, § 136 lg 1 ja § 141 lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Tartu kohtumaja)
järgi 8 kuu pikkuse vangistusega, § 136 lg 1 järgi 6 kuu pikkuse vangistusega ja § 141 lg 1 järgi 1 aasta 4 nelja kuu pikkuse vangistusega.
lg 1 alusel mõisteti temale liitkaristuseks üksikkaristustest raskeima suurendamise teel 1 aasta ja 6 kuud vangistust.
alusel loeti kantuks kahtlustatavana kinnipidamise aeg 27-28.10.2008, s.o 2 päeva ja D. Dmitritšenko poolt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks jäi 1 aasta 5 kuud 28 päeva vangistust.
lg 2 alusel liideti karistusele Tartu Maakohtu 29.03.2004 otsusega mõistetud vangistuse ärakandmata osa 7 kuud ja 27 päeva vangistust ning D. Dmitritšenkole mõisteti karistuseks kohtuotsuste kogumis 2 aastat 1 kuu ja 25 päeva vangistust. Maakohus arutas D. Dmitritšenkole esitatud järgmisi süüdistusi: Temale
järgi esitatud süüdistusi selles, et tema - 06.10.2007 kella 18 paiku Tartus XXX asuvas korteris isiklike suhete pinnalt tekkinud tüli käigus lõi rusikaga L.F. vastu pead. Kui kannatanu oli kukkunud toa põrandale, lõi D. Dmitritšenko L.F. korduvalt jalgadega rindkere, selja ja jalgade piirkonda ning haaras L.F. kahe käega kõrist ning hakkas kannatanut kägistama. Oma tegevusega põhjustas D. Dmitritšenko L.F. füüsilist valu ja tervisekahjustused - vasemal kiiru piirkonnas nahaalune verevalum, vasemal rindkerel marrastus, valu vasema VII ja VIII roide piirkonnas, paremal õlavarrel verevalum. - 31.08.2008 öösel kella 02.00 paiku Tartus L. F XXX korteri köögis pani N.S. juuksed põlema ning lõi mitmeid kordi rusikaga N. S näo- ja ülakeha piirkonda. Oma tegevusega põhjustas D. Dmitritšenko N.S. füüsilist valu ja tervisekahjustused - peapõrutus, parema silmaaluse ja ninapiirkonna verevalumid. - 31.08.2008 öösel kella 02.00 paiku Tartus XXX korteri köögis lõi ühel korral rusikaga J.K. , kes üritas takistada D. Dmitritšenko poolset N.S. peksmist, vasaku silma ja ühel korral kaela piirkonda. Oma tegevusega põhjustas D. Dmitritšenko J.K. füüsilist valu ja tervisekahjustuse – turse ja nahaalune verevalum vasaku silma alumisel laul ja nahamarrastus kaelal. Temale
lg 1 järgi esitatud süüdistusi selles, et tema - 31.08.2008 öösel kella 02.00 paiku võttis seadusliku aluseta vabaduse J.K. ja N.S. lt, kes korduvalt avaldasid soovi XXX korterist lahkumiseks, takistades neil nimetatud korterist väljumist. Takistamine seisnes XXX korteri välisukse lukustamises. Vabaduse võtmine lõppes 31.08.2008 kella 04.00 paiku öösel, kui D. Dmitritšenko avas tema käes olnud võtmetega Tartus XXX korteri välisukse. - 31.08.2008 öösel kella 05.00 paiku võttis seadusliku aluseta vabaduse J.K., kes korduvalt avaldas soovi Tartus XXX korterist lahkumiseks, takistades tal nimetatud korterist väljumist. Takistamine seisnes XXX korteri välisukse lukustamises. Vabaduse võtmine lõppes 31.08.2008 hommikul kella 7.30 või 08.00 ajal, kui J. K hüppas välja Tartus XXX teisel korrusel asuva korteri aknast. Temale
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema 31.08.2008 öösel kella 05.00 paiku Tartu linnas XXX korteri magamistoas, olles eelnevalt kasutanud J.K. suhtes füüsilist vägivalda – löönud teda korteri köögis ühel korral rusikaga vastu vasakut silma, ühel 2 korral rusikaga kaela piirkonda, haaranud korteri koridoris J.K. juustest ning löönud J.K. peaga vastu koridori seina või põrandat, mille tagajärjel kaotas kannatanu teadvuse, astus kahel korral öö jooksul J.K. tahte vastaselt temaga vaginaalsesse suguühendusse, kasutades ära J.K. tervisekahjustuse tekitamise ähvardust nii verbaalselt kui ka noaga ähvardades J.K. vastupanu mahasurumiseks suguühtesse astumise eesmärgil, seega kasutades ära kannatanu seisundit, kus kannatanu ei suutnud vastupanu osutada, loobudes vastupanust objektiivselt esineva füüsilise allajäämise ja psüühilise takistuse tõttu, kuna eelnevalt õhtu jooksul oli D. Dmitritšenko J.K. suhtes kasutanud kolmel korral füüsilist vägivalda ning takistanud J.K. lahkumist korterist, lukustades korteri välisukse. Maakohus asus tõendite kogumis hindamisel seisukohale, et D. Dmitritšenko süü talle esitatud süüdistustes on täielikult tõendamist leidnud. D. Dmitritšenkole
