lg 1 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Tartu Maakohtu (Valga kohtumaja)
Steven Väljurile
lg 1 järgi mõistetud karistus 4 aastat 6 kuud vangistust jätta tervikuna reaalsele kandmisele. Ülejäänud osas jätta Tartu Maakohtu otsus muutmata. Kaitsja Kalju Kutsari apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kohtuotsus tehakse teatavaks ringkonnakohtu kantseleis
lg 1 järgi 4 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega.
Väljurile mõistetud karistusest kohesele reaalselt kandmisele kaks 2 aastat vangistust. Karistuse kandmise algust arvati alates 16.02.2009.
lg 1 ja 3 alusel määrati, et ülejäänud karistust 2 aastat 6 kuud vangistust ei pöörata täitmisele, kui S. Väljur 3 aasta pikkuse katseaja jooksul ei pane toime uut tahtlikku kuritegu ja täidab talle
lg 1 alusel pandud kontrollnõudeid ning kohustusi.
Väljurit pöörduma psühhiaatri poole, vajadusel läbima ravikuuri ja esitama kriminaalhooldusametnikule sellekohase tõendi. Maakohus arutas S. Väljurile
lg 1 järgi esitatud süüdistust selles, et tema valmistas tuvastamata ajal aadressil XXX , Valga linnas XXX OÜ ruumides kahe plaadiga elektripliidil, kasutades koostisosadena gammabutürolaktooni (GBL) ja naatriumhüdroksiidi (seebikivi), 2820,20 grammi gammahüdroksübutüraati (GHB), s.o narkootilist ainet suures koguses, mida hoidis XXX OÜ ruumides erinevatest kohtades ja erinevalt pakendatult ja mis läbiotsimise käigus 16.02.2009 leiti ning politsei poolt ära võeti järgmiselt: • XXX OÜ kontoris laua alt 5 liitrine plastkanister, milles oli 2311,5 grammi vedelikku ning milline sisaldas 30% GHB-d, s.o 693,5 grammi puhast gammahüdroksübutüraati (GHB); • XXX OÜ kontoris laua pealt 3 tükki 100 ml DrHellus pudelit, milledes kokku oli 394,5 grammi vedelikku ning millised sisaldasid 29% GHB-d, s.o 114,4 grammi puhast gammahüdroksübutüraati (GHB); • XXX OÜ töökojas metalllaua pealt ühe 100 ml DrHellus pudeli, milles oli 114,2 grammi vedelikku ning milline sisaldas 29% GHB-d, s.o 33,1 grammi puhast gammahüdroksübutüraati (GHB). Narkootiliste ja psühhotroopsete ning nende lähteainete seaduse § 3 lg 1 järgi on narkootiliste ainete käitlemine keelatud, välja arvatud meditsiinilisel või teaduslikul eesmärgil ning narkootiliste ainetega seotud kuritegude ennetamiseks, avastamiseks ning tõkestamiseks või nimetatud seaduses ettenähtud õppeotstarbel kasutamise eesmärgil. Narkootilise ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse § 3’ lg 3 kohaselt loetakse suureks koguseks narkootilise aine kogust, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele isikule. S. Väljur tunnistas ennast süüdi täielikult. Maakohus, kuulanud ära süüdistatava ütlused, kontrollinud kõiki kriminaalasjas leiduvaid kirjalikke tõendeid ning uurinud asitõendeid, asus seisukohale, et kriminaalasjas kogutud ja kohtuistungil kontrollitud tõenditega on S. Väljuri süü temale inkrimineeritud kuriteo toimepanemises tõendamist leidnud ning kohtulikul menetlemisel on tema käitumine õigesti kvalifitseeritud
S. Väljurile karistuse mõistmisel arvestas kohus kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtuistungil S. Väljur puhtsüdamlikult kahetses toimepandud kuritegu, mis on karistust kergendav asjaolu. Ta on abielus ja tal on kaks alaealist last. Ambulatoorse kohtupsühhiaatriapsühholoogia ekspertiisi aktis nr 118 antud arvamuse kohaselt ei ole S. Väljur vaimselt terve, vaid tal esineb sõltuvus narkootilisest ainest GHB, mis väljendub tungis kasutada ainet, vajadust järjest suuremate dooside järele, aine puudumisel tekkivale võõrutussümtomaatikale – 2 väljendunud unehäiretele, hirmutundele, suutmatusele suhelda, meeleolu langusele, võimetusele aine tarvitamist lõpetada vaatamata tervisekahjustusele, psüühikahäiretele. S. Väljur ei põe vaimuhaigust, tal ei esine ajutisi vaimutegevuse häireid. Anamneesi alusel võib S. Väljuril diagnoosida ka vältivat isiksusehäiret, mille tunnuseks on püsiv ja kõikehõlmav pinge ning kartlikkus; liigne mure saada seltskonna kriitika või tõrjumise osaliseks; piiratud elustiil turvalisuse vajaduse tõttu; tihedat suhtlemist nõudvat tööd ja tegemise vältimine hirmust kriitika halvakspanu või tõrjumise eest. S. Väljur oli talle inkrimineeritavate kuritegude toimepanemise ajal võimeline aru saama oma käitumisest, endale oma tegudest aru andma ja neid juhtima. Ta on ka käesoleval ajal võimeline oma