1-09-12787/19

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.juuni 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 8.juuni 2010.a. Kriminaalasja number 1-09-12787 Kohtukoosseis eesistuja Julia Katškovskaja, liikmed Paavo Randma ja Meelika Aava Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kriminaalasi Apelleeritud kohtuotsus Peeter Tihhonovi süüdistus kuriteos KarS § 121 järgi üldmenetluses Pärnu Maakohtu otsus 22.aprill 2010.a. Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Peeter Tihonov ja tema kaitsja adv. Priit Tartu Prokurör Indrek Kalda Süüdistatav Peeter Tihonov otsuses) Kaitsja RESOLUTSIOON Edasikaebamise kord (ankeetandmed Pärnu Maakohtu Adv. Priit Tartu Pärnu Maakohtu otsus 22.aprillist 2010.a. Peeter Tihonovi suhtes jätta muutmata. Esitatud apellatsioon jätta rahuldamata. Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav ja kannatanu võivad kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: Pärnu Maakohus otsustas 22.aprilli 2010.a.kohtuotsusega süüdi mõista Peeter Tihonov KarS § 121 järgi ja karistada vangistusega 6 (kuus) kuud. Vastavalt KarS § 73 lg 1, 3 jätta 6 kuune vangistus Peeter Tihonov suhtes tingimuslikult kohaldamata ning määrata, et ära kandmata 6 kuulist vangistust ei pöörata täitmisele kui Peeter Tihonov 3 (kolme) aastase katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu. Katseaja alguseks lugeda kohtuotsuse kuulutamise päev, s.o 22.aprill 2010.a. Peeter Tihonov mõisteti süüdi selles, et tema tungis 07.augustil 2008.a hommikul täpsemalt tuvastamata kellaajal Lääne maakonnas XXXXXXXXX vallas XXXXXXXX külas XXXXX talu hoovis isiklike suhete pinnal tekkinud tüli käigus kallale naaber M. N., võttes viimasel käega kõrist kinni ja heites ta vastu maad, millega põhjustas kannatanule füüsilist valu ja lühiajalise mitteeluohtliku tervisekahjustused, s.o. marrastuse näo paremal pool kulmu kohal, parema silma laul ja silma all ja parema käe küünarnuki piirkonnas ning valulikkuse parema puusa piirkonnas. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatava kaitsja adv. P.Tartu taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist. Kaitsja leiab, et kohus on tõendeid hinnanud ühekülgselt, põhjendamatult eelistanud ühtesid tõendeid teistele ja selle tulemusena kohaldanud materiaalõigust ebaõigesti. Peeter Tihonov ennast ei kohtueelsel uurimisel ega ka kohtuistungil süüdi ei tunnistanud. Kohus leidis, et hinnates tõendeid kogumis, tuleb usaldusväärseks lugeda eelkõige kannatanu M. N. ütlused ja mitteusaldusväärseks Peeter Tihonovi ütlused ning süüdimõistev kohtuotsus rajanebki eelkõige M. N. ütlustele. Kohus on ka märkinud, et M. N. ütlusi kinnitavad ka tunnistajate A. N. ja N. T. ütlused. Samas ei ole kohus arvestanud, et ei A. N. ega ka N. T. ei näinud vahetult pealt sündmust, millel rajaneb süüdistus. Ka ei kattu A. N. kohtus antud ütlused M. N. ütlustega. Nii on A. N. kohtus andnud ütlusi, et “ 2008.a. augustis abikaasa ütles, et ta käis Peetri juures ja oli tõuganud teda siit paremalt poolt .... Naise jutu järgi oli ta võtnud kinni ja surunud vastu maad ... “. M. N. kohtus antud ütluste kohaselt aga “ ... rabas kõrist, kaelapidi väänas paremale küljele ja paiskas vastu maad... “. Nagu eeltoodust nähtub, esineb M. N. ja tunnistaja A. N. ütlustes oluline erinevus, mille kohta kuidagi ei saa öelda, et tunnistaja kinnitab kannatanu ütlusi. Põhjendades oma seisukohta, et