Dmitritšenko süü järgnevate tõendite alusel. Maakohus leidis, et D. Dmitritšenko süü L.F. peksmises süüdistuses kirjeldatud viisil on tõendatud L.F. ütlustega ja L.F. traumakaardi nr 17792 koopiaga. Kohtu hinnangul puudub alus kahelda kannatanu ütlustes, kuna tema ütlused kehavigastuste tekkemehhanismi ja paiknemise kohta vastavad sellele, mis on fikseeritud meditsiinitöötaja poolt traumakaardil. Kuigi kannatanu ütlused kohtus olid esialgu mõnevõrra teistsugused, ei vähenda see nende usaldusväärsust, sest tegemist on kahe aasta taguse sündmusega ja kannatanu on eakas inimene, mistõttu on unustamine ja segiajamine mõne teise tema ja süüdistatava vahel juhtunud konfliktsituatsiooniga loomulik. Kannatanu ütluste usaldusväärsust kinnitab tema poolt meditsiiniasutuses trauma tekkimise põhjuste kohta peksmisele järgneval hommikul antud selgitus, mis kattub tema poolt kohtus antud ütlustega. Maakohus leidis, et D. Dmitritšenko ütlused, mille kohaselt ta lõi ühe korra L.F. rusikaga näkku, kuid selle tõttu, et L.F. tahtis voodihaiget ema ahjuroobiga lüüa, on ennastõigustavad, ei vasta tegelikkusele ja on kannatanu ütlustega ümber lükatud. Kohtu hinnangul puuduvad D. Dmitritšenko puhul tema teo õigusvastasust välistavad asjaolud, mis on sätestatud
D. Dmitritšenko süü kannatanute J.K. ja N.S. peksmises luges maakohus tõendatuks eelkõige mõlema kannatanu ütlustega, s.o kohus luges tõendatuks, et D. Dmitritšenko lõi kannatanuid ühel korral rusikaga näkku ja lisaks veel korduvalt N. S pähe ja kehasse ning J.K. vastu selga. Kehavigastuste olemasolu leidis tõendamist lisaks kannatanute ütlustele ka N.S. traumakaardi nr 15530 koopiaga ja J. K 08.09.2009 koostatud isiku läbivaatuse protokolliga. Kohus tuvastas, et D. Dmitritšenko tunnistab ka ise oma süüd. Samas hindas kohus mittetõesteks D. Dmitritšenko ütlused selle kohta, et J.K. lõi teda näkku, kuna seda ei kinnita ükski samal ajal korteris viibinud isik - ei kannatanud ega tunnistaja V. Dmitritšenko. Maakohtu hinnangul on D. Dmitritšenko toime pannud
Peksmisega tekitas ta mõlemale kannatanule kergeid kehavigastusi – nahaalused verevalumid ja N.S. ka näohaava. Juuste põlema panemine ei tekitanud N.S. küll valu, aga selline tegu võib kahjustada inimese tervist põletushaavade tekitamisega. Seega asus maakohus seisukohale, et süüdistatav on toime pannud
objektiivses koosseisus sisalduvatest alternatiivsetest tegudest raskeima, s.o kolme inimese tervise kahjustamise ning puudub alus kvalifitseerida tema käitumist lisaks veel muu valu põhjustanud kehalise väärkohtlemisena. Kohus märkis, et selgitamaks välja, kas D. Dmitritšenko on toime pannud teise isiku tervise kahjustamise, tuleb tuvastada, et ta tegutses vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus leidis, et lüües 3 rusikaga näkku L. F, N. S ja J. K, pidi D. Dmitritšenko teo ohtlikkust ja selle võimalikke tagajärgi ette kujutama. Igale tavalisele normaalsele inimesele on teada, et tugev löök rusikaga, eriti nii õrna piirkonda nagu on nägu, põhjustab teisele inimesele vähemalt verevalumeid, s.t kahjustab tervist, rikkudes kudede anatoomilist terviklikkust. D. Dmitritšenkole
lg 1 ja § 141 lg 1 järgi esitatud süüdistustes asus maakohus alljärgnevatele seisukohtadele. Maakohus leidis, et mõlema kannatanu, s.o nii J.K. kui N.S. ütlustega on tõendatud, et 31.08.2008 takistas D. Dmitritšenko neil oma korterist lahkumast, kuigi nad seda korduvalt palusid. D. Dmitritšenko lukustas nad sinna ca 2 tunniks, s.o kuni kella 4-ni hommikul ja lahkus sealhulgas vahepeal ise koos vend Vladimir Dmitritšenkoga korterist. Kannatanute sunniviisilist kinnipidamist oma korteris on D. Dmitritšenko õigustanud sellega, et läks koos vennaga alkoholi järele ja ei tahtnud korterit selleks ajaks lukust lahti jätta. Kohus asus seisukohale, et süüdistatava teo kvalifitseerimisel
