1-08-14813 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 16. september 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-08-14813 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Ago Kutsar, Aa

§ 25lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks 10 (kümme) kuud vangistust. 4. Kar

S § 68 lg 1 alusel lugeda vangistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg 28.08.2008 kuni 12.11.2008, s.o 2 (kaks) kuud ja 15 (viisteist) päeva. Ärakandmisele kuuluvaks karistuseks on 7 (seitse) kuud ja 15 (viisteist) päeva vangistust.

1. Karistuse kandmise aja algust arvestada alates 16.04.
3. Aleksandr Moissejev`ilt välja mõista menetluskuluna ekspertiisitasu (DNA ekspertiis) summas 16 060 (kuusteist tuhat kuuskümmend) krooni.
4. Muus osas jätta Viru Maakohtu otsus muutmata.
5. Aleksandr Moissejev`i kaitsja Anatoli Jaroslavski ja Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Antti Aitsen`i apellatsioonid rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 16.09.2010 kell 14.
6. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 17.09.
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 17.09.
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu otsusega tunnistati Aleksandr Moissejev süüdi KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi ja karistuseks mõisteti, kohaldades KarS § 25 lg 6 ja § 60 lg 1 sätteid (maakohtu 16.04.2010 määruse kohaselt, vastavalt KrMS § 306 lg-le 5) 10 kuud vangistust. Vastavalt KarS § 68 lg-le 1 loeti vangistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 28.08.2008 kuni 12.11.2008, s.o 2 kuud ja 16 päeva vangistust. Lõplikuks ärakandmiseks mõisteti A. Moissejevile 7 kuud ja 14 päeva vangistust. Sama maakohtu otsusega mõisteti A. Moissejevilt välja riigituludesse kriminaalmenetluse kulud: 6525 krooni sundraha, 9500 krooni isiku (A. Moissejevi) 02.10.2009 komisjoniekspertiisi tegemise eest, 270,40 krooni kaitsjale kriminaaltoimiku paljundamise kulu. Vastavalt KrMS 180 lg-le 3 jäeti menetluskulud 16 060 krooni ekspertiisitasu (DNA ekspertiisi eest) riigi kanda. Muudetud süüdistusakti (18.02.2010) kohaselt süüdistati A. Moissejevit KarS § 298 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema, olles alates 05.07.2007 kahtlustatav KarS § 280 lg 1 ettenähtud kuriteo toimepanemises Ida Politseiprefektuuri majanduskuritegude talituse menetluses olevas kriminaalasjas nr 07240100138, 26.08.2008 Jõhvi linnas Rahu 36 asuva maja juures, viibides enda kasutuses olevas sõiduautos Land Rover registreerimismärgiga nr XXX XXX , kohtudes Ida Politseiprefektuuri Majanduskuritegude talituse vanemkomissari J.F. , palus viimaselt, et kas oleks võimalik Ida Politseiprefektuuri Majanduskuritegude talituse menetluses olevas kriminaalasjas nr 08240103017 mitte teostada maksurevisjoni AS Noolsirge majandustegevuse kohta, kuna sellest võivad ilmneda A. Moissejevi ja temaga seotud teiste äriühingute võimalikud ebaseaduslikud tehingud ning lõpetada kriminaalmenetlus antud kriminaalasjas. Lisaks sellele palus A. Moissejev venitada kriminaalasja nr 07240100138 menetlemisega Ida Politseiprefektuuri Majanduskuritegude talituse ametnike poolt ning kriminaalasja üleandmisega prokuratuuri 2008 lõpuni. J.F. töötas Ida Politseiprefektuuri Majanduskuritegude talituse vanemkomissari ametikohal. Tulenevalt augustis 2008 kehtinud Politseiteenistuse seaduse § 3 lg-st 2 ja § 5 lg 1 p-st 5 on vanemkomissar politseiametnik, kes Siseministeeriumi valitsemisalasse kuuluva täidesaatva riigivõimu asutuses töötava riigiametnikuna on vaadeldav ametiisikuna KarS § 288 mõttes. 2 Ametiisik KarS-i eriosa tähenduses on isik, kellele on pandud võimuesindaja ülesanded ning kellel on ametiseisund riigiasutuses, käesoleval juhul Ida Prefektuuris. Nimetatud otsuste võimaldamisel ja teostamisel J.F. poolt - mõlemas kriminaalasjas seadustes ettenähtud ja lubatud menetlustoimingute mitteteostamise eest, mida oleks saanud teha J.F. , kelle ametialaste volituste piires oli nimetatud otsuste rakendamine ja teostamine - lubas A. Moissejev maksta J.F. le altkäemaksu 300 000 krooni, mille lubas üle anda kolmes osas aastal
9. 28.08.2008 kella 08.50–09.10 paiku Jõhvi linnas Narva mnt 141a asuva „Kaspar“ kaubanduskeskuse ees oleval parkimisplatsil andis A. Moissejev J.F. le üle altkäemaksu esimese osa summas 100 000 krooni. Altkäemaks asus R.S. kasutuses oleva sõiduauto Peugeot Partner registreerimismärgiga nr XXX XXX tagaistmel ajalehepaberi sisse mähituna. A. Moissejev avas sõiduauto Peugeot tagaukse ning palus J.F. l istuda salongi näidates käega ette koha, kus asus sularaha. A. Moissejevi poolt toimepandud kuritegu- J.F. le altkäemaksu andmine- jäi katsestaadiumi, kuna altkäemaksu andmine toimus jälitustegevuse käigus J.F. poolse kuriteo matkimise (altkäemaksu võtmine) raames. Hinnanud kogutud tõendeid kogumis leidis maakohus, et A. Moissejevi tegu talle esitatud süüdistuses KarS 298 lg 1 järgi tuleb kvalifitseerida KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Maakohus märkis, et KarS § 298 lg 1 mõttes on vara või muu soodustuse üleandmine ametiisikule altkäemaksu andmise objektiivsesse koosseisu kuuluv tegu, mitte aga tagajärg. Ühtlasi leidis maakohus, et erinevalt altkäemaksu andmisest ei eelda altkäemaksu lubamine vara või muu soodustuse üleandmist ametiisikule, vaid üksnes ametiisikule sellesisulise pakkumise tegemist. Sealjuures