Obsah (6)

§ 113§ 68§ 51§ 83§ 35§ 115

1-10-3174 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 28. oktoober 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-10-3174 (09260104665) Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Maar

§ 113järgi Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu 24.

mai 2010 otsus Apellatsiooni esitaja süüdistatava Kunnar Kusma kaitsja Anu Pärtel Prokurör Küllike Taits Süüdistatav Kunnar Kusma Elukoht: XXX XXX, isikukood: 37202126514, varem kriminaalkorras karistamata Kaitsja vandeadvokaat Anu Pärtel. RESOLUTSIOON Juhindudes KrMS §-st 337 lg 1 p 1 jätta Tartu Maakohtu

1. mai 2010 kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-10-3174 muutmata ja apellatsioon rahuldamata. Maksta Advokatuurile eraldatud eelarveliste vahendite arvelt Advokaadibüroo In Jure kaudu 9000 krooni, sealhulgas käibemaks 1500 krooni, advokaat Anu Pärtelile tema poolt Kunnar Kusmale apellatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest. KrMS § 175 lg 1 p 4 alusel välja mõista Kunnar Kusmalt menetluskulud, s.o kaitsja tasu advokaat Anu Pärteli poolt osutatud õigusabi eest 7500 krooni, millele lisandub käibemaks 1500 krooni, kokku 9000 krooni riigituludesse. Kunnar Kusmal tasuda väljamõistetud summa Rahandusministeeriumi arveldusarvele SEB nr 10220034800017 või Swedbank nr
2. Maksekorraldusele märkida viitenumber 2800049858 ning selgitus „Kunnar Kusma 1-10-3174 kohtukulud“. Kohtukulud tasuda 30 päeva jooksul käesoleva otsuse jõustumisest arvates. Kui rahalised nõuded pole täies ulatuses tähtaegselt tasutud, suunatakse nõuded täitemenetluse läbiviimiseks kohtutäiturile täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantselei kaudu
3. oktoobril 2010 ja samast kuupäevast on kohtumenetluse poolel sellega võimalik tutvuda. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates
4. oktoobrist
5. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates
6. oktoobrist
7. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu
8. mai 2010 otsusega mõisteti Kunnar Kusma süüdi ja karistati

§ 113

järgi 9-aastase vangistusega.

§ 68

lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning arvestati karistuse kandmise aja algust alates Kunnar Kusma kinnipidamisest, s.o 10. oktoobrist 2009.

§ 51

alusel võeti Kunnar Kusmalt ära relva ja laskemoona soetamise, hoidmise, edasitoimetamise ja kandmise õigus 5 aastaks.

§ 83lg 1 alusel konfiskeeriti 6-lasuline revolver Taurus 82 kal.

38 Special nr NC926032, mis on hoiul Lõuna Prefektuuris. Maakohus arutas Kunnar Kusmale

§ 113järgi esitatud süüdistust selles, et ta 10.