lg 1 järgi ei oma objektiivse koosseisu täitmiseks tähtsust, milline oli tema motiiv kannatanute liikumisvabaduse piiramiseks. Kohus tuvastas, et pärast D. Dmitritšenko ja V. Dmitritšenko korterisse tagasi tulemist, läksid nemad ja J.K. ning N.S. korterist välja. Tagasi korterisse tulid D. Dmitritšenko, V. Dmitritšenko ja J. K. Kohus luges tõendatuks ka, et J.K. hoidis D. Dmitritšenko oma korteris peale sinna tagasi tulemist kinni lisaks veel kahe tunni jooksul ja vabanemiseks oli J.K. sunnitud II korruse aknast alla hüppama. Süüdistatava ütlused, mille kohaselt J.K. viibis tema korterisse tagasi tulles seal vabatahtlikult, on ümber lükatud kannatanu ütlustega, samuti sündmuse objektiivse kuluga, mis lõppes kannatanu teise korruse aknast välja hüppamisega. Juhul, kui J.K. oleks D. Dmitritšenko korteris viibinud vabatahtlikult, ei oleks tal olnud vaja sealt lahkuda sel viisil oma tervist ohtu pannes. Kohus asus seisukohale, et D. Dmitritšenko on kannatanutelt vabaduse võtnud otsese tahtlusega. Kannatanud palusid süüdistatavat korduvalt, et ta lubaks neil lahkuda. Seega oli D. Dmitritšenkole teada, et nad ei soovi tema korteris viibida. D. Dmitritšenko tegi kõik endast oleneva, et takistada neil lahkuda - ta lukustas korteri ukse ja selle võti asus ainult temale teadaolevas kohas. Kuna korter asus II korrusel, puudus kannatanutel võimalus sealt muul viisil ohutult lahkuda. Sellega oli D. Dmitritšenkol korteriomanikuna võimalik arvestada. Samuti oli süüdistatav teadlik sellest, et tal puudub õigus hoida kannatanuid oma korteris nende tahte vastaselt luku taga. Seega oli süüdistatav teadlik, et ta piirab kannatanute liikumisvabadust ilma seadusliku aluseta ning ta sooviski seda teha. Järgnevalt käsitles kohus D. Dmitritšenkole esitatud vägistamise süüdistust. Kannatanu J.K. ütlustega luges kohus tõendatuks, et ta ei soovinud süüdistatavaga seksuaalvahekorda ja ütles talle seda korduvalt. J.K. ütlustega on tõendatud, et kui ta soovis süüdistatava korterist lahkuda, võttis D. Dmitritšenko tal juustest kinni ja lõi tema pea vastu seina, mistõttu ta kaotas teadvuse. Ta ärkas voodis, tal ei olnud enam pükse jalas ja D. Dmitritšenko toppis sõrme tema tuppe. Kui kannatanu palus tal sellise tegevuse lõpetada, ähvardas D. Dmitritšenko teda, et kui ta vastu hakkab, lööb ta teise näopoole ka siniseks. Seega murdis süüdistatav kannatanu vastupanu füüsilise vägivallaga ja seejärel psüühilise vägivallaga, milleks oli uue füüsilise vägivalla kasutamise ähvardus. Kuna D. Dmitritšenko oli kannatanut eelnevalt löönud, kartis viimane vastu hakata. Maakohus leidis eeltoodu põhjal, et D. Dmitritšenko tegevus on kvalifitseeritav vägistamisena
Järgnevalt asus kohus seisukohale, et ka teisel korral samal ööl kannatanuga seksuaalvahekorda astudes pani D. Dmitritšenko toime vägistamise. Kannatanu ütlustega luges kohus tõendatuks, et vahekord toimus tema tahte vastaselt. Samas leidis kohus, et kannatanu noaga ähvardamine ei ole olemasolevate tõenditega tõendatud, kuna kuigi D. Dmitritšenko leidis kannatanut voodile 4 kõhuli pannes kannatanu poolt pükste taskusse pandud noa, ei ole kannatanu ütluste pinnalt võimalik kindlalt öelda, kas tegemist on olnud reaalse noaga ähvardamisega. Maakohus asus seisukohale, et J.K. ei olnud võimeline D. Dmitritšenkole vastupanu osutama. J.K. vastupanu halvas hirm edasise vägivalla kasutamise ees, mistõttu ta ei julgenud süüdistatavale füüsiliselt vastu hakata, kui viimane ta voodile pikali pani ja vahekorda astus. Lisaks sellele, et D. Dmitritšenko oli kasutanud tema suhtes vägivalda, oli J.K. olukorras, kus ta ei saanud korterist lahkuda ega helistada (ei olnud korterivõtmeid ega telefoni), seega ei saanud ta abi kutsuda. Ta oli süüdistatava meelevallas, kus füüsilise vastupanu osutamine oleks võinud kaasa tuua raskemaid tagajärgi. Seega oli J.K. seisundis, kus tal ei olnud hirmu, vangistatuse ja sidevahendite