KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19.10.2010.a, Liivalaia kohtumaja, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-2036 Kohtukoosseis kohtunik Anne Ennok Kohtuistungi sekretär Merike Kunnus Tõlk Maksim Tšurkin Kriminaalasi Aleksandr Karavajevi ja Anton Kravajevi süüdistuses KarS § 121 järgi üldmenetluses Prokurör Natalia Lebed 1.Süüdistatavate andmed: 1.1 1)nimi: 2)elu- või asukoht ja aadress: 3)isikukood või sünniaeg: 4)kodakondsus: 5)haridus: 6)emakeel: 7)töökoht või õppeasutus: 8)karistatus: Süüdistatav ALEKSANDR KARAVAJEV xxx 35909240266 Eesti kõrgem vene keel KÜ varem kriminaalkorras karistamata 9) Kuriteo kvalifikatsioon: KarS § 121 1.2 1)nimi: 2)elu- või asukoht ja aadress: 3)isikukood või sünniaeg: 4)kodakondsus: 5)haridus: 6)emakeel: 7)töökoht või õppeasutus: ANTON KARAVAJEV xxx 38307020240 Eesti kõrgem vene keel OOO F F . xxx 8)karistatus: varem kriminaalkorras karistamata 9) Kuriteo kvalifikatsioon: Kaitsja KarS § 121 Mart Missik RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS § 309 lg 2 kohus otsustas: Õigeks mõista Aleksandr Karavajev KarS § 121 järgi. Tõkend – elukohast lahkumise keeldtühistada Aleksandr Karavajevi suhtes. Õigeks mõista Anton Karavajev KarS § 121 järgi. Tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada Anton Karavajevi suhtes. Kriminaalmenetluse kulud jätta riigi kanda. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale on õigus esitada apellatsioon Tallinna Ringkonnakohtule, teatades kirjalikult apellatsiooniõiguse kasutamise soovist Harju Maakohtu Liivalaia Kohtumajale 7 (seitsme) päeva jooksul alates kohtuotsuse või resolutsiooni kuulutamisest (19.10.2010.a.) ning esitades apellatsiooni 15 (viieteistkümne) päeva jooksul, alates päevast, mil kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele kohtus tutvumiseks kättesaadav. Kohtuotsus on kohtumenetluse pooltele Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja kantseleis tutvumiseks kättesaadav 15 päeva möödumisel apellatsiooniteate esitamisest. Kohtotsuse põhiosa:
- Süüdistuse sisu: Aleksandr Karavajevit süüdistatakse selles, et tema 27.02.2009.a. kella 10:00-11:00 ajal Tallinnas Läänemere tee 36 maja ees koos Anton Karavajeviga hoidis kinni pikali maha pandud kannatanut VR, väänas tema käsi ja sõrmi, lõi kannatanut rusikaga pea piirkonda, millega tekitas tervisekahjustusi ja füüsilist valu. Oma tegevusega pani Aleksandr Karavajev toime teise inimese löömise ja tervise kahjustamise, tekitades valu, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo. Anton Karavajevit süüdistatakse selles, et tema 27.02.2009.a. kella 10:00-11:00 ajal Tallinnas Läänemere tee 36 maja ees koos Aleksandr Karavajeviga hoidis kinni pikali maha pandud kannatanut VR, väänas tema käsi ja lõi kannatanut rusikaga pea piirkonda, jalaga ühe korra vasaku silma piirkonda ning jalaga kuklasse, pani oma jalasääre kannatanu kõri peale, torkas sõrme kannatanu vasakusse silma, millega tekitas tervisekahjustusi ja füüsilist valu. Oma tegevusega pani Anton Karavajev toime teise inimese peksmise, kahjustades tema tervist ning tekitades valu, s.o KarS § 121 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
