1-09-21978/6

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel resolutiivosa 1-09-21978 07.juunil 2010.a. Tallinnas Liivalaia kohtumaja Harju Maakohus koosseisus: kohtunik Karin Olentšenko sekretäri Erica Kaldre ning tõlkide Katrin-Jaana Vaab ja Valeri Helmar juuresolekul, prokuröri Saskia Kask ja kaitsja Natalia Lausmaa osavõtul arutas avalikul kohtuistungil üldmenetluses kriminaalasja Lilly Lipre, ik 46402210213, eestlane, Eesti kodanik, keskharidusega, eluk.xxx töök. raamatukogu siseturvatöötaja, varem kohtulikult karistamata - süüdistuses KarS § 263 p.1 järgi. Süüdistus Lilly Lipre’t süüdistatakse selles, et tema 12.08.2009 kella 17.15 paiku Tallinnas trollibussis nr 9 peatuste Kolde pst ja Ädala vahel so avalikus kohas, kõrvaliste, asjasse mittepuutuvate isikute juuresolekul, rikkus raskelt avalikku korda ja häiris üldist õigusrahu sellega, et ilma põhjuseta lõi talle võõrast kolmeaastast last V V, sünd.14.07.2006.a., jalaga selja piirkonda, mille tõttu laps tundis füüsilist valu ja hakkas nutma. Seega Lilly Lipre rikkus rahu ja avalikku korda ning see oli toime pandud vägivallaga, s.o pani toime KarS § 263 p 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Süüdistatav ei ole ennast süüdi tunnistanud. Kohtuistungil seletas süüdistatav, et ei ole last löönud: 12.08.2009.a. ta sisenes trolli nr.9, kus juhi taga seljaga sõidu suunas akna juures ühe istme peal istusid kaks last. Kõrval oli ainuke vaba koht, kuhu ta istus. Tema vastas istusid kannatanu ja viimase sõber, tunnistaja, kelle vahel oli mingi tüli. Mees märkas teda ja küsis, miks ta sinna istmele istus, millele ta vastas, et on laste massöör ja võib laste kõrvale istuda. Mees hakkas teda ründama ja ta kukkus vahekäiku. Ta üritas püsti tõusta ja taganeda esiukse juurde, jäädes näoga ründaja poole, mille peale mees haaras pingi pealt ühe lapse ja pani enda ette ning hakkas läbi inimmassi tema poole suruma. Kui troll hakkas peatusesse jõudma, nad võisid kokku puutuda, aga ta taganes esiukse juurde ja väljus trollist, püüdis vägivaldsest mehest eemalduda. Seejärel ta kohtus selle mehega jälle bussis nr.33, mees seisis vahekäigus ja kui teda nägi, võttis kinni. Kannatanu ei öelnud trollis ühtegi sõna. Kinnitas, et trolli sisenedes oli tal käes mobiiltelefon, millega ta kuulas muusikat, käes olid keefir ja krõpsud. Marja peatuses, kus nad politseid ootasid, pakkus ta turvameeste juurde minna. Kohtuistungil uuritud tõendid 2 Kannatanu MV kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et 12.08.2009.a. sõitis ta koos 3aastase poja Viga trollis nr.9. Peatuses ”Kolde pst” tuli trolli asotsiaalse välimusega mustade kätega naisterahvas ja istus kahesele istmele kahe lapse kõrvale, surudes lapsed akna poole. Tema laps ehmatas, tõusis istmelt püsti ja astus tema juurde, tema ise seisis laste kõrval. Naisterahvas rääkis, et on lastearst ja võib lapsi katsuda. Teise lapse isa V.P istus oma lapse kaitseks sellele kahesele istmele lapse ja naisterahva vahele, surudes naisterahva istmelt välja. Selle peale naisterahvas käitus agressiivselt, P tõusis nende kaitseks püsti ja naisterahvas lõi jalatallaga tema poega vastu selga nii, et lööki tundis ka tema. Pärast seda naisterahvas katsus peast teisel pool esiistmel istunud last ja astus trollist järgmises peatuses maha. Nad läksid ka trollist välja, kõndisid ühe peatuse edasi ja sõitsid edasi bussis nr.33, kus kohtasid sama naisterahvast jälle, siis P kutsus välja politsei ja Marja peatuses õnnestus naisterahvas politseile üle anda. Tema laps oli hirmunud, magas halvasti, kahe nädala