puudumise tõttu võimalik vastupanu osutada. Asjaolu, et ta pani oma pükste taskusse noa, mille süüdistatav leidis, näitab, et ta mõtles enda kaitsmisele, kuid see ei õnnestunud. Kui J.K. oleks viibinud selles korteris omal soovil ja astunud ka pärast peksa saamist D. Dmitritšenkoga sugulisse vahekorda vabatahtlikult, nagu väitis süüdistatav, ei oleks tal olnud mingit põhjust sealt salaja lahkuda, hüpates aknast alla sellel ajal kui süüdistatav magas. Kohus leidis, et J.K. ütlused on usaldusväärsed, ta on kohtus kinnitanud, et räägib tõtt ja on teadlik vastutusest ütluste andmisel. Tema ütlusi vägistamisele eelnevate sündmuste osas on võimalik kõrvutada ja kontrollida teiste tõenditega - N.S. ütlustega, eksperdi arvamusega ja need tõendid kattuvad omavahel. Seega puudub alus arvata, et järgnevate sündmuste kohta on J.K. valeütlusi andnud. Kaudse tõendina arvestas kohus tunnistaja V. Y ütlusi, kes nägi J.K. järgmisel hommikul vahetult peale D. Dmitritšenko korteris toimunud sündmusi ja kes kinnitas, et ta nuttis, oli endast väljas, näol olid peksmise jäljed, tema väljanägemine oli juba selline, et ta sai sõnadetagi aru, mis oli juhtunud. Kannatanu rääkis nii oma sõbrale kui ka N.S. , et teda oli vägistatud. Maakohtu hinnangul sai D. Dmitritšenko kannatanuga vahekorda astudes aru, et viimane ei ole sellega nõus ning sellele arusaamale tuginedes kasutas ta oma eesmärgi saavutamiseks kannatanu tahte murdmiseks nii vägivalda kui kannatanu abitut seisundit. Kannatanu väljendas oma seisukohta piisavalt selgelt, sest vastasel juhul oleks süüdistataval puudunud vajadus kasutada kannatanu suhtes vägivalda, teda ähvardada. Enne esimest korda kannatanuga vahekorda astumist väljendas D. Dmitritšenko oma seisukohta keeldumise korral väga selgelt, küsides, kas kannatanu tahab, et teine näopool oleks ka sinine. Seega tegutses D. Dmitritšenko oma eesmärgi nimel kavatsetult (
lg 2), pidades võimalikuks, et murrab ähvardamisega kannatanu vastupanu ja see võimaldab astuda temaga sugulisse vahekorda. Teise vägistamisakti pani D. Dmitritšenko toime kaudse tahtlusega. D. Dmitritšenko teadis, et esimesel korral õnnestus tal kannatanu allutada oma tahtele vägivalla kasutamise ähvardusel, millest sai järeldada, et kannatanul on tema tegude ees hirm. Samuti oli ta teadlik, et kannatanul ei ole võimalik korterist lahkuda. Seega pidi ta vähemalt möönma, et sellises olukorras on tal võimalik veel kord sundida kannatanut temaga seksuaalvahekorda astuma. D. Dmitritšenkole karistuse mõistmisel lähtus maakohus järgmistest asjaoludest. Kohus tuvastas, et D. Dmitritšenko tegevuses
§-des 57 ja 58 ettenähtud karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei esine. Teda on varem kriminaalkorras karistatud neljal korral ja tal on kolm kehtivat väärteokaristust liiklusalaste rikkumiste eest. Kohus leidis, et D. Dmitritšenkot tuleb karistada tema isikut ja toimepandud kuritegusid arvestades vangistusega. Tema varasematest kohtuotsustest nähtub, et alates 1997 on teda karistatud vägivallaga seotud kuritegude toimepanemise eest: 1996 on ta tekitanud peksmisega teisele inimesele raskeid kehavigastusi, 1998 on avalike varguste toimepanemisel korduvalt kasutanud kannatanute suhtes vägivalda, piinanud kambrikaaslast. Vägivaldne käitumine on jätkunud ka täisealisena – üliraske kehavigastuse tahtlik tekitamine, röövimine. Tartu Maakohtu 29.03.3004 otsusega mõistetud karistuse kandmiselt vabastati D. Dmitritšenko ennetähtaegselt. Kohtumäärusest nähtub, et karistuse kandmise ajal omandas D. Dmitritšenko põhihariduse, 5 keevitaja kutse, osales sotsiaalprogrammides ja usulises tegevuses. Kuna D. Dmitritšenko on toime pannud uued kuriteod, neist esimese katseajal, ei ole ta vabaduses suutnud viimase karistuse kandmise ajal toimunud positiivseid suundumisi järgida ja õiguskuulekalt elada. Ta on kaotanud oma käitumise üle kontrolli ja muutunud taas vägivaldseks, suutmata arvestada teiste inimeste soovide ja õigustega. Oma käitumisega on D. Dmtritšenko tekitanud kannatanutele, eriti J. K, alandust ja hirmu. Karistusmäära valikul võttis kohus arvesse D. Dmitritšenko süü suurust ja saabunud tagajärgede raskust ning leidis, et õiglane on teda karistada sanktsiooni alammäärale lähedase vangistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja A. Kello palub tühistada maakohtu otsuse D. Dmitritšenko süüdimõistmises
