid tähenduses, et vaatamata sellele, millise kontsentratsioonini on segamise tulemusel viidud reaalse narkootilise aine kogus, on jätkuvalt tegemist narkootilise ainega. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistatavate süüdistustes sisustatud arvukaid üksikjuhtumeid, mil süüdistatavad käitlesid väikeses koguses narkootilist ainet. Ka tegude tehiolud viitavad asjade sarnasele käigule ehk eelnev narkootilise aine omandamine ja seejärel selle edasiandmine. Kõiki üksiktegusid iseloomustab ka sama õigushüve ründamine, milleks narkootikumidega seotud süütegude puhul on rahvatervis (mõlema sätte üldisemaks eesmärgiks on piirata narkootiliste ainete tsiviilkäivet). Oluliseks tunnuseks, mis võimaldab kõiki neid väikese koguse narkootilise aine käitlemisi vaadelda jätkuva süüteona, on nende üksikepisoodide ajaline lähedus alates 2002 aasta suvest. Ringkonnakohus leiab kohtupraktikast tulenevalt, et objektiivse kõrvaltvaataja tavaline elukogemus laseb süüdistatavate tegevuses käesolevas kriminaalasjas näha narkodiilerlust, mis seisneb süstemaatilises narkootiliste ainete ebaseaduslikus käitlemises - konkreetsel juhul narkosõltlastele narkootiliste ainete müümises. Seejuures on avatud maakohtu otsuses suhtlus ja seosed, mis on omased narkootilist ainet aktiivselt käitlevatele isikutele. Süüdistatavate tegevust aktiivsete narkootilise aine käitlejatena kinnitavad ka maakohtu otsuses nimetatud spetsiifilised esemed. On eluliselt usutav, et riski vähendamiseks ei kanna narkodiilerid korraga kaasas suurt kogust narkootilist ainet. Karistusõiguslikult tuleb aga anda hinnang narkootikumide müüjate tervikkäitumisele, mitte ainult näiliselt eraldatud üksikepisoodidele. Sisuliselt realiseerivad need isikud
süüteokoosseisu, kui nad on pidevas puutumuses narkootiliste ainetega selle edastamisel tarvitajatele. Käesolevas kriminaalasjas on süüdistuste küllaldasele konkreetsusele tuginevalt maakohus kohtus uuritud tõenditest tulenevalt tuvastanud narkootilise aine annused, mida süüdistatavate poolt edasi anti. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus tõenditest tulenevalt õigustatult tuvastanud narkootilise aine ebaseadusliku käitlemise süüdistatavate poolt suures koguses. Ringkonnakohus leiab, et lisaks isikulistele tõenditele kinnitavad käesolevas kriminaalasjas narkootilise aine suures ulatuses käitlemist süüdistatavatelt ära võetud aine kogused. Maakohus on põhjendatult heroiini koguse kindlaksmääramisel järeldanud, et süüdistatavad omandasid, hoidsid ja andsid edasi heroiini korduvalt ning tegemist oli kümnete grammidega (16 kd tl 28 pöördel). Heroiini toimeannus ühele inimesele on tavaliselt 5-10 mg (0,005-0,010 grammi), kuid kui isegi äärmuslikke erandeid arvestada on ühele inimesel toimeannuseks 3-16 mg (0,03 – 0,016 grammi) puhast ainet. Seega kümnele inimesele piisab narkojoobe tekitamiseks 30-160 mg (0,03 – 0,16 grammi) heroiinist. Nii näiteks ekspertiisiakti nr AN-1545-03/10366 (5 kd tl 72-73) eksperdiarvamuse kohaselt ekspertiisiks esitatud 23-s minigrip kilekotis olev pulber kogukaaluga 4,196 g sisaldas 14 % heroiinhüdrokloriidi, milles oli puhast heroiini 0,511 g. Nimetatud 0,511 g ( 511 mg) puhtast heroiinist piisab seega 32-170 inimesele ( 32 inimest kui toimeannus on 16 mg ja 170 inimest kui toimeannus on 3 mg). 