- Kohtu põhjendused: Kohus leiab, et Aleksandr ja Anton Karavajevite süü neile inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud mitte ühegi tõendiga. Süüdistatavad end süüdi ei tunnista. Tõendamist on leidnud Anton Karavajevi ja Aleksandr Karavajevi ütlustega see, et kannatanu , olles eelnevalt pritsinud autoga mööda sõites lombiveega Anton Karavajevit, lähenes Anton Karavajevile ning nende vahel tekkis sõnavahetus. Sõnavahetuse käigus lõi kannatanu esimesena Anton Karavajevit rusikaga näkku. Aleksandr Karavajev, kes istus oma autos, kuulis sõimu ja väljus autost, nägi rüselemas kannatanut ja Anton Karavajevit ning sekkus rüselusse eesmärgiga hoida Anton Karavajevile kallaletunginud kannatanut kinni. Mitte ükski tunnistajatest ei kinnita, et nad oleksid näinud seda, kuidas Anton Karavajev või Aleksandr Karavajev oleksid kannatanut löönud. Tunnistaja A.R kinnitab, et nägi, kuidas Karavajevid hoidsid maas kinni meest, kes püüdis vabaneda ja rabeles. Tunnistaja M.M kinnitas kohtule, et Karavajevid hoidsid kinni kannatanut, kes oli agressiivne ja osutas vastupanu. Tunnistaja V.K nägi, et kannatanu ründas Anton Karavajevit esimesena. Nägi, kuidas Karavajevid hoidsid lööjat kinni ja palusid temal kutsuda politsei. Mitte ükski neist tunnistajatest ei kinnita, et Karavajevid oleksid kannatanut löönud nii nagu seda kirjeldab süüdistus. Löömist ei kinnita ka tunnistaja A.M . Küll kinnitab A.M , et kannatanu rabeles ja tahtis lahti saada. Kannatanul hääl kähises ja Anton Karavajevi põlv oli kannatanu kaelal. Kannatanu ütles kähinal, et ta ei saa hingata, aga Anton hoidis ikka põlve kaelal. Kaheldav on, et tunnistaja A.M kuulis kolmandalt korruselt, olles oma korteris, läbi suletud akna, kuidas kannatanu kähiseval häälel ütles, et tal ei ole midagi hingata. Kaheldav on ka see, kui hästi kolmandalt korruselt sündmust, kus osalevad mitmed isikud, üldse näha saab. Tunnistaja M.M oli sündmuskohal umbes 20 minutit ja seisis rabelevast kannatanust ja teda kinnihoidvatest Karavajevitest 2,5 m kaugusel. Tema aga midagi sellist, mida räägib tunnistaja M.M , ei kinnita. Isegi, kui Anton Karavajev oleks hoidnud põlve mingi aeg kannatanu kaela piirkonnas, oleks alust kahelda selles, et selline ründaja kinnipidamise vahend oleks olnud antud juhul valesti valitud. Kannatanu tutvustas end rabelemise käigus politseiametnikuna, mis viitabki sellele, et kannatanu üritas end kinnipidavate isikute haardest nö „mõjusa valega“ vabastada ja sündmuskohalt põgeneda. Seda, et kannatanu end politseiametnikuks nimetas, kinnitavad nii Anton ja Aleksandr Karavajev kui tunnistaja V.Korotkov. Muuhulgas ei eita seda ka kannatanu ise. Kannatanul esinevad kerged kehavigastused võisid kohtu arvates olla saadud rüselemise, aktiivse enda vabaksrabelemise ja tema kinnihoidmise käigus. Mitmed tunnistajad kinnitavad seda, et kannatanu osutas agressiivselt ja jõuliselt enda kinnihoidmisele vastupanu, siples ja rabeles. Kannatanul fikseeritud kehavigastused ega teised kriminaalasjas uuritud tõendid ei kinnita seda, et kannatanut oleks löödud jalgadega pähe ja torgatud sõrmedega silma nagu on kirjeldatud süüdistuses. Seetõttu on alust kahelda ka kannatanu ütlustes selle kohta, kuidas Karavajevid teda lõid. Ehk siis tõendite kohumist tuleb kannatanu ütlused tervikuna välja jätta kui ebausaldusväärsed. Kohtu arvates tegutsesid Aleksandr ja Anton Karavajev hädakaitses. Vastavalt KarS § 28 lg 1 –le ei ole tegu õigusvastane juhul , kui isik tõrjub vahetut või vahetult eelseisvat õigusvastast rünnet enda või teise isiku õigushüvedele, kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri. Vaieldamatult on tõendatud, et kannatanu ründas õigusvastaselt Anton Karavajevit. Ükski tõend ei viita sellele, et Anton või Aleksandr Karavajev oleksid tekitanud ründajale ehk kannatanule