Dmitritšenko õigeks. Süüdistuses L.F. löömises 06.10.2007 D. Dmitritšenko end süüdi ei tunnista. Ta tunnistab küll, et lõi süüdistuses nimetatud ajal ühe korra L.F. rusikaga näkku, kuid seetõttu, et L.F. tahtis voodihaiget ema ahjuroobiga lüüa. Ta võis veel L.F. lükata, kuid rohkem ei löönud. Vend Vladimir tuli vahele. Tema läks trepikotta, L.F. tuli talle järele ja tahtis teda lüüa. Tema läks eest ära ja L.F. kukkus trepist alla. D. Dmitritšenko hinnangul on L.F. tema peale valetanud, sest vihkab teda. Kohus jättis tähelepanuta asjaolu, et kannatanu väga täpselt ei mäletanud sündmusi ja ei osanud seletada, miks ta mõned päevad hiljem kirjutas politseile avalduse, et ei soovi D. Dmitritšenko vastutusele võtmist. Äramärkimist väärib ka asjaolu, et üle ei kuulatud D. Dmitritšenko ema, kes tänaseks on juba surnud. D. Dmitritšenko kuulati kahtlustatavana üle aasta hiljem ja seega puudus tal sisuliselt võimalus ennast kaitsta. Kõik kahtlused tuleb aga tõlgendada süüdistatava kasuks. D. Dmitritšenkole on süüdistus esitatud J.K. ja N.S. löömises. D. Dmitritšenko ütluste kohaselt tekkis tüli sellest, et J.K. sekkus tema ja N.S. vahelistesse suhetesse algul sõnadega, kuid siis hüppas püsti ja lõi teda rusikaga näkku. Juukseid ei pannud ta põlema tahtlikult, vaid see juhtus välgumihkliga mängides. Ta lükkas N. S, lõi siis ühe korra J.K. ja seejärel N. S, kes kukkus vastu kappi. D. Dmitritšenko palus koheselt vabandust ning see vabandus võeti J.K. ja N.S. poolt vastu. Lepituseks tõi D. Dmitritšenko pudeli rummi, mida neiud olid soovinud. D. Dmitritšenko ei ole seega toime pannud tegu, milles teda kahtlustatakse. Veel süüdistatakse D. Dmitritšenkot vabaduse võtmises. D. Dmitritšenko tunnistab, et lukustas korteri ukse, kui nad läksid vennaga alkoholi tooma, sest ta ei tahtnud korterit lahti jätta. Kui nad vennaga tagasi tulid, leppisid nad J. K kokku, et lähevad kolmekesi tema poole, et koera jalutada ja siis kasiinosse minna. Nad läksid neljakesi korterist välja, N.S. läks koju. Ta võttis J. K käest kinni, ei lasknud koos N. S ära minna. Vabaduse võtmisena ei saa kvalifitseerida D. Dmitritšenko sellist tegevust, kus ta lukustab oma korteri ukse selleks, et minna alkoholi ostma ja kus pärast sama alkoholi nn kannatanutega edasi tarbitakse. D. Dmitritšenkot süüdistatakse ka J. K vabaduse võtmises ja vägistamises. D. Dmitritšenko ei eita, et ta oli öö jooksul J. K mitu korda sugulises vahekorras, kuid kinnitab, et see toimus nende vastastikusel soovil ja J.K. initsiatiivil, kes võttis ise end riidest lahti. Öösel J.K. närvitses ja küsis võtmeid, et koju koera söötma minna. Ta ütles J. K, et otsigu ise. Ta jäi magama ja kui ta hommikul ärkas, oli ta üllatunud, et J.K. ei ole. Uks oli lukus ja köögiaken lahti. Ta leidis võtmed ja J.K. telefoni. D. Dmitritšenko kinnitab, et ei ole kedagi korteris kinni hoidnud ja J.K. pöördus politseisse ilmselt sellepärast, et kartis oma poisssõpra, kes neid koos nägi. Ei ole vaidlust selle üle, et J.K. läks D. Dmitritšenko korterisse vabatahtlikult pakku oma poisssõbra V. Y eest. J. K ei ole mingeid vigastusi, mis viitaksid vägistamisele ja tema ütlused vabaduse võtmise ja vägistamise kohta on paljasõnalised. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused 6 Ringkonnakohtus jäi kaitsja apellatsiooni juurde selles toodud motiividel. Kohtukutse ja apellatsiooni koopia kätte saanud süüdistatav D. Dmitritšenko jäi ringkonnakohtu istungile ilmumata ning KrMS § 334 lg 1 p 3 alusel arutas ringkonnakohus kriminaalasja ilma süüdistatava osavõtuta. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. D. Dmitritšenko kaitsja apellatsioonis leiab, et maakohus on alusetult tunnistanud süüdistatava süüdi kannatanu L.F. suhtes toimepandud vägivallateos. Apellandi arvates esinevad antud asjas kahtlused, mida tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. D. Dmitritšenko tunnistas küll asjaolu, et lõi kannatanut ühe korra rusikaga näkku, kuid seda põhjusel, et L.F. tahtis voodihaiget ema ahjuroobiga lüüa. Lisaks jättis maakohus tähelepanuta asjaolu, et kannatanu väga täpselt ei mäletanud sündmusi ning ei osanud selgitada, miks ta mõned päevad hiljem pöördus politseisse sooviga mitte võtta D. Dmitritšenkot kriminaalvastutusele. Ringkonnakohus leiab, et maakohus, hinnates tõendeid nende kogumis, on põhjendatult tunnistanud D. Dmitritšenko süüdi vägivallateo toimepanemises kannatanu L.F. suhtes. Maakohus lähtus järelduste tegemisel nii süüdistatava, kannatanu, tunnistaja V. Dmitritšenko ütlustest, kui ka traumakaardil fikseeritust. Kohus asus seisukohale, et puudub alus kahelda kannatanu ütlustes selle kohta, et raviasutuses fikseeritud vigastused tekitas 06.10.2007 talle just nimelt süüdistatav. Põhjendamatu on apellandi väide sellest, et maakohus on jätnud vajaliku tähelepanuta, et kannatanu L.F. väga täpselt ei mäletanud sündmusi. Maakohtu otsusest nähtub, et kohus on analüüsinud kõiki kannatanu ütlusi ning leidnud, et kuigi tema ütlused kohtus olid esialgu mõnevõrra teistsugused, ei vähenda see nende usaldusväärsust. Maakohtu arvamuse kohaselt on need erinevused seletatavad pika aja möödumisega toimunud sündmusest, lisaks on kannatanu eakas inimene ( kohtuotsuse lk 4). Ringkonnakohus nõustub eeltooduga. Kannatanu ütlustele lisab kaalu ka meditsiiniasutuses trauma tekkimise põhjuste kohta peksmisele järgneval hommikul antud selgitus ( I kd, tl 26-27). Ringkonnakohus leiab, et kaitsja etteheide sellest, et kannatanu ei osanud selgitada, miks mõned päevad hiljem ei soovinud ta enam süüdistatava kriminaalvastutusele võtmist, ei oma süü tõendatuse ning sellele õigusliku hinnangu andmisel tähtsust. D. Dmitritšenko selgituse sellest, et lõi kannatanut seetõttu, et takistada L.F. tema ema ahjuroobiga löömast, on maakohus õigustatult hinnanud ebausutavaks ning kogutud tõenditega mittehaakuvaks. Seega, lähtudes eeltoodust, on maakohus põhjendatult jõudnud järeldusele, et D. Dmitritšenko, lüües L.F. rusikaga näkku ja jalgadega kehasse, pani toime
Kaitsja ei ole nõus ka sellega, et maakohus tunnistas D. Dmitritšenko süüdi J.K. ja N.S. löömises. Apellant kirjeldab veelkord D. Dmitritšenko selgitusi konfliktsituatsiooni kohta eelnimetatud kannatanutega, milles ta kinnitas nii J.K. kui ka N.S. löömist, märkides, et süüdistatav vabandas kannatanute ees ning vabandus võeti ka vastu. Eeltoodust järeldab kaitsja, et D. Dmitritšenko ei ole pannud toime tegu, milles teda kahtlustatakse. Ka siinkohal nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et D. Dmitritšenko süü kannatanute J.K. ja N.S. löömises on tõendatud. Eeltoodud järeldusele jõudmisel on maakohus hinnanud kannatanute ütlusi kuriteo asjaolude kohta, samuti süüdistatava enda ütlusi, kes kannatanute löömist ka ei eita. Ringkonnakohus leiab, et kogutud tõenditega on leidnud tõendamist, et D. Dmitritšenko lõi kannatanuid ühel korral rusikaga näkku ja lisaks N. S veel korduvalt kehasse ja pähe ning J.K. selga. Kannatanute ütlusi toetavad ka kirjalikud tõendid. N. S vigastuste olemasolu on kinnitatud traumakaardil nr 15530 fikseerituga, mille kohaselt 31.08.2008 kell 11.35 on tal fikseeritud nina ja parema silmaaluse hematoom, turse, 1,5 cm haav. Selgituse kohaselt lõi kannatanut 31.08.2008 kella 2 paiku Tartus XXX D. Dmitritšenko (I kd, tl 19-20). J. 7 K vigastuste olemasolu on kinnitatud 08.09.2008 koostatud isiku läbivaatusprotokolliga (I kd, tl 11-12), mille kohaselt tuvastati J. K vasaku silma ümber tumelilla nahaalune hematoom ning vasaku põse tugev paistetus, ning eksperdi arvamusega (I kd, tl 39-40).
