Obsah (5)

§ 209§ 213§ 64§ 65§ 69

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Tartu kohtumaja Otsuse tegemise aeg ja koht 25. mai 2010. a Tartus Kriminaalasja number 1-10-2862 Kohtukoosseis kohtunik Rutt Teeveer Kohtuistungi

§ 209

lg 2 p-de 1, 4 ja § 213 lg 1 järgi lühimenetluses Prokurör Lõuna Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Jüri Vissak Süüdistatav Sven Järvelt Kaitsja Isikukood või sünniaeg: 37906032720 Elukoht: XXXX XXX-XX, Karistatus: kriminaalkorras karistatud kümnel korral, viimati 7.08.2008.a. Tartu Maakohtu Võru kohtumaja poolt

§-de 199 lg 2 p 4, 7 ja 8 ning 266 lg 2 p 1 alusel liitkaristusena 1 (ühe) aasta ja 1 (ühe) kuulise vangistusega tingimisi 2 (kahe) aastase katseajaga; väärtegude eest karistatud üheksal korral Tõkend: elukohast lahkumise keeld riigi poolt määrtud korras vandeadvokaat Rein Napa RESOLUTSIOON Süüdi tunnistada SVEN JÄRVELT

§ 209lg 2 p 1, 4 järgi ja mõista karistuseks 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust.

Süüdi tunnistada SVEN JÄRVELT

§ 213

lg 1 järgi ja mõista karistuseks 9 (üheksa) kuud vangistust

§ 64

lg 1 järgi mõista Sven Järveltile liitkaristus lugedes kergem karistus kaetuks raskema karistusega, mõistes liitkaristuseks kuritegude kogumi eest 1 (üks) aasta 6 (kuus) kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendada Sven Järveltile mõistetud karistust 1/3 võrra, so 6 (kuue) kuu vangistuse võrra ja mõista Sven Järveltile karistuseks 1 (üks ) aasta vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu Võru kohtumaja

1. augusti
2. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-08-10248 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 (ühe) aasta 1 (ühe) kuu vangistuse võrra ning mõista lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis 2 (kaks) aastat 1 (üks) kuu vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada Sven Järvelti poolt karistuse kandmisele asumisest. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada karistuse kandmisele asumisel. Tsiviilhagi: Rahuldada J.M. tsiviilhagi ja välja mõista VÕS § 1043 ja § 1045 lg 1 p 5 alusel Sven Järveltilt J.M. kasuks 3 600.- (kolm tuhat kuussada) krooni. KrMS § 175 lg 1 p-de 4, 5, 9, 10; § 179 lg 1 p 2 ja § 180 lg 1 välja mõista Sven Järveltilt menetluskuluna:
   sundraha 6525.- (kuus tuhat viissada kakskümmend viis) krooni;
   määratud kaitsjale väljamakstav tasu summas 1200 (tuhat kakssada) krooni;
   kriminaaltoimiku materjalidest kaitsjale koopia tegemise kulu 7.- (seitse) krooni:
   postikulu 96.- (üheksakümmend kuus) krooni. Süüdimõistetul tasuda väljamõistetud summad Rahandusministeeriumi arveldusarvele AS-is SEB Pank nr 10220034800017 või AS-is Swedbank nr
3. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049874 ning selgitus: „isiku nimi, kriminaalasja nr, menetluskulud”. Kohtukulud ja sundraha tasuda 30 päeva jooksul käesoleva kohtuotsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Vastavalt KrMS §-le 318 lg 3 p-le 2 ei saa prokuratuur esitada apellatsiooni lühimenetluses tehtud süüdimõistva kohtuotsuse peale. Süüdimõistetul on õigus läbi Tartu Maakohtu esitada kohtuotsuse peale apellatsioon Tartu Ringkonnakohtule. Süüdimõistetul on KrMS § 315 lg 5 p 2 alusel õigus apellatsiooniõigusest loobuda. Kaitsja võib apellatsiooniõigusest loobuda üksnes kaitsealuse kirjalikul nõusolekul. Apellatsiooniõiguse kasutamise soovist teatatakse otsuse teinud kohtule kirjalikult 7 (seitsme) päeva jooksul, alates kohtuotsuse resolutiivosa kuulutamisele järgnevast päevast. Kui apellatsiooniõigusest loobusid kõik kohtumenetluse pooled või kui ükski kohtumenetluse pool ei ole seaduses sätestatud tähtaja jooksul teatanud apellatsiooniõiguse kasutamise soovist, kajastab kohtuotsus üksnes kohtuotsuse sissejuhatatavat osa ja resolutiivosa. Juhul kui keegi kohtumenetluse pooltest esitab Tartu Maakohtule teate apellatsiooni esitamise soovi kohta, kuulutatakse kohtuotsus tervikuna kohtu kantselei kaudu
4. juunil 2010.a. kell 14.
5. Kui kohtumenetluse pool ei loobunud apellatsioonist, siis tuleb apellatsioon esitada otsuse teinud kohtule kirjalikult 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates motiveeritud kohtuotsuse kuulutamisele järgnevast päevast. Prokuratuur või menetlusosaline, kellel on kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsuse alusel tekkinud kohustus kriminaalmenetluse kulud hüvitada, võib kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse vaidlustada kas apellatsioonis või määruskaebuse esitamise korras vastavalt KrMS 15.peatüki sätetele. KOHTUOTSUSE PÕHIOSA I Süüdistuse sisu 2 Sven Järveltit süüdistatakse selles, et tema kasutas ajavahemikul 07.-09.04.2009.a. Tartus, Raja 31 Tartu Ülikooli Kliinikumi nahahaiguste kliiniku palatist oma endise elukaaslase J.M. rahakotist varastatud J.M. nimele välja antud Hansapanga deebetkaarti ja PIN-koodi varalise kasu saamise eesmärgil ja võttis 09.04.2009.a. kell 08.35 Tartus, Vitamiini 1 asuva kaupluse „Veeriku Selver” sissepääsu kõrval olevast Hansapanga sularahaautomaadist J.M. arvelduskontolt välja 3 600.- krooni, mille omastas. Sellega pani Sven Järvelt toime varalise kasu saamise andmete ebaseadusliku sisestamise ja andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel s.o.