märkis maakohus, et ei ole oluline, kas ametiisik on valmis pakkumise vastu võtma või mitte. Maakohtu poolt märgitu kohaselt ei ole altkäemaksu lubamine vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona, kuid mõistetavalt ei moodusta KarS § 298 lg-s 1 sätestatud altkäemaksu lubamine ja selle hilisem andmine kogumit, kuna altkäemaksu andmises neeldub ka selle varasem lubamine. Maakohus viitas Riigikohtu lahendile 3-1-1-110-04, mille kohaselt jäävad matkimisele allutatud süüteod juba olemuslikult peaaegu alati katse staadiumisse ning seda sõltumata sellest, kas tegu on juriidiliselt lõpule viidud. Siinkohal asus Riigikohus seisukohale, et matkimise korral on tervikuna esmatähtis süüteo faktiline lõpuleviimine, täpsemalt süüteo lõpuleviimise reaalne ehk objektiivne võimalikkus. Matkimise korral on toimuv jälitusametkondade kontrolli all, isik paneb toime täielikult ühepoolse teo, millel ei ole võimalust realiseeruda kahjuliku tagajärjena. Ühtlasi viitas maakohus eelnimetatud Riigikohtu lahendis märgitule, et kuigi juba altkäemaksu andmise lubamist võib käsitada lõpuleviidud süüteona, tuleb siiski kogu sündmustikku vaadelda teoühtsuse aspektist ning käsitleda toimunut edasise arengu taustal - selleks oli konkreetsete summade kokkuleppimine ja üleandmine, seega oli tegemist juba materiaalse- ehk tagajärjedeliktiga, vastasel korral ei oleks altkäemaksu andmise katse sisuliselt ka võimalik, kuna reaalsele hüvede üleandmisele eelneb reeglina ka vastav kokkuleppe … n-ö kokkuleppesüüteod, mis rajanevad vastastikusel usaldusel jäävad lõpuleviimisel varjatuks. Nende hulka kuulub ka altkäemaksu andmine. Maakohus leidis, et jälitusprotokolliga on tõendatud, et 26.08.2008 kell 8:49 leidis aset A. Moissejevi ja J.F. kohtumine Jõhvi linnas Rahu tänaval eelnevalt kokkulepitud kohas, mille käigus toimus altkäemaksu summa faktiline lubamine A. Moissejevi poolt, ning 28.08.2008 kell 8:46 asetleidnud kohtumine Jõhvi linnas eelnevalt kokkulepitud kohas, mille käigus toimus A. Moissejevi poolt altkäemaksuna kokkulepitud rahasumma üleandmine J.F. le. Maakohtu hinnangul on A. Moissejevi ütlustega tõendatud, et 26.08.2008 kohtumisel soovis ta J.F. lt Fervesta Gruppi puudutava kriminaalasja uurimise venitamist ja asja prokuratuurile andmist enne aasta lõppu motiveerides palvet asjaoluga, et ei viidaks läbi AS Noolsirge maksude kontrolli. Peale J.F. sõnu, et sina paku, mina otsustan kas võtan või ei, nõustus A. Moissejev maksma J.F. le raha. A. Moissejevi ütlustega on maakohtu hinnangul tõendatud, et kohtumisel J.F. ga vestluse käigus valis ta oma mobiiltelefoni ekraanil summa 300 000 krooni ja kuna ta ei saanud maksta seda summat kohe, palus viimane maksmise võimalust kolmes osas. A. 3 Moissejev pakkus ise J.F. le välja raha üleandmise ajaks 28.08.2008 kell
10. Seega leidis maakohus, et A. Moissejevil oli enne kohtumist J.F. ga olemas teadmine viimase kohta kui kõrgest politseiametnikust, kellel on õigus sekkuda A. Moissejevit huvitava kriminaalasja menetlusse. A. Moissejevi huvides ja teene osutamise eest oli A. Moissejev valmis maksma altkäemaksu pakkudes J.F. le 300 000 krooni. Maakohus leidis, tuginedes Riigikohtu otsusele 3-1-1-10-09 p 4.9, et A. Moissejevi ütlused oma süülise käitumise kohta kuuluvad tõendite kogumisse, kuivõrd eelviidatud Riigikohtu lahendi kohaselt ei ole altkäemaksu lubamine vaadeldav altkäemaksu andmise ettevalmistava staadiumina, vaid iseseisva lõpuleviidud süüteona ning altkäemaksu lubamise koosseisu realiseerimine eeldab lubaja tegutsemist eesmärgiga mõjutada ametiisikut selliselt, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata. Maakohus märkis, et isiku KarS § 298 lg-s 1 süüditunnistamiseks peab altkäemaksu andmises olema tuvastatud, et isik, kellele vara või muud soodustust antakse, on ka tegelikult ametiisik KarS § 288 tähenduses ning kuna KarS §-s 288 kirjeldatakse täpselt tunnuseid, mille olemasolul saab lugeda isikut ametiisikuks karistusõiguse mõttes, siis tuleb neid tunnuseid ametiisikuks olemise küsimuse selgitamisel kohtuotsuses ka täpselt kirjeldada (Riigikohtu otsus 3-1-1-65-07 p 7 ). Maakohus tuvastas, et J.F. on ametiisik eelnimetatud sätte kohaselt, tuginedes sealjuures Ida Politseiprefektuuri Majanduskuritegude komissari ametijuhendile, augustis 2008 kehtinud Politseiteenistuse seaduse § 3 lg-le 2 ja § 5 lg 1 p-le
11. Tunnistaja J.F. ütlustega luges maakohus tõendatuks, et 19.08.2008 sai viimane teada, et A. Moissejev otsib temaga kohtumise võimalust (sõber I.K. teatas, et A. Moissejev soovib temaga kohtuda ja lahendada probleeme, milleks on eelarves 360 000 krooni). J.F. nõustus kohtumisega ja teatas koha ja kellaaja. Vestlusest I. K sai J. F aru, et temale pakutakse altkäemaksu, mistõttu pöördus ta 23.08.2008 prokuratuuri. Maakohus märkis, et alates J.F. eelnimetatud prokuratuuri pöördumise tähtajast osaleb viimane A. Moissejeviga asetleidvatel kohtumistel kuriteo matkija rollis, milline tegevus avaldab otseselt mõju kuriteo kvalifitseerimisele kuriteo katsena. J.F. ütlustega luges maakohus tõendatuks, et kokkulepitud ajal, s.o 28.08.2008, toimus kohtumine A. Moissejevi sõiduautos Land Rover registreerimismärgiga XXX XXX , kus A. Moissejev selgitas, et kriminaalasja raames AS Noolsirge tegevuse kontrollimisel ilmnevad ka A. Moissejevi isiklikud tehingud, mistõttu palus ta neid mitte uurida või lõpetada, küsides, kas