oktoobril 2009 kella 11 paiku Põlva maakonnas XXX vallas XXX külas oma elukoha magamistoas, olles eelnevalt lükanud toast välja oma alaealised lapsed K.K. ja T.K. , kelle T.K. endale appi oli kutsunud, ja seejärel sulgenud haagiga magamistoa ukse, tappis tahtlikult oma abikaasa T.K. , öeldes enne tulistamist „ise sa seda tahtsid“, ning seejärel tulistas teda esialgu kahel korral järjest revolvrist Taurus M-82 rindkere piirkonda ja peale kodus viibinud kolme alaealise lapse põgenemist majast tulistas veel kaks lasku samast revolvrist T.K. rindkere piirkonda, põhjustades koheselt peale lasuvigastuste tekkimist viimase surma. T.K. surma põhjuseks olid südant, mõlemat kopsu, rinnaaorti ja ülemist õõnesveeni vigastavad laskehaavad rindkerel. Kunnar Kusma põhjustas T.K. le järgmised elupuhused vigastused: - üks peetuslasuvigastus sisenemisavaga vasakul pool III roidevahes rinnaku kõrvaljoonel koos vasaku III roide, üleneva aordi, ülemise õõnesveeni, parema kopsu ülasagara, parema III roide ja abaluu vigastusega ning kuuli peetumisega paremal pool seljalihastes, haavakanali suunaga eest alt vasakult põiki taha üles paremale; 2 - üks peetuslasuvigastus sisenemisavaga vasakul pool rindkerel VI roidevahemikus rangluu keskjoone-eesmise kaenlajoone vahel vasaku kopsu alasagarat ja lülisammast VIII-IX rinnalüli vahel läbistava vigastusega ning kuuli peetumisega paremas rinnaõõnes, haavakanali suunaga alt põiki taha paremale üles; - üks läbiv lasuvigastus sisenemisavaga paremal pool rindkerel rinnaku kõrvaljoonel V-VI roide vahel koos V roide, parema kopsu alasagara ja rinnaõõnes eesmisel kaenlajoonel VI roide vigastusega ja väljumisavaga paremal pool rindkerel keskmisel kaenlajoonel ning kuuli taassisenemisavaga parema õlavarre sisepinnal ülemises kolmandikus ja väljumisavaga välispinnal alumises kolmandikus, haavakanali suunaga eest alt vasakult põiki taha üles paremale; - üks läbiv lasuvigastus sisenemisavaga vasakul pool III roidevahes koos südame, rinnaaordi alaneva osa, lülisamba X-XI rinnalüli vaheketta vigastuse ning kuuli väljumisavaga paremal pool seljal lülisamba kõrval, haavakanali suunaga eest ülevalt vasakult taha alla paremale. Kõik T.K. l esinevad lasuvigastused põhjustasid eluohtliku tervisekahjustuse, millised olid surma põhjuseks. Süüdistatav tunnistas end T.K. tapmises süüdi, kuid väitis, et tulistamist ta ei mäleta. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on Kunnar Kusma poolt toimepandu õigesti kvalifitseeritud

§ 113järgi.

Arvestades, et süüdistatav tegi T.K. suunas neli revolvrilasku ja kõik neli kuuli tabasid viimast rindkerre, kus kõigile teadaolevalt asuvad elutähtsad organid, siis leidis kohus, et süüdistatav seadis eesmärgiks T.K. tapmise, tahtis seda ja teadis, et sellise teo tagajärjel saabub surm. Seega tegutses süüdistatav abikaasat revolvrist tulistades kavatsetult. Sellist järeldust kinnitavad süüdistatava sihikindlad teod vahetult enne tulistamist: ajas lapsed magamistoast välja, sulges ukse haagiga ning teatas ohvrile, et ise sa seda tahtsid. Samuti on süüdistatav varem T.K. le öelnud, et kui ei saa mina sind, siis ei saa sind ka teised. Taolist lauset on kinnitanud ohvri õde L.K. ja tema ütlustes ei ole alust kahelda, kuna ka teised on tunnistanud süüdistatava armukadedusprobleeme. Järelikult oli süüdistatav juba enne