M. N. ütlused on usaldusväärsemad kui Peeter Tihonovi ütlused, on kohus asunud hoopis hindama poolte poolt antud erinevaid ütlusi ühe poole poolt teisele võlgu oleva rahasumma suuruse ja selle äramaksmise kohta. Ning ka siin on kohus eelistanud mitte Peeter Tihonovi vaid teiste isikute ütlusi. Kaitsja arvates on kohus sellega esiteks väljunud tõendamiseseme raamidest ning teiseks ühe eelistuse kaudu järeldanud, et sellest tulenevalt ka konkreetsete kuriteotunnuste tuvastamisel tuleb eelistada ikka M. N. ütlusi. Kohtu taoline järeldus ei ole põhjendatud ja õige. Kaitsja arvates on antud sündmuse puhul, kus kannatanu ja süüdistatava ütlused faktiliste asjaolude kohta on täiesti vastukäivad ja on vaid n.-ö ühe sõna teise sõna vastu , kuriteokoosseisu tunnuste esinemise tuvastamisel eriliselt oluline osa kogutud ja uuritud objektiivsetel tõenditel. Kaitsja leiab jätkuvalt, et antud asjas kogutud objektiivsed tõendid ei kinnita M. N. ütlusi sündmuse asjaolude kohta, ei ole esitatud ega uuritud tõendeid, mis kõrvaldaksid esinevad kahtlused ning sellest tulenevalt ei saa teha järeldust, et usaldusväärsete tõenditega oleks tõendatud , et Peeter Tihonov on toime pannud talle süüdistuses omistatud kuriteo. Antud asjas ei ole teostatud mingit sündmuskoha vaatlust, kuigi see võimalus politseil oli olemas M. N. väidetava telefoniteate peale käis politsei tema juures kodus ( Peeter Tihonovi elukoha naabruses) ning teostas isiku läbivaatuse. Seega ei ole fikseeritud M. N. väidetav mahapaiskumise koht ega seal maapinnal olnud võimalikud jäljed. Toimikus lk. 4 on isiku läbivaatuse protokoll, mida kohus ka kirjaliku tõendina uuris. Vastavalt KrMS-le § 88 lg. 4 p. 1 kantakse isiku läbivaatuse protokolli isiku kehal, rõivastel või jalatsitel avastatud kuriteojälgede kirjeldus ja vastavalt p. 3 isiku kehal leiduvate iseärasuste või eritunnuste kirjeldus. Käesolevas kriminaalasjas olevas isiku läbivaatuse protokollis kuriteojälgede kirjeldavas osas on küll kirjeldatud isiku kehal olevaid väidetavaid kuriteojälgi, kuid ei ole fikseeritud ühtegi kuriteojälge M. N. riietel. Seega neid seal ei olnud, ei ole aga võimalik, et inimese paiskumisel maapinnale neid sinna ei oleks jäänud. Ka ei ole selles protokollis fikseeritud, et vigastuste piirkond oleks olnud mullane. Tunnistajad ning ka M. N. on aga seda väitnud, seejuures kinnitas ta ka, et enne politsei saabumist ta vigastuste piirkonda ei puhastanud. Seega on dokumentaalne tõend selles osas vastuolus M. N. ja tunnistajate ütlustega, see vastuolu on kõrvaldamata ja seda tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Kaitsja seisukohast ei ole isiku läbivaatuse protokolli näol tegemist üldse kohtukõlbliku tõendiga ka selles fikseeritud vigastuste osas. Vastavalt KrMS-le § 88 lg. 2 kui isiku läbivaatuse eesmärk on avastada tema kehal kuriteojälgi, osaleb läbivaatusel kohtuarst või tervishoiutöötaja või muu spetsialist. Antud juhul on see imperatiivne nõue täitmata ning isiku läbivaatuse protokolli ning selles fikseeritut ei saa käsitleda tõendina M. N.l esinenud vigastuste või terviserikete osas. Antud kriminaalasjas ei ole aga esitatud ega uuritud ühtegi muud objektiivset tõendit M. N.l esinenud kehavigastuste või terviserikete kohta. Eelnevast tulenevalt ei ole tõendatud süüdistuses Peeter Tihonovile omistatud “..lühiajalise mitteeluohtliku terviskahjustuse põhjustamine.” Sellise järelduse kohta puudub