Obsah (4)

§ 199§ 65§ 56§ 45

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 09. november 2010, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-10-11043 Kohtukoosseis Kohtunikud Ivi Kesküla, Meelika Aava

§ 199lg 1 järgi Vaidlustatud kohtulahend Pärnu Maakohtu 12.

oktoobri lühimenetluses Apellatsiooni esitaja Kaitsja Anu Rannaveski 2010 aasta otsus RESOLUTSIOON Jätta Avo Raua/ Raud/ kaitsja vandeadvokaadi abi Anu Rannaveski apellatsioon kui ilmselt põhjendamatu läbi vaatamata. Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK: 1. Pärnu Maakohtu 12. oktoobri 2010 aasta otsusega lühimenetluses tunnistati Avo Raud süüdi

§ 199lg 1 järgi ja mõisteti karistuseks 3 kuud vangistust. Kr

MS § 238 lg 2 alusel vähendati mõistetavat karistust ühe kolmandiku võrra ja karistuseks mõisteti 2 kuud vangistust. 1

§ 65

lg 2 alusel suurendati karistust Pärnu Maakohtu 21.10.2008 otsusega mõistetud kandmata karistuse 2 aasta 6 kuu ja 27 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti 2 aastat 8 kuud ja 27 päeva vangistust. Karistusaja alguseks loeti tema karistuse kandmisele asumise päev.

1. Avo Raud tunnistati süüdi selles, et ta 25.05.2010 õhtusel ajal varastas ebaseadusliku omastamise eesmärgil Paide linnas Xxxxxxxx xx-x korterist O..-L. M. kuuluva mobiiltelefoni maksumusega 1799.60 krooni.
2. Maakohtu otsusele esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja, milles vaidlustab A.Rauale mõistetud reaalset vangistust. Taotleb otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas ja uue otsusega A.Raua karistamist rahalise karistusega. A.Raud on ennast süüdi tunnistanud, puhtsüdamlikult kahetsenud. Ta on küll varem karistatud, kuid uued kuriteod ei ole muutunud raskemaliigilisteks vaid tegemist on kergema kuriteoga. Kannatanu on oma vara tagasi saanud. Süüdistatav soovib ennast võõrutada alkoholist. Tal on tasumata eelmine rahaline karistus, kuid ta ei ole selle tasumisest kuritahtlikult kõrvale hoidunud, tal puudusid vajalikud rahalised vahendid. Tal on kolm alaealist last, kes vajavad ülalpidamist. Ta on tööle asunud ja seega on võimalik rahalisi karistusi maksta. Tema poolt toimepandu süü suurus ja tema isikuomadused annavad aluse teda karistada rahalise karistusega. RINGKONNAKOHTU KRIMINAALKOLLEEGIUMI PÕHJENDUS JA JÄRELDUS:
3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsiooniga, leiab üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselt põhjendamatu, perspektiivitu ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata. Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et sellisena tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks.
4. Apellatsioonimenetluse eesmärk on maakohtu otsuse seaduslikkuse kontrollimine. Riigikohtu kriminaalkolleegium on
5. oktoobri 2007.a kohtumääruses nr 3-1-55-07 märkinud, et kui apellatsioonis ei vaidlustata sisuliselt faktilisi asjaolusid ega tõstatata õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada, ei ole ringkonnakohtus asja arutamine suulises menetluses ilmtingimata vajalik, isegi kui süüdistatav seda taotleb (RT III 2007, 36, 288).
6. Kohtukolleegium märgib, et kriminaalasja arutamine maakohtus toimus avalikus suulises menetluses ning A.Raud ja tema kaitsja viibisid selle arutamise juures, samuti oli süüdistataval õigus anda kohtuistungil ütlusi. Kuriteo toimepanemise asjaolude kohta on A.Raud oma ütlused andnud, on oma süüd tunnistanud, kahetsenud toimepandut, palunud rahalise karistuse mõistmist. Seega oli esimese astme kohtus tagatud A.Raual õigus viibida oma asja arutamise juures ja olla ära kuulatud. Apellatsioonis ei vaidlustata mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada.
7. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad alused maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. 2 Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on A.Rauale karistust mõistes järginud

§-s 56 sätestatut, arvestanud süü suurust, karistust kergendavate asjaolude esinemist ja raskendavate asjaolude puudumist. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest. Eelnevat silmas pidades on kohus õigustatult oma otsuses märkinud, et A.Rauda on varem viiel korral kriminaalkorras karistatud, kuid varasemad karistused ei ole süüdistatavat mõjutanud uute kuritegude toimepanemisest loobuma, vaid ta on määratud katseajal kestel jätkanud kuritegelikku käitumist.