§ 213lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

Peale selle süüdistatakse Sven Järveltit selles, et tema isikuna, kes on varem toime pannud varguse, viibides 11.02.2009.a. kell 14.17 Võrus, Jüri 54 asuvas Võrumaa Keskraamatukogus pöördus raamatukogu internetipunktist internetiportaali www.osta.ee kaudu avalikkuse poole ja lõi portaali kasutajatele varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse nagu pakuks ta internetioksjonil soodsa hinnaga müüa sülearvutit Fujitsu Siemens Amilo SI2636-001 alghinnaga 99 krooni. Internetioksjoni võitis müügihinnaga 5102.- krooni T.L. , kes Sven Järvelti soovi kohaselt kandis 17.02.2009.a. oma arvelduskontolt nr XXX SEB Pangas Sven Järvelti arvelduskontole nr XXX Sampo Pangas 5000.- krooni ja 18.02.2009.a. kandis ülejäänud summa 102 krooni koos postikuluga 100 krooni samale kontole. Sven Järvelt lubas T.L. le sülearvuti kätte toimetada Eesti Posti vahendusel kohe peale raha laekumist tema arvelduskontole, kuid jättis lubaduse täitmata ning omastas T. L saadud raha ettekavatsetult, tekitades sellega T.L. le kahju kokku 5 202.- krooni. Sellega pani Sven Järvelt toime varalise kasu saamise tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel isikuna, kes on varem toime pannud varguse, avalikkuse poole pöördudes, so

§ 209lg 2 p 1 ja 4 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

II Kohtu seisukoht süüdistuse osas Süüdistus

§ 213lg 1 järgi Kannatanu J.M.