kriminaalasjas ka meditsiiniala spetsialisti arvamus, mida oleks võimalik käsitleda tõendina. Juba varem viidatud M. N. ütluste kohaselt Peeter Tihonov rabas tal käega kõrist, kaelapidi väänas paremale küljele ja paiskas vastu maad. Samas ei ole isegi mitte selles isiku läbivaatuse protokollis fikseeritud mingeid jälgi M. N. kaelal, mis viitaksid kaelast rabamisele ja väänamisele jõuga, millega inimene paisatakse maha. Ei ole usutav, et kaelale nimetatud tegevusest ei jääks mingeid jälgi. Sellele ei ole viidanud aga ka tunnistajad, kes vahetult peale väidetavat sündmust M. N.t nägid. Seega ei ole objektiivsete ja usaldusväärsete tõenditega selline Peeter Tihonovi tegevus üldsegi tõendatud. Kohus on nõustunud , et isiku läbivaatuse protokollis ei ole kannatanu riiete ja nende olukorra kirjeldust. Samas on kohus paljasõnaliselt väitnud, et see ei ole selline puudus, mis seaks kahtluse alla tõendi usaldusväärsuse. Kaitsja selgitab, et tema ei seadnud sellel põhjusel kahtluse alla mitte tõendi usaldusväärsust, vaid tema väide oli see, et ei ole tõendatud, et kannatanu oleks süüdistatava tegevuse tagajärjel kukkunud maapinnale, kuivõrd riietel ei ole fikseeritud mingeid jälgi. Kohus püüab isegi neid protokollis fikseerimata jälgi tagantjärele ja fotode järgi tuvastada, väites, et fotodelt on näha, et M. N. küünarnukk on mullane. Süüdistatav Peeter Tihonov taotleb esitatud apellatsioonis samuti maakohtu otsuse tühistamist ja enda õigeksmõistmist. Ta leiab, et kohus on tõendeid valesti hinnanud. Tunnistajad A. N. ja N. T. on kohtus andnud ütlusi, mis erinevad eeluurimisel antud ütlustest. Kannatanu eitas kohtus küünarnuki vigastust. Sündmuskoha vaatlust ei tehtud. Kannatanu väitis, et riided jäid mullaseks tema aiamaa on aga muruga ja riietele pidanuks murust määrdumised jääma. Fotodelt ei ole näha ei kuupäeva ega ka kellaaega, millal need pildistatud on. Kannatanu meditsiinilise ülevaatuse akti kohtule ei esitatud. Kõrile oleks pidanud jäljed jääma, kui kannatanu jutt õige on. Tema poolt taotletud tunnistaja jäi üle kuulamata kuna kohus läks eelistungilt üle põhiistungile ja tema tähelepanu sellele ei juhitud. Tunnistaja oleks saanud kinnitada, et sündmus toimus hommikusel ajal. Taotleb kannatanu psüühilise seisundi ekspertiisi, sündmuskoha vaatluse teostamist, tunnistajate poolt kirjalikult antud ütluste eristatavust ja tunnistajana E. A. ülekuulamist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks. Esitatud apellatsioonides taotletakse esmajoones maakohtu poolt käsitletud tõenditest tehtud järelduste ümberhindamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi süüdistatava süüküsimuses ja tema käitumisele antud juriidilise hinnangu osas. Põhjalikult ja veenvalt on maakohus põhjendanud ka omapoolset tõendite eelistust ja nimelt seda, miks eelistab kannatanu ütlusi süüdistatava ütlustele. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Maakohus on hinnanud kõiki olemasolevaid tõendeid kogumis, neid omavaheliselt kõrvutanud ning usaldusväärselt lükanud ümber nii süüdistatava kaitseversiooni toimunust e.. kannatanu enesevigastuse versiooni, kui ka kaitsja asjassepuutuvad väited. Maakohus on ringkonnakohtu arvates olnud tõendite hindamises ning enda siseveendumuse kujunemise kajastamisel enam piisavalt põhjalik, mistõttu kohtukolleegium ei pea vajalikuks korrata maakohtu otsuses esitatud põhjendusi ja lisab omalt poolt vastuseks apellatsioonile järgmist. Kohtukolleegium peab eelkõige vajalikuks märkida, et asjaolu, et apellant ei nõustu maakohtu poolse tõendite hindamisega ja tõendite analüüsist ning nende hindamisest tehtud järeldustega, ei tähenda, et maakohus oleks tõendeid hinnanud ebapiisavalt. Kohtukolleegiumi arvates ei määra need etteheited, milliseid kaitsja oma apellatsioonis uurimisorganitele ja maakohtule teeb süüdistatava süüküsimuses tehtud kohtuotsuse liiki ja sellest tulenevalt ka süüdistatava süüküsimust. 