1-07-5502/41

K O H T U O T S U S Eesti Vabariigi nimel 1-07-5502 12.jaanuaril 2010.a. Tallinnas Liivalaia kohtumaja Harju Maakohus koosseisus: kohtunik Karin Olentšenko, rahvakohtunikud Urve Lepisto ja Aliide Purken, sekretäri Erica Kaldre ning tõlkide T Talja, V Helmar ja Katrin-Jaana Vaab juuresolekul, prokuröri Triin Bergmann ja kaitsjate adv.Marina Leis, adv.Natalja Lausmaa, adv.Jelena Benevolenskaja, Kristina Benevolenskaja ja adv.Kadi Mägi osavõtul arutas avalikul kohtuistungil üldmenetluses 17,22 ja 29.aprillil, 27-28.augustil, 15 ja 24.septembril, 06,21 ja 28.oktoobril, 08.detsembril 2008.a.; 26-29.jaanuaril, 2324.märtsil, 06-08.mail, 08.juunil, 16.novembril, 20.novembril ja 23.novembril 2009.a. kriminaalasja Lidia Nikolajeva, ik 45308070318, venelane, Eesti kodanik, keskharidusega, eluk. xxx, ei tööta, varasem kohtulik karistatus kustunud; viibib vahi all alates 03.04.2007.a. - süüdistuses KrK § 143 lg.2 p.1 1 – 15 lg.2 ja 186 (kehtivad KarS § 209 lg.2 p.2 – 25 lg.2; 344 lg.1 ja 345 lg.1) ning KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3; § 114 p 4, 6 järgi; Anželika Veits, ik 47203290255, venelane, Eesti kodanik, keskharidusega, eluk. xxx, varem kohtulikult karistamata - süüdistuses KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3; § 114 p 4, 6 - § 25 lg 2 ja § 22 lg 3 järgi; I Garus, ik 38808150298, venelane, Eesti kodanik, põhiharidusega, eluk. xxx, juhutöödel, varem kohtulikult karistamata - süüdistuses KarS § 320 lg 1 järgi. Süüdistus Lidia Nikolajeva`t süüdistatakse selles, et tema, varalise kasu saamise eesmärgil, ajavahemikul 17.05-26.06.2002.a kohtueelse menetluse käigus tuvastamata kohas, võltsis 19.05.2002.a kell 13.50 SA PER Mustamäe Haiglas surnud ANallkirja väidetavalt 18.05.2002.a koostatud käsikirjalisel testamendil, millega pärandati aadressil Tallinn XXX AN kuulunud korteriomand Lidia Nikolajevale ning esitas võltsitud testamendi 26.06.2002.a aadressil Tallinn Pärnu mnt 23 asuvas notaribüroos Tallinna notar Ragne T pärandi vastuvõtmise avalduse tõestamisel. Seega pani Lidia Nikolajeva toime KrK §-s 186 ettenähtud kuriteo, s.o ametliku dokumendi võltsimise kasutamise eesmärgil, samuti teadvalt võltsitud dokumendi kasutamise eesmärgiga omandada õigusi, millele vastab käesoleval ajal KarS § 344 lg 1, 2 s.o dokumendi, mille alusel on võimalik omandada õigusi, võltsimine ja § 345 lg 1, s.o võltsitud dokumendi kasutamine eesmärgiga omandada õigusi. Samuti tema, eesmärgiga omandada pettuse teel võõrast vara, nimelt 19.05.2002.a surnud AN kuulunud ja pärimisõiguse kohaselt Julia Nikonovale kuuluvat korterit aadressil Tallinn XXX turuväärtusega 2002.a mais-juunis 550 000 krooni, esitas 26.06.2006.a aadressil Tallinn Pärnu mnt 23 asuvas notaribüroos Tallinna notar Ragne T pärandi vastuvõtmise avalduse tõestamisel AN käsikirjalise testamendi, millel oli Lidia Nikolajeva poolt ajavahemikul 17.05.-26.06.2002.a võltsitud AN allkiri. Seega pani Lidia Nikolajeva toime KrK §-s 143 lg 2 p 11- § 15 lg 2 ettenähtud kuriteo, s.o võõra vara saamise katse pettuse teel, kui sellega põhjustati suur varaline kahju, millele käesoleval ajal vastab KarS § 209 lg 2 p 2 - § 25 lg 2, s.o varalise kasu saamise katse tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, toime pandud suures ulatuses. Samuti Lidia Nikolajeva`t süüdistatakse selles, et tema varem kelmuse toimepannud isikuna tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult oma tütre Anželika Veitsiga lõi LV ebaõige ettekujutuse XXXasuva korteri vahetuse asjaolude kohta. Lidia Nikolajeva juhendamisel vormistati 25.02.2003.a Raplas notariaalne volikiri, millega Lidia Nikolajeva sai LVnimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, mille kohaselt L. Nikolajeva pidi müüma aadressil XXX asuva korteri vähemalt 100 000 krooni eest ja ostma asemele korteri Tallinnas väärtusega vähemalt 100 000 krooni. 04.03.2003.a Pärnus vormistati LV kuuluva XXX asuva korteri ostu-müügileping, mille kohaselt Lidia Nikolajeva esindades LVmüüs korteri 210 000 krooni eest Anželika Veitsile. 21.03.2003.a osteti LVnimele XXXväärtusega 7000 krooni. XXXasuva korteri müügist saadud raha summas 210 000 krooni Lidia Nikolajeva LV üle ei andnud. Seega sai LVkahju summas 203 000 krooni ning Lidia Nikolajeva ja Anželika Veits varalist kasu 203 000 krooni. Samuti tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Anželika Veitsiga, kasutades ära VŽ psüühilist seisundit lõi temale ebaõige ettekujutuse Tallinnas XXXasuva korteri vahetuse asjaolude kohta. Lidia Nikolajeva vormistas 21.04.2003.a Raplas notariaalse volikirja, millega Lidia Nikolajeva sai teovõimetu VŽ nimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, mille kohaselt L. Nikolajeva pidi müüma aadressil Tallinn XXXasuva korteri vähemalt 100 000 krooni eest ja ostma asemele korteri Tallinnas väärtusega vähemalt 100 000 krooni. 20.05.2003.a Pärnus vormistati VŽ le kuuluva XXX asuva korteri ostu-müügileping, mille kohaselt Lidia Nikolajeva esindades VŽ t müüs korteri 270 000 krooni eest Anželika Veitsile. 22.07.2003.a osteti VŽ nimele Rapla maakonnas, Järvakandi vallas, XXXasuv korter väärtusega 15 000 krooni. XXXasuva korteri müügist saadud raha summas 270 000 krooni VŽ le üle ei antud. Seega sai V. Ž kahju summas 255 000 krooni ning Lidia Nikolajeva ja Anželika Veits varalist kasu 255 000 krooni. Samuti tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Anželika Veitsi ja Vitali Šiloviga, kasutades ära SLpsüühilist seisundit lõi temale ebaõige ettekujutuse Tallinnas XXX müügi asjaolude kohta, nimelt korraldasid korteri müüki eesmärgiga saada müügist saadav raha endale. Lidia Nikolajeva vormistas 09.03.2004.a Pärnus notariaalse volikirja, millega Lidia Nikolajeva sai SL nimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, samuti vormistas Hansapangas oma nimele SL konto nr XXXXXXXXXXXXXXXkasutamise õiguse. Pärast XXX korteri müüki 30.04.2007.a Lidia Nikolajeva, Anželika Veits ja Vitali Šilov võtsid ajavahemikul 30.04.2004.a kuni 04.05.2004.a SL kontolt välja raha summas 450 000 krooni ega andnud raha üle SL Samuti tema, pakkus NSabi aadressil Tallinn XXXasuva korteri müügi korraldamisel ja lõi ebaõige ettekujutuse müügi asjaolude kohta, nimelt korraldas korteri müüki eesmärgiga saada müügist saadav raha endale. Lidia Nikolajeva vormistas Hansapangas 3 oma nimele NSkonto nr XXXXXXXXXXXXXXXX kasutamise õiguse ja pärast XXXkorteri müüki 11.04.2005.a, Lidia Nikolajeva võttis ajavahemikul 13.04.2005.a kuni 15.04.2005.a NS kontolt välja raha summas 283 559 krooni ega andnud raha üle NS. Samuti tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Anželika Veitsiga, pakkus SS abi aadressil Tallinn XXXasuva korteri müügi korraldamisel ja lõi ebaõige ettekujutuse müügi asjaolude kohta, nimelt korraldasid korteri müüki eesmärgiga saada müügist saadav raha endale. Lidia Nikolajeva vormistas 15.05.2006.a Sampo pangas oma nimele SSkonto nr XXXXXXXXXXXXXXXX kasutamise õiguse ja pärast XXXkorteri müüki 07.03.2007.a, Lidia Nikolajeva võttis ajavahemikul 12.03.2007.a kuni 14.03.2007.a SSkontolt välja raha summas 677 695 krooni ega andnud raha üle SS. Seega pani Lidia Nikolajeva toime KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, grupis ja suures ulatuses. Samuti Lidia Nikolajeva, VŽ suhtes toime pandud kelmuse varjamiseks, 02.01.2004.a pärastlõunal kohtueelse menetluse käigus tuvastamata kohas andis tahtlikult VŽ le juua vedelikku, mis sisaldas alkoholi surrogaate- etüleenglükooli, mille tagajärjel VŽ 03.01.2004.a kell 13.52 suri. Samuti tema, Anželika Veitsi kaasabil, 07.03.2007.a päeval Tallinnas Tartu maantee ja Pronksi tänava piirkonnas, SS suhtes toime pandava kelmuse varjamiseks ja selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil pani toime tapmise katse, nimelt andis tahtlikult SS juua vedelikku, mis sisaldas alkoholi surrogaate- etüleenglükooli ja metüülpiiritust ning mille joomise tagajärjel SSkaotas teadvuse. Seejärel Lidia Nikolajeva ja Anželika Veits toimetasid 07.03.2007.a kella 12.52 paiku SS sõiduautoga üle Eesti Vabariigi riigipiiri ja jätsid ta Riia linna. SS toimetati 08.03.2007.a kella 23.50 paiku Riia raudteejaamast teadvuseta seisundis haiglasse, kus ta sai tekkinud mürgistuse ravi ajavahemikul 08.03.-22.03.2007.a. Vastavalt eksperdi arvamusele isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 171 kujunes SSmürgistuse tagajärjel äge neerupuudulikkus, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Seega pani Lidia Nikolajeva toime KarS § 114 p 4, 6 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise, kui see on toime pandud vähemalt teist korda ja teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil. Anželika Veits`i süüdistatakse selles, et tema tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult oma ema Lidia Nikolajevaga lõi LV ebaõige ettekujutuse XXXasuva korteri vahetuse kohta. Lidia Nikolajeva juhendamisel vormistati 25.02.2003.a Raplas notariaalne volikiri, millega Lidia Nikolajeva sai LV nimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, mille kohaselt L. Nikolajeva pidi müüma aadressil XXX asuva korteri vähemalt 100 000 krooni eest ja ostma asemele korteri Tallinnas väärtusega vähemalt 100 000 krooni. 04.03.2003.a Pärnus vormistati LV kuuluva XXXasuva korteri ostu-müügileping, mille kohaselt Lidia Nikolajeva esindades LV müüs korteri 210 000 krooni eest Anželika Veitsile. 21.03.2003.a osteti LV nimele XXXväärtusega 7000 krooni. XXX asuva korteri müügist saadud raha summas 210 000 krooni Lidia Nikolajeva LV üle ei andnud. Seega said Lidia Nikolajeva ja Anželika Veits varalist kasu 203 000 krooni. Samuti tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Lidia Nikolajevaga, kasutades ära VŽ psüühilist seisundit lõi temale ebaõige ettekujutuse Tallinnas XXXasuva korteri vahetuse kohta. Lidia Nikolajeva vormistas 21.04.2003.a Raplas notariaalse volikirja, millega Lidia Nikolajeva sai teovõimetu VŽ nimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, mille kohaselt L. Nikolajeva pidi müüma aadressil Tallinn XXXasuva korteri vähemalt 100 000 krooni eest ja ostma asemele korteri Tallinnas väärtusega vähemalt 4 100 000 krooni. 20.05.2003.a Pärnus vormistati VŽ le kuuluva XXXasuva korteri ostumüügileping, mille kohaselt Lidia Nikolajeva esindades VŽ t müüs korteri 270 000 krooni eest Anželika Veitsile. 22.07.2003.a osteti VŽ nimele Rapla maakonnas, Järvakandi vallas, XXXasuv korter väärtusega 15 000 krooni. XXXasuva korteri müügist saadud raha summas 270 000 krooni VŽ le üle ei antud. Seega said Lidia Nikolajeva ja Anželika Veits varalist kasu 255 000 krooni. Samuti tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Lidia Nikolajeva ja Vitali Šiloviga, kasutades ära SL psüühilist seisundit lõi temale ebaõige ettekujutuse Tallinnas XXX müügi asjaolude kohta, nimelt korraldasid korteri müüki eesmärgiga saada müügist saadav raha endale. Lidia Nikolajeva vormistas 09.03.2004.a Pärnus notariaalse volikirja, millega Lidia Nikolajeva sai SLnimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, samuti vormistas Hansapangas oma nimele SL konto nr XXXXXXXXXXXXXXXkasutamise õiguse. Pärast XXX korteri müüki 30.04.2007.a Lidia Nikolajeva, Anželika Veits ja Vitali Šilov võtsid ajavahemikul 30.04.2004.a kuni 04.05.2004.a SLkontolt välja raha summas 450 000 krooni ega andnud raha üle SL Samuti tema, tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Lidia Nikolajevaga, pakkus SS abi aadressil Tallinn XXXasuva korteri müügi korraldamisel ja lõi ebaõige ettekujutuse müügi asjaolude kohta. Lidia Nikolajeva vormistas 15.05.2006.a Sampo pangas oma nimele SSkonto nr XXXXXXXXXXXXXXXX kasutamise õiguse ja pärast XXXkorteri müüki 07.03.2007.a, Lidia Nikolajeva võttis ajavahemikul 12.03.2007.a kuni 14.03.2007.a SSkontolt välja raha summas 677 695 krooni ega andnud raha üle SS. Seega pani Anželika Veits toime KarS § 209 lg 2 p 1, 2, 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel, isiku poolt, kes on varem toime pannud kelmuse, grupis ja suures ulatuses. Samuti tema, osutades Lidia Nikolajevale füüsilist ja vaimset kaasabi tapmise katsele, SSsuhtes toime pandava kelmuse varjamiseks ja selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil, 07.03.2007.a päeval Tallinnas Tartu maantee ja Pronksi tänava piirkonnas, viibides sõiduki roolis andis SS plasttopsi, millesse L. Nikolajeva kallas plastmasspudelist juua vedelikku, mis sisaldas alkoholi surrogaate- etüleenglükooli ja metüülpiiritust, mille joomise tagajärjel SSkaotas teadvuse. Seejärel Lidia Nikolajeva ja Anželika Veits toimetasid 07.03.2007.a kella 12.52 paiku SSsõiduautoga üle Eesti Vabariigi riigipiiri ja jätsid ta Riia linna. SStoimetati 08.03.2007.a kella 23.50 paiku Riia raudteejaamast teadvuseta seisundis haiglasse, kus ta sai tekkinud mürgistuse ravi ajavahemikul 08.03.-22.03.2007.a. Vastavalt eksperdi arvamusele isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 171 kujunes SSmürgistuse tagajärjel äge neerupuudulikkus, mis on eluohtlik tervisekahjustus. Seega pani Anželika Veits toime KarS § 114 p 4, 6 - 25 lg 2 - 22 lg 3 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tapmise katsele kaasaaitamise, kui see on toime pandud vähemalt teist korda ja teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil. I Garus`t süüdistatakse selles, et tema 23.08.2007.a olles hoiatatud vale ütluse andmise korral KarS § 320 järgi ettenähtud vastutusest, Põhja Politseiprefektuuris aadressil Tallinn Pärnu mnt 139, andis tunnistajana valeütlusi, et ei ole kasutanud 07.03.2007.a SSvarastatud mobiiltelefoni Nokia IMEI-koodiga