ütluse kohaselt avastas ta

1. aprillil
2. a, et tema Swedbank’is asuvalt kontolt on tema teadmata välja võetud 3600.- krooni. Raha oli arvelt võetud
3. aprillil
4. a kell 08.
5. Kuivõrd ta soovis sel päeval sularahaautomaadist raha võtta, siis avastas ta automaadi juures, et tema rahakotis ei ole panga magnetkaarti. Kannatanu pöördus koheselt panka, kus selguski, et tema arvelt on võetud raha 3600.- krooni. Kannatanu ütluste kohaselt viibis ta
6. –
7. aprillini
8. a lapsega Tartus haiglas ja ainus, kes teda seal vaatamas käis oli nende ühise lapse isa Sven Järvelt. Kannatanu sõnul oli tal haiglas pangakaart kaasas ja kindlasti oli see alles
9. aprillil
10. a kui ta korrastas rahakotti. Haiglas oli kannatanul rahakott koos dokumentide ja pangakaardiga palatis kapisahtlis. Sven Järvelt käis kannatanut haiglas vaatamas iga päev, kusjuures ta oli haiglapalatis ka lapsega koos ilma kannatanu juuresolekuta. J.M. sõnul teadis Sven Järvelt pangakaardi PIN koodi, sest kooselu ajal ta Sven Järvelti ees midagi ei varjanud ning viimane kasutas ka tema pangakaarti. Selline vajadus oli Sven Järvetil muuhulgas ka seetõttu, et ta laskis oma palga kanda kannatanu pangakontole. Peale kooselu lõppu aga ei olnud J.M. ütluste kohaselt Sven Järvetil mingit õigust tema pangakaarti kasutada ja raha välja võtta. Asjaolu, et kannatanu Swedbank’i kontolt on
11. aprillil
12. a välja võetud 3600.- krooni kinnitab J.M. arvelduskonto väljavõte (tl 4). Süüdistatav Sven Järvelti sõnul oli tema lapse ema J.M.
13. a aprillikuu alguses Tartus Raja tänava haiglas. Sellel ajal süüdistatav enda sõnul enam J.M. ga koos ei elanud, kuid omavahel suheldi ja ta käis iga päev haiglas J. ja last vaatamas. Sven Järvelti sõnul võttis ta 3 tõenäoliselt
14. aprillil
15. a haiglas palatist J rahakotist tema panga deebetkaardi ja tegi seda sel ajal kui viimane oli palatist väljas suitsu tegemas. Kannatanu pangakaardi PIN koodi teadis ta juba varasemast ajast kui koos elati. Kuna
16. a aprillis süüdistatav tööl ei käinud, siis oli tal raha vaja ja kuna ta teadis, et J.M. ei oleks talle nii kui nii raha andnud, siis ei hakanud ta seda ka tema käest küsima. Seepärast otsustas ta raha salaja võtta. Süüdistatav avaldas kohtueelsel uurimisel, et raha võttes ta ei mõelnud, et annab selle tagasi.
17. aprillil
18. a sai J.M. ja laps haiglast välja ja peale seda kui Sven Järvellt oli nad bussi peale saatnud, võttis ta Tartus Vitamiini 1 asuva Veeriku Selveri juures olevast sularahaautomaadist J.M. pangakaarti ja PIN koodi kasutades 3600.- krooni, so kogu kontol oleva raha, välja.

§ 213

alusel on karistatav arvutikelmus, mis seisneb varalise kasu saamises arvutiprogrammi või andmete ebaseadusliku sisestamise, muutmise, kustutamise, rikkumise, sulustamise või muul viisil andmetöötlusprotsessi ebaseadusliku sekkumise teel. Tegemist on materiaalse kuriteokoosseisuga, st andmetöötlusprotsessi sekkudes peab süüdlane olema saanud varalist kasu. Objektiivse külje kaks olulist elementi on seega lubamatu sekkumine andmetöötlusprotsessi ja seeläbi varalise kasu saamine. Kohus on seisukohal, et eespool kajastatud tõenditega on leidnud tõendamist, et Sven Järveltil ei olnud luba kasutada J.M. pangakaarti ja PIN koodi, kuid sellele vaatamata ta kasutas neid ja sekkus ebaseaduslikult andmetöötlusprotsessi ning sai sel teel varalist kasu 3600.- krooni. Subjektiivsest küljest eeldab arvutikelmus tahtlust koosseisu kõigi asjaolude suhtes. Koosseis on täidetud, kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Kohus on seisukohal, et konkreetse teo puhul tegutses Sven Järvelt kavatsetusega, sest kannatanult pangakaardi ära võtmise eesmärgiks oli seda ja varem teadaolevat PIN koodi kasutades saada varalist kasu. Süüdistus

§ 209lg 2 p 1, 4 järgi Kannatanu T.L.

