Obsah (5)

§ 121§ 136§ 64§ 74§ 75

1-08-17130 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 21. juuni 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-08-17130 (08240102576) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Viivi

§ 121

ja § 136 lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)

1. oktoobri 2009 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Jaan Illissoo kaitsja Anti Aasmaa apellatsioon Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Jaan Illissoo isikukood: 36906182715; XXXXXXX elukoht: XXXX XXXX varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja advokaat Anti Aasmaa RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
2. oktoobri 2009 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-08-17130 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Mõista Eesti Vabariigilt Advokaadibüroo Uno Feldschmidt kasuks välja 5568 krooni Jaan Illissoole apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. Jaan Illissool tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB Pangas nr 10220034800017 või Swedbankis nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus: „Jaan Illissoo, 1-08-17130, kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
4. juunil 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
5. juunist
6. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
7. juunist
8. Esimese astme kohtu otsuse sisu Viru Maakohtu 21.10.2009 otsusega tunnistati Jaan Illissoo süüdi

§ 121

järgi ja karistuseks mõisteti 3 kuud vangistust ning

§ 136

lg 1 järgi ja karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust.

§ 64

lg 1 alusel luges kohus kergema karistuse kaetuks raskemaga ja mõistis liitkaristuseks 3 kuud vangistust.

§ 74

lg 1 ja 3 alusel jättis kohus vangistuse tingimisi kohaldamata 1 aasta ja 6 kuu pikkuse katseajaga ühes süüdimõistetu allutamisega käitumiskontrollile. Samuti kohustas kohus

§ 75lg 2 p 8 alusel I.

Illissood katseajal osalema sotsiaalabiprogrammis. Maakohus arutas J. Illissoole esitatud süüdistust

§ 121

järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest selles, et tema 22.06.2008 kl 14.00 paiku Tapa vallas XXX külas XXX talu territooriumil asuvas metsas haaras oma isal A.I. rinnust kinni, lõi oma isa korduvalt rusikaga näkku, seejärel lõi ta pikali ning lõi maas lamavat isa jalaga paar korda reite ja selja piirkonda, tekitades sellega füüsilist valu ja tervisekahjustusi - vasaku silma aluse hematoomi, parema kõrva hematoomi ja seljapiirkonna hematoomi. Samuti arutas maakohus I. Illissoo süüdistust

136 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest selles, et tema 22.06.2008 ajavahemikul kella 14.00 kuni 15.00, Tapa vallas XXX külas lohistas A.I. peale metsas peksmist mõned meetrid kodu poole ja siis viis A.I. XXX talu heinaküüni ning pani ta sinna kinni, sulgedes ukse väljast poolt rauast latiga, hoidis kannatanut küünis kinni ja lõi sellega talle liikumistakistuse. J. Illissoo end talle

§ 121ja § 136 lg 1 järgi esitatud süüdistustes süüdi ei tunnistanud.