1. Seega I Gpani toime KarS § 320 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o tunnistaja poolt kriminaalmenetluses teadvalt vale ütluse andmise. Kohtu 20.11.2009.a. määrusega on lõpetatud menetlus Vitali Šilovi osas KrMS § 202 alusel. V.Šilov’ile oli esitatud süüdistus KarS § 209 lg 2 p 2, 3 järgi selles, et Vitali Šilov tegutsedes ühiselt ja kooskõlastatult Lidia Nikolajeva ja Anželika Veitsiga, 5 kasutades ära SL psüühilist seisundit lõi temale ebaõige ettekujutuse Tallinnas XXX müügi asjaolude kohta, nimelt korraldasid korteri müüki eesmärgiga saada müügist saadav raha endale. Lidia Nikolajeva vormistas 09.03.2004.a Pärnus notariaalse volikirja, millega Lidia Nikolajeva sai SL nimel juriidiliste toimingute teostamise õiguse, samuti vormistas Hansapangas oma nimele SL konto nr XXXXXXXXXXXXXXXkasutamise õiguse. Pärast XXX korteri müüki 30.04.2007.a Lidia Nikolajeva, Anželika Veits ja Vitali Šilov võtsid ajavahemikul 30.04.2004.a kuni 04.05.2004.a SLkontolt välja raha summas 450 000 krooni ega andnud raha üle SL Šilov ennast süüdi ei tunnistanud, kuid nõustus menetluse lõpetamisega. Kohtuistungil eitasid süüdistatavad oma süüd. Lidia Nikolajeva LV episoodis seletas, et LV tundis umbes 5 aastat. Suvel 2002a ta sai L.V kokku ja viimane palus ennast majapidamises aidata. Ta nõustus, eeldades, et edaspidi V teeb päranduse tema nimele. Tema nähes L.V ei tarvitanud alkoholi. LVpass oli venna RV i käes, kes käis koos L.V pensioni saamas. L.V tahtis ise oma pensioni kätte saada ja seepärast palus temalt abi ID kaardi tegemiseks. L.V ütles temale umbes veebruaris, et tahab korterit maha müüa ja osta teise korteri Tallinnasse. Nad koos L.V tegid uue ID-kaardi. L.V sai õlatrauma ja sattus haiglasse, kust kirjutati välja 22.02.03.a. Seejärel 25.02 sõitsid nad koos L.V Rapla notari juurde volitust vormistama. 27.02.03 ta andis L.V ile ettemaksu 30 000 krooni sularahas. Võlakirja teksti trükkis ta valmis eelnevalt. L.V pani allkirja pärast seda, kui oli volikirja läbi lugenud ja saanud raha. 04.03.03 enne tehingut Nikolajeva tõi sularahas 155 000 krooni V ile, nii oli V palunud teha. Raha üleandmisel kedagi juures ei viibinud. Maja juurde sõitis ta koos tütrega Anželika Veitsiga, kuid tütar jäi autosse. Peale seda, kui raha oli üle antud, nad koos Anželika Veitsiga sõitsid Raplasse, et vormistada tehing notari juures. Korteri ostis ta endale, kuid tütre nimele. Ta sõitis koos L.V Pärnusse Ringi tn notari juurde, et vormistada XXXkorteri ostu tehing. Pärast seda ta aitas V il pakkida asju. Pärast XXX kolimist pole ta L.V it enam näinud. Laadijad palkas ta selleks, et välja visata ostetud korterist mittevajalik koli. Kohtutäituri kulud sai makstud tema rahast. Et korterit ei arestitaks, ka korteriühistu võla maksis tema. Kuna korter XXXvajas tugevat remonti, ta otsustas selle maha müüa juunis 2003a. Anželika Veits viibis korteris XXXsiis, kui näitas korterit maaklerile või ostjale, korter oli tühi. Anželika Veits sai ettemaksu 25 000kr ja kõik selle andis temale. Peale tehingut kanti üle Anželika Veitsi arveldusarvele 175 000krooni, mille viimane välja võttis ja andis temale. Samuti ta seletas, et ostis 21.01.02 korteri Kuldnoka tn 160 000kr eest oma mehe V.Nikolajevi korteri müügist saadud raha eest ning müüs selle korteri maha sama aasta suvel 300 000kr eest, teenides vahelt 140 000kr, seepärast oli temal raha osta LVkorter. Eelmise mehe B korteri müügist, mis toimus vahetuse kaudu, sai ta 7000USD, seega tal oli raha korteri ostmiseks. Kuldnoka tn korteri ostust tema abikaasale ei rääkinud, kuna temal on olemas abikaasa VNüldvolitus. Ž episoodis Nikolajeva seletas, et kannatanuga on tuttav lapseeast saadik. 2003a jaanuaris Ž palus tema abi. Kevadel 2003a Ž pakkus temale tegeleda Punase tn korteri müügiga. Ž vormistas uue passi ja otsustas tema nimele teha volituse korteri tehingu sooritamiseks. 21.04.03 nad koos Ž ga sõitsid Rapla notari juurde. Ta pakkus Punase tn korterit oma tütre Anželika Veitsile, kes nõustus korterit ostma. Korteri vaatamise ajal oli Ž normaalses seisundis ja andis oma tegudest aru. Tema pani Pärnus notari aja kinni 20.05.03a., samal päeval Anželika Veits tuli Ž maja juurde autoga. Autos andis Anželika Veits temale üle raha 270 000 krooni. Temal on olemas Anželika Veitsilt üldvolitus. Tema andis Ž le üle 270 000 krooni A.Veitsi juuresolekul. Kannatanu luges 6 raha üle ja kirjutas alla raha saamise kirjale, lugedes enne teksti läbi. Tema ei mäleta, mida Ž kirjutas paberile, et ta on raha saanud, teksti kirjutas Ž ise. Ei mäleta kes kirjutas trükitud teksti. Originaalid jäid tema kätte, vist A.Veitsi kätte jäi trükitud allkiri. Volikirja tingimuste järgi tema pidi ostma Ž le korteri Tallinnas, kuid viimane mõtles ümber ja soovis osta korteri Järvakandis, mille kohta kannatanu kirjutas omakäeliselt, et tahab Järvakandis osta korterit. Tema leidis Järvakandis korteri, kannatanu ostis selle ise ilma volituseta 22.07.03a. 27.08.03 tema aitas Ž l vabastada Punase tn korteri. Vajalikud asjad võttis Ž kaasa Järvakanti. Laadijad leidis ta ise. Anželika Veits ei osalenud korteri vabastamisel. Korter oli algusest peale mõeldud Anželika Veitsi tütre AVjaoks, kuna ta vajas suuremat elamispinda. Eelmine korter mille ta 5-aastasele AVkinkis, asus esimesel korrusel. Korteri tehing oli vormistatud kinkelepinguga, et ei peaks ta midagi jagama, kui ta abiellub, kinkeleping oli tehtud pärast seda, kui AVkorter oli müüdud ja Anželika Veits maksis võla ära. AV(tütretütar) oli 13-aastane ja elas emaga Anželika Veitsiga. Punase tn korteri ostu raha Anželika Veitsil oli olemas: 130 000kr sai tema mehelt V Nikolajevilt; 60 000kr oli A.Veitsil kodus; 80 000kr oli tema korteris Mahtra tn. Anželika Veits sai raha 160 000kr XXXkorteri müügist. Pae tn korteri sai A.Veits enda arvates Ümera tn korteri lahtivahetamise teel, mille ta erastas EVP-ga. Kõiki need tehinguid teostas tema A.Veitsi üldvolituse alusel. XXXkorteri asjas oli tsiviilvaidlus kohtus ja oli tõendatud, et see korter oli ostetud seaduslikult, see raha on ausalt teenitud Anželika Veitsi poolt. ULõpetas pidevalt Ž hullumajas valetama arstidele, et ta ei jääks pensionist ilma. Ž l oli väga hea mälu, kui ta sattus haiglasse, ta palus helistada, teades peast telefoni numbrit. L episoodis Nikolajeva seletas, et tundis L umbes 10 aastat. Tol ajal elas kannatanu T Moskaletsiga, keda tema tundis alates 1990 aastast. Alates 2004.a. veebruarist hakkas ta tihti L il külas käima. L ema tema ei tundnud. Kui tema käis L l külas, ema oli juba surnud, S ootas testamenti. S.L otsustas korteri maha müüa, sest vend V pidevalt pretendeeris sellele korterile, pakkudes S le üürnikuna kolida nende 2-toalisse korterisse, endale tahtsid 3-toalist. Korter oli SL nimel. V L koos oma naisega käisid pidevalt seal SL kontrollimas. TM ja S.L kavatsesid registreerida abielu ja korteri müük oli nende ühine otsus. See korter oli liiga suur kahele, nad kavatsesid kolida võimalikult kaugele vennast, tema leidis L ile korteri Nõmmel või Mustamäel. Nad kavatsesid osta ka suvila Rakvere kandis. Nad tahtsid osta odava korteri Rakvere kanti, ka notar oli tellitud Rakveres. Kuid korteri müügihinda soovis S arutada temaga nelja silma all. S soovis teha tema nimele volituse ja nad sõitsid kahekesi Pärnu notari juurde. Enne volituse tegemist kirjutas L omakäelise avalduse. Notari kabinetis sees käis S L üksinda, tema ootas koridoris. S L andis enesele aru oma tegudest, sai toimuvast aru ja tegi pangas enne tehingut tema nimele volituse, kuna kartis et venna naine võis pangas mingil moel raha kätte saada. L tahtis, et tema võtaks pangast raha välja ja tooks talle koju, mida tema ka tegi. Tema leidis kuulutuse kaudu firma ja firma esindaja tuli mõne tunni möödudes korterit vaatama, korterit näitasid S ga koos. Kohtumine notari juures määrati 30.04.
2. Tema viis tehingu jaoks vajalikud dokumentide koopiad notarile ära enne tehingut. Pärast tehingut kanti S L le raha üle. Tema andis Selveris tütrele pangaautomaadi kaardi ja pin-koodi, kuna temal ei olnud kaasas prille ja ütles, et see on tema isiklik kaart. Palus võtta välja 50 000kr ja tuua temale, mida tütar tegigi. Pangakaardi limiit oli 50 000kr. Tema poeg V.Šilov ei võtnud üldse raha välja. Tema leiab, et see kaart oli ka tema oma, sest temal oli olemas L kogu konto kasutamise õigus ja pole tähtis, et kaardil on L nimi. Pangakaart oli vormistatud enne notariaalset ostu müügi tehingut. Tema andis kogu raha S le üle. 200 000kr võttis välja pangast volituse alusel, ülejäänud - pangaautomaatidest, kuid ei mäleta millistest. Osa raha võttis S.L ise välja. Andis L le raha üle osade kaupa, L kirjutas allkirja kogu raha saamise kohta 05.05.
3. Temale oli tähtis, et oli ära näidanud müügi summa, et tema suhtes poleks 7 pretensioone. 11.05.04 S L ja TM registreerisid oma abielu. 18.05.04 tema helistas S le, et näidata korterit, kuid S ütles, et üks tuttav leidis juba korteri. Pärast 15.05.04 ei ole tema SLnäinud vaid on rääkinud viimasega telefoni teel. Pärast S surma võttis viimase vend T võtmed ära ega lasknud teda korterisse. T L a sõnade kohaselt oli kadunud korterist raha, viimane kirjutas avalduse XXXja saatis selle ära postiga 27.05.
4. T leidis korteri vabastamise ajal mingi raha üles ja andis sellest rahast temale 20 000kr teenuste eest. Fotol, mis esitas temale uurija Antonova ei ole tema poeg Vitali Šilov. Tema ei ole kunagi L pangakaarti andnud oma pojale Vitali Šilovile. S episoodis Nikolajeva seletas, et NSon tuttav 2004a suvest. S kavatses korterit müüa ja küsis, kas tema tunneb maaklereid. Tema helistas tuttavale maaklerile M H ja andis ajalehte kuulutuse enda telefoninumbriga. H leidis kliendi ja pani notari juures aja kinni. Enne seda oli maakler kliendiga kaks korda korterit vaatamas käinud. H paarimees S viis tema ja S notari juurde. Pärast tehingut tema ja S läksid Park Hotelli Palmse puhkama paariks päevaks. Hotelli toa oli S broneerinud 09.04.05 enne tehingut. Tema tasus numbri eest ja tema sai võtmed. S – autojuht üldiselt nendega ei suhelnud ja Nei võinud viimase nägu näha. Teel hotelli kusagilt läbi ei käinud. S võttis enne tehingut tema käest laenu tehingu, hotelli ja muudeks kuludeks summas 13 000kr – 2 ööpäeva hotellis maksis 1600kr, tehing maksis ligi 2000kr, raha võttis ta toiduks kuna ta ei töötanud, lubas tagastada 16000kr, see on protsentidega ja kinkida 40 000kr koos veedetud aja eest. S sõnul oli H ga alla kirjutatud leping hotellitüüpi toa ostmiseks, see leping jäi H kätte. Tema pidi välja võtma raha tehingu eest pangas kuna S oli teinud tema nimele pangas volituse. Selle volituse järgi tema sai pangakaardi, mille andis S le. S sõnul pidi lepingu järgi H saama 30 000kr sularahas teenuste eest – Puhangu korteri müügi ja hotellitüüpi toa ostmise eest, ametlikult sai H 10 000kr ja 50 000kr ettemaksuna hotellitüüpi toa eest. Tema pidi võtma selle raha NSarvelt ja andma H , samas võtma ära enda laenuosa, ülejäänud raha aga andma S le. 13.04.05 tuli S autoga nendele hotelli järgi, kuid S jõi ennast täis, kukkus trepist alla ja temal ei õnnestunud S t autosse toimetada. S jäigi Park Hotell Palmse territooriumile, tema sõitis sealt üksinda ära, tema arusaamise järgi viis politsei S sealt ära. S vastas, et viibis Rakvere politseis 2 ööpäeva, kuid viibis tegelikult politseis ühe öö. 13.04.05 S viidi ära politseisse Palmse territooriumilt, st praktiliselt kohe pärast seda, kui tema läks Palmsest ära. Tema sai pangast sularahas 200 000kr volituse järgi, nendel oli kokkuleppe, et tema võtab kõik raha välja. S arve oli arestitud, tema võttis sealt ära oma võla 56 000kr ja vist järgmisel päeval viis S le ülejäänud raha 144 000kr ja andis üle. Seejärel helistas H , et andis Nikolaile raha ära, et nad ise klaariksid edasi. Tema ei ole ise andnud H raha, kuna teda ei olnud hotellitoa lepingu sõlmimise juures. S t kohtas mõne aja pärast, viimane ei tundnud teda ära, oli ennast segaseks joonud. Kõik dokumendid - nii pass kui leping olid S l kaasas hotellis. Alkohol oli S l endal hotellis kaasas. H helistas temale kas 01.05 või 02.05 ja ütles, et oli Nikolaile toa ostnud. Kahe aasta jooksul ei olnud S l raha osas pretensioone, kuna tema on S le kogu raha ära andnud. Kaardiga tema raha välja ei võtnud, kuna kaart oli kannatanu käes. SS episoodis Nikolajeva seletas, et tundis S d kaua aega. Aprillis 2006a. selgitas S , et ta peksis oma õetütart, S suhtes alustati kriminaalasi ja oli vaja raha kaitsja jaoks ja veel oli võlg, samuti oli võlg korteri eest. S otsustas oma korteri XXXtn maha müüa ja palus teda sellega tegeleda, lubades korralikult maksta. Kuna S ei töötanud, tema andis viimasele elamiseks raha 100kr päevas, S lubas tagastada protsentidega. S l oli pankades võlgnevused, arved olid arestitud, seetõttu tegid nad S le uue pangakonto koos volitusega tema nimele. Korteri müügiks S l ei olnud lahutuse tunnistust. Kõik kulutused lahutustunnistuse osas kandis tema. Mais 2006a tema helistas tuttavale maaklerile M H , sest müük ei ole tema suund, tema otsis kortereid lähedastele ja oma inimestele. H nõustus seda korterit müüma, küsides teenusraha 30 000kr, kuid korterit 8 näitama tuli kohale H paarimees B , keda tema tunneb ammu. Veel suvel 2006a nad otsustasid S ga, et pärast korteri XXXmüüki sõidavad Riiga, kuna S l oli seal sõjaväeaegne sõber ja temal oli vaja sinna sõita isiklikes asjus. Tema andis B le 20 000kr üle S nõusolekul, sest B aitas tegeleda lahutuse dokumentidega, mille kohta allkirja ei võtnud. Kuid keegi dokumente Venemaalt ei toonud ja raha ei tagastanud, lahutuse tunnistuse nad said ise kätte Vene Saatkonnast. B ütles, et S korter XXXostetakse ära 600 000kr eest ja S peab notari juures ütlema, et 100 000kr sai kätte sularahas, kuna lepingusse pannakse kirja 700 000kr. Seejärel tema peab võtma veel 50 000kr ja andma selle B le ja H . Sellise tehingu vormistamiseks nad S ga ei läinud notari juurde. Siis tema andis ajalehte S korteri müügi kuulutuse, kontakt telefoni number oli tema oma, sest S l polnud telefoni. Notar sai tellitud 07.03.07a. Eelmisel õhtul Anželika Veits ütles, et sõidab Riiga enda asjades, tema ja S läksid Veitsiga kaasa, sõidu eesmärki Anželika ei teadnud. Veits sõitis XXX maja juurde, nemad koos S ga istusid autosse, siis peatusid Pronksi tn pensioniameti juures. Kui väljusid notari juurest, arutasid nad S ga omi asju, et autos sellest mitte rääkida. Autos alkoholi ei joodud ega suitsetatud. Piiril oli S normaalses seisundis, sest piirivalveametnik võrdles dokumendi fotosid väga tähelepanelikult. Anželika Veitsi võis S näha vaid nende metsapeatuste ajal. Sõiduajal oli Anželika Veits nende poole seljaga. Riias tema andis S le kätte ostu-müügi lepingu originaalid, koopiad jättis enda kätte. Pass aga oli S käes alates piirist. Riia kesklinnas ühes baaris S leidis omale jutukaaslased ja need hakkasid viina jooma pudelist, mis seisis laua all. Selle peale tema vihastas ja läks poodidesse ning eksis ära. Siis tema sai kokku tuttava Jaaniga ja viimane tõi ta Tallinnasse ära. Riiast tagasi Tallinnasse tuli 08.03 hommikul. Tütar tuli tagasi samal päeval 07.
