1-09-2288/21

1-09-2288 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. mai 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-2288 Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Ago Kutsar, Mati Kartau Kohtuistungi sekretär Margit Mägi Kriminaalasi Ekateriina Krivošejeva süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Rakvere kohtumaja)
2. veebruari 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatav Ekateriina Krivošejeva kaitsja Maarika Kutser Prokurör Sirje Merilo Süüdistatav Ekateriina Krivošejeva isikukood: 48903082765; elukoht: XXX XXX; varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja Maarika Kutser RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Viru Maakohtu
3. veebruari 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-09-2288 muutmata, kaitsja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis
4. mail 2010 kell 12.
5. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
6. maist
7. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
8. maist
9. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu otsusega tunnistati Ekateriina Krivošejeva süüdi KarS § 121 järgi ning karistuseks mõisteti rahaline karistus 60 päevamäära, s.o 3000 krooni, riigituludesse, mis jäeti KarS § 73 alusel tingimisi kohaldamata 3-aastase katseajaga. Katseaja alguseks loeti 10.02.
10. E. Krivošejevat süüdistati KarS § 121 kvalifitseeritud süüteo toimepanemises selles, et tema, lüües ajavahemikul 13.-15.06.2008 Rakvere linnas XXX I.A. elukohas käega vastu vasakut põske C.A. põhjustas talle valu ning tekitas vasaku põse muljumise jäljed väheste verevalandustega. Samuti süüdistati E. Krivošejevat KarS § 121 kvalifitseeritud süüteo toimepanemises selles, et tema ajavahemikul 29-31.08.2008 Rakvere linnas XXX I.A. elukohas, lüües käega vastu tuharaid C. A, põhjustas talle valu ning tekitas tuharapiirkonna marrastused mõlemal tuharal. Maakohus asus tõendite hindamisel kogumis seisukohale, et E. Krivošejeva süü talle esitatud süüdistustes KarS § 121 järgi on täielikult tõendatud. Süüdistatav E. Krivošejeva ennast süüdi ei tunnista, kinnitades, et tema elukaaslase I.A. lapsed C.A. ja R.A. viibisid nädalavahetusel sageli nende juures. Lapsed on elavaloomulised ja tegid vahel ka pahandust, kuid füüsilist vägivalda nende karistamisel pole ta kunagi kasutanud. Maakohus tuvastas 17.06.2008 koostatud isiku läbivaatuse protokollile tuginedes, et C.A. vasaku põse piirkonnas on eristatavad vaheldumisi heledamad ja tumedamad triibud, mis asetsevad risti üle põse ja meenutavad sõrmede jälgi ning AS Rakvere Haigla Patsiendikaardi koopiale tuginedes, et C.A. diagnoositi 16.06.2008 vasaku põse muljumise jäljed väheste verevalandustega, fikseeriti vasakul põsel ja kaelal korrapäratud verevalandused, mis tekivad kas muljumisel, näpistamisel või löömisel ja mis ei ole tüüpilised kukkumisele. AS Rakvere Haigla Patsiendikaardi koopiale tuginedes tuvastas maakohus, et C.A. diagnoositi 31.08.2008 tuharapiirkonna marrastused mõlemal tuharal. Maakohus ei lugenud usaldusväärseks E. Krivošejeva ütlusi põhjusel, et need on ennastõigustavad, vastuolulised ning vastuolus teiste asjas kogutud tõenditega. Samas leidis maakohus, et tõendite hindamine on komplitseeritud kuna M.A. ja I.A. ning E. Krivošejeva vastastikused suhted on pingelised, kuid märkis, et süüdistus põhineb olulisel määral lapseealise R.A. ütlustel, kelle ütlusi pidas maakohus usaldusväärseks põhjusel, et need riimuvad teiste asjas olevate tõenditega, R.A. on korduvalt andnud ühesuguseid