Obsah (6)

§ 185§ 121§ 136§ 64§ 65§ 68

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20.september 2010.a. Tallinn Kohtuistungi aeg ja koht 8.september 2010.a. Kriminaalasja number 1-09-11463 Koh

§ 185

lg 3 järgi ja karistada vangistusega 9 aastat;

§ 121

järgi ja karistada vangistusega 9 kuud;

§ 136

lg 2 järgi ja karistada vangistusega 2 aastat.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõista liitkaristuseks 9 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendada mõistetud vangistust Harju Maakohtu 31.01.2007.a.

otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa võrra (3 aastat 1 kuu 25 päeva) ja mõista liitkaristuseks 12 aastat 1 kuu 25 päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestada Aleksandr Pukki karistuse kandmise alguseks kinnipidamise aeg – 16.02.2009.a. Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel tõkend tühistada. Süüdi tunnistada Aleksandr Suhotski

§ 185

lg 3 järgi ja karistada vangistusega 9 aastat;

§ 121

järgi ja karistada vangistusega 3 kuud;

§ 136

lg 2 järgi ja karistada vangistusega 2 aastat;

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõista liitkaristuseks 9 aastat vangistust;

§ 68

lg 1 alusel arvestada Aleksandr Suhotski karistuse kandmise alguseks kinnipidamise aeg – 16.02.2009.a; Tõkend – vahistamine – jätta muutmata kuni kohtuotsuse jõustumiseni, otsuse jõustumisel tõkend tühistada. Süüdi tunnistada Sergei Klimaševski

§ 185

lg 3 järgi ja karistada vangistusega 9 aastat;

§ 121

järgi ja karistada vangistusega 3 kuud;

§ 136

lg 2 järgi ja karistada vangistusega 2 aastat.

§ 64

lg 1 alusel, lugedes kergemad karistused kaetuks raskema karistusega, mõista liitkaristuseks 9 aastat vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvestada Sergei Klimaševski karistuse kandmise alguseks kinnipidamise aeg – 16.02.2009.a.

prg. 185 lg 3 järgi on süüdistatavad mõistetud süüdi selles, et nemad alates 2008.a. algusest kuni kinnipidamiseni 16.02.2009.a. konkreetselt tuvastamata kellaaegadel ja erinevatel kordadel Tallinnas koos andsid ebaseaduslikult ilma arsti vastava ettekirjutuseta edasi nooremale kui kaheksateistaastasele isikule I. K.’ule (sünd.1993.a.) suures koguses narkootilist ainet – marihuaanat, seejuures 20.0121.01.2009.a. ca 50 grammi marihuaanat ja 05.02-06.02.2009.a. vähemalt 7,33 g kanepiõisikuid (marihuaanat), milles tetrahüdrokannabinooli (THC) sisaldus oli 12%, 3 millise tegevuse eesmärgiks oli alaealise kihutamine narkootilise ainete ebaseaduslikule korduvale edasimüümisele ning edasimüügi katkestamisel ja varalise kasu mitteteenimise korral kasutati I. K.`u suhtes korduvalt vägivalda.

prg. 121 järgi on süüdistatavad mõistetud süüdi selles, et nemad 16.04.2008.a. kella 22-23 ajal koos Tallinnas, XXXX XX asuva S. kaubanduskeskuse juures peksid I. K.`ut, misjärel sõideti XXXXX XXXXXXXXX asuvale metsatukas olevale tühermaale, kus löödi kannatanut rusikatega näkku, misjärel peksti maaslamavat kannatanut jalgadega kogu keha ja pea piirkonda, millise tegevusega tekitati kannatanule lisaks peahaavale füüsilist valu ja muid kergemaid kehavigastusi. Aleksandr Pukki on

prg. 121 järgi mõistetud süüdi veel selles, et tema - 16.04.2008.a. kella 21.50 ajal Tallinnas, XXXXXX XX maja juures lõi T. R.`ile ühe korra rusikaga näkku tekitades sellega kannatanule füüsilist valu ja verevalumi silma piirkonda - 11.02.2009.a. kella 19.00 ajal Tallinnas, XXXX XX vahetus läheduses lõi I. K.`ut ühe korra rusikaga näkku ja jalaga kõhtu, millise tegevusega tekitati füüsilist valu ja alahuule ja suuõõne pindmine vigastus ning kõhuseina põrutus.

prg. 136 lg 2 järgi on süüdistatavad mõistetud süüdi selles, et nemad 16.04.2008.a. kella 22-23 ajal koos Tallinnas, XXXXXX XX maja juures, peale seda, kui Aleksandr Pukki oli löönud alaealisele T. R.`ile (sünd.1993.a.), s.o nooremale kui kaheksateistaastasele isikule, ühe korra rusikaga näkku, sundisid T. R.`it istuma koos nendega sõiduautosse ning juhatama neid I. K.`u asukohani, misjärel sõideti XXXX XX S. kaubanduskeskuse juurde, kus I. K.`u otsingute käigus väljaspool sõiduautot viibimise ajal oli T. R.`i kõrval Sergei Klimaševski, kes ähvardas T. R.`i ärajooksmise korral tappa. Peale seda, kui I. K. oli samal õhtul Tallinnas, XXXX tänava S. kaubanduskeskusest leitud ning XXXX XX X maja ette pargitud autosse sunnitud istuma, lubasid Aleksandr Suhotski, Aleksandr Pukki ja Sergei Klimaševski T. R.`il lahkuda ning alaealine I. K. sõidutati XXXXX XXXXXXXXX asuvale metsatukas olevale tühermaale, kus viimase suhtes kasutati vägivalda. APELLATSIOONIDE SISU JA MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD: Süüdistatav Aleksandr Pukki taotleb esitatud apellatsioonis maakohtu otsuse tühistamist Aleksandr Pukki suhtes ja tema õigeksmõistmist. Apellant ei ole nõus maakohtu otsusega selles, et