5. Ülejärgmisel päeval tema läks S juurde, kuid viimast polnud kodus. Nad olid S ga kokku leppinud, et kui raha kantakse üle, siis tuleb see välja võtta kolme päeva jooksul, et arve ei oleks arestitud. Tema oletas, et S tuleb Riiast järgmisel päeval tagasi. 22.03.2007.a õhtul helistas S ja ütles, et ta ootab teda kodus. Siis tema sai teada, et S oli olnud Riias haiglas. Tema andis S le 400 000kr, viimane luges raha üle ja kirjutas allkirja raha saamise tekstile, mis temal oli kaasas. AG läks S korterisse pärast seda kui tema on S le raha ära andnud, ta kuulis G häält trepikojas S korterist väljudes. B le tema andis 157 000 krooni tehtud töö eest, allkirja selle kohta võtnud ei ole. Ka S lt ei ole allkirja võtnud, kui andis viimasele raha elamiseks. Omakäeliselt koostas (tl 410 kX) S kulutuste nimekirja. S võttis temalt laenu kokku 110 000kr, 30 000kr tema võttis oma teenuste eest. Anželika ei võtnud S käest ühtegi senti. Tema S ga oleksid igal juhul sõitnud Riiga ka ilma Anželika Veitsita. Põhjus oli ka selles, et B oli liiga lähedaseks sõbraks saanud S ga ja tema kartis, et tema ei saa oma võlga kätte S käest. Poeg Vitali Šilov pole kunagi autoga S vedanud. Autos tema ei valanud S le surrogaate või midagi taolist, ka ei ole tema võimeline mürgitama inimest. Riias temal oli kaasas kolm telefoni, 2 nendest - Nokiat, üks oli mehe oma, see Nokia 3220 IMEI koodiga 355387000692600, mille tema andis peale Riiat Garusele ja mida varem oli S kasutuses ja oli VN oma. Korteris kus tema elas 04.04.07 konfiskeeriti 1,5l „Kali“ pudel, see on isetehtud ravim isiklikuks tarbimiseks - piiritusel tehtud sireli õied. ANepisoodis Nikolajeva seletas, et ANtundis 10 aastat, nad kohtusid, hoidsid suhteid. AN sattus haiglasse 17.05.02 ja tema käis viimast vaatamas. Tema rääkis AN ja viimane nõustus operatsiooniga, A oli suhkruhaigus. Peale operatsiooni 18.05.02 käis ta haiglas, ANtegi koduse testamendi. Tema tuli hommikul, enne arste. Testamendi teksti kirjutas A.Veits ja N kirjutas oma allkirja, kuupäeva ja kirjutas sõna Tallinn. Kui nad rääkisid, A.Veitsi ei olnud N palatis. 9 Tunnistajad andsid oma allkirjad testamendi teisele poolele. 19.05.02 ANsuri ära. Tema esitas selle koduse testamendi notarile. Tema teadis, et A on lapselaps. Miniat ja lapselast ei ole tema kordagi näinud. Teatud hetki A.N elust tema teadis, aga üldiselt see ei huvitanud teda. A.N poeg elas koos TG, nendega tema ei ole suhelnud, A.N juures külas käis ainult kui T t ei olnud kodus. Tema sai teada naabritelt, et A.N sattus haiglasse. Kui tsiviilkohtusse oli esitatud hagi pärandvara nõudes, siis tema sai aru, et ANsai halvasti toimunust aru koduse testamendi koostamise ajal. Kohtus tema loobus pärandi saamisest J N kasuks. Samas oli ka teine testament T G nimele. Tema nõustus N koduse testamendiga, et pärandit ei saaks T G . Tema ei kavatsenud seda korterit omastada, ta oleks sellest loobunud. Kui tema sai tuttavaks Jelenaga, siis tema sai aru, et temal ei ole õigust pärandist midagi saada. Tema andis tsiviilkohtus ja politseis ütlusi T G vastu, millega aitas Julia Nikonoval astuda pärija õigustesse. Tema on vahest toetanud ANmateriaalselt. Tema esitas testamendi pärast seda, kui ta sai teada, et G kavatseb esitada võltsitud testamendi. Anželika Veits seletas LVepisoodis, et LVtema ei tunne. Ei ole teda kunagi näinud. Tema sai ainult emalt L.Nikolajevalt teada, et viimane kavatseb osta ühetoalise korteri ja kohe vormistada tema nimele, kuna ema ei ole noor ja tahab, et korter jääks temale, et ei oleks dokumentide ümbervormistamist enam vaja. Tema ei ole maksnud 190 000kr. Selle raha maksis ema, Lidia Nikolajeva. Ema sõnult teab, et omanikule maksti ettemaksu 30 000kr ja lepingu sõlmimise päeval ülejäänud summa. Tema korteris ei käinud. Ja ei viibinud raha üleandmise juures. Tema nägi ema kotis raha, ema ütles, et ta maksis selle raha ära korteri eest. Ema kavatses elada selles korteris, aga see korter vajas suurt remonti. Mingi aeg hiljem ema otsustas selle korteri maha müüa. Ostjaga käis lepingut tema sõlmimas. Müügist saadud raha tuli tema arvele ja kogu selle summa tema andis sularahas oma emale. Tema ei ole mingit kasu XXX asuvast korteri tehingust saanud. Ja mingit pettust tema poolt selle tehingu sõlmimisel ei olnud. Ž episoodis Anželika Veits seletas, et tol ajal tema koos tütrega AVelasid XXX, korter kuulus tema tütrele. Tema ammu mõtles osta suuremat korterit. Ema pakkus ühte varianti - kahetoalise korteri osta ja tema käis seda korterit vaatamas. Korter oli väga halvas seisundis. Temale sobis see variant. Enne tehingut Ž le oli makstud kogu raha enne kui nad läksid notari juurde vormistama tehingut. Ž sel päeval oli kaine, mingeid alkohoolseid jooke polnud joonud. Pärast seda kui Ž oli raha üle lugenud, tema palus anda allkiri raha saamise kohta. Nad leppisid kokku, et Ž le piisab 3 kuust, et vabastada korter. Raha korteri ostmiseks 130 000kr tema võttis võlgu VN käest. Tema müüs XXX korteri pärast Punane tn korteri ostu. Ž välja kolimisest tema osa ei võtnud. Tema kohtus Ž ga, kui vaatas korterit, seejärel siis kui raha andis ja siis kui Ž helistas ja ütles, et ta hilineb kolimisega. Korteri müügi teostamisel Ž esindaja volituse alusel oli ema L.Nikolajeva. S episoodis Anželika Veits seletas, et S ga tema ei ole kohtunud. Tema viis S ja Nikolajeva Riiga. Eelmisel õhtul tema mainis emale, et 07.03.07 kavatseb sõita Riiga ehitusobjekti vaatama. Ema palus end ka Riiga kaasa võtta ja palus tulla kella 08.00 hommikul XXX maja juurde. Hommikul 07.03.2007.a. ema tuli koos temale tundmatu meesterahvaga autosse ja palus viia neid Tallinna kesklinna. Ema ütles, et neil on vaja mingit asja ajada ja ta peatus Pronksi tn Sotsiaalameti hoone juures, umbes pooleks tunniks läksid ema ja S ära. Ema ütles, et see meesterahvas tuleb ka Riiga. Riias väljusid ema ja S kesklinnas. Piiril S oli normaalses seisundis, kuna tol ajal oli piirikontroll. Riiast tema tuli tagasi sama päeval õhtul. Ta ei kuulanud millest ema ja S rääkisid sõidu ajal. Umbes 5 korda tehti peatusi. Tagasi Riiast tuli üksinda sama päeva õhtul. 10 Vitali Šilov ennast süüdi ei tunnistanud ja kinnitas, et ei ole sularaha pangaautomaadist välja võtnud ning videosalvestusel ei ole tema. I Gseletas, et tema ei saa aru millise telefoni osas teda prokurör süüdistab. Süüdistusaktis oli märgitud IMEI kood 3553870069260, st selles on 13 numbrit. Pärast seda kui tema kirjutas kaebuse prokuratuuri, prokurör lisas ühe numbri ja IMEI koodiks sai 35538700069260, st 14 numbrit, kuid sellist telefoni ei ole kunagi valmistatud ja seda ei ole olemas. Süüdistuses on IMEI kood 355387000692600, st 15 numbrit – nii kuidas peab olema. See telefon kuulub VNtänase päe i, mille kohta on vastavad dokumendid olemas. V.N telefoni tema mingi aeg kasutas ja ei näe selles mingit kuritegu. Telefoni tema sai aema Lidia Nikolajeva (ta on AVpeigmees) käest, kuid ei mäleta kaua tema seda kasutas. Temal oli ka teine telefon ajal, kui ta kasutas V.Nikoljaevi telefoni. Tema remontis aemalt saadud telefoni ära, kasutas ja siis läks see telefon uuesti katki. Tol hetkel, kui tema andis ütlusi uurijale, seda telefoni tema kasutuses enam ei olnud. Anželika Veitsi teab sellest ajast kui politseisse sattus, aema L.Nikolajevat tundis enne. Enne politseisse kutsumist tema ei teadnud S st midagi. Telefoni IMEI koodiga 355387000692600 tema kasutas mitte kauem kui kuu aega, see oli Nokia
6. Politsei otsis V.N telefoni, kuid tema viskas selle ära enne seda, kui ta välja kutsuti. Kohtuistungil uuritud tõendid ja kohtuliku arutamise järeldused Kohus käsitleb allpool kohtule esitatud tõendeid kuriteo episoodide kaupa, järgneb hinnang tõenditele ja tuvastatud faktidele kuriteoepisoodide kaupa. Seejärel annab kohus hinnangu süüdistatavate tegevusele kogumis. Valeütluste andmise süüdistuse I Garuse osas kohus tuvastas: Kriminaalmenetlust oli alustatud I Garuse suhtes, kes andis valeütlusi selle kohta, et ei ole kasutanud 07.03.2007.a SSvarastatud mobiiltelefoni, kuigi jälitusprotokollist nähtuvalt on I Gkõnealust mobiiltelefoni peale vargust aktiivselt kasutanud. I. Gon L. Nikolajeva tütretütre AVelukaaslane. Süüdistus on I.Garusele KarS § 320 lg.1 järgi esitatud selles, et “andis tunnistajana valeütlusi, et ei ole kasutanud 07.03.2007.a SSvarastatud mobiiltelefoni Nokia IMEIkoodiga 35538700069260”. L.Nikolajeva poolt on esitatud AS Tele2 23.07.2005.a. leping selle kohta, et VNpoolt on tehtud telefoni Nokia 3220 IMEI koodiga 355387000692600 juurdeost (tl 93-95 kIX). Nokia Eesti OÜ vastusest nähtub, et Nokia telefonide imei koosneb 15 numbrist, selle järgi on võimalik kindlaks teha, millise mudeliga on tegemist; Nokia ei ole tootnud telefoni IMEI koodiga 35538700069260; Nokia on tootnud 2004.aastal telefoni IMEI koodiga 355387000692600, selle mark on Nokia 3220 (tl 201 kIX). Prokuröri poolt esitatud mobiilsideseadmete rahvusvaheline identifkaatori (IMEI) tehinlisest kirjeldusest nähtub, et 14-st numbrist koosnev IMEI kood on täiendatud kontrollnumbriga, mis ei kuulu edastatavate numbrite hulka IMEI koodi kontrollimise korral (Tl 256 kIX). Tl 103-108 kII asuva jälitusprotokolli kohaselt I Gkasutas telefoni IMEI koodiga 35538700069260 ajavahemikul 13.03-20.08.2007.a., samuti seda telefoni on kasutanud Jelizaveta G2007.a.augustikuus ja AV2007.a. apillikuus. Kohtueelsel uurimisel ja kohtuistungil 08.06.2009.a. I Gkinnitas, et kasutas abonentnumbrit XXX. 11 Kahtlustus I.Garusele 23.08.2007.a. oli esitatud telefoni Nokia imei koodiga 3553870069260 kasutamises, Gütlusi kahtlustata a ülekuulamisel ei andnud (tl 25 k VII). Kohus leiab, et ebatäpsused käesoleva episoodi objektiks oleva telefoni IMEI koodis on sellise ulatusega, et on toonud kaasa konkreetiseerimata süüdistuse sellise telefoni kasutuses, mida ei ole toodetud. Sellise süüdistuse eest puudub kahtlustataval või süüdistataval võimalus ennast kaitsa. Seega on tuvastatud, et tegemist oli telefoniga Nokia 3220 imei koodiga 355387000692600, mille VN omandas 2005.aastal ja mida 2006-2007 kasutas S , kellega suhtles Lidia Nikolajeva. Seega sattus nimetatud telefon S kätte Nikolajeva kaudu. Hiljem, alates 13.03.2007.a. kasutas seda telefoni Garus. Asjaolu, et noormees kinnitas telefoni kasutamist kuu aja jooksul, tegelikult aga kasutas seda mitme kuu vältel, ei ole mingi erakordne juhus, arvestades tänapäeval noorte inimeste poolt kasutatavate telefonide ja muude elektrooniliste seadmete rohkust. Telefoni päritolu ja kasutamist uuriti seoses S episoodiga, S nime kuulis Gesimest korda ülekuulamisel 23.08.2007.a. ning selles asjaolus ei ole kohtul alust kahelda. Ei ole ümberlükatud, et Nikolajeva andis telefoni (mille oli kunagi ostnud tema mees, seejärel oli see S kasutuses ja seejärel sattus tagasi Nikolajeva kätte) parandada I Garusele ja I Gseda kasutas. Ei ole ümberlükatud, et Gkuulis S nime esimest korda ülekuulamisel. Ei ole eluliselt usutav, et Nikolajeva telefoni andmisel Garusele ütles, et see telefon on S lt varastatud. Andes ütlusi ”ei ole kasutanud teisi telefone peale Nokia 3510i” Gkinnitas, et kasutas telefoninumbrit XXX kuni 20.08.2007.a., seega ei varjanud oma abonentnumbrit. Kohus on tuvastanud, et I Garusele esitatud süüdistuse tekst kriminaalmenetluse erinevates staadiumites on formuleeritud erinevalt. Kahtlustata a kinnipidamisel 23.08.2007 formuleeriti süüdistus nii: andis valeütlusi telefoni Nokia imei kood 3553870069260 osas, mis oli varastatud S lt 07.03.2007.a. (tl 21); kahtlustata a ülekuulamisel 23.08.2007: andis valeütlusi telefoni Nokia imei kood 3553870069260 kasutamise osas, mis oli varastatud S lt 07.03.2007.a. (tl 25). Tegemist on äärmiselt konkretiseerimata kahtlustusega ning on alus arvata, et tunnistajana ülekuulamisel 23.08.2007.a. (mida süüks nüüd arvatakse) olid Garusele esitatud samad abstraktsed küsimused, millistele 19-aastane noormees vastas samamoodi ebakonkreetselt. Tunnistajana ülekuulamise protokoll (tk 12 kVII), millel põhineb süüdistus, ei sisalda küsimusi, mida Garusele esitati. Seega ei ole teada, mida tema käest küsiti, millistele küsimustele pidi noormees vastama ja seega puudub teo objektiivne külg. Uuriti S kasutuses olnud telefoni edasist kasutamist. Puuduvad kindlad tõendid selle kohta, et Garuse soov oli varjata elukaaslase aemalt saadud telefoni kasutamist, ta ju kinnitas, et kasutas telefoninumbrit XXX. Kohtus selgus, et 2007.a. augustikuus telefon on lõplikult rikki läinud ja ta oli selle ära visanud, mis ümber lükatud ei ole. Ei ole tuvastatud, milliseid küsimusi esitati ja mida Gtahtlikult valetas. Seda kuritegu saab toime panna ainult otsese tahtlusega ja puuduvad tõendid, et Gsihilikult valetas elukaaslase aema poolt remontimiseks antud telefoni mittekasutamise kohta. Nokia 3220 telefon ei olnud mingi uus mudel, nagu ka Nokia 5310i, mille kasutamist Gkinnitas. Valeütluste andmine eeldab teadmist ja tahtlust kõigi teo asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt otsese tahtlusega, st isik peab olema teadlik, et annab vale ütluse. Teo toimepanija peab süüteokoosseisule vastavaid faktilisi asjaolusid tahtma. Antud juhul puuduvad süü (mistahes vormis) olemasolu kinnitavad tõendid. 12 Ei ole tuvastatud, et Garusele oleks esitatud otsene küsimus mobiiltelefoni Nokia 3220 IMEI koodiga 355387000692600 kasutamise kohta. Kuivõrd Garusele on esitatud erinevaid ebakonkreetseid süüdistusi telefoni kohta, mida toodetud ei ole ja valeütlusi saab anda ainult otsese tahtlusega, asub kohus seisukohale, et I Gtuleb KarS § 320 lg.1 järgi õigeks mõista. 2002.a. kuriteoepisoodis (kannatanu JN) on esitatud järgmised tõendid: Kannatanu JN seletas, et tema ämm ANelas aadressil XXXja suri 19.05.2002.a. Abikaasa BNoli surnud 15.01.2002.a., korter pärandina kuulus tema tütrele J. Ämma surmast sai ta teada hiljem, kui naases tööreisilt ja siis selgus, et oma viimasel elupäeval haiglas oli ämm teinud kaks testamenti – ühe Lidia Nikolajeva nimele ja teise – G (abikaasa viimane elukaaslane, kes selles korteris elas) nimele. Ta vaidlustas testamendid tsiviilkohtupidamise korras, Nikolajeva loobus pärandvarast 2003.a.hilissügisel, G ga aga nad käisid kohut kuni Riigikohtuni välja ja G ei kavatsenudki korterist välja kolida. Ekspertiisiaktis nr DK-0228-04/4527 toodud eksperdiarvamusest nähtub, et ekspertiisiks esitati 18.05.2002.a. T G kasuks tethud testament ja 18.05.2002.a. Lidia Nikolajeva kasuks tehtud testament. 