see on võimalik. A. Moissejevi ütlustega luges maakohus tõendatuks, et 28.08.2008 sõitis ta koos J.F. ga Bauhofi kaupluse juurde, kuhu sõitis ka sõiduauto Peugeot. A. Moissejev ja J.F. väljusid autost ja lähenesid sõiduautole Peugeot. A. Moissejev avas sõiduauto ukse ja osutas tagaistmel olevale pakitud rahapakile. J.F. istus tagaistmele, mispeale A. Moissejev palus juhil viia isik kuhu ta soovib, sulges autoukse ja lahkus. Ühtlasi tuvastas maakohus, tuginedes A. Moissejevi ütlustele, et rahasumma 100 000 krooni andis ta üle R.S., palus keerata raha paberi sisse ja panna sõiduauto tagaistmele, misjärel palus A. Moissejev R. S sõita selle rahaga Jõhvi kella 9-ks. Muid korraldusi A. Moissejev R. S ei andnud, sest ei uskunud, et J.F. võtab pakutud raha vastu. Tuginedes tunnistaja J.F. ütlustele, leidis maakohus, et 26.08.2008 asetleidnud kohtumisel sõiduautos kirjutas A. Moissejev vestluse käigus J.F. ga oma mobiiltelefoni ekraanile 300 000 ja esitas palve, et kas on võimalik J.F. le summa maksta kolmes osas, sest summa on suur ja kohe ei saa kätte. Esimese osa summast pakkus A. Moissejev anda üle 28.08.2008 samas kohas kell 9 hommikul. Peale selle palus A. Moissejev AS Noolsirge tehinguid mitte uurida põhjalikult ja venitada Fervesta Gruppi kriminaalasjas ning saata see prokuratuuri võimalikult hilja, et see aeguks. Teine J.F. ja A. Moissejevi kohtumine raha üleandmiseks toimus määratud ajal. J.F. istus A. Moissejevi sõiduautosse, misjärel A. Moissejev selgitas, et nad sõidavad Volkswageni keskuse juurde Tallinn-Narva maantee ääres asuva ehituskaupluse Bauhof parkimisplatsile. A. Moissejev selgitas lisaks, et tuleb auto, mille tagaistmel on see, milles kokku lepiti ja täpsustas, et 100
12. Parkimisplatsile sõitis valge kaubik Peugeot, misjärel väljus A. Moissejev autost 4 ning avas valge kaubiku ukse, selgitades ning näidates käega, et kokkulepitu on tagaistmel. Seejärel palus A. Moissejev autojuhil viia J.F. sinna kuhu viimane soovib. Maakohus leidis, et tunnistaja J.F. ütlustega on tõendatud, et valge kaubiku tagaistmel oli pakk ajalehes, kus oli raha, millest suurem osa olid 500-kroonised, aga ka 100-kroonised. Tunnistaja I.K. ütlustega on tõendatud, et I. K oli varem kokku leppinud kohtumise J.F. ga Peipsi ääres, kus küsis J.F. lt nõusolekut kohtumiseks A. Moissejeviga. Paari päeva pärast kohtudes sai I. K J.F. lt vastuse, et viimane on nõus A. Moissejeviga kohtuma järgmisel nädalal kell 9 nendele teadaolevas kohas. I. K edastas eelnimetatud informatsiooni A. Moissejevile. Kohtuliku uurimise käigus avaldatud jälitusteabega - videosalvestuses esitatuga, jälitusprotokolli ja lisaga nr 1 - luges maakohus tõendatuks, et J.F. ja A. Moissejevi kohtumisel 26.08.2008 kell 8:49 hommikul A. Moissejevi sõiduautos Land Rover registreerimismärgiga XXX XXX küsis A. Moissejev J.F. käest, kas oleks võimalik, et kriminaalasja raames teostatava maksurevisjoni käigus ei puudutaks AS-i Noolsirge sellest tulenevate tagajärgedega. Ühtlasi tahtis A. Moissejev, et Noolsirge ja Narva Vesi vahelised tehingud kinni mätsitaks. J.F. ütles, et see on väga keeruline, kuid põhimõtteliselt on ta nõus neid samme astuma A. Moissejevi soovide täitmiseks. A. Moissejev küsis J.F. lt, mida nõutakse A. Moissejevilt ja mil moel see asi hakkab toimuma. J.F. vastusele: no seda pead sa mulle ise ütlema - ma kas võtan vastu või ei võta – kirjutab A. Moissejev oma mobiiltelefoni ekraanile 300 000 ja näitab J.F. le, mille peale viimane vastab jaatavalt. Eeltoodud tõendite kogumist (A. Moissejevi ja J.F ütlused ja jälitusteave) järeldas maakohus, et A. Moissejev oli isik, kellelt tulenes initsiatiiv ja huvi J.F. le altkäemaksu lubamisega mõjutada J.F. t kui ametiisikut, kelle uurimisalluvuses olevates kriminaalasjades saavutada soovitud tulemusi, et viimane paneks oma ametiseisundit kasutades tulevikus toime seadusega mittelubatud teo või jätaks ebaseaduslikult teo toime panemata, s.t takistaks kriminaalmenetluse seaduslikku läbiviimist A. Moissejevi soovidest lähtuvalt. Tunnistaja A.V. ütlustega, kes oli AS Noolsirge juhatuse liige, omanik ja aktsionär, tuvastas maakohus, et viimane müüs eelnimetatud firma septembris 2008, millega luges maakohus tõendatuks, et kriminaalasja menetlemine AS Noolsirge ja Narva Vesi vahel lõpetati veebruaris
13. Maakohus leidis, et eelnimetatud ning tunnistajate A.T. , R.S. ütluste, asitõendi vaatlusprotokolliga on tõendatud A. Moissejevi poolt kuriteo toimepanemine otsese tahtlusega altkäemaksu lubamises ja andmises Ida Politseiprefektuuri Majanduskuritegude talituse vanemkomissari ametikohal töötavale J.F. le. Maakohus leidis, et A. Moissejevi käitumises puuduvad süüd välistavad ning vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud. Maakohus asus seisukohale, et A. Moissejev pani toime kõrgemale riigiametnikule altkäemaksu lubamise ja andmise katse, mis faktilise kahjuliku tagajärje saabumise korral oleks ohustanud õiguskaitseorganite usaldusväärsust majanduskuritegude menetlemisel. Ühtlasi leidis maakohus, et tegeliku kahjuliku tagajärje saabumine oli välistatud üksnes kuriteo matkimise teel õiguskaitseorganite õigeaegse sekkumise ja järelevalve tõttu, mis aga maakohtu hinnangul ei vähenda A. Moissejevi vastutust. Samuti leidis maakohus, et kohtuliku menetluse käigus ei ilmnenud A. Moissejevi selge arusaam oma käitumise õigusvastasusest, kuivõrd viimane püüdis