prg. 185 lg 3 järgi süüdimõistmisel on maakohus toetunud vaid kannatanu I. K. ütlustele ja lugenud need usaldusväärseteks. Maakohtu põhjendused kannatanu ütluste usaldusväärseks lugemisel ei ole apellandi arvates asjakohased. Ka ei ole millegagi apellandi arvates tõendatud see, et A.Pukki oleks olnud teadlik kannatanu alaealisusest või oleks vähemalt pidanud seda võimalikuks. Samuti tulnuks maakohtul tõendada ka seda, et kõrvuti arusaamaga, et I. K. võib olla alaealine, pidanuks A.Pukki soovima ka seda, et alaealine paneks toime need teod, millele teda väidetavalt kihutati.

prg. 121 ja 136 järgi põhineb süüdistus vaid asjast huvitatud isikute ütlustel. Tegemist on nõbudega, kes rääkisid vanematele peale 4 vägivallatunnuste tuvastamist vanemate poolt hoopis teist juttu, kui seda, et neid A.Pukki poolt pekstud oleks. Pole tõenäoline, et kui vendade suhtes oleks tõesti süüdistatavate poolt vägivalda kasutatud ja ebaseaduslikult nendelt vabadus võetud, et see oleks saanud jääda aasta jooksul saladuseks. Seega puuduvad asjakohased tõendid, mis kinnitavad A.Pukki süüd nendes kuritegudes. Süüdistatav Sergei Klimaševski vaidlustab maakohtu otsust enda süüdimõistmises ja leiab, et maakohus on ta põhjendamatult süüdi mõistnud, tema süüd tõendavaid tõendeid kogutud ei ole. Makohtu otsus rajaneb alaealise kannatanu valeütlustel ja kannatanu tuttavate nng sugulaste ütlustel, kes on tema jaoks täiesti võõrad inimesed. Apellant väidab, et ta ei ole kunagi edasi andnud narkootikume ega kasutanud ka vägivalda . Võis olla, et kunagi 2008.a. alguses ostis ta kannatanult narkootikume, kuid mingit tihedat suhtlemist ei ole tal kannatanuga olnud. Kohtu järeldustega selles, et kannatanu igapäevaselt pidi temale aru andma, on paljasõnaline. See ei olnud juba seetõttu võimalik, et ta viibis oma töö tõttu tihti Tallinnast eemal. K. oli olemas ka põhjus, miks anda valeütlusi. Nimelt, ta oleks pidanud kandma muidu karistust narkokuriteo toimepanemise eest, kuid oma valeütlustega suutis seda vältida, sest saavutas alaealise kannatanu staatuse. Kannatanu ütlused tekitavad kahtlusi, mis tuleb tõlgendada tema , s.o. süüdistatava kasuks. Ka kannatanu R. ei ole teda ära tundnud ja seda kinnitab äratundmiseks esitamise protokoll, mis oli ka kohtuistungil avaldatud (t.l.128-129 I kd.). Ka ei lange R. ütlused auto värvi osas kokku tegelikkusega. Nimelt väidab kannatanu, et tema, s.o. süüdistatava auto oli tumedat värvi aga tegelikult on temal hele-hõbedane auto. R. püüab luua lihtsalt süütavat tõendit tema vastu, et toetada oma sugulase K. valeütlusi. Kohus on tõenditena hinnanud vaid neid tõendeid, mis langevad kokku süüdistuse väitega ja jätnud tähelepanuta need tõendid ja väited, mis tema süüd välistavad. Põhjendamata on ka maakohtu poolt mõistetud pikaajaline karistus temale, kui isikule, kes ei ole kordagi varem olnud karistatud vangistusega, s.h. tingimuslikuga. Sergei Klimaševski on esitanud juba peale apellatsioonitähtaja möödumist rida apellatsioonkaebuse lisadeks nimetatud dokumente, milliste väiteid kohtukolleegium ei tsiteeri, sest seadus näeb ette kõigile võrdsed võimalused apellatsiooni esitamiseks ja need võimalused on konkreetse tähtajaga piiratud. Aleksandr Suhotski kaitsja ei nõustu Harju Maakohtu 17.03.2010.a. otsusega ning taotleb kohtuotsuse tühistamist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise, materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu. Kaitsja leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõiguse norme, kuna Aleksandr Suhotski käitumises puuduvad

prg 185 lg 3 sätestatud kuriteo kooseisu objektiivsed ja subjektiivsed tunnused. Kohtulikul uurimisel pole piisavalt tõendeid kogutud, mis kinnitaksid asjaolu, et Aleksandr Suhotski andis alaealisele I. K.´le mingisugust narkootilist ainet.