24 Mitmetes apellatsioonides peetakse ka võimatuks kriminaalasjas anonüümsete tunnistajate ütluste kasutamist tõendina, kuna olevat rikutud anonüümsuse printsiipi kasutades seadust. Siinjuures on viidatud Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-102-02, mille kohaselt on erandiks kannatanu ja tunnistaja anonüümsuse rakendamine, mida vastavalt KrMK §-le 791 kohaldatakse kannatanu ja tunnistaja või neile lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks. Sellisel juhul ei kajastata uurimistoimingu protokollides andmeid, mis võimaldaksid neid isikuid identifitseerida. Riigikohtu kriminaalkolleegium oli seisukohal, et sedavõrd olulise erandi rakendamine kriminaalasja eeluurimisel vajab igal konkreetsel juhtumil ka põhistamist - millisel alusel on uurija leidnud, et kannatanu või tunnistaja julgeolekut pole võimalik tagada teisiti, kui anonüümsuse kasutamisega. Nimetatud lahendis Riigikohus pidas rikkumiseks KrMK § 791 lg 1 mõttes olukorda, kus konstateeritakse kõigil juhtudel trafaretselt koostatud määrustes, et "Tunnistaja avaldas, et soovib jääda kriminaalmenetluses anonüümseks tema ja temale lähedaste isikute julgeoleku tagamiseks. Taotlus on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele." Sellist määrust ei saa lugeda põhistatuks KrMK § 791 lg 1 mõttes, sest ei määrusest - nagu muuseas ka teistest kriminaalasja materjalidest - ei selgu, milline oht ähvardab just nimelt selles asjas tunnistajatena ülekuulatavaid isikuid, kellelt see oht lähtub, millist iseloomu ja intensiivsust omab. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas ei saa menetleja määrusele KrMK § 791 lg 1 mõttes vähest põhistatust ette heita. Nii on näiteks 04.10.2002 koostatud anonüümsuse rakendamise määruses tunnistaja ”P.Ž. i” osas konkreetselt märgitud, et anonüümsust rakendatakse seoses asjaoluga, et tunnistaja on tuttav I. Sinegaga ja kardab temapoolset ähvardust ja kättemaksu (1 kd tl 41). Tunnistaja ”A.Z. ” puhul on märgitud ( 5 kd tl 97), et isik on tuttav uurimisaluse Dmitrijeviga ning kardab ähvardusi ja kättemaksu Dmitrijevi ja tema sõprade poolt, kes on kuritegelikust ringkonnast. Samuti on anonüümsete tunnistajate ”J.T. ” ja ”L. ” puhul määrustes (6 kd tl 26, 1 kd tl 229) märgitud, et tunnistaja on uurimisaluste Sinega ja Krasnoperoviga tuttav ja kardab Sinega vabaduses viibiva kuritegeliku ringkonnakonna ähvardusi ja kättemaksu, kes on Sinegaga sõbralikes suhetes kuna annab uuritavate kohta ütlusi. Samuti on märgitud määruses tunnistaja ”L. ” puhul, et ta on tuttava uurimisaluste Sinega ja Skvortsoviga ning kardab nendepoolset ähvardust ja arveteõiendmist seoses ütluste andmisega. Samas lahendis Riigikohus märkis, et Euroopa Inimõiguste Konventsiooni artikkel 6 lg 1 ja lg 3 p "d" sisu tähendab, et kohtualusele antaks küllaldane ja nõuetele vastav võimalus esitada vastuväiteid ja küsitleda vastaspoole tunnistajaid. Kuigi Euroopa Inimõiguste Kohus on asunud seisukohale, et anonüümsete tunnistajate ütlustele tuginemine ei tarvitse alati olla vastuolus konventsiooni artikliga 6, on ta ometi järjekindlalt rõhutanud, et süüdimõistmine ei tohi täielikult või määravas osas põhineda anonüümsetel ütlustel (Kostovski versus Holland, Doorson versus Holland, Birutis jt. versus Leedu jpt). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas lahendis pole ka selle printsiibi vastu eksitud, sest anonüümsete tunnistajate ütlused ei moodusta süüdistatavate süü tõendatusest sedavõrd kaalukat osas, et tõusetuks küsimus süü tõendatusest. Lisaks anonüümsete tunnistajate ütlustele kinnitavad süüdistatavate süüd ka tunnistajad, kaassüüdistatavad, sündmuskoha vaatluse-, läbiotsimise-, äratundmiseks esitamise-, võetuse protokollid, ekspertiisiaktid jne.. Süüdistatava Andrei Davõdovi ja kaitsja apellatsioonides leitakse vastuväitena süüdistusele, et maakohus on A. Davõdovi süüdimõistva otsuse aluseks võtnud alusetult tunnistajatest politseitöötajate G.S. a, M.T. i ja R.P. ütlused. Nimetatud isikute ütluste kohaselt oli neil informatsiooni, et A. Davõdov käitleb narkootikume. 