oma initsiatiivi altkäemaksu lubajana, üleandjana üle kanda J.F. le. Samas ei täheldanud maakohus kriminaalmenetluse käigus kuriteo matkijana osalenud isiku põhjendamatut ülekaalu ega initsiatiivi. Maakohus märkis, et A. Moissejevilt tuli J.F. ga kohtumise korraldamise esmane ettepanek, I. K kaudu teatas probleemi lahendamiseks võimaliku rahasumma suuruse (360 000) ja A. Moissejev valis ilma J.F. mõjutuseta altkäemaksuna üleandmise summa suuruse 300 000 krooni oma mobiiltelefoni ekraanile kirjutamisega ja üleandmise aja (kolmes osas), millise käitumisega realiseeris maakohtu hinnangul oma tahtluse kuriteo toimepanemisega. Lisaks märkis maakohus, et A. Moissejev ei ole varem kohtulikult karistatud ning leidis, et toimepandud süüteo eest, mille raskeima tagajärje hoidis ära õiguskaitseorganite professionaalne tegevus, tuleb A. Moissejevit karistada vangistusega 10 kuud. Maakohus asus ka seisukohale, et 5 A. Moissejevi suhtes ei ole põhjendatud kohaldada vangitusest vabastamist KarS § 73 ja § 74 alusel. Menetluskulude osas leidis maakohus, et riigi kanda tuleb vastavalt KrMS § 180 lg-le 3 jätta menetluskulu 16 060 krooni ekspertiisitasu (DNA ekspertiisi eest), kuna eksperdiarvamuse kohaselt ei ole ekspertiisis saadud tulemuste alusel ei ole võimalik teha usaldusväärseid järeldusi A. Moissejevilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta esitatud proovides. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Prokurör A. Aitseni apellatsioon Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist karistuse osas, tehes uue otsuse, millega mõista A. Moissejevile karistuseks KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi 1 aasta 6 kuud vangistust, ning menetluskulude osas, millega jäeti riigi kanda menetluskulud summas 16 060 krooni (DNA ekspertiisitasu), tehes uue otsuse, millega mõista eelnimetatud summa välja A. Moissejevilt. Samuti taotleb prokurör maakohtu 16.04.2010 määruse tühistamist. Karistus Prokurör ei vaidlusta maakohtu otsust A. Moissejevi süü ja teo kvalifikatsiooni osas. Samas on prokurör on seisukohal, et A. Moissejevile mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule ning KrMS § 338 p 4 alusel on maakohtu otsus ebaseaduslik. Prokurör ei nõustu A. Moissejevile mõistetud karistuse 10 kuud vangistusega, kuna KarS § 298 lg 1 sanktsioon näeb ette sanktsioonina 1 kuni 5-aastase vangistuse ning prokuröri arvates ei ole maakohus A. Moissejevile karistuse mõistmisel juhindunud KarS § 60 lg-st 1 ja § 25 lg-st
14. KrMS § 312 p 5 järgi peab kohtuotsuse põhiosas kajastuma mõistetava karistuse motiivid. Maakohus on põhjendanud põhikaristusena vangistuse kohaldamist, kuid prokurör leiab, et põhjendamata on vangistuse pikkus, sh karistuse kohaldamine alla alammäära ning millistele asjaoludele sealjuures maakohus tugines. Maakohus leidis vastavalt KarS § 25 lg 6 sätetele, et kuna tegu pandi toime õiguskaitseorganite järelevalve all, hoiti ära kahjuliku tagajärje saabumine Samas on maakohus jõudnud järeldusele, et A. Moissejev pani teo toime otsese tahtlusega, vastutust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad, kohtuliku menetluse käigus ei ilmnenud maakohtu hinnangul A. Moissejevi selge arusaam oma käitumise õigusvastasusest ning viimane püüdis oma initsiatiivi altkäemaksu lubajana, üleandjana üle kanda J.F. le. Sellest tulenevalt jääb prokurörile arusaamatuks, miks maakohus mõistis A. Moissejevile karistuse alla sanktsiooni alammäära. Prokurör märgib, et karistuse mõistmisel on karistuse valiku lähtepunktiks karistusliigi keskmine määr, mistõttu on KarS § 298 lg 1 keskmiseks määraks 2 aastat 6 kuud vangistust. Ühtlasi märgib prokurör, et sanktsiooniõiguses peetakse keskmiseks määraks ühest kolmandikust kuni keskmise karistuseni, s.o vahemik 1 aastast 8 kuust kuni 2 aasta 6 kuuni. Prokurör rõhutab, et kuna puudusid karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud, palus ta A. Moissejevile karistuseks mõista 2 aastat. Maakohtu poolt mõistetud karistus ei ole prokuröri arvates kooskõlas karistuse eesmärkidega ja A. Moissejevit tuleks karistada rangema karistusega, s.o 1 aasta 6 kuud vangistust, lähtudes sealjuures asjaoludest, et maakohus muutis kuriteo kvalifikatsiooni ja tegemist on kuriteokatsega. Ühtlasi leiab prokurör, et karistuse mõistmisel tuleb arvestada asjaolu, et A. Moissejev pakkus altkäemaksuna märkimisväärset summat, s.o 300 000 krooni, kõrgele politseiametnikule, mistõttu oli A. Moissejevi tahtlus suunatud olulise rahasumma abil politseiametniku mõjutamisele, et viimane võtaks vastu A. Moissejevile soodsaid otsuseid. Kriminaalmenetluse kulud Kriminaalmenetluse kulude osas palub prokurör süüdimõistva kohtuotsuse resolutiivosas menetluskulude välja mõistmata jätmine tunnistada KrMS § 339 lg 2 alusel oluliseks 6 kriminaalmenetluse muuks rikkumiseks, mida on võimalik kõrvaldada uue kohtuotsuse tegemisega. Prokurör on seisukohal, et tulenevalt KrMS § 313 lg 1 p-st 12, § 173 lg-st 2 ja § 180 lg-st 1 tuleb menetluskulu 16 060 krooni A. Moissejevilt välja mõista. Prokurör leiab, et KrMS § 180 lg 1 alusel on kohtul võimalik üksnes menetluskulusid vähendada ning sedagi üksnes teatud juhtudel. Maakohus jättis menetluskulu riigi kanda põhjusel, et ekspertarvamuse kohaselt ei olnud võimalik teha usaldusväärseid järeldusi A. Moissejevilt pärineva bioloogilise materjali sisaldumise kohta esitatud