prg 185 lg 3 sätestatud kuriteo objektiivseks tunnuseks on narkootilise aine edasiandmine, kuid 5 kriminaalasja materjalidega nii kohtulikul uurimisel pole tõendatud narkootilise aine edasiandmine I. K.´le Aleksander Suhotski poolt. Kohtuotsus on rajatud kannatanu ütlusel, mis ei ole teiste kriminaalasjas kogutud tõenditega kooskõlas. Apellant ei nõustu kohtu järeldusega, et I. K. ütlused on usaldusväärsed. Kannatanu I. K. ütlustesse tuleb suhtuda väga kriitiliselt. On tõendatud asjaolu ( eelkõige ka kannatanu enda ütlusega), et enne Aleksandr Suhotskiga tutvumist tegeles kannatanu narkootiliste ainete müügiga. Tema suhtes lõpetati kriminaalmenetlus KrMS prg 205 järgi. Pole kahtlust, et I. K. on antud ajas huvitatud isik, kes ei saanud kohtus anda tõepäraseid ütlusi. On tõendamist leidnud asjaolu, et Aleksandr Suhotski tarvitas 2008-2009 aastatel narkootikume.« Valget hiinlast“ ostis I. K. käest. Probleemid tekkisid siis, kui kannatanu müüs temale ebakvaliteetset narkootilist ainet ja väiksemas koguses. Selliseid Aleksander Suhotski ütlusi kinnitas ka Aleksandr Pukki oma ütlustega. Kohtu järeldus, et I. K. ütluste usaldusväärsust selle kohta, et ta sai süüdistatavate käest narkootikumi edasimüümise eesmärgil on kinnitatud 13.02.2009.a. lävi viidud varjatud jälgimise kohta koostatud protokolliga ei kannata kriitikat ja juriidiliselt pole korrektne. Kohtu järeldus, et sellel 13.02.2009.a. toimunud kohtumisel andis K. Pukkile Aleksandr Suhotski juuresolekul pooleks murtud rahatähtedele sarnase eseme ei vasta faktilistele asjaoludele, kuna kohtus pole kohtumise videosalvestust vahetult uuritud ning kohus võib küll eeldada, et tegemist on rahatähtedele sarnase esemega, kuid see fakt pole tõendamist leidnud. Samas kannatanu I. K. ütlused selle kohta, et tema sai narkootilisi aineid Aleksandr Suhotski käest pole kooskõlas toimikus olemasoleva ekspertiisiaktiga nr GE 023309/0771 ( 1 k, lk 106-109). Mis puutub kohtu järeldusse, et Aleksandr Suhotski andes alaealisele kannatanule narkootilist aineid edasiandmise eesmärgiga tegutses vähemalt kaudse tahtlusega ei vasta kohtus tuvastatud faktilisele asjaoludele. Isegi siis, kui eeldada, et kaaskohtualune Sergei Klimasevski teadis kannatanu vanust, et tähenda see veel seda, et „ neil ( kaaskohtualustel) ka omavahel oli K. vanusest juttu“. Arvestades ülalpoolöeldut leiab kaitse , et kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, mis on kriminaalmenetluseõiguse oluline rikkumine KrMS prg 339 lg 1 p 8 mõttes. Aleksandr Suhotski süü

prg 136 lg 2 pole tõendamist leidnud kohtulikul uurimisel. Mõistes Aleksandr Suhotski´t süüdi teiselt inimeselt seadusliku aluseta vabaduse võtmise toimepanemises on kohus rajanud oma kohtuotsust põhiliselt kannatanu vastuolulistele ütlustele, rikkudes sellega KrMS prg 7 lg 3 sätestatut . 6 Kogu süüdistus on rajatud kannatanu T. R. ütlusele. Kohus pole nimetanud antud episoodis tõendeid, mille alusel on ta jõudnud järeldusele, et Aleksandr Suhotski süü on vabaduse võtmise toimepanemises tõendamist leidnud. Refereerides kannatanu T. R. kohtus antud ütlusi luges kohus Aleksandr Suhotski süü nimetatud episoodis tõendatuks. Aleksandr Suhotski andis kohtus ütlusi, et 16.0402008.a. ei ole tema T. R. juures käinud, ei ole temaga ühes autos XXXX tänava S. juurde sõitnud ega seal I. K. kohtunud ning teda tühermaale viinud. Samad ütlused andsid ka Aleksandr Pukki ja Sergei Klimasevski Kohtuotsuse tegemisel pole kohus eeltoodule tähelepanu pööranud ja ei pidanud vajalikuks oma hinnangut anda kannatanu ja süüdistatava ütluste vahel tekkinud vastuoludele. Muid tõendeid, mis kinnitaksid Aleksandr Suhotski süüd T. R. vabaduse võtmise toimepanemises kriminaalasjas ei ole. . Seega on vaieldamatult tõendatud, et kriminaalasjas esinenud kahtlused Aleksandr Suhotski süü osas ( vabaduse võtmises seadusliku aluseta) on jäänud kohtuliku uurimise käigus kõrvaldamata. Mõistes Aleksandr Suhotski süüdi

prg 121 järgi rikkus kohus KrMS prg 312 sätestatud nõudeid kuna kohtuotsuses nimetatud episoodis puuduvad piisavad põhjendused. Kohtuotsusest pole selgelt näha millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus luges tõendatuks Aleksandr Suhotski süüd kannatanu I. K. peksmises. Tunnistades Aleksandr Suhotski´t süüdi

prg 121 järgi piirdus kohus peamiselt kannatanu ja ütluste refereerimisega , mis kaitsja arvates on antud juhul lubamatu. Riigikohtu kriminaalkolleegium on korduvalt rõhutanud, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Kaitsja arvates ei vasta Harju Maakohtu 17.03.2010 kohtuotsus KrMS nõuetele selles osas. Maakohtu otsuses on piirdutud vaid tõendite loetlemisega nende sisu refereerides, seostamata neid Aleksandr Suhotski ja temale inkrimineeritud kuriteoga. Karistuse määramisel leidis kohus üldiselt, et „üks toimepandud kuritegudest – alaealisele narkootilise aine edasiandmine suurus koguses, mille eesmärk on alaealise kihutamine narkootilise aine edasiandmisele – on esimese astme kuritegu, mille eest näeb sanktsioon ette

ituse kuuest kuni kahekümne aastani või eluaegse vangistuse. Mõistes Aleksandr Suhotskile karistuseks

