1-10-2977/13

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. september 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2977 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten Lind ja Malle Preimer Kohtuistungi sekretär Tatjana Derkatš Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. september 2010, Tallinn Kriminaalasi Varpo Paekivi süüdistuses KarS § 121 Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. mai 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Advokaat Priit Tartu Prokurör Aarne Pruus Süüdistatav Varpo Paekivi, isikukood 37101120263, XX XXXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXXX XXXXXXXXX, XXXXXXX, elukoht XXXXX XXXXXXX XXXXXX XXXX XXXXXXXXX X XXXXX X; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Advokaat Priit Tartu RESOLUTSIOON
4. Pärnu Maakohtu
5. mai 2010 otsus Varpo Paekivi süüditunnistamises KarS § 121 järgi jätta muutmata.
6. Maakohtu otsus tühistada Varpo Paekivile mõistetud karistuse osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Varpo Paekivile karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 7800 krooni. Rakendades KarS § 73 lg 1 ja 3 sätteid määrata, et mõistetud karistust ei pöörata täitmisele, kui Varpo Paekivi ei pane 3-aastase katseaja kestel toime uut tahtlikku kuritegu.
7. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
8. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
9. Pärnu Maakohtu
10. mai 2010 otsusega tunnistati V. Paekivi süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 2 kuud vangistust, mis jäeti KarS §-de 74-75 alusel tingimuslikult täitmisele pööramata 18-kuulise katseajaga. V. Paekivi anti kohtu alla ja tunnistati süüdi selles, et ta
11. oktoobril 2009 kella 12.40 paiku Rapla maakonnas Rapla vallas Tallinn-Türi-Viljandi maanteel, üks kilomeeter enne Hagudi alevikku lõi omavahelise konflikti käigus läbi avatud autoakna sõiduautos juhikohal istunud R. L. rusikaga. Ta tabas kannatanut vastu põske, millega põhjustas viimasele füüsilist valu ja vasaku oimu piirkonda vähese turse. 1.1 Kuigi V. Paekivi eitas kuriteo toimepanemist, leidis kohus, et see on leidnud täielikult tõendamist. Kohus tuvastas, et konflikt süüdistatava ja kannatanu vahel tekkis eelnenud liiklussituatsioonis, kus süüdistatav käitus liikluseeskirja rikkuvalt (vähendas ja suurendas pärast kannatanu autost möödasõitu korduvalt enda sõiduki kiirust). Kannatanu tunnistas, et ta vehkis möödasõidu ajal ja ka pärast seda V. Paekivi suunas käega, näidates sealhulgas keskmist sõrme. Kohus leidis, süüdistatav ei suutnud taluda kaasliikleja kriitilist suhtumist liikluseeskirja rikkumisse ja soovis rõhutada oma üleolekut. Kuigi keskmise sõrme näitamine võis olla olemuselt solvav, ei õigustanud see kuidagi V. Paekivi järgnenud käitumist. Süüdistatav kinnitas, et ta läks kannatanu auto juurde ainult selleks, et küsida kätega vehkimise ja kannatanu võimaliku terviserikke kohta. Samal ajal on aga kannatanu täpselt kirjeldanud, et süüdistatav lõi teda esmalt ootamatult vastu vasakut põsesarna ja alles siis küsis käega näitamise kohta. Kohtul puudus alus asuda seisukohale, et kannatanu annab valeütlusi, sest kannatanu teatas toimunust ja enda löömisest vahetult pärast sündmust politseisse. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitasid tunnistajana üle kuulatud politseiametnik J. K. ütlused, kelle kuuldes süüdistatav kinnitas kaasliikleja löömist. J. K. ütlustest nähtus nimelt, et ta sai juhtimiskeskusest teate sõiduautost Opel, mille juht oli tee peal teist autojuhti näo piirkonda löönud; sama auto sõitis talle vastu Rapla raudteejaama raudteeülesõidu juures. Pärast peatumist esitas tunnistaja V. Paekivile küsimuse, et kas teade teel juhtunu kohta vastab tõele ja V. Paekivi vastas, „et andsin molli ja annan veel, kui inimesed nii käituvad“. Kohus leidis, et neid väljendeid tuleb mõista kui kinnitust teise inimese löömise kohta ja V. Paekivi väide, et J. K. temast valesti aru võis saada, on alusetu. Kannatanu pöördus samal päeval kell 15.17 ka XXXXX XXXXXXXX, kus tal fikseeriti vasakul pool oimu piirkonnas vähene turse. Kannatanu on kinnitanud, et löök tabas vastu vasakut põsesarna, millest vasak põsk punetas ja läks paiste. Kohus leidis, et vastuolu haiglast antud tõendi ja kannatanu ütluste vahel ei ole oluline ega sea kannatanu ütlusi löömise kohta kahtluse alla. 1.2 Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Karistust raskendavaid ega kergendavaid asjaolusid süüdistatava tegevuses tõendatud ei ole. Kohus leidis, et süüks pandud teo eest tuleb karistuseks mõista vangistus, sest V. Paekivi on alates
12. aastast korduvalt karistatud rahatrahviga liiklusalaste väärtegude eest. Järjest uute väärtegude toimepanemine kinnitab, et 2 karistused ei ole avaldanud vajalikku mõju ega sundinud V. Paekivi hoiduma uute väärtegude toimepanemisest. Arutatava kuriteo käigus avaldas süüdistatav samuti ilmset põlgust kaasliiklejate vastu. Neil põhjustel ei täidaks rahaline karistus antud juhul õiguskorra kaitse eesmärki.
13. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat P. Tartu, kes palub maakohtu otsus tühistada ning V. Paekivi talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Apellandi põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Kaitsja leiab, et maakohus on hinnanud tõendeid ühekülgselt ning jätnud põhjendamatult arvestamata tõenditega, mis on vastuolus kannatanu ütlustega. Nii tehti kannatanule ettepanek tulla koheselt politseijaoskonda, mida ta aga ei teinud; sinna läks ta alles kl 14.
14. Seejuures ei soovinud kannatanu avaldada, kus ta vahepealsel ajal käis. Samuti nähtub patsiendikaardist, et R. Lillemets viibis arstlikult läbivaatusel kl 15.17-15.25, s.o üle kahe ja poole tunni hiljem väidetavast sündmusest. Patsiendikaardist nähtub samuti, et kannatanul on vähene turse vasakul pool oimu piirkonnas. Süüdistuse kohaselt lõi V. Paekivi kannatanut aga vastu põske; seal piirkonnas ei ole aga tuvastatud mingeid välisele mõjutamisele viitavaid tunnuseid. Arstlik läbivaatus ei kinnita seega kannatanu ütlusi, et vasak põsk punetas ja läks paiste. 2.2 Alusetud on ka viited tunnistaja J. K. ütlustele. V. Paekivi kinnitas kohtus, et ta ütles politseitöötajale järgmist: „sellistele tuleks molli anda“. V. Paekivi ei selgitanud üldse, mida ta sellega silmas pidas ning kui tunnistaja seostas seda kannatanuga, siis mõistis politseinik V. Paekivi öeldut valesti. Kohtu järeldus, et öeldu käis kannatanu kohta, on paljasõnaline. Kokkuvõtlikult leiab kaitsja, et kuriteo toimepanemine V. Paekivi poolt ei ole usaldusväärselt tõendatud. 2.3 Kui isegi lugeda kuriteo toimepanemist V. Paekivi poolt tõendatuks, ei ole põhjendatud talle vabadusekaotusliku karistuse määramine. Kohtu põhjendus, et V. Paekivi on varasemalt korduvalt karistatud liiklusalaste väärtegude eest, ei ole kaitsja hinnangul asjakohane ega ka kooskõlas karistuse mõistmise alustega. V. Paekivi on varasemalt kohtulikult karistamata ning puuduvad põhjused, mis välistaksid tema suhtes rahalise karistuse kohaldamise.
15. Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatava kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, paludes see rahuldada ning maakohtu süüdimõistev otsus tühistada; apellatsiooni toetas ka V. Paekivi. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, paludes jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus on V. Paekivi süüditunnistamises KarS § 121 järgi on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonis esitatud väited ei saa olla kohtuotsuse tühistamise aluseks (I). Küll leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada süüdistatavale mõistetud karistuse osas (II). Enda seisukohti põhistab ringkonnakohus järgmiselt. I
16. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud süüdistatava ning ka tema kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseväited, mis baseeruvad süüdistatava poolt esitatud versioonil toimunust ja mida korratakse põhimõtteliselt veelkord apellatsioonis. Maakohus on otsuses väljendatud seisukohtade kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel. 3 Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonis esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava esitatud versiooni omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o kehalise väärkohtlemise toimepanemist V. Paekivi poolt. Soostudes maakohtu põhistustega täiel määral, ei pea ringkonnakohtu kriminaalkolleegium tuginedes KrMS § 342 lg 3 ple 1 vajalikuks neid täies mahus korrata ning piirdub omapoolsete põhjenduste lisamisega apellatsioonile vastates. Seejuures toonitab ringkonnakohus, et maakohtu seisukohad ning järeldused on jätkuvalt kohtuotsuse osiseks.
