1-10-4963/20

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-4963 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Julia Katškovskaja Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
2. augusti 2010 otsus kokkuleppemenetluses Apellatsiooni esitaja Artur Ponikarov, isikukood 36806030253; kodakondsus XXXXXXXXXXX; elukoht XXXXX X-XX XXXXXXX; XXXXXXXXXXXXXX; emakeel vene keel; ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 10-l korral. Resolutsioon Jätta Artur Ponikarovi põhjendamatu läbi vaatamata apellatsioon kui ilmselt Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Harju Maakohtu
4. augusti 2010 otsusega tunnistati A. Ponikarov kokkuleppemenetluses süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 4, 7 järgi ja mõisteti talle karistuseks kolm kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti süüdistatavale liitkaristuseks 1 aasta 2 kuud vangistust. Solidaarselt kaassüüdistatavate Alexander Agarkovi ja Sergei Andrejeviga mõisteti A. Ponikarovilt tsiviilhagi katteks välja 120 000 krooni kannatanu A. T. kasuks.
5. Maakohtu otsuse peale esitas A. Ponikarov apellatsiooni, milles ta leiab, et rikutud on kokkuleppemenetluse sätteid kohtuotsuse tegemisel. Kokkuleppe sõlmimisel tsiviilhagi väljamõistmist temalt ei käsitletud. Alles pärast kohtuotsuse kättesaamist sai ta teada, et tsiviilhagi on välja mõistetud ka temalt. 1 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
6. Kriminaalkolleegium märgib esmalt, et kokkuleppemenetluses tehtud maakohtu otsust on KrMS § 318 lg 3 p 4 võimalik apellatsiooni korras vaidlustada üksnes juhul, kui rikutud on KrMS
7. peatüki
8. jao sätteid. See nõue on käesoleval juhul täidetud, kuivõrd apellant on leidnud, et kohtuotsus ei vasta sõlmitud kokkuleppele, s.o on rikutud kokkuleppemenetluse sätteid. Vaatamata eeltoodule leiab ringkonnakohus, et puudub alus kriminaalasja arutamiseks istungimenetluses ning apellatsioon tuleb jätta läbi vaatamata kui ilmselt põhjendamatu.
9. Tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga (vt RKKKo 3-1-1-120-09).
10. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad absoluutselt igasugused võimalused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks ning apellatsioon on olemuselt perspektiivitu. Nagu ringkonnakohus p-s 4 märkis, tuleb apellatsiooni läbi vaatamata jätmisel lähtuda muuhulgas konkreetse kriminaalasja eripärast. Kriminaalkolleegium leiab, et käesoleval juhul tuleb silmas pidada seda, et kriminaalasi on sõlmitud kokkuleppemenetluses ning ka apellatsioonis esitatud (ainukest) väidet, et sõlmitud kokkulepe ning tehtud kohtuotsus on omavahel vastuolus. Nimetatud asjaolu on hõlpsasti kontrollitav ning selle tuvastamiseks puudub vajadus istungimenetluse järele, tuvastamaks apellatsiooni ilmselget põhjendamatust. Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-58-10 märkinud, et kokkuleppemenetluse puhul on just nimelt kokkulepe menetluse edasist kulgu määravaks oluliseks menetlusdokumendiks. Sisuliselt taotleb apellant ainuüksi kokkuleppe ning kohtuotsuse omavahelist võrdlemist, kinnitades, et neis esineb vastuolu. Kriminaalkolleegium ei soostu selle väitega.
11. Käesolevas kriminaalasjas on sõlmitud süüdistatava, tema kaitsja ja prokuröri vahel 18.08.2010 kokkulepe (tlk 200; sellele osundab süüdistatav ka enda apellatsioonis), milles on märgitud nii kuriteo asjaolud ja süüdistus kui ka kuriteoga tekitatud kahju laad ning suurus. Viimase osas on kokkuleppes märgitud järgmist: „kuriteoga tekitati varalist kahju /…/ 160 000 krooni. Kannatanule tagastatud politsei poolt leitud auto detaile 40 000 krooni ulatuses. Tsiviilhagi esitatud kannatanu A. T. poolt 120 000 krooni nõudes“. Selgesõnaliselt märgitakse järgnevalt, et see kuulub väljamõistmisele süüdistavalt „solidaarselt A. Agakorovi ja S. Andrejeviga“ (tlk 201). Tegemist on asjaoluga, mida ei ole kriminaalasjas kuidagi võimalik mõista ka n.ö üllatuslikuna. Nagu öeldud, oli kokkuleppes kirjas ka kuriteo ajaolud, mille kohaselt pani A. Ponikarov koos kahe kaassüüdistatavaga toime sõiduauto – väärtusega 160 000 krooni – varguse selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil. Tekitatud kahju hüvitamine oli selle ainumõeldavaks ning loogiliseks 2 tagajärjeks; ning see on kokkuleppes selgesõnaliselt ka märgitud. Ka kokkuleppe p-s 5 on üheselt sedastatud, et „süüdistatav ja tema kaitsja nõustusid tekitatud kahju laadi ja suurusega“ (tlk 201), s.o varalise kahju põhjustamisega summas 120 000 krooni. Seega on tuvastatav, et kriminaalasjas on sõlmitud kokkulepe, kus A. Ponikarov kinnitab kaitsja juuresolekul enda soovi sõlmida kokkulepe selles kirjeldatud tingimustel, kinnitades seda enda allkirjaga. Seejuures on kokkuleppes kirjeldatud nii toimepandud kuritegu kui ka sellega põhjustatud kahju. Prokurör, süüdistatav ja kaitsja on kokkuleppe kohaselt jõudnud kokkuleppele ka kuriteoga põhjustatud kahju laadis ja suuruses, milleks oli 120 000 krooni. Oluline on siinkohal veel märkida, et kokkuleppe sõlmimisest on võtnud osa ka tõlk (vt tlk 201), mistõttu on ainetu ka spekulatsioon, et A. Ponikarovile jäi kokkuleppe sõlmimisel midagi arusaamatuks.
12. Kokkulepe on teistkordselt avaldatud kohtuistungil, kus A. Ponikarov kinnitab jätkuvalt, et ta on kokkuleppest aru saanud ning ta nõustub sellega; sellele eelnevalt on prokurör avaldanud ka kokkuleppe sisu, s.o ka väljamõistetava tsiviilhagi osas (vt tlk 206). A. Ponikarov kinnitab ka siis, et kokkuleppega on ta nõustunud vabatahtlikult ning selles on ta väljendanud enda tõelist tahet. Kohtus avaldatud kokkuleppe vastavust varasemale kokkuleppele kinnitab seejuures ka süüdistatava kaitsja (samas). Ka kohtuistungist on protokolli kohaselt võtnud osa tõlk. Tõlgi osalemisel koostatud maakohtu istungi protokollist nähtub üheselt, et A. Ponikarov (nagu ka teised süüdistatavad) sai aru kokkuleppe tekstist ja sõlmitava kokkuleppe tagajärgedest ning nõustus nendega. Kohtuistungi protokolli seejuures vaidlustanud ei ole. Seega on täielikult alusetu apellatsioonis esitatud väide, et kohtuotsuse tegemisel on rikutud kokkuleppemenetluse sätteid, mistõttu jätab ringkonnakohtu kriminaalkolleegium apellatsiooni kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata.
13. Kirjeldatud argumentidel asub kriminaalkolleegium seega üksmeelselt seisukohale, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu ja perspektiivitu. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Julia Katškovskaja 3