proovides. Prokurör juhib tähelepanu, et maakohus ei põhjendanud KrMS § 180 lg 3 sätete kohaldamisel, miks DNA ekspertiisi menetluskulu käib A. Moissejevile ilmselt üle jõu. Siinkohal viitab prokurör kriminaalasja materjalides olevale tõendile isiku maksustatava tulu kohta ning märgib, et A. Moissejevi tulu, mis ta oleks saanud pärast tulumaksu mahaarvamist 2007 aastal oli 636 259 krooni. Samuti nähtub maakohtu istungi protokollist, et A. Moissejev töötas aastal 2010 SA-s Narva Näitus. Seega on prokurör seisukohal, et A. Moissejev omab piisavat sissetulekut menetluskulu tasumiseks. Lisaks märgib prokurör, et kriminaalmenetluse käigus oli DNA ekspertiisi määramine oluliseks menetlustoiminguks tuvastamaks, kas A. Moissejevi poolt J.F. le antud rahatähtede ümber oleval ajalehepaberil on A. Moissejevi DNA jälgi, saamaks otseseid tõendeid A. Moissejevi süü kohta. Ühtlasi rõhutab prokurör, et tunnistaja R.S. esmaste ütluste (avaldatud kohtuistungil) kohaselt kuulus sõiduautos olnud raha summas 100 000 krooni talle, mitte A. Moissejevile. Seega oli prokuröri arvates DNA ekspertiisi teostamine selles menetlusstaadiumis hädavajalik, mistõttu tuleb ekspertiisi kulud kui põhjendatud menetluskulud A. Moissejevilt välja mõista. A. Moissejevi kaitsja A. Jaroslavski apellatsioon Kaitsja taotleb apellatsioonis kohtuotsuse tühistamist ning uue otsuse tegemist, millega A. Moissejev süüdi mõista KarS § 297 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, mille eest mõista karistuseks rahaline karistus. Alternatiivse taotlusena palub kaitsja tühistada maakohtu otsus osaliselt karistuse osas ning mõista A. Moissejevile kergem karistus. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole A. Moissejevi suhtes KarS § 298 lg 1 järgi süüdimõistvat otsust piisavalt motiveerinud, mistõttu on kaitsja seisukohal, et A. Moissejev tuleb süüdi mõista KarS § 297 lg 1 järgi, mille eest mõista karistuseks rahaline karistus või tingimisi vangistus. Altkäemaksu mõiste juures rõhutab kaitsja, et tegemist on vara või muu soodustusega, mis antakse ametiisikule vastutasuna selle eest, et ametiisik on oma ametiseisundit kasutades toime pannud seadusega mittelubatud teo või on ebaseaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ametiisik jätab eelnimetatud toime panemata edaspidi. Kaitsja rõhutab, et pistise puhul paneb ametiisik oma ametiseisundit kasutades toime seadusega lubatud teo või on seaduslikult jätnud teo toime panemata või on alust arvata, et ametiisik paneb toime või jätab toime panemata eelnimetatud edaspidi. Kaitsja leiab, et süüdistuses sisalduvad „maksurevisjoni mitteteostamine“, „kriminaalmenetluse lõpetamine“ ja „kriminaalmenetlusega venitamine“ on iseenesest seaduslikud tegevused, kuna eelnimetatute eest ei ole ette nähtud distsiplinaar-, administratiiv- või kriminaalkaristust, kuivõrd maksurevisjoni võib teostada ja võib mitte teostada, kriminaalmenetlust võib lõpetada (kriminaalmenetlus, mille lõpetamist A. Moissejev soovis, oli lõpetatud!) ning kriminaalmenetlusega võib venitada. Sellest tulenevalt on kaitsja seisukohal, et A. Moissejev pakkus ametiisikule raha seadusega lubatud teo eest, mistõttu tuleb A. Moissejevi tegu kvalifitseerida KarS § 297 lg 1 - § 25 lg 2 järgi. Kaitsja rõhutab, et asjaoluga, et raha oli pakutud seadusega lubatud teo eest, on nõustunud ka prokuratuur, märkides süüdistusaktis „nimetatud otsuste võimaldamisel ja teostamisel J.F. poolt – mõlemas kriminaalasjas seadusega ettenähtud ja lubatud menetlustoimingute mitteteostamise eest, mida oleks saanud teha J.F. , kelle ametialaste volituste piires oli nimetatud otsuste rakendamine ja teostamine – lubas A. Moissejev maksta 300 000 krooni“, kuid sellele vaatamata kvalifitseerinud teo KarS § 298 lg 1 järgi. Kaitsja leiab, et maakohus ei ole põhjendanud, miks on A. Moissejevi teo kvalifitseerinud KarS § 298 lg 1 - § 25 lg 2 järgi, mitte KarS § 297 lg 1 järgi ning milles seisnes ebaseaduslik tegu, mille eest raha pakuti. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole kohtumenetluse käigus midagi 7 uut tuvastanud ning A. Moissejevi teod on samaks jäänud, kuid maakohus on otsustanud, et tegu on ebaseaduslik. Sellest tulenevalt on kaitsja seisukohal, et maakohus on väljunud süüdistusakti piiridest ning rikkunud süüdistatava kaitseõigust. Lisaks eeltoodule leiab kaitsja, et maakohtu otsus ei ole igal juhul põhjendatud mõistetud karistuse osas. Siinkohal juhib kaitsja tähelepanu, et A. Moissejevile mõisteti reaalne vangistus vaatamata sellele, et viimane oli varasemalt karistamata, tal on kindel elu- ja töökoht ning puuduvad kergendavad ja raskendavad asjaolud. Ühtlasi viitab kaitsja Riigikohtu lahendile 3-1-1-76-07, mille kohaselt võib karistusena mõista vangistuse ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel ning palusid prokuröri apellatsiooni jätta rahuldamata. Ringkonnakohtus toetas ka prokurör esitatud apellatsiooni selles toodud põhjendustel ning taotles kaitsja apellatsiooni rahuldamata jätmist. Prokurör taotleb apellatsioonis maakohtu otsuse osalist tühistamist, s.o A. Moiseejevile mõistetud karistuse ja menetluskulu 16 060 krooni riigi kanda jätmise osas, ning palub mõista A. Moiseejevile karistuseks 1 aasta ja 6 kuud vangistust ning A. Moiseejevilt välja mõista menetluskulu 16 060 krooni riigituludesse. Kaitsja taotleb apellatsioonis A. Moiseejevi süüditunnistamist KarS §