18.05.2002.a. Lidia Nikolajeva kasuks tehtud testamendi esilehe allservas olevad allkirjad tõenäoliselt ei ole kirjutatud ANpoolt, samas on viited, et kuupäeva kirjutajaks võib olla keegi teine isik, mitte AN. 18.05.2002.a. Lidia Nikolajeva kasuks tehtud testamendil ei esine allkirjade teiselt dokumendilt ülekandmise tunnuseid, samas esineb tunnuseid, mis viitavad, et allkirjad tõenäoliselt on kirjutatud kellegi teise isiku poolt, kes püüdis jäljendada ANallkirja /tl 14-18, k8/. 18.05.2002.a ANnimelt Lidia Nikolajeva kasuks koostatud koduse testamendi koopialt on silmaga nähtav, et testament on kirjutatud kellegi teise, mitte ANpoolt, ekspert on arvamuse andnud allservas kirjutatud kuupäevale ja allkirjale /tl 19-20, k8/. ANsurmatunnistusest nähtub, et ANsuri 19.05.2002.a., surma põhjuseks äge maksaneeru puudulikkus, vasaku jala aterosklerootiline gangreen (opertatsioon 17.05.2002.a.) /tl 35 k8/. Väljavõtetest kinnisvarahindade kohta selgub, et 2002.aastal Tallinna kesklinnas asuva korteri keskmine hind oli 550 000.- krooni /tl 88-98 k8/. Tallinna Linnakohtule esitatud Lidia Nikolajeva avaldusest nähtub, et 04.12.2003.a. loobus Nikolajeva ANpoolt tema kasuks tehtud testamendist /tlk 191 k8/. Tallinna Linnakohtule 05.12.2002.a. esitatud Lidia Nikolajeva vastusest hagiavaldusele tsiviilasjas nr.2/4/228-6380/02 nähtub, et L.Nikolajeva hagi ei tunnistanud, kirjeldas kuidas ANoli tänulik abistamise eest ja kirjutas kahe tunnistaja juuresolekul ise alla testamendile /tlk193 kVIII/. Postuumse kohtupsühhiaatria kordusekspertiisiaktis nr 13-05 toodud 26.05.2005.a. eksperdiarvamuse kohaselt ANoli juba 15.05.2002.a. Mustamäe Haiglasse saabumisel situatsioonis desorienteeritud, kuna ta vaatamata arstide selgitustele keeldus jala amputatsioonist valides piinarikka surma. A.N sai haiglas tugevatoimelisi narkootilisi valuvaigisteid (opiaadid). 18.05.2002.a. registreeriti tal kõrge palavik, tema üldseisund halvenes kiiresti ja hägunes ka teadvus. A.N teadvushäire oli tingitud infektsioossest intoksikatsioonist ja valuvaigitite toimest. Teadvushäire süvenes järk-järgult: tekkis sonolentsus (haiguslik unisus), soopor (uimus) ja 19.05.2002.a. hommikul oli haige koomas (teadvuseta). Nimetatud teadvusehäirete seisundid ei võimalda haigel adekvaatselt tajuda välisärritusi ega neile vastavalt reageerida. 18.05.2002.a. õhtuks oli 13 ANteadvusehäire soopori ehk uimusseisundi tasemel, st ei olnud suuteline tajuma sõnalisi ärritusi ega neile adekvaatselt reageerima, sisuline sõnaline kontakt temaga ei ole võimalik. Seega ei olnud 18.05.2002.a. ANotsustusvõimeline, ta ei olnud võimeline aru saama oma tehingu tähendusest ja selle tagajärgedest, kui ta kirjutas alla testamendile T G kasuks /tl 198-199 k8/. Ekspertiisiaktis nr DK-0056-05/734 toodud 10.05.2005.a. eksperdiarvamuse kohaselt 18.05.2002.a. Lidia Nikolajeva kasuks tehtud testamendil (asub Tallinna Linnakohtus tsiviilasja juures) olevad allkirjad ei ole kirjutatud A.N poolt, vaid on jäljendatud/kopeeritud. Allkirjade jäljendajat ei ole võimalik määrata. Testamendil olev kuupäev “18.05.2002” on osaliselt jäljendatud/kopeeritud (“1”, punkt,”0”) osaliselt kirjutatud (“8”,”5”punkt,”2002”). Kuupäeva kirjutajat ei ole vüimalik määrata. Samas ei saa välistada, et need võivad olla kirjutatud L.Nikolajeva poolt. Ei ole võimalik öelda, millises asendis on allkirjad ja kuupäev kirjutatud. Kirjutaja ust ei ole võimalik määrata. Vaidlustatud allkirjades ja kuupäeva puuduvad tunnused, mis viitaksid kirjutamisele pehmel või ebatasasel alusel /tlk 224-226 k8/. Tõendina on esitatud ANpoolt allkirjastatud volikiri (original, volikiri antud T G le /tlk 242 k8/ ning ekspertiisiaktis nr DK-0269-05/4119 toodud 13.09.2005.a. eksperdiarvamuse kohaselt 16.05.2002.a. koostatud volikirjal T.G kasuks olevad allkirjad ja kuupäev on tõenäoliselt kirjatatud ANpoolt /tlk 247-249 k8/. Ekspertiisiaktis nr DM-0270-05/4120 toodud 12.10.2005.a. eksperdiarvamuse kohaselt testamendi kuupäevaga 18.05.2002.a. Lidia Nikolajeva kasuks allkiri on kirjutatud järgides pliiatsijooni, mis on jäljendatud (kopeeritud) ANvolikirjalt T G kasuks allkirjajoontelt kasutades läbivalgustust (läbi klaasi). Lisatud fotod ja uuringutulemus, lisa 4 on allkirjade ühildamine volitusel ja testamendil, millest nähtub, et ühtivad numbrid “1” ja “0”, allkiri ja sõna “Tallinn” /tlk 252-253 k8/. Järeldus: Jäljendatud – ühtivad just need asjad volitusel ja testamendil, mida oli võimalik ära kasutada (ekspertiisile lisatud foto tl 257 k8). Pärandi vastuvõtmise avaldusest nähtub, et 26.06.2002.a. esitas Lidia Nikolajeva notarile Anna Nikoljaeva poolt allkirjastatud koduse testamendi ja avaldas, et pärijal on poeg, kes on surnud ja tütar, kelle andmeid ei tea /tlk 324-325 k8/. Tallinna Linnakohtu otsusega asjas nr 2/4/228-6380/02 /tlk 270-276 k8/ ja Tallinna Ringkonnakohtu otsusega asjas nr 2-02-229 /tlk 342-349 k8/ tunnustati AN(surnud 19.05.2002) nimelt 18.05.2002 T G kasuks koostatud testamendi tühisust. Tallinna Linnakohtu 11.12.2003.a. määrusega kohus lõpetas menetluse Lidia Nikolajeva suhtes, kuna viimane loobus testamendiga pärandatud vara vastuvõtmisest. Seega eelpoolkirjeldatud tõenditega on tuvastatud järgmised faktid: 26.06.2002.a pöördus Lidia Nikolajeva Tallinna notari Ragne Tehveri poole pärandi vastuvõtmise avaldusega ning esitas ANpoolt 18.05.2002.a koostatud koduse testamendi Tallinnas XXXasuva korteri vastuvõtmiseks. Kuid eksperdi arvamuse kohaselt 18.05.2002.a Lidia Nikolajeva kasuks tehtud testamendil olevad allkirjad ei ole kirjutatud ANpoolt, vaid on jäljendatud/kopeeritud. 29.10.2002.a esitas seadusjärgse pärija Julia N esindaja JN Tallinna Linnakohtusse hagi 18.05.2002.a Lidia Nikolajeva ja T G kasuks tehtud testamentide kehtetuks või tühiseks tunnistamiseks. 05.12.2002.a on Lidia Nikolajeva esitanud Tallinna Linnakohtule vastuse hagiavaldusele, milles hagi ei tunnista ja kinnitab jätkuvalt, et tema kasuks tehtud testament on tõene. 04.12.2003.a on Lidia Nikolajeva teinud Tallinna Linnakohtule avalduse testamendist loobumiseks. 30.06.2005.a otsusega Tallinna Linnakohus rahuldas Julia ja JN hagi ANnimelt T G kasuks koostatud testamendi tühisuse tunnustamiseks. 14 12.05.2008.a. kohtuotsusega nr.1-06-12173 on KrMS § 202 alusel (kohustusega tasuda menetluskulud ja 5000.-krooni) lõpetatud menetlus kriminaalasjas T G süüdistuses KarS § 209 lg.2 p.1 järgi selles, et ta võltsis ANtestamendi ja esitas notarile varalise kasu (pärandina korteri Kentmanni 11b-10) saamise eesmärgil (tl 254 kIX). Võltsitud testament oli kasulik ainult L.Nikolajevale ja just tema selle testamendi notarile esitas. Ümberlükkamatult on tõendatud Nikolajeva seos, kuid ta ise eitab võltsimist, kinnitades, et testamendile kirjutas alla ANise. Haiglas viibides oli ANraskelt haige, ravimite mõju all ja päev enne surma ei olnud võimeline toimunust aru saama ja testamendile alla kirjutama. Eksperdi arvamusel võis allkiri testamendil olla kopeeritud T G kasuks tehtud volikirjalt, ka viimasele oli süüdistus esitatud kelmuses. Kodune testament ja N allkiri sellel tekkisid kindlaks tegemata asjoludel, kuid nende tekkimises oli huvitatud ainult Nikolajeva. Selles episoodis keeldus Anželika Veits ütluste andmisest, sest temale ei olnud süüdistust esitatud, kuid koduse testamendi kirjutas just Anželika Veits, mida L.Nikolajeva istungil kinnitas. Dokumendi võltsimine kasutamise eesmärgil ja võltsitud dokumendi kasutamine on nimetatud tõendite kogumiga tõendatud: Nikolajeva võltsis allkirja testamendil ja esitas võltsitud testamendi notarile. Samade tegudega lõi ta tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse varalise kasu saamise eesmärgil, pannes sellega toime ka kelmuse katse. Ei ole asjakohane L.Nikolajeva arvamus, et kannatanu N ei ole tema vastu pretensioone. Kannatanu N on tsiviilkohtumenetluse käigus taotlenud tehingute tühistamist, alguses ka tsiviilvaidluses Nikolajeva ei nõustunud N poolt esitatud hagiga. Hilisem hagi omaks võtmine tsiviilvaidluses ei vabasta Nikolajevat karistusest varavastase kuriteo (KrK § 143) ja valitsemiskorravastase kuriteo (KrK § 186) toimepanemise eest. Kui Nikolajeva ei oleks testamenti võltsinud ja notarile esitanud, ei oleks tema vastu ka tsiviilhagi olnud esitatud. Nikolajeva arusaam, et käesoleval ajal kannatanu poolsete pretensioonide puudumine teda õigustab, on väär: Nikolajeva tegevusele tuleb anda karistusõiguslik hinnang. Ümber lükatud on ka L.Nikolajeva väide, et ta esitas notarile testamendi selleks, et G pärandit ei saaks: Nikolajeva esitas testamendi 26.06.2002.a., G aga kolm kuud hiljem – 23.09.2002.a. Seega üheselt on jälgitav Nikolajeva tegutsemine mitte altruistlikel ajenditel, vaid varalise kasu saamise eesmärgil. Samuti Nikolajeva väide, et ta esitas testamendi, kuivõrd sai teada, et G kavatseb esitada võltsitud testamendi, kinnitab Nikolajeva teadmist tema enda kasuks tehtud testamendi võltsituse kohta: kust muidu pidi Nikolajeva teadma, et G kasuks tehtud testament on võltsitud. 04.03.2003.a kuriteoepisoodis (kannatanu L V , järgmised tõendid: XXXkorteri kelmus) on esitatud Kannatanu L V `i 26.05.2003.a. ütlustest (avaldatud KrMS § 291 p.3 alusel, sest eksperdiarvamuse kohaselt põeb rasket haigust ja ei ole võimeline kohtuistungil ütlusi andma, tl 318 kIX) nähtub, et ta ei mäleta, kuidas sattus Hooldekodusse, teda olevat toodud Tõhelast. Ta ei ole oma XXXasuvat korterit kellegi müünud ega plaaninud seda teha. Korterimüügist raha saanud ei ole. Ei ole enda eest volitanud Lidia Nikolajevat. Viimane tõi talle odekolonni ja pakkus juua. Mäletab, et ükskord kui oli joobes, kirjutas alla mingitele paberitele. Teadlikult ei ole ta XXX korterit ostnud, ta isegi ei tea, kus see koht asub. Mingi ähmane mälestus on kolimisest mingi autoga, kolis teda Lidia Nikolajeva. Et korter on maha müüdud, rääkis talle vend RV , kui tuli Hooldekodusse vaatama /III k, tl 27/ 15 Tunnistaja Kersti Olspert`i 24.09.2008.a. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et LVon tema abikaasa RV i vend. LVelas XXX tänaval üksinda, tema ei ole L juures käinud, L juures kais abikaasa, nad võtsid koos pensioni välja. 2002.a.sügisel nad said teada, et L V il tekkisid üürivõlad, nad tegid maksegraafiku. Siis said nad teada, et L juures käib mingi naine ja toob joodavat. Seejärel helistas korteriühistu raamatupidaja ja teatas, et L on korterist ära, asjad on prügikasti tõstetud. Seejärel helistati temale Tõstamaa hooldekodust ja teatati, et L on sinna sattunud, teda oli kraavist leitud ja ta olevat väitnud, ta läheb Tallinnasse, kus on temal korter. Tunnistaja RV `i (avaldatud raske haiguse tõttu tl 283 kIX) 15.05.2003.a. ütlustest nähtub, et selgus et tema vennale juba jaanuarikuu alguses on passi asemel tehtud IDkaart, mida kasutati hilisematel ostu-müügi tehingutel notari juures kellegi Lidia Nikoaljeva kaudu. 19.aprillil läks ta venna L juurde ja seal oli üks daam, kelle nimi oli Lida, kes tõi pidevalt odekolonni pudeleid, väljas seisis ka rohelist värvi sõiduauto. KÜ XXX raamatupidaja helistas talle koju ja ütles, et pühapäeval viidi L asjadega teadmata suunas. Hiljem selgus, et ta viidi XXX, jäeti sinna purjus seisundis, karp odekolonni juures, kohalikud elanikud leidsid venna kraavist ja ta toimetati Tõstamaa Hooldekodusse. 13.07.2005.a. RV täiendas oma ütlusi: LVelukaaslane suri vist 2002 aastal, siis hakkas vend odekolonni jooma, keegi naisterahvas tõi neid, ta nägi seda naisterahvast L korteris 19.04.2003.a. 2002.a. said nad teada, et Ll on üürivõlg, siis ta otsustas koos pensioni postkontorist välja võtta, maksis üüri ja ostis Lle süüa, raha kätte ei andnud. Siis ta rääkis, et korter tuleb maha müüa ja L kolib tema juurde Kotzebue tänavale, L pass oli tema käes. 19.04.2003.a. L ei rääkinud kolimisest midagi, järgmisel päeval helistati talle KÜ-st ja teatati kolimisest, ukselukk oli ära vahetatud /III k, tlk 2832/. Tunnistaja EMkinnitas 24.09.2008.a. kohtuistungil, et oli XXX korteriühistu juhatuse liige, omas seal korterit, tundis L V it, nägi ka Nikolajevat. 2003.a. korteriühistu oli LVvennaga pidevas kontaktis, sest LVtarvitas alkoholi ja tekkisid üürivõlad. Vend käis L juures kaks korda nädalas, tõi toiduaineid. Vend pöördus korteriühistu poole seoses sellega, et L korteris tekkisid odekolonnipudelid ja naisterahvas. Ühel hommikul helistas naaber 4-lt korruselt ja ütles, et L on korterist kadunud, asjad korterist olid tõstetud prügikasti. Vend tegi politseile avalduse, nad otsisdi Lt ja nädala aja pärast said teada, et ta on Pärnumaal hooldekodus. Vallast öeldi, et L kolis kiiresti vara hommikul ja järgmisel päeval läks välja ja kukkus kraavi ning sattus hooldekodusse. Tunnistaja MRütluste kohaselt 2003.a. kevadel otsis ta korterit ja siis kohtus A.Veitsiga, korteri ostu-müügi eellepingu sõlmimisel maksis 25 000.-krooni Veitsi arvele, korteri müügihinnaks lepiti kokku 210 tuhat krooni. Korterit käis vaatamas, see oli väga halvas seisus. Notari juures lepingu sõlmimisel 13.05.2003.a. nägi eelmist – sama aasta märtsikuus sõlmitud ostu-müügi lepingut ja sai teada, et eelmine omanik oli L.V . Korteriühistu raamatupidajalt sai teada, et korteril on üürivõlg umbes 10000.-krooni, samuti ütles raamatupidaja, et korter ei ole heade inimeste käest ostetud ja eelmine omaik jõi palju. Volikiri Rapla notar RJoamets: LV25.02.2003.a. volitas NIkolajevat tegema toiminguid korteriga XXX/III k, tlk 54-55/. Korteri XXXostu-müügileping 04.03.2003.a. Nikolajeva V i nimelt müüs korteri A.Veitsile /III k tlk 56-60, 66-74/ ja Veits müüs korteri 04.06.2003.a. Marianne R ’ile. Korteri XXX8-7 ostu-müügileping Pärnu notar Marje J : V ostis XXX8-7 korteri /III k, tlk 61-65/. 16 Tunnistajana ülekuulatud notar RJoamets kinnitas 27.01.2009.a. kohtuistungil, et volituse vormistamisel alati tuvastab isikusamasuse ja kontrollib kas isik saab aru toimingu tähendusest. Süüdistatavat Nikolajevat ei tunne, kuigi nägu on tuttav. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis nr.16/12 07.04.2009.a. toodud eksperdiarvamuse kohaselt L.V põeb püsikujulist süvenevat neurodegeneratiivset haigust (Alzheimeri tõbi ehk nõdrameelsus), mille tagajärjel on hiljemalt alates 2003.a. algusest temal esinenud kognitiivsete funktsioonide defitsiit (mäluhäired; arutlus ja järeldusvõime langus) väljendunud sellisel määral, et L.V ei olnud võimeline täiel määral aru saama ümbrusest, oma tegude iseloomust ja nende kaugtagajärgedest. Tulenevalt L.V il esineva neurodegeneratiivse haiguse süvenevast kulust on L.V i psüühhikahäired püsivalt süvenenud, käesoleval ajal ei ole V suuteline aru saama ümbrusest, ei ole võimeline adekvaatselt meenutama oma varasemaid elusündmusi (tl 318-325 kIX). 