ütluste kohaselt müüs isik, kelle kasutajanimi oli „Katjake“ www.osta.ee interneti keskkonnas sülearvutit Fujitsu Siemens Amilo SI2636-001, arvuti müügihinnaks oli 5 102.- krooni. Kannatanu sõnul võitis tema oksjonil ja see lukustus

1. veebruaril
2. a Kannatanu ütluste kohaselt kandis ta oma arvelduskontolt nr XXX kahes osas raha Sven Järveltil arvelduskontole nr XXX Sampo Pangas. Esmalt kandis kannatanu üle
3. veebruaril
4. a 5000.- krooni ja
5. veebruaril
6. a kandis üle 202.- krooni, sealhulgas ka saatmistasu 100.- krooni. Andmed selle kohta, et kellele ja kuhu raha kanda, saateti kannatanule tema sõnul läbi www.osta.ee kasutajakonto. Sven Järvelt lubas arvuti kätte toimetada Eesti Posti kaudu kannatanu kodusele aadressile, kuid ei teinud seda ega maksnud tagasi ka raha. Kannatanu ütluste kohaselt väitis Sven Järvelt hiljem, et arvuti ei kuulunudki temale. T.L. teada kasutas Sven Järvelt oma elukaaslase www.osta.ee kasutajakontot „Katjake“ Kannatanu T.L. ütlusi kinnitavad nii väljavõte internetiportaalist www.osta.ee (tl 10-17) kui ka SEB Panga maksekorraldused nr 442, 17.02.2009 (tl 18) ja nr 443, 18.02.2009 (tl 19). Asjaolu, et Sven Järvelt sai kannatanu T.L. poolt ülekantud raha kinnitab Sven Järvelti arvelduskonto väljavõte (tl 21). Internetiportaali www.osta.ee kasutajakonto väljavõttega on tõendamist leidnud, et kasutajakonto “Katjake“ kasutaja kontaktandmed olid J.M. nimel, isikukoodiga XXX ja meiliaadress XXX. Kannatanu ütluste õigsust kinnitavad toimiku lehekülgedel 22 kuni 40 www.osta.ee kasutajakonto väljavõtte dokumendid. Kahtlustatav Sven Järvelti ütluste kohaselt oli tal raha vaja ja talle tuli mõte, et ta võiks saada raha interneeri vahendusel. Süüdistatav avaldas, et võib-olla sai ta idee kuskilt meediast. Sven 4 Järvelti sõnul läks ta Võru Keskraamatukogusse, et kasutada sealset internetipunkti kuna tal endal kodus arvutit ei olnud. Sel ajal elas Sven Järvelt enda sõnul koos J.M. ga.
7. veebruaril
8. a pani ta internetikeskkonda üles kuulutuse, et müüb sülearvutit Fujitsu Siemens Amilo SI2636-001 hinnaga 5201.- krooni. Süüdistatava sõnul kasutas ta kasutajakontot „Katjake“. Sven Järvelti sõnade kohaselt oli olematu arvuti müügil 7 päeva, siis läks oksjon kinni. Oksjoni võitis T.L. nimeline isik. Süüdistatav suhtles kannatanuga www.osta.ee portaali vahendusel kirja teel lubades arvuti ära saata, kui viimane on raha ülekande süüdistatavale teinud. Lisaks arvuti maksumusele 5201.- krooni küsis Sven Järvelt ka 100.- krooni postikulu. Kannatanu kandis süüdistatava ütluste kohaselt talle raha üle kahes osas
9. veebruaril
10. a 5000.- krooni ja
11. veebruaril
12. a 202.- krooni, kokku 5202.- krooni. Sven Järvelt i sõnul kannatanu arvutit muidugi ei saanud, sest tal ei olnudki sellist arvutit. Sven Järvelt kahetses toimepandut.

§ 209

näeb ette kriminaalvastutuse kelmuse eest, so varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivse koosseisu üks elementidest on petmine. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel teine inimene satub eksimusse. Sven Järvelt esines www.osta.ee portaalis arvutit omava isikuna, kes soovib arvutit müüa. Sellise tegevusega lõi süüdistatav kannatanu T.L. le ettekujutuse endast kui arvuti müüjast ja omanikust. Eksimuse tõttu tegi kannatanu varakäsutuse ja kandis Sven Järveltile üle 5202.- krooni ning kandis seeläbi varalist kahju. Sven Järvelt aga sai samas ulatuses varalist kasu, mis on kelmuse objektiivse külje teiseks elemendiks. Subjektiivsest küljest eeldab kelmus tahtlust kõigi objektiivse kooseisu elementide suhtes. Koosseis on täidetud kui isik tegutseb vähemalt kaudse tahtlusega. Tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse peab süüdlane looma teadvalt, seega tegutsedes otsese tahtlusega. Kohus on seisukohal, et Sven Järvelt tegutses ka selles episoodis kavatsetusega, sest tema enda sõnade kohaselt läks ta juba raamatukokku mõttega interneti teel raha teenida. Seega oli kellegi eksimusse viimine ja seeläbi raha saamine Sven Järvelti teo eesmärgiks. Kriminaalasjas kogutud tõendid kinnitavad, et Sven Järveltit on varem korduvalt karistatud varguste toimepanemiste eest, viimati 7. augustil 2008. a. Eeltoodust tulenevalt on tema tegevus õigesti kvalifitseeritud