25 Väide, et politseitöötajate ütlused on jäänud kuulujuttude tasemele ja neid ei oleks saanud võtta süüdimõistva otsuse aluseks, on alusetu. Ringkonnakohus leiab siinkohal, et eelnimetatud politseitöötajate ütlustes pole alust kahelda. Asjaolu, et nendeni jõudis informatsioon süüdistatavatest kui süsteemselt narkootilise ainega käitlemisega tegelejatest, viiski info süsteemsel läbitöötamisel süüdistatavate hilisema kinnipidamiseni. Veel heidetakse A. Davõdovi kaitsja (samuti teiste kaitsjate vastuväidete puhul) poolt maakohtule ette asjaolu, et kohus ei suhtunud küllaldaselt kriitiliselt S.T. ja N.A. ütlustesse, kes olid ka ise süüdistatavad selles asjas. Väheveenvalt väidetakse kaitseversioonina lihtsalt, et „nad võisid anda ükskõik milliseid ütlusi“. Ringkonnakohus leiab, et selline paljasõnaline väide on käesoleva kriminaalasja tõendeid arvestades alusetu. Esiteks S.T. ja N.A. ütlused pole kriminaalasjas ainukesed tõendid. Samas ei nähtu kriminaalasjast ühtegi mõistlikku ja eluliselt usutavat põhjendust, miks pidid S.T. ja N.A. süüdistatavate (sealhulgas A. Davõdovi) osas andma alusetult süüstava iseloomuga ütlusi. S.T. ja N.A. ütlusi tuleb hinnata koos teiste kogutud tõenditega, millised kogumis kinnitavad süüdistatavate süüd. A. Davõdovi osas on veel kaitseversioonina nimetatud asjaolu, et tal oli intiimsuhe N.A. ga ning seetõttu oli N.A. telefonis A. Davõdovi telefoninumber nimega „Andrjušenka" ja see asjaolu kinnitavat A. Davõdovi ütlusi, et tal oli intiimne kohtumine N.A. ga ning kuna suhe lõppes, siis on N.A. nüüd vihane ja annab solvumisest tingituna A. Davõdovi vastu valeütlusi. Samas jääb ringkonnakohtule selle eluliselt mitteusutava väite juures selgusetuks, miks pidi N.A. A. Davõdovit alusetult kättemaksuks süüdistama just narkokuriteos ja kust teab ja võttis ta detailid, mis riimuvad teiste, käesolevas kriminaalasjas narkootilise aine käitlust ja maakohtu otsuses süüdistust kinnitavate tõenditega. Maakohus on A. Davõdovi nimetatud kaitseversiooni juba käsitlenud, viidates seejuures N.A. põhjalikele ütlustele enda ja I. Sinega tegevusele narkootikumide levitamisel, samuti A. Davõdovi rollile selles. Vastupidiselt apellatsioonidele leiab ringkonnakohus, et N.A. ütlused pole mitte vastuolulised, vaid uutel ülekuulamistel on ta avaldanud detailsemalt asjaolusid, milledest varem pole teavitanud. Asjaolu, et N.A. on käesolevaks ajaks surnud ja teda ei saadud kohtus jätkuvalt küsitleda, ei pea tähendama, et tema varasemad ütlused tuleks põhjendamatult tõendite ringist välja arvata. Vastuväitena kaitsjale leiab ringkonnakohus, et maakohtul ei olnud keeldu anonüümse tunnistaja „J.I. “ ütluste avaldamiseks, sest tema asukoht välismaal oli teadmata. Seetõttu oli tema eeluurimisel antud ütluste avaldamine ja nendele viitamine seaduslik. Kaitsja seisukoht, et „J.I. “ pole teadnud midagi A. Davõdovist kui narkootilise aine käitlejast, on alusetu. Maakohtus avaldatud tunnistaja ütlustest (7 kd tl 110-111) nähtub, et ta ostis mitmel korral 2003 aasta suvel heroiini A. Skvortsovilt. Samas teadis tunnistaja, et Narva linnas oli heroiini müümise juhtfiguuriks A. Davõdov. Mõnedele narkomaanidele tõi A. Davõdov narkootikumi ise kohale. Tunnistaja kirjeldas detailselt kuidas toimus heroiini hankimine. Olukordades, kus tavamüüjalt ei olnud võimalik heroiini saada helistati A. Davõdovile endale ja saanud temalt loa helistati müüjatele tagasi, kes seejärel teostasid müügi. Tunnistaja on ütlustes kirjeldanud kuidas pidevalt muudeti telefoninumbreid, millele helistades oli võimalik heroiini tellida. Tunnistajatele tuttavate narkomaanide kaudu, kes tundsid A. Davõdovit oli võimalik saada hetkel kehtiv heroiinimüüja number. Samuti ei nõustu ringkonnakohus väitega, et maakohus võttis A. Davõdovi süü tuvastamisel ebaseaduslikult aluseks tunnistaja K.K. ütlused. Tunnistaja kinnitas maakohtus eeluurimisel antud ütluste õigsust muuhulgas selles (4 kd tl 71, 72; 14 kd tl 95), et ostes 2000 aastal mitmel korral heroiini A. Skvortsovilt, kuulis temalt, et heroiini sai ta „Davõdilt“. 