idis, et N. Lisini süü temale inkrimineeritud kuriteos KarS § 422 lg 1 järgi on prokuratuuri poolt tõendamata ning N. Lisin kuulub õigeksmõistmisele. Kohus
idis, et liiklusõnnetusega seotud kuritegude uurimisel tuleb kaaluda kõikide liiklusõnnetuses osalenud isikute käitumist ja anda sellele õiguslik hinnang. Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-79-06 järgi on võimalik, et liiklusnõudeid rikkusid erinevad liiklusõnnetuse osapooled ning sellisel juhul tuleb välja selgitada, milline neist rikkumistest põhjustas varalise kahju või inimese tervisekahjustuse. Võimalik on seegi, et tagajärje suhtes 2 on kausaalne mitte ühe, vaid mitme isiku käitumine. Sellest tulenevalt ei ole võimalik lahendada ühe liiklusõnnetuse osapoole vastutuse küsimust ilma teiste osapoolte käitumist hindamata. Prokuratuur ei ole andnud hinnangut V.P. käitumisele. Eeluurimisega on objektiivselt tuvastatud, et otsasõidu hetkel ei asunud V.P. ülekäigurajal. Liiklustehnilise ekspertiisiakti kirjeldavast osast nähtub, et jalakäija liikumise suuna järgi võis sõidukijuht juba varakult aru saada jalakäija kavatsusest teed ületada. Jalakäijate ülekäigurada ei ole selles kohas tähistatud, kuid ristmikel võivad jalakäijad teed ületada sõidukeid takistamata, mistõttu juhil puudus vajadus jalakäijale teed anda ehk kiirust vähendades valmistuda peatumiseks. Kuid hetkel, kui jalakäija ületas Kerese tänava sõidutee serva või selle pikenduse, tõusis pealesõidu tõenäosus hüppeliselt ning seda momenti tuleb lugeda reaalse ohu olukorra tekkeks. Eksperdi arvates rakendus sel hetkel juhil kohustus rakendada juhtimisvõtted ohu vältimiseks, selleks pidi ta rakendama pidurid ja vajadusel peatuma. Tõenäoliselt rakendusid pidurid alles peale otsasõitu. Eksperdi arvamus järgi tekitas jalakäiaja liiklusohtliku olukorra, mis seisnes tema poolt sõidutee ületamises veendumata selles, et tingimus mitte takistada otse liikuvaid sõidukeid, oleks täidetud. Liikluseeskirja § 27 järgi peab juhul, kui ülekäigurada või ristmik ei ole kaugemal kui 100 m, jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 m tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui tee on mõlemas suunas hästi näha ja sellega ei tekitata ohtu liikluses. Ristmiku ületamisel selleks mitteettenähtud kohas ei olnud V.P. nn jalakäija eelisseisundis. Süüdistatava ütlustest nähtub, et jalakäia pea oli pööratud tema autost teisele poole, jalakäija ületas teed selleks mitteettenähtud kohas, kiirel sammul ja süüdistatav märkas teda viimasel hetkel, kui otsasõidu ei olnud võimalik vältida. Nimetatud süüdistatava seisukoht ei ole ümber lükatud teiste kriminaalasja materjalides kogutud tõenditega. Liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli süüdistatav N. Lisin õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad
nõudeid ehk jalakäija V.P. ei asu ületama teed selleks mitteettenähtud kohas veendumata, et ta ei takista sõidukeid. Maakohus
idis, et süüdistuses toodud ja N. Lisinile süüks arvatud teo faktiline kirjeldus ei vasta eeluurimise ja kohtu poolt tuvastatud faktilistele asjaoludele. Eestikeelses süüdistuse tekstis süüdistatakse N. Lisinit selles, et viimane ei arvestanud ristimiku eripärasust (Tkujuline ristmik reguleerimata ülekäigurajaga), kusjuures ei vähendanud kiirust ega peatunud, et lasta läbi sõiduteed ületavat jalakäijat, vaid jätkates liikumist sõitis otsa jalakäijale V. P, tekitades talle eluohtliku raske tervisekahjustuse, tekitamise momendil eluohtlikkuse tundemärkide järgi, mis antud juhul lõppes surmaga. Kriminaalmenetlus toimus vastavalt KrMS § 10 menetleja, menetlusosaliste ja kohtumenetluse poolte nõusolekul vene keeles, kusjuures nii eeluurimisel, kui ka kohtulikul uurimisel on N. Lisinile esitatud kahtlustus ja süüdistus vene keeles, milles N. Lisinile pannakse süüks, et ta ei arvestanud ristimiku eripärasust (T-kujuline ristmik reguleerimata ülekäigurajaga), kusjuures ei vähendanud kiirust ega peatunud, et lasta läbi ülekäigurajal sõiduteed ületavat jalakäijat, ehk eestikeelsest tõlkest jäi kahtlustuse/süüdistuse tekstist välja sõna ülekäigurajal. 3 Nii eeluurimise, kui ka kohtuliku uurimise käigus on