pärast ta pöördus arsti poole. Kahe kuu pärast ta pöördus arsti poole seoses seljavaluga lapsel, selgus, et ka selg vajab ravi – on teinud masaaži, vajab laserravi, esitab seoses sellega tsiviilhagi summas 150 000 krooni, mida põhjendab ravi jätkamise vajadusega. Tunnistaja VP (M.V on tema lapse lasteaia kasvataja, neil on ühised sõbrad ja tuttavad) ütlustest nähtub, et 12.08.2009.a. ta sõitis trolliga lasteaiast koos MV ja viimase lapsega. Lapsed istusid kahesel istmel, tema istus vastas, M seisis laste ees, kui trolli tuli naisterahvas, kes trügis laste kõrvale istuma ja hakkas lapsi puudutama. Mlaps läks ema juurde, tema aga istus akna all istunud oma lapse ja naisterahva vahele, surudes naisterahva istmelt välja. Selle peale käitus naisterahvas solvavalt, ta tõusis püsti, varjates kõiki teisi. Naisterahvas, võib olla arvates, et Mjuures seisab tema laps, lõi jalaga M last vastu selga ja hakkas trollist välja minema. Jalahoop oli selline, nagu jalgpallur lööb vastu palli. Ta püüdis helistada politseisse ja üheaegselt naisterahva väljumist takistada, kuid see ei õnnestunud. Nad väljusid trollist, ta viis oma lapse läheduses elava vanaema juurde ja läks M koos lapsega saatma. Bussis nr.33 nad kohtasid last löönud naisterahvast jälle. Viimane püüdis vabandada ja kostitada lapsi krõpsudega. Ta helistas politseisse, Marja peatuses nad kõik väljusid ja ta ei lasknud naisterahval ära minna kuni politsei saabumiseni. Tunnistaja LK ütlustest nähtub, et ta sõitis samas trollis lapselapsega, istudes esiistmel näoga salongi poole (küljega sõidu suunas) ja nägi, kuidas lapse isa (P) astus laste ette ja naitserahvas lõi jalaga ema juures seisvat väikest last kubemesse, laps seisis seljaga ema poole. Politsei patrullilehest nähtub, et politsei oli välja kutsutud kell 17.35 Marja bussipeatusesse: trollis lõi naine last. Kannatanu toimetatud osakonda avaldust kirjutama, tunnistaja oli P, kinni peetud antud teos Lilly Lipre (tl 37). Vaatlusprotokolli kohaselt on vaadeldud CD-plaati, see tähendab kuulatud väljakutse kõnesalvestust politsei telefoninumbrile 12.08.2009.a. ning kõned lahti kirjutatud: esimese kõnes teatatakse politseile, et üks daam müksas last jalaga ja selgitatakse, millises bussis ja kus asutakse. Teises kõnes viidatakse esimesele kõnele pärast vestlust bussijuhiga. Tõendatuks tunnistatud asjaolud ja kohtuliku arutamise järeldused Ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja KrMS § 61 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. 3 Eelkõige tuleks lähtuda sellistest tõenditest, mis kajastavad sündmustikku reaalselt ja on salvestanud juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu lahend nr.3-1-1-74-05). Tõenditeks käesolevas asjas on süüdistatava, kannatanu ja kahe tunnistaja ütlused, patrullileht ja vaatlusprotokoll. Kannatanu ja tunnistaja Pi ütlused langevad põhiliselt kokku, välja arvatud löögi kirjeldus (jalatallaga või nagu jalgpallur) ja arvamus selle kohta, kas troll oli täis: kannatanu arvas, et trollis oli veel vabu kohti ja inimesi ei olnud palju. Mõlemad salgavad maha või püüavad pehmendada Lipre istmelt välja lükkamist, mille tulemusel Lipre kukkus. Tunnistaja K kinnitas, et naine lõi jalaga last kubemesse, mitte selga. Täpsemalt olukorda ei kirjeldanud, mäletab ainult löömist. Vaatlusprotokollis on lahti kirjutatud kõne politseisse, kuid märkimata, millisel kuupäeval ja kellaajal on see tehtud. Patrullilehest nähtub see, et politsei jõudis kohale ja kannatanu sõnadest sündmuse kirja pani. Võrdsed tõendid on nii tunnistaja ütlus kui ka süüdistatava