Apelleeritud kohtuotsus Viru Maakohtu (Kohtla-Järve kohtumaja)
p 1 järgi, karistuse kandmise aja alguse osas ning temalt sundraha 10875 krooni väljamõistmises. Süüdi tunnistada Aleksandr Sukmanov
Karistuse kandmise aja alguseks lugeda 06.04.
Sama otsusega mõisteti A. Sukmanov õigeks süüdistuses
p 5 järgi tema süü tõendamatuse tõttu.
lg 1 alusel loeti eelvangistuses viibitud aeg, s.o 06.04.2009 kuni 04.12.2009, s.o 7 kuud ja 28 päeva karistusaja hulka ning mõisteti A. Sukmanovile ärakandmisele kuuluvaks karistuseks 12 aastat 4 kuud ja 2 päeva vangistust. Karistuse kandmise algust hakati arvestama 04.12.2009. Maakohus arutas A. Sukmanovi süüdistust
p 1 ja 5 järgi selles, et tema, olles joobes, 05.04.2009 kella 22.00 ajal Kohtla-Järvel Sõpruse tn 16a maja taga asuval garaažiterritooriumil sai kokku I.G. , soovides, et I.G. pikendaks 200 krooni võla tasumise tähtaega, millega viimane nõus ei olnud. A. Sukmanov omakasu ajendil, tahtliku tapmise eesmärgil, lõi kaasasolnud jahinoaga I.G. korduvalt rindkere, selja ja ülajäsemete piirkonda, tekitades talle piinaval viisil 16 torke-lõikehaava, sh. surma põhjustanud südame vasaku vatsakese õõnde tungiv torke-lõikevigastus vasakul pool seljal, mõlemasse rinnaõõnde tungivad torke-lõikevigastused mõlemal pool rindkerel – seljal koos mõlema kopsu vigastusega ning torke-lõikevigastus vasakul pool seljal koos lülisambaarteri vigastusega. Lisaks tekitas vasakut küünarvart läbistava torke-lõikevigastuse, torke-lõikevigastused paremal ja vasakul ülajäsemel, mõlemal pool seljal ning pindmised lõikevigastused lõuatsil ja 2 vasaku labakäe selgmisel pinnal. Peale viimase noalöögi tekitamist jättis A. Sukmanov noa kannatanule selga. Saadud haavade tagajärjel I.G. suri sündmuskohal. Maakohus ei tuvastanud süüdistuse tõendatust
Sukmanovi joobeseisundit kuriteo toimepanemisel. Samuti ei leidnud tõendamist, et A. Sukmanov võttis noa kaasa tapmise eesmärgil ega tema initsiatiiv vägivalla kasutamiseks I.G. vastu (otsuse lk 4-6). Neid järeldusi pole vaidlustatud. Kohtuotsuse motiivide kohaselt on A. Sukmanovi süü tõendatud
Maakohus leidis, et A. Sukmanov tekitas I.G. piinavaid kannatusi suure hulga eluohtlike haavade löömise teel. A. Sukmanovi käitumine ületas ilmselgelt I.G. ründe tõrjumiseks vajaliku piiri. Tõendid kakluse käigus vastastikuse sõnavahetuse kohta puuduvad. Vastastikust konflikti sündmuskohal ilmestavad verejäljed. I.G. tekitatud esimesed vigastused olid ilmselt sellised, mis vigastasid I.G. (sündmuskohal verejälgede järgi fototabelitelt nähtuvalt) ja pidid tekitama valu ning rohke verejooksu, kuid võimaldasid verist konflikti jätkata. Tõepärased võivad olla A. Sukmanovi ütlused, et I.G. kukkusid nad maha kahel korral. Seega jätkus konflikt pikemalt kuni nende teise kukkumiseni, kus A. Sukmanov oli I.G. tahtliku käitumise tõttu kukkunud koos I.G. , jäädes viimase raske keha alla ja teisel kukkumisel, kui I.G. oli A. Sukmanovi pealt poolenisti väljas, võimaldas selline olukord A. Sukmanovil veel lüüa kaks tugevat noalööki I.G. selga. Viimatinimetatud löökide iseloomust, s.o I.G. peaaegu kogu pikkuses selga löödud ja jäetud noast järeldub, et A. Sukmanov pidi aru saama, et tema tahtliku tegevuse tagajärjeks on I.G. surm. Sellisest käitumisest saabunud tagajärgede suhtes väljendub süüdlase tahtlus teadlikust kuriteo toimepanemisest eriti piinaval viisil. Verejäljed 20 meetri pikkusel teelõigul näitavad, et I.G. tekitati ekspertiisiaktis loetletud haavad, mis igaüks eraldi võetuna (haavad nr 3,1,5,7,11,13,15) olid eluohtlikud. Ekspertiisiaktis loetletud vigastused olid enamuses löödud suure jõuga kuni haavakanalites roiete murdudeni, mis pidid põhjustama I.G. piinava iseloomuga valu. Ilmselgelt põhjustasid I.G. valu ka A. Sukmanovi poolt noaga tekitatud pindmised lõikehaavad. Maakohus leidis, et ehkki I.G. nõudis suurema rahasumma tasumist kui seda oli A. Sukmanovi võlg ja kasutas selle väljanõudmiseks vägivalda, ei õigusta