§ 209lg 2 p 1 järgi.

Kriminaalasja tehioludest nähtub, et Sven Järvelt pannes www.osta.ee internetiportaalis arvuti müüki, tegutses avalikkuse poole pöördudes, mistõttu on igati seaduslik tema tegevus kvalifitseerida ka

§ 209lg 2 p 4 järgi.

Kohus ei tuvastanud Sven Järvelt käitumise õigusvastasust või Sven Järvelti süüd välistavaid asjaolusid. III Kohtu seisukoht tsiviilhagi osas Kriminaalasjas esitasid tsiviilhagi kannatanud J.M. ja T.L. . Kohtuistungil esitas Sven Järvelt kohtule maksekorraldused, milledest nähtuvalt on Angela Vasar tasunud

1. mail
2. a T.L. le 2500.- krooni ja
3. mail
4. a 2702.- krooni Sven Järvelti poolt põhjustatud kahju eest. Seega on T.L. tsiviilhagi enne kohtu poolt otsuse tegemist hüvitatud. VÕS § 1043 sätestab, et teisele isikule (kannatanule) õigusvastaselt kahju tekitanud isik peab kahju hüvitama, kui ta on kahju tekitamises süüdi või vastutab kahju tekitamise eest vastavalt seadusele. VÕS § 1045 lg 1 p 5 kohaselt on kahju tekitamine õigusvastane, kui see tekitati kannatanu omandi või sellega sarnase õiguse või valduse rikkumisega. 5 Kohus on seisukohal, et Sven Järvelt on õigusvastaselt käitunud ja põhjustanud kannatanuletsiviilhagejale J.M. le varalist kahju. Kohus on seisukohal, et esitatud tsiviilhagi summas 3600.- krooni on põhjendatud ja tõendatud ning kuulub rahuldamisele. Sven Järvelt võttis kohtuistungil TsMS § 440 lg-te 1,2 kohaselt hagi õigeks. TsMS § 444 lg 4 alusel on kohtul sellisel juhul õigus tsiviilhagisse puutuv kohtuotsuse kirjeldav ja põhjendav osa ära jätta. IV Kohtu seisukoht karistuse osas Kohus on käesoleva otsusega tuvastanud, et Sven Järvelt pani toime

§ 209lg 2 p 1, 4 ja § 213 lg 1 järgi kvalifitseeritavad kuriteod.

Karistust kergendava asjaoluna peab kohus põhjendatuks arvestada Sven Järvelti poolt avaldatud puhtsüdamlikku kahetsust ja kahju vabatahtlikku osalist hüvitamist. Kohus ei tuvastanud Sven Järvelti puhul karistust raskendavaid asjaolusid. Sven Järvelt pani käesolevas kriminaalasjas analüüsitud teod toime kavatsetusega. Mõlemal juhul oli tema eesmärgiks kannatanuid kas pettes või nendelt pangadokumenti äravõttes teenida varalist kasu, mis oligi süüdistatava teo motiiviks. Süüdistatava ütlustest nähtub, et perioodil kui tal endal puudus raha, oli selline tegutsemine ja kannatanute ärakasutamine tema jaoks täiesti loogiline ja põhjendatud tegevus. Kohtu arvamuse kohaselt kasutas Sven Järvelt tegude toimepanemisel ära nii endise elukaaslase kui ka avalikkuse usaldust. Karistuse mõistmisel ei saa jätta tähelepanuta asjaolu, et Sven Järveltit on varem kümne aasta vältel karistatud kümnel korral varavastaste kuritegude eest. Karistustena on talle mõistetud nii rahalist karistust kui ka reaalset vangistust. Kohus on Sven Järveltit ka tingimisi vabastanud karistuse kandmisest, kuid ikka on ta jätkanud hiljem kuritegude toimepanemist.