prg 185 lg 3 järgi 9 aastat vangistust pole kohus põhjendanud nii range karistuse mõistmist. Apellatsioonikohtu istungil toetasid süüdistatavad ja nende kaitsjad esitatud apellatsioone, prokurör vaidles apellatsioonis esitatud taotlustele vastu ja palus jätta maakohtu otsuse muutmata. 7 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT: Kohtukolleegium, kuulanud ära menetlusosalised, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja esitatud apellatsioonide väidetega leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonides esitatud väited ei anna seaduslikku alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 1) Esitatud apellatsioonides korratakse sisuliselt neidsamu väiteid, millistega apelleeriti süüdistust maakohtus. Peamiseks argumendiks, mis apellantide arvates on tinginud süüdistatavate ebaseadusliku süüdimõistmise on süüdistuse ja maakohtu poolt kannatanute, eriti kannatanu I. K. ütluste põhjendamatu usaldamine. Süüdistatavad ja nende kaitsjad väidavad, et kannatanu I. K. on andnud kogu menetluse vältel teadvalt valeütlusi süüdistatavate vastu süüstades neid alusetult selles, et nad kihutasid kannatanut narkootikumide edasimüümisele, et nad teadsid, et tegemist on alaealisega ja et sundimaks kannatanut narkootikume müüma kasutasid nad tema suhtes ka füüsilist vägivalda, millele eelnevalt võtsid ebaseaduslikult temalt ka ajutiselt vabaduse. Põhjuseks, mis apellantide arvates tingis sellise valeütluste andmise I. K. poolt tuuakse fakt, et I. K., kelle käitumises esinevad ebaseadusliku narkootikumidega käitlemise tunnused on kriminaalkaristusest vabanenud, et tema suhtes lõpetati prokuratuuri poolt menetlus KrMS prg. 205 alusel ja vastutasuks prokuratuurile sellise „teene“ eest osutab nüüd tema justkui prokuratuurile vastuteenet andes süüdistatavate vastu süüdistusele sobivaid ütlusi. Seejuures väidavad A.Suhotski ja A.Pukki, et tegelikult varustas hoopis I. K. neid narkootikumidega ja S.Klimaševski möönab vaid, et millalgi 2008.a. võis I. K. narkootikume osta. Igasugust vägivalla tarvitamist kannatanute suhtes aga ka I. K. alusetult vabaduse võtmist süüdistatavad eitavad. Kohtukolleegium on seisukohal, et selline kaitseversioon, millega püütakse kannatanut süüdistada teadvalt valeütluste andmises ja prokuratuuriga mingitesse ebaseaduslikesse tehingutesse astumises, on mitte ainult paljasõnaline, vaid absurdne. Siinjuures peab kohtukolleegium vajalikuks märkida, et süüdistatavad A.Suhotski ja A.Pukki ei saa eitada oma kohtumisi I. K. ja viimasele helistamist kuna vastavasisulised tõendid on kogutud jälitustegevusega juba peale I. K. pöördumist politseisse ning nimetatud süüdistatavad on olnud sunnitud oma õigustavaid ütlusi kohandama just vastavalt nendele tõenditele. Otsides vastust küsimusele, kas tõendina on usaldusväärsed kannatanu I. K. ütlused või süüdistatavate süüd eitavad ütlused, on maakohtus põhjendatult võtnud aluseks nende vastanduvate tõendite elulise usutavuse analüüsi. Ka Riigikohus on korduvalt märkinud, et ütluste usaldusväärsuse kontrollimisel ei saa alati piirduda üksnes kontrollitavate ütluste kõrvutamisega teiste kriminaalasjas leiduvate tõenditega. Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. septembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-74-05, p 15;
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 16.6 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 13.aprilli 2010.a. otsus nr.3-1-1-3-10 p.13). Hinnates ütluste 8 usaldusväärsust nende “elulise usutavuse “ aspektist tuleb kaaluda kõiki asjaolusid, motiive, eesmärke, mis räägivad nii süüteo toimepanemise poolt kui ka vastu ning anda neile üldhinnang e teisisõnu - hinnata argumente kogumis. Kui nõustuda kaitseversiooniga e. sellega, et I. K. annab süüdistatavaid süüstavaid valeütlusi ja seda vastutasuks prokuratuuri poolt tema suhtes kriminaalmenetluse lõpetamisele, siis esmane ja tahtmatult tõusetuv küsimus on – Millest tuleneb uurimisorganite ja prokuratuuri huvi just konkreetsete isikute vastu, mis seisneb nende suhtes kriminaalmenetluse läbiviimises ja neile pikaajalise vangistuse mõistmise soovis? Ja see huvi peaks ikka väga suur olema, kui arvestada, et prokuratuur selle asemel, et menetleda kriminaalasja I. K. vastu, mida tehti ju nagunii, menetleb kõrvuti sellega veel väidetavalt n.ö. fabritseeritud kolme süüdistatavaga kriminaalasja, kus on kõrvuti kannatanu „ärarääkimisega“ süüdistatavate vastu ütlusi anda, osutunud vajalikuks fabritseerida ka muid tõendeid ja välja mõelda veel muid süüdistuse episoode. Seda ei ole põhjendanud ükski süüdistatav ega kaitsja ja mitte seepärast, et neil oleks vajadus seda põhjendada kahe silma vahele jäänud, vaid seetõttu, et sedavõrd absurdset käitumist uurimisorganite ja prokuratuuri poolt ei ole võimalik veenvalt põhjendada. Teiseks, ja mitte vähetähtsaks asjaoluks, mis välistab süüdistatavate kaitseversiooni ja kannatanu soovi vabaneda kriminaalkaristusest süüdistatavate vastu teadvalt ja prokuratuurile sobivate valeütluste andmise teel, on see, et kannatanu pöördus ise politseisse tema suhtes toimepandud kuritegude avaldamisega. Seejuures on selge, et kannatanu teadis, et andes ütlusi süüdistatavate poolt toimepandu kohta, võtab ta omaks ka selle, et on ise tegelenud ebaseadusliku narkootikumide