see omakorda A. Sukmanovi poolt I.G. suhtes elule ja tervisele üliohtliku vägivalla kasutamist. Kohtuotsuses (selle lk 7) on märgitud, et maakohtul puudub tõendite kogum selle kohta, et vastastikune vägivalla kasutamine kogu selle kestuse vältel oli võlaprobleemidega seotud. Samas mõned read allpool on märgitud, et A. Sukmanovi ja I.G. vastastikuse käitumise kohta on kohtu käsutuses üksnes A. Sukmanovi ütlused ja sündmuskohaga seonduvad tõendid. Maakohus on kuriteo kvalifitseerimisel viidanud Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-125-96, kus on märgitud, et löökide arv ning kannatanule tekitatud kehavigastuste hulk koos kuriteo toimepanemise viisi iseloomustavate muude asjaoludega on kohtule aluseks, hindamaks süüdlase tahtlust põhjustada kannatanu surm eriti piinaval viisil. Samuti on viidatud eksperdiarvamusele ekspertiisiaktis nr 130, millega on tõendatud, et I.G. tekitati 16 torke-lõikehaava ja surma põhjus on südame vasaku vatsakese õõnde tungiv torke-lõikevigastus vasakul pool seljal, mõlemasse rinnaõõnde tungivad torke-lõikevigastused mõlemal pool rindkerel-seljal koos mõlema kopsu vigastusega, torke-lõikehaav seljal koos vasaku lülisambaarteri vigastusega. Igaüks eelnevalt kirjeldatud vigastustest on eraldi võetuna eluohtlik. Maakohus leidis, et A. Sukmanovi enda ütlustega on tõendatud, et ta andis I.G. metalli, mille eest sai 300 krooni ja lisaks võttis võlgu 200 krooni. A. Sukmanov unustas tagastada võla õigeaegselt ja see tuli temale meelde 05.04.2009. Ta helistas kella 9 paiku õhtul I. G, et paluda võla tagastamise tähtaega paari päeva võrra pikendada. I.G. soovis kokku saada 10-15 minuti pärast garaažide juures kino Kosmose lähedal. I.G. kohtus A. Sukmanov garaažide 3 juures kella 10 ajal õhtul. A. Sukmanov istus I.G. autosse ja palus võla tähtaega pikendada, kuid I.G. nõudis koheselt tagastada 1000 krooni, s.o 800 krooni rohkem. A. Sukmanov oli üllatunud ja keeldus sellist summat tagastamast, sest võlg oli 200 krooni. Seda oli ta nõus tagastama. A. Sukmanovi ja I.G. vahel tekkis autos sõnaline tüli. A. Sukmanov väljus autost ja tahtis lahkuda, keeldudes suurendatud summa tasumisest. I.G. väljus samuti autost ja kutsus eemaldunud A. Sukmanovit ning A. Sukmanov tuli I.G. juurde tagasi. Ootamatult lõi I.G. A. Sukmanovit tugevalt vastu pead ja A. Sukmanov kukkus maha. I.G. lõi maas lamavat A. Sukmanovit mitu korda jalgadega kehasse. A. Sukmanov ei saanud püsti tõusta ega ka pikali olles vastu lüüa. Kui A. Sukmanovil õnnestus püsti tõusta, lõi I.G. teda korduvalt kätega pea ja keha piirkonda. A. Sukmanov võttis välja noa, et hirmutada ja hoida ära I.G. rünnakut, vehkis sellega, tabades kaela piirkonda. Selle peale muutus I.G. agressiivsemaks ja jätkuvalt ründas A. Sukmanovit. Kohus leidis, et A. Sukmanov asus noa kasutamisega rünnakule I.G. edasise võimaliku vägivalla vastu. Seega mõlemad isikud kasutasid vastastikust vägivalda. I.G. kasutas A. Sukmanovi vastu oma isikuomadusi, olles tugeva kehaehitusega ja pikem A. Sukmanovist ning ilmselt tundmata A. Sukmanovi füüsilisi võimeid ja isikuomadusi, mis viitavad tema isikuomadusele ükskõik milliste vahenditega tema vastu suunatud rünnakutele reageerimiseks. I.G. ei hinnanud küllaldase tõsidusega A. Sukmanovi käes jahinuga ja jätkas rünnet. A. Sukmanov aga jätkas jahinoa kasutamist vasturünde käigus. A. Sukmanov, lamades I.G. all, pidi möönma ja aru saama, et temapoolselt noaga oma ründajat lüües ükskõik millistesse keha piirkondadesse, kasutab ta ründaja vastu vägivalda, mis võib tekitatavate vigastustega seada ohtu ründaja elu. A. Sukmanovi selgitustest, et I.G. ründas teda korduvalt ja A. Sukmanov taganes kuni uuesti toimus vastastikune löömine, tuleneb, et A. Sukmanov suutis kakluse käigus kontrollida ründaja tegevust, meenutades ründaja käitumise asjaolusid, selle käiku ja oma tegevust ja soovis samuti vastuvägivalda noa abil kasutada, mööndes ükskõik millise tagajärje saabumist