S § 65 lg 2 alusel. Süüdi tunnistada Ülo Kriisa KarS § 200 lg 1 ja § 25 lg 1, 2 järgi ning mõista karistuseks 2 (kaks) aastat vangistust. Mõistetud 2 aasta pikkusele vangistusele liita KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 12.04.2006 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ja kohtuotsuste kogumis mõista Ülo Kriisale liitkaristuseks 5 (viis) aastat 11 (üksteist) kuud 27 (kakskümmend seitse) päeva vangistust. Muus osas jätta kohtuotsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Välja maksta riigieelarve vahendite arvelt In Jure Advokaadibüroo kasuks kriminaalasjas nr 1-0910091 vandeadvokaat Anu Pärteli poolt osutatud õigusabi eest kohtumenetluses 1200 krooni. Määratud kaitsja vandeadvokaat A. Pärteli poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 1200 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Edasikaebamise kord Kohtuotsus on tutvumiseks kättesaadav ringkonnakohtu kantseleis 26.veebruaril 2010 kell 14.00. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada Tartu Ringkonnakohtule kirjalikult seitsme päeva jooksul alates 27.veebruarist 2010. Kohtuotsuse peale võib kassatsiooniõiguse kasutamise soovist teatanud kohtumenetluse pool esitada kirjaliku kassatsiooni Riigikohtule Tartu Ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates 27.veebruarist 2010. Esimese astme kohtu otsuse sisu Tartu Maakohtu 03.09.2009 otsusega tunnistati Ülo Kriisa süüdi KarS §
25 lg 1, 2 järgi ning talle mõisteti karistuseks 3 aastat vangistust. Vangistusele liideti KarS § 65 lg 2 alusel Tartu Maakohtu 12.04.2006 otsusega mõistetud kandmata karistus 3 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust ja kohtuotsuste kogumis mõisteti Ü. Kriisale liitkaristuseks 6 aastat 11 kuud 27 päeva vangistust. KarS § 68 alusel arvati eelvangistusaeg karistusaja hulka ja Ü. Kriisa karistuse kandmise algusajaks loeti 27.01.2009. Tartu Maakohtu 20.03.2007 otsusega KarS § 122 järgi mõistetud rahaline karistus 25 000 kr jäeti iseseisvaks täitmiseks. Maakohus arutas Ü. Kriisale esitatud süüdistust selles, et tema 27.01.2009 kella 12.40 paiku, viibides Tartus Kalda tee 1C asuva Eedeni kaubanduskeskuse Hansapanga kontori ees parkimisplatsil, nõudis H.A. 50 kr sularaha ja mittetasumise korral ähvardas aktiveerida pommi, kuritegu jäi lõpule viimata, kuna H. A helistas politseisse. Seega Ü. Kriisa pani toime vägivallaga võõra vallasasja selle ebaseadusliku omastamise eesmärgil äravõtmise katse, mis on toime pandud relvana kasutatava muu esemega ähvardades s.o KarS § 25 lg 1, 2-200 lg 2 p 8 järgi kvalifitseeritava teo. Ü. Kriisa eitas oma süüd täielikult ja väitis, et ei ole kannatanu H. A kunagi varem näinud. Maakohus asus kõikide tõendite kogumis hindamisel seisukohale, et Ü. Kriisa süü on täielikult tõendamist leidnud. Kohus luges H. A ütlustega tõendatuks, et 27.01.2009 kella 12.40 paiku väljus ta koos lapsega Eedeni kauplusest, et minna oma autosse, mis oli pargitud Hansapanga kontori ette. Ta pani kilekotid auto pagasiruumi ja nägi, kuidas Hansapanga kontori ees kilekottidega seisnud mees, kes oli teda jälginud, hakkas tema poole