← Eesti

1-09-11800/16

Obsah (6)§ 25§ 121§ 63§ 65§ 31§ 28

1-09-11800 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. september 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-11800 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava

§ 25lg 2 - § 114 p 4 ja § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 4.

veebruari

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatava Ivan Sereda kaitsja Argo Küünemäe Prokurör Rita Siniväli Süüdistatav Ivan Sereda 38708210251 elukoht XXXXXXX XXXXX XX-X, XXXXXXXX XXXXXXXXXXX XXXXXXX, varem 2 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 11.12.
  2. a Harju Maakohtu poolt

§ 121järgi rahalise karistusega 8000 krooni, kinni peetud 16.04.2009.

a Kaitsja Advokaat Argo Küünemäe RESOLUTSIOON Harju Maakohtu

  1. veebruari
  2. a otsus Ivan Sereda suhtes jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  3. septembril
  4. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates 1

(5)kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 4. veebruari 2010. a otsusega üldmenetluses tunnistati I. Sereda süüdi ning karistati

§ 121

järgi 1 aasta 6 kuu vangistusega ja

§ 25

lg 2 - § 114 p 4 järgi 9 aasta vangistusega.

§ 63

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 9 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu 25.

märtsi

  1. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 3 aasta võrra ja liitkaristuseks mõisteti 12 aastat vangistust. Karistuse kandmise aja alguseks määras kohus
  2. aprill
  3. a. 2.

§ 121järgi tunnistati I.

Sereda süüdi teise inimese löömises ja tervise kahjustamises, mis seisnes selles, et tema alkoholijoobes

  1. aprillil
  2. a kella 17.00 paiku Tallinnas XXXXXXXXX pargis lõi A. A. pudeliga näkku, mille tõttu viimane kaotas teadvuse ja kukkus maha. Pärast seda lõi I. Sereda talle jalaga pähe ja selga. Haiglas tuvastati A. A. kerged kehavigastused – kirurgilist õmblust vajavad põrutushaavad ülahuulel ja vasakul kulmul, nahamarrastus vasakul põsesarnal, ülalõuas 1 hamba osaline murd.

§ 25lg 2 – 114 p 4 järgi tunnistati I.

Sereda süüdi selles, et tema samal ajal ja samas kohas, kohe pärast A. A. suhtes vägivalla tarvitamist, olles varem karistatud teise isiku tapmise eest, lõi V. M. pudeliga näkku, mistõttu pudel purunes ja V. M. kukkus maha. Seejärel lõi I. Sereda V. M.it korduvalt rusikate ja jalgadega elutähtsatesse organitesse - vastu pead ja keha - ning võttis enda puusal olnud vutlarist viskenoa, millega lõi V. M.it selga, tekitades temale eluohtliku kehavigastuse rinnaõõnde tungiva torke-lõikehaava paremal pool selja piirkonnas kaasneva traumaatilise veriõhkrinnaga ning kirurgilist õmblust vajava põrutushaava ninal. Seejärel, kuna V. M. veel pead liigutas, lõi I. Sereda talle jõulise jalahoobi pähe. Pärast nende tegude toimepanemist põgenes I. Sereda sündmuskohalt. 3. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb süüdimõistva kohtuotsuse tühistamist ja I. Sereda õigeksmõistmist, sest tema käitumises puudub kuriteokoosseis, kuna ta viibis hädakaitseseisundis. Alternatiivse taotlusena märgib kaitsja, et kui ringkonnakohus leiab, et I. Sereda arvas ekslikult, et ta viibis hädakaitseseisundis, siis kvalifitseerida tema teod

§ 31lg 1 ja § 119 järgi.

Sellisel juhul jätta tsiviilhagi moraalse kahju nõudes rahuldamata, sest kannatanu ise käitus õigusvastaselt. Apellatsiooni põhiväited on järgmised. 3.1 Kohus rikkus KrMS § 67 ja tunnistajakaitse seadust sellega, et jättis kohtuistungil välja selgitamata, kas tunnistajad on prokuratuurilt kannatanute vastu kaitset palunud. Kaitsja peab sellist rikkumist eriti tõsiseks, sest tegemist oli alaealiste tunnistajatega, keda oleks pidanud üle kuulama sirmi taga. 3.2 Kohus on hinnanud tõendeid valikuliselt ja jätnud osadele tõenditele hinnangu andmata, lisaks sellele on kohus hinnanud tõendeid vääralt, mis on viinud ebaõige kohtuotsuseni. Kaitsja refereerib süüdistatava ja kannatanute poolt kohtuistungil antud ütlusi ja leiab, et süüdistatav tegutses hädakaitseseisundis. Kohus on asunud väärale seisukohale, et konflikt pargis oli lõppenud ning tunnistajad enamuses lahkunud. Süüdistatava parki jõudmise momendiks ei olnud politsei parki jõudnud. 2