käitlemisega. Fakt, et narkootikumide ebaseaduslik käitlemine on seadusega keelatud tegevus ka seega karistatav on üldteada ja asjaolu, et seda teavad kõik, kes sellega tegelevad ja olenemata vanusest, ei pea eraldi tõendama. Kui uskuda süüdistatavaid, et kannatanu oli tegelikult isikuks, kes neile pidevalt narkootikume müüs ja kui ta ka ei tahtnud enam sellega tegeleda, siis miks pidi ta selleks minema politseisse ja andma avalduse, milles sisuliselt süüstas ka ennast. Kui väita, et see oli mingi kättemaks vms., siis on selge, et tal piisanuks avaldada vaid enda suhtes toimepandud vägivallategusid ja mitte siduda ennast ebaseadusliku narkootikumide käitlemisega. Kannatanu I. K., avaldades politseis enda suhtes toimepandud vägivallategude põhjused ja tunnistades sellega ka enda kuritegelikku käitumist, ei saanud teada, milline saab olema prokuratuuri otsustus tema suhtes. Fakt on see, et I. K. suhtes algatati samuti kriminaalmenetlus ebaseadusliku narkootikumide käitlemise tunnustel ja see, et prokuratuur pidas võimalikuks tema suhtes kohaldada KrMS prg. 205 ettenähtud aluseid, ei ole etteheidetav prokuratuurile ning veel vähem I. K.le. KrMS prg. 205 lg 2 eeldab, et isik, kelle suhtes on lõpetatud menetlus KrMS prg. 205 lg 1 alusel, annab ka kohtus samasisulisi ütlusi ja ei muuda eeluurimisel antud ütlusi. Sellega on seaduseandja välistanud igasugused manipulatsioonid uurimisorganitega, kindlustades isiku eelneva menetlusliku kohtlemise isikule soodsas suunas vaid teatud tingimustel. Eeltoodu ei tee aga isikut , kelle suhtes on kohaldatud KrMS prg. 205 sätteid sedavõrd asjast huvitatud isikuks, kelle ütlused automaatselt ebausaldusväärseks lugeda. Sellist 9 isikut, kelle suhtes on menetlus KrMS prg. 205 alusel lõpetatud, nimetatakse ka erialakirjanduses „kroontunnistajaks“ ja olenemata sellest kas see isik esineb kohtumenetluses tunnistajana või kannatanuna, hoiatatakse ka teda kohtus valeütluste andmise ja ütluste andmisest keeldumise eest. Seega leiab kohtukolleegium, et maakohus on põhjendatult lugenud kannatanu I. K. ütlused usaldusväärseteks, et nendes ei ole alust kahelda ja ka süüdistatavad ega nende kaitsjad ei ole esitanud ühtegi tõsiseltvõetavat ja argumenteeritud põhjendust, miks peaks kannatanu andma süüdistatavate suhtes valeütlusi. Paljasõnalised on ka apellantide väited, et maakohtu otsus rajaneb vaid kannatanu ütlustele ja maakohus ei ole arvestanud teisi tõendeid. Seda, miks maakohus ei arvesta süüdistatavate ütlusi, seda on maakohus põhjendanud ja põhjendatult hinnanud nende ütlusi tõenditena mitteusaldusväärseteks, millistega ei saa arvestada kohtuotsuse tegemisel. Mis puudutab kannatanu T. R. ütlusi selles, et süüdistatav A.Pukki lõi teda rusikaga näkku, siis ka need on maakohtu poolt põhjendatult loetud usaldusväärseteks. A.Pukki ega tema kaitsja ei ole esitanud ühtegi veenvat põhjendust, miks kannatanu peaks valetama. Asjaolu, et kannatanud on omavahel sugulussidemetes ei vähenda nende ütluste tõenduslikku väärtust ega mõjuta nende usaldusväärsust. T.R. valiti teadlikult isikuks, kelle kaudu jõuda I. K. e. viimasega ühendust saada. Kui jällegi uskuda apellantide väiteid, et kogu kriminaalasi on teadlikult prokuratuuri ja I. K. vaheliste kokkulepete täideviimiseks fabritseeritud, siis jääb jällegi arusaamatuks, milleks oli vajalik veel välja mõelda A.Pukkile süüdistus seoses T.R. ja kuidas see episood mõjutab prokuratuuri ja I. K. vahelisi väidetavaid salakokkuleppeid. 2) Lugedes usaldusväärseteks kannatanu ütlused ja tuvastades nende alusel ka süüdistatavate poolt toimepandud kuritegude tehiolud, ei ole mingit alust uskuda kannatanut vaid osaliselt, s.o. tema suhtes toimepandud tegude osas. Seega on usaldusväärselt kannatanu ütlustega tõendatud ka see, et süüdistatavad olid teadlikud või vähemalt pidasid võimalikuks, et annavad narkootilist ainet edasi alaealisele e. nooremale kui 18-aastasele. Maakohus on oma sellekohast otsustust ka kohtuotsuses põhjendanud ja kohtukolleegium nõustub nende põhjendustega ning ei pea vajalikuks neid korrata. Omalt poolt märgib kohtukolleegium, et naiivne on loota, et süüdistatavad ise selgesõnaliselt ja otse tunnistavad, et nad teadsid, et I. K. on alaealine. Seega on kõrvuti kannatanu ütlustega vajalik hinnata ka süüdistatavate objektiivset käitumist, mis on abistavaks faktoriks ka subjektiivsete tunnuste tuvastamisel. Nimelt, kõik tuvastatud kuriteo tehiolud annavad põhjendatud aluse järeldusteks, et süüdistatavatel oli vaja just alaealist, koolis õppivat isikut, kes tegeleks narkodiilerlusega just kooliõpilaste seas. Vaieldamatult on alaealised just see kontingent, kelle hulgast on võimalik leida n.ö. uusi kliente, laiendada illegaalset narkokaubandust ja teenida sellega suuremat tulu. Vaieldamatult on selge ka see, et alaealiste hulgas on rohkem neid, kes esimese sammu narkootikumidega tutvumisel teevad just rumalusest ja selge on ka see, et edasine sõltub juba sellest, kui kättesaadavaks teha narkootiline aine esmaproovijale. Kui talle ikka aine kooli kätte tuuakse, siis ei ole sõltuvuse tekkimiseks enam palju vaja ja diileritele on tulu garanteeritud. Koolis saab aga narkootikumide müügiga tegeleda just alaealine e. omavanune. 10 3) Süüdistatavatele inkrimineeritud narkokuriteo eriti kvalifitseeritud koosseis e.