§ 25lg 2 järgi, mille eest palub A.

Moiseejevile karistuseks mõista rahaline karistus või tingimisi vangistus. Alternatiivse (maakohtu otsuse kvalifikatsiooni muutmata jätmisel) taotlusena on kaitsja palunud A. Moiseejevile mõista kergem karistus, s.o tingimisi vangistus. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et nii kaitsja kui ka prokuröri apellatsioonid kuuluvad rahuldamisele osaliselt. Kaitsja apellatsioon kuulub rahuldamisele osas, milles kaitsja taotleb A. Moissejevi süüdimõistmist KarS §

§ 25

lg 2 järgi ning prokuröri apellatsioon osas, milles taotletakse menetluskulu (DNA ekspertiisi teostamise eest) summas 16 060 krooni väljamõistmist A. Moissejevilt. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, s.t osas, millega mõisteti A. Moiseejev süüdi ja karistati KarS § 298 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi ning jäeti menetluskulu summas 16 060 krooni (DNA ekspertiis) KrMS § 180 lg 3 kohaselt riigi kanda. Maakohus mõistis A. Moissejevi süüdi ja karistas KarS § 298 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi. Ringkonnakohus nimetatud kvalifikatsiooniga ei nõustu ning märgib, et maakohus on jätnud otsuses käsitlemata altkäemaksu koosseisu kuuluva tunnuse – ebaseadusliku teo toimepanemine või ebaseaduslikult teo toime panemata jätmine. Teisisõnu ei ole maakohus põhjendustes piiritlenud altkäemaksu ja pistise kuriteokoosseise, vaid piirdunud üksnes märkimisega, et teod, mille tegemata jätmiseks vastutasuna raha lubati ja anti, on oma olemuselt ebaseaduslikud, jättes sellise seisukoha põhjendamata. Sellest tulenevalt on maakohus jätnud otsuses hinnangu andmata, kas A. Moissejev võis olla toime pannud hoopis KarS §

§ 25lg 2 ettenähtud süüteo ning asudes seisukohale, et A. Moissejev pani toime Kar

S § 298 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo, jätnud põhjendamata, miks ei ole tegemist pistise koosseisuga. Altkäemaksu ja pistise eristamine sõltub sellest, kas vastutasuna on ametiisik toime pannud või on alust arvata, et edaspidi paneb toime või on jätnud toime panemata või on alust arvata, et edaspidi jätab toime panemata ebaseadusliku või seadusliku teo. Seega sõltub süüdistatava teo kvalifitseerimine sellest, milline on vastutasuna tehtava või tegemata jääva teo hinnang – lubatud või mittelubatud. 8 Riigikohus on lahendis 3-1-1-118-06 rõhutanud, et koosseisutunnus „seaduslik“ ja „ebaseaduslik“ on kogu teole antav õiguslik hinnang, mis ei sõltu mingil viisil asjaolust, kas ametiisik on pakutud või antud rahasumma vastu võtnud või mitte. Ühtlasi tuleb igal juhul eelnimetatud koosseisutunnus tuvastada, arvestades sealjuures konkreetse teo faktilisi asjaolusid ja ametiisiku tegevust reguleerivaid õiguslikke eeskirju. Seega leiab ringkonnakohus, et igal juhul tuleb alati eraldi kaaluda, kas vara või muu soodustuse andmisel või lubamisel, on vastutasuna eeldatavalt tehtavate või juba tehtud tegude tegemisel või eeldatavalt tegemata jäävate või juba tegemata jäänud tegude puhul, tegemist ebaseaduslike või seaduslike tegudega. Sealjuures tuleb tegude seaduslikkuse või ebaseaduslikkuse hindamisel järgida ametiisiku tegevust reguleerivaid eeskirju ja õigusakte. Maakohus leidis, et A. Moiseejev pani toime altkäemaksu lubamise ja andmise katse, mis kahjuliku tagajärje saabumise korral oleks ohustanud õiguskaitseorganite usaldusväärsust majanduskuritegude menetlemisel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga, et juhul, kui J.F. oleks vastutasuna täitnud A. Moissejevi palved ning jätnud tegemata süüdistuses kirjeldatud teod (maksurevisjoni teostamise, kriminaalmenetluse jätkamise ja kriminaalasja prokuratuuri saatmise) oleks see ohustanud õiguskaitseorganite usaldusväärsust, mis oleks olnud tõepoolest kahjulik tagajärg. Samas ei nõustu ringkonnakohus, et teole antav õiguslik hinnang peaks olema ex ante kriteeriumist lähtudes. Vastupidi, lähtudes eelnimetatud Riigikohtu seisukohast, tuleb igale teole anda eraldi õiguslik hinnang lähtudes ametiisiku pädevusest ja sellest, kas oma pädevuse piires paneb või jätab toime panemata seadusliku või ebaseadusliku teo. Seega on „seaduslikkuse“ või „ebaseaduslikkuse“ hindamisel määrav just J.F. pädevus ja sellest tulenev õiguslik hinnang tegude toimepanemata jätmisel. Käesoleval juhul süüdistatakse A. Moiseejevit selles, et ta lubas tasuda 300 000 krooni, millest 100 000 krooni ka üle andis vastutasuna selle eest, et J.F. jätaks toime panemata alljärgnevad teod: 1. kriminaalasjas nr 08240103017 ei teostaks maksurevisjoni AS Noolsirge majandustegevuse kohta põhjusel, et sellest võivad ilmneda A. Moiseejevi ja temaga seotud teiste äriühingute võimalikud ebaseaduslikud tehingud; 2. lõpetaks kriminaalmenetluse eelnimetatud kriminaalasjas; 3. venitaks kriminaalasja 07240100138 menetlemisega kriminaalasja prokuratuurile üleandmisega 2008. aasta lõpuni. Ühtlasi on süüdistuse kohaselt eelnimetatud tegude toimepanemata jätmisega tegemist „seaduses ettenähtud ja lubatud menetlustoimingute mitteteostamisega, mida oleks saanud teha J.F. , kelle ametialaste volituste piires oli nimetatud otsuste rakendamine ja teostamine“. Ringkonnakohus asub seisukohale, et A. Moissejevi poolt toimepandud tegu tuleb kvalifitseerida KarS §