1. oktoobrit 2009 T.K. kõrvaldamist endale teadvustanud. Soovides vältida teise mehe poolt abikaasa leidmist, otsustaski süüdistatav abikaasa
2. oktoobril 2009 kella 11 paiku maha lasta. Süüdistatava väidet, et ta tahtis tappa ennast, ei saa pidada usaldusväärseks, sest taolist tegu ei toimunud, ehkki selleks oli süüdistataval ka peale abikaasa tapmist piisavalt aega ja võimalusi enne kui M.K. saabus ja revolvri (trumlis üks kasutamata padrun) voodi pealt ära võttis. Ka varasemad suitsiidiähvardused tulenesid süüdistatava isiksushäirest, s.o enesekesksest, enesedramatiseerivast ja manipuleerivast käitumisest, millele on viidatud ka kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktis, ja polnud reaalsed. Kohus ei lugenud usaldusväärseks ka süüdistatava väidet, et ta ei mäleta abikaasa tulistamist ning mäletama hakkab uuesti sellest, kui õues olid juba kiirabi ja politsei. Nii enne kui ka pärast laskude sooritamist on süüdistatav käitunud adekvaatselt ja sihipäraselt. Tulistamise eelselt soovis ta, et abikaasa ei läheks kodunt ära, salvestas salaja diktofoniga tüli, kutsus vanemad ennast toetama, ajas lapsed magamistoast välja ja sulges krambiga ukse ning võttis riiulilt revolvri. Tulistamise järgselt teatas süüdistatav kõigepealt politseile, et tappis abikaasa, ning seejärel poeg T., et läheb kinni. Ka eksperdid on jõudnud arvamusele, et peale teo toimepanemist võis süüdistataval paari tunni jooksul esineda mälestuste fragmentaarsust ja ajalise järjestuse ebatäpsust, kuid ulatusliku ja täieliku mälulünga esinemine laskude sooritamisele eelneva perioodi kohta ei ole tõenäoline. Taoline eksperdiarvamus on vastavuses tegeliku olukorraga, loogiline ja veenev. Kohus ei tuvastanud süüdistatava poolt T.K. tapmist äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Kunnar ja T.K. tülid olid kestnud aastaid, põhjuseks iseloomude erinevus ja 3 teineteise huvide mittearvestamine: T.K. soovis pärast pikaaegset lastega kodusolekut olla tööalaselt ja ühiskondlikult aktiivne ning osaleda meelelahutusüritustel, Kunnar Kusma aga oli endasse tõmbunud, ei usaldanud abikaasat ning muutus järjest enam armukadedamaks. Süüdistatav kahtlustas külajuttude põhjal aastaid, et tema abikaasa ja U.S. vahel olid armusuhted ja sellest tingituna tegi T.K.
3. a aborti. Ka nägi süüdistatav
4. oktoobri 2009 öösel Ahjal U.S. ja oma abikaasa autosid lähestikku seismas. T.K. oli varem rääkinud süüdistatavale abielu lahutamise kavatsusest ning pidanud viimast enesetapu ja armukadeduse mõtete pärast haigeks ning rumalaks inimeseks. Kohus ei tuvastanud ühtegi asjaolu, mis oleks olnud süüdistatavale
5. oktoobri 2009 hommikupoolikul niivõrd ootamatu, mis oleks saanud tema psüühikat äkki mõjutada ja/või tugevat hingelist erutust esile kutsuda. Tüli oli üldjoontes sarnane varasematega, lisandus vaid M.K. lühiajaline sekkumine. Samuti ei olnud kumbki alkoholi tarvitanud. Kohus ei tuvastanud ka, et T.K. oleks süüdistatava või viimase lähedase isiku suhtes kohaldanud vägivalda või solvamist, mis oleks süüdistatavat provotseerinud tapmisele. Vaatamata sellele, et T.K. polnud teadlik, et süüdistatav salvestas tekkinud tüli, käitus ta viimasega, lähtuvalt helisalvestuse sisust, suhteliselt mõistvalt ja tagasihoidlikult, avaldades vaid oma soove ja väljendades rahulolematust süüdistatava armukadeduse osas. Ka ei ole tuvastatud, et pärast diktofoni katki löömist oleks T.K. pannud toime mõne vägivallateo või halvustava ja ebasündsas vormis solvamise süüdistatava või tema lähedase suhtes. Süüdistatav on kohtueelsel uurimisel
6. oktoobril 2009 ja
7. jaanuaril 2010 andnud erinevaid ütlusi, s.o esimesel korral, et T.K. lükkas teda kätega rindkere piirkonda, ning teisel korral, et T.K. lõi teda rusikatega rindu enesetapu takistamiseks ja ütles veel midagi. Kuna süüdistatav on kaitsja juuresolekul andnud sisult oluliselt erinevaid ütlusi, siis ei lugenud kohus neid usaldusväärseteks ja jättis selles osas tõendite hulgast välja. Kuigi tunnistaja T.T. on kinnitanud, et nägi
8. a jõulude paiku metsa vahel U.S. ja T.K. sõiduautosid, ning tunnistaja R.H. ütluste kohaselt kurtis süüdistatav talle, et A.S. oli nimetanud T.K. t litsiks, ei saa sellest veel järeldada, et T.K. l oleksid olnud abieluvälised suhted. T. T ütlusi ei ole kinnitanud isegi K.K. , kes sõitis tol korral temaga metsa kaasa ega olnud erinevalt T. T hõivatud auto juhtimisega. Seega ei ole usaldusväärselt tõendatud T.K. ja U.S. vahelised armusuhted ning sellise sisuga külajuttudel puudus suure tõenäosusega alus. Asjas ei oma ka määravat tähtsust, kas T.K. ja U.S. vahel olid armusuhted, kuna selliseid suhteid on süüdistatav pidanud võimalikuks juba alates
9. a. Asjaolu, et süüdistatav nägi
10. oktoobri 2009 öösel Ahjal nii abikaasat kui U. S, ei lükanud ümber ega kinnitanud tema arvamust. Seega ei saanud ka selline sündmus mitmeid tunde hiljem tekitada süüdistataval erutusseisundit ega vahetult vallandada tal emotsionaalset reaktsiooni. Peale selle on kohtupsühhiaatria-psühholoogia eksperdiarvamusega tõendatud, et süüdistataval vallandus lühiaegne tugev emotsionaalne reaktsioon – äge stressreaktsioon – pärast seda, kui ta oli aru saanud tulistamise tagajärgedest ning teo toimepanemise ajal ega sellele eelneval perioodil ei esinenud tal emotsionaalset seisundit, mis oleks takistanud või piiranud igakülgset arusaamist ümbrusest ja teo iseloomust. Kohus luges eksperdiarvamuse usaldusväärseks, kuna see on vastavuses teiste tõendite ja tuvastatud asjaoludega. Uuritud tõenditest järeldub, et süüdistatav tegutses teo toimepanemise eelselt ja ajal adekvaatselt, orienteeritult, sihi- ja otsusekindlalt ning ärritudes ja agressiivselt käitudes T.K. suhtes vaid oma süvenevast armukadedusest ja sellest tingitud püsivatest konfliktidest. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia eksperdiarvamusega on tuvastatud, et süüdistataval esines teo toimepanemise ajal ja esineb ka praegu segatüüpi isiksushäire, kuid see ei ole hõlmatav muu hulgas määratlusega „raske psüühikahäire“. Süüdistatav oli teo toimepanemise ajal ja on ka praegu võimeline aru saama oma tegude tähendusest ja neid juhtima. Seega ei esinenud süüdistataval teo toimepanemise ajal ka piiratud süüdivust