ütlusi ja puuduvad tõendid selle kohta, et teda oleks ütluste andmisel mõjutatud. Lisaks kattuvad maakohtu hinnangul R.A. ütlused A.K. , K.P. ja M.A. ütlustega. Sellest tulenevalt asus maakohus seisukohale, et kui M.A. puhul võib tekkida kahtlus tema ütluste objektiivsuses, siis A.K. ja K.P. ütluste usaldusväärsuses pole põhjust kahelda. Lisaks kinnitavad eelnimetatud tõendite tõepärasust objektiivsete tõenditena ka isiku läbivaatluse protokoll ja patsiendikaardid. Maakohus pidas tõenäoliseks, et E. Krivošejeva lõi C.A. olukorras, kus juures viibis vaid R.A. , mistõttu asus seisukohale, et täiendavate tõendite kogumine pole võimalik ning seega leidis maakohus, et tõenduslikku tähtsust ei ole ka I.A. ütlustel. Maakohus leidis, tuginedes C.A. eale ja elavale loomule, millest tingituna on ta 2008 juunis saanud mitmeid pisemaid kriimustusi ja vigastusi, et need ei ole segamini aetavad süüdistuses märgitud E. Krivošejeva poolt C.A. põsele tekitatud vigastusega. Seega asus maakohus seisukohale, et vasaku põse muljumisjälgede ja verevalanduste (esimeses episoodis) ja tuharapiirkonna marrastuste (teises episoodis) olemasolu C.A. on ülalmärgitud tõenditega usaldusväärselt tõendamist leidnud, asjas puuduvad tõendid, mis viitaksid nende vigastuste tekitamisele kellegi teise poolt või õnnetusjuhtumi tagajärjel saadule ning kõik asjas olemasolevad tõendid kinnitavad nende vigastuste tekitamist E. Krivošejeva poolt. E. Krivošejeva ja I.A. vastuoluliste ütluste kohta selles, kas süüdistuses märgitud aegadel veetsid nad koos lastega nädalavahetuse I.A. elukohas Rakveres või viimase ema juures maal, leidis maakohus, et kuigi ei olnud võimalik usaldusväärselt tuvastada kuriteo toimepanemise kohta, ei oma see asjaolu määravat tähendust hinnangu andmisel E. Krivošejeva tegevusele, kuna C.A. löömine E. Krivošejeva poolt on tõendamist leidnud ja seda võis ta tahe mõlemas kohas. Lisaks leidis maakohus, et E. Krivošejeva pani mõlemad kuriteoepisoodid toime vähemalt otsese tahtlusega. E. Krivošejeva ei pruukinud vigastuste tekitamist või valu põhjustamist oma eesmärgiks seada, kuid ta sai aru oma tegevuse lubamatusest ning süüteokoosseisule vastavast tagajärjest ning soovis või vähemalt möönis valu tekitamist. 2 Maakohus tuvastas, et E. Krivošejeva tegevuse õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Karistuse mõistmisel, tuginedes KarS §-le 56, leidis maakohus, et karistust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid ei esine, kuid arvestas asjaolu, et kohtualune pani kuriteo toime otsese tahtlusega, kuriteoga raskeid tagajärgi ei põhjustatud ning enne kuriteo toimepanemist kui ka peale seda on E. Krivošejeva käitunud õiguskuulekalt. Seega pidas maakohus võimalikuks E. Krivošejeva puhul karistuse eesmärkide saavutamist sanktsiooni minimaalmäära lähedase rahalise karistusega, mis oli maakohtu hinnangul otstarbekas tingimisi kohaldamata jätta. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja taotleb apellatsioonkaebuses kohtuotsuse tühistamist ning mõista E. Krivošejeva talle esitatud süüdistustes KarS § 121 järgi õigeks. Kaitsja on seisukohal, et kohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti, kuna asjas puuduvad otsesed tõendid ning maakohtu lõppjäreldused põhinevad üksnes kaudsete tõendite hindamisel. Kaitsja möönab, et kuigi võib kuriteo toimepanemine olla tuvastatud ka ainult kaudsetele tõenditele tuginevalt, leiab kaitsja, et antud asjas on tõendid vastuolulised ning tõendite ebaõige hindamine on viinud ka ebaõige kohtuotsuse