I.G. . Eksperdiarvamusega ekspertiisiaktis on tõendatud, et A. Sukmanov lõi I.G. noaga korduvalt ja tugeva jõuga, sest haavakanalites on tuvastatud roiete murrud, mis on tekkinud tugeva jõuga torke-lõikevahendit kasutades. A. Sukmanovi käitumise tahtlust väljendab asjaolu, et ta lahkus sündmuskohalt peale I.G. noaga selga löömist, jättes noa selga. Ta ei kutsunud arstiabi ega osutanud ise abi. A. Sukmanovi selgitus, et ta kartis, on alusetu, sest ta möönis, et I.G. surma põhjustamine tema poolt ei ole välistatud ja seetõttu oli alusetu karta ohtu oma elule. A. Sukmanovi käitumine oli tahtlik ja ta pani toime
Karistuse mõistmisel arvestas maakohus toimepandud kuriteo raskust ja laadi ning vastutust kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid. A. Sukmanovi vastutust kergendavaks asjaoluks on kahetsus ja andestuse palumine kannatanute ees. I.G. poolt sündmuskohal füüsilise vägivalla kasutamine A. Sukmanovi vastu on samuti arvestatav kergendava asjaoluna. A. Sukmanovi vastutust raskendavad asjaolud puudusid. Maakohus leidis, et A. Sukmanovit tuleb karistada tema poolt
p 1 järgi kuriteo toimepanemise eest vangistusega 13 aastat.
sanktsioon näeb ette võimaluse süüdlast karistada vangistusega alates 8 aastast kuni 20 aastat või eluaegse vangistusega. A. Sukmanovi süülist käitumist ja tema isikuomadusi arvestades on tema karistamine sanktsiooni keskmises määras vangistusega küllaldaseks meetmeks tema ühiskonnaohtliku käitumise välistamiseks edaspidi. Apellatsioonides esitatud taotluste sisu 4 A. Sukmanovi kaitsja esitas apellatsiooni, milles palub tühistada maakohtu otsuse
Sukmanovi tegevus
Apellatsiooni kohaselt ei ole tõendatud A. Sukmanovi tahtlus tekitada kannatanule piina või kannatusi. Kannatanule tekitatud vigastuste arv ei tõenda alati tapmist piinaval viisil ja tahtluse olemasolu. Tapmine saab olla piinav vaid siis kui süüdistatav ise leiab, et see on piinav. A. Sukmanov on alati väitnud, et tal puudus tahtlus tekitada füüsilisi kannatusi I. G. I.G. nõudis A. Sukmanovilt võla tagastamist suuremas summas kui moodustas A. Sukmanovi võlg ning kasutas võla väljanõudmiseks vägivalda. Kohus ei andnud õiguslikku hinnangut kannatanu tegevusele, mis oli seotud vägivalla kasutamisega A. Sukmanovi suhtes. I.G. vägivald A. Sukmanovi suhtes seisnes selles, et I.G. lõi A. Sukmanovile ootamatult kõvasti vastu pead ja kui viimane kukkus, jätkas ta maas lamava A. Sukmanovi peksmist jalgadega. Kui A. Sukmanovil õnnestus püsti tõusta, jätkas I.G. löömist kätega pea ja keha piirkonda. Selline kannatanu käitumine tekitas A. Sukmanovil äkitselt tekkinud vaimse ärevuse seisundi. Kannatanu poolse vägivalla toimel sattus A. Sukmanov emotsionaalse pinge seisundisse, mille tingis füüsilise valu talumine ja psüühiline üleelamine. Hirmu ja väljapääsmatu olukorra tundmine koos pingeolukorra tundmisega viis A. Sukmanovi temale mitteomaste agressiivsete tegudeni koos löökide tekitamisega I.G. , seejuures oma tegude tagajärgedest aru saamata. Kohus ei võtnud arvesse A. Sukmanovil tekkinud psühhotraumaatilist olukorda. A. Sukmanovile esitatud süüdistus tuleks ümber kvalifitseerida
Afektiseisund A. Sukmanovil tekkis kannatanu provotseeritud käitumise tulemusena. A. Sukmanov tegutses vägivalla vastu momentselt ja viivitamatult. See oli vastureaktsioon kannatanu käitumisele. Kannatanu tapmise kutsus esile kannatanu provotseeriv käitumine. Seega pani A. Sukmanovi süüteo toime tugevas vaimse ärevuse seisundis, mille kutsus esile kannatanu õigusvastane käitumine. Seda tuleb lugeda süüd kergendavaks asjaoluks. Samuti tuleb lugeda süüd kergendavaks asjaoluks süüdistatava poolt vabatahtlikult kannatanu matusekulude hüvitamist. Samuti ei ole kohus kergendava asjaoluna arvesse võtnud süüdistatava kohta tema töökoha poolt antud positiivset iseloomustust. A. Sukmanov esitas ka iseseisva apellatsiooni, milles palub temale esitatud süüdistus ümber kvalifitseerida
järgi või mõista