26 Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja ja süüdistatava väitega, et A. Davõdovi kinnipidamisel osalenud Keskkriminaalpolitsei töötaja L.L. andis vastuolulisi ja mitteusaldusväärseid ütlusi (8 kd tl 120-121). Asjaolu, et tunnistaja oli maakohtus toimunud istungi ajaks surnud, ei sea kahtluse alla tema varasemalt antud ütluste sisu. Nimetatud ütlustes on L.L. l palutud kirjeldada A. Davõdovi kinnipidamisega seonduvat ja ta on selle esitanud detailselt. Nii on ta kirjeldanud kuidas A. Davõdovil oli trepikojast väljudes käes randmekott ja pabernutsakas ja pärast seda kui ta oli kinnipidamisel A. Davõdovi kõhuli maapinnale surunud, viskas A. Davõdov vasakust käest paberinutsaka auto alla. Seejärel paigaldas ta A. Davõdovile käerauad ja viis politseibussi. Sündmuskoha vaatlust alustanud Ida Politseiprefektuuri töötajad võtsid manukate juuresolekul ära auto alt paberinutsaku, mille A. Davõdov oli sinna visanud. Uurija tegi paberinutsaku lahti ja selles olid minigripkotid valge pulbrilise ainega. A. Davõdovi kaitsja märkis ringkonnakohtus endiselt, et tunnistaja K.A. i ütlused lükkavad ümber tunnistaja L.L. i (politseitöötaja) ütlused. Maakohtus selgitas tunnistaja K.A. (14 kd tl 154-156), et elades 2004 aastal XXX-XX oli A. Davõdov naaber tema trepimademelt. Maikuu päeval tegi ta oma korteriaknal kolmandal korrusel suitsu, kui nägi A. Davõdovi kinnipidamist kolme operatiivtöötaja poolt. Kinnipidamine toimus mõne sekundi jooksul. Tunnistaja jälgis toimuvat algusest lõpuni, kõrvalisi isikuid tänaval ei olnud. A. Davõdovi auto seisis aia kõrval. Autost umbes 1,5 – 2 meetri kaugusel olid ka operatiivtöötajad. Tunnistaja ei näinud, et keegi operatiivtöötajatest oleks otseselt auto juurde läinud. Pärast A. Davõdovi kinnipidamist asetati auto kapotile meeste käekoti sisu ja pildistati. Tunnistaja ei näinud mida konkreetselt auto alt välja võeti. Tunnistaja pidas kohtu küsimusele vastates võimalikuks, et auto alt võeti välja pakk ja seda pildistati kapotil. Tunnistaja märkis, et tema jaoks oli kõik ootamatu ja kõige vähem pööras ta tähelepanu sellele, mis A. Davõdovil käest maha kukkus. Kuna tunnistaja oli varem ise tegelnud käsivõitlusega, siis huvitasid teda rohkem operatiivtöötajate võtted, mida kasutati. Käesoleval juhul väidab A. Davõdov kaitseversioonina, et tema kinnipidamisel auto alt leitud pakid võidi tema auto alla visata enne tema kinnipidamist. Samas on maakohus põhjendatult (16 kd tl 23) viidanud K.A. eelpool kirjeldatud ütlustele, milledes ta on kinnitanud, et jälgis juhuslikult enne A. Davõdovi kinnipidamist operatiivtöötajate ettevalmistamist ja ei näinud, et keegi oleks neist otse lähenenud A. Davõdovi autole ja sina midagi visanud. Vastuväide süüdistusele selles, et tunnistaja K.A. ei näinud A. Davõdovit midagi käest ära viskamas, ei lükka samas ümber tunnistaja L.L. ütlusi ja sündmuskoha vaatlusel 07.05.2004 (8 kd tl 7-8) auto alt leitut pakikest, milledes on väiksemates minigripkottides pulbriline aine. Seda põhjusel, et tunnistaja K.A. selgitas, et tema jaoks toimus kõik sedavõrd kiiresti ja põhitähelepanu oli jõuvõttel kuidas A. Davõdov kinni peeti ja maapinnale suruti. Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus on otsuses (16 kd tl 23) analüüsinud tunnistajate K.A. ja L.L. ütlusi nende tajumistingimuste seisukohast ja ei tuvastanud seejuures põhjendatult vastuolu. Seoses nimetatud süüdistusega seab kaitsja kahtluse alla ka asjaolu, miks ei saadetud 20 pakendit DNA ekspertiisi ning miks sinna saadeti ainult paberileht, millesse need pakendid oli pakitud. Kaitsja arvates jäävat teostatud ekspertiisi suunitlusest justkui mulje, et politsei teadis, et pakkidel ei ole A. Davõdovi biomaterjali ning ei lasknud seetõttu ka pakendeid, kus narkoaine sees oli ekspertidel uurida. Ringkonnakohus nõustub maakohtu järeldustega ekspertiisiakti GE-1998-04/3987 arvamusliku osa järelduste osas (8 kd tl 65-66). Nimetatud arvamuse kohaselt paberilehelt DNA analüüsiks võetud esimene proov on segaproov, milles sisalduv materjal pärineb enam kui ühelt inimeselt ja selle segaproovi analüüsil saadud tulemust alusel ei saa välistada A. Davõdovil pärineva bioloogilise materjali sisaldumist selles segaproovis kuna kõigis analüüsitud DNA lookustes esinesid ka kõik A. Davõdovil esinevad DNA alleelid. 