kavatsetult või otsese tahtlusega liigset kahju. Hädakaitseseisundi tekkimise aluseks oli õigusvastane rünne kannatanu poolt. Ei saa ka väita, et see rünne oleks lõppenud. Kahju ei ole tekitatud sobimatu vahendiga ja kohtu arvates ei ole tekitatud ründajale liigset kahju. Kannatanul esinesid meditsiinidokumentide kohaselt otsmiku ja vasaku silma verevalum, vasaku õlavarre ja labakäe põrutus. Kohus märgib, et teatud ulatuses võib kaitsetegevus isegi ületada ründest lähtuvat ohtu ja tekitada ründajale suuremat kahju, kui ründe realiseerumise korral oleks tekitatud kaitsja või mõne teise isiku õigushüvele. Antud juhul ei ole sellist suuremat kahju tuvastatud. Kogutud tõendid ei anna alust väita, et Anton või Aleksandr Karavajevi käitumine oleks olnud käsitletav omakohtuna ja et nad oleksid käitunud kannatanu suhtes vägivaldselt kättemaksu ajendil. Seda kinnitab veenvalt asjaolu, et pöörduti politsei poole (Aleksandr Karavajev palus politsei kutsuda tunnistaja V.Korotkovil, mida viimane ka tegi). Prokuröri väide selle kohta, et kaitse tunnistajate ütlused on ebausaldusväärsed seetõttu, et kõik need isikud on elanikud samas majas, kus Aleksandr Karavajev on korteriühistu esimees, on äärmiselt meelevaldne. Sellisel juhul tuleks samal alusel kahelda ka prokuröri poolt esitatud tunnistaja AM ütlustes, kes samuti samas majas elab ja kelle suhted ehk ei ole A.Karavajeviga nii head kui kaitse tunnistajatel. Seda ei ole keegi kontrollinud ja kohus seda ka ei väida, kuid alusetu on tunnistajaid kahtlustada valetamises kohtu ees seetõttu, et nad justkui sooviksid olla Aleksandr Karavajevile millegi pärast meele järele või kardaksid temaga konflikti minna Prokuröri kohtuvaidluses esitatud väide selle kohta, et kui Anton ja Aleksandr Karavajevid oleksid seadusekuulekad kodanikud, siis oleksid nad nõustunud menetluse lõpetamisega KrMS § 202 alusel (seda võimalust neile pakuti) , on kohtu arvates kohatu. Mitte keegi ei ole kriminaalmenetluses kohustatud oma süütust tõendama (PS § 22) ega loobuma oma põhiseaduslikest ega menetluslikest õigustest. Kannatanu avaldas kohtuistungil, et ta tunneb end süüdi juhtunus, mingeid pretensioone tal süüdistatava vastu ei ole. Viitab seegi ju sellele, et kannatanu adub, et tema kinnipidamine pärast tema enda õigusvastast rünnet oli tegelikku olukorda arvestades õigustatud. Kohus leiab, et Anton Karavajev ja Aleksandr Karavajev tuleb neile esitatud süüdistuses õigeks mõista, kuna esineb õigusvastasust välistav asjaolu – hädakaitse. Samuti ei ole kohtu arvates tõendatud, et Anton Karavajev oleks löönud kannatanut rusikaga pea piirkonda, jalaga ühe korra vasaku silma piirkonda ning jalaga kuklasse, pannud oma jalasääre kannatanu kõri peale, torganud sõrme kannatanu vasakusse silma. Tõendamist ei ole leidnud, et Aleksandr Karavajev oleks kannatanut löönud rusikaga pea piirkonda. Nagu kohus eelpool nimetas, ei ole kannatanu ütlused selles osas kooskõlas teiste kogutud tõenditega ja nende õigsuses on kohtul alust kahelda. Pärast kannatanupoolset lööki rusikaga näkku Anton Karavajevile oli tekkinud hädakaitseseisund. Ründest tuleneva ohu hindamisel ex ante on ilmne, et oht oli kaitsja õigushüvele (antud juhul süüdistatavate tervisele) olemas. Kaitsetegevus oli vajalik, see (antud juhul kannatanu kinnihoidmine) oli sobiv ründe tõrjumiseks. Kaitsetegevus oli kantud kaitsetahtest. Vastastikusest kaklusest ei ole alust rääkida, kuna vastastikuse kakluse olemasolu ei ole kinnitatud mitte ühegi tõendiga. Anne Ennok kohtunik