Maakohus leidis J. Illissoo süü mõlemas kuriteoepisoodis täielikult tõendatud oleva eelkõige kannatanu A.I. ütlustega. Kannatanu ütlustest nähtub, et 22.06.2009 käis ta oma talu metsas vaatamas liinialust ala. Seal oli tema tuttav Ü.M. tema palvel raiunud maha elektriliini segavaid puid. Metsa tuli ka tema poeg J. Illissoo, kes võttis tal rinnust kinni ja lõi vastu nägu ning seejärel küsis, miks ilusad puud kütteks lõigatakse. J. Illissoo lõi teda neli korda vastu põske ja kõrva. Põsk sai veriseks, seejärel ta kukkus maha ja J. Illissoo lõi teda jalaga kaks korda selga ja tiris teda riietest kinni hoides mõned meetrid mööda maad, seejärel hoidis J. Illissoo tal riietest kinni ja ta läks omal jalal koju. Kodus käskis J. Illissoo tal küüni minna, ta kartis peksmise jätkumist ja läks küüni, J. Illissoo sulges küüniukse raudlati ja obadusest läbi pandava poldiga. Ta arvab, et J. Illissoo sulges ta küüni, et ta ei saaks politseid kutsuda. Küünist oleks ta omal jõul välja saanud ainult küüni seina lõhkudes või labida abil. Ta proovis mitmel korral ust avada, see aga ei õnnestunud. Küünis oli ta kinni üle tunni. J. Illissoo käis ümber küüni ja vaatas, et ta välja ei saaks. Küünist lasi teda välja koju tulnud abikaasa. Kaks päeva hiljem, kui ta käis metsas Ü. M vaatamas, nägi viimane pekstud nägu ja ta rääkis Ü. M peksmisest. Ü. M helistas politseisse, politsei tuli kohale ja J. Illissoo põgenes akna kaudu. Samal päeval käis ta arsti 2 juures. A.I. ütlustest nähtub, et tema poeg J. Illissoo on olnud vägivaldne ka varem, ta on ka varem teatanud sellest politseisse ja J. Illissoole tehti 1000 krooni trahvi. Maakohus leidis, et A.I. ütlused on usaldusväärsed ja neis kahtlemiseks ei ole alust, kuna neid kinnitavad ka tunnistaja Ü. M ütlused ja arstitõend. Nimelt andis Ü. M kohtus ütlusi, mille kohaselt juunis 2008 tuli metsa A.I. ning ta nägi sinist silma ja kriime kõrva juures ja lõual ning A.I. rääkis, et poeg tuli paar päeva tagasi kallale ja lohistas teda maas, sest pojale ei meeldinud metsa lõikamine. Arstitõendist nähtub, et 25.06.2008 diagnoositi A.I. vasaku silma alune hematoom, parema kõrva hematoom ja selja hematoom. Veel asus maakohus seisukohale, et sündmuskoha vaatlusprotokollist nähtuvalt ei ole suletud heinaküünist võimalik ilma kõrvalise abita välja saada. Nimelt selgub vaatlusprotokollist, et heinaküüni ukse ees on pikk metallist latt ning heinaküüni ukse ja maapinna vahel on umbes 21 cm laiune tühimik. J. Illissoo ütlused, mille kohaselt tema ei ole kuritegusid toime pannud, luges maakohus ennastõigustavateks ja ebausaldusväärseteks, kuna need on vastuolulised ja kummutatud teiste asjas olevate usaldusväärsete tõenditega. J. Illissoo väidab, et elab vanemate juures nende aitamiseks ja ei ole isa suhtes kunagi vägivalda tarvitanud. Samas on nii tema enda kui kannatanu ütlustega tõendamist leidnud varasem vägivallajuhtum, mille lahendamisse kaasati politsei. J. Illissoo ja A.I. halbadest omavahelistest suhetest on rääkinud ka tunnistaja Ü. M. J. Illissoo väidab, et isa annab teda süüstavaid valeütlusi omakasu pärast, kuid ei oska seletada, milles see omakasu seisneb. Vastuolulised on J. Illissoo ütlused ka A.I. esinevate vigastuste kohta. J. Illissoo väidab, et elas 22.-29.06.2008 isa juures XXX talus, kuid vigastusi isal märkas alles 29.06, kuigi Ü. M nägi vigastusi 25.06 ning samal päeval on need fikseeritud ka perearsti poolt. Maakohus asus seisukohale, et lüües A.I. korduvalt käte ja jalgadega, sai ta aru, et käitub lubamatult, põhjustab oma tegevusega kannatanule valu ja sooviski seda, pannes kuriteo toime vähemalt otsese tahtlusega. Käskides kannatanul küüni minna ja seejärel küüniukse sulgedes, sai J. Illissoo aru, et A.I. pole võimalik sealt iseseisvalt väljuda, tema tegevusest nähtub, et ta soovis tekitada ja tekitaski kannatanule liikumistakistuse ning sellegi kuriteo puhul tegutses ta otsese tahtlusega. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja A. Aasmaa taotleb kuulata ringkonnakohtus tunnistajana üle V.I. ja tühistada maakohtu otsus J. Illissoo süüdimõistmises

§ 121ning § 136 lg 1 järgi.

Ta palub teha uue otsuse, millega mõista J. Illissoo esitatud süüdistustes õigeks süüteokoosseisu puudumise tõttu. Kaitsja vaidlustab kohtuotsuse täies ulatuses ja leiab, et otsus tuleb tühistada KrMS § 338 p 1 ja 3 sätestatud alustel. Viru Maakohus on rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kohus on hinnanud tõendeid, eirates KrMS § 61 põhimõtteid ja sellest tulenevalt on esimese astme kohtu olulised kriminaalmenetluse rikkumised viinud kohtu ka materiaalõiguse väärale kohaldamisele. Kohus on rajanud süüdimõistva kohtuotsuse sisuliselt ühele otsesele tõendile – kannatanu A.I. ütlustele. Samas on süüdistatav ise eitanud oma süüd ja andnud ka vastavasisulisi ütlusi. Kohtus andis kannatanu A.I. ütlusi poja vägivaldsusest kodus elades, viidates muuhulgas asjaolule, et viimane on rünnanud ka tema abikaasat V.I. . Sellest tulenevalt taotles kaitsja KrMS § 297 lg 2 alusel kohtus V.I. ülekuulamist, kuivõrd tema ülekuulamisega saanuks hinnata kannatanu ütluste usaldusväärsust tervikuna. Juhul kui A.I. liialdas oma ütlustes väidetega J. Illissoo vägivaldusest, saanuks teha järelduse tema ütluste usaldusväärsusest tervikuna. Kohus, jättes kohtus tunnistajana V.I. üle kuulamata, rikkus KrMS § 14 sätestatud võistlevuse 3 põhimõtet, kuivõrd ei võimaldanud kaitsjal isikulise tõendiallika esitamisega seada kahtluse alla kannatanu ütlusi. Kiirabi kutsus A. I tunnistaja Ü. M mitu päeva peale väidetavat sündmust. V.I. isikuna, kes elab koos A. I. osanuks anda kohtus ka ütlusi kannatanu vigastuste tekitamise aja kohta. Lähtudes ülaltoodust taotleb kaitsja ringkonnakohtus tunnistajana V.I. ülekuulamist. Muuhulgas on maakohus põhjendanud J. Illissoo süüdimõistmist asjaoluga, et ta on ka varem vägivallatsenud ning toonud esile juhtumi, kus temale määrati 1000 krooni suurune „trahv“. Poolte vahel puudub vaidlus, et nimetatud juhtumis lõpetati J. Illissoo suhtes kriminaalmenetlus KrMS § 202 alusel, kuigi vastavat menetlusdokumenti kohtuistungil ei uuritud. Kaitsja hinnangul on KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse eelneva lõpetamise arvestamine konkreetse süüteo tõendamiseseme tõendite hindamisel lubamatu. Põhiseaduse § 22 sätestab, et kedagi ei tohi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. KrMS § 202 alusel tehtud määrus ei ole käsitatav süüdimõistva kohtuotsusena. Seega puudub kohtul õigus arvestada nimetatud asjaoluga ka võimalikes alternatiivsetes kriminaalasjades süüdistatava suunitluse või kuriteole eelnenud käitumise kohta. KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamisega nõustumine ei eelda seda, et isik oleks tunnistanud ennast väidetavas kuriteos süüdi. Oportuniteediga kriminaalmenetlust lõpetades hinnatakse üksnes hüpoteetilist süüd. Kaitsja viitab Riigikohtu lahendile kriminaalasjas nr 3-1-1-94-04 ja märgib, et nn sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on kaasuse lahendamisel asjakohased ning võivad mõjutada tõendite hindamist. Käesolevas asjas ei kuulanud Viru Maakohus üle tunnistajana V. I ja arvestas oma siseveendumuse kujundamisel ka eelneva KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamise faktiga, mis võisid enesega kaasa tuua väära kohtuotsuse tegemise. Kaitsja leiab, et süüdistuses

§ 136lg 1 järgi puuduvad J.

Illissoo tegevuses ka objektiivse teokoosseisu tunnused, kuivõrd kannatanul oli võimalik peale väidetavat küüni kinnipanekut sealt ise hõlpsasti väljuda. Dokumentaalsete tõenditega on tõendatud, et põranda ja ukse vahel oli tühimik. Ringkonnakohtu määruse sisu Tartu Ringkonnakohus jättis 29.12.2009 määrusega J. Illissoo kaitsja A. Aasmaa apellatsiooni Viru Maakohtu 21.10.2009 otsusele läbi vaatamata. Määruskaebuses esitatud taotluse sisu Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2009 määrusele esitas J. Illissoo kaitsja A. Aasmaa määruskaebuse Riigikohtule apellatsiooni läbi vaatamata jätmise tühistamiseks ja kriminaalasja saatmiseks ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Riigikohtu määruse sisu Riigikohus 14.04.2010 määrusega nr 3-1-1-25-10 tühistas Tartu Ringkonnakohtu 29.12.2009 määruse J. Illissoo süüdistusasjas

§ 121

ja § 136 järgi ja saatis kriminaalasja Tartu Ringkonnakohtule uueks arutamiseks ning rahuldas kaitsja määruskaebuse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel, paludes see rahuldada. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Viru Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. 4 Ringkonnakohus, kuulanud ära tunnistaja, süüdistatava, kaitsja ja prokuröri ning olles kontrollinud maakohtu poolt hinnatud tõendeid, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p

1. Apellatsioonis leiab süüdistatava kaitsja, et Viru Maakohus jättis põhjendamatult rahuldamata tema kohtuistungil esitatud taotluse kuulata üle V.I. kannatanu A.I. ütluste usaldusväärsuse hindamiseks. Sellega aga rikkus Viru Maakohus KrMS § 14 sätestatud võistlevuse põhimõtet. Taotluse V.I. ülekuulamiseks esitas kaitsja ka ringkonnakohtule. Tartu Ringkonnakohus rahuldas kaitsja taotluse ning kuulas tunnistaja kohtuistungil üle. V.I. ütluste kohaselt ei käi tema abikaasa A.I. ja poeg Jaan Illissoo omavahel läbi, nad praktiliselt ei suhtle omavahel. Ka tema ise ei suhtle A.I. ga, sest nad elavad omaette. Tunnistaja ütluste kohaselt nägi tema A.I. d
2. juunil 2008 hetkel, kui ta tuli koju. Sellel momendil oli A.I. nende majapidamise kuuris ja ta oli ärkvel. Küüni uks oli tema mäletamist mööda avatud kui ta koju jõudis. Küüni uks on suletav metallist põõnaga, raudlatiga ning kui uks on põõnaga suletud, siis pole seda võimalik seestpoolt avada. Kuuri uks ei ulatu maani, vaid on maapinnast kõrgemal. Kui kõrgel täpselt tunnistaja öelda ei osanud, kuid kinnitas, et ukse alt mahuvad koerad läbi ja tema arvates oleks ka A.I. olnud võimeline sealt läbi pugema. V.I. ütluste kohaselt ta ei näinud V.I.
3. juunil 2008 vigastusi, kuid ta ei vaadanud ka, sest nad ei suhtle abikaasaga. Mingit vestlust sellel teemal tema ja abikaasa vahel toimunud ei ole. Tema nähes ei ole Jaan Illissoo A.I. d kunagi löönud. Poeg ei ole ka tema suhtes vägivalda tarvitanud. Nähtuvalt V.I. ütlustest, leiab ringkonnakohus, et need ei kinnita ega ka lükka ümber A.I. väiteid tema ja Jaan Illissoo vahel
4. juunil 2008 vahel toimunud konflikti kohta, sest ta sisuliselt ei suheldud konflikti osapooltega nimetatud päeval. Samas ei anna V.I. ütlused millegagi alust seada kahtluse alla A.I. ütlused selle kohta, et Jaan Illissoo kasutas
5. juunil 2008 tema suhtes vägivalda ning sulges ta seejärel küüni. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga, et nn sõna-sõna vastu situatsioonides peab kohus erilise tähelepanelikkusega arvestama kõigi asjaoludega, mis on kaasuse lahendamisel asjakohased ning võivad mõjutada tõendite hindamist. Ringkonnakohtu arvates on maakohus kohtuotsuses arvestanudki kõiki kriminaalasjas kogutud tõendeid. Nii on kohus arvestanud tunnistaja Ü. M ütlusi, milliste kohaselt kohtus ta A.I. ga 2008 juunikuus, kui ta lõikas metsas puid. Ta märkas, et A.I. silm oli sinine, kõrva juures oli kriimustus ning ka lõua juures oli midagi. Tema pärimise peale selgitas V.I. , et paar päeva tagasi oli poeg Jaan talle kallale tulnud ja pärast lohistanud teda mööda maad. A.I. selgitas veel, et poeg tuli talle kallale metsa lõikamise pärast. Tunnistaja ütluste kohaselt helistas ta politseisse, sest A.I. vajas tema meelest abi. Politseisse helistamisega oli nõus ka kannatanu. Seega kinnitavad Ü.M. ütlused kaudselt A.I. ütlusi tema ja poja vahel toimunud konflikti kohta. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Jaan Illisood süüstava tõendina õigustatult arvestanud OÜ Tapa Perearstikeskuse tõendit nr 72, millest nähtub, et
6. juunil 2008 diagnoositi A.I. vasaku silma alune hematoom, parema kõrva ja selja hematoom. Seega langevad A.I. objektiivselt tuvastatud vigastused kokku kannatanu ütlustega, kuhu Jaan Illissoo löögid teda tabasid. Samas ei eita ka Jaan Illissoo asjaolu, et
7. juunil 2008 viibis ta Tapa vallas XXX külas XXX talus ja käis ka metsalõikust vaatamas, sest ei olnud rahul seal toimuvaga. Kuivõrd Jaan Illissoo kinnitab endapoolset pahameelt seoses puude lõikamisega, siis on ringkonnakohtu arvates alus lugeda usaldusväärseteks ka A.I. ütlused, et tema ja poja vaheline konflikt sai alguse nimelt puudelõikuse pärast. Lugedes tõesteks A.I. ütlused konflikti ajendi kohta, puudub ringkonnakohtul igasugune alus kahelda ka A.I. teistes konflikti puuduvates ütlustes, seda enam, et neid kinnitavad ka ülalesitatud tõendid. Eeltoodud asjaoludel loeb ringkonnakohus tõendatuks, et
8. juunil 2008 lõi Jaan Illisso korduvalt A.I. d ning ümberlükatuks Jaan Illissoo ennast õigustavad vastupidist väitvad ütlused. 5 Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis märgituga selles, et kahtlustatava või süüdistatava nõusolek KrMS § 202 alusel kriminaalmenetluse lõpetamiseks ei ole käsitatav süü ülestunnistusena. Samas ei saa nõustuda apellandiga, et maakohtu poolt selle fakti äramainimine oleks kohtu viinud n.ö eksiteele ja endaga kaasa toonud väära kohtuotsuse tegemise. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus süüdistatava süü lugenud tõendatuks tõendite kogumiga, s.o kannatanu A.I. ja tunnistaja Ü.M. kokkulangevate ütlustega ja OÜ Tapa Perearstikeskuse tõendiga. Apellandi märgitud varasemale vägivallajuhtumile on maakohus viidanud vaid seoses süüdistatava ütluste usaldusväärsuse kontrollimisega ning süüdistatava ja kannatanu omavahelistele suhetele hinnangu andmisega. Omaette süütõendina kohus seda asjaolu käsitlenud ei ole. Asja materjalidest nähtuvalt ei ole maakohus tõepoolest nimetatud materjale kohtuistungil otseselt uurinud, kuid nii Jaan Illissoo kui ka A.I. on kinnitanud taolise juhtumi toimumist.

§ 121näeb ette vastutuse teise isiku kehalise väärkohtlemise eest.

Ringkonnakohus leiab, et lüües A.I. d korduvalt rusikaga näkku ja maas lamavat kannatanut ka jalaga reite ja selja piirkonda, põhjustas Jaan Illissoo A.I. le tervisekahjustuse hematoomide näol ning füüsilist valu. Seega on Jaan Illissoo poolt täidetud

§ 121kvalifitseeritava kuriteo objektiivne süüteokoosseis.

Lüües A.I. d rusikate ja jalgadega tegutses Jaan Illisoo otsese tahtlusega, sest täiskasvanud, süüvõimelise isikuna sai ta aru, et temapoolsed löögid tekitavad kannatanule vähemalt valu. A.I. ütlustega, milliste kohaselt sundis Jaan Illissoo teda 22. juunil 2008 sisenema nende majapidamises asuvasse heinaküüni, misjärel süüdistatav sulges selle ukse raudlatiga nii, et tal puudus väljapääs, loeb ringkonnakohus tõendatuks Jaan Illissoo süü

§ 136lg 1 järgi.

Arvestades Jaan Illissoo varasemat käitumist 22. juunil 2008 ning A.I. ütluste usaldusväärsust tema kehalise väärkohtlemise osas, puudub ringkonnakohtul alus kahelda A.I. ütlustes ka tema heinaküüni sulgemises osas.

§ 136näeb ette vastutuse teiselt isikult seadusliku aluseta vabaduse võtmise eest.

Vabaduse all tuleb käesoleva paragrahvi puhul mõista liikumisvabadust ning sellest tulenevalt on vabaduse võtmine käsitletav isikule liikumistakistuse loomine. Ringkonnakohus leiab, et sundides A.I. d sisenema XXX talu majapidamises asuvasse heinaküüni ning sulgedes selle uksed väljastpoolt raudlatiga, mistõttu puudus võimalu küüni uste seestpoolt avamiseks, lõi Jaan Illissoo A.I. le liikumistakistuse. Samas puudus Jaan Illissool igasugune seaduslik alus A.I. lt vabaduse võtmiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et oma tegevusega on Jaan Illissoo täitnud

§ 136lg 1 järgi kvalifitseeritava süüteokoosseisu objektiivse külje.

Sulgedes A.I. heinaküüni taoliselt, et viimasel puudus võimalus sealt väljumiseks, sai Jaan Illissoo aru, et tekitab A.I. le liikumistakistuse, mis oligi tema tegevuse eesmärgiks. Seega tegutses Jaan Illissoo otsese tahtlusega. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis esitatud väitega nagu puuduks Jaan Illissoo käitumises

§ 136lg 1 ettenähtud süüteo objektiivne külg, sest apellandi arvates oli A.I.

võimalus sealt hõlpsasti maapinna ja küüniukse vahel olevast avausest väljuda. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt on XXX talu heinaküüni uste ja maapinna vahel tühimik, mille kõrguseks on 21 cm (tl 26-28). Ringkonnakohus leiab, et 21 cm tühimik maapinna ja küüni uste vahel on ilmselgelt ebapiisav, et selle kaudu oleks võimalik väljuda inimesel. Seda enam 73- aastasel isikul. 6 Aarne Sarjas Viivi Tomson 7 Ago Kutsar