27 Asjaolu, et kaitsja sooviks eksperdiarvamuse järelduses kategoorilist järeldust ei sea veel kahtluse alla kogutud tõendite tõenduslikku sisu A. Davõdovi puutumusest narkoaine käitlusega. A. Davõdovi enda selgitusi bioloogilise materjali sattumisest paberilehele, pole maakohus põhjendatult lugenud usaldusväärseks ja ka ringkonnakohus ei pea neid kriminaalasja tehiolusid ja käitumissituatsiooni arvestades eluliselt usutavaks. Küll tuleb ringkonnakohtul nõustuda kaitsja poolt viidatud asjaoluna maakohtu otsuses KrMS § 15 lg 1 põhimõtte rikkumisega, et kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel vahetult uuritud ja protokollitud. Ringkonnakohus kontrollis maakohtu istungite protokolle (köited 13,14,15; sealhulgas tõendite avaldamised 15 kd tl 26-27, 45-46) vastavalt kaitsja poolt märgitule ja nõustub kaitsjaga selles, et protokollides pole märget selle kohta, et maakohtu istungil oleks uuritud või avaldatud ekspertiisiakti nr AN-542-04/3986 (12.05.2004), millise ekspertiisi objektiks oli 20 pakikest pulbriga, milles oli heroiini koguses 9,64 grammi ja millised võeti väidetavalt ära A. Davõdovilt 07.05.2004 ( 8 kd tl 59). Seega maakohtu protokollides ei sisaldu eelnimetatud ekspertiisiakti avaldamine ja taotlus selle avaldamiseks KrMS § 155 lg 2, § 292 lg 1 mõttes ja nimetatud ekspertiisiakt tuleb tõendite hulgast (16 kd tl 23 pöördel) välja jätta. Nimetatud ekspertiisiakti tõendite hulgast väljajätmisega, seoses selle mitteavaldamisega maakohtus, ei sea see aga veel kahtluse alla teiste, samas episoodis käsitletud tõendite sisu (16 kd tl 23-26). Siinjuures on maakohus põhjendatult viidanud tunnistaja L.L. ütlustele, millised riimuvad ekspertiisiaktidega GE-1998-04/3987 (27.05.2004) ja GE-2379-04/4782 (10.06.2004), milledes tuvastati paberilt võetu proovil (kuhu oli keeratud 20 pakki ainega) bioloogiline materjal, mille kuulumist A. Davõdovile ei saa välistada, sest kõikides analüüsitud DNA lookustes esinesid DNA alleelid. Teine ekspertiis (8 kd tl 188-189) kinnitas esimese ekspertiisi järeldusi. Ringkonnakohus ei nõustu süüdistatava Valeri Dmitrijevi kaitsja väitega, et V. Dmitrijevi süü pole tuvastamist leidnud
Dmitrijevi süüdi tunnistamiseks pole piisavalt tõendeid. Kõrvutades kohtupraktikat narkosüütegudes, leiab ringkonnakohus, et käesolevas kriminaalasjas on kogutud tõendite maht märkimisväärne. Lisaks asjaolule, et süüdistatavad on tabatud narkootilise ainega, on veel mitmeid isikulisi tõendeid süüdistatavate endi, tunnistajate ja anonüümsete tunnistajate poolt antutena. Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus kaitsja üldsõnalise väitega, et maakohus tunnistas V. Dmitrijevi süüdi eelkõige anonüümsete tunnistajate ütluste alusel. Ringkonnakohus viitas juba eespool maakohtu otsuses käsitletud anonüümsete tunnistajate „L. “, „P.Ž. i“, „V.G. i“ ja „J.I. “ ütlustele, samuti maakohtus üle kuulatud anonüümsete tunnistajate „A.Z. “, „A. “ ja „J.T. “ ütlustele. Siinjuures leiab kaitsja alusetult, et anonüümsete tunnistajate ütlused on ebapiisavad V. Dmitrijevi süüditunnistamiseks ja nende ütlused ei ole kooskõlas teiste tõenditega. Nõustuda ei saa ka väitega, et mõnede anonüümsete tunnistajate suhtes ei olevat anonüümsus põhjendatud, kuna määruses ei olevat küllaldaselt märgitud, kust ja kuidas tuleneb nendele tunnistajatele oht V. Dmitrijevi poolt. Ringkonnakohus leiab, et eespool (A. Davõdovi