A. Sukmanov leiab, et tema poolt toimepandud süütegu juhtus tugeva hingelise erutuse seisundis, kuna kannatanu kasutas tema suhtes äkilist kallaletungi. Kannatanu hakkas teda lööma näkku, mistõttu ta kukkus. Kannatanu oli väga agressiivne ning sellest tekkis oht süüdistatava elule. Samuti leiab süüdistatav, et tema tegevus oli suunataud ainult enesekaitsele ning tal ei olnud eesmärki kannatanut tappa. Kannatanu tapmine toimus afektiseisundis. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsioone neis toodud motiividel. Prokurör palus apellatsioonid jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles tutvunud kriminaalasja materjalidega, uurinud ja hinnanud kriminaalasjas kogutud tõendeid, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanu ja prokuröri, leiab, et apellatsioonid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Maakohtu otsus tuleb KrMS § 338 p 1 ja 2 alusel tühistada A. Sukmanovi süüditunnistamises ja karistamises
Ringkonnakohus leiab, et maakohtus uuritud tõendid kinnitavad, et tegemist on kuriteoga
5
kohaselt provotseeritud tapmine on selline tapmine, mis on toime pandud äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille on põhjustanud kannatanupoolne vägivald või solvamine tapja või tema lähedase isiku suhtes. Maakohus on tunnistanud (otsuse lk 7) A. Sukmanovi ütlused sündmuste käigu kohta tõepärasteks nende järjepidevuse tõttu. Muude tõendite puudumise tõttu tekkinud kahtlused on maakohus tõlgendanud A. Sukmanovi kasuks. Seega on maakohus oma järeldused suures osas rajanud just A. Sukmanovi ütlustele toetudes. Ringkonnakohus märgib, et maakohus ei ole seejuures alati olnud järjepidev. Nii on kohtuotsuses (selle lk 7) märgitud, et maakohtul puudub tõendite kogum selle kohta, et vastastikune vägivalla kasutamine kogu selle kestuse vältel oli võlaprobleemidega seotud. See on vastuolus otsuses mõned read allpool märgituga, et A. Sukmanovi ja I.G. vastastikuse käitumise kohta on kohtu käsutuses üksnes A. Sukmanovi ütlused ja sündmuskohaga seonduvad tõendid. Sellest tulenevalt I.G. rünnak A. Sukmanovi vastu oli ikkagi võlaprobleemidega seotud. Seda on maakohus ka tuvastanud (otsuse lk 8). Kokkuvõtlikult on maakohus tuvastanud (otsuse lk 5-8), et kannatanu I.G. soovis A. Sukmanovi poolt talle laenu mitteõigeaegse tasumise tõttu kasu saamise eesmärgil tõsta oluliselt tagastatava summa suurust ja kasutas sellega mittenõustumisel A. Sukmanovi suhtes füüsilist vägivalda, tungides talle ootamatult kallale. I.G. oli A. Sukmanovist pikem ja raskem ning füüsiliselt tugevam. A. Sukmanov tahtis sündmuskohalt lahkuda, kuid I.G. kutsus ta tagasi ning ootamatult lõi A. Sukmanovit rusikaga nii tugevasti vastu pead, et A. Sukmanov selle löögi tagajärjel kukkus. I.G. peksis maaslamavat A. Sukmanovit jalgadega. Kui A. Sukmanovil õnnestus püsti tõusta, siis I.G. lõi teda korduvalt kätega pea ja keha piirkonda. Maakohus tuvastas, et alles selle peale A. Sukmanov võttis välja noa, et hirmutada ja ära hoida I.G. edasist rünnakut, kuid I.G. muutus veelgi agressiivsemaks ja jätkuvalt ründas A. Sukmanovit, olles oma ülekaalus veendunud. Maakohus tuvastas, et kuigi A. Sukmanov lõi I.G. noaga, lamades ise I.G. all, pidi ta möönma ja aru saama, et noaga kannatanut lüües võib ta tekitatud vigastustega ohtu seada ründaja (I. G) elu. Maakohus leidis, et kuna eksperdiarvamusega on tõendatud, et A. Sukmanov lõi I.G. noaga korduvalt ja tugeva jõuga ning lahkus sündmuskohalt, jättes noa I.G. selga, siis see väljendab A. Sukmanovi tahtlust panna toime