ütlus. Vastates küsimusele, kas automaatselt tuleb eelistada nende isikute ütlusi, keda on hoiatatud valeütluste andmise eest, leiab kohus, et võrdseid tõendeid tuleb hinnata võrdselt ja kõrvutada teiste asjas leiduvate tõenditega. Kohus asub seisukohale, et kui asjas esineb mitu versiooni toimunust, siis mõlemat versiooni tuleb kontrollida ja peab otsima tõendeid, millised kinnitavad ühe või teise poole ütlusi. Antud juhul konflikti ühel pool on omavahel tuttavad kannatanu ja tunnistaja, kes kinnitavad süüdistust, teisel poolel süüdistatav selgitab, et võis puutuda lapsega kokku trolli liikumise ajal rüseluse käigus. Eluliselt usutav on, et lapsed istusid akna juures praktiliselt ühel istmel kui nad aknast välja vaatasid, sellega on seletatav süüdistatava väide, et ta istus istme nurgale. Istme nurgale võib istuda ka siis, kui see iste on tervikuna vaba. Trollist väljatõukamise kohta rääkis Lipre ka kohtueelsel uurimisel, seda sisuliselt kordas ta ka kohtus, rääkides mehe rünnakust taganemisest. Seega ei saa ette heita süüdistatavale, et kohtueelsel uurimisel on ta andnud teisi ütlusi. Käesolevas asjas ei ole kannatanu arsti poole ei pöördunud, last ei ole vahetult pärast sündmust üle vaadatud, kuigi politseiosakonda ema ja laps toimetati. Kui tegemist oleks olnud tugeva tahtliku löögiga, nagu seda on kirjeldanud P (jalgpalluri löök), oleks lapse kehale kindlasti jäänud löögijälg. Samuti see kirjeldus – jalpalluri löök ei vasta V poolt kirjeldatule (löök jalatallaga selga), sellisel juhul oleks löök sattunud lapse istmiku alla, mitte selja piirkonda. Kirjeldatud löögid – jalatallaga selga ja jalpalluri löök – on täiesti erinevad löögid. Kui tunnistaja K seejuures kirjeldab veel lööki jalaga kubemesse, siis on tegemist olukorraga, kus teo objektiivne külg on jäänud tuvastamata: puuduvad kokkulangevad ütlused, milliste abil sündmustik kindlaks teha. Ei ole isiku läbivaatust tehtud ka Lipre suhtes tegemaks kindlaks, kas tõesti oli tegemist asotsiaalse välimusega ja räpase naisterahavaga. Selle asjaoluga oleks saanud kinnitada 4 või ümber lükata kannatanu versiooni – kas ja miks häiris asjaolu, et Lipre laste kõrvale istus. Ei ole vaadeldud lapse ja Lipre riideid tuvastamaks, kas need olid määrdunud (lapsel – löögist jalaga, nagu seda kirjeldab V ja Liprel – kukkumisest). Seega ei ole vahetult pärast sündmust kogutud tõendeid, mis kinnitaksid ühe või teise poole ütlusi, kuigi algusest peale Lipre on süüdistust eitanud. Ei ole vaadeldud, kuulatud ega küsitud (või otsitud) väidetavat esimest - trollist tehtud kõnet politseile, mis olevat tühistatud, seega ei ole tõendatud, et trollist esimest korda politseisse helistati. Ei ole püütud vaadelda sündmuskohta – trolli, kus sündmus aset leidis. Kui kannatanu ja süüdistatava vahel on erinevusi trollis asuvate istmete paiknemise kohta, siis oleks olnud võimalik seda vastuolu kõrvaldada (trollipargist on võimalik minuti täpsusega teada saada, kus troll asus ja milline see troll oli). Kohus on arvamusel, et ütlustes vastuolu tekkimisel ei saa piirduda pelgalt sellega, et usaldada nende isikute ütlusi, keda on lihtsalt hoiatatud valeütluste andmise eest, arvates, et siis kindlasti räägitakse tõtt. V on Pi lapse lasteaia kasvataja, nad suhtlevad igapäevaselt ning kohtule jääb arusaamatuks, miks on jäänud kannatanu ütlused kontrollimata, miks pole püütudki välja selgitada ja uurida asjaolusid, mis kinnitaksid kannatanu ütlusi. Tunnistaja P kinnitas kohtus, et vaatlusprotokollis on kirjeldatud tema kõne politseile. Kõnes politseile ütles P, et ”müksas