idnud tõendamist, et otsasõit V. P toimus väljaspool ülekäigurada. Maakohus peab N. Lisini tegevusele hinnangu andmisel lähtuma süüdistuse versioonist, mis oli esitatud kohtu- ja eeluurimismenetluses kasutatud keeles, antud juhul - vene keeles. Vastasel juhul oleks rikutud N. Lisini kaitseõigust. Süüdistuse sisuks on isikule etteheidetava teo faktiline kirjeldus ja sellele antav õiguslik kvalifikatsioon, mis sisaldub süüdistusakti kui süüdistusfunktsiooni kandva menetlusdokumendi lõpposas ning määrab kohtuliku arutamise piirid, millest kohus väljuda ei saa (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-91-07). Kuigi kohus analüüsis liiklusõnnetuse osapoolte käitumist, peab kohus siiski otsuse tegemisel lähtuma üksnes esitatud süüdistuse tekstist. Vaatamata asjaolule, et kohtuliku uurimise käigus olid avaldatud kõik toimiku materjalid, millest tulenes, et otsasõit V. P ei toimunud ülekäigurajal, ei muutnud prokurör süüdistust, mistõttu tuleb N. Lisin õigeks mõista selles, et ta ei lasknud läbi ülekäigurajal sõiduteed ületavat jalakäijat. Kuna maakohus ei tuvastanud N. Lisini süüd liiklusnõuete rikkumise põhjustamises tuleb jätta kannatanu D.D. hagi rahuldamata. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Viru ringkonnaprokuratuur taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse täielikku tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega mõista N. Lisin süüdi KarS § 422 lg 1 järgi. Apellatsiooni põhjenduste järgi on maakohus oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust, mis tõi kaasa materiaalõiguse ebaõige kohaldamise. Kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Maakohus, tehes kindlaks asja faktilised asjaolud, andis neile ebaõige juriidilise hinnangu. Maakohus on ekslikult
idnud, et süüdistus oli esitatud vene keeles. N. Lisinile esitatud süüdistuse originaaltekstis ei ole sõnu "ülekäigurajal". Vastavalt kujunenud kohtupraktikale oleks pidanud kohus arvesse võtma originaalteksti, mitte selle tõlget. Vastavalt KrMS § 62 on tõendamiseseme asjaolud kuriteo toimepanemise aeg, koht ja viis ning muud kuriteo tehiolud, kuriteokoosseis, kuriteo toimepannud isiku süü, kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Nii kohtueelse uurimise kui ka kohtuliku uurimise käigus on tuvastatud, et N. Lisin 01.11.2007 kell 07.55, juhtides autot Mercedes Benz registrimärk XXX XXX, liikudes Narvas mööda Kerese tänavat, rikkus liiklusseaduse § 2, liikluseeskirja § 46, 50, 123 ja 154 sätteid, s.t ei järginud liikluse õigusaktide nõudeid, juhtis mootorsõidukit teekatte seisundile ja ilmastiku tingimustele (vihm, märg asfalt) mitte vastava kiirusega, ei olnud piisavalt tähelepanelik lähenemisel ristmikule ja ei arvestanud selle eripärasust (T-kujuline ristmik reguleerimata ülekäigurajaga), kusjuures ei vähendanud kiirust ega peatunud, et lasta läbi sõiduteed ületavat jalakäijat, vaid jätkates liikumist sõitis otsa jalakäijale V. P, tekitades talle eluohtliku raske tervisekahjustuse, tekitamise momendil eluohtlikkuse tundemärkide järgi, mis antud juhul lõppes surmaga. 