osas) viidatud tunnistajate osas anonüümsuse rakendamise määrustes nimetatud võimalik ähvardus ja kättemaks ei pidanud olema detailsemalt lahti seletatud kui tunnistaja on menetlejale seda selgitanud ja põhjendanud ning menetleja on vastavasisulise seisukoha võtnud. Ringkonnakohus ei nõustu ka apellatsioonide vastuväidetega süüdistusele selles, et ütlusi andnud mõnede anonüümsete tunnistajate väidetav narkosõltuvus peaks koheselt kahtluse alla seadma 28 nende ütluste usaldusväärsuse. Muuhulgas seadis V. Dmitrijevi kaitsja kahtluse alla anonüümse tunnistaja „A.Z. “ ütlused ja seda põhjusel, et kas oli võimalik teatud telefoninumbrilt mingil ajaperioodil helistada. Anonüümne tunnistaja „A.Z. “ on maakohtus ülekuulamisel 21.01.2009 ( 15 kd tl 38) jäänud 2003 aastal antud ütluste juurde ja muuhulgas märkinud, et siis mäletas ta narkootikumide saamise ja sellega seotud isikute nimesid paremini. Ringkonnakohus leiab, et tunnistaja „A.Z. “ ütlustes pole alust kahelda. Samuti on alusetu apellatsioonides sisalduv väide, et süüdistatavate süüd ei saa narkokuritegudes tõendada isikutega ütlustega, kes ise tarvitavad narkootilist ainet. Kohtupraktika kinnitab küllaldaselt olukordi, kus spetsiifilist iseloomu omavad narkokuriteod on kaalukalt tõendatud isikuliste tõenditega, kellel on puutumus narkootilise aine tarvitamisega. Narkootilise aine tarvitaja ütluste usaldusväärsus jääb igas konkreetses kriminaalasjas kohtu hinnata. Ringkonnakohtul pole nagu maakohtulgi käesoleval juhul põhjust sellekohaste tunnistajate ütlusi tõendite hulgast välja arvata. Samuti seati alusetult kahtluse alla anonüümse tunnistaja „J.I. “ ütlused, kelle ütluste usaldusväärsust ja detaile on maakohus juba asjakohaselt motiveerinud. Vastuväitena süüdistusele ei nõustuta ka maakohtu järeldusega, et V. Dmitrijevil oli kinnipidamise hetkel kaasas nn klassikaline narkootikumide edastamise pakett (so heroiini pakid, kaks telefoni ja raha). Ringkonnakohus sellise apellatsiooni väitega ei nõustu ja leiab, et mis veel narkokuriteos tõenduslikult paremini kinnitab selle toimepanemist kui koos oluliste rekvisiitidega tabamine. Väide, et selline maakohtu järeldus ei ole kooskõlas teiste tõenditega, on siinkohal asjakohatu. Samuti ei selguvat maakohtu otsusest kuidas tõendab V. Dmitrijevi süüd tema korteri läbiotsimisprotokoll, milles märgituna võeti sealt ära minigrip pakend, telefon ja kummikindad. Kuna ühelgi nendest esemetest ei leitud V. Dmitrijevi jälgi, siis need ei tõendavat V. Dmitrijevi süüd. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud esemed kinnitavad kaudselt süüdistatava seotust narkootilise aine käitlemisega. Süüdistatav V. Dmitrijev ise märkis asjaolu, et anonüümsed tunnistajad kuulati üle peale kohtuvaidlusi. Väidetatavalt oli anonüümsete tunnistajate ülekuulamine septembris 2009, aga vaidlused olid mais 2009. Ringkonnakohus kontrollis ja leidis, et toimikumaterjalide põhjal (15 kd tl 38-43) on maakohtus üle kuulatud anonüümsed tunnistajad „A.Z. “, „A. “ ja „J.T. “ ajavahemikul 21.01- 23.01.2009, kohtulikud vaidlused on alanud aga 25 mail 2009 (15 kd tl 72-99). Samas on ringkonnakohus käsitlenud maakohtu eksimust otsuse motiveerivas põhiosas, kus on ekslikult nimetatud anonüümsete tunnistajate ülekuulamise september 2009. Seega ei ole V. Dmitrijevi poolt nimetatud väidetatav maakohtu rikkumine tõendamist leidnud ja tegemist on kuupäevalise eksimusega. Süüdistatava Igor Sinega kaitsja leidis, et maakohtul ei olnud alust I. Sinegale mõistetud karistuse karmistamiseks võrreldes varasema maakohtu otsusega mõistetud karistusega, olgugi, et esimesele maakohtu otsusele oli I. Sinega osas esitatud prokuröri poolt ka apellatsioon. Süüdistatav ja kaitsja leidsid, et maakohus pole põhjendanud, miks mõisteti I. Sinegale sama süüdistuse juures uue maakohtu otsusega karmim karistus. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava I. Sinega ja kaitsja õigeksmõistmise taotlus süüdistuses