17-21.02.2003.a. viibis LVSA PER Mustamäe Haigla traumatoloogia osakonnas (tl 321). Seega kirjeldatud tõenditega on tuvastatud, et et L.Nikolajeva andes LV juua odekolonni viis L. V i seisundisse, kus viimane nõustus oma korteri vahetusega. L. V ile kuuluv korter aadressil XXXmüüdi 04.03.2003.a Anželika Veitsile väidetavalt 210 000 krooni eest ning asemele pidi ostetama samaväärne korter, kuid tegelikkuses osteti L. V i nimele korter Tõstamaa vallas, XXXkülas korter 8-7 maksumusega 7000 krooni. Peale tehinguid 20.04.2003.a. koliti L.V XXXkorterist XXX ja seejärel leiti L. V tugevas alkoholijoobes XXXkülas kraavist ning ta kinnitas, et ei saanud raha temale kuulunud korteri müügist. Juba alates 21.04.2003.a., st järgmisest päevast alates viibis L.V Tõstamaa Hooldekodus. Nikolajeva seos V on üheselt tuvastatud. Volikirjast nähtub, et Nikolajeva oleks pidanud ostma V i asemele samaväärse korteri, mida ei tehtud, väidetavalt andis Nikolajeva V ile sularaha. See kinnitab Nikolajeva eesmärki mitte abistada V it, vaid korteri müügist saadud raha enda valdusesse saada. V i vaimsele seisundile on eksperdid andnud põhjaliku arvamuse, V enda arvates ei ole korterit maha müünud ja ükski asjaolu ei kinnita, et ta oleks suures koguses sularaha saanud. Nikolajeva ja Veits tegutsesid grupis, sest korter müüdi ja vormistati Veitsi nimele. Ostja, st Veits oleks pidanud tasuma korteri eest, sularaha V ile aga väidetavalt andis üle Nikolajeva, mis veelkord kinnitab grupis tegutsemist. Tuues odekolonni V ile oli Nikolajeva eesmärk viia V seisundisse, millises ta kirjutab alla igasugustele paberitele, sellega ongi seletatav V i allkiri raha saamise paberil. Korter müüdi kohe edasi praktiliselt sama hinnaga, seega edasimüügist kasu ei saadud ja see tähendab, et kasu oli saadud V i nimelt korteri mahamüümisega. Asjaolu, et 20.04.2003.a. koliti V XXX ja peatselt leiti viimane kraavist joobuna ning juba järgmisel päeval - 21.04.2003.a. paigutati Hooldekodusse, kinnitab eelpooltoodud tuvastatud fakte: sihikindlat tegutsemist kannatanu vara omastamisel ja viimase kõrvaldamisel. Sündmuste käik ja järjepidev tegutsemine näitab, et eesmärk oligi kannatanule piisavalt palju alkoholi pakkuda, et mõjutada dokumente allkirjutama, mida kannatanu hiljem ei mäleta, väiksesse kohta sugulastest kaugemale ära kolida, kus joobnuna ei ole kannatanu võimeline enda eest seisma. 20.05.2003.a kuriteoepisoodis (kannatanu VŽ tapmine) on esitatud järgmised tõendid: , XXXkorteri kelmus ja kannatanu 17 Kannatanu VŽ (surnud) 18.11.2003.a. antud ütlustest nähtub, et ta ei tea, kuidas Lidia Nikolajeva teda üles leidis, viimane lubas anda raha korteri eest ja osta uue korteri. Nikolajeva ostis talle alkoholi ja vedas kuskile bussiga, kuid ta ei tea, kus ta käis. Raha Nikolajeva ei andnud, aga allkirja (asub tl 237, 238 kIV) käskis kirjutada, seda oli vaja selleks, et kõik dokumendid oleksid korras. Nikolajeva andis talle väikseid summasid, näiteks 10.-krooni. Nikolajeva viis ta bussiga Järvakandisse, kõik asjad jäid Punase tn korterisse, tõi ära ainult a dii i, kõik teised asjad jäid Tallinna korterisse. Lasnamäe LOVis oli ta Nikolajeva käsul kirjutanud avalduse, et loobub hooldajast Lidia Uljanovast, kuid ise ta mingil juhul ei tahtnud Lidia Uljanovast loobuda. Elab nüüd Järvakandis, süüa saab hooldekodus. Kinnitab, et ei müünud korterit Tallinnas, ei saanud raha korteri müügi eest ja tahab tagasi Tallinnasse /IV k, tlk 100-101/. Kannatanu LUütlustest nähtub, et V.Ž on perekonnatuttav aastast 1952, ta töötas koos viimase emaga ja teab perekonna elukäiku. Kui Ž ema läks elama adekodusse, ööbis Ž tema juures, kuid siiski läks Mahtra korterisse tagasi ja suhtles seal sõpradega. Kui ta ükskord tuli Ž otsima, rääkisid kodutud talle, et seal käib üks naisterahvas. Punase tänava korteri peale oli Ž teinud testamendi tema nimele (asub tl 261-262 kIV). 11.juuniks oli kinni pandud notari juures aeg, et teha korteri kinkeleping, aga 10.juunil helistas notar ja teatas, et korter on maha müüdud. Ta pöördus politseisse ja selgus, et korter müüdi maha volituse alusel. Juulikuus visati Ž asjad korterist välja, Ž pandi autosse ja viidi minema. Politseis sai ta teada, et Ž elab Järvakandis. Kui Ž saadeti bussiga Järvakandist Tallinnasse uurija juurde või haiglasse, läks tema bussijaama Ž le vastu. Ükskord Ž tagasi Järvaknti ei jõudnud, öeldi et ta on Tallinnas, siis ta sattus kiirabiga haiglasse, sest sai sõbra surmast teada. Järgmine kord kui Ž Järvakanti ei jõudnud, selgus, et ta leiti veel elusana, kuid suri Pärnus, teda oli mürgitatud, aga enne seda oli tema asemel mürgitatud sõpra. Tunnistaja Tatiana Lutskova 21.10.2008.a. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et ta elab XXXmajas, Ž e tunneb alates 1953.aastast kui naabreid, elasid koos Uus tänaval. Tunneb Lidia Petrovnat, kellega V.Ž ema Matrjona Ž a koos töötas. Lidia Petrovna hoolitses Ž de eest. Et V.Ž vahetas korterit sai teada, kui tema asjad visati prügikasti. Tunneb ka teist Lidiat – kes istub kohtusaalis, kellega koos ta töötas Kalakombinaadis ja kes paar aastat enne tema poja surma (2005.a.) käis tema poja juures korterit tahtmas, sest ta tegi kinkelepingu poja nimele. Tunnistaja ASkinnitas 28.10.2008.a. kohtuistungil, et elab Järvakandis ja tundis VŽ paar kuud, käis viimasel külas Järvakandis. Viimati oli külas koos A , mängisid malet, jõudsid võtta ühe pitsi, kui tuli koputades sisse üks naisterahvas ja kutsus Ž välja suitsu ostmise eesmärgil. Nad ootasid Ž viimase korteris veel paar tundi, Ž ei tulnudki tagasi. Viimane enda kohta ei ole midagi rääkinud, pärast seda jäi Ž kadunuks, konstaabel ütles hiljem, et oli mürgitatud Pärnus. Tunnistaja ALütlustest nähtub, et koos A.Sikkuga oli ta Ž l külas Järvakandis, see võis olla 2004.a. esimestel päevadel, kui Ž juurde tuli naisterahvas ja kutsus Ž välja. Nad ootasid Ž paar tundi, kuid viimane tagasi ei tulnudki. Fotode järgi äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt 10.05.2004.a. ALtundis ära Lidia Nikolajeva näo kuju ja juuste järgi, samuti Aivo Sikk tundis ära Lidia Nikolajeva samade tunnuste alusel /IV k, tlk 225-228/. Korteri XXXostu-müügileping 20.05.2003.a. volikirja alusel Nikolajeva müüb Veitsile /IV k, tlk 44-49/. Rapla notar RJoamets kinnitas Ž volikirja Nikolajevale korteri müümiseks /IV k, tlk 55/. 18 Korteri Järvakandi Pargi 2 ostu-müügilepingu 22.07.2003.a. Ž sõlmis isiklikult /IV k, tlk 84-89/. Eksperdi arvamus ambulatoorse kohtupsühhiaatriaekspertiisi aktis nr 222: Ž põeb vaimuhaigust – püsikujulist paranoidset skisofreeniat, mis avaldub temal ilmnevas sügavas tahe-tundeelu defektis, kognitiivsete võimete languses ning produktiivses sümptomaatikas (luul ja meelepetted), ta ei olnud 21.04.2003.a. notariaalset volitust alla kirjutades võimeline oma tegusid juhtima ega nende tähendusest aru saama, ei ole võimeline osalema eeluurimisel ega esinema kohtus, vajab edasist hooldust ja ravi psüühiliste haigete hooldekodus /IV k, tlk 103-104/. Ekspert kinnitas oma arvamust kohtuistungil, 30 aastat ei ole võimalik teeselda. Korteriomandi kinkelepingu kohaselt 28.10.2003.a. kinkis Anzelika Veits korteri XXX AV’ile /IV k, tlk 140-147/. Ž l oli püsiv töövõimetus ajavahemikul 29.11.2001-30.11.2003.a. (tl 176 kIV). Ž taotles korduvalt passide saamist 15.04.2003 ja 13.11.2003.a. (tl 163 kIV). Joobeseisundis isiku kainenemisele paigutamise protokoll, millest nähtub, et 02.01.2004.a. kell 18.30 Pärnus XXX kiriku väravas Ž magas joobnud olekus avalikus kohas, ei ole võimeline puhuma /IV k, tlk 215/. 03.01.2004.a. kell 00.40 antud üle kiirabile, ei olnud võimeline allkirja andma. Surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 6 06.01.2004.a. toodud eksperdiarvamuse kohaselt Ž suri Pärnu haigla neuroloogia osakonnas 03.01.2004.a. kell 13.25, surma põhjus: äge mürgitus etüleenglükooliga (pidurivedelikuga), mida tõestab kohtukeemilisel uuringul leitud verest ja maosisust etüleenglükooli ning asfüktilisele surmale iseloomulikud tunnused. Pärnu haigla haigusloo andmetel patsient olevat joonud mingit sinist vedelikku, lõplik kliiniline diagnoos: mürgistus /IV k, tlk 216-220/. Tunnistaja VN (Lidia Nikolajeva abikaasa) kinnitas 23.03.2009.a. kohtuistungil, et 02.01.2004.a. oli Lidia NIkolajeva kodus, sest pärast aastavahetust on ta alati kodus tervislikel põhjustel. Samuti kinnitas, et 2004.aastal laenas Anželika Veits temalt 130 000.-krooni korteri ostmiseks, see raha seisis sularahana tal kodus alates 1998.aastast – Akadeemia tee 16-10 asunud korteri müügist, A.Veits maksis võla tagasi abikaasale L.Nikolajevale. Samuti kinnitas, et läbiotsimise käigus äravõetud pudelis sildiga “Kali” oli piiritus “Rojal”, mis oli ostetud 1997-1998.aastal ja mille sisse ta pani sireliõied, kasutades tinktuuri ravimina. Seega kirjeldatud tõenditega on tuvastatud, et L.Nikolajeva kasutas ära skisofreeniahaige VŽ psüühilist seisundit, vormistas volikirja VŽ nimel juriidiliste toimingute teostamiseks ja 20.05.2003.a müüs VŽ le kuuluva XXXasuva korteri 270 000 krooni eest Anželika Veitsile. VŽ nimele osteti Rapla maakonnas, Järvakandi vallas, XXXasuv korter väärtusega 15 000 krooni. V. Ž ei saanud raha temale kuulunud korteri müügist. V. Ž leiti Pärnu linnas teadvusetult, mürgitatuna alkoholi surrogaatidega, mille tagajärjel ta haiglas suri. Viimati nähti V. Ž koos L. Nikolajevaga. Sarnaselt V i episoodis toimunuga lasi Nikolajeva teha enda nimele volituse korteri müügiks ja samaväärse korteri ostuks, raha 270 tuhat krooni oli väidetavalt üle antud, kannatanule muretseti korter väljaspool Tallinnat. Viimati nähti Ž Järvakandis lahkumas koos Nikolajevaga, siis sattus Ž politseisse ja haiglasse ning andis ütlusi, et jõi sinist vedelikku. Selleks ajaks oli juba LUpöördunud politseisse, XXXkorter sobis elamiseks Veitsile ning Nikolajeva soov oli vabaneda Ž st, kes oleks andnud ütlusi tema vastu. Siinkohal suhtub kohus kriitiliselt VNütlustesse, et pärast uue aasta vastuvõtmist, st kalendriaasta esimestel päevadel on L.Nikolajeva alati kodus, sest tunneb ennast halvasti. Andes selliseid ütlusi ei osanud V.N nimetada 19 töökohta, kus ta töötas 2004.aastal ja nimetas päeva, mil ta tööle asus – 03.jaanuar 2004.a., mis oli laupäev. Seega kinnitades alibit L.Nikolajevale eksis V.Ni tuvastamist mittevajava fakti osas: ta väitis, et 02.jaanuaril 2004.a. ta tööle ei läinud, läks tööle 03.01.2004.a., see päev aga osutus puhkepäevaks. 30.04.2004.a kuriteoepisoodis (kannatanu S järgmised tõendid: L , XXXkorteri kelmus) on esitatud Kannatanu V L 15.09.2008.a. kohtuistungil seletas, et S L oli tema poolvend (neil oli ühine isa) ja elas emaga korteris XXX. Alates 3-4-aastaseks saamisest oli näha, et S L on alaarenguga, käis erikoolis, sai invaliidsusepensioni, ei saanud töötada, ei saanud aru oma tegevuse tähendusest. Pärast SLema surma jäi S üksinda korterisse elama, tema koos abikaasaga käisid teda tihti vaatamas. Oli vaja minna ema pärandit vormistama, oli kokkulepitud aeg 19.05.2004.a., kuid S d telefoni teel kätte ei saanud. Et korter on müüdud, said nad koos abikaasaga teada naabritelt, siis uurisid kinnistusregistrist ja said teada, et korter oli müüdud Nikolajeva poolt volituse alusel, kinnistusregistris Nikolajevat juba tunti. Nad ütlesid S le, et korter on müüdud, viimane ei tahtnud seda uskuda, seejärel ütles, et raha ei ole saanud ja siiski nõustus minema politseisse avaldust kirjutama, seda nad pididki 19.mail tegema. Samuti maikuus naabrid ütlesid, et S vist on abiellunud, nad läksid kohale ja nägid korteris ühte naisterahvast. 18.mail naabritelt said nad teada, et S on surnud, siis kohale jõudes nägid dii il lamamas purjus T t – S naist, korteris oli veel üks mees. Pärast S surma nad nägid korteris T t ja Nikolajevat ja siis vahetasid korteri ukseluku ära. Tunnistaja AL15.09.2008.a. kohtuistungil seletas, et S L oli tema abikaasa V L vaimuhaige poolvend, kes pärast ema surma 2003.a. elas korteris üksinda, mõne aja pärast elas seal koos T ga ning pärast S surma selgus, et nad jõudsid abielluda. T t ta nägi esimest korda 2004.a.jaanuaris. Et korter on müüdud sai ta teada paar päeva enne S surma, S seda ei uskunud ja ütles, et tegi volituse Nikolajevale. Ta pani kinni notari aja 19.mail, et ema pärand ära vormistada, seejärel ühe päeva pidi kindlasti tööl olema ja kui järgmisel päeval helistas S le, viimast kätte ei saanud: T ütles, et S läks ära, kella 16.00 ajal vastas mingi meesterahvas ning õhtul helistasid naabrid ja ütlesid, et S on surnud. Pärnu notar Kaia K kinnitas 09.03.2004.a. volikirja, et L volitab Nikolajevat müüma korteri asukohaga XXX(Nikolajeva elukohaks nimetati XXX) /V k, tlk 6-7/. Arstliku ekspertiisi otsuse nr.007508 kohaselt S L l tuvastati raske puue, töövõimetuspension määratud kuni 2031.aastani /V k, tlk 18-19/ Sündmuskoha vaatluse protokoll – vaadeldi korterit XXX 19.05.2004.a., kus leiti L surnukeha /V k, tlk 29/ Surnu kohtuarstliku ekspertiisiakti nr.542 20.05.2004.a. kohaselt SLsurma põhjus on orgaanilise lahusti etüleenglükooli toksiline toime, surm võis saabuda 24-36 tundi enne kohtuarstlikku lahangut, surnukeha leiti 19.05.2004.a. kell 19.00 (tl 249 IXk). SLKonto väljavõttest nähtub, et 30.04.2004 laekus arvele 450 tuhat krooni, välja võetud raha: 30.04.2004.a. 5 korda 10 tuhat, 01.05.2004.a. 5 korda 10 tuhat, 02.05.2004.a. 5 korda 10 tuhat, 03.05.04 võttis L.NIkolajeva välja 200 tuhat ja veel 5 korda 10 tuhat ning 04.05 4 korda 10 tuhat ja veel 5000+4500 krooni /V k, tlk 41-45/. L konto kasutamise õigus oli Nikolajeval 03.04-15.05.2005.a. (tl 42 kVI). Turvakaamera salvestusest nähtub, et 30.04.05 võttis raha välja Veits /V k, tlk 42-42a/. Korteri XXX ostu-müügileping 30.04.2004 L nimelt müüs Nikolajeva korteri maha hinnaga 450 tuhat krooni /V k, tlk 45-50/. 20 AS Hanspanga 18.05.2007.a. tõendist nähtub, et SLkonto kasutusõigust omas Nikolajeva 03.04.2004-15.05.2005 (veel omas S konto kaustamise õigust alates 01.03.2005 ja Lisitsõni konto kasutamise õigust 26.01-01.03.2006) /VI k, tlk 42/ Tunnistajatena ülekuulatud notarid Kaia K ja Marje J kinnitasid 29.01.2009.a. kohtuistungil, et volituse vormistamisel alati tuvastavad isikusamasuse ja kontrollivad kas isik saab aru toimingu tähendusest. Tl 66 kIX asub L i allkiri raha saamise kohta. Tl 270-271 kIX asub notari Kaia Krügeri poolt kinnitatud L i volikiri korteri müümiseks ja L i poolt omakäeliselt kirjutatud avaldus. Seega kirjeldatud tõenditega on tuvastatud, et Nikolajeva kasutas ära SLpsüühilist seisundit XXX asuva korteri müügi korraldamisel. Nii L fotolt kui tema käekirjast on näha, et tegemist on arengupeetusega isikuga, siinkohal kohtu jaoks ei ole siduv notari arvamus isiku vaimse seisundi kohta. Lidia Nikolajevale oli vormistatud SLnimel juriidiliste toimingute teostamise õigus ja Hansapangas SLkonto kasutamise õigus ning pärast XXX korteri müüki 30.04.2007.a Lidia Nikolajeva ja Anželika Veits võtsid SLkontolt välja raha summas 450 000 krooni ega andnud raha üle SL S. L suri oma kodus alkoholi surrogaatidest tingitud mürgistuse tagajärjel 18.mail just päev enne määratud kohtumist sugulastega. Korteri müügist saadud sularaha on välja võetud ühe ja sama pangakaardiga ning Nikolajeva väited selle kohta, et ei tea, kellele L andis pangakaardi on naeruväärsed. Isikute grupis pandi see kelmus toime: Nikolajeva korraldas korteri müüki, Veits võttis raha välja. Ei ole asjakohased Veitsi väited, et raha ta võttis välja ema palvel, sest jälitusprootkolli kohaselt omavahelises kõnes emaga räägib Veits, et raha kais ta välja võtmas üksinda. 