17. Põhimõtteliselt rajaneb süüdimõistva otsuse tegemine tõepoolest kahel tõendil – need on kannatanu ning tunnistajana ülekuulatud politseitöötaja ütlused. Sarnaselt maakohtule ei näe ringkonnakohus põhjust neis kahelda. Nii süüdistatav kui ka kannatanu tunnistavad, et nende kokkupuude maanteel oli tingitud varasemast liiklussituatsioonist. Kannatanu on seejuures kinnitanud, et süüdistatava poolsele käitumisele liikluses reageeris ta tulede vilgutamise ning ka keskmise sõrme näitamisega (kd 2, tlk 19 jj). Asi päädis sellega, et V. Paekivi peatas enda auto, tuli kannatanu juurde ning lõi viimast läbi avatud autoakna (kd 2, tlk 19). Ka süüdistatav on seejuures kinnitanud, et kannatanu žestidest tulenevalt tundis ta ennast solvatuna, mistõttu peatas auto ning läks viimase juurde; samas eitab ta aga füüsilise vägivalla kasutamist, s.o kannatanu löömist. Nagu öeldud, ei näe ringkonnakohus põhjust kahelda kannatanu esitatud versioonis. Ennekõike peab kriminaalkolleegium vajalikuks siinkohal - sarnaselt maakohtule – viidata tunnistaja J. K. ütlustele. Nimelt teavitas kannatanu pärast konflikti toimumist enda löömisest politseid (kd 2, tlk 20), vastava info saamist keskuselt kinnitab ka tunnistaja J. K. (kd 2, tlk 16). Seejuures on tunnistaja kinnitanud, et ta küsis V. Paekivilt pärast viimase kinnipidamist teel (s.o sisuliselt koheselt pärast vaidlusaluse situatsiooni asetleidmist) toimunu kohta selgitust, millele viimane vastas järgmiselt: „andsin molli ja annaks veel, kui inimesed niimoodi käituvad (kd 2, tlk 17; korratud tlk 18). Samuti ei varjanud V. Paekivi, et konflikt sai alguse liiklussituatsioonist (kd 2, tlk 17), mida osapooled on sisustanud küll erinevalt. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on sellistel asjaoludel ainetu kaitsja esitatud väide, et politseitöötaja pidi mõistma V. Paekivi valesti, sh tema ütlusi vääralt tõlgendama. Kirjeldatud olukorras on suhteliselt raske mõista selle eksimuse olemust – süüdistatavale esitati konkreetne küsimus, millele saadi ka konkreetne vastus. Väide, et V. Paekivi kasutas vastuse andmisel üksnes tingivat kõneviisi (vt kd 2, tlk 27), on kõnealuses situatsioonis lihtsalt ebausaldusväärne kaitseväide. See eeldaks lisaks sellele, et politseitöötaja kuulis/mäletas süüdistatava poolt öeldut valesti paralleelselt ka seda, et kannatanu annab teadvalt valeütlusi – kusjuures sellise otsuse valeütluste andmiseks pidanuks ta langetama kohe pärast vahejuhtumi toimumist. Kriminaalkolleegium ei pea seda tõenäoliseks ning tõendeid kogumis hinnates usaldusväärseks võimaluseks.
18. Samuti ei näe kriminaalkolleegium kohtu järeldustes vastuolu kannatanu järgnenud käitumisega, samuti patsiendikaardil fikseeritud vigastustega. Kannatanu on selgitanud, et koheselt 4 ei saanud ta minna politseisse põhjusel, et tal oli varasemalt kokku lepitud kellaajaline kokkusaamine (kd 2, tlk 20); et kannatanu ei soovinud avaldada, millega konkreetselt oli tegemist (kd 2, tlk 22), ei kahanda ringkonnakohtu hinnangul tema ütluste usaldusväärsust. Arsti juurde vigastuse fikseerimiseks jõudis ta seejuures koheselt peale seda, kui oli käinud politseis avaldust kirjutamas – neid asjaolusid arvestades on kannatanu jõudmine arsti juurde kolm ja pool tundi pärast vahejuhtumi asetleidmist enam kui adekvaatne. Ka ei näe kriminaalkolleegium vastuolu kannatanu selgitustes löömiskoha ning patsiendikaardil fikseeritu vahel. Tõsi, kannatanu on öelnud, et teda löödi vastu põske, samas kui fikseeritud on tal vigastusena turse vasakul pool oimu piirkonnas (kd 1, tlk 5). Esmalt leiab kriminaalkolleeguim, et see vastuolu on enam kui marginaalne. Teisalt on kriminaalkolleegium seisukohal, et kui isik on käinud ennast n.ö spetsiaalselt vigastamas, et seda siis pärast alusetult V. Paekivile omistada (ja teist võimalust sisuliselt praegu ei ole), sellist näilist vasturääkivust ilmselgelt tekkida ei saaks. Ringkonnakohus ei suuda ette kujutada olukorda, kus isik tekitab endale teadlikult vigastuse, fikseerib selle arsti juures ning seejärel annab kohtus n.ö enda poolt loodud valesüüdistusele mittevastavaid ütlusi. Ka need argumendid ei veena ringkonnakohut seega vastupidises ning sarnaselt maakohtule leiab kriminaalkolleegium, et V. Paekivi süü KarS § 121 järgi inkrimineeritud kuriteos on leidnud tõendamist. II
19. Küll leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada V. Paekivile mõistetud karistuse osas ja seda järgmistel põhjustel.