§ 25lg 2 järgi, põhjendades seda järgnevalt. Maksurevisjoni mitteteostamise osas märgib ringkonnakohus, et kuigi Kr

MS § 211 lg-st 2 tuleneb kohtueelse menetluse eesmärk, mille kohaselt tuleb nii uurimisasutusel kui ka prokuratuuril selgitada nii õigustavad kui ka süüstavad asjaolud, ei ole ühegi õigusaktiga reguleeritud tõendite kogumise kohustust, sh maksurevisjoni teostamise kohustust. Teatud tõendiliigi või tõendusteabe kogumise kohustust ei ole võimalik seadusega ka eraldi reguleerida, kuivõrd kohtueelse menetluse eesmärk on välja selgitada nii palju tõendamiseseme asjaolusid ja muid tähtsaid faktoreid kui vähegi võimalik. Samas sõltuvad tõendamist vajavad asjaolud konkreetsest kuriteokahtlusest. Küll sätestab KrMS teatud juhtudel kohtueelses menetluses teostamist vajavad kohustuslikud menetlustoimingud, sh nt kahtlustatava ülekuulamine, kuivõrd eelnimetatul on tulenevalt KrMS § 35 lg 1 p-st 1 õigus anda ütlusi. 9 Seega ei tulene õigusaktidest uurimisasutusele mingisugust kohustust maksurevisjoni teostamiseks, kuigi eelnimetatud kohustuse võiks tuletada KrMS § 211 lg-st 2, ei oleks see ringkonnakohtu arvates kooskõlas kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttega, mille kohaselt on nii uurimisasutusel kui ka prokuratuuril õigus kasutada kõiki seadusest tulenevaid toiminguid, mis oleksid kohased ja vajalikud tõendusteabe saamiseks ning muude tingimuste loomiseks kohtumenetluseks. Ühtlasi on uurimisasutusel oluline järgida uurimiseesmärki ning lähtuda menetlustaktikalistest kaalutlustest. Nii tuleb kohtueelse menetluse staadiumis otsustada, kas konkreetses kriminaalasjas on perspektiiv koostada süüdistusakt või tuleks kasutada sellele seaduses ettenähtud alternatiivseid vahendeid, nt oportuniteediprintsiibil kriminaalmenetluse lõpetamine või mõne lihtmenetluse kohaldamise võimalikkus. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et J.F. poolt maksurevisjoni teostamata jätmine ei oleks olnud ebaseaduslik tegu. Vastupidine ei ole tõendamist leidnud ka kriminaalasja materjalides. Kriminaalmenetluse lõpetamise osas märgib ringkonnakohus lisaks eeltoodule, et konkreetsed kriminaalmenetluse lõpetamise alused tulenevad KrMS-ist, kuid igal juhul hinnatakse kriminaalmenetluse lõpetamise otsustamisel juba kriminaalasjas kogutud tõendeid ja perspektiivi asja arutamiseks kohtus, mistõttu on kriminaalmenetluse lõpetamine uurimisasutuse või prokuratuuri menetlusotsustus. Sellest tulenevalt ei ole võimalik asuda seisukohale justkui üksnes kriminaalasja lõpetamine kujutanuks endast J.F. poolt ebaseaduslikku tegu. Samas ei ole prokuratuur suutnud tõendada ka vastupidist, s.t kriminaalasja lõpetamine toimunuks valedel alustel ja vastuolus KrMSis sätestatuga. Ringkonnakohus nõustub kaitsja poolt apellatsioonis avaldatuga, et kriminaalmenetlus 08240103017 lõpetati Ida Politseiprefektuuri 26.02.2009 prokuratuuri loal kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega (3 kd, tl 48). Kriminaalmenetluse lõpetamise aluseks oli KrMS § 200, kuna eelnimetatud määruse kohaselt esines kriminaalmenetlust välistav asjaolu – koosseisutunnus kahju suur ulatus. Samas eraldati materjalid väärteomenetluse läbiviimiseks. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kriminaalasja lõpetamine ei saanudki olla ebaseaduslik, kuivõrd ebaõige olnuks kriminaalasja menetlemine teades, et tegelikult kuriteokoosseis puudub. Ühtlasi on ringkonnakohtu arvates märkimisväärne asjaolu, et eelnimetatud kriminaalasjas puudus A. Moissejevil menetlusseisund. Kriminaalasja venitamise osas märgib ringkonnakohus, et KrMS ei sätesta kindlaid menetlustähtaegu. Samas on Riigikohtu praktikas (mh lahendid 3-1-1-100-09, 3-1-1-118-09, 3-1-1-43-10) sisustatud mõistliku aja mõistet ning korduvalt rõhutatud, et isiku õigus nõuda enda kohtuasja menetlemist mõistliku aja jooksul tuleneb Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni art 6 p 1 esimesest lausest ning konkreetse kriminaalasja menetlemise mõistliku aja piirid sõltuvad menetletava kuriteo raskusest, kriminaalasja keerukusest ja mahukusest, aga ka muudest konkreetsetest asjaoludest ning sealhulgas ka menetluse senisest käigust. Sellest tulenevalt leiab ringkonnakohus, et pelgalt kriminaalasja ärasaatmise viibimise argument ei ole ebaseaduslik tegu ning käsitletav venitamisena, vaid võib olla samuti seotud menetlustaktika või muude menetlusotsustusega. Samas kui süüdistaja leiab, et konkreetse kriminaalasja puhul oleks tegemist olnud ebaseadusliku teoga, tulnuks tõendada, et kriminaalmenetluse eesmärgiga oleks olnud vastuolus kriminaaltoimiku ärasaatmine. Käesoleval juhul seda tehtud ei ole. Samas möönab ringkonnakohus, et kõik eelnimetatud üldpõhimõtted kohtueelse menetluse eesmärgi kohta ei välista, et konkreetsete asjaolude pinnalt ei oleks võimalik järeldada, et teatud toimingute tegemata jätmine uurimisasutuses oleks ilmselgelt vastuolus uurimiseesmärgiga, kuid siinkohal tuleb märkida, et uurimisasutuse ja prokuratuuri tegevuse ebaseaduslikkust ei ole võimalik eeldada. Seega tulnuks süüdistusfunktsiooni täitjal eraldi tõendada ja välja tuua asjaolud, mis kinnitavad tegemata jätmiste ebaseaduslikkust või lükkavad ümber tegemata jätmiste seaduslikkuse. Teisisõnu tulnuks lisaks süüdistusel tõendada, et maksurevisjoni teostamata jätmine olnuks olulise tõendi kogumata jätmine, millega võinuks kaasneda vale kohtuotsuse tegemine, või kriminaalmenetluse lõpetamine valedel alustel või kriminaalasja 10 venitamise puhul kaasnenuks tagajärjed, mis muudaksid ametiisiku sellesisulise teo ebaseaduslikuks. Ringkonnakohus möönab, et küll oleksid A. Moissejevi mõjutusel tema palutud tegemata jäetud toimingud olnud ebaeetilised, kuid antud asjaolu koos uurimisasutuse usaldusväärsuse kaotusega, ei muuda käesoleval juhtumil vastutasuna palutud tegusid sellegipoolest koheselt ebaseaduslikuks. Tõepoolest on süüdistuses kirjeldatud tegude toimepanemata jätmise ametiisiku pädevusse kuuluvust, seega seaduslikkust, kinnitatud ka süüdistuses endas. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et A. Moissejevile esitatud süüdistuses kirjeldatud teod tuleb ümber kvalifitseerida KarS §

§ 25lg 2 järgi ja kaitsja apellatsioon eelnimetatud taotluse osas rahuldada.

Muude koosseisutunnuste esinemise osas nõustub ringkonnakohus maakohtu otsuses märgituga ning ei pea vajalikuks siinkohal maakohtu poolt toodud põhjendusi korrata. Karistus Maakohus mõistis A. Moissejevile karistuseks 10 kuud vangistust ja 16.04.2010 määrusega parandas ekslikult otsusesse karistuse osas märkimata jäänud KarS § 25 lg 6 ja § 60 lg 1 sätete kohaldamise. Kuna ringkonnakohus kvalifitseeris A. Moissejevile esitatud süüdistuse ümber KarS §

§ 25

lg 2 järgi, tuleb ka eelnimetatud maakohtu määrus tühistada ja prokuröri apellatsioon selles osas rahuldada, kuid prokuröri taotlus mõista A. Moissejevile KarS § 298 lg 1 ja § 25 lg 2 järgi toime pandud teo eest karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust tuleb ümberkvalifitseerimise tõttu jätta rahuldamata. Kaitsja on apellatsioonis taotlenud A. Moissejevile kergema karistuse – rahalise karistuse või tingimisi vangistuse – mõistmist. KarS § 297 lg 1 sanktsioon näeb ette rahalise karistuse kohaldamise võimaluse, kuid ringkonnakohus on seisukohal, et rahalist karistuse või vangistusest tingimisi vabastamise kohaldamise välistab kuriteo toimepanemise asjaolud. KarS § 297 süüteokoosseisuga kaitstavaks õigushüveks on ametliku asjaajamise usaldatavus. Sellest tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et kõrgele politseiametnikule pistise lubamine ja andmine vajab üld- ja eripreventiivse eesmärkide saavutamiseks rangema karistusliigi kohaldamist. Vaatamata asjaolule, et A. Moissejev on varasemalt kriminaalkorras karistamata, on ringkonnakohtu arvates A. Moissejevi poolt toimepandud tegu asjaoludest tulenevalt sedavõrd hukkamõistetav, et A. Moissejevit ei ole võimalik karistusest tingimisi vabastada. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus vajalikuks A. Moissejevit karistada reaalse lühiajalise vangistusega. Karistuse määramisel on KarS § 56 lg 1 kohaselt karistamise aluseks isiku süü. Ühtlasi arvestatakse karistuse mõistmisel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Ringkonnakohus karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Samas arvestab ringkonnakohus asjaolu, et A. Moissejevi poolt toimepandud tegu jäi katsestaadiumisse, mistõttu leiab, et arvestades A. Moissejevi süüd, võimalust mõjutada teda edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest, peab vajalikuks A. Moissejevile määrata karistuseks vangistus alla keskmise sanktsioonimäära. Seega mõistab ringkonnakohus A. Moissejevile KarS §

§ 25lg 2 järgi toimepandud kuriteo eest karistuseks 10 kuud vangistust.

Menetluskulu 11 Prokurör taotleb apellatsioonis menetluskulu summas 16 060 krooni väljamõistmist A. Moissejevilt. Maakohus leidis, et eelnimetatud kulu tuleb KrMS § 180 lg 3 alusel jätta riigi kanda. Ringkonnakohus märgib, et kuigi maakohus tugines KrMS § 180 lg-le 3, mille kohaselt pidanuks A. Moissejevile menetluskulu summas 16 060 krooni tasumine, arvestades süüdistatava varalist seisundit ja resotsialiseerumisväljavaateid, käima üle jõu, ei põhjendanud maakohus nimetatud seisukohta otsuses, vaid selgitas menetluskulu riigi tuludesse jätmist asjaoluga, et menetluskuluna oleva ekspertarvamuse kohaselt ei olnud esitatud proovide järgi võimalik teha usaldusväärseid järeldusi A. Moissejevilt pärineva bioloogilise materjali kohta. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtuga ning on prokuröriga samal seisukohal, et ekspertiisi määramine on oluline menetlustoiming saamaks otseseid tõendeid A. Moissejevile esitatud süüdistuse kohta. KrMS § 105 lg 1 kohaselt tuleb ekspertiis korraldada lähtudes tõendamisvajadusest. Nii on ringkonnakohus seisukohal, et DNA ekspertiisi teostamine oli kriminaalmenetluses vajalik, tuvastamaks kelle proovid esinevad ekspertiisiks esitatud ajalehepaberil, millesse oli pakitud raha, mis A. Moissejev J.F. le üle andis. Lisaks nõustub ringkonnakohus prokuröri poolt apellatsioonis märgituga, et A. Moissejevi varaline seisund ei võimalda eelnimetatud menetluskulu riigi kanda jätmist. Seega on ringkonnakohus seisukohal, et ekspertiisitasu DNA ekspertiisi teostamise eest tuleb A. Moissejevilt KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista. Maarika Kuusk Ago Kutsar 12 Aarne Sarjas