1. Kaitsja arvates on üheks tegematajätmiseks sündmuskoha vaatluse teostama jätmine. Kohtukolleegium leiab, et nimetatud uurimistoimingu teostamata jätmine ei mõjuta maakohtu poolt hinnatud süüdistatavat süüstavate tõendite kogumit ja tõendite hindamise protsessi. KrMS prg. 83 kohaselt on vaatluse, s.h. sündmuskoha vaatluse eesmärk koguda kriminaalasja lahendamiseks vajalikke andmeid, avastada kuriteojäljed ja võtta asitõenditena kasutatavad objektid ära. Käesoleval juhul saanuks maksimaalselt tõendada seda, et maapinnal on n.ö. „müttamise“ jälgi. Kehalise väärkohtlemise süüdistuse juures ei ole see selline tõend, mis vastuvaidlematult tõendaks seda, et P.Tihonov tekitas M. N. tervisekahjustuse ja füüsilist valu. Nimetatud jälgede olemasolu või nende puudumine maapinnal ei ole määravaks asjaoluks süüdistatava süüküsimuse otsustamisel. 2. Süüdistuse kohaselt tekitas süüdistatav kannatanule marrastused ja füüsilist valu. Kaitsja on seisukohal, et marrastuste olemasolu ei ole võimalik lugeda tuvastatuks seetõttu, et nende fikseerimiseks ei ole läbiviidud kohtuekspertiisi. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et nimetatud asjaolu, s.o. marrastuste tuvastamine ekspertiisivormist, ei tee nende marrastuste olemasolu olematuks. Ekspertiis on kohustuslik siis, kui on vaja kasutada eriteadmisi. Kohtukolleegium on seisukohal, et seda, kas isikul on marrastused või mitte, on võimalik tuvastada ka ilma eriteadmisi kasutamata. See on silmaga nähtav. Antud juhul on kehalise väärkohtlemise tagajärjed kannatanul fikseeritud nii isiku läbivaatuse protokollis, kui ka fotografeeritud. Süüdistatavat süüdistatakse kõige kergemas vormis tervisekahjustuse tekitamises e. KarS prg. 121 järgi. Sealjuures on süüdistuse kohaselt kannatanule tekitatud kehalise väärkohtlemisega ka füüsilist valu, mille olemasolu tuvastamine ekspertiisiga ei ole võimalik. Kui oleks vaidlus olnud selles, milline on kannatanule tekitatud terviskahjustuse raskus, siis oleks olnud vaja kasutada eriteadmisi ekspertiisi vormis ilma milleta ei oleks süüdistatavale inkrimineeritav KarS prg. 118 järgi kvalifitseeritav kuritegu. KarS prg. 121 järgi ei ole see käesoleval juhul kohustuslik. Kohtukolleegiumi arvates on ka käesoleval juhul visuaalselt tuvastatav asjaolu, et sellised tervisekahjustused nagu seda on näha isiku läbivaatuse protokollile lisatud fotodelt, on iseloomulikud just vigastustele, millised tekivad paapinnale kukkudes, mitte löökidest. Vaidlustatud kohtuotsusega on tuvastatud, et maapinnale kukkus kannatanu just süüdistatava vägivaldse tegevuse tagajärjel. Maakohus on oma sellekohast järeldust põhjendanud ja kohtukolleegium ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata. 3) Asjaolu, et vaidlusaluses isiku läbivaatuse protokollis ei ole fikseeritud seda, et kannatanu riietel olnuks määrdumisi, ei muuda olematuks temal fikseeritud tervisekahjustusi ja ka füüsilise valu tundmist kannatanu poolt, millised asjaolud on süüdistatava käitumisele antava juriidilise hinnangu seisukohalt määravad. 