Maakohus leidis, et A. Sukmanovi käitumine ületas ilmselgelt I.G. ründe tõrjumiseks vajaliku piiri. Maakohus märgib, et ehkki I.G. nõudis suurema rahasumma tasumist kui oli A. Sukmanovi võlg ja kasutas selle summa väljanõudmiseks A. Sukmanovi suhtes vägivalda, ei õigusta see omakorda A. Sukmanovi poolt elule ja tervisele üliohtliku vägivalla kasutamist. Ringkonnakohus leiab, et eeltooduga maakohus üheselt tuvastas kannatanupoolse vägivalla tapja suhtes, kuid kuriteo kvalifitseerimisel seda oluliseks ei pidanud. Samas aga arvestati I.G. poolt A. Sukmanovi suhtes füüsilise vägivalla kasutamist kergendava asjaoluna (otsuse lk 9). Ringkonnakohus märgib, et maakohtu otsuse kohaselt (otsuse lk 6) A. Sukmanovi käitumine ületas ilmselgelt I.G. ründe tõrjumiseks vajaliku piiri. Maakohus leidis (otsuse lk 7), et noalöökide iseloomust, s.o I.G. peaaegu kogu pikkuses selga löödud ja jäetud noast järeldub, et A. Sukmanov pidi aru saama, et tema tahtliku tegevuse tagajärjeks on I.G. surm. Sellisest käitumisest saabunud tagajärgede suhtes väljendub süüdlase tahtlus teadlikust kuriteo toimepanemisest eriti piinaval viisil. Maakohus leidis, et ehkki I.G. nõudis suurema rahasumma tasumist kui seda oli A. Sukmanovi võlg ja kasutas selle väljanõudmiseks vägivalda, ei õigusta see omakorda A. Sukmanovi poolt I.G. suhtes elule ja tervisele üliohtliku vägivalla kasutamist. Maakohus leidis (otsuse lk 8-9), et A. Sukmanov asus noa kasutamisega rünnakule I.G. edasise võimaliku vägivalla vastu. Seega mõlemad isikud kasutasid vastastikust vägivalda. I.G. kasutas A. Sukmanovi vastu oma füüsisest tulenevaid eeliseid, olles tugeva kehaehitusega ja pikem A. Sukmanovist ning ilmselt tundmata A. Sukmanovi füüsilisi võimeid ja isikuomadusi, mis viitavad tema isikuomadusele ükskõik 6 milliste vahenditega tema vastu suunatud rünnakutele reageerimiseks. I.G. ei hinnanud küllaldase tõsidusega A. Sukmanovi käes jahinuga ja jätkas rünnet oma ülekaalus veendununa. A. Sukmanov aga jätkas jahinoa kasutamist vasturünde käigus. A. Sukmanov, lamades I.G. all, pidi möönma ja aru saama, et temapoolselt noaga oma ründajat lüües ükskõik millistesse keha piirkondadesse, kasutab ta ründaja vastu vägivalda, mis võib tekitatavate vigastustega seada ohtu ründaja elu. A. Sukmanovi selgitustest, et I.G. ründas teda korduvalt ja A. Sukmanov taganes kuni uuesti toimus vastastikune löömine, tuleneb, et A. Sukmanov suutis kakluse käigus kontrollida ründaja tegevust, meenutades ründaja käitumise asjaolusid, selle käiku ja oma tegevust ning soovis samuti vastuvägivalda noa abil kasutada, mööndes ükskõik millise tagajärje saabumist I.G. . A. Sukmanovi käitumise tahtlust väljendab asjaolu, et ta lahkus sündmuskohalt peale I.G. noaga selga löömist, jättes noa selga. Ta ei kutsunud arstiabi ega osutanud ise abi. A. Sukmanovi selgitus, et ta kartis, on alusetu, sest ta möönis, et I.G. surma põhjustamine tema poolt ei ole välistatud ja seetõttu oli alusetu karta ohtu oma elule. Ringkonnakohus eeltoodu alusel leiab, et kuigi maakohus otsesõnu ei ole käsitlenud hädakaitse küsimust, on ta siiski leidnud, et A. Sukmanovi käitumine ületas ilmselgelt I.G. ründe tõrjumiseks vajaliku piiri. Maakohus leidis, et ehkki I.G. nõudis suurema rahasumma tasumist kui seda oli A. Sukmanovi võlg ja kasutas selle väljanõudmiseks vägivalda, ei õigusta see omakorda A. Sukmanovi poolt I.G. suhtes elule ja tervisele üliohtliku vägivalla kasutamist. Lähtudes maakohtu järeldusest, et A. Sukmanovi käitumine ületas ilmselgelt I.G. ründe tõrjumiseks vajaliku piiri, võiks tõusetuda hädakaitse piiri ületamise küsimus, kuid kuna hädakaitseseisundit pole maakohtu otsuses käsitletud, nii ei ole ka hädakaitse piiri ületamist
Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei olnud tegemist hädakaitsega. Seejuures ringkonnakohus toetub Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-38-04, mille punktide 7-9 kohaselt tuleb juhul, kui on tuvastatud tegutsemine hädakaitseseisundis ja kaitsetahtega, järgnevalt analüüsida, kas valitud kaitsevahend oli kõrvalvaataja hinnangul sobiv, st selline, mis lõpetab ründe täielikult ja otsekohe, ning tegelikkuses tema käsutuses olnud kaitsevahendeid arvestades säästvaim. Selleks tuleb analüüsida, kas antud olukorras, see on vallandunud hirmu seisundis, oli kohtualusel üldse võimalik kaalutleda ja