4 Liikluseeskirja § 46 kohaselt peab juht lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavate või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Jalakäijale otsasõit toimus N. Lisini sõnul ülekäigurada omava ristmiku vahetus läheduses. Kohus ei võtnud arvesse süüdistatava ütlusi, et jalakäija pea oli pööratud tema autost teisele poole, jalakäija ületas teed selleks mitteettenähtud kohas, kiirel sammul ja süüdistatav märkas teda viimasel hetkel, kui otsasõitu ei olnud võimalik vältida. Liikluseeskirja § 154 kohaselt peab juht ristmikule lähenedes olema ettevaatlik ja arvestama selle iseärasusi. Liikluseeskirja § 123 kohaselt peab juht kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, ilmastikutingimusi, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Tunnistajate V.P. ja L.S. ja süüdistatava N. Lisini ütlustest nähtub, et sadas vihma, nii süüdistatav kui ka tunnistajad, kes liikusid süüdistava järel, nägid, et teed ületas naisterahvas. Tunnistajad V.P. ja L.S. nägid, et otsasõit jalakäijale toimus sel ajal kui jalakäija ületas teed. Prokurör on seisukohal, et liikluseeskirja rikkumine jalakäija poolt ei anna alust autojuhi õigeksmõistmiseks, kes nägi jalakäijat ja sõitis talle otsa. Kohus tegi õigeksmõistva kohtuotsuse arvestamata kõiki kriminaalasja materjale. Maakohus
ides, et kriminaaltoimiku materjalid ei ole piisavad kriminaalasja lahendamiseks lühimenetluses, oli võimalus tagastada kriminaalasi prokuratuuri. Samuti oli maakohtul võimalus kriminaaltoimik prokuratuurile tagastamiseks ja menetluse jätkamiseks, kui kohus ei nõustu kriminaalasja lahendamisega lühimenetluses või korraldada eelistungi. Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist kohtuliku uurimise ühekülgsuse ja puudulikkuse ning materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu ning uue otsuse tegemist, millega tunnistada N. Lisin süüdi KarS § 422 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises ning mõista karistus antud paragrahvi sanktsiooni piires. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning kontrollinud kohtueelsel uurimisel kogutud ja maakohtu poolt hinnatud tõendeid,
iab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks korrata vastavalt KrMS §-
342 lg 3 p 1. Maakohus on veenvalt tuvastanud, et kannatanu ületas jalakäijana Kerese tänavat selleks mitte ettenähtud kohas. Süüdistuse kohaselt on süüdistatavale süüks arvatud Liikluseeskirjade (
) § 46 rikkumine, mille kohaselt lähenedes reguleerimata ülekäigurajale, peab juht vähendama kiirust või peatuma, et anda teed ülekäigurajal teed ületavale või ülekäigurajal teeületamisvõimalust ootavale jalakäijale. Sellist etteheidet N. Lisinile kui sõiduki juhile teha ei saa. 5 Ringkonnakohtu arvates on nii süüdistuses kui apellatsioonis valesti aru saadud mõistest „reguleerimata ülekäigurada“.
lg 59 kohaselt mõistetakse ülekäiguraja all tee osa, mis on ette nähtud jalakäijale tee ületamiseks. Reguleerimata ülekäigurada tähistatakse vastavate liiklusmärkide või teekattemärgisega. Reguleeritaval ülekäigurajal määratakse käigukord jalakäijafooride tulede või reguleerija märguannetega, kusjuures teel võivad olla vastavad teekattemärgised. 1) Reguleerimata ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad vastavate liiklusmärkide asukohtadest ning on teega risti. 2) Reguleeritava ülekäiguraja laius on piiratud vastava teekattemärgisega, selle puudumisel aga piiravad rada kujutletavad sirged, mis lähtuvad fooride asukohtadest ning on teega risti. Tee osa, mida kasutas selle ületamiseks kannatanu V. P, ei olnud reguleerimata ega reguleeritud ülekäigurada. Seda tõendavad nii protokoll liiklusõnnetuse kohta, kui sellele lisatud skeem ja fotod (tl 1-9). Seega pidi V.P. järgima
sätteid, millest lähtuvalt jalakäija tohib ületada teed käigusilla või -tunneli kaudu, sõiduteed aga ülekäigurajal (väljumata selle piirest), ristmikul või muus kohas vastavalt §-dele 27–35.