(5)Kannatanud olid tugevas alkoholijoobes ja käitusid pargis viibinud alaealiste suhtes õigusvastaselt. Nii kasutasid nad noormeeste suhtes füüsilist vägivalda ja tegid tütarlastele ettepanekuid töötada prostituutidena. Osade tunnistajate sündmuskohalt lahkumine ei tähenda ründe lõppemist teiste tunnistajate suhtes. Kannatanud solvasid ka I. Seredad sõnaliselt ja olid tema suhtes agressiivsed. Kaitsja hinnangul oli I. Sereda kuni kannatanute poolse ründe alguseni rahulik. Kohus ei ole põhjendanud, miks süüdistatav ei saanud olla hädakaitses olukorras, kus tugevas joobes olnud kannatanud enne kaklust märgistasid süüdistatava enda jaoks kui alaealiste kaitsja ja kannatanute vaenlase. Kohus ei ole otsuses andnud vastust küsimusele, mida oleks süüdistatav sellises olukorras pidanud tegema.
  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid esitatud apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ja apellatsiooni rahuldamist, prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.1 Kohtukolleegium nendib, et KrMS § 61 lg 2 alusel on kohus hinnanud tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium ei nõustu apellandi väitega, et kohtuotsus on motiveerimata. Kohtuotsuses on ära toodud kõikide kohtuistungil üle kuulatud kannatanute ja tunnistajate ütlused, mille põhjal tegi kohus põhjendatult järelduse, et I. Sereda parki jõudmise ajaks oli konflikt kannatanute ja tunnistajate vahel lõppenud ning kannatanud I. Seredad ei rünnanud, mistõttu ta hädakaitseseisundis ei viibinud, Seega on kohus põhjendanud, miks ta I. Sereda talle esitatud süüdistuses süüdi mõistab ja selliselt karistab. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS §-s 342 lg 3 p 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Vastuseks apellatsiooni väitele, et kõik tunnistajad oleks pidanud üle kuulama vaheseina taga, märgib kohtukolleegium järgmist. Esimese astme kohtuistungi protokollist nähtub, et prokurör on kohe kohtuistungi alguses taotlenud tunnistajate K. S. ja A. B. ülekuulamist vaheseina taga, mille kohus ka rahuldas. Pärast kohtuistungi vaheaega on kaitsja esitanud kohtule taotluse kuulata kõik seni üle kuulamata tunnistajad üle vaheseina taga, sest tunnistajad olevat talle koridoris sellist soovi avaldanud. Kohtu küsimusele vastates teatas prokurör, et seni ülekuulamata tunnistajad ei ole sellise taotlusega prokuratuuri poole pöördunud. Prokurör vaidles kaitsja taotlusele vastu, sest kaitsja ei osanud oma taotlust millegagi põhjendada. Kohus jättis kaitsja taotluse rahuldamata põhjendusega, et tegemist on prokuröri poolsete tunnistajatega, kes ei ole prokuratuurilt kaitset palunud. Samuti ei ole kaitsja oma taotlust põhjendanud. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellandi väitega, et kohus on rikkunud kriminaalmenetlusõigust sellega, et jättis välja selgitamata, kas tunnistajad on prokuratuurilt anonüümsust palunud. Lisaks sellele peab kohtukolleegium alusetuks ja kohut eksitavaks apellandi väidet selle kohta, et kõik pärast kohtuistungi vaheaega üle kuulamata tunnistajad olid alaealised. Kriminaaltoimiku materjalidest nähtub, et seitsmest üle kuulamata tunnistajast olid vaid A. P. viieteistkümne- ja O. P. kuueteistkümne aastane. Kuid ka see asjaolu ei tähenda kohtukolleegiumi hinnangul ilmtingimata seda, et A. P. ja O. P. oleks tulnud üle kuulata vaheseina taga. 3
(5)5.3 Järgnevalt peatub kohtukolleegium apellatsioonis tõstatatud I. Sereda võimalikul hädakaitseseisundil ja märgib järgmist.