§ 35mõttes.

4 Karistuse mõistmisel arvestas maakohus isiku süüd, kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Süüdistatav on pannud tahtlikult toime I astme isikuvastase kuriteo, mille tagajärjel jäid lapsed, sh kolm alaealist emata. Süüdistatavat ei ole varem süütegude eest karistatud. Karistust raskendavad asjaolud puuduvad. Kuna süüdistatav on aru saanud oma süüst ja siiralt kahetseb saabunud tagajärge, siis tuleb karistust kergendavaks asjaoluks lugeda puhtsüdamlikku kahetsust. Arvestades, et süüdistataval algasid abikaasaga konfliktid juba 2006. a, mille foonil vallandus tal isiksushäire dekompensatsioon, mis avaldus püsivates ja järk-järgult süvenevates neurootilistes ja meeleolu häiretes, milles ülekaalukad olid armukadedusmõtted, ning sellele lisandusid muud somaatilised haigused, siis võib karistust kergendava asjaoluna vaadelda ka süüteo toimepanemist raske isikliku olukorra mõjul. Ahja Vallavalitsuse, Põlva Politseijaoskonna, Kaitseliidu Põlva Maleva ja Põlva Jahiseltsi iseloomustused süüdistatava kohta on positiivsed. Kohus leidis, et süüdistatavat on otstarbekas karistada sanktsiooni keskmisest määrast mõnevõrra kergema vangistusega. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu K. Kusma kaitsja palub tühistada maakohtu otsuse Kunnar Kusma süüdimõistmises

§ 113

järgi, mõistes ta uue otsusega süüdi

§ 115järgi.