11.04.2005.a kuriteoepisoodis (kannatanu NS järgmised tõendid: , XXXkorteri kelmus) on esitatud Kannatanu NS ütlustest nähtub, et talle kuulus Puhangu 4a asuv korter, alates 2005.aastast ta ei töötanud ja elatus prügikonte itest saaduga. Tänaval ta tutvus Lidia Nikolajevaga, kes otsis inimesi, kes müüks korterit. Lidia Nikolajeva hakkas tema juures käima ja igakord tõi alkoholi (odekolonni). Ta nõustus Nikolajeva ettepanekuga müüa mõlema korterid maha ja osta maja, hakata koos elama. Nad koos käisid Hansapangas, kus Nikolajeva nõudmisel ta vormistas eraldi arveldusarve ja volituse arve kasutamiseks Nikolajeva jaoks. Nikolajeva otsis korteri ostja, koos mindi notari juurde, kus ta kirjutas lepingule alla. Notari juurest tulles jäid dokumendid Nikolajeva kätte ja viimane tegi ettepaneku tehingut tähistada. Nad sõitsid Paunkülasse, kus Nikolajeva vormistas toa, nad panid asjad tuppa ja läksid loodusesse. Ta rüüpas Nikolajeva poolt pakutud pudelist veel sõidu ajal autos, jõi ka Paunkülas ning korraga kaotas teadvuse, jalad lõi alt ära. Ärkvele tuli politseis Rakveres, kus teda hoiti kaks päeva. Et Tallinnasse tagasi saada, ta läks pangast raha võtma ja selgus, et arvel on ainult 7 tuhat krooni, korteri müügist pidi aga olema laekunud 300 tuhat krooni. Oma korteris sai elada veel 2 nädalat, seejärel magas trepikojas ja nüüd elab sotsiaalmajas. Hiljem nägi Puhangu rajoonis Nikolajevat, kui viimane aga teda nägi, keeras kohe ringi ja läks minema. Raha korteri eest ei ole saanud ja ei oska öelda, kuidas sattus tema allkiri lehele, millele on kirjutatud, et ta on raha kätte saanud. 21 Tunnistaja M H (kinnisvara maakler) kinnitas, et tema klient L.I ova soovis osta korterit XXX, seal nad kohtusid Nikolajevaga ja korteri omanikuga. Selle korteri müük toimus, notari juurde tuli tema koos kliendiga (korteri ostjaga) ja korteri müüja koos NIkolajevaga. Järgmine kord kohtus ta NIkolajevaga seoses XXXkorteri müügiga. Hiljem rääkis korteri ostnud L.I ja viimane rääkis, et korteri endine omanik S kolis välja ja ööbis trepikojas. Kiirmenetluse otsusega nr.112516152 (väärteoasjas 2590,05,002290) karistati NS t AS § 70 järgi rahatrahviga 900.-krooni selle eest, et 13.04.2005.a. kell 12.30 olles alkoholijoobes magas Palmse mõisa territooriumil haljasalal. Menetlusaluse isikuna ülekuulamisel kirjutas S , et oli joobes /VI k, tlk 30-31/. Korteri XXXostu-müügileping sõlmiti NSja LIvahel 11.04.2005.a., korteri eest tasus ostja 7000.-krooni KÜ Puhangu 4a kontole, 10000.-krooni M H ja 293000.-krooni müüja kontole XXXXXXXXXXXXXXXX Hansapangas /VI k, tlk 32-38/. NSHanspangas asuva konto väljavõttest nähtub, et 13.04.2005.a. laekus tema kontole 293 000 krooni, samal päeval on Lidia Nikolajeva isiklikult välja võtnud 200 000.krooni, seejärel sularaha automaadist on välja võetud 13.04.2005.a. 50 000.-krooni ja 14.04.2005.a. - 25 000.-krooni, sama deebetkaardiga XXXXXXXXXXXXXXXXXXX on tasutud 13.04.2005.a. kell 21.04 ja 21.37 Mustakivi Citykarmetis summad 318.- ja 3860.30 krooni; 13.04.2005.a. kell 18.20 Sikupilli Prismas summa 3800.41 ning 14.04.2005.a. kell 08.43 Västriku loomakliinikus summa 40.-krooni /VI k, tlk 39-40/. AS Hansapank 18.05.2007.a. tõendist nähtub, et Lidia Nikolajeva omas NSkonto kasutusõigust /VI k, tlk 42/. Asitõendina on vaadeldud kaardimakse kviitungit, millest nähtub, et 13.04.2005.a. kell 18.20 Sikupilli Prismas on tehtud sisseoste summas 3800.41 krooni, esitatud on juhiluba EE358723 (Nikolajeva juhiluba) ja kviitungil on allkiri /VI k, tlk 193-194/. Tl 64 kIX asub original - S allkiri, et ta raha on kätte saanud: allkiri asub tekstist allpool. Tl 172 kIX asuvast AS Parkkontakt tõendist nähtub, et Park-Hotell Palmse külaliste registreerimisraamatu sissekande järgi viibis 11-13.04.2005.a. ja vormistas kahese numbritoa oma nimele Lidia Nikolajeva, esitas passi K1149320, S viibimise kohta andmed puuduvad Tl 280-281 kIX Ida PP Rakvere PO vastusest nähtub, et 13.04.2005.a. kell 13.15 paigutati NSkainenemisele ja vabastati 14.04.2005.a. kell 07.30, väärteoasjast nr.2590,05,002290 selgub, et kella 12.30 ajal magas alkoholijoobes Palmse mõisa territooriumil Tl 314-315 kIX asuvast Swedbank AS vastusest kohtule nähtub, et NSkonto juures on alates 01.03.2005.a. volitatud isikuks Lidia Nikolajeva, kelle nimele väljastati deebetkaart nr.XXXXXXXXXXXXXXXXXXX, mida kasutati sularaha väljavõtmisel: 13.04.2005.a. kell 18.45-18.47 Võidujooksu 10 välja võetud 40 tuhat krooni; 13.04.2005.a. kell 18.52 Punane 43 välja võetud 10 tuhat krooni ja 14.04.2005.a. kell 07.29-07.30 Mahtra 29 välja võetud 15 tuhat krooni. Esmakordselt pöördus S Swedbanki Rakvere kontorisse 15.04.2005.a. kell 10.40, kus teostati sularaha väljamakse summas 100.-krooni. Konto väljavõttest nähtub samuti, et seda sama Nikolajeva nimele välja antud deebetkaarti on kasutatud 13.04.2005.a. kell 21.04 ja 21.37 Mustakivi Citymarketis summade 318.- ja 3860.30 tasumiseks; 13.04.2005.a. kell 18.20 Sikupilli Prismas summa 3800.41 tasumiseks ning 14.04.2005.a. kell 08.43 Västriku loomakliinikus summa 40.-krooni tasumiseks. N.S võttis välja 100.-krooni 15.04.2005.a. ja 16.04.2005.a. 250.-krooni. 22 Seega kirjeldatud tõenditega on tuvastatud, et kõige pealt Lidia Nikolajeva vormistas Hansapangas oma nimele NSkonto kasutamise õiguse. Pärast XXX korteri müüki 11.04.2005.a viis Lidia Nikolajeva N.S Tallinnast välja, kus pakkus talle juua väidetavalt alkohoolseid jooke, mille tagajärgel N.S kaotas teadvuse ning sellel ajal kui viimane toibus alkoholijoobest, L.Nikolajeva võttis NSkontolt välja raha summas 283 518.71 krooni (tl 39 kVI arvutus konto väljavõttel, mis sisaldab ka teenustasu 500.krooni 13.04.2005.a. sularaha väljavõtmise eest). Et S ajas segamini Palmse ja Paunküla on mõistetav ja ei muuda tema ütlusi ebausaldusväärseteks: tegemist on kohaga väljaspool Tallinnat, linnas pidevalt elav inimene võib segi ajada kohanimed, ei ole ka teada, kuidas ütles ette S le puhkekoha nimetuse L.Nikolajeva. Raha võttis välja Nikolajeva isiklikult ja pangakaardiga, mis oligi tema nimele vormistatud. Just nendeks päevadeks, mil raha laekus, oli S nko tavalisest elust nö “kõrvaldatud”, tugevas joobes ta viidi Rakvere arestimajja. Antud episoodis Nikolajeva mitte ainult ei võtnud raha välja, vaid kasutas pangakaarti ka arvete tasumiseks, sealhulgas tasumiseks loomakliinikus (jälitusprotokollist, st omavahelistest kõnedest selgub, et Nikolajeval on kodus kassid – tl 154 kII). Nikolajeva väited, et keegi teine kasutas S pangakaarti, on panga tõenditega umber lükatud. 07.03.2007.a kuriteoepisoodis (kannatanu S S , XXXkorteri kelmus, tapmiskatse) on esitatud järgmised tõendid: Kannatanu SS(surnud 29.05.2008.a.) kohtuistungil 29.04.2008.a. seletas, et elas korteris XXXja soovis osta väiksemat korterit, sest ei suutnud üüri maksta. Lidia Nikolajeva tuli tema juurde juba teadmisega, et tema müüb korterit ja hakkas tema juures käima iga päev, alati tõi kaasa alkoholi ja hakkas korteri müügiga tegelema. Temal oli lahutus vormistamata, Saratovist saadeti lahutuse dokumendid. Notari juurde läks Nikolajeva temaga kaasa, pärast notarit olid tal dokumendid käes, ta istus Nikolajeva sõbranna Veitsi autosse, jõi autos Nikolajeva poolt pakutud jooki, plastmasstopsi andis autojuht A.Veits ja seejärel ärkas Riias haiglas. Riiast Eesti saatkonna abil ta tuli Tallinnasse tagasi, otsis Nikolajevat, kuid viimane oli kadunud. Siis kohtus teise maakleri B ga ja tema kaasabil pöördus politseisse. Raha korteri eest ei ole saanud ja ei oska öelda, kuidas sattus tema allkiri lehele, millele on kirjutatud, et on raha kätte saanud. Elukohaks on nüüd kodutute varjupaik. Tunnistaja L B seletas, et koos M.H ga nad otsisid kliente, sest müügis oli korter XXX. Nikolajeva esitles ennast isikuna, kes tegeles S korteri müügiga. Ostja oli olemas, kuid S l ei olnud korras lahutuse dokumendid. Kui dokumendid sai korda, Nikolajeva helistas H , nad otsisid jälle kliente. Kuid tehing jäi ära, nad said korteri ühistu esimehelt teada, et korter on müüdud. Kuu aega pärast korteri müüki nad kohtusid S ga ja viimane rääkis, et teda oli kostitatud viina-sarnase joogiga ja ta ärkas Riias. S l oli vaja pass vormistada, ta andis selleks 500.-krooni (pärast S andis seller raha tagasi). Nad taastasid passi, läksid politseisse avaldust kirjutama ja vaatasid pangakontot, raha oli välja võetud Lidia poolt. Tunnistaja M H kinnitas, et seoses XXXmüügiga kohtus ta Nikolajevaga korteri omaniku S korteris, oli kokku lepitud aeg notari juures, kuid sinna korteri omanik kohale ei ilmunud. Ta helistas Nikolajevale, kuid viimane ei vastanud. Siis ta helistas maja haldurile (varem oli majahaldurilt küsinud kommunaalmaksete võlgade kohta) ja teatas, et ostu-müügi tehingut ei toimunud, mille peale vastas haldur, et kommunaalmaksete võlg on tasutud. Hiljem kais ta koos B ga XXXtänaval kellelegi korterit näitamas, nad nägid valgust selle korteri akendes ja läksid vaatama: ukse avas S ja rääkis, et korteri müüs maha koos Nikolajevaga, väljus notaribüroost, istus autosse ja 23 enam midagi ei mäleta, oli Riias haiglas. Varem oli S normaalne, nüüd oli tema jutust raske aru saada. S l oli vaja teha pass, et vaadata pangaarvet ja politseisse pöörduda. B andis raha passi tegemiseks, mille hiljem S andis tagasi. Tunnistaja AU06.10.2008.a. kohtuistungil antud ütlustest nähtub, et 2007.a. ostis ta korteri XXX: müügikuulutuse peale helistas ja läks korterit vaatama, seal olid S ja Nikolajeva, ilmselt elukaaslased, mõlemil oli ühine mobiiltelefon. Korteri hinna nimetas maakler OP. Ta sai aru, et S ja Nikoaljeva kolivad elama Mustamäele. Notari juures käisid mõlemad – S ja Nikolajeva, korteri ostmiseks võttis tema laenu ja pank kandis raha üle S poolt lepingus märgitud kontole. Korteri pidi S vabastama kuu aja jooksul pärast raha ülekandmist, kuid sellega tekkis probleem. Telefoni teel sai ta ühendust Nikolajevaga, kes ütles, et temal korteri võtmeid ei ole ja nad läksid tülli. Kui ta S sai kätte, ütles viimane, et ei vabasta korterit, sest Nikolajeva võttis kogu raha endale. Tunnistaja OP kinnitas, et 2007.a. alustas kinnisvara maaklerina töötamist, kliendi jaoks leidis kuulutuse jägi korteri XXXtänaval, helistas, vastas naisterahvas, nad läksid kohale, korteris olid mees ja naine. Viimane – Liidia nimetas müügihinna, eellepingu nad sõlmisid tema firmas Liivalaia tänaval, kuhu tulid autoga Liidia ja S koos. Ka notari juurde tulid S ja Liidia koos samuti autoga. Hiljem tema klient helistas ja teatas, et ei saa korterisse sisse, siis ta helistas S le juba teisel telefoninumbril ja soovitas politseisse pöörduda, kui sai teada, et S ei ole raha saanud. Maksekorralduste ärakirjadest nähtub, et 12.03.2007.a. on SSkontolt Sampo pangas kantud üle 300000.-krooni Lidia Nikolajeva kontole Hansapangas ja 13.03.2007.a. on SSkontolt Sampo pangas kantud üle 100000.-krooni Lidia Nikolajeva kontole 221032384450 Hansapangas /I k, tlk 14, 17/. Köide I lk.11 asuvad allkirja näidised konto käsutamiseks: L.Nikolajeval oli õigus kasutada S kontot alates 15.05.2006.a. Läti Vabariigi Riia linna Gailjezersi haiglas koostatud SSmeditsiinikaardist nr.7099 nähtub, et ta viibis haiglas 08-22.03.2007.a. seoses ägeda mürgistusega alkhoolsete surrogaatidega – etüleenglükooliga, metüülpiiritusega, äge neerupuudulikus. S.S toimetati tänavalt haiglasse joobeseisundis /tl 18-20 kI/. Kliinilise Ülikooli haigla Gailezers väljavõttest nähtub samuti, et SStõi statsionaari kiirabi raudteejaamast, kus lamas maas kella juures löögi jälgedega näol. Kliiniline diagnoos: mürgitus alkoholi surrogaatidest (etüleenglükool, metüülpiiritus, akuutne neerupuudulikus /I k, tlk 21-24/. Arstliku ekspertiisi otsusega nr.350543 05.06.2007.a. tuvastati SSpüsiv täielik töövõimekaotus kuni 31.05.2008.a. /I k, tlk 47-48/. Äratundmiseks esitamise protokolli kohaselt tundis SSära Anželika Veitsi, kes oli autos 07.03.2007.a. pärast korteri müüki /I k, tlk 49-53/. Korteri XXXostu-müügileping sõlmiti 07.03.2007.a. Tartu mnt 10 asuvas notari büroos SSja AUvahel /I k, tlk 88-98/. Sampo pangas asuva SSkonto väljavõttest nähtub, et 2006.a. on L.NIkolajeva kandnud S kontole 350.- ja 1025.-krooni, 01.02.2007.a. kandis 1400.-krooni. Korteri müümise eest on 12.03.2007.a. Aleksei Uškovilt laekunud 685 000.- krooni. Samal päeval võttis L.Nikolajeva välja sularahas 150 000.-krooni ja tegi ülekande enda arvele 221032384450 Hansapangas summas 300 000.-krooni. Järgmisel päeval võttis Nikolajeva välja 100 000.-krooni ja tegi ülekande enda arvele veel summas 100 000.krooni. Järgmisel päeval 14.03.2007.a. võttis Nikolajeva välja 27 000.-krooni. Kokku on välja võetud Nikolajeva poolt 677 tuhat krooni. Lisatud turvakaamera salvestused 1214.03.2007.a., millistelt üheselt on äratuntav Lidia Nikolajeva /I k, tlk 108-127/. Lidia Nikolajeva Hansapangas asuva konto nr.221032384450 väljavõttest nähtub, et aastatel 2001-2006 rahaliste vahendite liikumist ei ole, seejärel tehtud ülekanded AS 24 Eesti Energia, KÜ Masti ning 13.03.2007.a. on laekunud SSkontolt 300 tuhat krooni ja veel 100 tuhat krooni, millised on samadel päevadel L.Nikolajeva sularahas välja võtnud, lisatud fotod turvakaameralt /I k, tlk 129-131, 133-142/. Asitõendina on salvestisi vaadeldud ja kirjeldatud (tl 175-178 kI). Läbiotsimisprotokolli kohaselt 04.04.2007.a. võeti XXXkorterist ära magamistoast 1,5l plastikpudel piirituse lõhnalise vedelikuga, SIM-kaardid, telefonid, arvuti, cd-plaadid, paberileht telefoninumbriga “XXX S ”, tabletid /I k, tlk 148-160/. Asitõendina on äravõetud esemeid vaadeldud, kirjeldatud ja fotografeeritud (tl 79-82, 133-136 kII). Vastusest õigusabitaotlusele selgub, et S.S ületas Läti Vabariigi Ainaži kontrollpunkti 07.03.2007.a. kell 12.52, L.Nikolajeva kell 12.52 ja A.Veits kell 12.