näeb ette vastutuse teise inimese tervise kahjustamise eest, samuti löömise, peksmise või valu tekitanud muu kehalise väärkohtlemise eest. Kogutud tõenditega on tuvastatud, et D. Dmitritšenko tekitas peksmisega mõlemale kannatanule kergeid vigastusi-nahaaluseid verevalumeid ning N.S. ka näohaava. Seega on
§-s 121 ettenähtud süüteokoosseis täidetud. Apellandi viide D. Dmitritšenko leppimisele kannatanutega ei oma süüteokoosseisu seisukohalt tähtsust, mistõttu süüdistatav on ka eeltoodud tegudes maakohtu poolt õigesti ja põhjendatult süüdi tunnistatud ( kohtuotsuse lk 5-6). Kaitsja ei ole nõus, et kohus hindas D. Dmitritšenko poolt J.K. ja N.S. oma korterisse jätmisel ukse lukustamist vabaduse võtmisena. D. Dmitritšenko tunnistab, et lukustas korteri ukse, kui läks vennaga alkoholi ostma, sest ei tahtnud korterit lahti jätta. Kaitsja leiab, et vabaduse võtmisena ei saa kvalifitseerida sellist tegevust, kus ta lukustab oma korteri ukse selleks, et minna alkoholi ostma ja kus pärast sama alkoholi nn kannatanutega edasi tarbitakse. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et D. Dmitritšenko pani toime kannatanutelt J. K ja N. S seadusliku aluseta vabaduse võtmise (kohtuotsuse lk 6-7). Maakohus on põhjendatult lähtunud kannatanute ütlustest, mille kohaselt tahtsid nad pärast süüdistatavapoolset vägivalda korterist lahkuda, kuid süüdistatav ei lasknud. J.K. tegi D. Dmitritšenkole ettepaneku minna alkoholi järele lootuses sel viisil korterist pääseda, kuid viimane lukustas lahkudes korteri ukse. J.K. ettepanekut helistada politseisse N.S. vajalikuks ei pidanud. N.S. põhjendas politseisse helistamisest loobumist šokiseisundiga ning ta ei teadnud kuidas käituda. Kui süüdistatav tagasi tuli, palus N.S. taas võimalust lahkuda, kuna vajas eelneva vägivalla tõttu arstiabi, kuid välja ei lastud neid enne kui kõik koos lahkusid. Ringkonnakohus leiab, et iseenesest oma korteri ukse lukustamist kellegi korterisse jätmisel ei saa lugeda vabaduse võtmiseks, kui korterisse jäämine on vabatahtlik ning süüdistatavale pole teatavaks tehtud soov sealt lahkuda.
§-s 136 sätestatud süüteokoosseisu kaitstavaks õigushüveks on liikumisvabadus, s.o inimese õigus vabalt valida oma asukohta. Kuriteokoosseis on täidetud teiselt inimeselt vabaduse võtmisega, kui selleks puudub seaduslik alus. Vabaduse all tuleb mõista antud juhul liikumisvabadust, see tähendab vabaduse võtmisega on loodud isikule liikumistakistus. Süüteokooseisu seisukohalt ei oma tähtsust, kui pikaks ajaks on isikult vabadus võetud. Samuti ei oma tähtsust süüdlase hilisem käitumine- kannatanu vabastamine. Käesoleval juhul on kannatanute ütlustega tõendatud, et nad korduvalt palusid süüdistatavalt võimalust korterist lahkuda, kuid viimane lukustas ukse kuni kella 4-ni hommikul. Ringkonnakohus leiab, et süüteokoosseisu seisukohalt ei ole oluline, millega põhjendas süüdistatav korteri ukse lukustamist. Talle oli teada kannatanute soov lahkuda, kuid seda ta neile ei võimaldanud. Seega on D. Dmitritšenko oma käitumisega realiseerinud süüteokoosseisu
Apellant leiab, et D. Dmitritšenko on põhjendamatult süüdi tunnistatud J. K vabaduse võtmises ja vägistamises. D. Dmitritšenko ei eita kannatanuga vahekorda, kuid see oli vabatahtlik ja J.K. initsiatiiv. Kannatanul puudusid igasugused vägistamisele viitavad vigastused ning tema ütlused vägistamisest on paljasõnalised. Korteris süüdistatav kedagi kinni ei hoidnud, J.K. läks D. Dmitritšenko korterisse vabatahtlikult pakku oma poiss-sõbra eest. Politseisse pöördumise põhjuseks oli ilmselt kartus poiss-sõbra V. Y ees, kes neid koos nägi. Ringkonnakohus kaitsja seisukohtadega sellest, et kannatanu viibis D. Dmitritšenko korteris vabatahtlikult, ei nõustu. Kannatanu J.K. ütlustega luges maakohus tõendatuks, et ta ei soovinud süüdistatavaga seksuaalvahekorda ja ütles seda talle korduvalt. Kannatanu selgitas, et kui ta soovis D. Dmitritšenko korterist lahkuda, võttis viimane tal juustest ja lõi peaga vastu seina, mille tagajärjel kaotas ta teadvuse. Ärkas voodis, pükse tal enam jalas ei olnud ning süüdistatav toppis oma sõrme talle tuppe. Kannatanu palve peale lõpetada selline tegevus vastas süüdistatav ähvardusega vastuhakkamise korral lüüa ka teine näopool