liikuma. Kannatanu istus autosse, mees tuli auto juhipoolse akna juurde ja püüdis temaga suhelda. Tal tekkis mehe välimuse põhjal kahtlus, et mees võib temalt raha küsida. Ta käivitas auto ja selle peale mees kummardus tema auto esiotsa juurde ja justkui fikseeris midagi. Ta tagurdas autoga paar meetrit ja nägi, kuidas mees viipas telefoniga tema auto suunas. Ta tegi kõrvalistuja akna lahti ja mees küsis temalt 50 kr, kui raha ei saa aktiveerib pommi. Kartes lapse pärast, läks ta autost välja. Mees rääkis jätkuvalt 50 kr ja 2 pommist, mis väidetavalt on tema auto esiossa paigaldatud. Kuna mees oli enne auto esiosa juurde kummardunud ja mehel oli kaks mobiiltelefoni, üks neist kaelas, oli tal kahtlus, et võibolla on seal pomm. Ta helistas päästeametisse ja pärast esimest lauset mees eemaldus. Maakohus leidis, et kannatanu ütlustes kahtlemiseks ei ole alust. Kannatanu kirjeldas temalt raha nõudnud meest täpselt sündmuskohale jõudnud politseinik T. T, kes selle kirjelduse alusel pidas Ehituse ABC kaupluse juures kinni Ü. Kriisa. Lisaks Ü. Kriisa välimusele, kes on oma punase habeme tõttu hästi meeldejääv, kattus kannatanu ütlustega ka kirjeldus temal kaasas olnud esemete kohta, milleks olid 2 mobiiltelefoni, neist üks kaelas, üleõlakott ja kilekotid. Kui kannatanu ei oleks vahetult Ü. Kriisaga suhelnud, ei oleks ta saanud politseinikule tema välimust sellise täpsusega kirjeldada. Asjaolu, et kuriteo toimepanijaks oli just Ü. Kriisa, kinnitavad ka tunnistaja T.T. ütlused, kellele Ü. Kriisa kinnipidamisel ütles, et tema pole pommiga kedagi ähvardanud ja kinnitas ka arestimajja viimisel, et tegi nalja. Selliseid asjaolusid avaldas Ü. Kriisa T. T olukorras, kus keegi ei olnud teda informeerinud, miks politseinik ta kinni pidas. Seda, et kedagi oli pommiga ähvardatud, teadsid ainult kannatanu ja Ü. Kriisa ise ning sündmuskohale kutsutud politsei- ja päästetöötajad. Kuna T. T oli politseinikest esimene, kes Ü. Kriisaga suhtles ja talle eelnevalt pommiähvardusest midagi ei rääkinud, sai Ü. Kriisa sellest teada ainult seetõttu, et oli ise selleks isikuks, kes vastava ähvarduse tegi. Maakohus käsitles tõenditena veel patrullilehe koopiat, päästeameti väljasõidu lehe koopiat ja asitõendina vaadeldud Eedeni kaubanduskeskuse turvakaamera videosalvestist. Maakohus asus seisukohale, et lõhkeseadeldis on kahtlemata selline ese, millega plahvatuse toimel saab hävitada nii elusolendeid kui ka vara ja on seega relvana kasutatav ese, mis annab aluse kvalifitseerida kuritegu KarS § 200 lg 2 p 8 järgi. Antud juhul ei kasutanud Ü. Kriisa tegelikku lõhkeseadeldist, vaid ainult mobiiltelefoni kui lõhkeseadeldise osa, millega plahvatust esile kutsuda. Seega on tegemist kõlbmatu vahendiga, mille puhul on röövimise koosseis täidetud ainult juhul, kui süüdlane tegutseb arvestusega, et ähvardust kõlbmatu vahendiga peab kannatanu reaalseks ohuks oma elule või tervisele. Asitõendi vaatlusprotokoll ja kohtus uuritud turvakaamera videosalvestis tõendavad, et Ü. Kriisa käitus viisil, mida kirjeldas H. A: ta kummardus auto esiotsa juures just nagu pannes sinna midagi ja seejärel suunas telefoni