sätestab, et kui käigusillale või -tunnelisse mineku koht, ülekäigurada või ristmik ei ole kaugemal kui 100 m, peab jalakäija sõiduteed ületama ainult nende kaudu. Nimetatud kohtadest kaugemal kui 100 m tohib jalakäija sõiduteed ületada ainult siis, kui tee on mõlemas suunas hästi näha ja sellega ei tekitata ohtu liikluses.
kohaselt reguleerimata ristmikul ei tohi jalakäija takistada ristmikule lähenevat sõidukit ja ristmikku otse ületavat sõidukit.
järgi, kui reguleerimata kohas sõiduteed ületav jalakäija on peatunud sõidukile tee andmiseks, võib ta edasi minna alles siis, kui on veendunud ülemineku ohutuses. Ka ekspert on
idnud (tl 34), et jalakäijate rada ei olnud õnnetuskohal tähistatud, mistõttu juhil puudus vajadus jalakäijale teed anda, ehk kiirust vähendades valmistuda peatumiseks. Eeltoodut silmas pidades, on maakohus teinud õige järelduse, et tee ületamisel selleks mitteettenähtud kohas ei olnud V.P. nn jalakäija eelisseisundis. Liiklusõnnetusele vahetult eelnenud liiklussituatsioonis oli N. Lisin õigustatud lähtuma usalduspõhimõttest ja eeldama, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad
nõudeid ehk jalakäija V.P. ei asu ületama teed selleks mitteettenähtud kohas veendumata, et ta ei takista sõidukeid. Sõiduki juhile ei saa panna kohustust ette aimata, et iga teeservas seisev inimene asub ületama sõiduteed selleks mitte ettenähtud kohas. Ringkonnakohu arvates ei pea sellist etteaimatust silmas ka
. Ekspert on oma arvamuse uurimuslikus osas selgitanud, et: „Jalakäija asukoht sõidukiga esmakontakteerumise hetkel ning tema liikumise iseloom enne pealesõidu kohta sattumist on määrava tähtsusega liiklustehnilistel arvutustel baseeruvate järelduste tegemisel. Antud juhul puuduvad mistahes objektiivsed tõendid nende lähteandmete määramiseks, jalakäija asukoht 6 on määratud sõidukijuhi ettenäitamise alusel ja muude uurimismeetoditega kontrollimata. …liiklustehnilise ekspertiisi meetoditega ei ole selle täpsustamine võimalik“. Ekspert on andnud arvamuse, et sõidukijuht sai otsasõitu vältida. Seejuures on ta jalakäija kiiruseks arvestanud statistiliste andmete keskmise. Samas nähtub kannatanu esindaja ütlustes, et V.P. pidi 1. novembri 2007 hommikul konkreetseks ajaks viima mitmesse lasteada lapselapsi. Sellest saab järeldada, et ta võis kiirustada ja tema kiirus ei vasta statistilisele keskmisele. Samuti on ekspert juhi reageerimiskiiruseks võtnud statistilise keskmise, samas on teada, et sõiduki pidurdusjälgi enne kontakti jalakäijaga ei ole. See aga näitab, et juht ei suutnud reageerida jalakäija ilmumisele teele kohas, kus sõidutee ületamine jalakäijale oli keelatud. Paljude objektiivsete andmete puudumise tõttu, millelel viitab ka ekspert oma arvamuses (tl 32-35) ja arvestades liiklussituatsiooni ei saa tõsikindlalt väita, et N. Lisinil oleks olnud objektiivselt võimalik V. P otsasõitu vältida. Mati Kartau Tiit Lõhmus 7 Ago Kutsar
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.