prg. 185 lg 3 nõuab veel lisaks tahtlusele koosseisupäraste tegude suhtes kavatsetust. Kihutamistegevus on eesmärgipärane tegevus ja toime pandud kavatsetult. Kohtukolleegium leiab, et maakohtu otsusega on tuvastatud, et süüdistatavad andsid I. K. narkootilist ainet eesmärgiga, et I. K. seda omakorda edasi annaks. Seda tõendavad tuvastatud kuriteo toimepanemise tehiolud, mis väljenduvad jällegi süüdistatavate objektiivses käitumises. Nimelt, I. K. anti teatav kogus narkootilist ainet, määrati kindlaks rahasumma, millise nende müügist teenib I. K. ja milline tuleb tagastada süüdistatavatele. Et I. K. kasutati just diilerina ja ta ei olnud mitte ainult enda tarbeks narkootikumide ostja seda kinnitab ka asjaolu, et n.ö. ost-müük ja rahadega arveldamine ei toimunud mitte narkoaine edasiandmisel vaid anti tähtaeg, mis ajaks tuleb narkoaine maha müüa ja raha tagastada. Kui ainult enda tarbeks narkot ostva narkomaani puhul ei ole müüjad huvitatud ei tema koordinaatidest ega nimest, siis sellise vahendustegevusega teistele kasu teeniva isiku puhul on need tähtsad. Seda kinnitab ka see, et I. K. isik tuvastati isikut tõendava dokumenti e. id-kaardi alusel ja ta pidi süüdistatavatele pidevalt kättesaadav olema, kui ta telefonile ei vastanud, asuti teda otsima ja karistati füüsiliselt. 4) A.Suhotski kaitsja on seisukohal, et kohtu järeldus selles, et 13.02.2009.a. toimunud kohtumisel andis K. Pukkile Aleksandr Suhotski juuresolekul pooleks murtud rahatähtedele sarnase eseme ei vasta faktilistele asjaoludele, kuna kohtus pole kohtumise videosalvestust vahetult uuritud ning kohus võib küll eeldada, et tegemist on rahatähtedele sarnase esemega, kuid see fakt pole tõendamist leidnud. Kohtukolleegium selle seisukohaga ei nõustu. Riigikohus on oma otsuses nr.3-1-1-2109 p. 9.2 piisavalt ja arusaadavalt selgitanud, et tulenevalt KrMS § 113 lg-st 4 võidakse ka jälitusprotokollile vajadusel lisada jälitustoiminguga saadud salvestusi. Sellega seoses meenutab kolleegium, et kriminaalmenetluse seadustiku kehtestamise eelselt kehtinud KrMK § 48 lg 1 kohaselt oli jälitustegevuse vahendusel saadavaks tõendiks vaid "jälitustegevusega saadud foto, film, heli- video- või muu teabesalvestus või asi" (vt ka Riigikohtu