auto suunas. Seega tegi ta kõik, et kannatanu arvaks, et ta on lõhkeseadeldise auto alla paigaldanud ja on valmis seda lõhkama. Nõudes pärast sellist tegevust kannatanult raha, oli Ü. Kriisal alust arvata, et kannatanu peab tema ähvardust reaalseks. H. A poolt ähvarduse tõsiselt võtmist kinnitab see, et ta helistas päästeteenistusse ning päästeteenistuse pommirühm koos koeraga kontrollis, kas pomm on kannatanu autole paigaldatud. Ü. Kriisa esitas rahanõude koos ähvardusega lasta õhku auto, milles oli laps. Seega oli ähvardus vahendiks H. A vastupanu maha surumiseks, et saavutada soovitud eesmärk ja saada enda valdusesse kannatanu vara, s.o raha 50 kr. Sellise ähvarduse sisuks oli mitte ainult kannatanu elu ja tervise ohustamine, vaid ka tema lapse elu ohtu seadmine. Ähvarduse näol on tegemist psüühilise vägivallaga. Eeltoodu alusel jõudis kohus järeldusele, et Ü. Kriisa poolt toime pandud kuritegu on õigesti kvalifitseeritud KarS § 200 lg 2 p 8 järgi. Ü. Kriisa nõudis korduvalt 50 kr ja lubas pommi käivitada. Tal jäi soovitud eesmärk saavutamata vaid seetõttu, et kannatanu käitus kindlameelselt ja valis antud situatsioonis kõige õigema tee - helistas päästeteenistusse. Seega jäi kuritegu katsestaadiumisse kannatanu H. A tegevuse tõttu. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu 3 Kaitsja A. Pärtel taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub Ü. Kriisa õigeks mõista. Kaitsja hinnangul, analüüsides kannatanu ütlusi, selguvad vastuolud. Kannatanu on vahetult tajutavat seostanud ka oletustega, kuid kohus on võtnud seda kõike usutavalt tõesena. Kaitsja ei kahtle selles, et kannatanu kirjeldatud vahejuhtum võis Eedeni kaubanduskeskuse juures aset leida, kuid küsitav on, kas just kannatanu ja Ü. Kriisa vahel. Samuti, isegi kui eeldada, et see toimus kannatanu ja Ü. Kriisa vahel, siis kaitsja arvates ei saa kuidagi sellist Ü. Kriisa tegevust vaadelda KarS §
On arusaadav, et kannatanule ei meeldinud, et võõras mees küsib temalt raha. Samas, kannatanu väited hirmust, et mehel on võimalus olnud tema auto alla pomm panna, mida aktiveerida, on enam kui lapsikud. Ei ole tavaline, et 50 kr küsimise peale pommi lõhkama hakatakse. Kaitsjale jääb mulje, et kannatanule ei meeldinud, et temalt tuldi raha küsima ja ta ei osanud muul viisil seda olukorda lahendada kui politseisse helistada. Ilmselt ei oleks politsei lihtsalt rahaküsimise peale kohale tulnud, seda enam, et selleks ajaks oleks see meesterahvas juba ammu sealt kadunud olnud ja siis tuligi väita versiooni, et ähvardatakse pommiga. Kaitsja arvab, et kuna pommi ei leitud ja seda oletatavat ähvardajat ka sündmuskohal polnud, siis tekkis olukord, kus tegemist oli nagu vale väljakutsega, mis oleks kannatanule kaasa toonud karistuse ja kulud. Kaitsja leiab, et Ü. Kriisa süüd ei tõenda ka tunnistaja T.T. ütlused. Kohus on aga T.T. ütlustega lugenud tõendatuks, et Ü. Kriisa kinnipidamisel mainis pommis, mida ta ei olevat pannud ja olevat nalja teinud. Kaitsja hinnangul seda, mida Ü. Kriisa võis kinnipidamisel öelda, on tagantjärele raske tuvastada ja tegemist on lihtsalt tunnistaja T.T. väitega. Kaitsja