tegemiseni. Kaitsja ei nõustu maakohtu otsuses märgituga, mille kohaselt pidas maakohus E. Krivošejeva ütlusi augustis toimunud episoodi kohta vastuolulisteks põhjusel, et E. Krivošejeva on kord väitnud, et sõitsid koos I.A. ja lastega maale, teine kord aga, et tema maale kaasa ei läinud. Kaitsja on seisukohal, et kuna möödunud oli üle aasta ja lastega veedeti tihti nädalavahetustel aega ka maal, siis on ebatõenäoline, et nii tunnistaja I. A kui ka E. Krivošejeva hiljem täpselt mäletaksid, missuguse nädalavahetuse nad olid Rakveres ning missuguse maal. Kaitsja arvates esineb vastuolu ka tunnistajate A.K. ja K.P. ütluste ja Rakvere Haigla patsiendikaardil 16.06.2008 fikseeritu vahel. Nimelt on patsiendikaardil fikseeritud, et lapse kõne ei ole välja arenenud, näitab põsele ja ütleb midagi, mille tõlgendamiseks vaja logopeedi, mistõttu on kaitsja arvates äärmiselt ebatõenäoline, et nii tunnistajad A.K. kui K.P. olid võimelised C.A. jutust üheselt aru saama väljendit – tädi Kati tegi. Kaitsja leiab tõenäolisema olevat, et laps rääkis midagi oma pudikeele ja lapse ema n-ö tõlkis. Ühtlasi märgib kaitsja, et patsiendikaardil on fikseeritud küll vasakul põsel ja kaelal korrapäratud verevalandused, mis tekivad kas muljumisel, näpistamisel või löömisel ja mis ei ole tüüpilised kukkumisele, kuid kategooriliselt seda siiski välistatud ei ole. Lisaks märgib kaitsja Rakvere Haigla 31.08.2008 patsiendikaardi kohta, et nimetatud dokumendi kohaselt on C.A. diagnoositud tuharapiirkonna marrastused mõlemal tuharal, kuid nende tekkemehhanismi kirjeldatud ei ole, mistõttu ei saa kaitsja arvates välistada ka võimalust, et laps võis kukkuda. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, et C.A. on 2008 juunis saanud mitmeid pisemaid kriimustusi ja vigastusi, kuid need ei ole segamini aetavad süüdistuses märgitud E. Krivošejeva poolt C.A. põsele tekitatud ja patsiendikaardil fikseeritud vigastustega, kuna selgus, et 17.06.2008 isiku läbivaatuse protokolli juurde lisatud fotodel on näha juba uued vigastused, mille C.A. olevat saanud kukkumise tagajärjel. Seega leiab kaitsja, et ei ole võimalik kindlaks teha kategoorilises vormis, missugusest perioodist mingi kriim pärineb. Lisaks on kaitsja hinnangul jätnud maakohus tähelepanuta, et ekspertarvamuse kohaselt oli R.A. küll võimeline andma kohtueelsel menetlusel tõepäraseid ütlusi, kuid see olenes tema tahtest. Samuti ei ole maakohus arvestanud ka eksperdi poolt esitatud seisukohaga, et arvestades R.A. vanust ja sõltuvust täiskasvanutest, on eelkooliealine tunnistaja enam teiste poolt mõjutatav kui seda on täiskasvanud inimene. Samuti on väitnud A.K. kohtuistungil, et kui tahta, siis on võimalik panna kõiki lapsi rääkima seda, mida vaja. Kaitsja arvates ei ole maakohus seda arvestanud. Kaitsja ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt on R.A. korduvalt andnud ühesuguseid ütlusi selle kohta, et C.A. lõi mõlemas episoodis E. Krivošejeva, kuna leiab, et maakohus tähelepanuta jätnud, et 05.11.2008 videosalvestatud ülekuulamisel on R.A. küsimuse peale, kust 3 said C.A. põsele punased triibud, vastanud neli korda järjest: ma ei tea. Samuti on R.A. vastanud neli korda, et ta ei näinud löömist ja ei tea, kes ütles, et tädi Kati lõi. Kaitsja arvates kajastub ülekuulamisest, et politseiinspektor ütles lapsele ette, et tädi Kati lõi. Lisaks on kaitsja hinnangul näha on ka, et laps on ülekuulamisel ilmses segaduses ning ei saa aru, mida temalt tahetakse. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni nendes toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu ning maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
11. Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ning E. Krivošejeva õigeksmõistmist põhjusel, et maakohus on hinnanud tõendeid ebaõigesti. Kaitsja hinnangul antud kriminaalasjas puuduvad otsesed tõendid ning maakohus on tulnud lõppjäreldusele ainult kaudseid tõendeid hinnates. Seejuures kaitsja nõustub, et ka kaudsetele tõenditele tuginevalt võib kuriteo toimepanemine leida tuvastamist, kuid kuna käesoleval juhul on tõendid vastuolulised, siis on tõendite ebaõige hindamine toonud kaasa ebaõige lõpplahendi. Kokkuvõtvalt, mingeid uusi tõendeid apellatsioonis ei ole esitatud, taotletakse vaid tõenditele uue hinnangu andmist. Ringkonnakohus ei nõustu apellandiga, et maakohus on teinud E. Krivošejeva süüdimõistva kohtuotsuse tõenditele ebaõige hinnangu andmise tulemusena. KrMS § 61 lg 1, 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. Maakohus hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid ning nende kogumile tuginedes leidis, et E. Krivošejeva süü kannatanu C.A. kehalises väärkohtlemises on leidnud tõendamist. Ringkonnakohus ei tuvastanud apellatsioonist tulenevalt selliseid asjaolusid, mis tingiksid tõenditele maakohtust erineva hinnangu andmise. AS Rakvere Haigla patsiendikaardi koopiast nähtuvalt 16.06.2008 diagnoositi C.A. vasaku põse muljumise jäljed väheste verevalandustega, fikseeriti vasakul põsel ja kaelal korrapäratud verevalandused, mis tekivad kas muljumisel või näpistamisel või löömisel ja mis ei ole tüüpilised kukkumisele. AS Rakvere Haigla patsiendikaardi koopiast nähtuvalt 31.08.2008 diagnoositi C.A. tuharapiirkonna marrastused mõlemal tuharal. Seega nimetatud tõenditega on vaieldamatult leidnud tuvastamist, et nimetatud ajal esinesid kannatanul eelnimetatud dokumentides osundatud vigastused. Kaitsja leiab, et kuna 31.08.2008 koostatud patsiendikaardil diagnoositud marrastuste tekkemehhanismi ei ole kirjeldatud, ei saa välistada võimalust, et laps võis hoopis kukkuda. Samuti selgus, et 17.06.2008 isiku läbivaatuse protokolli juurde lisatud fotodel on näha juba uued vigastused, mille C. A olevat saanud kukkumise tagajärjel. Seega ei ole kaitsja arvates võimalik kategoorilises vormis kindlaks teha, missugusest perioodist mingi kriim pärineb. Ringkonnakohus kaitsja järeldustega ei nõustu. Maakohus, jõudes järeldusele, et C. A tekitas patsiendikaardil toodud vigastused nii juunis kui ka augustis just nimelt E. Krivošejeva, tugines tõendite kogumile. Maakohus märkis, et C.A. east ja elavast loomust tingituna on ta 2008 a juunis saanud mitmeid pisemaid kriimustusi ja vigastusi, kuid kohtu arvates ei ole need segamini aetavad süüdistuses märgitud E. Krivošejeva poolt C.A. põsele tekitatud ja patsiendikaardil fikseeritud vigastusega. Mõlemas episoodis C.A. esinenud vigastuste olemasolu ning nende saamise viis on maakohtu poolt hinnatud tõenditele tuginevalt usaldusväärselt tõendamist leidnud ning asjas puuduvad tõendid, mis viitaksid nende vigastuste tekkimisele kellegi teise poolt või õnnetusjuhtumi tagajärjel. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et süüdistatava E. Krivošejeva ütlustele ei ole võimalik tugineda, kuna need on olnud vastuolulised ning ei haaku teiste tõenditega. Maakohus on tulnud põhjendatult järeldusele, et süüdistus põhineb olulisel määral tunnistaja R.A. ütlustele. Maakohus pidas 4 võimlikuks lapseealise R.A. kohtueelsel uurimisel antud ütlusi avaldada. Selgitamaks välja R.A. võimet anda ütlusi ja otsustamaks tema tunnistajana kohtusse kutsumise võimaluse üle määras maakohus ambulatoorse kohtupsühholoogilise ekspertiisi. Eksperdi arvamuse kohaselt oli R.A. kohtueelsel menetlusel võimeline andma tõepäraseid ütlusi ja tal ei esinenud kõrgenenud vajadust fantaseerida. Lisaks sellele, leiti, et arvestades aja möödumist ning tunnistaja vanust on langenud tema poolt antavate ütluste täpsus ja tõepärasus venna suhtes toimepandud tegude suhtes. Maakohus asus põhjendatult seisukohale, et kohtuistungil ütluste andmine oleks R. A stressitekitav negatiivne sündmus ning määras tema kohtueelsel menetlusel antud ütluste avaldamise KrMS § 291 lg 5 alusel. Ringkonnakohus nõustub antud seisukohaga ning seda toetab ka senine Riigikohtu praktika, vastavatele lahenditele on maakohus oma otsuses ka tuginenud. Oluline on siinkohal märkida, et ükski menetlusosaline, sh ka kaitsja lapseealise tunnistaja ütluste avaldamisele vastu ei vaielnud. Ka esitatud apellatsioonis kaitsja tunnistaja ütluste avaldamise õiguspärasust ei vaidlusta. Samas kaitsja ei nõustu maakohtuga, et tunnistaja R.A. ütlused on usaldusväärsed ning teda ei ole mõjutatud. Samuti ei nõustu kaitsja maakohtuga, et tunnistaja on korduvalt andnud ühesuguseid ütlusi selle kohta, et mõlemas episoodis lõi C.A. E. Krivošejeva. Seejuures viidatakse R.A. 05.11.2008 videosalvestatud ülekuulamisele, kus tunnistaja on korduvalt öelnud, et ta ei näinud löömist ja ei tea kes ütles, et tädi Kati lõi. Kaitsja hinnangul on laps olnud ülekuulamisel ilmselgelt segaduses ning ei saanud aru, mida temalt tahetakse. Kaitsja leiab, et ülekuulamisest kajastub, et politseiinspektor ütles lapsele ette, et tädi Kati lõi. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistaja R.A. ütlustes ei ole alust kahelda. Ringkonnakohtul ei tekkinud tunnistaja ütluste pinnalt kahtlusi, et teda oleks kuidagi mõjutatud teatud ütlusi andma. Kahtlemata on lapseealise tunnistaja ülekuulamine keeruline ning nõuab menetlejalt vastavat ettevalmistust. Käesoleval juhul on menetleja R.A. a küsitlenud professionaalselt, tunnistaja eakohaselt ning mingit mõjutamist ringkonnakohus ülekuulamise pinnalt ei täheldanud. Kahtlemata on lapsealise isiku arusaam sellest kas ja milliseid juba möödunud sündmusi on vajalik meenutada, erinev täisealisest isikust. Aja möödudes paljud sündmused lapse mälus tuhmuvad, sellele on osundanud ka ekspert. Samas puudub igasugune alus arvata, et menetleja on tunnistajale vastused ette öelnud. Tegemist on vaid pelgalt kaitsja oletusega. Kaitsja arvamuse kohaselt on kohus jätnud tähelepanuta, et ekspertarvamuse kohaselt on R.A. võimeline ütlusi andma, kuid see oleneb tema tahtest. Samuti ei ole kohus arvestanud eksperdi seisukohaga, et arvestades R.A. vanust ja sõltuvust täiskasvanust, on eelkooliealine tunnistaja enam teiste poolt mõjutatav kui täiskasvanud inimene. Siinkohal viitab kaitsja tunnistaja A.K. ütlustele, mille kohaselt kui tahta, siis on võimalik panna kõiki lapsi rääkima seda mida vaja. Ringkonnakohus leiab, et kaitsja poolt välja toodud eksperdi arvamuses märgitud seisukohad eelkooliealise tunnistaja enamast mõjutatavusest ning sõltuvusest täiskasvanust, on eksperdi arvamusest kui tervikust välja rebitud. Ekspert osundab sellele, et iseenesest ei ole sellises vanuses lapse mõjutatavus välistatud. Sellest ei saa aga koheselt teha järeldust, et R.A. a on antud juhul mõjutatud süüdistatava vastu ütlusi andma. Kaitsja viide tunnistaja A.K. ütlustele, mille kohaselt on kõiki lapsi võimalik rääkima panna