otsustada, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. Seega tuleb tuvastada, kas kohtualusel ei esinenud talle inkrimineeritava teo toimepanemise ajal selliseid psüühikahäireid, mis oleksid takistanud tal aru saamast süüksarvatud teo keelatusest ja juhtimast oma käitumist sellele arusaamale vastavalt. Maakohus leidis, et kuna A. Sukmanov suutis kakluse käigus kontrollida ründaja tegevust, meenutades ründaja käitumise asjaolusid, selle käiku ja oma tegevust ning soovis samuti vastuvägivalda noa abil kasutada, mööndes ükskõik millise tagajärje saabumist I.G. , siis tema käitumine oli tahtlik ja ta pani toime mõrva. Ringkonnakohus ei nõustu selle järeldusega ja leiab, et A. Sukmanov tegutses tal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille tõttu tema võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida oli piiratud. Selle kinnituseks ringkonnakohus peab vajalikuks teha viited kohtuistungi protokollile, mille kohaselt (II kd lk 44-47) A. Sukmanov on öelnud, et ta oli šokis ja seetõttu ei mäleta, kuhu ja kui mitu korda ta I.G. noaga lõi. A. Sukmanov mäletab, et I.G. küünarnukiga surus talle kõri peale nii tugevasti, et hing jäi kinni. Noaga hakkas ta I.G. lööma seetõttu, et tundis oma elu ohus olevat, kuna ta ei saanud enam hingata. Küsimusele, et milline oli tema emotsionaalne seisund peale esimest lööki, mille tagajärjel ta kukkus, on A. Sukmanov vastanud, et ta oli segaduses, ei jõudnud midagi mõelda, ta ainult kaitses ennast, mingit eesmärki kannatanule kehavigastusi tekitada tal ei olnud. Küsimusele, et kas ta kontrollis kogu aeg oma tegusid, kui tal nuga käes oli, on A. Sukmanov vastanud, et „ei kontrollinud, kuna olin šoki seisundis“. Kannatanule tekitatud noalöökide arvu sai ta teada alles uurimisel. Küsimusele, kas tal on ka varem olnud olukordi, kus teda rünnatakse, on A. 7 Sukmanov vastanud, et ei ole olnud, kuna ta on rahulik inimene. Nüüd ta aga oli väga ärritatud olekus ja kartis oma elu pärast. Ta ei olnud võimeline juhtima oma tegevust, silme ees oli pime, püüdis ainult igati I.G. alt vabaneda. Mil moel tal see lõpuks õnnestus, seda ta ei tea. Ringkonnakohus leiab, et kohtuliku uurimise ühekülgsus seisneb antud juhul selles, et kuigi maakohus tunnistas A. Sukmanovi ütlused sündmuste käigu kohta tõepärasteks, ei ole seda printsiipi täielikult järgitud. Vaatamata A. Sukmanovi ütlustele, et ta oli kannatanupoolse vägivalla tõttu šokis, segaduses, väga ärritatud olekus, ei olnud võimeline oma tegevust juhtima, silme ees oli must, ei ole maakohus nendest ütlustest lähtudes, selgitamaks, kas A. Sukmanovil äkki tekkis tugeva hingelise erutuse seisund kannatanupoolse vägivalla tagajärjel, omapoolseid täpsustavaid küsimusi esitanud. Ka kohtuotsuses ei ole neile ütlustele rohkem tähelepanu pööratud kui järeldus, et A. Sukmanovi selgitus, et ta kartis, on alusetu, sest süüdistatav möönis, et I.G. surma põhjustamine tema poolt ei ole välistatud ja seetõttu oli alusetu karta ohtu oma elule (otsuse lk 9). Samuti ei ole kohtuotsuses antud hinnangut kaitsja taotlusele kvalifitseerida A. Sukmanovi tegevus
Ringkonnakohus leiab, et maakohus ei ole järginud Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-86-04 sellekohaseid selgitusi. Nimetatud otsuse punktide 9-9.1 kohaselt
subjektiivne ehk tahteline külg on põhikoosseisuga sama, st isik peab vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidama võimalikuks süüteokoosseisule vastava asjaolu saabumist ning seda möönma. Süüteokoosseisu kandvaks mõtteks on lähtekoht, et tagajärje (surma) kutsub enda õigusvastase käitumisega esile kannatanu, tapmine on reaktsioon varasemale kehalisele (vägivald) või vaimsele (solvamine) haavamisele. Seega ei välista