Apellatsiooni põhjenduste kohaselt on kohus hinnanud tõendeid ühekülgselt, jättes tõenditest välja selle osa, mis avab kannatanu isiksust ja sellelt pinnalt pikki aastaid kestnud tülisid kannatanu ja süüdistatava vahel, kontekstis süüdistatava haigusega. Kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktist saab teha järelduse, et eksperdid ei välista mälulünkade olemasolu laskude sooritamisele eelneval perioodil ning kuna psühhiaatria ega psühholoogia ei anna tänapäeval vastust küsimusele, kas isikul esines füsioloogilise afekti seisund, siis on see hinnanguline ning kohtul tuleb hinnata situatsiooni kooskõlas kõigi tõenditega ja kogumis isiksusega. Kõigepealt tulebki arvestada süüdistatava isiksusega. Tal oli väljakujunenud isiksushäire, tal oli aastaid olnud probleeme tervisega (sai pidevalt valuvaigisteid ja rahusteid), mis mõjutasid tema füüsilist ja vaimset olekut veelgi, olid tülid kannatanuga viimased kuus aastat ning pinged, mis kord vallandusid ja kord surus ta neid jälle maha. Väljakujunenud kõrgendatud armukadedust süvendasid külajutud tema naise ja U.S. armusuhte kohta, aga ka faktid, mida ta sai teada tunnistajatelt, kes kinnitasid avalikult teiste juuresolekul, et tema naine on lits ja et teda on nähtud metsas armusuhtes U.S. , lisaks asjaolu, et naine tegi aborti vahetult pärast külajutte tema armusuhtest U.S. , millest ta järeldas, et naine oli rasestunud U. S. Samuti oli naine teinud talle pidevalt etteheiteid suhete ja kehva tervise pinnalt, ütles, et ta on memmepoeg, loll poeg, milliste väljendite kasutamine toimus veel vahetult enne traagilist sündmust süüdistatava ema M.K. juuresolekul. Viimase poole aasta jooksul oli naine korduvalt lubanud koos lastega tema juurest ära minna. Süüdistatav ei tahtnud lahutust ega suutnud leppida selle mõttega. See asjaolu vallandas stressreaktsiooni. Süüdistatav on kinnitanud, et tal olid enesetapumõtted ning ta oli kirjutanud

1. a augustis hüvastijätukirja, mille naine oli leidnud ja siis tänitanud. Ta oli pöördunud abi järele ja sai hingeabi N.H. , kes veenis tema enesetapumõtted ümber. Süüdistatava süvenevad tervisehädad ja käitumishäire ning aastaid kestnud stressiseisund vallandusid järjekordse tüli ajal
2. oktoobri 2009 hommikul, kusjuures tülitseti pikemat aega, s.o tunde. Ka tunnistajad T ja K.K. kinnitasid kohtus, et nii suurt tüli nagu sel viimasel korral, ei olnud varem olnud. Arvestada tuleb sedagi, et vahetult enne tekkis tüli ka T.K. ja M.K. 5 vahel, kusjuures ka M.K. süüdistas T.K. t ringiajamises teiste meestega ning selles, et ta ei tegele piisavalt lastega. Süüdistatav lindistas kogu tüli ja kui T.K. sai sellest teada, siis võttis ta mehe taskust diktofoni ning sõtkus jalgadega katki. Emotsionaalne pinge oli enne tulistamist väga kõrgele kruvitud. Nõustuda ei saa kohtu seisukohaga, et kannatanu ei käitunud viisil, et seda võiks käsitleda provotseeritud tapmisena. Just kannatanu käitumine vallandas sellise kõrge emotsionaalse pinge seisundi, mille tulemusena süüdistatav käitus absoluutselt tavapäratult. T.K. eelnev käitumine ja süüdistatava poolt tekitatud tagajärg on omavahel põhjuslikus seoses. Subjektiivsest küljest on oluline, et isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Privilegeering põhineb asjaolul, et tagajärje põhjustanud teo on oma õigusvastase käitumisega esile kutsunud kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele või vaimsele vägivallale, vaimsele haavamisele. Seega pole välistatud