§ 28

lg 1 kohaselt ei ole tegu õigusvastane, kui isik tõrjub vahetut või vahetult eesseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt ületab isik hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega jaguneb hädakaitse esmalt hädakaitseseisundiks (vahetu või vahetult eesseisev õigusvastane rünne kaitsja või mõne teise isiku õigushüve vastu) ja teiseks hädakaitsetegevuseks (ründaja õigushüvede kahjustamine sobiva ja kaitsja käsutuses oleva säästvaima vahendiga, mis peab vastama ründe ohtlikkusele). Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses nr 3-1-1-17-04 on märgitud, et hädakaitseseisundi tekkimise eelduseks on õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seega selleks, et oleks võimalik üldse rääkida hädakaitsest ja/või selle piiride ületamisest, tuleb kõigepealt tuvastada hädakaitseseisundi olemasolu. Alles pärast hädakaitseseisundi tuvastamist on võimalik hinnata, kas kaitsetegevus jäi hädakaitse piiridesse või ületas neid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on samas lahendis selgitanud, et hädakaitseseisundi olemasoluks peab esinema õigusvastane rünne kaitsja või teise isiku õigushüvedele. Seejuures peab rünne olema vahetu või seisma vahetult ees (peab olema vahetu oht ründeks). Seega võib hädakaitseseisund tekkida enne seda, kui ründaja tegevus jõuab katse staadiumisse karistusõiguslikus mõttes ehk enne vahetu ründe algust. See aga tähendab, et rünnatav isik ei pea ootama, et ta satuks ründajaga vahetusse võitlusolukorda, vaid ta võib enda või teise isiku õigushüvede kaitseks hakata tegutsema hetkest, kui seda õigushüve ähvardab reaalne oht vahetuks ründeks. Selleks, et määratleda, kas ründaja käitumine annab aluse kartuseks, et nüüd võib järgneda vahetu rünne, tuleb igal konkreetsel juhul olukorda hinnata ja tuvastada, kas oht kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele oli olemas või mitte. Ründest tuleneva ohu hindamiseks kasutatakse nn objektiivse kõrvaltvaataja mõistet, mis tähendab, et olukorda püütakse hinnata selle informatsiooni järgi, mis oli kasutada konkreetses sündmuses osalejal (nn ex ante hindamine). Kui selline "objektiivne kõrvalseisja" leiab, et õigushüve kahjustamine oli tõenäoline, siis tuleb asuda seisukohale, et ründe oht oli olemas. 5.4 Käesolevas kriminaalasjas puudub vaidlus selle üle, et kannatanud olid alkoholijoobes ja pargis viibivate tunnistajatega suhtlesid, keelitades neid sealt ära minema, et neil ei tuleks politseiga sekeldusi. Nimelt oli pargis kogunenud seltskonna välimus selline, et kannatanud pidasid neid metallistideks. Tunnistajate ütluste kohaselt kutsusid kannatanud tütarlapsi küll endaga kaasa, kuid kohtukolleegiumi hinnangul ei tähenda see seda, et neile oleks tehtud ettepanek prostituudiks hakata. Samuti on apellatsioonis ilmne liialdus see, et peaaegu kõik tunnistajad olid alaealised, sest üheksast tunnistajast olid vaid kolm alaealised. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et I. Sereda XXXXXXXXX parki jõudmise ajal viibisid pargis kannatanud V. M. ja A. A. ning tunnistajad K. S., A. B., A. S. ja A. P., kelle ühtelangevate ütluste kohaselt ründas I. Sereda kannatanuid ootamatult, mistõttu nad ei jõudnud end kaitsta. Tunnistajad R. B. ja O. P. ütluste kohaselt läksid nad pargi serva, et mitte sattuda purjus kannatanutega sõnelusse. R. B. ja O. P. ütluste kohaselt jälgisid nad pärast seda pargis toimuvat eemalt ja kinnitavad samuti, et esimesena ründas kannatanuid I. Sereda ning kannatanud I. Sereda jaoks mingit ohtu ei kujutanud. Tunnistaja N. V. ütlustest nähtub, et ta kutsus telefoni teel kohale I. Sereda, kuna pargis viibisid purjus kannatanud, kes pargis viibijaid tülitasid. Varsti enamik inimesi lahkus, sealhulgas tunnistaja N. V.. Tema ütluste kohaselt tuli talle pargi servas vastu I. Sereda. Tunnistaja V. osundas kannatanutele ja lahkus sündmuskohalt. Seega on kannatanute ja tunnistajate ütlustega vaieldamatult tõendatud, et I. Sereda ründas kannatanuid esimesena ning kannatanud tema ega teiste isikute suhtes mingit ohtu ei kujutanud. Ainult tunnistaja A. S. on andnud ütlusi, mille 4

(5)kohaselt olid kannatanud I. Sereda vastu agressiivselt meelestatud ja tõukasid teda. Pärast V. M. peksmist ja noaga selga löömist olevat I. Sereda katsunud kannatanu pulssi. A. S. ütlused ei ole kannatanute agressiivsuse ja pulsi katsumise osas kooskõlas ühegi teise tunnistaja ütlusega, mistõttu kohus on suhtunud selles osas tema ütlustesse põhjendatult kriitiliselt. Tema ütluste usaldusvääruse hindamisel väärib kohtukolleegiumi hinnangul tähelepanu seegi, et tegemist oli I. Sereda sõbrannaga, kellega ta vahetult enne sündmuskohale saabumist oli koos alkoholi tarvitanud. Kriminaalasja materjalidest nähtub, et I. Sereda ründas kannatanuid ootamatult, ilma vähimagi põhjuseta. Parki minnes oli tal kaasas viskenuga. Ei vasta tõele apellatsiooni väiteid selle kohta, et kannatanud sõimasid I. Seredad ja olid tema suhtes agressiivsed. Seetõttu on asjakohatu apellatsiooni väide, et kuni kannatanute poolse ründe alguseni oli I. Sereda rahulik. Kohtukolleegiumi hinnangul väärib I. Sereda käitumisele hinnangu andmisel tähelepanu seegi, et ta kandis samal ajal tingimisi karistust analoogsete kuritegude, so tänaval juhuslike isikute suhtes vägivalla tarvitamise ja surnuks peksmise eest. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium apellatsiooni väitega, et I. Sereda viibis hädakaitseseisundis või et ta arvas end ekslikult hädakaitseseisundis olema, mistõttu kohtuotsus tuleb jätta muutmata. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu 4. veebruari 2010. a süüdimõistev otsus I. Sereda suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola 5
(5)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.