1. detsembri
2. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-110-04 - RT III, 2004, 38, 384). Kriminaalmenetluse seadustiku § 63 lg 1 tekstis aga ei kasutata jälitustegevuse vahendusel saadava tõendi tähistamiseks enam sellist sõnastust, vaid eristatakse iseseisva tõendiliigina jälitusprotokolli. Kõnealuses seadusemuudatuses kajastub kolleegiumi arvates seadusandja tahe, et fakultatiivselt, menetleja suvaotsustusest lähtuvalt jälitusprotokollile lisataval salvestisel ei ole enam iseseisvat tõenduslikku tähendust ja kohtuotsuses saab tugineda vaid jälitusprotokollile kui tõendile. Samas ei välista eelöeldu kolleegiumi arvates vajadusel kohtu võimalust pöörduda jälitusprotokolli kui tõendi kontrollimisel ka jälitustoiminguga saadud salvestise poole (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. detsembri
4. a otsust kriminaalasjas nr 3-1-1-63-08 - RT III, 2008, 50, 346, p-d 14.2 ja 14.3). Riigikohus on oma otsuses 3-11-63-08 p. 14.3 ka selgitanud, et jälitusprotokolli vastavust tehnilisele teabesalvestisele peab olema võimalik kontrollida, kuna olles viimase pinnalt koostatud nn tuletatud tõendiks, ei ole välistatud näiteks inimlike eksimuste esinemine teabesalvestisel fikseeritu vormistamisel jälitusprotokolliks. Kolleegium on seisukohal, et kui kohtumenetluse poolel või kohtul on tekkinud kahtlus jälitustoimingu protokollis 11 kajastatud teabe õigsuses, tuleb kohtulikul arutamisel kontrollida jälitusteabe kirjaliku fikseerimise tulemuse ehk jälitusprotokolli vastavust jälitustoiminguga saadud salvestise sisule, kuulates või muul viisil vahetult uurides teabesalvestist ennast. Kuna kohus ei ole omal initsiatiivil salvestist vahetult uurinud, siis saab olla ainult üks järeldus – kohtul ei tekkinud kahtlusi jälitustoimingu protokollis kajastatud teabe õigsuses. Jälitustoimingu protokollis, mis on tõendiks kriminaalmenetluses on kirjas: vestluse alguses täheldati, et Košik andis Pukki`le pooleks murtud rahakupüüridele sarnase eseme, mille viimane pani pükste parempoolsesse taskusse. Kui kohtumenetluse poolel, antud juhul kaitsjatel tekkis kahtlus, et jälitustoimingu protokollis ei ole teabesalvestisel salvestatu õigesti kajastatud, siis tuleb kohtult taotleda teabesalvestise vahetut uurimist kohtuliku uurimise käigus. Kui seda ei ole tehtud, siis on sisutu ja paljasõnaline hakata omapoolseid kahtlusi ja etteheiteid esitama apellatsioonis. Seda enam, et ka apellatsioonis ei ole taotletud vaidlusaluse tõendi allikaks olnud salvestise vahetut uurimist. Kohtukolleelgium hindab kaitsja poolt esmakordselt apellatsioonis väljendatud seisukohta kohtumenetlusepooles kahtluse tekkimise faktiks ja seetõttu uuriti teabesalvestist, mis kajastab 13.02 2009.a. kohtumist vahetult apellatsioonikohtu istungil. Kohtukolleegium on seisukohal, et järeldus selles, et I. K. andis kohtumisel üle raha, on põhjendatud. Kuigi salvestisel ei ole näha, et üleantud “nutsakas” on just rahakupüürid, on selline järeldus kooskõlas kohtumise helisalvestiga, kus I. K. konkreetselt küsitakse, kus raha on ja I. K. vastab, et ainult 300 on praegu (1.kd. t.l. 196-197). 5) Mis puutub vaidlustatud maakohtu otsuse motiveeritusse, siis selles osas on kohtukolleegium seisukohal, et maakohus on oma põhjendustega ümber lükanud süüdistatavate ja nende kaitsjate poolt maakohtus esitatud väited, millised baseeruvad süüdistatavate poolt esitatud versioonidele toimunust ja milliseid korratakse veelkord apellatsioonides. Maakohus on oma seisukohtade kujunemise protsessi teinud kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks just kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel. Kohtukolleegium leiab, et apellatsioonides esitatud väited ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed omavahelisse konteksti, on maakohus oma seisukoha kujunemise ja lõppjäreldusele tulemise käigus analüüsinud kõigi süüdistatavate käitumisakte ja põhjendatult teinud järelduse, et ka need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust. Sellise maakohtu põhjaliku tõendite analüüsi kaudu on kohtuotsuse lugejale antud tervikpilt süüdistavate kuritegeliku 12 kavatsuse kulgemisest ja realiseerumisest läbi ajalise telje. Kohtuotsusest on üheselt väljaloetav, et maakohus on käsitlenud kohtuotsuses kõikide süüdistatavate poolt esitatud väiteid ja selgitusi ühe või teise süüdistuses esitatud asjaolu osas ning põhjendatult lugenud need mitteusutavateks. Kohtukolleegium nõustub täielikult maakohtu seisukohaga, et süüdistatavate poolt esitatud selgitused on mitte ainult eluliselt mitteusutavad vaid oma sisult absurdsed. Otsustamaks süüdistatavate süüküsimuse üle, on maakohus tuvastanud süüdistatavatele inkrimineeritud kuritegude tehiolud, põhjendanud nende käitumisele antud juriidilist hinnangut, omapoolset tõendite eelistust ja seda, miks teatud tõendeid ei ole võimalik tõenditena hinnata süüdistatavate süüküsimuse otsustamisel Samuti on maakohus kõigis süüdistatavatele inkrimineeritud grupiliselt toimepandud kuritegudes põhjendanud oma seisukohta, miks kõigi süüdistatavate käitumine on hinnatav kaastäideviimisena ja seda teovalitsemise teooriast lähtuvalt. Kohtukolleegium, nõustudes kõigi nende maakohtu põhjendustega, ei pea vajalikuks neid oma otsuses korrata. Ekspertiisiakti, millele viitab süüdistatava A.Suhotski kaitsja oma apellatsioonis, ei ole maakohtus tõendina uuritud. Kriminaalkolleegium nõustub ka maakohtu hinnanguga, et esitatud kaitseversioonidel puudub igasugune elementaarne eluline usutavus, mis on aga suuresti ütlustes sisalduvate väidete usaldusväärsuse hindamise aluseks. Selliste kaitseversioonide osas ei saa nõustuda seisukohaga, et tegemist on kõrvaldamata kahtlustega, mis tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada süüdistatavate kasuks. Kriminaalkolleegium selgitab selles osas esmalt, et süüdistatavatel on vaieldamatu õigus esitada kõikvõimalikke kaitseversioone; see on süüdistatava põhiseaduslik ning võõrandamatu õigus. Eelöeldu ei tähenda aga, et kõikvõimalikke esitatavaid kaitseversioone peaks automaatselt käsitlema tõestena ning lähtuma nende kehtivusest (tõepärasusest) seni, kuni pole tõendatud vastupidine. Oluline on seega tähele panna ning mõista, et in dubio pro reo põhimõtte poolt ei ole hõlmatud igasugused, ka kõige kaugemalseisvamad hüpoteetilised variandid, mis võimaldaks tõendites sisalduvat teavet tõlgendada süüdistatava kasuks. Erinevate hüpoteetiliste lahenduskäikude analüüs muutuks sellisel juhul sisuliselt hõlmamatuks (vt RKKKo 3-1-1-94-04: „Mõistagi peavad need motiivid olema konkreetses kriminaalasjas mõistusepäraselt asjakohased - põhjendus ei pea ulatuma kõige kaugemate tõenäoliste ning abstraktsemate võimalusteni, mis on juba oma olemuselt ümberlükkamatud“). Nagu öeldud, on kohtupraktika seda põhimõtet tunnustanud ka ütluste hindamisel tõendina: „Oluline on muu hulgas ka hinnata ütlustes väljendatud asjaolude "elulist usutavust" ehk seda, milline on ütlustes kajastuvate asjaolude esinemise üldine tõenäosus“ (RKKKo 3-1-1-74-05, p 15). Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium on senises praktikas olnud kestvalt seisukohal, et osundatud põhimõtete valguses tuleb hinnata ka isiku poolt esitatavaid kaitseversioone ehk teisisõnu – püstitatud kaitseversiooni tuleb vältimatult hinnata muuhulgas ka selle tervikliku tõenäosuse ja elulise usutavuse aspektist. 6) Nõustuda ei saa kohtukolleegium ka sellega, et maakohtu resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele ja et tegemist on kriminaalmenetluseõiguse olulise rikkumisega KrMS prg 339 lg 1 p 8 mõttes. Seaduse sätte kohaselt on nimetatud rikkumisega tegemist juhul , kui kohus on kohtuotsuse põhiosas lugenud tuvastatuks ühed asjaolud ja resolutiivosas esitatud otsustus ei lange 13 nende kohtuotsuse põhisosas toodud põhjendustega kokku. Samasugune seisukoht tuleneb üheselt ka Riigikohtu otsusest nr.3-1-1-90-09, kus on analoogiliselt juhitud sealse kaitsja tähelepanu meelevaldsele seaduse tõlgendamisele. Riigikohus on viidatud kohtuotsuses selgitanud, et kassaator on vääralt mõistnud KrMS § 339 lg 1 ps 8 ette nähtud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise sisu. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Kui kohtuotsuse resolutiivosa on loogilises kooskõlas põhiosast tulenevate järeldustega, ei saa rääkida KrMS § 339 lg 1 p-s 8 toodud menetlusõiguse olulisest rikkumisest, olenemata sellest, kas kassaator nende järeldustega nõustub või mitte. Käesolevas kohtuvaidluses on tegemist olukorraga, kus maakohtu otsuse põhiosas tehtud kohtu järeldused on kooskõlas ka kohtuotsuse resolutiivosaga. Maakohtu otsuse lugejale on üheselt arusaadav, et apelleeritud kohtuotsuse põhiosas on esitatud põhjendused süüdistatavate süüdimõistmise kohta ja kohtuotsuse resolutiivosas ongi nad esitatud süüdistustes süüdi mõistetud. Kohtukolleegium märgib, et nimetatud rikkumisega oleks tegemist juhul, kui maakohus oleks kohtuotsuse põhiosas põhjendanud süüdistatavate õigeksmõistmist, resolutiivosas nad aga ekslikult süüdi mõistnud. Seetõttu ei ole tegemist menetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS prg. 339 lg 1 p. 8 mõttes. 7) Süüdistatavatele on vaidlustatud maakohtu otsusega tuvastatud kuritegude eest mõistetud kõigile 9 aastane vangistus, mis on võrdne raskeima kuriteo eest mõistetud karistusega e. kohaldatud on seaduses ettenähtud kergeimat karistuste liitmise põhimõtet KaR prg. 64 alusel. Maakohus on seejuures põhjendanud oma otsuses nii seda, miks mõistab kõigile süüdistatavatele karistused võrdses määras ja miks ei ole võimalik mõista neile karistust raskeima kuriteo, s.o.