tegudest aru andma ja neid juhtima ning esinema kohtus ja kandma karistust. Tema suhtes ei ole vaja kohaldada meditsiinilise iseloomuga mõjutusvahendeid. Ta vajab psühhiaatrilist ravi üldistel alustel (tl 49-52). Kohus asus seisukohale, et S. Väljurit tuleb karistada sanktsiooni keskmise määra lähedase karistusega. Vangistuses viibides peab süüdlane tajuma vahetult ise oma õigusvastase käitumise tagajärgi ning võib saadud kogemuse mõjul edaspidi hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Asja kohtuliku arutamiseni on S. Väljur viibinud vahi all kümme kuud. Teda pole varem reaalse vangistusega karistatud. S. Väljur tuleb suunata õiguskuulekale teele. Tema üle peab olema kontroll ja S. Väljur on sobiv kriminaalhooldusele. Arvestades isiku vaimset seisundit ning ravivajadust leidis kohus, et otstarbekas on kohaldada osale mõistetud põhikaristusele karistusest tingimisi vabastamist. Katseaeg tuleb määrata võrdlemisi pikk ning lisakohustusena tuleb S. Väljurit kohustada pöörduma psühhiaatri poole, vajadusel läbima ravikuuri ning esitama kriminaalhooldusametnikule sellekohase tõendi. Selle mittetäitmisel on kriminaalhooldusametniku erakorralise ettekande alusel võimlik kohtul karistus täitmisele pöörata. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu Prokuröri apellatsioon Prokurör taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o osas, mis puudutab S. Väljurile mõistetud karistust ja palub mõista S. Väljurile
Samuti palub prokurör parandada kohtuotsuse 6-ndal leheküljel esimesel real olev kvalifikatsioon
Prokurör leiab, et arvestades S. Väljuri süü suurust, on temale mõistetud karistus liiga leebe. Tema puhul ei ole osaline vabastamine vangistuse kandmisest põhjendanud. Riigikohus on selgitanud, millistel asjaoludel ja eesmärkidel toimub karistuse kandmisest osaline vabastamine – nn šokivangistuse abil tahetakse isikule anda n.ö tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga just selle lühiajalisuses, millest ei saa aga rääkida kaheaastase vangistuse korral. Seega moonutab koheseks ärakandmiseks mõistetav kaheaastane vangistus vangistusest osalise vabastamise kui õigusinstituudi mõtet. Riigikohtu senises praktikas on asutud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul kõne alla tulla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. Seega, kui kohus otsustab siiski raskemas kuriteos karistusest tingimuslikult vabastada, siis saab seda teha vaid tingimusel, et selline vabastamine on põhjendatav samaaegselt nii kuriteo toimepanemise asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Selliseid erandlikke asjaolusid S. Väljuri puhul ei esine. Asjaolud, et S. Väljur on abielus, tal on kaks last, ta on narkosõltlane ja et ta on kohtuotsuse tegemise ajaks olnud vahi all kümme kuud, ei ole erandlikud asjaolud, mis tingiksid raske kuriteo eest karistusest vabastamise. Riigikohus on 20.02.2007 lahendis nr 3-1-1-99-06 leidnud, et karistusseadustiku süstemaatilise tõlgendamise pinnalt tuleb karistusest tingimuslikult vabastamisel lähtuda põhimõttest, et tingimuslikult vabastatu katseaeg peab olema mõistetud vangistusest pikem. Sellest põhimõttest lähtuvalt ei saa, kooskõlas
lg 3 sätestatuga, enam kui viieks aastaks vangistatute puhul 3 karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine üldse kõne alla tulla. Arvestades aga
lg 3 sätestatut, saab koos käitumiskontrollile allutamisega karistusest tingimuslikult vabastada vaid isikuid, keda on karistatud vangistusega kuni kolmeks aastaks. Kuna kohus karistas S. Väljurit 4 aasta ja 6 kuu pikkuse vangistusega, siis lähtudes ülalmärgitud põhimõttest, ei ole sellise karistuse puhul võimalik karistusest vabastamine
Prokurör on erinevalt kohtust seisukohal, et S. Väljuri käitumises ei esine
Kahetsuse tunnistamine puhtsüdamlikuks on faktiline asjaolu, mille olemasolu või puudumine tuleb tuvastada eraldi. Prokurör leiab, et süüdistatav ei kahetsenud puhtsüdamlikult toimepandud kuritegu, kuna ta ei tunnistanud oma süüd eeluurimisel. Asjaolu, et isik kohtus formaalselt kahetseb, ei tähenda, et ta seda tegelikult puhtsüdamlikult ka teeb. S. Väljuri kahetsus kohtuistungil on paljasõnaline ja kantud ainult ühest eesmärgist, s.o saada võimalikult leebe karistus. Samuti, ka tugevat sõltuvust narkootilistest ainetest ei saa
sätestatu mõttest tulenevalt lugeda karistust kergendavaks asjaoluks.
lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole.
mõtte kohaselt tuleb sellise hinnangu andmisel keskenduda põhiliselt teole ja üldjuhul ei tohi süüdistatava isik kuriteost lahutatult olla iseseisvaks karistuse liigi ning määra valiku aluseks. Viimatiöeldu tähendab eelkõige keeldu hakata karistuse liigi ja määra valikul konkreetse teo asemel hindama hoopis süüdistatava varasemat elukäiku ning tema isikuomadusi üldises plaanis. S. Väljuri süü on suur, kuna süüdistatav valmistas ja valdas suures koguses narkootilist ainet GHB. Narkootilise aine valmistamise näol on tegemist kõige ohtlikuma narkootilise aine käitlemisviisiga ning seetõttu peab karistus olema üle sanktsiooni keskmise määra. Vähetähtis ei ole ka asjaolu, et narkootiline aine oli pakendatud nelja eraldi pudelisse, mis omakorda viitab, et narkootiline aine oli ettevalmistatud edasiandmiseks teistele isikutele. Seega ei ole S. Väljurile mõistetud 4 aastat ja 6 kuud vangistust vastavuses tema süü suuruse ja üldise õiglustundega ega arvesta õiguskorra kaitsmise huvisid. S. Väljurit tuleb karistada
Kaitsja K. Kutsari apellatsioon. Kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist osaliselt, s.o S. Väljurile mõistetud karistuse osas ja palub teha uue otsuse, millega vähendada S. Väljuri karistust koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse osas. Apellant leiab, et maakohus ei ole põhjendanud, miks on vajalik määrata koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse pikkuseks 2 aastat. Apellant palub S. Väljuri tervislikku olukorda ning ravi saamise vajadust arvestades vähendada koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse pikkust. Riigikohus on 04.06.2004 otsuses kriminaalasjas nr 3-1-1-41-04 selgitanud, et karistuse kandmisest osalise vabastamisega taotletakse eripreventiivset eesmärki anda isikule, kelle täielik karistuse kandmisest vabastamine pole tema teost lähtuva süü suuruse ja isikuomaduste tõttu põhjendatud, lühiajalise nn šokivangistusega tõsine hoiatus. Sellise sanktsiooni preventiivne toime avaldub aga vangistuse lühiajalisuses. S. Väljur on ennast talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistanud ning oma käitumist puhtsündamlikult kahetsenud. Ta on mõistnud, et vajab psühhiaatri abi ning narkootilise aine tarvitamine ning valmistamine oli vale. Kriminaalasjas läbi viidud kohtupsühhiaatria ekspertiisiga on tuvastatud, et S. Väljur ei ole vaimselt terve. Tal on diagnoositud vältiv isiksusehäire ja ta vajab psühhiaatrilist ravi üldistel alustel. S. Väljur on viibinud eelvangistuses alates 16.02.2009 ning ta on selle aja jooksul korduvalt pöördunud psühhiaatri ja psühholoogi poole, kes on talle määranud mitmesuguseid ravimeid. Samas ei ole vanglas võimalusi kõigi vajalike ravimite hankimiseks ning raviprotseduuride läbiviimiseks. Lisaks sellele on pika järjekorra tõttu raskendatud ka psühhiaatri vastuvõtule pääsemine, mis seab ohtu ravi pidevuse. Apellant on seisukohal, et S. Väljurile mõistetud karistus on saavutanud oma eesmärgi ning 4 süüdistatavale normaalsete ravitingimuste tagamiseks oleks otstarbekas ta vangistusest vabastada, vabastades ta tingimisi ülejäänud karistuse kandmisest ning määrates talle maksimaalse pikkusega katseaja. Selline karistus jätab S. Väljurile võimaluse saada kohast ravi ja teenida oma äriühingus perekonnale elatist. Samas on tagatud järelevalve tema käitumise üle. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus enda poolt esitatud apellatsioon rahuldada ning mõista S. Väljurile karistuseks 7 aastat vangistust. Samas loobus prokurör apellatsiooni punktis 2 toodud taotlusest kohtuotsuse parandamiseks, kuna maakohus on 11.01.2010 määrusega osundatud vea parandanud. Kaitsja apellatsiooni palus prokurör jätta rahuldamata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et kaitsja apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu. Küll aga on osaliselt põhjendatud prokuröri apellatsioon ning maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada S. Väljuri suhtes