4) Kohtukolleegium ei nõustu ka kaitsja poolt maakohtule tehtud etteheitega osas, mis puudutab tõendamiseseme raamidest väljumist. Maakohus on tõendi usaldusväärsuse hindamisel arvestanud ka ütlusi, mis puudutvad vahetult füüsilisele konfliktile eelnenud asjaolusid ja sisuliselt füüsilise konflikti ajendit e. rahasummat, mille suuruse osas oli kanatanu ja süüdistatava vahel vaidlus. Kohtukolleegium leiab, et maakohus ei ole sellega rikkunud tõendite hindamiseks kohtule antud õigust. Riigikohus on korduvalt selgitanud (viimati Riigikohtu otsuses nr.3-1-1-21-10), et süüdistatava käitumisaktid, mis jäävad väljapoole süüdistuse ajalisi piire, ei saa süüdistust sisustada. Vaatamata sellele võib ka süüdistuse ajalistest piiridest väljapoole jäänud käitumisel olla tähendus süüdistuse tõendatuse hindamise seisukohalt. Seda põhjusel, et kuriteo toimepanemine on ajaliselt piiritletud käitumisakt, mis on samas seotud süüdlase käitumisega nii enne kui ka pärast kuriteosündmust, ja süüdlase käitumine kuriteosündmusele eelnenud või sellele järgnenud ajal võib anda kaudset teavet, mis aitab tuvastada ka seda, milline oli isiku käitumine kuriteosündmuse ajal. 5) Süüdistatav esitas apellatsioonis rida taotlusi, millised olid apellatsioonikohtu poolt jäetud juba eelmenetluse käigus rahuldamata. Kohtukolleegium ei pea asjakohaseks taotlust kannatanu ekspertiisi teostamiseks, et kindlaks teha kannatanu psüühiline seisund. Asjaolu, et kannatanu vihastas või ärritus süüdistatava poolt nõutava rahasumma peale enne süüdistatava kallaletungi, ei õigusta süüdistatava käitumist ega välista tema süüd. Mingit tõenduslikku väärtust ei saa olla ka käesoleval ajal, s.o. ligi 2 aastat peale arutatavat sündmust sündmuskoha vaatlusel. Taotletud tunnistaja ülekuulamiseks puudub samuti seaduslik alus kuna võistlevat menetlust reguleerivad normid ei võimalda sellise taotluse rahuldamist apellatsioonimenetluses olukorras, kus tunnistaja ülekuulamist ei ole taotletud ei eelistungil ega ka põhiistungil. Süüdistatav vaidlustas kannatanu tema juures käimise aega juba maakohtus ja tal olid kõik võimalused tunnistaja ülekuulamise taotluse esitamiseks olemas. Maakohtus ülekuulatud tunnistajate poolt eeluurimisel antud ütluste avaldamise lubatavus on samuti reguleeritud võistleva menetluse normidega. Maakohtus tunnistajate ristküsitluse käigus ei ole tunnistajate eeluurimisel antud ütlusi avaldatud kuna menetluspooled ei ole seda ka taotlenud. Ringkonnakohtul ei ole õigust arvestada süüdistatava süüküsimuse otsustamisel tunnistajate poolt eeluurimisel antud ütlusi. 6) Peeter Tihhonovile mõistetud karistust – nii karistuse liiki, kui ka mõistetud karistuse määra – on maakohus oma otsuses põhjendanud. Kohtukolleegium ei ole tuvastanud asjaolusid, millised annaks alust kergendada mõistetud karistust. Maakohus on kohaldanud karistuse mõistmisel KarS prg. 73 sätteid, mis on kergeim seaduses ettenähtud võimalus mõistetud karistuse täitmisele pööramata jätmiseks seaduses nimetatud tingimustel ja määratud 3-aastane katseaeg on minimaalseim, mida KarS prg. 73 võimaldab. 7) Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Pärnu Maakohtu otsuse 22.aprillist 2010.a. Peeter Tihhonovi suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Paavo Randma Meelika Aava