last”. Vaatlusprotokoll on vene keelest tõlgitud uurija poolt ning eestikeelses variandis sõnad ”müksas last” on tõlgitud järgmiselt: ”andis jalahoopi vaike lastele”, mis on täiesti arusaamatu väljend. Vaatlusprotokollist –kõnest küll selgub, et tegemist oli müksamisega (mis kohtu arvates kinnitab just juhuslikku kokkupuudet), mitte löömisega ja P kinnitas sellist kõnet, kuid vaatlusprotokolli näol on tegemist kõlbmatu tõendiga ja see tuleb tõendite hulgast välja jätta: ei ole arusaadav, millise menetlustoimingu käigus on see tõend saadud. Ei ole arusaadav, mis kuupäeval ja kellaajal, kust ja kuhu on helistatud. Ei ole teada, kas helistas meeshääl või naishääl. Kui tegemist on asitõendiga, siis millisel kujul ja kust see asitõend on saadud. Jääb täiesti arusaamatuks, miks uurija on omaalgatuslikult selle ebaadekvaatselt ära tõlkinud. Kohtu arvates sõnad ”müksas” (vene keeles: ”пнула“ tl 23) ja ”jalahoop” on täiesti erineva tähendusega. Uurija omaalgatuslik tõlge ”jalahoop” (tl 25) näitab ainult kohtueelse uurimise tendentslikkust ja ebaobjektiivsust, kus ei vaevuta kontrollima kannatanu ütlusi, leides et piisab kahest tunnistajast, kes annavad enam vähem ühesuguseid ütlusi. Esialgne teave toimunust sisaldub just politsei väljakutses, kuid kõnesalvestus on võetud toimikusse nö muuseas, selle tõendi kogumisel ei ole järgitud kriminaalmenetluse sätteid. Kannatanu arvamusel Lipre poolt löömine ei toimunud kogemata, kuid trolli liikumine võis seda mõjutada. Üldteada asjaolu on, et troll ei liigu ühtlaselt, seda enam, et Kolde pst ja Ädala peatuste vahel on esiteks valgusfoor ja teiseks, suunarajad muudavad suunda, kus ka trollijuhtmed jooksevad kokku, mis tähendab trolli kõikumist mitte ainult edasi-tagasi, vaid ka juhtmete kokkujooksmise kohas pidurdamisel paremale-vasakule. Teadaolevalt liikuvas trollis kehtib inertsijõud. Kuivõrd kannatanu möönab, et trolli liikumine võis mõjutada löömist ja süüdistatav möönas, et võis lapsega kokku puutuda, siis jääb 5 ümberlükkamata kahtlus, et tegemist ei olnud tahtliku löögiga, kui see kokkupuude või müksamine oli tõesti toimunud. Süüdistatava väide, et ta kukkus, ei ole ümber lükatud. Kannatanu on püüdnud seda momenti pehmendada: ”suurem inimene P istus istmele, surudes Lipre välja, millest viimane kükitas”. Kohtul jääb kahtlus, et rääkides lapse löömisest on kannatanu ja tunnistaja püüdnud vabandada enda käitumist - Lipre istmelt välja tõukamist. Ka nimetades Lipret räpaseks asotsiaaliks on püütud põhjendada enda rahulolematust sellega, et Lipre laste kõrvale istus. Kannatanu ja Pi ütlustes esineb vastuolu selle kohta, palju rahvast oli trollis ja kas oli veel vabu istekohti. Süüdistatava väitel istus ta ainukesele vabale istmele, temal puudus soov häirida kaaskodanikke, vaid sooviks oli väsinuid jalgu puhata. Selline süüdistatava väide ümber lükatud ei ole. Ei ole kogutud teisi tõendeid selle kohta, et Liprel oli soov avalikku korda raskelt rikkuda. Ei ole tõendatud tahtlus rikkuda avalikku korda: ta ei karjunud, ei väljendanud ebatsensuurselt. Tunnistaja Pi arvates oli tegemist jalgpalluri, st alt-üles löögiga, kannatanu arvates lõi süüdistatav jalatallaga selga, aga tunnistaja K sõnutsi löödi last kubemesse, mitte selga. Analüüsides kannatanu ja tunnistaja Pi ütlusi, leiab kohus, et ei neil ei peaks olema põhjust valetada. Arusaadav võiks olla Pi psühholoogiline soov nö toetada kannatanu last, sest V on lasteaia kasvataja (sama kehtib ka K kohta, kes soovist toetada lasteaias töötava kannatanu last võis rääkida sündmusest omaenese ettekujutuse