§ 199

lg 1 sanktsioon näeb ühe karistusliigina ette rahalise karistuse.

§ 56

lg 2 kehtestab, et vangistust võib mõista ainult siis, kui karistuse eesmärke ei ole võimalik saavutada kergema karistusega. Kui eriosa paragrahv võimaldab vangistuse kõrval mõista ka muid kergemaid karistusi, peab kohus otsuses vangistuse mõistmist põhistama. Ka riigikohus on oma korduvates lahendites ( nt otsus nr 3-1-1-24-07/ sedastanud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Antud juhul on maakohus piisava selgusega põhjendanud miks A.Rauda järjekordse varavastase kuriteo toimepanemise eest ei ole otstarbekas ega ka seaduslik karistada kergemaliigilise karistusega- rahalise karistusega. Kohtukolleegium täielikult nõustub maakohtu põhistuse ja järeldusega. A.Raua näol on tegemist isikuga, kellele on rahalist karistust mõistetud korduvalt. Eelmise kuriteo pani ta juba toime talle määratud katseajal. Kohus on võttes arvesse kõiki võimalikke karistust kergendavaid asjaolusid teda eelmise otsuse kohaselt karistanud rahalise karistusega ja andnud veel võimaluse süüdlasel katseajal toimepandud kuriteo järgselt jääda vabadusse. Kuid A.Rauda selline fakt ei mõjutanud loobuma uute kuritegude toimepanemistest. Samuti nähtub karistusregistri õiendist, et ta on katseajal toime pannud ka avaliku korra vastase süüteo, mille eest on teda samuti karistatud rahatrahviga./ t.lk. 23-27/. Seega on tuvastatav katseajal korduv süütegude toimepanemine, mis on kõige rängem katseaja tingimuste rikkumine. Vaidlustatud kriminaalasjas tuvastatud kuriteo pani ta toime vaid veidi üle kuu möödumist eelmise otsusega mõistetud karistusest, milleks oli rahaline karistus. Kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt on A. Raud oma järjepideva kuritegeliku käitumisega näidanud, et tema karistamine kergemaliigilise karistusega – rahalise karistusega on ennast ammendanud ja kolleegiumi üksmeelse arvamuse kohaselt on ainuvõimalik ja seadusega kooskõlas tema karistamine raskemaliigilise karistusega -vangistusega. Apellatsioonis esitatu, sealhulgas perekonna ja töökoha olemasolu, ei ole asjaolud, mis annaksid antud juhul aluse järjekordse rahalise karistuse mõistmiseks. Ka asjaolu, et süüdistatav on võimeline rahalist karistust tasuma pole süü suurust vähendav ega tee olematuks fakti, et A.Raud on oma kuritegeliku käitumisega näidanud, et rahalised karistused ei suuda teda mõjutada elama seaduskuulekat elu. Antud juhul on kohus karistanud süüdlast vaid 3 kuulise vangistusega mida on seadusele vastavalt vähendatud ja faktiliselt kuulub kuriteo eest ärakandmisele vaid 2 kuuline vangistus. Seega on mõistetud karistus seaduses,

§ 45lg-s 1 ettenähtud vangistuse miinimummäära 3 ligilähedane.

Asjaolu, et mõistetud karistust oli kohus kohustatud

§ 65

kohaselt suurendama ning liitkaristuseks mõistma 2 aastat 8 kuud ja 27 päeva vangistust, tuleneb faktist, et uus kuritegu oli toime pandud kandmata karistuse ajal ning mõistetud kandmata karistuse tähtajast. 8. Eeltoodud põhistusel leiab kriminaalkolleegium üksmeelselt, et apellatsioon on ilmselgelt põhjendamatu ning tuleb juhindudes KrMS § 326 lg 2 p 2 jätta läbi vaatamata. IVI KESKÜLA MEELIKA AAVA MALLE PREIMER 4