20. Maakohus mõistis V. Paekivile karistuseks vangistuse kestusega 2 kuud, jättes selle tingimuslikult täitmisele pööramata. Prokurör taotles samas maakohtus V. Paekivile karistuseks rahalise karistuse mõistmist (kd 2, tlk 30). Selles osas selgitab kriminaalkolleegium järgmist. 8.1 Olukord, kus kohus mõistab prokuröri poolt taotletust raskema karistuse, ei ole iseenesest välistatud. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-97-07 leidnud, et kohus ei ole karistuse mõistmisel seotud ei prokuröri ega kaitsja taotlustega - kohus peab karistuse mõistmisel juhinduma eeskätt asjakohastest materiaalõiguslikest ja menetlusõiguslikest nõuetest, kuid sellistest õiguslikest piiridest lähtuv konkreetse karistusmäära valik on lõppkokkuvõttes pigem siiski kohtuniku siseveendumusest lähtuva otsustamise küsimus. Osundatud lahendis on Riigikohus seejuures leidnud, et kui kohus leiab, et konkreetses asjas tuleb süüdistatavale mõista raskem karistus, kui seda on taotlenud prokurör, tuleks seda ka eraldi põhjendada. Selles osas ei pea kriminaalkolleegium maakohtu otsust õnnestunuks. Kohus on viidanud küll süüdistatava enam kui rohketele liiklusalastele rikkumistele, kuid tõepoolest ei saa jätta tähelepanuta, et neis ei ole nähtav n.ö õiguskorra vastane meelestatus, vähemalt mitte praeguses kohtekstis; seda võiks väita ehk juhul, kui isik on korduvalt karistatud KarS § 218 alusel, peale mida paneb ta toime KarS § 199 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Käesoleval juhul selline otsene seos väärtegude ning praegusel juhul vaatluse all oleva kriminaalkuriteo vahel aga puudub. 8.2 Teisalt leiab ringkonnakohus sedagi, et vangistuse mõistmine ei vasta käesoleval juhul V. Paekivi teosüüle. Tähele tuleb panna, et KarS § 121 näebki ühe sanktsiooniliigina ette rahalise karistuse mõistmise võimaluse ning KarS § 56 lg-st 2 tulenevalt tuleb taaskord arvestada erilise põhjendamise kohustusega, kui valitakse vabadusekaotuslik karistus. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et kirjeldatud olukorras võib vangistust karistusena mõista üksnes siis, kui kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei nähtu käesoleval juhul üks ega teine nimetatud alternatiividest. V. Paekivi on varasemalt kriminaalkorras karistamata, ka ei tuvastanud maakohus 5 tema käitumises karistust raskendavaid asjaolusid. Ka kehaline väärkohtlemine, mille V. Paekivi tuvastatult toime pani, ei olnud enda olemuselt iseäranis raske või küüniline, mis tingiks just vabadusekaotusliku sanktsiooni poole pöördumise. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et käesoleval juhul on piisavaks õigusjärelmiks rahalise karistuse mõistmine suuruses 150 päevamäära, mis V. Paekivi keskmise päevasissetuleku alusel (kd 1, tlk 22-23) moodustab summa 7800 krooni. 8.3 Seejuures leiab ringkonnakohus, et ka selle karistuse võib süüdistatava isikut arvestades jätta tingimuslikult täitmisele pööramata. Mööda ei saa seejuures vaadata asjaolust, et ka maakohus jättis V. Paekivile mõistetud karistuse tingimuslikult täitmisele pööramata. Seega kohaldab ringkonnakohus KarS § 73 lg-te 1, 3 sätteid ning jätab mõistetud rahalise karistuse tingimuslikult 3aastase katseajaga täitmisele pööramata. Katseaeg kestusega kolm aastat on seejuures seaduses ettenähtud miinimum ning arvestades veel asjaolu, et rahalise karistuse mõistmist taotles esmajoones ka süüdistatava kaitsja, ei leia ringkonnakohus, et katseaja sellise pikenemise näol oleks tegemist süüdistatava olukorra raskendamisega tema enda apellatsiooni alusel; pigem oleks sellega tegemist juhul, kui muudetud karistus pöörataks reaalselt täitmisele.
21. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 338 p-le 4, § 340 lg 2 p-st 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas ise uue otsuse. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Sten Lind Malle Preimer 6