on seisukohal, et ka ülejäänud tõendid ei kinnita ega lükka ümber Ü. Kriisa süüd. Need on tõendid, mis kinnitavad faktilisi asjaolusid politsei ja päästeteenistuse tegutsemisel. Videolinti on ka küll tõendina käsitletud, kuid Ü. Kriisa väidab, et tema ennast seal ära ei tunne. Ü. Kriisa ütluste kohaselt oli ta küll 27.01.2009 Eedeni kaubanduskeskuse juures, kuid end süüdi tunnistanud ta ei ole ja väidab, et ei olnud isik, kes kannatanuga suhtes. Ta kinnitab oma väidet ka sellega, et näeb kannatanut esimest korda kohtus. Eeltoodust tulenevalt leiab kaitsja, et puuduvad tõendid Ü. Kriisa osas. Isegi kui eeldada, et intsident kannatanu ja Ü. Kriisa vahel Eedeni kaubanduskeskuse juures toimus, ei anna see veel alust Ü. Kriisa süüditunnistamiseks, kuna ei ole tõendatud Ü. Kriisa tahtlus pommiga ähvardades kelleltki vara, s.o raha nõuda. Kui oletada, et Ü. Kriisa küsis kannatanult 50 kr, siis raha küsimine ei ole kuritegu. Vägivalda Ü. Kriisa kannatanu suhtes ei kasutanud ega isegi ei ähvardanud ei verbaalselt ega füüsiliselt. See, kuidas kannatanu tõlgendas Ü. Kriisa käitumist, on kannatanu subjektiivne arusaamine. Objektiivset tegu ei järgnenud. Sellest tulenevalt tuleb Ü. Kriisa õigeks mõista. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu ja rahuldamisele ei kuulu. Ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse Ü. Kriisa süüditunnistamises KarS §
S § 200 lg 1 ja § 25 lg 1, 2 järgi, millised põhjendused esitab allpool. Maakohtu otsus tuleb jätta aga Ü. Kriisa süüditunnistamise muudel motiividel muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Apellatsioonis esitatakse üheselt taotlus süüdistatava Ü. Kriisa õigeksmõistmiseks, põhjendusega, et tema pole see isik, kes süüdistuses märgitud ajal ja kohas kannatanult pommiähvardusega raha on 4 nõudnud. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on Ü. Kriisa sellekohaseid vastuväiteid käsitlenud vajaliku põhjalikkusega ja need kriminaalasjas kogutud tõenditega, eelkõige kannatanu ütlustega ümber lükanud ( tl 84-86). Ringkonnakohus ei nõustu apellatsiooni väitega selles, et kannatanu on kriminaalasjas andnud vastuolulisi ütlusi, mistõttu peaks nende sisu kahtluse alla seadma. Detailsed eksimused ei sea veel kahtluse alla sündmuste põhifaktoloogiat ja süüdistuse seisukohalt tähtsust omavate asjaolude esinemist, mida kannatanu on jätkuvalt kinnitanud nii kohtueelsel uurimisel kui maakohtus. Veel tõstatatakse apellatsioonis kahtlus, et kas kannatanu tajumisvõimega on kõik korras ja kas süüdistus on ikka esitatud Ü. Kriisale kui õigele isikule, kes Eedeni parklas kannatanult pommiähvardusega raha nõudis. Ringkonnakohus peab sellekohast väidet asjakohatuks ja leiab, et maakohus on sellekohased ümberlükkavad põhjendused juba esitanud. Veel märgib ringkonnakohus, et veendus samuti kohtuistungil süüdistatava isikukirjelduses, mis on kindlasti isikupäraselt äratuntav ning mida tajus ka kuriteo hetkel ja kirjeldas hiljem kriminaalasja menetluses kannatanu. Kannatanu tajutud ja kirjeldatud välimusest tulenevalt (muuhulgas mobiiltelefon võtmetega kaelas) oli õiguskaitseorgani töötaja ( T. T) võimeline operatiivselt Ü. Kriisa tabama juba sündmuskohast mitte kaugel lühikese ajaperioodi järel pärast toimunut. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjalike ja motiveeritud järeldustega süüdistatava süü tuvastatusest, samuti vastulausetega süüdistatava kaitseversioonide osas. Olukorras, kus meedia vahendusel kogeb tavainimene (milleks kannatanu kahtlemata on) igapäevaselt maailmas toimuvad äärmuslikke rünnakuid tervisele ja elule, sealhulgas ka pommiähvarduste ja pommirünnakutega, oli kannatanul põhjendatud alus karta süüdistatava poolt väljaöeldud pommiähvardust. Hirmu ja pommiähvarduse jõulisust süvendas H. A ka väikelapse olemasolu autos. Ringkonnakohus on veendumusel, et Ü. Kriisa oli kannatanu eelnevalt isikute hulgast, kui tema jaoks kõige ohutuma ja abituma, kes autodega parklasse saabuvad, välja selekteerinud (so ema väikelapsega). Väikelapse emale pommiähvardusega rahanõuet esitades eeldas süüdistatav, et hirmunud kannatanu alistunult täidab kiiresti tema nõude, kuid kannatanul jätkus meelekindlust häirekeskusesse helistada. Alusetu ja mitteveenev on ka kaitsja seisukoht, et kuna kannatanu tajus olukorda parklas valesti ja käitus lapsikult helistades häirekeskusesse, siis, et ise pääseda võimalikust valeväljakutse süüdistusest, sisustas selle „pommiähvardusega“. Kaitsja leiab veel, et Ü. Kriisa süüd ei tõenda ka tunnistajast politseitöötaja T.T. ütlused ja seab need alusetult kahtluse alla. Maakohus on T.T. ütlustega lugenud tõendatuks, et Ü. Kriisa kinnipidamisel nimetas konkreetselt pommi väljendiga „…pole midagi teinud, pole kedagi pommiga ähvardanud.“ Oluline on siinkohal asjaolu, et T. T polnud eelnevalt veel Ü. Kriisalt jõudnud midagi küsida pommi kohta või üldse sellel teemal. Seada siinkohal tööülesandeid täitva adekvaatse politseitöötaja ütlusi kuuldus ja tajutus kahtluse alla, on käesoleval juhul asjakohatu. Ringkonnakohus ei nõustu ka kaitsja üldsõnalise väitega, et teised tõendid peale isikuliste, ei kinnita süüdistatava süüd. Apellatsioonis viidatud asjaolu, et videolindil esitatud salvestusel ei tunne Ü. Kriisa ennast sellel väidetavalt ära, ei tähenda veel, et teised isikud, sealhulgas kohus peaks salvestust samaselt tajuma ja Ü. Kriisa enda väljapakutud kaitseversioone kinnitama. Apellatsiooni lõpposas möönab kaitsja, et kui oletada, et Ü. Kriisa küsis kannatanult 50 kr, siis raha küsimine ei ole kuritegu. Vägivalda Ü. Kriisa kannatanu suhtes ei kasutanud ega isegi ei ähvardanud ei verbaalselt ega füüsiliselt. See, kuidas kannatanu tõlgendas Ü. Kriisa käitumist, on kannatanu subjektiivne arusaamine. Objektiivset tegu ei järgnenud. Sellest tulenevalt tulevat Ü. Kriisa õigeks mõista. 5 Ringkonnakohus leiab, et eeltoodud hüpoteetilised väited ja oletused on ümber lükatud juba maakohtus uuritud tõendite, samuti käesoleva ringkonnakohtu otsusega. Maakohus järeldas õieti, et käesoleval juhul ei kasutanud süüdistatav tegelikku lõhkeseadeldist, vaid ainult mobiiltelefoni kui lõhkeseadeldise osa, millega plahvatust esile kutsuda. Samuti järeldas maakohus, et tegemist on kõlbmatu vahendiga, kuid leidis, et Ü. Kriisa poolt toimepandud kuritegu on õieti kvalifitseeritud KarS §