prg. 185 lg 3 ettenähtud sanktsiooni alammääras. Mõistetud karistus on tunduvalt alla

prg. 185 lg 3 ettenähtud sanktsiooni keskmise. See, et tegemist on siiski pikaajalise vangistusega tuleneb seaduseandja tahtest, mis on väljendatud

prg.185 lg 3 sanktsioonis. Vaieldamatult on antud juhul tegemist ohtliku rahvatervisevastase narkokuriteoga kuna on ilmselgelt suunatud narkootikumide levitamisele just alaealiste hulgas, narkootikume tarvitavate isikute võrgu laienemisele , alaealistes narkosõltuvuse tekitamisele ning sellega kasu teenimisele. Asjaolusid, mis annaks põhjendatud aluse maakohtu poolt mõistetud karistuse kergendamisele kohtukolleegium ei ole tuvastanud. 8) Kuna kohtukolleegium ei ole tuvastanud ühtegi KrMS prg. 338 ettenähtud kohtuotsuse tühistamise alustest, siis juhindudes KrMS prg.337 lg 1 p.1 , prg. 344-345 lg 1 , 2 jätab kohtukolleegium Harju Maakohtu otsuse 17.märtsist 2010.a. Aleksandr Pukki, Aleksandr Suhotski ja Sergei Klimaševski suhtes muutmata. Julia Katškovskaja Urmas Reinola Malle Preimer 14