7. Piiriületuse käigus oli esitatud S.S pass. 08.03.2007.a. kell 23.50 toimetati S Riia raudteejaama esiselt platsilt haiglasse, kiirabi kutsus välja juhuslik möödakäija /I k, tlk 161-172/. Eksperdi arvamus ekspertiisiaktis nr AA-617-07/2276: ekspertiisiks esitatud 1,5liitrilises plastpudelis etiketiga “Kali” olev hägune helepruuni värvusega vedelik mahuga 0,24 liitrit on 92,1% etanooli vesilahus, mis sisaldab lisanditena suhkruid ning jälgedena etanaali, etüületanaati ja metanooli /II k, tlk 53/. Eksperdi arvamus isiku kohtuarstliku ekspertiisi aktis nr 171 24.05.2007.a.: SSveres tuvastati 09.03.2007.a. Riia Kliinilises Ülikooli Haiglas Gailezers etüleenglükooli ja metüülpiirituse jälgi, uriinis konstateeriti etüleenglükooli. Tal diagnoositi viibimisel samas haiglas 08-22.03.2007.a. mürgistus alkoholi surrogaatiteda (etüleenglükooli ja metüülpiiritusega). Mürgistuse tekke aega ei ole võimalik määrata. Mürgistuse tagajärjel kujunes S l äge neerupuudulikkus, mis on eluohtlik tervisekahjustus /II k, tlk 65-67/. Eksperdi arvamus ekspertiisiaktis nr DK-0175-07/3606: ei ole võimalik määrata, kas venekeelsel raha kättesaamist kinnitaval dokumendil SSnimelt olev allkiri on kirjutatud SSpoolt, sest vaidlustatud allkiri on suhteliselt lühike, väheinformatiivne ja kergesti jäljendatav ning tuvastati nii kokkulangevusi kui ka lahkuminekuid /II k, tlk 71-72/. Eksperdi arvamus ekspertiisaktis nr DM-0200-07/4386: ekspertiisiks esitatud dokumendis SSnimelt trükiteksti ja allkirjajoonte paberile kandmise järjestust määrata ei ole võimalik /II k, tlk 77/. 24.06.2007.a. koostatud jälitusprotokollist nähtub: S mobiiltelefoni numbrilt XXX helistati ajavahemikul 02.-10.11.2006.a. Nikolajevale telefoninumbrile XXX 26 korda, Nikolaeva helistas S le 4 korda (tl 84 kII). 07.06.2007.a. koostatud jälitusprotokollist nähtub: kõneajakaardilt nr.6315485 helistati 22.03.2007 kell 18.57 Vikerlase 23 asuvast Laagna keskuse telefoniautomaadist nr.9078049 Lidia Nikolajeva omanduses olevale kõnekaardile XXX, veel helistati samal ajal telefonile XXX (kõnekaarti on kasutatud ajavahemikul 18-22.03.2007.a.) (tl 86 kII, sama tl 301 kIX). 08.06.2007.a. koostatud jälitusprotokollist nähtub, et L.Nikolajeva omanduses oleva: kõnekaardi nr.XXX eristusest tuvastati, et 22.03.2007.a. on sisse helistatud kell 18.55 kaks kõnet telefoniautomaadist 9078049, mis asub Vikerlase 23 Laagna keskuses (tl 101 kII). 29.08.2007.a. koostatud jälitusprotokollist nähtub, et SSkasutas abonentnumbrit XXX ajavahemikul 09.02-07.03.2007 mobiiltelefonis IMEI koodiga
8. (tl 103-108 kII). Kohtumenetluse käigus on esitatud (tl 65 kIX) S allkiri raha saamise kohta: tekst kirjutatud paberilehe nurka. Tl 76-82, 88-90 kIX asuvad vastused Venemaalt, millised kinnitavad, et L.Nikolajeva kodusele aadressile saabusid vastused S lahutuse kohta. 25 Samuti on esitatud (tl 84, 87 kIX) maksekorraldused, mis kinnitavad Nikolajeva poolt arvete tasumist S eest Eesti Energiale, tl 85-86, 91-92 kIX asuvad maksekorraldused raha kandmise kohta S arvele, millest S tasus kohtutäiturile. Tl 304 kIX asuvast Piirivalveameti teatest selgub, et 2007.a. ei ole fikseeritud sõiduauto Mazda reg.nr.XXX piiriületusi, sest alates 01.05.2004.a. ei toimu regulaarset piiriületuste fikseerimist Euroopa Liidu liikmesriikide piiriületuste andmekogus. Tl 419 kX asuvast Piirivalveameti teatise andmetel S.S väljus Eesti Vabariigist 07.03.2007.a. kell 12.52 ja tuli tagasi 22.03.2007.a. kell 14.11; L.Nikolajeva ja A.Veits väljusid Eestist samuti 07.03.2007.a. kell 12.51-12.52, andmed tagasitulemise kohta puuduvad. Seega eelpooltoodud tõenditega on tuvastatud järgmine: Lidia Nikolajeva pakkus SS abi aadressil XXXasuva korteri müügi korraldamisel. Lidia Nikolajevale oli vormistatud SSpangakonto kasutamisõigus. Peale rahade laekumist 07.03.2007.a kutsus Lidia Nikolajeva SSendaga kaasa müüki tähistama. S. S istus Anželika Veitsi poolt juhitavasse sõidukisse ja jõi Lidia Nikolajeva poolt pakutud vedelikku, peale mida kaotas teadvuse. Anželika Veits ja Lidia Nikolajeva ületasid koos S. S ga Eesti riigipiiri ja suundusid Riia linna, kuhu jätsid S. S . Kannatanu S. S leiti teadvusetult Riia linna raudteejaamast 08.03.2007.a õhtul ja toimetati haiglasse, kus tal tuvastati mürgistus alkoholi surrogaatide läbi, mille tagajärjel tekkis elule ohtlik neerukahjustus. Peale haiglast lahkumist 22.03.2007.a selgus, et L. Nikolajeva oli S. S kontolt välja võtnud peaaegu kogu korteri müügist laekunud summa. Üheselt on jälgitav Nikolajeva soov omastada S korteri müügist saadud raha, selleks oli vaja S eemaldada. Ei ole kahtlust selles, et S sai mürgituse Nikolajeva poolt autos pakutud joogist. S enda sõnutsi ei mäleta ta pärast joogi joomist autos edasi midagi. Samas ületasid Nikolajeva, Veits ja S kell 12.51-12.52 ühiselt Läti vabariigi piiri. Tuvastamata on, millal täpselt S teadvuse kaotas ja kuidas ületati piir. Samuti ei ole tuvastatud, kuidas sattus S sinna kohta, kus kiirabi ta üles korjas. Kuid äravahetamiseni sarnane on Nikolajeva käitumine: tema poolt ennast elukaaslasena esitlemine, pangaarvele kasutusõiguse vormistamine, isiku teadlikust elust nö “kõrvaldamine” ja raha kohene väljavõtmine annab täie aluse arvata, et Nikolajeva on temale inkrimineeritud teod toime pannud. Ka V i ja S puhul on sündmustik sarnane: V leiti kohe pärast korterist väljakolimist tugevas joobeseisundis kraavist, S kohe pärast korteri müümist sattus tugevas joobeseisundis arestimajja. Ei ole kokkusattumus, et kolm isikut (L , Z ja S ), kelle korter müüdi, said mürgituse ühest ja samast ainest – etüleenglükoolist. Seega tegutsemist kõikides episoodides kõiki ühendab ühesugune käitumine: alkoholi abil mõjutatakse tehinguid sõlmima, volikirju allakirjutama ja raha kättesaamise allkirju kirjutama ning alkoholi mõjul kannatanutest ka vabanetakse vähemalt ajutiselt. Kohtumenetluses kuulati üle ka tunnistaja EG, kes 26.01.2009.a. kohtuistungil kinnitas, et on mitu korda näinud süüdistatavat Lidia Nikolajevat seoses sellega, et ostis Tammsaare 134-80 asuva korteri Lisitsõnilt: Lisitsõnil puudus endise abikaasa volitus korteri müümiseks, mistõttu ta neli korda kais Donetskis, sai selle volituse. Korteri eest oli ta ära maksnud ja L tegi temale volituse korteri müümiseks. Ühel hetkel helistas talle notar ja ütles, et L tuli volitust tühistama, kuid oli purjus ja notar ei tühistanud. Seda käskis L teha L.Nikolajeva, kes esitles ennast elukaaslasena ja oli korterist huvitatud. Tema oli huvitatud ka L suvila ostmisest, kuid niikaua, kui ta tegeles korteri dokumentidega, L suri ära (volituse tegemisest 4 kuu pärast). Selles episoodis oli kriminaalmenetlus lõpetatud, kuid tunnistaja Gurbanovi ütlused kinnitavad veelkord Nikolajeva tegutsemisviisi. 26 13.09.2007.a. koostatud jälitusprotokollist nähtub, kuidas ajavahemikul 15.0514.06.2007.a. Nikolajeva, olles vahistatud ja asudes glas peab telefonikõnesid tütre Anželika Veitsiga ja poja Vitali Siloviga /II k tlk 139-294/. Lepitakse kokku ütluste andmises, räägitakse “ adest asjadest”, st nendest asjadest, millistes menetlus oli lõpetatud, koos Veitsiga arutatakse S episoodis (näiteks 15.mail tl 143, 20.mail tl 157, 158, 162 kII, 173, 21.mail), Ž episoodis (näiteks 24 ja 27.mail tl 170, 172), S episoodis (näiteks 02.juunil) ja L episoodis (näiteks 24.mail tl 169) toimunut: Omavahelises kõnes Nikolajeva räägib Veitsile, et hakkab andma selliseid ütlusi, et A.Veits puhtana välja tuleks (tl 140 kII). Nikolajeva ja Veits lepivad kokku ütlustes S episoodis, et Veits sõitis tagasi ülsinda (tl 173 kII). Nikolajeva nimetab S t “Koplinskii hmyr”, st Kopli amees ( amees-jota), seejärel räägib “I naš”, pidades silmas nende (Nikolajeva ja Veitsi oma) ameest (tl 180 kII). 01.06.2007.a. A.Veits kannab ette, milliseid ütlusi andis S episoodis (tl 181 kII). Samuti kinnitab, et andis ütlusi L episoodis, kui Selveris võttis raha välja pangaautomaadist, samuti räägib, kuidas hästi veetis glas kaks päeva (tl 182). 02.06 ütleb Nikolajeva ette Veitsile, et unustas prillid (raha väljavõtmise kohta L episoodis) (tl 185 kII). Veits kinnitab, et käis Selveris raha välja võtmas, aga ei mäleta, mis autoga (tl 188 kII), st käis üksinda. Vitali Siloviga arutatakse S episoodi (tl 176 kII): Nikolajeva ütleb ette, et käis seal taksoga (S episoodis kahtlustati, et autojuhiks oli Silov, kuid selles süüdistust ei esitatud). KrMS § 61 kohaselt ühelgi tõendil ei ole ette kindlaksmääratud jõudu ja kohus hindab tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Tõendite hindamisel lähtub kohus põhimõttest, et ütluste tõelevastavuse otsustamisel tuleb lähtuda eelkõige objektiivsetest tõenditest ja tuvastatud faktidest ning aset leidnud sündmustest. Objektiivseteks, st sellisteks, mis kajastavad sündmustikku reaalselt, on sellised tõendid, millised salvestasid juhtunu asjaolud sõltumata kellegi subjektiivsest arvamusest või hinnangust. Oluline on ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus (Riigikohtu lahend nr.3-1-1-74-05). Kõrvutades ütlusi ja analüüsides teisi esitatud tõendeid kogumis on kohus jõudnud veendumusele, et kannatanute ütlused on usaldusväärsed ja nendega on süüdistatavate versioon toimunust ümber lükatud. Tuleb arvestada, millises tervislikus seisundis on ütlusi kohtus andnud SSja NS . Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-12-07 selgitanud: Põhiseaduse § 22 lg-st 2 tulenev ja ka KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud nn in dubio pro reo põhimõttest ei tulene mingil määral, et isikut süüstavaid järeldusi saaks teha üksnes otseste tõendite pinnalt ja et süü tuvastamisel ei tohiks tugineda kaudsetele tõenditele. See tähendab, et otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Nikolajeva seos Ž surmaga on tuvastatud just mitme kaudse tõendiga: viimati nähti Ž Nikolajevaga ja Ž jõudis enne surma öelda, mida ta jõi, sama aine kasutamine leidis aset teistes Nikolajevale inkrimineeritud episoodides. Hinnates kõiki esitatud tõendeid kogumis leiab kohus, et tapmise katse A.Veitsi suhtes on tõendatud. Süüdistatavate version toimunust, et A.Veits sõidutas oma ema Riiga ja 27 tuli tagasi üksinda on välja mõeldud just nimelt selleks, et Veits vastutusest pääseks. Jälitusprotokollist nähtub selgelt, et ema ja tütar lepivad kokku ütlustes, Nikolajeva ütleb tütrele ette, et “sa tulid Riiast tagasi üksinda”. Nikolajeva ütleb mitu korda, et hakkab andma selliseid ütlusi, et Veits puhtana välja tuleks. Nikolajeva soov vabastada tütar vastutusest on arusaadav. Kuid hinnates ema ja tütre omavahelisi kõnesid ja kõnepruuki, milles kasutatakse ohtralt ebatsensuurset sõimu ja gla leksikoni, asub kohus seisukohale, et Veits oli samuti mitmest kuriteost osavõtja ja on kõikide ka ema poolt üksinda toimepandud tegudega kursis. Seda kinnitab ka nende kooskõlastatud tegutsemine varasemates episoodides. Koos panid nad toime kelmuse V i suhtes, samuti Ž suhtes: nendes episoodides Nikolajeva otsis kelmuse jaoks sobivad isikud, korterid vormistati Veitsi nimele. Nikolajeva poolt korduvalt väljendatud soov vormistada korter tütre nimele selleks, et mitte jagada seda mehega ning korduv kooskõlastatud tegutsemine kinnitab üheselt, et ema ja türte vahel olid usalduslikud suhted ning kelmuste toimepanemisel usaldas Nikolajeva ainult tütart. Usaldamine kelmuste toimepanemisel on jälgitav juba 2002.aastal, kui Veits kirjutas omakäeliselt N testamendi. Ka eriteadmisteta on käekirja järgi võimalik kindlaks teha Nikolajeva kasuks koostatud testamendi kirjutaja – selle on kirjutanud Veits, mida süüdistatavad ei ole ka eitanud (tl 19 k VIII ja võrdluseks näiteks omakäelised kohtule esitatud avaldused). Omavahelistes kõnedes nimetab Nikolajeva S “naš hmyr” st “meie amees-joodik”, samuti “meie asi”, mille all peab silmas S asja. Siinkohal peab kohus vajalikuks anda hinnangu sõnale, millega süüdistatavad nimetavad kannatanuid: “Hmyr” mis venekeelse gla leksikoni kohaselt tähendab inimest, keda on ära kasutatud. Et Nikolajeva ja Veits kasutavad gla leksikoni selgub nendevahelistest telefonikõnedest. Ei ole kahtlust selles, et just niimoodi kannatanutesse suhtutigi, arvestades ka kohtuistungil ülekuulamisel toimunut, kui Nikolajeva esitas küsimusi kannatanutele S le ja S le, mida kohus tajus istungil vahetult. S ga tegeles Nikolajeva alates 2006.aastast – aitas vormistada ja saada lahutuse dokumendid Venemaalt, maksis S eest täiturile ja elektriarveid, õigemini kandis raha S arvele ja seejärel kanti see raha täiturile. Suheldes S ga aasta vältel ja osutades viimasele selliseid teeneid ilmselgelt soovis Nikolajeva panustatud raha tagasi saada, mida kinnitab 1) tema poolt omakäeliselt koostatud kulutuste nimekiri 2) istungil S ülekuulamisel ajal väljendatud arvamus, et “ma ei ole mingi heategija”, st ta tegutses sihilikult ainult omakasu ajendil: “aidates” inimest oli tal oma kindel eesmärk. Kõik need asjaolud mõjutasid Nikolajevat tegutsema kindlal eesmärgil: S korteri müügist saadud raha soovis Nikolajeva omastada ja selleks oli vaja S eemaldada. L oli surnud mürgitusest etüleenglükoolist (selles küll Nikolajevale süüdistust esitatud ei ole). Ž oli surnud etüleenglükoolist ja viimasena nähti teda lahkumas Järvakandi korterist koos Nikolajevaga. S eluohtliku seisundi tekitas samuti etüleenglükool. Nikolajeva oli eluliselt huvitatud S eemaldamisest, S korteri müügist laekuma pidanud summa oli kõige suurem. Kohtuistungil andis ütlusi esimesena Nikolajeva, seejäreäl Veits lihtsalt kordas ema poolt antud ütlusi. Ei ole eluliselt usutav Veitsi väide, et Riia sõit oli Veitsil planeeritud seoses võimaliku tööga, sest tööd Riias ta pärast ju ei teinud. Sõit Riiga nõuab teatud kulutusi (kütus, aeg) ning kohus asub seisukohale, et Riia sõit oli Nikolajevil ja Veitsil etteplaneeritud seoses S ga, mitte seoses tööga, mida ei tehtud, nendes ütlustes leppisid süüdistatavad kokku telefonikõnes Veitsi õigustuseks. Et Väljasõit Tallinnast toimus hommikul ja kohe autos S le anti juua vedelikku, pärast mida ta midagi ei mäleta, ei tähenda veel, et S ei võinud mürgitust saada vedelikust, 28 mida pakuti autos hommikul. Ekspert M.Väli kinnitas, et etüleenglükooli mõju kiirus sõltub mitmest asjaolust. 