Ringkonnakohus selle järeldusega ei nõustu. Kui kannatanut ähvardatakse kõlbmatu vahendiga, st esemega, millel tegelikult ei ole relva või relvana kasutatava (millega on võimalik kahjustada kannatanu elu, tervist või kehalist puutumatust reaalselt) muu eseme omadusi (näit. mängupüstol, laskekõlbmatu püstol jne.), on küll olemas röövimise koosseis, kuid puudub nimetatud kvalifikatsioon. Röövimine on olemas aga ainult tingimusel, et süüdlane tegutseb arvestusega, et ähvardust kõlbmatu vahendiga peab kannatanu reaalseks ohuks oma elule või tervisele. Nii nagu maakohus ja ringkonnakohus põhjendatult leidsid esitas Ü. Kriisa kannatanu H. A rahanõude ja ähvardas keeldumise korral aktiveerida pommi. Ähvarduse tõsidust sisendas kannatanule veel asjaolu, et Ü. Kriisal oli kaks mobiiltelefoni : üks oli kaelas teine käes ja ta kummardus seejuures auto esiotsa kohale. Kannatanu väljendas maakohtus (tl 68) sõnaselgelt „hirm oli lapse ja enda elu eest.“ Siinkohal viitab ringkonnakohus Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-10-98, et ähvardamisel kõlbmatu vahendiga (mittekorras tulirelv, relvamakett, mängupüstol, kujutletav tuli- või külmrelv jms), peab olema tuvastatud nii süüdlase tahe kutsuda kannatanul esile reaalne kartus oma elu või tervise pärast, samuti kannatanupoolne tajumine, et see oht on tema elule või tervisele reaalne (kannatanu peab relva laskekõlbulikuks, relvamaketti või mängupüstolit ehtsaks, kujutletavat relva reaalseks). Süüdlane arvestab ja kasutab ära eranditult neil juhtudel tekkivat psühholoogilist efekti, mis ongi aluseks toimepandu kvalifitseerimisel röövimise põhikoosseisuna KarS § 200 lg 1, mitte aga enamohtliku liigina. On selge, et kui röövimisel kasutatakse tuli-, õhk-, gaasi-, heit-,või külmrelva on tegelik oht nii kannatanu kui ka teiste isikute elule või tervisele märksa suurem, võrreldes sellega, kui ähvardamisel või ründamisel kasutatakse kõlbmatut vahendit. Ründe ohtlikkus on suurem ka siis, kui vara hõivatakse relvana kasutatava muu eseme abil. Seetõttu nähaksegi ette enamohtliku röövimise eest rangem vastutus. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et Ü. Kriisa tegevus tuleb kvalifitseerida röövimise lihtkoosseisuna KarS § 200 lg 1 ja 25 lg 1, 2 järgi. Kuna KarS § 200 lg 1 sanktsioon algab alammäärast 2 aastat vangistust, siis peab ringkonnakohus põhjendatuks ka maakohtu karistuse mõistmise motiividest (süü suurust vähendavad asjaolud: kasutas ähvardamiseks kõlbmatut vahendit, ei kasutanud füüsilist vägivalda,) tulenevalt mõista kuriteos KarS § 200 lg 1 ja 25 lg 1, 2 järgi talle karistuseks sanktsiooni alammäär, so 2 aastat vangistust ning sellest tulenevalt kergeneb ka KarS § 65 lg 2 järgi mõistetav liitkaristus. Määratud kaitsja vandeadvokaat A. Pärteli poolt osutatud õigusabi eest tasumisele kuuluv summa 1200 krooni tuleb jätta KrMS § 185 lg 1 alusel riigi kanda, sest ringkonnakohus tegi KrMS §-s 337 lg 1 p 4 märgitud lahendi. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 6 Mati Kartau 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.