p 1 järgi pole põhjendatud, sest maakohus on otsuse põhiosas (16 kd tl 17-18) esitanud tõenditest tulenevalt motiveeritud järeldused, millised kinnitavad I. Sinega süüd. Maakohus on seejuures hinnanud kannatanute V.Z. ja M.Z. , A.D. i, tunnistajate I.B. , A.P. , V.G. , T.D. ja J.P. ütlusi, samuti 27.01.2003 kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 48 M.Z. tekitatud kehavigastustest, 27.01.2003 kohtuarstliku ekspertiisi akti nr 49 V.Z. kehavigastustest nende kogumis. 29 Süüdistatava I. Sinega enda ütlustesse on maakohus põhjendatult suhtunud kriitiliselt, pidades neid nimetatud kuriteos mitteusaldusväärseks. Maakohus on õigustatult tuvastanud, et tõendamist on leidnud I. Sinega süü avaliku korra rikkumises
I. Sinega väitis, et 19.01.2003 küll mõningad süüdistuses märgitud sündmused toimusid, aga see ei olnud huligaansetel ajenditel, sest ta toimis instinktiivselt ja see oli tema loomulik reaktsioon kui hakkas peret kaitsma. Selle seisukohaga ei saa tõenditest tulenevalt nõustuda, sest maakohus on avanud süüteo objektiivse külje, so milles seisnes süüdistatava poolt avaliku korra ja rahu rikkumine. Süüdistuses
Sinega oma süülist tegevust tunnistanud ajavahemikul juulist 2002 kuni 29.09.2002 kui ta kinni peeti. I. Sinega kinnitas, et ta müüs nimetatud perioodil narkootikume kuna tal oli raske majanduslik olukord ja palus selles osas karistust kergendada. Ülejäänud narkokuriteo süüdistuses I. Sinega ennast süüdi ei tunnista ja palub ennast õigeks mõista. Vastuväitena süüdistusele leitakse, et kuriteoepisoodides, kus võeti ära narkootilist ainet, teostati ekspertiisid ja mitte ükski ekspertiis ei ole Igor Sinega osalust kinnitanud. Ringkonnakohus sellise üldsõnalise väitega ei nõustu ja leiab, et olukorras, kus ekspertiisi käigus ei tuvastatud narkootilise aine pakenditel kategooriliselt küllaldaselt I. Sinega bioloogilist materjali, ei välista koheselt tema seotust konkreetse narkootilise aine käitlemisega muude tõendite olemasolul, milliseid on maakohus põhjalikult käsitlenud. Süüdistatava Andrei Jelessovi kaitsja väitis üheselt, et A. Jelessov ei ole tegelenud narkootikumide levitamisega ja palus kaitsealune õigeks mõista. Kaitsja leidis, et maakohus on anonüümse tunnistaja „J.I. “ ütlustele rajanevalt lugenud A. Jelessovi süü tõendatuks, samas pole maakohus anonüümse tunnistaja ütlusi maakohtus kontrollinud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on anonüümse tunnistaja „J.I. “ ütlused ja fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollid (7 kd tl 109-115) avaldanud seadustjärgivalt KrMS § 291 p 3 mõttes istungil 26.01.2009 (15 kd tl 50). Selle asjaolu põhjendab Ida Politseiprefektuuri õiend 20.01.2009 (15 kd tl 36), mille kohaselt anonüümset tunnistajat „J.I. t“ ei ole võimalik üle kuulata, kuna ta elab käesoleval ajal välismaal ja tema täpne asukoht ei ole käesoleval ajal teada. Nimetatud fotode järgi äratundmiseks esitamise protokollides on tunnistaja ära tundnud temale heroiini müüjatena I. Sinega ja A. Jelessovi. Tunnistajana ülekuulamisel (7 kd tl 110-111) on „J.I. “ kinnitanud, et 2003 aasta kevadsuvel ostis heroiini 1 grammi kaupa paaril korral A. Skvortsovilt. Samas on tunnistaja detailselt selgitanud, et heroiini müügi juhtimisega tegeles sel ajal Narvas A. Davõdov ja kuidas oli heroiini kättesaamine telefoni ja isikute kaudu organiseeritud ning võimalik. Nimetatud ülekuulamisel on tunnistaja selgitanud kuidas talle müüdi heroiini ja et on võimeline talle heroiini müünud isikud fotode järgi ära tundma. Ringkonnakohtul puudub nagu maakohtulgi alus kahelda anonüümse tunnistaja „J.I. “ ütlustes, sest need ühtivad kogumis ka teiste tõenditega. Ringkonnakohus ei pea nagu maakohuski antud