Prokurör on vaidlustanud kohtuotsuse S. Väljurile mõistetud karistuse osas, kuna see on liialt leebe arvestades S. Väljuri süü suurust. Prokurör leiab, et kohus on alusetult võtnud karistuse mõistmisel arvesse S. Väljuri poolt maakohtu istungil avaldatud puhtsüdamliku kahetsuse. Prokuröri arvates süüdistatav ei kahetsenud puhtsüdamlikult toimepandut, kuna ta ei tunnistanud süüd eeluurimisel. Asjaolu, et isik kohtus formaalselt kahetseb, ei tähenda, et ta tegelikult puhtsüdamlikult seda ka teeb. Prokuröri hinnangul oli S. Väljuri kahetsus kohtuistungil paljasõnaline ja kantud eesmärgist saada võimalikult leebe karistus. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on S. Väljurile karistuse mõistmisel põhjendatult võtnud arvesse süüdistatava poolt maakohtu istungil avaldatud puhtsüdamliku kahetsuse. Õige on, et kahetsuse tunnistamine puhtsüdamlikuks on faktiline asjaolu, mille olemasolu või puudumine tuleb tuvastada eraldi. Ringkonnakohus ei nõustu prokuröriga selles, et isiku kahetsus ei saa olla tõeline, kui ta juba eeluurimisel süüd toimepandus ei tunnista. Maakohtus on S. Väljur väljendanud kahetsust toimepandu üle, samuti tegi ta seda ka ringkonnakohtus. Ringkonnakohus leiab, et seadus ei sea mingeid ajalisi piiranguid, millal isiku poolt süü tunnistamine ning puhtsüdamliku kahetsuse avaldamine toimepandu üle on karistuse mõistmisel aktsepteeritav. Ringkonnakohus leiab, et kuna S. Väljur avaldas kahetsust tema poolt toimepandu üle ka ringkonnakohtus, ühtlasi tunnistades, milliseid raskeid isiklikke tagajärgi on tema kuritegelik käitumine kaasa toonud nii talle kui tema perele ( perekonna lagunemine, tervise kaotus), kujunes ringkonnakohtul veendumus, et tegemist oli siira kahetsusega, mistõttu maakohus on karistuse mõistmisel antud asjaolu lugenud kergendavaks, põhjendatult. Prokuröri hinnangul ei saa S. Väljuri sõltuvust narkootilisest ainest pidada karistust kergendavaks asjaoluks. Maakohtu otsusest nähtuvalt on kohus karistuse mõistmisel osundanud ka ambulatoorses kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi aktis nr 118 toodud eksperdi arvamusele, mille kohaselt S. Väljur ei ole vaimselt terve, vaid tal esineb sõltuvus narkootilisest ainest GHB ning ta vajab psühhiaatrilist ravi ( kohtuotsuse lk 7). Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis toodud seisukohaga, et isiku sõltuvus narkootilisest ainest ei saa olla tema süüd kergendavaks asjaoluks
Tuleb märkida, et seaduses nimetamata asjaolule toetudes (lg 2) peab kohus vastavat asjaolu täpselt kirjeldama ning põhistama, miks ta loeb vastava asjaolu karistust kergendavaks. Maakohus on põhjalikult tsiteerinud S. Väljuri suhtes teostatud ambulatoorses kohtupsühhiaatria-psühholoogia ekspertiisi aktis nr 118 toodud ekspertide arvamust S. Väljuril vaimse tervise halvenemisest, mis on tingitud sõltuvusest narkootilisest ainest, kuid miks kohus leiab, et antud arvamus annab aluse kergendada mõistetud karistust, otsusest ei selgu. Prokurör, põhistades taotlust mõista S. Väljurile rangem, so 7 aastane vangistus, märgib, et S. Väljuri süü on suur, kuna ta valmistas ja valdas suures koguses narkootilist ainet. Prokurör leiab, 5 et narkootilise aine valmistamise näol on tegemist kõige ohtlikuma narkootilise aine käitlemisviisiga. Samuti ei ole vähetähtis ka asjaolu, et narkootilise aine pakendamisviis viitab sellele, et aine oli ettevalmistatud edasiandmiseks teistele isikutele. Esmalt tuleb märkida, et vaidlust ei ole selles, et S. Väljur pani toime narkootilise aine suures koguses valmistamise ja valdamise. Millel põhineb prokuröri arusaam, et antud teod on narkootilise aine ebaseaduslikul käitlemisel kõige ohtlikumad ( võrreldes mõne muu