siniseks. Nendest ütlustest tuleneb, et 8 süüdistatav murdis kannatanu vastupanu eelnevalt kasutatud füüsilise vägivallaga ning seejärel psüühilise vägivallaga (veelkordse füüsilise vägivalla kasutamisega ähvardamine). Nimetatuga ongi seletatav kannatanu hirm vastuhakuks tema suhtes toimepandule. Seejärel astus D. Dmitritšenko kannatanuga sugulisse vahekorda. Kui süüdistatav oli magama jäänud, püüdis kannatanu korterist lahkuda, otsis võtmeid ja telefoni, kuid ei leidnud. Maakohus on õigesti tuvastanud, et ka teisel korral oli D. Dmitritšenko kannatanu J. K seksuaalvahekorras viimase tahte vastaselt. Kannatanu on selgitanud, et enne võttis ta köögist väikese noa ja pani selle oma pükste taskusse. Süüdistatav pani ta voodile pikali ja leidis noa, mis tegi talle nalja. Kannatanu selgituse kohaselt ei soovinud ta jätkuvalt süüdistatavaga vahekorda, kuid D. Dmitritšenko sellest ei hoolinud ning vägistas ta. Tulenevalt tuvastatud tehioludest, on maakohus põhjendatult leidnud, et kannatanu J.K. ei olnud võimeline vastupanu osutama seetõttu, et eelnevalt oli süüdistatav õhtu jooksul tema suhtes kasutanud kolmel korral füüsilist vägivalda ning takistanud J. K korterist lahkumast, lukustades välisukse. Põhjendatult on maakohus järeldanud, et J.K. halvas hirm edasise vägivalla kasutamise ees, mistõttu ta ei julgenud süüdistatavale füüsiliselt vastu hakata, kui viimane temaga vahekorda astus. Seega ei olnud J. K hirmu, vangistatuse ja sidevahendite puudumise tõttu võimalik vastupanu osutada, vastasel juhul oleks olnud täielik alus eeldada uut vägivalda süüdistatava poolt tema suhtes. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et kannatanu oli pannud pükste taskusse väikese noa, millest järeldub J.K. eesmärk end kaitsta. Eeltooduga on põhjendatav ka asjaolu, et kannatanul puudusid vigastused, mis otseselt viitaksid vägistamisele. Ringkonnakohus leiab, et süüdistatava kinnitus sellest, et seksuaalvahekorrad kannatanuga olid vabatahtlikud, on ümber lükatud ka asjaoluga, et kannatanu oli sunnitud D. Dmitritšenko korterist pääsemiseks aknast alla hüppama ajal, mil viimane magas. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole D. Dmitritšenko süüditunnistamisel J.K. vägistamises tuginenud mitte ainult kannatanu ütlustele, vaid neid toetavad ka tunnistajate V. Y ja N.S. ütlused. Kannatanu rääkis mõlemale tunnistajale, et teda vägistati, mistõttu N.S. pidas vajalikuks helistada häirekeskusesse. Lähtudes eeltoodust ning nõustudes maakohtu põhjendustega (kohtuotsuse lk 9-11), on D. Dmitritšenko õigesti süüdi tunnistatud J.K. vägistamises. Ringkonnakohus ei nõustu apellatsioonis väidetuga, et kannatanu viibis D. Dmitritšenko korteris vabatahtlikult. Antud väide on ümber lükatud kannatanu ütlustega ning sündmuse objektiivse kuluga, mis lõppes sellega, et kannatanu hüppas teise korruse korteri aknast välja. Ringkonnakohus leiab, et juhul, kui tegemist oleks olnud korteris vabatahtliku viibimisega, puudus kannatanul vajadus sealt lahkuda sellisel oma elu ohtu seadval viisil. Asjaolu, et kannatanu tuli esialgu vabatahtlikult süüdistatava korterisse, ei anna alust järelduseks, et kannatanu ei soovinud sealt hiljem lahkuda. Selline soov oli süüdistatavale ka kannatanu sõnadest teada ning korteri uks oli tema enda poolt lukustatud. Apellatsioonis toodud väide, et kannatanu pöördus politseisse sellepärast, et kartis oma poiss-sõpra, on oletuslik ning ei tulene kogutud tõenditest. Kokkuvõtvalt, ringkonnakohus ei tuvastanud selliseid asjaolusid, mis seaksid kahtluse alla kõigi antud kriminaalasjas olevate kannatanute ütluste usaldusväärsuse, kuna ei ole tuvastatud ühtegi põhjust, mille tõttu võiksid ja peaksid kannatanud D. Dmitritšenkot alusetult süüdistama. Seega, lähtudes eeltoodust ning nõustudes täiel määral maakohtu otsuses toodud põhjendustega, tuleb esitatud apellatsioon D. Dmitritšenko õigeksmõistmises jätta rahuldamata. Määratud kaitsja advokaat A. Kello poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 1440 krooni tuleb KrMS § 185 lg 2 alusel välja mõista süüdistatavalt, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 1 märgitud lahendi. 9 Maarika Kuusk Mati Kartau 10 Aarne Sarjas
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.