kriminaalasjas kogutud tõendeid ja tehiolusid arvestades tõsiseltvõetavaks A. Jelessovi kaitseversiooni selles, et 20.11.2003 läks ta mööda Tallinna mnt ning märkas kahte tikutoosi, korjas need üles ja nägi nende läheduses baretti, mille võttis ka kaasa ja läks koju. A. Jelessov nägi, et tikutoosides on tundmatud pakid, mistõttu otsustas pöörduda V. Dmitrijevi poole, et nõu pidada, mida tikutoosidega teha. V. Dmitrijev soovitas tikutoosid ära visata või politseisse pöörduda. A. Jelessov ja V. Dmitrijev väljusid viimase trepikojast ja said natuke kõndida kui politsei neid kinni võttis ja neid Narva Politseiprefektuuri viis. A. Jelessov kuulati seal üle kahtlustatavana
A. Jelessov märgib, et ei ole kunagi narkootikume tarvitanud ja neid edasi andnud. 30 Kaitsja leiab, et kriminaalasjas teostatud ekspertiisid ei tõenda samuti A. Jelessovi süüd, kuna ei ole tema kaitsealuse bioloogilise materjali tuvastatuse osas piisavalt kategooriliselt konkreetsed. Ringkonnakohus on juba eespool märkinud, et see asjaolu ei sea kahtluse alla teiste süüstavate, sealhulgas maakohtu otsuses isikuliste tõendite sisu. Süüdistatav Andrei Skvortsov ja kaitsja leidsid samuti, et maakohtu otsus rajaneb eelkõige anonüümsete tunnistajate ütlustel ning sellega olevat rikutud Riigikohtu seisukohta, mille kohaselt süüdistus ei saa tervikuna või suures osas tugineda anonüümsete tunnistajate ütlustel. Ringkonnakohus juba eespool kirjeldatud asjaoludel nimetatud väitega ei nõustu. Käesoleval juhul on kolm anonüümset tunnistajat andnud küllaldaselt ütlusi A. Skvortsovi tegevusele narkootilise aine käitlemisel. Apellatsioonis leitakse, et kaassüüdistatava I. Sinega kohtueelsel uurimisel antud ütlused tuleb jätta tähelepanuta. Ringkonnakohus leiab, et see väide on alusetu. Samas ringkonnakohus nõustub I. Sinega sellekohaste ütluste maakohtu käsitlusega (16 kd tl 18-19), kuna need ühtivad teiste maakohtu otsuses käsitletud tõenditega. Maakohus on viidanud anonüümse tunnistaja „P.Ž. i“ avaldatud ütlustele, kes on detailselt kirjeldanud kuidas ta 2002 juulist sama aasta septembri keskpaigani ostis korduvalt heroiini I. Sinegalt ja A. Skvortsovilt. Samuti on tunnistaja I. Sinega ja A. Skvortsovi ära tundnud fotode järgi äratundmiseks esitamisel. Samuti on kinnitanud anonüümne tunnistaja „L. “ heroiini ostmise detaile (sealhulgas heroiini peitmine sigarettide sisse tubaka asemel) 2002 aastal I. Sinegalt ja A. Skvortsovilt. Veel leidis kaitsja, et pole tehtud kindlaks kogust ja motiveeritud, et narkootilise aine kogus, mis leiti A. Skvortsovil, oli piisav 10-le inimesele joobe tekitamiseks. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu nagu maakohuski. Vastavalt 04.10.2002 ekspertiisiaktile nr AN-1055-02/5188 tehti kindlaks, et esitatud minigrip pakkides, millised olid ära võetud A. Skvortsovilt oli heroiini 4, 308 grammi, sealhulgas puhast heroiini 0,375 grammi. Ringkonnakohus juba viitas eespool, et heroiini toimeannus ühele inimesele on tavaliselt 5-10 mg (0,005-0,010 g), kuid kui isegi äärmuslikke erandeid arvestada on ühele inimesel toimeannuseks 3-16 mg (0,03 – 0,016
Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu seisukohaga A. Skvortsovi süü eraldi kvalifitseerimiseks
Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-51-05 leidnud, et kui isik käitleb teatud ajaperioodi kestel jätkuvalt nii väikesi kui ka suuri koguseid narkootikume, on kokkuvõttes tegemist suure koguse narkootilise aine käitlemisega
mõttes, mille kõrval isiku käitumist
Vastasel korral oleks tulemuseks, et soodsamas olukorras on isik, kes käitleb ainult suurt kogust narkootilist ainet. Seega on põhjendatud hõlmata
§-ga 184 lg 2 p 1, 2 ka A. Skvortsovile
Skvortsov süüdistuses
Kuna ringkonnakohus peab vajalikuks kergendada A. Skvortsovi
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.