4-09-9453/10

Ärakiri KOHTUOTSUS Kohus EESTI VABARIIGI NIMEL Viru Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 15.06.2010 Kohtla-Järve kohtumaja Väärteoasja number 4-09-9453 Kohtunik Anne PALMISTE Kohtuistungi sekretär Jane VÄLI Tõlk Olga NÕMMEMEES Asja läbivaatamise kuupäev 15.06.2010 Väärteoasi Andrei SOLOVJOVI väärteoasi Liiklusseaduse §74-22 lg.2 ja lg.4 järgi Andrei SOLOVJOV sünd. 03.07.1986, isikukood 38607032240, Eesti Vabariigi kodanik, elukoht xxx linn Ida-Virumaa, töökoht puudub Mihhail DENISSOV Ida Prefektuuri Narva politseijaoskonna välijuht Kaebuse esitaja Kohtuväline menetleja esindaja Juhindudes Väärteomenetluse seadustiku §132, §134, §135, §155 lg.1 p.1 ja lg.2, §156, §157 ja §158, maakohus OTSUSTAS: Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna vanemkonstaabel Natalja SKVORTSOVA 07.05.2009 otsus väärteoasjas nr.2330,09,005920 Andrei SOLOVJOVI karistamise osas Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi rahatrahviga 66 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 3960 (kolm tuhat üheksasada kuuskümmend) krooni ja Liiklusseaduse §74-22 lg.4 järgi lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega tähtajaga 3 (kolm) kuud – jätta muutmata. Karistusseadustiku §66 lg.2 ja lg.3 alusel määrata Andrei SOLOVJOVILE rahatrahvi vabatahtlikult tasumise lõpptähtajaks 15.03.

1. Andrei SOLOVJOVI kaebus rahuldada osaliselt. 1 Kui kohtumenetluse pool soovib kasutada kassatsiooniõigust, peab ta sellest kirjalikult teatama maakohtule 7 päeva jooksul, alates kohtuotsuse lõpposa kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse kohtuotsuse teinud maakohtule 30 päeva jooksul, alates päevast, mil maakohtu kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kassatsiooniõiguse kasutamise teate esitamise korral Maakohtu kantseleis võimalik tutvuda alates 28.07.
2. on kohtuotsusega Viru Asjaolud ja menetluse varasem käik Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna vanemkonstaabel Natalja Skvortsova koostas 20.04.2009 väärteoprotokolli nr. AB 1115113 Andrei Solovjovi kohta selles, et viimane juhtis 20.04.2009 kell xxx. xxx juures mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 76 +/- 3 km/h, millega ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 23 km/h. Sellega rikkus Andrei Solovjov Liikluseeskirja §124 p.1 ja pani toime Liiklusseaduse §74-22 lg.2 sätestatud väärteo. Ida Politseiprefektuuri Narva politseiosakonna vanemkonstaabel Natalja Skvortsova 07.05.2009 otsusega väärteoasjas nr.2330,09,005920 määrati Andrei Solovjovile Liiklusseaduse §74-22 lg.2 alusel karistuseks rahatrahv 66 trahviühiku ulatuses, s.o. summas 3960 krooni ja Liiklusseaduse §74-22 lg.4 alusel lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine tähtajaga 3 kuud. Andrei Solovjov esitas 29.05.2009 Viru Maakohtule kaebuse, milles palus politseiprefektuuri otsus tühistada lisakaristuse osas. Kaebuse kohaselt töötab selle esitaja taksojuhina ja elab koos vanematega. Kaebuse esitaja isa peatas ettevõtlustegevuse, kuna tellimusi ei ole. Juhtimisõiguse äravõtmine paneb perekonna raskesse materiaalsesse olukorda. Andrei Solovjov esitas 26.08.2009 Viru Maakohtule kaebuse täienduse, milles teatab, et ei vaidlusta politseiprefektuuri otsust põhikaristuse määramise osas summas 3960 krooni, kuid palub anda võimalus tasuda rahatrahv ositi. Viru Maakohtu 24.08.2009 määrusega võttis kohtunik Aleksei Lavrovski kaebuse enda menetlusse. Viru Maakohtu esimehe 28.04.2010 käskkirja nr.1-2/8 väärteoasja oma menetlusse kohtunik Anne Palmiste. alusel sai käesoleva Maakohtu istung Maakohtu istungil toetas kaebuse esitaja oma kaebust ja kinnitas, et vaidlustab politseiprefektuuri otsust üksnes lisakaristuse määramise osas ja nõustub põhikaristusega. Lisaks seletas kaebuse esitaja, et ta enam ei tööta ja on arvel Töötukassas. Ülalpeetavaid kaebuse esitajal ei ole. 2 Kohtuvälise menetleja esindaja leidis maakohtu istungil, et politseiprefektuuri otsus on seaduslik ja põhjendatud, palus jätta see muutmata ja kaebus rahuldamata. Maakohtu otsuse põhjendused Maakohus, tutvunud käesoleva väärteoasja materjalidega ning ära kuulanud menetlusosalised, leidis, et Andrei Solovjovi kaebus kuulub rahuldamisele osaliselt. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §123 lg.2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteomenetluse seadustiku §133 on sätestatud kaebuse lahendamisel otsustatavad küsimused. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et Andrei Solovjovile on karistus määratud Liiklusseaduse §74-22 lg.2 alusel. Liiklusseaduse §74-22 lg.2 näeb ette vastutuse mootorsõiduki juhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21 – 40 kilomeetrit tunnis. Seega on vaja antud väärteoasjas tuvastada, kas Liikluseeskirja nõudeid ja ületas kiirust ning kui palju. Andrei Solovjov rikkus Nagu nähtub 20.04.2009 koostatud väärteoprotokollist nr. AB 1115113 ja vaidlustatavast 07.05.2009 otsusest väärteoasjas nr.2330,09,005920, on menetlusalune isik rikkunud Liikluseeskirja §124 p.1 nõudeid. Liikluseeskirja §124 p.1 sätestab, et suurim lubatud sõidukiirus asulasisesel teel on 50 kilomeetrit tunnis. Kaebuse esitaja seletusest maakohtu istungil 15.06.2010 (t.l.34-36), samuti tema 29.05.2009 esitatud kaebusest (t.l.1-2) ja 26.08.2009 esitatud kaebuse täiendustest (t.l.19) nähtub, et kaebuse esitaja on oma süüd suurima lubatud sõidukiiruse osas tunnistanud. Seega oli väärtegu Andrei Solovjovi poolt toime pandud ja lisaks tema enda seletustele on kaebuse esitaja süü tõendatud ka asja materjalides asuva kiirusmõõteseadme kasutamise protokolliga. Kiirusmõõteseadme kasutamise 20.04.2009 protokollist (t.l.15) nähtub, et kasutati kiirusmõõteseadet Stalker DSR 2X DP009668, mõõtevahendi taatlustunnistuse nr. TTRSS-08/00152, seadme töökorras olekut testiti 20.04.2009 kell 16.
3. Kiirust mõõdeti asulasisesel teel, hea nähtavusega, valgel ajal, sademeteta ja kuiva kattega 4 sõidurea ja eraldusribaga teel. Kiiruse mõõtmisel seisis patrullauto paremal teepeenral ja sõiduki sõidukiirust mõõdeti paigal seistes. Mootorsõiduk liikus esimesel sõidurajal, lähenes, teel liikus mitu sõidukit, sõiduk kiirendas intensiivselt ja sooritas möödasõitu. Seadme helisignaal oli ühtlaselt tõusev ehk kõrgenev. Kui sõiduki kiirus ilmus kuvari „target“ aknasse, lukustati seadmel näit. Seadme lugem oli 76 km/h. Lubatud sõidukiirus mõõdetaval teelõigul 50 km/h. Kiiruse mõõtmise 3 laiendmääramatus +/- 3 km/h, seega ületas mõõdetaval teelõigul lubatud sõidukiirust mitte vähem, kui 23 km/h. Mõõtmise ajal video/helitehnikat ei kasutatud ja juhile tutvustati näitu allkirja vastu. Maakohus peab eelnimetatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokolli usaldusväärseks tõendiks antud asjas kaebuse esitaja juhitud sõiduki kiiruse määramisel. Kiirus on mõõdetud ja fikseeritud vastavalt ettenähtud nõuetele. Kaebuse esitaja ei ole seda millegagi ümber lükanud. Kaebuse esitaja esialgsed seletused selle kohta, et tema juhitud sõiduauto kiirus oli umbes 60 km/h, on subjektiivsed ja ei ole kooskõlas asja materjalidega. Maakohus leiab, et autojuhil ei ole võimalik tajuda oma juhitud sõiduki kiirust sellise täpsusega, nagu seda on võimalik fikseerida kiirusmõõteseadmega. Arvestama peab ka situatsiooni, milles autojuht viibis. Käesoleva asja materjalidest nähtub, et kaebuse esitaja juhitud sõiduk möödus teistest samas suunas sõitvatest autodest. Maakohus leiab, et sellises situatsioonis ei ole möödasõidul autojuhil üheselt võimalik tajuda ja ka kontrollida oma sõiduki kiirust. Eeltoodu alusel ja hinnates tõendeid kogumis, leiab maakohus, et Andrei Solovjovi oli põhjendatult karistatud Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi, kuna ta rikkus Liikluseeskirja §124 p.
4. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja otsuses toodud seisukohtadega ja leiab, et kuna antud väärteoasjas on usaldusväärselt asja kohtulikul uurimisel uuritud tõenditega tõendamist leidnud, et kaebuse esitaja ületas asulasisesel teel kiirust mitte vähem, kui 23 km/h, siis kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseks selles osas alust ei ole. Maakohus leiab, et süüteokoosseis käesolevas väärteoasjas on täidetud, et väärtegu on menetlusaluse isiku poolt toime pandud ja ta on süüdi. Menetlusaluse isiku tegu on õigesti kvalifitseeritud. Süüd välistavad asjaolud käesolevas väärteoasjas puuduvad. Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri otsus rahatrahvi määramise osas jätta muutmata. Vastavalt Väärteomenetluse seadustiku §2 kohaldatakse väärteomenetluses kriminaalmenetluse sätteid, kui Väärteomenetluse seadustikus ei ole sätestatud teisiti ja arvestades väärteomenetluse erisusi. Vastavalt Karistusseadustiku §56 lg.1 on karistamise aluseks isiku süü. Karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorras kaitsmise huvisid. Liiklusseaduse §74-22 lg.2 näeb karistusena ette rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise kuni kuue kuuni. Käesolevas väärteoasjas on kohtuvälise menetleja poolt määratud menetlusalusele isikule karistuseks rahatrahv 66 trahviühiku ulatuses. Otsuse kohaselt karistust raskendavad ja kergendavad asjaolud puudusid. Kuna kohtupraktika kohaselt määratakse karistus ettenähtud sanktsiooni keskmises määras ning karistust kergendavate või raskendavate asjaolude ilmnemisel määratakse karistus siis kas alla ettenähtud sanktsiooni keskmise määra või siis keskmist määra ületavana, siis nähtub asja materjalidest, et kohtuväline menetleja on määranud menetlusalusele isikule karistuse üle keskmist määra ületavana. Arvestades asjaolu, et 4 väärteomenetlusega on kindlaks tehtud Andrei Solovjovi süü Liiklusseaduse §74-22 lg.2 järgi, leiab maakohus, et käesolevas asjas on kohtuväline menetleja karistuse määramisel õigesti hinnanud Karistusseadustiku §56 sätestatud nõudeid, muuhulgas ka rikkumise raskusastet ja juhi isikut. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et Karistusseadustiku §56 ettenähtud eesmärki – mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest – on võimalik saavutada just antud asjas määratud suurusega karistusega. Nagu nähtub Karistusregistri väljavõttest, on menetlusalust isikut väärteokorras karistatud 17 korda, neist 16 korda Liiklusseaduse rikkumise ja neist omakorda 6 korda kiiruse ületamise eest. Senised karistused kiiruse ületamise eest olid kaebuse esitajale määratud summades 1200 krooni, 1500 krooni, 2100 krooni, 1200 krooni, 3000 krooni ja 1500 krooni. Maakohus nõustub kohtuvälise menetleja seisukohaga, et seega puudub alus määrata menetlusalusele isikule käesoleval juhul rahatrahv väiksemas summas. Ülaltoodu alusel muutmata. tuleb politseiprefektuuri otsus rahatrahvi suuruse osas jätta Liiklusseaduse §74-22 lg.4 näeb ette võimaluse kohaldada sama paragrahvi lg.2 sätestatud süüteo eest lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmist ühest kuust kuni kolme kuuni. Käesolevas asjas on kohtuväline menetleja nimetatud õigust kasutanud ja määranud Andrei Solovjovile lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise maksimaalse tähtajaga, s.o. 3 kuud. Maakohus leiab, et lisakaristuse kohaldamine antud asjas on põhjendatud. Maakohus arvestab siinjuures nii varasemate väärtegude arvu, kui ka seda, et käesolev väärtegu on toime pandud linna piirides. Auto juhtimine asulas sees lubatust surema kiirusega tekitab lisaks kaebuse esitajale ohu ka paljudele teistele liiklejatele. Karistusregistri väljavõttest nähtub, et menetlusalust isikut on varasemalt Liiklusseaduse rikkumise eest karistatud 16 korda, millest 6 rikkumist on analoogsed käesolevas väärteoasjas toimepandud rikkumisega. Kiiruse ületamise eest on menetlusalusele isikule neljal korral määratud rahatrahv ja kahel korral on sellele lisaks määratud lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine (vastavalt tähtajaga 1 kuu ja 2 kuud). Lisaks sellele on menetlusalust isikut karistatud Liiklusseaduse §74-19 lg.1 alusel rahatrahvi ja juhtimise õiguse äravõtmisega tähtajaga 3 kuud. Seega nähtub asja materjalidest, et vaatamata varasematele lisakaristuste kohaldamisele jätkab menetlusalune isik väärtegude, s.h. samaliigiliste, toimepanemist. Seega on lisakaristuse kohaldamine uuesti põhjendatud. Põhjendatud on ka lisakaristuse kohaldamise tähtaeg – 3 kuud – kuna varasemalt määratud lühemad lisakaristuse tähtajad ei ole menetlusalust isikut uute väärtegude toimepanemisest tagasi hoidnud. Vastuseks kaebuse väidetele ja kaebuse esitaja väidetele maakohtu istungil märgib maakohus, et töötamine ja kursustel osalemine ei anna iseenesest alust politseiprefektuuri otsuse tühistamiseks lisakaristuse kohaldamise osas. Kuigi maakohus nõustub üldiselt kaebuse esitaja seisukohaga, et töökoha kaotust või selle mittesaamist väärteokaristuse tulemusena tuleks vältida, leiab ta siiski, et lisakaristuse kohaldamine tuleb igal konkreetsel juhul otsustada eraldi (vt. ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30.04.2010 otsus kohtuasjas nr.3-1-1-26-10). Maakohus leiab, et käesoleval juhul on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud. 5 Ülaltoodu alusel tuleb politseiprefektuuri otsus lisakaristuse kohaldamise osas jätta muutmata ja Andrei Solovjovi kaebus rahuldamata. Oma täiendustes kaebusele on menetlusalune isik taotlenud rahatrahvi tasumise võimaldamist ositi. Vastavalt Karistusseadustiku §66 lg.2 võib kohus mõjuvatel põhjustel määrata rahatrahvi tasumise ositi ja vastavalt sama sätte lg.3 ei tohi ositi tasutava karistuse tähtaeg ületada ühte aastat. Maakohus leiab, et kaebuse esitaja taotlus rahatrahvi tasumise võimaldamiseks ositi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. Nagu nähtub maakohtu istungil menetlusaluse isiku poolt esitatud Eesti Töötukassa 20.05.2009 otsusest nr.TA10-0095173, on Andrei Solovjov samast kuupäevast alates võetud arvele töötuna (t.l.41). Maakohus leiab, et töötu staatus on selliseks Karistusseadustiku §66 lg.2 nimetatud mõjuvaks põhjuseks, mis annab alust määrata rahatrahvi tasumine ositi. Maakohus leiab, et põhjendatud on anda menetlusalusele isikule rahatrahvi summas 3960 krooni tasumiseks tähtaeg kuni 15.03.2011, s.o. kokku 9 kuud. Andrei Solovjovi kaebus kuulub selles osas rahuldamisele. Anne PALMISTE Kohtunik Ärakiri õige Nooremreferent Kohtuotsus jõustus 28.
5. 2010 Nooremreferent Liivi Õun Liivi Õun 6