08.03.2007.a. kell 23.50 S oli teadvuseta olekus Riia raudteejaamas ja sattus reanimatsiooni. Ekspert ei lükanud umber, et mürgistust tekitavat vedelikku võis S tarvitada 07.03.2007.a. enna kella 12.00 (piiriületus toimus kell 12.51). S subjektiivselt ei mäleta pärast Nikolajeva poolt pakutud joogi joomist midagi, kuid see ei tähenda, et ta kohe oli teadvuseta, sellega on seletatav riigipiiri ületamise fikseerimine. S eitas, et oleks planeeritud sõit Riiga, pärast notarit ta mäletab, et oli jutt tehingu tähistamisest. Analoogselt arenes sündmus ka S episoodis, kus Nikolajeva ka kaks päeva 11-13.04 hoidis S t sellises joobeseisundis, et viimane ei mäleta midagi ja lõpuks jättis joobnuna lamama Palmse mõisa territooriumil. Absoluutseks väljamõeldiseks peab kohus Nikolajeva versooni, kuidas ta Riia kesklinnas S baaris maha jättis, oma a tuttava Jaaniga kokku sai ja kuidas Jaan ta Tallinnasse autoga ära tõi. Samuti meelevaldseteks on ema ja tütre väited, et sõites koos Riiga ei leppinud nad kokku, kuidas tagasi tullakse – kas koos või eraldi ja tütar isegi ei küsinud ema käest, kuidas viimane Riiast tagasi tuleb. Kui süüdistatav asub ennast aktiivselt kaitsma, peab ta võimaldama tema poolt esitatavate andmete kontrollimist (Riigikohtu lahend nr.3-11-112-99). Nikolajeva ei osanud nimetada ei Jaani perekonnanime, telefoninumbrit ega teisi asjaolusid, mis võimaldaksid kontorollida tema tegevust Riias 07.03.2007.a. ja pärast sealt tagasitulekut. Ka Nikolajeva käitumine pärast seda, kui S Eestisse tagasi tuli 22.03.2007.a. kinnitab üheselt, et S tagasitulekuga ei olnud Nikolajeva arvestanud. Nende sündmuste ahel kinnitab üheselt sihikindlat tegutsemist korteri müügist saadud raha omastamise eesmärgil, samuti järgneva uurimise vältimiseks. Ei ole juhus, et tegemist on ühe ja sama ainega - etüleenglükooliga ja ei ole juhus, et just kannatanutelt on saadud allkirjad raha saamise kohta. Samas väidab Nikolajeva, et andis B le 137 tuhat krooni, kuid selle kohta allkirja esitada ei ole. B ütlustega kohtuistungil on Nikolajeva sellised väited umber lükatud. Tähtis on, et ükski kannatanu ei kinnita, et on raha saanud ja allkirjad raha saamise kohta on vormistatud-paigutatud sellisel viisil, et allkirjad on võetud tühjale lehele ja tekst on hiljem vormistatud. Ei ole eluliselt usutav, et sularaha anti kannatanule (Ž ) üle veel enne ostu-müügi lepingu sõlmimist notari juures. Seega Nikolajeva ja Veitsi versioon S episoodis toimunust on kannatanu ütlustega ja neid ütlusi kinnitavate teiste tõenditega umber lükatud ja nende süü tapmise katse toimepanemises on tõendatud. Eelnevast koostegutsemisest on välja kujunenud mall, kuidas ema ja tütar tegutsesid: juba N episoodist 2002.aastal võttis A.Veits aktiivselt osa. Tegutseti teatud kelmusliku skeemi järgi: leiti (kas alkoholi kuritarvitav või vaimupuudega) inimene, kellele õnnestub valetada kas tulevase kooselu kohta (S , S ) või teise korteri ostmise kohta (V , Ž , L ), loodi selle inimesega usalduslikud suhted, L l lasi ta ennast tädiks nimetada, peteti välja konto kasutamisõigus pangas (ükski kannatanutest ei saanud aru, et vormistab enda pangaarvele Nikolajeva kasutusõiguse), vajadusel vormistati uued isikut tõendavad dokumendid (kui dokumendid olid sugulaste käes, näiteks V i puhul), uued dokumendid vormistati Ž le (tl 163 kIV) ja S le (tl 443444 kX), seejärel toimis kaks varianti: 1) volikirja saanud Nikolajeva sõlmis tehingu ja korteri omanikuks sai Veits või 2) korter müüdi kolmandale isikule, kui Nikolajeva juba omas juurdepääsu kannatanu kontole raha omastamiseks. Seejärel oli vaja raha omastada: Nikolajeva, teades raha laekumise kuupäeva, nö eemaldas kannatanu tavalisest elust, näiteks viis S puhkekohta, kust ta raskes joobeseisundis sattus arestimajja ning samal hetkel raha laekumisel oli raha Nikolajeva poolt välja võetud. Kõikides episoodides esineb ka selline sarnasus: on esitatud erinevalt vormistatud 29 kannatanute allkirjad korteri müügist saadud raha kättesaamise kohta. Kannatanud S ja S kinnitasid kohtus, et ei ole raha saanud ja ei oska seletada, kuidas sattus nende allkiri raha saamist kinnitavale dokumendile. Samuti ei olnud raha saanud Ž ja V , rääkimata L st. S elas kodutute öömajas, S elab Sotsiaalmajas, V viibib Hooldekodus, mis kinnitab üheselt korteri müügist laekunud raha mittesaamist. L.Nikolajeva on kinnitanud istungil, et kui ta aitab inimest, siis on alust loota saada pärandit. Seega igasugune temapoolne tegutsemine kannab omakasulist eesmärki. Süüdistatavate seletused toimunu kohta on kannatanute ütlustega ja sündmuste edasi käiguga ümber lükatud, süüdistatavate seletused ei ole loogilised, ei riimu tegeliku eluga ja ei ole eluliselt usutavad: kõik Nikolajeva seletused pikaajalise tutvuse kohta ei pea paika, sest nii kui korter oli maha müüdud, lõpetas ta igasuguse suhtlemise kannatanutega. S episoodis Nikolajeva seletused on vasturääkivad: telefoni S l ei olnud, aga võlad telefonide eest olid; pangas teise konto avamine, et kohtutäitur ei jõuaks raha ära võtta, oli kasutusõigusega uue konto avamise ettekäändeks S jaoks; kaardiga Nikolajeva raha ei võtnud, aga kaart oligi Nikolajeva nimele vormistatud ja raha väljavõtmise ajal oli S arestimajas. Paljasõnaliseks jääb väide, et keegi teine on tema nimele vormistatud pangakaardiga raha välja võtnud. Sikupilli Prismas on Nikolajeva maksnud nimetatud pangakaardiga, kinnitades maksmist oma allkirjaga (VI k tl 193-194). Nikolajeva ei ole esitanud allkirju näiteks B le raha maksmise kohta, küll aga on kõigilt kannatanutelt allkirjad raha saamise kohta võetud - igaks juhuks, nagu Nikolajeva kohtuistungil ise väljendas. Naeruväärsed on Nikolaeva väited, et Ž ise tahtis Järvakandis elada ja V ise tahtis Tõhelas elada: mõlemad kannatanud on hiljem väitnud, et neil on Tallinnas korter, nad ei ole korterit ära müünud ja nad tahavad Tallinnasse tagasi. Ilmselge on, et kannatanute mõjutamisel kasutas Nikolajeva asjaolu, et Ž oli vaimuhaige ja V oli ennast odekolonniga segi joonud (mis tuleneb psühhiaatria-psühholoogia ekspertiisiaktist). Siinkohal võimalik viide sellele, et LV2003.a. antud ütlusi ei saa tõena võtta, sest juba siis oli ta vaimne seisund kahjustatud, ei ole asjakohane, sest sellisel juhul ka tehingu tegemine tema poolt on seatud kahtluse alla. Tehingu tegemise kohta 25.02.2003.a. aga Nikolajeva väidab, et LVoli just tulnud haiglast välja ja normaalses vaimses seisnudis. Haiglas viibis LVkuni 21.02.2003.a. ning nelja päeva jooksul oli Nikolajevil võimalus mõjutada LVja segadusse viia korteri müümise küsimuses. Sarnased on ka S ja S episoodid: Nikolajeva jättis joobeseisundis viibiva S lihtsalt lamama Palmse mõisa territooriumil, nad olid hotellis 11-13.04.2005.a., 13.04.2005.a. sattus S arestimajja, samal päeval laekus raha pangaarvele, mis koheselt oli välja võetud. Toimis üks ja sama skeem: raha võeti koheselt välja päevalimiidi piires või volituse alusel, kui see oli vormistatud. Nikolajeva väited, et raha ta võttis S lt koos veedetud aja eest, on labased ja ilmselgelt antud eesmärgiga õigustada S kontolt raha võtmist ja vastutusest vabaneda. Peale selle S ei kinnitanud kokkuleppet tasu maksmise kohta, sest kavatses Nikolajevaga koos elama hakata. Siinkohal Nikolajeva räägib iseendale vastu: kui ta oli S le sisestanud mõtte edaspidi koos elada, ei pidanud neil olema kokkulepet tasu kohta koos veedetud aja eest. Ennastõigustav ja paljasõnaline on samuti S episoodis Nikolajeva väide, et ta andis B le 20 tuhat krooni et Venemaalt lahutuse tunnistus saada ja hiljem andis B le 137 tuhat krooni (võtmata allkirja selle kohta). Paljasõnalisteks jäävad samuti väited kellelegi S raha maksmise kohta, nagu ka väited mingisuguse S müstilise võla kohta tundmatutele isikutele ja väljamõeldud jutud, kuidas G tuli liftiga S juurde, kui tema läks allapoole, 30 et G olevat kogu raha S lt ära võtnud. Ilmselgelt on see jutt väljamõeldud enda õigustamiseks. Et S korterimüügi kuulutus Nikolajeva nimele tehti, et ta aasta aega “tegeles” ja nö “töötles” S , makstes kinni arved ja Venemaalt saadud dokumendid, et ta organiseeris sõidu Riiga, kus S analoogselt S ga joobnuna maha jäeti, kinnitab vaid Nikolajeva tahtlust omastada korteri müügist laekunud raha ja vabaneda kannatanust, kes võiks anda süüstavaid ütlusi ja segada raha väljavõtmist. Ei ole loogiline ja ei ole usutav, et Nikolajeva tundis 10 aastat S.L , kes vajas igapäevases elus hooldajat, kuid ei tundnud viimase ema, kes oli S.L hooldaja. Samuti peab kohus väljamõeldiseks seletust, et L naine T andis korterist leitud rahast 20 tuhat krooni Nikolajevale teenuste eest. Selle väitega soovib Nikolajeva tõestada asjaolu, et raha ta andis L le üle ja raha oli viimase naise valduses (või korteris), mis ei ole loogiline. L.Nikolajeva kinnitas, et tema poeg Šilov ei ole kasutanud L i pangakaarti. Nimetatud pangakaardiga sularaha väljavõtmine on fikseeritud videosalvestusel, raha on välja võtnud meessoost isik, kes võis pangakaardi enda valdusesse saada ainult Nikolajeva või Veitsi käest. Kes võis olla see isik, ei ole Nikolajeva seletanud, seega ei ole ta esitanud andmeid enda versiooni kontrollimiseks kooskõlas Riigikohtu lahendiga nr.3-1-1-112-
9. Kohus on jõudnud seisukohale, et Nikolajeva seletused sisaldavad enda õigustuseks väljamõeldud versioone, need seletused on üleküllatud peensustega, millised ei ole kontrollitavad ja ei oma asjas tähtsust. Sündmuste käik ja tegude loogiline järjekord lükkab Nikolajeva seletused umber. Ei ole põhjendatud Veitsi teo kvalifitseerimine KarS § 114 p.4 järgi – tapmine vähemalt teist korda, sest Veits ei pidanud teadma, et Nikolajeva on kellegi varem tapnud ja Anželika Veitsi suhtes ei ole tõendatud tapmise katse vähemalt teist korda. Tapmise korral peab isikul olema ettekujutus sellest, et tegu, mis ta kannatanu suhtes toime paneb, toob üldjuhul kaasa inimese surma. KarS § 22 lg.3 kohaselt osavõtt on võimalik üksnes tahtlikust põhiteost. Katse on võimalik subjektiivsest küljest toime panna tahtlusega, ka kaudse tahtlusega. Kohus nõustub prokuröri poolt vaidlustes teesides välja toodud põhjendusega, et ”Veits aktsepteeris võimalust, et S ei saa vajalikku arstiabi ja sureb saadud mürgistusse”, mis väljendab kaudset tahtlust tapmise katse toimepanemisel. Kuulates vahetult kohtuistungil Nikolajeva ja Veitsi omavahelisi telefonikõnesid tajus kohus nendevahelise suhtlemise taset ja teadmist teineteise asjadest ühe sõna või nn “parooli” järgi. Nikolajeva oli ligi kaks kuud juba vahi all viibinud, st ülejäänud maailmast eraldatud ning omavahelises jutus ema ja tütar eksimatult arutavad käesoleva kriminaalmenetluse objektiks olevaid sündmusi sellisel tasemel, et on võimalik teha ainult üks järeldus: need teod olid koos toime pandud, teistel asjaoludel need kõned ei oleks toimunud. Seega S episoodi toimumise ajal teadis Veits Ž saatusest, uurimise käigust ning möönas sama tagajärge ka S puhul. Plastamasstopsi ulatamine autos on selline tegevus, mille puhul inimene ei pidanud, kuid võis teada, et sellise tegevusega paneb ta toime tapmise. Kas Veits osales Riias S autost välja tirimises või mingis muus tegevuses, ei ole kindlalt tuvastatud, kuid kooskõlastatud tegevus joobnud inimene teise riiki äraviimisel ja sinna jätmisel dokumentideta kinnitab tahtlust. Selline Veitsi käitumine on kaasaaitamine tegevusele, mis on suunatud inimese kõrvaldamisele. L.Nikolajeva sõnutsi oli ta abikaasa VNülalpidamisel. Viimase tulud aastatel 20022007 olid minimaalsed (tl 168-170 k VII), L.Nikolajeva ei ole sellel ajavahemikul töötanud, Veits sai töötasu ühekordse maksena 2004.aastal. Jälitusprotokollist nähtub, et 31 Nikolajevale tahetakse vormistada ametlik töökoht (näiteks tl 199 kII), mis kinnitab asjaolu, et seaduslike tuluallikaid korterite ostmiseks Nikolajeval ega Veitsil ei olnud. Nikolajeva on põhjendanud L.V ile korteri eest tasutud raha saamist sellega, et ta ostis Kuldnoka tn asuva korteri V.Nikolajevi korteri müügist saadud raha eest (06.05 kohtuistungil, 20.11.2009.a. kohtuistungil lisatud ostu-müügi leping) ning seejärel Kuldnoka korteri müügist saadud raha kasutas V ile tasumiseks. Samuti Veits seletas, et ostis Punase tn korteri V.Nikolajevi korteri müügist saadud raha eest, st mõlemad – Nikolajeva ja Veits kasutasid korterite ostmiseks raha, mis oli saadud ühe korteri müügist. Seetõttu peab kohus väidetavat sularahas tasumist V ile (190 tuhat) ja Ž le (270 tuhat) täiesti ebausaldusväärseks väiteks. V il ja Ž l korteri müümise järel sularaha puudus, XXXja Järvakandi korteris ei olnud vara, mille peale oleks olnud raha kulutatud. Väidetavalt V Nikoljaevilt laenas Veits 130 tuhat krooni ja see sularaha oli kodus alates Akadeemia tn korteri müügist 1998.aastal, mis on samuti täiesti ebausutav. Tl 423 kX asub avaldus AV(alaealine) korteri XXX müümiseks, sest on ostetud uus korter Punane 33-87, mille ostmiseks on raha laenatud ja laenu tagastab XXX korteri müügist, kuupäev 07.08 (arvatavasti 2003.a.). Esiteks väide 1998.aastast seisnud 130 tuhande krooni laenamise kohta ei ole usutav, teiseks Ž le Punane tn korteri eest tasumiseks pidi olema veel 140 tuhat krooni ning selle olemasolu ei ole Veits kuidagi põhjendanud. Kokkuvõttes leiab kohus, et süüdistatavad lõid tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse, mille tagajärjel kannatanud sattusid eksimusse tehingust, mille sisu ja tagajärgi nad ei näinud ette ega soovinud neid ning mille tulemusena nad said varalist kahju. Hindamaks kannatanute väiteid pettuse ohvriks langemisest omab tähtsust kõikide kuriteoepisoodide silmanähtav omavaheline sarnasus. Kannatanute näol on tegemist juriidilises asjaajamises eluvõõraste ja alkohoolseid jookide tarvitamist harrastavate inimestega. Kannatanud leiti ja neid mõjustati Nikolajeva poolt, neile osutati mingit abi ja toodi alkohoolseid jooke, neile lubati kas uut kooselu või uue korteri ostmist, kuid kõik see oli seostatud korteriomandite ostu-müügilepingute vormistamisega. Tegelikult võtsid Nikolajeva või Veits kogu korteri müügist laekunud raha koheselt välja. Nimetatud asjaolud annavad aluse järeldada, et Nikolajeva ja Veitsi otsene tahtlus ja käitumise eesmärk oli kelmuslik: kannatanud olid viidud eksitusse tehingu kasulikkusest, Nikolajeva oli notariaalsete tehingute sõlmimise juures. Mõned korterid vormistati Veitsi nimele, seega ta oli teadlik tegevuse suunatusest varalise kasu saamisele. Puuduvad küll tõendid, et Veits S episoodis reaalselt sai varalist kasu, kuid see ei oma tähtsust Veitsi kui kelmide grupi liikme käitumise hindamisel. A.Veits mitu kelmust on õigesti kvalifitseeritud KarS § 209 lg.2 p.1,2,3 järgi: suures ulatuses, korduvad kelmused ja grupi poolt. V i korter vormistati Veitsi nimele. Ž korter vormistati Veitsi nimele. L i episoodis ta võttis raha välja ja jälitusprotokollis fikseeritud telefonikõnedest nähtub, et tegi seda üksinda. S episoodis nad tegutsesid emaga koos – Veits osutas sellist kaasabi (oli autojuhiks ajal, mil Nikolajeva tähelepanu oli suunatud S le) ilma milliseta kuriteo toimepanemine ei oleks võimalik olnud. Seega süüdistatavad panid toime teod, milles meid süüdistatakse. Süüdistatavate tegu sisaldab KarS § 209 lg.2 p.1,2,3 ettenähtud kuriteokoosseisu. Nikolajeva ja Veits said varalist kasu petmise abil, st tegelikest asjaoludest ebaõige kujutuse loomise teel, mille tagajärjel teine inimene satub eksimusse. 32 Kelmus on toime pandud grupi poolt, korduvalt ja suures ulatuses: KarRS § 8 p.2 kohaselt suur on kahju, mis ületab kehtivat palga alammäära ühes kuus sajakordselt (S korter maksis rohkem kui 435000 tuhat krooni). Kokkuvõttes tuleb Lidia Nikolajeva süüdi tunnistada kelmuste toimepanemises KarS § 209 lg.2 p.1,2,3 järgi, millega on hõlmatud ka 2002.a. toimepandud episood, mis oli kvalifitseeritud 2002.a. kehtinud KrK § 143 lg 2 p 11- § 15 lg 2 järgi. Pannes toime Ž tapmise, pani L.Nikolajeva toime KarS § 114 p.6 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Pannes seejärel toime S tapmise katse pani L.Nikolajeva toime KarS § 114 p.4,6 – 25 lg.2 järgi kavlifitseeritava teo, tema teod lõplikult on kvalifitseeritavad KarS § 114 p.4,6 järgi. Dokumendi võltsimine ja võltsitud dokumendi kasutamine on kvalifitseeritav teo toimepanemise ajal kehtinud KrK § 186 järgi, milline tegu on käesoleval karistatatav KarS § 344 lg.1 ja 345 lg.1 järgi. L.Nikolajeva tuleb süüdi tunnistada KrK § 186 järgi. Veitsi tegevus on kvalifitseeritav KarS § 114 p.6-25 lg.2-22 lg.3 järgi – kaasaaitamine tapmise katsele teise süüteo varjamise või selle toimepanemise hõlbustamise eesmärgil. Süüdistatavate tegevuse õigusvastasust välistavaid asjaolusid ei ole kohus tuvastanud. Süüdistatavate teod olid õigusvastased ja nad on süüdi kuriteo toimepanemises, nad on süüvõimelised isikud. Käesolevas kriminaalmenetluses ei anna kohus hinnangut notarite tegevusele skisfreeniahaige isiku ja arengupeetusega isiku poolt teostatavate tehingute tõestamisele. Tsiviilhagid Vastavalt KrMS § 306 lg 1 p 11 nõuetele peab kohus kohtuotsuse tegemisel lahendama, kas ja millises ulatuses rahuldada tsiviilhagi või hüvitada kuriteoga tekitatud kahju. Seega seadusandja ei pannud tekitatud kahju hüvitamise võimalust sõltuvusse tsiviilhagi esitamise kohustusega. Eelpool analüüsitud tõendite põhjal jõudis kohus järeldusele, et süüdistatavate tegevuse tagajärjel on kannatanud kaotanud korteriomandid. Vastavalt Võlaõigusseaduse § 1045 lg 1 p 5 kahju tekitamine on õigusvastane eelkõige siis, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. Seega on olemas põhjendatud alus hüvitada kannatanule L.V ile (viibib XXX) tekitatud kahju summas 203 tuhat krooni ja kanatanule S le - 283 518.71 krooni (arvutus kontolt välja võetud ja omastatud raha kohta tl 39 kVI). S , Ž ja L , kellele on kuriteoga kahju tekitatud, on surnud, st tsiviilhagis puudub hageja. Kohtul puuduvad andmed pärijate kohta, tsiviilhagi pärijate poolt ei ole esitatud, ei ole ka vaidlustatud tehinguid korteritega tsiviilmenetluse korras. Seega S , Ž ja L i hagid (kuriteoga tekitatud kahju hüvitamiseks) tuleb jätta läbi vaatamata TsMS § 423 lg.2 p.2 alusel (kooskõlas riigikohtu lahendiga nr.3-1-1-87-09). Arestitud on A.Veitsile kuuluvad XXXja XXXkorterid KrMS § 142 lg.1 alusel tsiviilhagi tagamiseks ja KarS § 83 1 lg.1,2 alusel tahtliku süüteoga saadud vara konfiskeerimiseks (tl 48 k II). Konfiskeerimisele kuulub kuriteo toimepanemise hetkel kehtinud KarS § 83 lg.3 p.2 alusel XXXasuv AVkuuluv korter kui süüteoga saadud vara. Ž korter oli läinud viimase tahte vastaselt omandist välja ning 2003.a. AV, olles 13-aastane, ei saanud olla heauskne omandaja, sest tehingu tema eest tegi tema ema Anželika Veits just konfiskeerimise vältimiseks paar kuud pärast korteri ostmist. XXXAnželika Veitsile kuuluv korter konfiskeerimisele ei kuulu, sest omandatud oli Lidia Nikolajeva (end.Makagonova: 18.11.1994.a. AM andis korteri osakud üle Lidia Makagonovale) poolt 1998 aastal ja seejärel kingitud Anželika Veitsile (tl 424-428 kX), seega käesolev korteri omandamine ei oma seost käesoleva kriminaalmenetluse objekt