järgi). Kuid täiesti arusaamatuks jääb kannatanu poolt esitatud nõue tekitatud kahju hüvitamiseks summas 150 000 krooni. Siinkohal leiab kohus, et antud kriminaalasjas ei ole tsiviilhagi esitatud: kohtueelse uurimise käigus ei olnud hagi esitatud. Kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr.3-1-1-79-09 (p.14) tsiviilhagi esitamine kriminaalmenetluses on võimalik n-ö protokollilises vormis teatud õiguslikult lihtsamate nõuete puhul, kuid see on lubatud vaid juhtudel, mil kannatanu nõude aluseks olevad faktilised asjaolud on määravas osas hõlmatud KrMS § 62 sätestatud tõendamiseseme asjaoludest, mis kajastuvad süüdistusaktis. Üldjuhul kehtib kriminaalmenetluses aga sama reegel, mis tsiviilkohtumenetluses: hagiavaldus tuleb esitada kas kirjaliku või elektroonilise avaldusena. Käesolevas asjas kohtuistungil protokollitud nõude summa ja kahesõnaline põhjendus ”ravi jätkamiseks” on ilmselgelt puudulik. Kohus ei pea võimalikuks pidada hagi esitamiseks kohtuistungil ilma põhjendusteta välja öeldud summa nimetamist, mida soovitakse saada ravi jätkamiseks. Kannatanu seletas, et siiani on laps saanud massaaži ja ujula külastamise võimalust tasuta, vajab veel laserravi. Kohtuistungil esitas kannatanu kaks koopiat röntgenülesvõtetest 10.11.2009.a. ja kaks väljavõtet tervisekaardist, mis on dateeritud 10.11.2009.a. ja 15.12.2009.a. Nendest dokumentidest ei ole võimalik aru saada, milline terviseseisund VV tuvastati ja millega seoses see kolm kuud sündmusest hiljem tuvastati. Samuti on kannatanu poolt esitatud arstitõend 26.08.2009.a. külastuse kohta, millest nähtub, et last ehmatati trollis ja ema väitel laps ei maga, on halvad unenäod (laps ise ei rääkinud veel). Selle tõendiga ei ole kinnitatud käesoleva kriminaalmenetluse objektiks olevad tõendamiseseme asjaolud. KrMS § 7 lg.3 kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldmata kahtlus süüdistatava süüdiolekus tõlgendatakse tema kasuks. Süüdimõistev otsus langetatakse ainult siis, kui süü on ümberlükkamatult tõendatud. 6 Riigikohus on korduvalt rõhutanud, et kui tõendite uurimisel tekivad põhjendatud kahtlused ning neid ei õnnestu kõrvaldada teiste kriminaalasjades sisalduvate tõenditega, tuleb in dubio pro reo põhimõttel langetada otsus kahtlustatava kasuks, mitte aga teha kahtlustatavale kahjulikku otsust vastuoluliste või puudulike tõendite alusel. Kriminaalmenetluses ei otsustata, kas kahtlustatav on tõenäolisemalt süüdi või süütu, vaid inimest saab kuriteos süüdistada ainult siis, kui kuriteo toimepanemine on nii kindlalt tõendatud, et selles ei jää mõistlikku kahtlust. Tõendite kogumise võimalused on ammendatud. Kuivõrd on jäänud kõrvaldamata kahtlus, et trolli liikumine võis süüdistatava liigutuste kontrolli võimet pärssida ja tema tahtlus avalikku korda rikkuda tõendatud ei ole, leiab kohus, et Lipre süü avaliku korra raskes rikkumises ümberlükkamatult tõendatud ei ole ja ta tuleb KarS § 263 p.1 järgi õigeks mõista. Arvestades eeltoodut ja juhindudes KrMS § 306, 309 lg.2, 315, 318, 319 kohus o t s u s t a s: Lilly Lipre KarS § 263 p.1 järgi õigeks mõista. Kohtuotsusele võib esitada apellatsiooni, teatades Harju Maakohtule apellatsiooniõiguse kasutamise soovist 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest ning esitades apellatsiooni 15 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik kohtus tutvuda kohtuotsusega. Kohtuotsuse resolutiivosa avaldati 07.juunil 2010.a. Kohtuotsus tervikuna koostatakse ja see on kohtumenetluse pooltele kohtus kättesaadav apellatsiooniteate esitamisest 15 päeva pärast. Kohtunik: