p 3,7 ja
lg 1,2;
lg 2;
lg 2 p 2;
lg 2 p 2;
märtsi 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Sergei Skripkin`i kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp ja vanemprokurör Kretel Tamm Prokurör vanemprokurör Kretel Tamm Tõlk Anna Jänes Süüdistatav Sergei Skripkin isikukood: 35405082742; elukoht: XXXXXX XX XX, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Toomas Alp RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-dest 337 lg 1 p 4; 338 p 1, 2, 4; 340 lg 4 p 1, 3, 4; ringkonnakohus otsustas : 1.Tühistada Tartu Maakohtu 12.märtsi 2010 otsus kriminaalasjas nr 1-09-12693 osaliselt, so. 1.1 Sergei Skripkini õigeksmõistmises
lg 2 p 2 järgi; 1.2 Sergei Skripkini süü mittetõendatuses süüdistuses
§-de 25 lg 1, 2 –114 p 3, 7 järgi ja selle süüdistuse ümberkvalifitseerimises ning Sergei Skripkini süüditunnistamises ja karistamises
§-de 25 lg 1, 2 – 115 järgi ja
lg 2 järgi
sätete kohaldamisega; 1.3
2. Süüdi tunnistada Sergei Skripkin
p 3, 7 - § 25 lg 1, 2 ja § 405 lg 2 järgi ning mõista talle karistuseks
3. Süüdi tunnistada Sergei Skripkin
4.
lg 1 alusel lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõista Sergei Skripkini liitkaristuseks 6 (kuus) aastat vangistust.
lg 2 p 2 ja § 418 lg 2 p 2 järgi ning süüdi
Sama maakohtu otsusega leiti, et S. Skripkini süüdistus
p 3,7 ja
Skripkini toimepandud tegu ümber ja tunnistati S. Skripkin süüdi
ja
lg 1,2 järgi ning
lg 2 järgi, mõistes karistuseks
lg 1 sätteid kohaldades 5 aastat vangistust.
Skripkini liitkaristuseks 5 aastat vangistust. Maakohus arutas S. Skripkinile esitatud
p 3, 7 ja
lg 1, 2 ning
lg 2 süüdistust selles, et tema 10.03.2009 kella 14.30 ajal viskas Tartumaal XXX XXX tänav 30 maja õues, maja akna suunas lõhkeseadeldise, käsigranaadi, eesmärgiga tappa samas majas viibinud J.S. , S.A. ja P.O. Granaat lendas vastu maja seina, aknast mööda, kust põrkas elumaja ette lumme ning plahvatas, mistõttu majas viibinud isikud viga ei saanud. Seejärel, eesmärgiga tappa J. S, S. S ja P. O, tõi S. Skripkin oma elukohast Kallaste XXX tänav 29 jahipüssi ning tulistas XXX tänav 30 asuva maja õues elutoa aknast tuppa, kus viibisid eelpool nimetatud isikud, kuid ei tabanud neid. Seejärel lubas S. Skripkin kõik maha lasta ja sisenes majja, kus viibisid J. S, S. A ja P. O. S. Skripkin tulistas jahipüssist, kuid kuna S. A ja P. O üritasid samal ajal S. Skripkinilt relva ära võtta, tabas lask lage ja keegi viga ei saanud. Kuna S. A ja P. O õnnestus relv S. Skripkinilt ära võtta, ei saanud S. Skripkin rohkem tulistada. 2
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema soetas eeluurimisega tuvastamata ajal, kohas ja isikult ebaseaduslikult, ilma lõhkematerjaliseaduse § 14 lg 1 lõhkematerjali käitlemise loata, lõhkeseadeldisi ja lõhkeseadeldise olulisi osi alljärgnevalt: • Kaks
lg 2 p 2 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises selles, et tema soetas ebaseaduslikult, ilma relvaseaduse § 32 sätestatud relvasoetamisloata või relvaseaduse § 34 sätestatud relvaloata, eeluurimisega tuvastamata ajal, kohas ja isikult suures koguses tulirelvi, tulirelva olulisi osi ja tulirelva laskemoona alljärgnevalt: • Ühe
lg 2 p 2, § 418 lg 2 p 2 järgi ei ole tõendatud.
Skripkini süüdistus
Süüdistuses loetletud tulirelvad ja laskemoon leiti läbiotsimisel majast XXX 29, mis kuulus Georg Skripkinile. Läbiotsimise protokollid ja fototabelid, samuti ekspertiisiaktid tõendavad G. Skripkini majast süüdistusaktis loetletud ebaseaduslike relvade ja laskemoona leidmist ja ära võtmist ning nende relvade ja padrunite laskekõlbulikkust. Maakohus tuvastas, tuginedes muuhulgas Z.S. ja M.M. ja S. Skripkini ütlustele ning kohtumenetluses esitatud tõendile, et G. Skripkin oli Teise Maailmasõja päevil ja pärast sõda 3
Skripkini süüdistus
Skripkini ütlustega. Maakohtu hinnangul ei ole tõendatud, et kõiki süüdistuses viidatud lõhkekehasid, lõhkeainet ja laskemoona oleks S. Skripkin käidelnud, mida maakohus arvestas ka karistuse mõistmisel, mõistes karistuse miinimumimääras.
p 3,7 ja
Skripkini süüdistus
p 3,7 ja
Maakohus tuvastas, tuginedes kohtupsühholoogia-kohtupsühhiaatrilise kompleksekspertiisile nr.7, et S. Skripkin ei olnud kuriteo toimepanemise ajal sündmuskohal erilises emotsionaalses või psühhofüsioloogilises seisundis. Seega oli S. Skripkin süüdiv
Ekspertiisaktis on eksperdid pidanud tõenäoliseks, et S. Skripkinil esines hingelise erutuse seisund. Maakohus, lähtudes Riigikohtu lahendist 3-1-1-86-04 p-st 11.2, märkis, et erutusseisundit ei tõenda psühhiaatriaekspertiis. Kogutud tõendites on süüdistatava ütlused sellest, et teda enne kuriteosündmust kannatanute poolt peksti, rööviti raha, mobiiltelefon ja käekell. S. Skripkin on kinnitanud, kuidas kannatanud oli temalt suitsu küsinud ja siis teda röövinud ning peksnud pähe, kehasse ja pikali löönud. S. Sripkini isa G. Skripkin on tunnistajana ülekuulamise protokollis kinnitanud (kohtumenetluse ajal oli isik surnud), et S. Skripkin 10.03.2009 oli läinud postkontorisse vee- ja elektriarveid maksma, kaasas ka küttepuude ostmise raha 2000 krooni, oli tulnud verise ja vihasena koju; tal oli hammas välja löödud, nägu oli verine, oli väga ärritunud ja vihane. S. Skripkin oli ütelnud, et läheb õpetab neid „kuradeid“, nimesid ei nimetanud; S. Skripkin võtnud oma relvakapist jahirelva ja padruneid. G. Skripkin oli saanud temalt osa padruneid ära võtta, kuid S. Skripkin oli teisest kapist võtnud veel padruneid. G. Skripkin ja tema abikaasa olid püüdnud takistada S. Skripkinit väljumast, kuid S. Skripkin oli väga vihane ning nad ei suutnud teda takistada. G. Skripkini ütluste kohaselt oli S. Skripkin olnud kaine siis, kui kodust ära läks, oli olnud kaine ka siis kui ärritununa ja verisena koju tuli. G. Skripkin ei teadnud kust S. Skripkin granaadi võttis. G. Skripkin on kinnitanud, et XXX 30 majas XXX olid sel päeval joomas mustlane P.O. ja aserbaidžaanlane S.A. ; seal majas toimuvad pidevalt joomingud. S. Skripkini ütlused selles, et teda eelnevalt XXX 30 majas P. O. S.A. ja J. S poolt peksti, on maakohtu hinnangul tõendatud. S. Skripkini ütlused selles, et ta verisena ja vihasena koju tuli, sülitas lahti löödud esihambad suust välja, loputas suud viinaga ja ilmselt ka viina mõningal määral alla neelatas, võttis granaadi ja vaatamata isa keelule lahkus kodust, on tõepärased ning kinnitust leidnud ka G. Skripkini ütlustega. Ka J. S ütlused kinnitavad, et enne kuriteosündmust oli S. Skripkini ja S.A. ja P.O. vahel olnud tüli, mille käigus (1 kd. tl.193-195) S. Skripkini nägu löödi veriseks. Maakohus ei pidanud kannatanute P.O. ja S.A. ütlusi tõesteks selles, et nemad ei peksnud S. Skripkinit enne kuriteosündmust. Maakohus leidis, et kuna S.A. ja P.O. on korduvalt kriminaalkorras vägivallakuritegude ja muude kuritegude sh röövimiste eest süüdi mõistetud isikud, on tõenäoline, et nad püüavad vägivallaakti S. Skripkini kallal muuta olematuks ning mitte avaldada kogu tõde toimunu kohta. S.A. , P.O. ja J.S. ütlustest nähtub, et neil oli majas napsivõtmine ja S. Skripkiniga läks rüseluseks. 4
lg 1,2-
ja
Asjaoludest tulenevalt leidis maakohus, et kannatanud S.A. , P.O. ja J.S. oma eelneva ebaseadusliku tegevusega – tõsise isikuvastase ründega- olid S. Skripkinit tugevalt provotseerinud, mistõttu oli S. Skripkini tegevus suunatud oma õiguste kaitsele. Arvestades S. Skripkinil esinenud emotsionaalset hingelise erutuse seisundit, ei tegutsenud ta adekvaatselt, tema võime oma tegusid juhtida oli kõrgest emotsionaalsest pingest tingituna piiratud. Eeltoodud Riigikohtu 7.10.2004 nr. 3-1-1-86-04 lahendis toodud seisukohta on kohus ülalpool selgitanud. Maakohus tuvastas teo asjaolude põhjal, et S. Skripkin tegutses kuriteo toimepanemisel tugevas emotsionaalses hingelise erutusseisundis. Hingelise erutuse seisund on ühtaegu ka käsitletav kergendava asjaoluna karistuse mõistmisel. Karistuse mõistmine 5
Raskendavad asjaolud puuduvad. S. Skripkinile karistuse mõistmisel arvestas kohus seda, et tal ei ole kehtivaid karistusi. Maakohus leidis, et ei ole tõendatud, et kõik süüdistuses nimetatud lõhkekehad, lõhkeaine ja laskemoon oleks S. Skripkini poolt käideldud. Seda arvestab kohus ka karistuse mõistmisel, jättes karistuse miinimumimäärale. Apellatsioonides esitatud taotluse sisu S. Skripkini kaitsja T. Alpi apellatsioon Apellatsioonis taotleb kaitsja S. Skripkini õigeksmõistmist
Skripkini 10.03.2009 toimunud süüdistusepisood
lg 1 ja § 120 järgi ning vähendada temale mõistetud karistust, lugedes temal karistus kantuks Tartu Ringkonnakohtu otsuse tegemise aja seisuga apellatsioonimenetluses. Maakohtu poolt ümberkvalifitseerimise osas leiab kaitsja, et ei ole õige kvalifitseerida S. Skripkini tegevust täiendavalt
lg 1,2-
järgi ning
puhul on kaitsja seisukohal, et kohaldamisele kuulub
Maakohtu põhjenduste kohaselt on objektiivselt tõendatud, et S. Skripkini visatud lõhkekeha ei olnud lahinggranaat, vaid oli õppegranaat väikse kahjustusraadiuse tõttu. Kaitsja leiab, et S. Skripkinil ei saanud olla objektiivselt ettekujutust selles, et õppegranaat üldse ümbrusele mingit kahju tekitab ja et õppegranaat on käsitletav lõhkeseadeldisena. S. Skripkini eelduse kohaselt ei oodanud tema granaadi viskamisel muud kuid pauguefekti, mis pidi temale füüsilist ja varalist kahju tekitanud isikuid hirmutama. Subjektiivse külje elemendi - tahtluse puudumise tõttu (isik ei teadnud, et tegemist võib olla lõhkeseadeldise või lõhkeainega), kuulub kaitsja arvates S. Skripkini tegevus selles osas kvalifitseerimisele
lg 1 järgi.
ideaalkonkurents esineb vastavalt tagajärge ettenägeva paragrahviga üksnes juhul, kui selline tagajärg teoga ka reaalselt põhjustati. Kui kahjulikku tagajärge ei saavutatud, siis vastutab süüdlane üksnes plahvatuse tekitamise eest. Plahvatuse tekitamisega on hõlmatud mistahes isikuvastase süüteo toimepanemise võimalikkus, seetõttu ei vaja selline tegu täiendavalt kvalifitseerimist
eriosa teiste koosseisude katsetena. Veel enam, kui faktilist tagajärge ei saabunud, puudub võimalus öelda, millise konkreetse tagajärje soovimist süüdlane soovis. Võimalus teoorias siiski jääb, näit. juhul , kui süüdlane oma tahtlust enne teo toimepanemist selgesõnaliselt väljendab, näit " Ma lasen ta õhku ! ". Kaitsja leiab, et eeltoodu on S. Skripkini kaasuse lahendamisel ebapiisav, kuna S. Skripkini teos siiski esines mitu iseseisvat tegu. Tuleb lähtuda fakti küsimusest. Kui kohus leidis tõenditele tuginedes, et S. Skripkin, olles endast eelneva jõhkra peksmise tõttu endast välja viidud, pidi ette nägema, et majas viibivad inimesed ja sellest hoolimata tulistas aknasse, on kohtu poolt kohaldatud kvalifikatsioon -
lg 1,2 ja
Kuid seda seisukohta vaidlustavad järgmised tõendid: tunnistaja F.G. ja S. Skripkini ütlused. Kogumis leiab kaitsja, et S. Skripkini tegavus kuulub kvalifitseerimisele
lg 1 ja
p 3,7 ja
lg 1, 2 ning § 405 lg 2 järgi kvalifitseeritavate kuritegude toimepanemises, mille eest
Lisaks taotleb prokurör S. Skripkini süüdimõistmist
lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimpanemises, mille eest mõista karistuseks 3 aastat vangistust,
lg 2 p 2 järgi, mille eest mõista karistuseks 1 aasta vangistust.
Skripkinile liitkaristus 14 aastat vangistust.
lg 1 alusel arvestada karistuse kandmise algust alates kahtlustatavana kinnipidamisest, s.o 11.03.2009. Lisaks taotleb prokurör kuulata üle ringkonnakohtuistungil Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi lõhkeseadeldise ja plahvatuse ekspert Heiti Priimets`a. Prokurör leiab, et maakohtu järeldus, mille kohaselt ei ole S. Skripkini süü
lg 1, 2 ja § 114 p 3 ja 7 järgi tõendatud ja tuleb ümber kvalifitseerida
lg 1, 2 ja § 115 järgi, ei vasta uuritud tõenditele ning sealjuures on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Prokurör leiab, et maakohus ei ole otsuses analüüsinud vähimalgi määral prokuröri argumente selle kohta, et S. Skripkini ütlused toimunu kohta ei ole usaldusväärsed ning on jätnud tähelepanuta tõendid, mis viitavad sellele, et röövimist, mida S. Skripkin kohtus kirjeldas, aset ei leidnud. Samas on maakohus tuginenud tunnistajate, näiteks M.M. , Z. S, ütlustele, kes ei ole prokuröri arvates tunnistajad KrMS § 66 mõttes, sest pole ise kogenud kuriteosündmust puudutavaid asjaolusid ega tea vahetult tõendamiseseme asjaolusid puudutavat informatsiooni, vaid on neist asjaoludest saanud teadlikuks hiljem teiste isikute kaudu või andnud ütlusi asjaolude kohta, mis ei puuduta käesoleva kriminaalasja tõendamiseset. Prokurör märgib, et ka karistust põhjendades on maakohus viidanud tunnistajatele, kelle ütlustest nähtuvalt just kannatanud algatasid konflikti, kuid kriminaalasjas ei ole teada ja maakohtus ei ole üle kuulatud ühtegi isikut, kes lisaks kannatanutele ja S. Skripkinile oleks sündmuse alguse juures viibinud, mistõttu said kaitsja taotlusel maakohtus üle kuulatud tunnistajad esitada üksnes oma oletusi või arvamusi süüdistatava ja kannatanu vahel toimunud suhtluse kohta. Prokurör märgib, et asjaolust, mille kohaselt kannatanud panid S. Skripkini suhtes toime röövimise, rääkis ta esimest korda alles kohtuistungil. Kohtueelsel uurimisel rääkis S. Skripkin, et oli tüli, mille põhjust ta ei mäleta. Prokurör märgib, et mingit mõistlikku põhjendust selle kohta, miks S. Skripkin röövimisest varem ei rääkinud, ta ei andnud. Samuti ei osanud S. Skripkin konkreetselt öelda, kes röövis ja kas need olid kõik kolm kannatanut või ainult mõni neist. S. Skripkini põhjendus on selline, et sel ajal, kui ta J. S hoovis juttu rääkis, oli hoovis nii pime, et ta ei näinud isegi, kas seal peale J. S kedagi oli või mitu inimest seal oli. Prokurör on seisukohal, et muud asjas kogutud tõendid näitavad, et see põhjendus ei ole usutav. Politseile tehti väljakutse 10.03.2009 kell 14.37, s.t päevasel ajal, mil märtsi kuus ei ole kindlasti veel pime. Lisaks viitab prokurör 1 kd, lk 37 kahele ülemisele fotole, millelt on näha hoov (kuur) ning kust on näha, et hoovil on aknaavausi ning laudadest seinte vahel paistab kohati valgus läbi. Seega ei ole prokuröri arvates võimalik, et hoovi sisenedes ei saanud S. Skripkin pimeduse tõttu aru, kas seal oli veel teisi inimesi või kes need olid. Prokurör märgib, et S. Skripkini jutt röövimise toimumise kohta on ümber lükatud veel sellega, et sündmuskohale sõitnud politseiametnikud ei saanud esialgu üheselt aru, kes on kannatanu ja kes süüdlane ning kuna ka J. S, S. A ja P.O. olid purjus, võeti ka nemad sündmuskohalt kaasa ja paigutati kainenemisele. Sellega seoses kirjutati arestimajja paigutamisel üles neil olnud esemed, kuid kannatanu mobiiltelefoni nende käes ei olnud. Viimane leiti naela otsa riputatuna sündmuskohalt (läbiotsimise protokoll). Kella pole üldse leitud. S. Skripkini väitel oli temal J. S majja minnes vähemalt 2000 krooni sularaha 500-tes kupüürides. Kainenemisele toimetamise protokollidest nähtub, et raha oli üksnes S. A ja 500-seid on ainult üks, kokku oli S. A raha 865 krooni. Seega tekib prokuröri arvates küsimus, kui S. A ja teised röövisid S. Skripkini raha, et kuhu jäi siis 1500 krooni 500-tes kupüürides. Seega röövimise versioon sellisel viisil nagu esitab seda S. Skripkin, ei vasta prokuröri hinnangul tõele. S. Skripkini ütlustest nähtub, et ta käis enne sündmusi, mis toimusid J. S maja õues ja majas, poes ning arveid maksmas. Poekoti viis viimane koju ära. Prokurör märgib, et tekib küsimus, miks üldse pidi S. Skripkin arveid maksma minnes ja poodi minnes võtma kaasa küttepuude eest tasumiseks mõeldud raha 2000 krooni, sest küttepuud pidi toimetatama ju talle koju, mitte kauplusse või 7
S. Skripkini suhtes läbiviidud kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist nähtub, et S. Skripkinil ei esinenud erilist emotsionaalset või psühhofüsioloogilist seisundit, vaid tavaline alkoholijoove, mida kinnitasid eksperdid ka maakohtus. Maakohus on selle kõrvale heitnud ning tuginenud põhjendamatult üksnes S. Skripkini enda ütlusele, milliseid ei saa prokuröri arvates usaldada. Prokurör on seisukohal, et olukorras, kus S. Skripkin pärast väidetavat rünnet, läks J. S poolt koju (vahemaa on umbes 100 m), otsis välja granaadi, tuli tagasi, pärast ebaõnnestunud granaadiviskamist läks uuesti koju, otsis välja püssi ja laskemoona ning tuli tagasi J. S maja juurde, ei saa rääkida ka äkilise hingelise erituse mõjul toimepandud teost, vaid läbimõeldud kavatsetud käitumisest. S. Skripkini ütlustest nähtub, et tal on kannatanute kohta kujunenud sügav veendumus selles, et tegemist on kurjategijatega, väga halbade inimestega, tema jaoks ei ole oluline kes neist täpselt mida ütles või kuidas käitus.
puhul tuleb tuvastada, et süüdlase käitumise kutsus esile kannatanu käitumine, seega antud juhul kõigi kolme kannatanu käitumine. Antud juhul ei ole aga tuvastatud, et kõik kolm kannatanut oleksid S. Skripkini suhtes toime pannud vägivallateo. Eeltoodust järeldab prokurör, et maakohus on ebaõigesti S. Skripkini süüdi tunnistanud
sätestatud kuriteo toimepanemises.
lg 1 järgi esitatud süüdistusega, samuti
lg 2 järgi esitatud süüdistusega märgib prokurör, et maakohus on jätnud kõrvale lõhkeseadeldise ekspertiisi aktis nr PL-22-09/1164 toodud arvamuse, mille kohaselt sündmuskohal plahvatas suure tõenäosusega lõhkeseadeldis - granaat F-l. Ekspertiisiaktist nähtub, et tegu võis olla ka mõne muu lõhkeseadeldisega kui granaat F-l, kuid ei nähtu, et oleks kahtlusi selles, kas üldse oli tegemist lõhkeseadeldisega. Õppegranaat ei ole lõhkeseadeldis ja selle eesmärk ei ole tekitada plahvatust. Õppegranaat ei tekita sündmuskoha vaatlusest nähtuvat ja ekspertiisaktis kirjeldatud viisil toimunud plahvatust. Prokurör on seisukohal, et maakohus on teinud ekspertiisiaktist ekslikud järeldused, mis ei leia kinnitust ekspertiisiakti uurimuslikust osast. Seetõttu leiab prokurör, et on vajalik kuulata eelnimetatud ekspertiisi teinud ekspert kohtus üle, et selgitada välja, kas eksperdiarvamus, mis antud juhul on antud tõenäolises vormis, tähendab, et tegemist ei pruukinudki olla lõhkeseadeldisega või võis tegemist olla teist liiki lõhkeseadeldisega. Maakohtu istungil taotles prokurör
Skripkini süüdimõistmist üksnes osaliselt, leides, et S. Skripkini süü on tõendatud üksnes osa süüdistuses loetletud laskemoona ebaseaduslikus käitlemises, nõustudes sellega, et nimetatud süüdistuses loetletud tulirelvade osas on tekkinud kahtlus, et need võisid kuuluda ka S. Skripkini isale, kes kohtuistungi toimumise ajaks oli surnud. Erinevalt maakohtust leiab prokurör, et S. Skripkini süü on tõendatud selle laskemoona ebaseadusliku käitlemise osas, mis leiti läbiotsimisel sellest karbist, mille S. Skripkin tema enda poolt maakohtus antud ütluste kohaselt nädal enne 10.03.2009 endale võttis, s.o süüdistus on tõendatud 135 püstolipadruni kaliiber 9 mm Luger, 16 püstolipadruni kaliiber 9 mm Makarov ja 14 revolvripadruni kaliiber 7,62x38R osas. Läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti 10.02.2009 S. Skripkini elukohas XXX XXX 30 tagumisest toast riidekapist padrunikast, milles oli muuhulgas 453 erineva kaliibriga padrunit. Prokurör märgib, et süüdistus on esitatud üksnes nende padrunite kohta, mille omandamiseks ja valdamiseks puudub seda õigustav relvaluba. S. Skripkini ütlused 9
Prokurör märgib, et maakohus on S. Skripkini õigeksmõistmist põhjendades tuginenud väidetele, mille kohaselt kogu
Skripkini isale, kuid nimetatud põhjendus ei haaku eelpoolviidatud läbiotsimisprotokolli juurde kuuluvatelt fotodelt nähtuva infoga, kust on näha, et karp, millest padrunid leiti, kannab märget NATO. Siinkohal juhib prokurör tähelepanu, et NATO standarditele vastava laskemoona kasutamine nõukogude ajal ükskõik, kas hävituspataljonis või miilitsas ei saanud aset leida. Prokurör märgib, et käesolevaks ajaks on kinnistunud kohtupraktika, mille kohaselt just relvaseadus §-le 46 tuginedes sisustatakse laskemoona suure koguse mõiste ja lähtutakse sellest, et suur on laskemoona kogus, mis ületab relvaseaduses lubatud laskemoona koguse piirmäärasid. Kuna antud juhul on tegemist padrunitega, mille kohta relvaluba puudus, ning mille kogus ületab kokku 100-t revolvripadrunit, siis on tegemist
Seega on prokurör seisukohal, et on tõendatud S. Skripkini süü
lg 2 p 2 järgi 135 püstolipadruni Luger kaliiber 9 mm, 16 püstolipadruni Makarov ning 14 revolvripadruni kaliiber 7, 62 x 38R osas. Prokurör ei nõustu maakohtuga, et karistust kergendava asjaoluna tuleks arvestada kuriteo toimepanemist hingelise erutuse seisundis, kuna olles kvalifitseerinud S. Skripkini käitumise
järgi arvestab kohus karistust kergendavat asjaolu topelt, mis ei vasta prokuröri arvates seaduse mõttele. Samuti on maakohus arvestanud karistuse mõistmisel S. Skripkini rahvust ja päritolu märkides, mis ei vasta ka põhiseaduse §-le 12, mille kohaselt kõik on seaduse ees võrdsed ning kedagi ei tohi diskrimineerida rahvuse, päritolu jms alusel. Samas rõhutab prokurör, et maakohus on karistanud S. Skripkinit
sanktsioonis märgitud karistuse maksimummääras, mis ei vasta prokuröri arvates S. Skripkini süü suurusele ega õiguskorra kaitsmise huvidele. Karistuse määramisel tuleks prokuröri arvates aluseks võtta seadusesäte, mis näeb ette kõige raskema karistuse, seega antud juhul
sanktsioon.
Karistust raskendavaid asjaolusid ei ole. Karistuse mõistmisel tuleks arvestada, et antud teo puhul esineb mitu vastutust raskendavat koosseisulist asjaolu. Olles veendunud, et kannatanute näol on tegemist kurjategijatega, asus S. Skripkin teostama kättemaksu ja võttis enda kätte karistamise, milline võim kuulub eranditult riigile ja kohtule. Nagu nähtub S. Skripkini käitumisest ja ütlustest maakohtus, ei arva ta vähimalgi määral, et ta midagi valesti oleks teinud ja näeb hoopis ennast ohvrina. Teo ohtlikkust ja hukkamõistetavust ei vähenda prokuröri hinnangul kuidagi see, kas kannatanud on varasema kuritegeliku taustaga või mitte, nende võimalikud varasemad karistused ei puutu antud juhul asjasse. Prokurör on seisukohal, et nii eripreventiivsest kui üldpreventiivsest seisukohast on oluline, et S. Skripkinile mõistetakse sanktsiooni keskmäära lähedane karistus. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus vaidlesid süüdistatav ja kaitsja prokuröri apellatsioonile vastu, kuid kaitsja apellatsiooni palusid nad rahuldada selles toodud motiividel. Prokurör palus kaitsja apellatsiooni jätta rahuldamata ja enda apellatsiooni rahuldada selles toodud põhjendustel ning karistada süüdistatavat lõpliku karistusega 12 aastat vangistust. Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, EKEI eksperdi Heiti Priimetsa ja prokuröri ning kontrollinud maakohtu poolt hinnatud tõendeid, leiab, et prokuröri apellatsioon on osaliselt põhjendatud ja kuulub rahuldamisele, kaitsja apellatsioon rahuldamisele ei kuulu. Maakohtu otsus tuleb tühistada osaliselt, so 10
lg 2 p 2 järgi; - Sergei Skripkini süü mittetõendatuses süüdistuses
lg 1, 2 –
p 3, 7 järgi ja nimetatud süüdistusee ümberkvalifitseerimises ning Sergei Skripkini süüditunnistamises ja karistamises
lg 1, 2 –
järgi ja
lg 2 järgi
sätete kohaldamisega; -
Maakohtu otsus tuleb selle tühistada asjaoludel, milliseid ringkonnakohus esitab allpool. Maakohtu poolt ümberkvalifitseerimise osas leiab kaitsja, et ei ole õige kvalifitseerida S. Skripkini tegevust täiendavalt
lg 1,2 -
järgi ning
lg 2 puhul on kaitsja seisukohal, et kohaldamisele kuulub
Skripkini tegevus kuulub kvalifitseerimisele
lg 1 ja
Ringkonnakohus kaitsja seisukohtadega ei nõustu ja esitab sellekohased põhjendused seoses prokuröri apellatsiooni rahuldamisega allpool. Ringkonnakohus leiab, et prokuröri apellatsioonis esitatud seisukohad ja põhjendused väärivad tähelepanu ja sellest tulenevalt tuleb maakohtu otsus tühistada süüdistuse kvalifikatsiooni ja mõistetud karistuse osas ning S. Skripkin tuleb süüdi tunnistada
p 3, 7 - § 25 lg 1, 2 ja § 405 lg 2 järgi ning
lg 2 p 2 järgi ja mõista talle karistus.
lg 1 alusel tuleb lugeda kergemad karistused kaetuks raskeima karistusega ja mõista liitkaristus. Ringkonnakohtus andis süüdistatav ütlusi selles, et ta ei mäleta mis juhtus süüdistuses märgitud ajal. Samas jällegi temale kaitseversioonina vajalikku ja õigustavat esitas detailselt. Ta väitis, et oli kaine sellel päeval. Hiljem temal tuvastatud joobe kohta pakkus välja, et see tekkis suu loputamisest viinaga kui kannatanud olid teda peksnud. Kannatanutega puutus sel päeval esimest korda kokku siis, kui tuli poest rattaga. Nad olid peaaegu naabrid ja üks neist, J.S. küsis suitsu. Ta pani ratta ära ja läks andis suitsu. See oli J. S elukohas. Seisid ja tegid suitsu. Tal oli seljas kombinesoon ja rihma otsas mobiil ja keegi järsku haaras sellest, ning ta sai löögi. Ta ei näinud lööjat. Teda löödi vastu pead ja näkku ning rohkem ei mäleta. Ilmselt kaotas teadvuse. Seejärel tõusis ja läks koju. Süüdistatav pakkus lööjatena välja P.O., S.A. ja keegi oli veel. Seejärel läks ta koju ja ei tea kui palju aega möödus. Võttis külmkapist viinapudeli, kuna nina oli murtud ja hambad välja löödud ja loputas viinaga suud ämbri kohal. Siis võttis kapist kastist granaadi ja läks tagasi. See ei olnud tema granaat. Ta oli enne leidnud selle kasti kapist, kus see granaat sees oli. Neil oli koridoris kapp ja seal olid isa ja tema jahiriided. Süüdistatav arvas, et see kast oli isa oma. Enne seda sündmust mitu päeva varem ta leidis selle kasti ja sai aru, et see on isa oma. Seal oli ainult üks granaat. Ta võttis selle granaadi kaasa. Süüdistatav väitis „ ma ei mäleta, mis ma mõtlesin sellega teha. Ma olen varem armees lõhkekehadega kokku puutunud. Ma läksin granaadiga ja mõtlesin neid hirmutada, et nad annaksid mu asjad tagasi. Ma jõudsin hoovi, viskasin granaadi, seisin ja hakkasin siis minema ning kuulsin, kuidas nad mulle roppusi karjusid. Meil jutuajamist rohkem ei olnud. Siis kui ma kõndisin, siis keerasin detonaatori välja, vajutasin splindile, tõmbasin rõnga välja viskasin nurka ja läksin eemale. Ma ei mõelnud, et midagi juhtub. Mõtlesin, et hirmutan neid ja annavad siis mu asjad tagasi. Seal on majad ümberringi ja ma teadsin, et midagi ei juhtu sellest. Ma olin granaadist umbes 15 m kaugusel. Kui ma granaadi viskasin, siis ma ei varjunud, ma seisin seal, kus on neil värav. Kui see granaat lõhkes, siis ma ei saavutanud seda, mida tahtsin. Nad karjusid mulle ebatsensuurseid sõnu. P. O, S. A ja J. S õues ma ei näinud, aga ma kuulsin nende häält hoovis. Ma natuke seisin ja siis läksin koju. Pärast võtsin kapist püssi ja läksin püssiga. Ma ei mäleta, miks mul oli püssi vaja. Ma olen elu aeg olnud jahimees ja tean, et ei tohi isegi sihtida inimese pihta. Kui viskasin granaadi ja läksin koju, siis vahepeal mul kellegagi ei olnud sõnavahetust. Ma ei mäleta, mis laskemoona ma kaasa võtsin. Ma arvan, et ma võtsin ühe padruni 11
Skripkini süüdistus
p 3,7 ja § 25 lg 1,2 järgi ei ole tõendatud ning tema tegu vastab
Kaitsja on apellatsioonis alternatiivtaotlusena asunud seisukohale, et S. Skripkin peaks vastutama üksnes
ütluste kohaselt olid inimesed majast väljunud ajal, kui S. Skripkin maja akent tulistas, ning vastavalt S. Skripkini enda ütlustele oli tema sooviks isikuid hirmutada. Sellest tulenevalt on kaitsja seisukohal, et S. Skripkini tegu ei saa kvalifitseerida
ja § 25 lg 1,2 järgi, vaid õige on kvalifikatsioon
Selleks, et kindlaks teha süüteokatse koosseisu subjektiivne külg ehk S. Skripkini tahtlus, on vajalik ringkonnakohtul tuvastada, millisele eriosa normile S. Skripkini tegu vastab - kas
p 3,7 nagu leiab prokurör või
nagu on leidnud maakohus või
§-ile 120 nagu on alternatiivtaotlusena leidnud kaitsja. Ringkonnakohus märgib, et üldistavalt erinevad
ja § 115 selle poolest, et viimane on tapmise privilegeeritud koosseis, mis eeldab erilise isikutunnusena kannatanupoolsest vägivallast või solvamisest tingitud tugevat hingelist erutusseisundit. Provotseeritud ründe puhul
koosseisu mõttes on tugev hingeline erutusseisund sellise emotsionaalse pinge tõttu tekkinud seisund, mille tulemusena ei ole isik võimeline aru saama oma tegudest ja nende juhtimine on seetõttu piiratud. Küll tuleb siinkohal rõhutada, et tegemist ei ole hinnangu andmisega isiku süülisusele, vaid emotsionaalsele seisundile. Eelnimetatud seisukohale on õigesti asunud ka maakohus. Samas ei nõustu ringkonnakohus maakohtu analüüsi ja järeldusega, et S. Skripkin tegutses hingelise erutuse seisundis ning põhjendab seda alljärgnevalt. Tuvastamaks, kas S. Skripkinil esines teo toimepanemise ajal tugev hingeline erutusseisund, tuleb analüüsida vahetult kuriteole eelnenud sündmusi ning tuvastada selline kannatanutepoolne vägivald, mis oleks tinginud S. Skripkinile seisundi, milles ta ei olnud võimeline aru saama oma tegudest eelkõige nende juhtimise piiratuse tõttu. Maakohus, tuginedes M.M. ja G. Skripkini ütlustele leidis, et S. Skripkini kallal oli enne tema poolt toimepandud kuriteosündmust rakendatud vägivalda, mille tulemusena sai viimane kehavigastusi. Lisaks viitas maakohus J. S, Z. S ning S. Skripkini ütlustele. Eeltoodud tõenditele tuginedes asus 12
puhul on oluline, et tekkiv tugeva hingelise erutusseisundi mõju toimepanija psüühikale oleks vahetu, s.t tekkinud vahetult pärast vägivallaakti. S. Skripkin ei tegutsenud aga vahetult, kuna sellisel juhul ei oleks S. Skripkin sündmuskohalt lahkunud, vaid tõenäolisemalt kasutanud kuriteo toimepanemiseks vahendeid, mis oleksid talle kättesaadavad olnud just sündmuskohal. Ebausutav on, et erutusseisund, milles isik ei suuda oma tegusid juhtida, kestaks sedavõrd kaua, et isik jõuaks mõelda ning valida kuriteo toimepanemise vahendeid ning veendudes ühe vahendi mitteküllaldases efektiivsuses suunduks valima uut vahendit. Ringkonnakohus möönab, et S. Skripkini teo toimepanemise eesmärgiks oli ilmselt kannatanutele kättemaksmine, millest ajendatuna tõi S. Skripkin oma elukohast käsigranaadi ning nähes, et tegemist on ebaefektiivse vahendiga, tõi pärast granaadi äraviskamist mõne aja möödudes kannatanute tulistamiseks jahipüssi. Ambulatoorse kohtupsühhiaatrilise-psühholoogilise kompleksekspertiisi akti nr 7 kohaselt ( 2 kd tl 135138) ei olnud S. Skripkin temale inkrimineeritavate tegude toimepanemise ajal erilises emotsionaalses või psühhofüsioloogilises seisundis. Ta oli alkoholijoobe seisundis. S. Skripkin oli temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal tulenevalt oma psüühilisest seisundist, võimeline oma tegudest aru andma ja oma tegusid juhtima. Samuti on akti arvamuses märgitud, et süüdistataval esinev traumajärgne ajukahjustuse sündroom ei esinenud tal temale inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal. Maakohtus üle kuulatud ekspert-psühholoog Ülle Sööt selgitas (3 kd tl 23-25), et süüdistatav ei olnud teo toimepanemise ajal erilises emotsionaalses seisundis. Oli joobeseisund, kus tüüpilised tunnused on agressiivne käitumine, raskus on oma tegevust kontrollida ja peatada. See oli joobele omane emotsionaalne seisund, kus domineerivad erutusprotsessid. Samuti andis kohtus selgitusi ekspert-psühhiaater Kersti Pedakmäe (3 kd tl 26-28), kes selgitas muuhulgas kohtule, et süüdistatav tegutses mõtestatult, ta oskas minna koju, otsida, kus olid hiljem granaadid ja padrunid. S. Skripkini antud seletuses, et ta tahtis kannatanuid karistada pole midagi haiguslikku. See oli joobes inimese arusaam kuidas tekkinud situatsiooni lahendada. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et igasugune teo toimepanemine on sageli seotud mitmete erinevate emotsioonidega, kuid
koosseisu puhul tuleb arvestada, et emotsionaalses reaktsioonis ja sellele vastavas käitumises peab olema teatav arusaadavus, teatav arusaadav põhjus, mistõttu pole aktsepteeritav äärmiselt ülemäärane emotsionaalne reaktsioon. Emotsionaalset reaktsiooni tuleb aga hinnata vägivalla või solvamise all. Lisaks on õiguskirjanduses väljendatud seisukohta, et emotsioon peab olema tapmistegevuse juures valitsev, kuid tegemist ei tohi olla isiksusest tuleneva ülereageerimisega. S. Skripkini ütluste kohaselt kannatanud solvasid teda, ent kriminaalasja materjalides puuduvad igasugused tõendid selle kohta, millised olid kannatanutepoolsed solvangud ning selle kohta, et just nimetatud solvangutest tingituna tekkis S. Skripkinil hingeline erutusseisund, mille tulemusena ei saanud viimane oma tegusid juhtida. Siinkohal on ringkonnakohus 15
Kuna S. Skripkini poolt toimepandud teol puuduvad reaalsed tagajärjed ehk kannatanute surm jäi saabumata, on tegemist süüteokatsega. Subjektiivse külje osas on ringkonnakohus seisukohal, et S. Skripkin tegutses vähemalt kaudse tahtlusega
Kaudset tahtlust iseloomustab eelkõige toimepanija poolt võimaliku tagajärje heakskiitmine või selle saabumisega soostumine. Ühtlasi tuvastatakse subjektiivne külg ka lähtuvalt objektiivsetest koosseisutunnustest. Sellest tulenevalt võib asuda seisukohale, et S. Skripkin pidas võimalikuks kannatanute surma põhjustamist ning oli selgelt motiveeritud kannatanute tapmisele. Vastasel juhul jääb mõistmatuks, miks pidi S. Skripkin pärast granaadi viskamist minema koju jahipüssi järgi ning hiljem veel sellest majja tuppa tulistama. Sealjuures väärib märkimist, et S. Skripkini enda ütlustest ja tema käitumisest võib järeldada just seda, et granaat oli ebaefektiivne vahend, kuna selle abil ei saanud kannatanud vigastada, mistõttu pidas S. Skripkin vajalikuks kasutada kodust võetud jahipüssi. Ringkonnakohus leiab, et ka kuriteo toimepanemise vahendite valik näitab selgelt S. Skripkini teo toimepanemise läbimõeldust ning sihipärast tegutsemist eesmärgiga kannatanute tapmiseks. Lisaks nähtub sündmuskoha vaatlusprotokolli lisadeks olevatelt fotodelt (1 kd, lk 61-67, 92-97) tulistamissuuna kohta, et tulistatud kuul oleks tabanud toas diivanil istuvat isikut. Samas kui võtta aluseks S. Skripkini väide, et ta tegutses vaid sooviga kannatanuid hirmutada, puudub igasugune mõistlik põhjendus, miks oleks S. Skripkin pidanud tulistama just majja sisse eluruumidesse ja diivani suunas, pidamata sealjuures võimalikuks, et keegi eluruumis asuks, istuks ning seetõttu viga saaks. Samuti on siinkohal oluline märkida, et tegemist ei ole juhusliku relvast tulistamissituatsiooniga ja lasuga majja, kuivõrd S. Skripkin oli pikemat aega olnud jahimees, mis tähendab, et isik oli teadlik relva kasutamise võtetest ja tulistamisega kaasuvatest tagajärgedest. Kuivõrd süüdistatav oli hea kogemusega laskur möönis ta ka ringkonnakohtus, et oleks relvast tulistades võinud soovi korral tabada sihtmärki ka enda elukohas asudes. Objektiivsete tunnuste kohta märgib ringkonnakohus, et S. Skripkin oli alustanud
§-s 114 p 3,7 sätestatud teo toimepanemist
Eeltoodust tulenevalt on ringkonnakohus seisukohal, et S. Skripkin pani oma tegevusega toime
§-des 114 p 3,7 ja 25 lg 1,2 sätestatud kuriteo, so tapmise katse kahe või enama isiku suhtes lõhkeseadeldise kasutamisega. Ringkonnakohus ei nõustu kaitsja seisukohaga, mille kohaselt tuleb S. Skripkini tegu kvalifitseerida
järgi kogumis
§-ga 405 lg 1, kuivõrd S. Skripkin alustas tapmise toimepanemist ehk ähvarduse realiseerimist, mistõttu ei saa S. Skripkini käitumist käsitleda ähvardusena
Prokurör taotleb apellatsioonis S. Skripkini süüdimõistmist
§-de 114 p 3,7 ja 25 lg 1,2 ning 405 lg 2 järgi kogumis. Kaitsja on aga apellatsioonis leidnud, et plahvatuse tekitamisega on hõlmatud mistahes süüteo toimepanemise võimalikkus, mistõttu ei tule tegu eraldi kvalifitseerida ning kuna tagajärge ei saabunud, puudub võimalus tuvastada, millist tagajärge süüdlane soovis. Ringkonnakohus eelnimetatud kaitsja seisukohaga ei nõustu ning märgib, et
sätestatud süütegu on abstraktne ohudelikt ning tõepoolest ei hõlma tegelikku teiste õigushüvede kahjustamist, olles samal ajal erinormiks teistele eriosas sätestatud normidele. Samas ei vii ringkonnakohtu arvates õiglasele tulemusele plahvatuse tekitamisega põhjustatud katsestaadiumisse jäänud tegude kvalifitseerimine
Igal teisel juhul, kui puudub eelnimetatud erinorm ehk plahvatuse tekitamine, tuleb tegu kvalifitseerida 16
Kuna S. Skripkini tegu vastab mitmele süüteokoosseisule, vastutab S. Skripkin
§-de 114 p 3,7 ja 25 lg 1,2 ning 405 lg 2 järgi kogumis. Süüdistus
lg 2 p 2 järgi Maakohus leidis, et süüdistatava süü tulirelvade, tulirelva oluliste osade ja laskemoona ebaseaduslikus käitlemises pole tõendatud ja mõistis ta nimetatud süüdistuses õigeks. Maakohus on S. Skripkini õigeksmõistmisel teinud rõhuasetuse asjaolule, et S. Skripkini isa Georg Skripkin oli II Maailmasõja ja sõjajärgsel perioodil kuulunud hävituspataljoni, töötanud miilitsas ja seetõttu oli tema valdusse jäänud erinevaid tulirelvi ja lõhkeaineid. Kuna maja XXX tn 29 kuulus G. Skripkinile, siis kuulus maakohtu arvates ka temale majas olevate ruumide valdus, samuti oli isa G. Skripkin vastutav majas olevate relvade eest. G. Skripkini kohtueelsel uurimisel antud selgitus ei kinnitavad S. Skripkini süüd. Ringkonnakohus sellise väheveenva selgitusega ei nõustu. Kaitseversioonina on asutud S. Skripkinit kui G. Skripkiniga samas majas (XXX tn 29) elavat poega üldse majas asunud esemetest distantseerima. Maakohus on viidanud S. Skripkini ütlustele, et ta teadis, et isal võis relvi olla, kuid tema ei sekkunud. Ringkonnakohus nõustub prokuröriga selles, et S. Skripkini süü on tõendatud selle laskemoona ebaseadusliku käitlemise osas, mis leiti läbiotsimisel sellest karbist, mille S. Skripkin tema enda poolt kohtus antud ütluste kohaselt nädal enne 10.03.2009 endale võttis, so süüdistus on tõendatud 135 püstolipadruni kaliiber 9 mm Luger, 16 püstolipadruni kaliiber 9 mm Makarov ja 14 revolvripadruni kaliiber 7,62x38R osas. Läbiotsimisprotokolli kohaselt leiti 10.03.2009 S. Skripkini elukohas XXX XXX 30 tagumisest toast riidekapist padrunikast, milles oli muuhulgas 453 erineva kaliibriga padrunit ( 1 kd, läbiotsimisprotokoll lk 112, lk 122-123 fotodel nr 19-22 nähtub padrunikasti leidmine ja järgnevatel fotodel nr 23-38 padrunikastis olnud esemed). Süüdistus on esitatud üksnes nende padrunite kohta, mille omandamiseks ja valdamiseks puudub seda õigustav relvaluba. S. Skripkini ütlused selle kohta, kuidas ta umbes nädal enne sündmust, millega seoses ta kinni peeti, leidis kodust kasti, milles olid S. Skripkini sõnade kohaselt igasugused sõjaasjad, ning võttis need asjad omale, on maakohus põhjendamatult jätnud tähelepanuta. Samas on maakohus samadele ütlustele tuginenud
Maakohus on leidnud, et süüdistuses märgitud tulirelvad ja laskemoon leiti läbiotsimisel majast, mis kuulus G. Skripkinile. Maakohus on süüdistatava õigeksmõistmisel nimetatud episoodis rõhutanud S. Skripkini isa aastakümnete vanust tegevust, kuid G. Skripkini pärastsõjaaegselt hoitud laskemoon (lõhkeseadeldised jne.) ei haaku põhjendusena eelpoolviidatud läbiotsimisprotokolli juurde kuuluvatelt fotodelt nähtuva infoga, kust on näha, et karp, millest padrunid leiti, kannab märget NATO (1 kd, tl 121 foto nr 22). NATO standarditele vastava laskemoona kasutamine nõukogude ajal ükskõik, kas hävituspataljonis või miilitsas ei saanud aset leida. Vastavalt relvaseaduse §-le 46 lg 5 p 1 võib füüsiline isik hoida kuni 100 püstoli- või revolvripadrunit. Seega ka relvaloa alusel ei saa isikul olla rohkem kui 100 püstoli või revolvripadrunit. Käesolevaks ajaks on kinnistunud kohtupraktika, mille kohaselt just relvaseadus §-le 46 tuginedes sisustatakse laskemoona suure koguse mõiste ja lähtutakse sellest, et suur on laskemoona kogus, mis ületab relvaseaduses lubatud laskemoona koguse piirmäärasid. Kuna antud juhul on tegemist padrunitega, mille kohta relvaluba puudus, ning mille kogus ületab kokku 100-t revolvripadrunit, siis on tegemist
Seega ringkonnakohus nõustub, et tõendatud on S. Skripkini süü
lg 2 p 2 järgi 135 püstolipadruni Luger kaliiber 9 mm, 16 püstolipadruni Makarov ning 14 revolvripadruni kaliiber 7, 62x38R osas ja ta tuleb selles süüdi mõista. Süüdistus
lg 1 järgi Nimetatud süüdistuses luges maakohus süüdistatava süü tõendatuks, kuid mitte täies mahus. Nii leidis maakohus, et tõendamist pole leidnud S. Skripkini poolt kõigi süüdistuses viidatud lõhkekehade, 17
p 3, 7 - § 25 lg 1, 2 järgi) on mõistetava karistusena sanktsiooni alammäär 8 aastat vangistust. Ringkonnakohtus prokurör täpsustas oma taotlust ja palus süüdistatavale mõista karistuseks 12 aastat vangistust. Nõustudes küll prokuröriga, et S. Skripkini poolt toimepandud raskeima kuriteo puhul esineb mitu vastutust raskendavat koosseisulist asjaolu, ei ole siiski põhjendatud süüdistatava karistamine vangistusega prokuröri taotletud määras. Ringkonnakohus uuris põhjalikult kriminaalasjas kogutud tõendeid, S. Skripkinit iseloomustavaid andmeid, küsitles veelkordselt ringkonnakohtu istungil süüdistatavat ja leiab sellest tulenevalt, et S. Skripkini puhul täidab tema süüst tulenevalt karistuse mõistmise üld-ja eripreventiivse eesmärgi ka taotletust oluliselt kergem vangistuse määr. Ringkonnakohtu poolt lõpliku liitkaristusena mõistetav (prokuröri taotletust oluliselt kergem) vangistus annab S. Skripkinile ka tema isikuomadusi arvestades küllaldase signaali toimepandud kuritegude ühiskonnaohtlikkusest ja riigi poolsest hukkamõistust.
lg 6 kohaselt süüteokatse puhul võib kohus kohaldada
§-s 60 sätestatut, so karistuse kergendamist. Ringkonnakohus leiab seega käesoleva kriminaalasja süüdistatava süü ja tegude toimepanemise asjaoludest tulenevalt, et põhjendatud on
Skripkini karistamine tapmisekatse ja plahvatuse tekitamise eest alla sanktsiooni alammäära (8 aastat vangistust)
Siinjuures arvestab ringkonnakohus süüdistatava senist seaduskuulekat käitumist. Samas ei saa ringkonnakohus nõustuda maakohtu järeldusega karistuse mõistmisel, kus arvestati asjaolu, et süüdistatav on „kaukaaslase temperamendiga, mis ei luba jätta ülekohut karistamata“. Prokuröri apellatsioonis on samuti sellele juhitud põhjendatult tähelepanu, viitega ka põhiseaduse §-le 12. Maakohus on märkinud, et karistuse mõistmisel on arvestatav kahetsus, kuid samas pole see asjaolu kriminaalasja materjalide ja ringkonnakohtus antud ütluste põhjal veenvalt kinnitust leidnud. Ringkonnakohtus esitati kaitsja poolt süüdistatava meditsiinilised dokumendid neuroloogia osakonnas viibimisest seoses puugihammustusega ja tõend üldhaigestumise kohta. Kohus leiab, et käesoleval ajal ei oma need dokumendid olulist kaalu, seoses süüdistatavale mõistetava karistusega.
lg 1 järgi maakohtu otsusega mõistetud karistust ei pea ringkonnakohus põhjendatuks muuta prokuröri taotletud määras. Süüdistuses
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.