§ 115

kohaldamine ka juhul, kui isiku liikumapanev jõud on näiteks kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada meeleheide, enda väljapääsmatus olukorras tunnetamine jms. Kõik need asjaolud olid süüdistatava puhul olemas. Kannatanute vastuväide Kannatanud U.P. , P.P. ja L.K. esitasid ringkonnakohtule vastuväite, milles paluvad jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Vastuväite kohaselt ei vasta väited T.K. suhetest teise mehega ja etteheidetest süüdistatava tervise suhtes tegelikkusele. Kohtuistungil selgus, et keegi ei olnud näinud T teise mehega. T süstis Kunnarit, määris valuvaigistavate geelidega, kuulas alati Kunnari muresid ja püüdis teda lohutada. Süüdistatav käitus eelnevate aastate jooksul ja ka vahetult kuriteo toimepanemise eel provotseerivalt, enesekeskselt ja ennastõigustavalt – ei saa ju pidada normaalseks olukorda, kus mees haiglasliku armukadedusega oma naist jälitab, omavahelisi vestlusi salvestab, nuhib naise telefonis ja rahakotis, hoiab naist jõuga kodus kinni (sellest olid tihti sinised plekid T kätel ja jalgadel). Vahetult enne kuritegu aset leidnud jutuajamise käigus suutis süüdistatav oma manipulatsioonidega tõepoolest T endast välja viia, kuid T käitumine sel hetkel ei saa olla aluseks süüdistatava teo ümberkvalifitseerimisele. Kui süüdistatav ka oli emotsionaalse pinge seisundis, siis viis ta ise ennast taolisse seisundisse. Süüdistatav oli aastaid manipuleerinud oma tahtmise läbisurumiseks ja kui T enam tema manipulatsioonidele ei allunud, siis ei suutnud süüdistatav sellega leppida. Olukorras, kus isik tegutseb sihikindlalt – ajab lapsed välja, sulgeb haagiga ukse, teatab ohvrile, et ise sa seda tahtsid, tulistab ohvri pihta mitte järjest, vaid väikese ajalise vahega neli lasku, sh kaks lasku juba maas lamava kannatanu pihta, ei saa rääkida äkki tekkinud hingelise erutuse seisundist. Süüdistatav tegutses sihikindlalt, kavatsetult ja andis endale aru oma teo tagajärjest. Kõik süüdistatava seisukohad on ennastõigustavad ja ka peale T surma jätkab T. mustamist, et ennast päästa. Kannatanud ei nõustu küll kohtu järeldusega, et kergendava asjaoluna tuleks arvestada kuriteo toimepanemist raske isikliku olukorra mõjul ja puhtsüdamlikku kahetsust, samas on kannatanud rahul mõistetud karistusega ning ei nõustu sellega, et süüdistatav oma manipulatsioonidega saavutab karistuse kergendamise. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtu istungil jäi süüdistatav ja kaitsja esitatud apellatsiooni juurde ja palusid see rahuldada. 6 Prokurör vaidles apellatsioonile vastu, leides, et see on põhjendamatu. Tartu Maakohtu otsuse palus prokurör jätta muutmata. Tartu Ringkonnakohus, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, prokuröri ning uurinud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning muutmisele ei kuulu. Apellatsioonis ega ka ringkonnakohtu istungil ei esitanud süüdistatav ja kaitsja mingeid uusi Tartu Maakohtule mitteteadaolevaid tõendeid ja kaebuses taotletakse sisuliselt olemasolevate tõendite veelkordset hindamist ja sellest tulenevalt K. Kusma süüditunnistamist

§ 115järgi.

Esitatud taotlusest lähtudes ringkonnakohus analüüsis ja hindas kõiki antud kriminaalasjas kogutud tõendeid nende kogumis. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on oma otsuses KrMS § 312 p 1,2 alusel igakülgselt analüüsinud K. Kusmale esitatud süüdistust

§ 113järgi ning põhjendatult leidnud, et see on tõendamist leidnud.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu sellekohaste järeldustega ning vastavalt KrMS § 342 lg 3 p 1 ei pea ringkonnakohus vajalikuks kohtuotsuses toodud põhjendusi käesolevas otsuses korrata. Ringkonnakohus leiab, et K. Kusma kaitsja apellatsioonis esitatud taotlus, tunnistada K. Kusma süüdi

§ 115

järgi rahuldamisele ei kuulu.

§ 115

näeb ette vastutuse tapmise eest, kui see on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Seega on nimetatud süüteokoosseisu kandvaks mõtteks lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu ning tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele.

§ 115

objektiivse külje jaatamiseks on vajalik tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Seejuures tuleb ka tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Kriminaalasja materjalidest nähtuvalt tekkis