mida vaja, ei ole samuti kohane. Nimelt on tunnistaja A.K. andnud ütlusi, mille kohaselt oli C.A. näol sõrmejälgede sarnane hematoom. Laps oli 2,5 aastane ja ütles, et tädi Kati tegi. Tunnistaja märkis, et sellises vanuses lapsele raske õpetada midagi ütlema. Sama rääkis ka Reno. Tunnistaja viibis ka R.A. ülekuulamise juures ning siis ta ütles, et kui C.A. ei kuulanud sõna, siis tädi Kati tõi teda. Kaitsja küsimusele, kas selles eas lapse jutt on alati tõene, vastas tunnistaja, et mitte alati, kuid 2,5 aastast last panna rääkima midagi mida pole olnud, on keeruline ja paari päevaga seda välja ei õpeta. Reno eas on see aga lihtsam. Tunnistaja lisas, et tema usub C.A. juttu (kohtuistungi protokoll, tl 91-92). Seega, kokkuvõtvalt on võimalik tunnistaja ütlustest tervikuna järeldada, et temal ei tekkinud kahtlusi laste jutus, milles nad rääkisid C.A. löömisest E. Krivošejeva poolt. R.A. on kaitsja poolt osundatud ülekuulamisel korduvalt kinnitanud venna C.A. löömist E. Krivošejeva poolt. Oluline on märkida, et maakohus on lähtunud ka R.A. ütlustest 26.06.2008 ja 02.09.2008 ülekuulamistel, kus R.A. samuti rääkis venna löömisest E. Krivošejeva poolt. Seega, 5 ringkonnakohus leiab, et lapseealise tunnistaja R.A. ütlused on kohtukõlbulik tõend ning maakohus on põhjendatult neile ka tuginenud. Kaitsja leiab, et esineb vastuolu tunnistajate A.K. ja K.P. ning Rakvere Haigla patsiendikaardil 16.06.2008 fikseeritu vahel. Nimelt on patsiendikaardil märgitud, et lapse kõne ei ole välja arenenud, näitab põsele ja ütleb midagi, mille tõlgendamiseks on vaja logopeedi. Seega on kaitsja arvates äärmiselt ebatõenäoline, et tunnistajad A.K. ja K.P. olid võimelised C.A. jutust üheselt aru saama väljendit - tädi Kati tegi. Tõenäolisem on, et lapse ema nö tõlkis lapse juttu. Seega kaitsja arvates on nii lapse ema – M.A. kui ka tunnistajate A.K. ja K.P. ütlused ebausaldusväärsed. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et kui isegi leida, et kannatanu M.A. ütluste puhul võib tekkida kahtlus nende objektiivsuses, siis tunnistajate A.K. ja K.P. ütlustes pole kohtul põhjust kahelda. Siinkohal peab maakohus silmas asjaolu, et kannatanul M. A ja tema endisel elukaaslasel I. A ning viimase uuel elukaaslasel E. Krivošejeval olid pingelised suhted. Samas ringkonnakohtu arvates kinnitab kannatanu M.A. ütluste usaldusväärsust ka asjaolu, et C.A. esinesid lisaks süüdistuses märgitud vigastustele ka veel muid vigastusi, mille kohta M. A selgitas, et laps sai need kukkumise tagajärjel. Juhul kui eeldada, et kannatanu sooviks E. Krivošejevale mingil põhjusel kätte maksta, oleks ta võinud ka muude C.A. esinenud vigastuste puhul süüstada E. Krivošejevat. Seda ta aga teinud ei ole. Kannatanu M.A. ütluste usaldusväärsust kinnitab veel ka asjaolu, et need on kokkulangevad tunnistajate A.K. ja K.P. ütlustega (kohtuistungi protokoll, tl 86 p-89, 90-91, 93-94). Ringkonnakohus on seisukohal, et toomata ühtki sellekohast argumenti on kaitsja püüdnud alusetult eelnimetatud tunnistajate ütluste usaldusväärsust kahtluse alla seada. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et tunnistajate K.P. ja A.K. ütlused on objektiivsed tõendid ning kooskõlas teiste kogutud ning maakohtu poolt hinnatud tõenditega (isiku läbivaatusprotokoll, patsiendikaardid). Eeltoodust tulenevalt ning nõustudes maakohtu otsuses tõenditele antud hinnanguga ning neile tuginevate järeldustega, jätab ringkonnakohus Viru Maakohtu otsuse E. Krivošejeva süüdimõistmises muutmata. Maarika Kuusk Ago Kutsar 6 Mati Kartau