§ 209

lg 2 erinevate punktide järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemise eest võib kohus määrata karistusena ühe- kuni viieaastase vangistuse.

§ 213

lg 1 järgi on kohtu õigus teo toimepanijat karistada rahalise karistuse või kuni viie aastase vangistusega. Kohus ei pea võiamlikuks Sven Järveltit karistad

§ 213

lg 1 järgi rahalise karistusega, sest isiku, kelle teo motiiviks oli läbi kuritegude raha hankimine ja kellel käesoleval ajal puudub kindel töökoht ja sissetulek, karistamine rahalise karistusega ei ole kohtu arvates mõeldav. Sven Järvelti süüst tulenevalt tuleks teda karistada vastavate eriliigiliste kelmuste sanktsioonide keskmisest määrast madalamas määras. Kohtu arvates on piisavaks karistuseks

§ 209

lg 2 p 1,4 järgi kuus kuud rohkem kui karistuse alammäär, seega õiglaseks karistuseks on 1 aasta 6 kuud vangistust.

§ 213

lg 1 järgi peab kohus põhjendatuks karistada Sven Järveltit 9 kuu pikkuse vangistusega.

§ 64

lg 1 kohaselt tuleb käesoleva otsusega mõistetud samaliigilistest põhikaristustest moodustada liitkaristus ja kohus peab põhjendatuks kuritegude süü suurust ja karistuse eesmärki silmas pidades lugeda kergema karistuse kaetuks raskemaga. Kuivõrd kohus menetles kriminaalasja lühimenetluses, siis kohaldades KrMS § 238 lg-s 2 sätestatut tuleb Sven Järveltile mõistetud karistust vähendada 1/3 võrra, so 6 kuud vangistust võrra.

§ 65

lg 2 alusel tuleb suurendada käesoleva otsusega mõistetud karistust Tartu Maakohtu Võru kohtumaja

1. augusti
2. a kohtuotsusega kriminaalasjas nr 1-08-10248 6 mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 1 aasta 1 kuu vangistuse võrra ning mõista lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks liitkaristuseks kohtuotsuste kogumis Sven Järveltile 2 aastat 1 kuu vangistust. Karistuse kandmise aja algust arvestada Sven Järvelti poolt karistuse kandmisele asumisest. Süüdistatava kaitsja palus kohtul mõista käesolevas kriminaalasjas selline karistus, mis liitkaristusena oleks alla kahe aasta. Kaitsja palus mõistetav liitkaristus asendada

§ 69lausel üldkasuliku tööga.

Kohus on seisukohal, et isiku puhul, kes on järjepidevalt pannud toime uusi varavastaseid kuritegusid, ei ole põhjendatud kohaldada karistuse asendamise instituuti. Mõjutusvahendina on üldkasuliku töö määramine vaadeldav küll vangistuse ühe vormina, kuid nii nagu karistusest vabastamisel peab kohtu arvates ka asendamise puhul tulenema see kuriteo toimepanemise asjaoludest ja süüdlase isikust. Käesoleval juhul on kohtu arvates Sven Järvelti teod muutunud märksa spetsiifilisemaks, kuid ka liigilt ohtlikumaks kui olid tema poolt varem toimepandud varavastased teod. Seetõttu peab kohtu arvates Sven Järvlt läbi karistuse ranguse ja selle paratamatuse teadvustama, et taas uute kuritegude toimepanemisel järgneb uus karistus ja selle talumise ning reaalse ärakandmise kohustus. V Kohtu seisukoht menetluskulu osas KrMS § 180 lg 1 sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Käesolevas kriminaalasjas peab kohus põhjendatuks välja mõista süüdimõistetult menetluskuluna sundraha, milline summa II astme kuriteo toimepanemise eest süüdimõistmise korral on 1,5 palga alammäära, s.o. 6525.- krooni. Samuti peab kohus põhjendatuks KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel kaitsjale väljamaksmisele kuuluva tasu summas 1200.- krooni, KrMS § 175 lg 1 p 5 alusel kaitsjale toimikust koopia tegemise kulu 7.- krooni ja KrMS § 175 lg 1 p 10 alusel postikulu 96.- krooni. Rutt Teeveer Kohtunik 7