1. oktoobri 2009 öösel tüli T.K. ja K. Kusma vahel. Tüli põhjuseks oli asjaolu, et T.K. oli käinud eelmisel õhtul Ahja Vallavolikogu liikmetele korraldatud peol. Peolt tagasi sõites peatus T.K. Ahja bussijaama juures, et võimaldada temaga ühes autos viibinud kaaslastel väljuda. Samaaegselt viibis oma autoga bussijaama juures ka U. S, keda K. Kusma kahtlustas lähedastes suhtes oma abikaasaga T.K. ga. K. Kusma ütluste kohaselt oli ta häiritud sellest, et T.K. läks ilma temata peole ning ei olnud veel südaööks koju jõudnud. Seetõttu otsustaski ta minna abikaasale vastu ning sõites bussijaamast mööda märkas seal nii abikaasa kui ka U.S. sõidukeid. Koju jõudes puhkes tüli, kus T.K. heitis K. Kusmale ette tema järgi luuramist.
2. oktoobri 2009 hommikul tüli jätkus. Asitõendiks tunnistatud diktofonil olnud lindistusest nähtuvalt alustas
3. oktoobril 2009 abikaasade omavahelist vestlust K. Kusma. Seejuures alustas süüdistatav vestlust vabandusega öösel juhtunu pärast. Jutuajamisest selgub, et T.K. ei soovi jutuajamist K. Kusmaga ning tahab kodust lahkuda. Lindistusest nähtuvalt soovib T.K. korduvalt toimuvat jutuajamist lõpetada, kuid K. Kusma jätkab seda kangekaelselt. Ka nähtub lindistuselt, et kui T.K. tahab pärast tüli ämmaga kodust lahkuda, siis K. Kusma takistab teda. T.K. kutsub endale appi oma lapsed T ja K.K. ja palub lastel helistada politseisse. Lastele teatab T.K. , et ta soovib nende isa juurest lahkuda ning teatab, et lapsed jäävad elama koos temaga. K. 7 Kusma palub lastel toast lahkuda, teatades et soovib nende emaga omavahelist vestlust jätkata. Lindistuse kohaselt, mida kinnitavad ka T ja K.K. ütlused, lahkusidki lapsed vanemate toast. Seejärel jätkus K. Kusma ja T.K. vaheline sõnavahetus. Arvestades ülaltoodut leiab ringkonnakohus, et suheldes
4. oktoobril 2009 hommikul K. Kusmaga ei provotseerinud T.K. süüdistatavat. T.K. ei sõimanud ega solvanud K. Kusmat, samuti ei löönud teda. Ringkonnakohtu arvates ei saa K. Kusma solvamisena kuidagi käsitleda T.K. avaldust, et soovib K. Kusmast lahutada ning asuda mujale elama. Ringkonnakohus leiab, et ainuüksi taolise väite esitamine, ei saanud K. Kusmale tulla ootamatusena, sest tema enese ja ka tunnistajate väidete kohaselt oli sellest juttu juba varasemalt. Samas pole kriminaalasjas kogutud ühtki tõendit selle kohta, et T.K. oleks varasemalt K. Kusma suhtes käitunud viimase eneseväärikust alandavalt või kasutanud tema suhtes vägivalda. Ringkonnakohus leiab, et kriminaalasjas pole kogutud ka ühtki tõendit, mis kinnitaks, et K. Kusma tulistas T.K. t äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Ülaltoodud diktofonilindistusest nähtuvalt toimus
5. oktoobril 2009 abikaasade vaheline sõnavahetus ning nimetatud lindistusest ei ole võimalik teha järeldust, et K. Kusma oleks kaotanud enesevalitsemise. Ringkonnakohus leiab, et K. Kusma on toimunud sündmuse ajal käitunud ja juhtinud vestlust lähtudes tema enese soovidest ning teinud seda piisavalt vaoshoitult. Seega on põhjendamatu väita, nagu tulistanuks K. Kusma
6. oktoobril 2009 T.K. t äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis. Ringkonnakohus nõustub kaitsjaga selles, et K. Kusmal esineb segatüüpi isiksusehäire, mis raskendab tema kohanemist muutustega kõigil sotsiaalse suhtlemise tasanditel, kuid vastavalt kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiisi aktile, ei esinenud K. Kusmal teo toimepanemise ajal vaimuhaigust, nõrgamõistuslikkust, nõdrameelsust ega rasket psüühikahäiret. Seega oli K. Kusma võimeline aru saama temaga toimuvast ja ta saigi sellest aru. Pealegi ei ole kriminaalasjas tõendamist leidnud, et
7. oktoobril 2009 oleks K. Kusma, oma isiksusehäirest tingituna kaotanud enesevalitsemise või käitunud kuidagi seletamatult. Ülaltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et puudub alus K. Kusma käitumise kvalifitseerimiseks

§ 115järgi.

Aarne Sarjas Maarika Kuusk 8 Mati Kartau