§-s 184 lg 1 toodud süüteokoosseisu objektiivsete tunnustega), apellatsioonist ei selgu. Ringkonnakohus leiab, et meelevaldne on prokuröri järeldus sellest, et S. Väljuri poolt valmistatud narkootiline aine oli ettevalmistatud edasiandmiseks. Tegemist on vaid oletusega, kuna pakendamisviis võib osundada ka vajadusele valmistatud ainet teatud viisil hoida. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et vaatamata sellele, et karistuse mõistmisel tuleb jätta välja kergendava asjaoluna maakohtu poolt toodud viide S. Väljuri vaimsele tervisele ning temal esinevale sõltuvusele narkootilisest ainest GHB, on S. Väljurile mõistetud karistus 4 aastat 6 kuud vangistust vastavuses tema süü suuruse ja tema isikuga, mistõttu selle raskendamist prokuröri apellatsioonis toodud põhjendustel ringkonnakohus võimalikuks ei pea. Kaitsja oma apellatsioonis vaidlustab S. Väljurile koheselt ärakandmisele kuuluva karistusaja pikkust. Kaitsja märgib, et kohus ei ole põhjendanud, miks on vajalik määrata koheselt ärakandmisele kuuluva vangistuse pikkuseks 2 aastat. Apellant palub süüdistatava tervislikku olukorda ning ravi saamise vajadust arvestades vähendada koheselt ärakandmisele kuuluva karistuse pikkust. Prokurör aga leiab, et S. Väljuri puhul ei ole osaline vabastamine vangistusest aga üldse põhjendatud. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonides väljendatud seisukohtadega, et S. Väljurile koheselt ärakandmisele kuuluva karistusaja pikkus-2 aastat vangistust, ei ole millegagi põhjendatud ning see ei ole kooskõlas ka väljakujunenud kohtupraktikaga.
lg 2 lubab kohtul määrata, et osa mõistetud põhikaristusest tuleb süüdlasel reaalselt ära kanda kohe ja osale laieneb karistusest tingimisi vabastamine. See tähendab et sisuliselt on tegemist nn šokivangistuse kohaldamisega. Karistuse osalise täitmisele pööramise mõte seisneb šokiefektis, mis vangistuse puhul tekitatakse süüdimõistetule tema lühiajalise paigutamisega vangistusasutusse ja millega antakse isikule tõsine hoiatus tema edasise käitumise suhtes (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-21-05, 3-1-1-99-06). Seega, maakohus, mõistes S. Väljurile koheselt ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 2 aastat vangistust, ei ole
lg 2 kohaldamisel järginud selle mõtet ning on eiranud seniselt väljakujunenud kohtupraktikat. Ringkonnakohus ei pea põhjendatuks kaitsja apellatsioonis taotletud koheselt kandmisele kuuluva karistusaja vähendamist, kuna S. Väljur ei ole isik, kelle suhtes karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine oleks kohaldatav. Riigikohus on asunud seisukohale, et karistuse kandmisest tingimuslik vabastamine võib üldjuhul tulla kõne alla kergemate süütegude ja lühiajalisemate vangistuste puhul. S. Väljur on süüdi mõistetud
lg 1 järgi narkootilise aine ebaseaduslikus käitlemises suures koguses, mis on I astme kuritegu. Loomulikult pole kehtestatud keeldu vabastada karistuse kandmisest isik, kes on toime pannud raskema kuriteo, kuid sellisel juhul peab vabastamine olema põhjendatav nii kuriteo asjaolusid kui ka süüdlase isikut iseloomustavatest erandlikest asjaoludest lähtuvalt. Selliseid erandlikke asjaolusid S. Väljuri puhul aga ei esine. Asjaolud, et S. Väljur vajab narkosõltuvuse tõttu psühhiaatri ning psühholoogi abi, tal on kaks last, varem ei ole reaalse vangistusega karistatud ning asja kohtuliku arutamiseni oli vangistuses juba 10 kuud, ei ole sellised asjaolud, mida võiks käsitleda erandlikena. Arstiabi on süüdimõistetule tagatud ka vangistuses. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 6 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.