kohaldamist ka asjaolu, kui isiku liikumapanevaks jõuks oli nt kättemaksumotiiv, mida võivad täiendada (kuid ei pea täiendama) meeleheide, enda väljapääsmatu olukorra tunnetamine vms. Sarnaselt põhideliktiga on provotseeritud tapmine süüline, st isik on teo toimepanemise hetkel täielikult võimeline aru saama enda teo keelatusest ja on võimeline enda käitumist vastavalt sellele arusaamisele ka juhtima. Kui leitakse, et isik ei olnud enda käitumise juhtimiseks ja sellest arusaamiseks võimeline, ei tõusetu küsimust
Sama otsuse punkt 10 kohaselt
objektiivse külje jaatamiseks on vaja tuvastada põhjuslik seos erutusseisundi ja kannatanu (provotseeriva) käitumise vahel. Provokatsioon võib olla ka pikaajaline või süstemaatiline ning seda tuleb käsitada üksikutest vägivalla- või solvamistegudest koosneva tervikteona, st kannatanu käitumisele tuleb terviksituatsiooni silmas pidades anda üldhinnang. Teisisõnu tähendab see, et erutusseisund pole pelgalt meditsiiniline mõiste, mille peaks ja saaks tuvastada üksnes ekspertiisi käigus, vaid lisaks saab selle kindlaks teha ka kannatanu käitumisele antava hinnanguga kriminaalasja menetlemisel. Seejuures tuleb aga tuvastada kannatanu vägivaldne või solvav tegu, mis vahetult vallandas süüdlase emotsionaalse reaktsiooni. Seega erutusseisund on juriidilisele hindamisele avatud mõiste, mille saab tuvastada kriminaalasja tehioludele tuginevalt. Tugeva hingelise erutuse seisundi all mõeldakse kohtupraktikas kõrgest emotsionaalsest pingest tingitud seisundit, mille tõttu isiku võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida on piiratud. See on süüdlase psüühilist seisundit iseloomustav koosseisutunnus. Tegemist on subjekti iseloomustava tunnusega, mis asetseb deliktistruktuuris süüteokoosseisu objektiivses küljes. Ringkonnakohus leiab kriminaalasja tehioludele tuginevalt, et A. Sukmanov viibis äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundis, mille oli põhjustanud I.G. poolne vägivald tema suhtes. Seda kinnitavad A. Sukmanovi eelpool viidatud ütlused enda hingelise seisundi kohta. Kannatanupoolse vägivallaga A. Sukmanovile põhjustatud kehavigastused on 8 tuvastatud tema kahtlustatavana kinnipidamise protokolli (I kd lk 69-70) ja vastava ekspertiisiaktiga (I kd lk 84-86). Tugeva hingelise erutuse seisund tekkis A. Sukmanovil äkki seoses I.G. ootamatu ründega tema suhtes, kes lõi A. Sukmanovi pikali ja peksis teda jalgadega ning jätkas peksmist ka peale seda, kui A. Sukmanovil õnnestus püsti tõusta ja nuga välja võtta. See aga ei takistanud I.G. oma rünnakut jätkamast, sest A. Sukmanovi ütluste kohaselt muutus I.G. nüüd veel agressiivsemaks ja tema rünne niivõrd intensiivseks, et A. Sukmanov tundis oma elu ohus olevat. A. Sukmanovil äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundit kinnitavad lisaks eelpool toodud ütlustele veel ka tema ütlused, mille kohaselt ta ei oska öelda, millise jõuga ta sooritas noalöögid ning millist kahju ta nendega tahtis tekitada, sest I.G. surus ta kõri kinni ja A. Sukmanov ei saanud seetõttu millestki aru (II kd lk 44 pöördel). Eeltoodu näitab, et vallandunud hirmu seisundis ei olnud A. Sukmanovil üldse võimalik kaalutleda ja otsustada, kuhu ja kuidas ründajat lüüa. Ta oli sellises erilises emotsionaalses seisundis, mis piiras tema võimet oma teo keelatusest arusaamiseks ja sellest arusaamisest lähtuvalt oma käitumise juhtimiseks. Ringkonnakohus leiab, et seda ei lükka ümber ka maakohtu järeldus (otsuse lk 9), et A. Sukmanovi selgitustest, et I.G. ründas teda korduvalt ja A. Sukmanov taganes kuni uuesti toimus vastastikune löömine, tuleneb, et A. Sukmanov suutis kakluse käigus kontrollida ründaja tegevust, meenutades ründaja käitumise asjaolusid, selle käiku ja oma tegevust ning soovis samuti vastuvägivalda noa abil kasutada, mööndes ükskõik millise tagajärje saabumist I.G. . Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et kuna A. Sukmanov mäletab sündmuste kulgu ja väidetavalt kontrollis sündmuste käiku, siis see kinnitab tema tahtlust toime panna talle süüks arvatud mõrv. Selle kvalifikatsiooni välistab tal äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund, mis oli esile kutsutud kannatanupoolse vägivalla tagajärjel. Ringkonnakohus leiab, et A. Sukmanovil äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisund on põhjuslikus seoses kannatanupoolse vägivallaga. A. Sukmanov ei nõustunud sellega, et peab 200 krooni asemel I.G. tagasi maksma 1000 krooni ning tahtis sündmuskohalt lahkuda. I.G. selline käitumine ei meeldinud ning ta tungis ootamatult A. Sukmanovile kallale, lüües ta pikali ja pekstes teda jalgadega. A. Sukmanov sattus hämmingusse, ta ei saanud aru, miks temaga niimoodi käitutakse. A. Sukmanovil õnnestus tõusta ja ta endiselt tahtis sündmuskohalt lahkuda, kuid I.G. jätkas tema peksmist, mille tagajärjel nad mõlemad kukkusid, kusjuures A. Sukmanov jäi I.G. alla. A. Sukmanovil tekkis tugev hingelise erutuse seisund, sest ta ei saanud aru, miks teda peksti. Kuna I.G. küünarnukiga surus A. Sukmanovi kõri peale, nii et viimasel hing kinni jäi, siis A. Sukmanov, olles oma sõnade kohaselt šokis ja tundes ohtu oma elule, hakkas noaga I.G. lööma. Tugeva hingelise erutuse seisundi tõttu tema võime oma tegudest aru saada ja neid juhtida oli piiratud, sest ta ei tea täpselt, kui mitu korda ja kuhu ta noaga I.G. lõi. Selle, et ta oli tekitanud 16 noahaava, sai ta alles uurimisel teada. Eeltoodu näitab, et I.G. poolse vägivalla mõju A. Sukmanovi psüühikale oli vahetu. A. Sukmanov viidi I.G. poolt endast niivõrd välja, et ta täpselt ei mäletanud ega tajunud, mida ta korda saatis, nagu objektiivselt I.G. vigastustena tuvastati. I.G. rünne ja A. Sukmanovi poolt tema tapmine on vaadeldav ühtse ja katkematu elulise sündmusena, sest A. Sukmanovi sõnade kohaselt kõik toimus 5-10 minuti jooksul. Ringkonnakohus leiab, et I.G. ise oma tõsise isikuvastase ründega viis A. Sukmanovi sellisesse äkki tekkinud tugeva hingelise erutuse seisundisse, provotseeris ta niikaugele, et A. Sukmanov tappis I. G. Kuna A. Sukmanov on andnud ütlusi, et ta lõi kannatanut korduvalt noaga ning mäletab, et kaks viimast lööki lõi ta kannatanule selga (II kd lk 44 ja 47 pöördel), siis ringkonnakohus leiab, et ta vähemalt kaudse tahtluse tasemel pidas võimalikuks kannatanu surma saabumist ja möönis seda. Arvestades asjaolu, et surma põhjustanud teo kutsus esile kannatanu oma 9 õigusvastase käitumisega, siis tapmine oli reaktsioon kannatanupoolsele vägivallale, mille ta A. Sukmanovi suhtes oli toime pannud. Kohtupraktika kohaselt provotseeritud tapmine on tapmise kergem koosseis, mis prevaleerib põhikoosseisu ja mõrva ees.
kohaldatakse ka juhul, kui esinevad
§-s 114 loetletud asjaolud. Tõendeid kogumis hinnates ringkonnakohus leiab, et A. Sukmanov pani toime
Talle selle eest karistuse mõistmisel ringkonnakohus arvestab
§-s 56 toodud aluseid. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga (otsuse lk 9), et A. Sukmanovi karistust kergendavaks asjaoluks on kahetsus ja andestuse palumine kannatanute ees. Samuti saab kergendavaks asjaoluks lugeda osalist matusekulude hüvitamist, mille kohta on vastav kviitung lisatud kaitsja apellatsioonile. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Kuna tegemist on tapmisega, mis põhjustati 16 noahaavaga, millistest 7 on igaüks eraldi võetuna eluohtlik, siis ringkonnakohus peab vajalikuks karistus mõista
Sukmanovit vangistusega 4 aastat ja 6 kuud. A. Sukmanov vahistati 06.04.2009. Maakohus on eelvangistusaja arvanud karistusaja hulka ning ärakandmisele kuuluva karistuse alguseks lugenud kohtuotsuse kuupäeva. Ringkonnakohus leiab, et selleks ei olnud vajadust, kuna tegemist ei ole karistuste liitmisega. Seetõttu tuleb käesoleva kohtuotsusega A. Sukmanovile mõistetud karistuse kandmise aja alguseks lugeda 06.04.2009.
MS § 179 lg 1 p 2 kohaselt on sundraha seega 6525 krooni, mis tuleb A. Sukmanovilt välja mõista. Määratud kaitsja advokaat I. Žurina poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 4197 krooni 60 senti tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 10 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.