eaduse § 9 lg 1, mille kohaselt peab relva leidnud ja selle oma valdusse võtnud isik sellest viivitamatult teatama politseiprefektuurile ning andma leiu üle; § 32 lg 1, mille kohaselt piiratud tsiviilkäibega relva ja laskemoona soetamiseks on vajalik soetamisluba; § 34 lg 2, mille kohaselt relvaluba annab õiguse relvaloale kantud relva ja laskemoona käitlemiseks õigusaktidega kehtestatud tingimustel ja korras ning § 45 lg 1, mille kohaselt relva ja laskemoona võib hoida isik, kellel on relvaluba või tegevusluba relvade või laskemoona valmistamiseks, müügiks, parandamiseks, ümbertegemiseks või hoidmiseks teenusena. K. Mägi end süüdi ei tunnistanud. Maakohus asus seisukohale, et K. Mägi süü on tõendamist leidnud ja õigesti kvalifitseeritud. Maakohus tuvastas ja luges tõendatuks, et K. Mägi leidis jahipüssi 3K nr II 46158 02.02.2008 hommikul kella 11.00 paiku naabri kõrvalhoonest, võttis selle enda valdusesse ning hoidis ja vedas relva oma autos, kuni sama päeva õhtul kella 19.40-ni, mil see politseitöötajate poolt süüdistatava autost ära võeti. Maakohus asus seisukohale, et kuigi kriminaalasjas on tõendamist leidnud, et K. Mägi leidis jahipüssi, siis see täpsustus ei muuda kuriteo kvalifikatsiooni ega esitatud süüdistuse sisu, vaid täpsustab relva leidmise asjaolusid. Maakohus tuvastas ka, et K. Mägil puudus relvaluba, mis vastavalt
eaduse §-le 34 lg 2 oleks talle andnud õiguse relvaloale kantud relva ja laskemoona käitlemiseks. Sellest tulenevalt ei võinud süüdistatav omada, vallata ega vedada relva, vaid leides relva, pidi ta sellest viivitamatult teatama politseiprefektuurile (
eaduse § 9 lg 1) ning andma leiu üle.
eaduse § 44 lg 3 kohaselt peab relva ja laskemoona üleandmine toimuma nende asukohas juhul, kui need annab üle isik, kes käesoleva seaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja. Seega pidi K. Mägi peale relva leidmist sellest viivitamatult teatama politseiprefektuurile ja relva üle andma selle asukohas, s.t seal, kus relv leiti. Muu tegevus relva leidmisel on ebaseaduslik tulirelva käitlemine. K. Mägi nimetatud nõudeid ei järginud. Maakohus hindas K. Mägi ütlused, mille kohaselt ta soovis leitud jahipüssi ära anda või ära viia, paljasõnalisteks ja ennastõigustavateks, kuna need ei ole kooskõlas tema tegevusega relva leidmisel ega tema käitumisega pärast relva leidmist. K. Mägi tegevus peale relva leidmist tõendab, et ta soovis relva endale jätta ja käitus relva suhtes kui omanik. K. Mägi jättis
t politseisse teatamata, veendus relva laetuses, paigutas selle oma autosse, vedas relva autos ja tulistas sellest ühe lasu. K. Mägi ütlused, et ta tahtis peale saunaskäiku relva Võrru politseisse viia, on ümber lükatud tunnistaja B. ütlustega, et K. Mägi tegi ettepaneku lihtsalt sõitma minna ning Võrru sõitmisest ei olnud juttu. Tunnistaja K.V. ütlustega on tõendatud, et kui ta R. palvel sündmuskohale saabus, seisis K. Mägi auto hoopis ühe talu kõrvalhoonete juures. K. Mägi ei teavitanud leitud relva olemasolust kohale saabunud keskkonnainspektoreid ega hiljem politseitöötajaid. K. Mägi väited, et ta püüdis tagada ohutust, ei ole asjakohased, sest laetud relva autos vedamine ja sellega auto aknast tulistamine on teod, mis oleksid võinud kaasa tuua rasked tagajärjed K. Mägi pereliikmetele või kõrvalistele isikutele. K. Mägile karistuse mõistmisel arvestas maakohus järgmisi asjaolusid. 2 Kohus tuvastas, et karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puuduvad ja leidis, et K. Mägi tuleb karistada vangistusega, vabastades ta karistusest tingimisi. Arvestades asjaolu, et K. Mägi varasem karistatus on kustunud, ei pidanud kohus vajalikuks tema suhtes käitumiskontrolli rakendamist ning kohaldas süüdistatava suhtes KarS § 73 sätteid. Kohus ei pidanud otstarbekaks K. Mägi karistamist rahalise karistusega, arvestades toimepandud kuriteo raskust ja asjaolu, et tal puudub töökoht. Rahaline karistus mõjutaks liigselt K. Mägi pere toimetulekut, sest temalt tuleb KrMS § 180 lg 1 alusel välja mõista menetluskulud. Apellatsioonis esitatud taotluse sisu Kaitsja A. Veski taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja palub teha õigeksmõistva otsuse. Kaitsja leiab, et maakohus on ebaõigesti kohaldanud
eadust ja KarS § 418. Kaitsja viitab kohtuotsuses esinevale vastuolule ja märgib, et kohus on üheltpoolt lugenud tõendatuks, et K. Mägi leidis relva ja hoidis seda oma autos, kuid teisalt on K. Mägi süüdi tunnistatud ka relva omandamises ja elukohas hoidmises. Kaitsja ei nõustu kohtu seisukohtadega, et K. Mägi, kellel relvaluba puudus, pidi tulenevalt
eaduse § 9 lg 1
t selle leidmise korral viivitamatult teatama politseiprefektuurile ja et
eaduse § 44 lg 3 teise lause kohaselt peab relva ja laskemoona üleandmine toimuma nende asukohas juhul, kui need annab üle isik, kes seaduse kohaselt ei olnud nende omanik või valdaja. Samuti ei ole kaitsja nõus kohtu järeldusega selles, et paljasõnalised ja ennastõigustavad on K. Mägi ütlused, mille kohaselt ta soovis jahipüssi ära anda või viia, sest need ei ole kooskõlas tema tegevusega relva leidmisel ega tema käitumisega peale relva leidmist. Kaitsja märgib järgmist.
lg 1 kohaselt on isik, kes on leidnud mahajäetud või peidetud relva ning selle oma valdusesse võtnud, tõepoolest kohustatud sellest viivitamatult teatama politseiprefektuurile ning andma relva üle
eaduse § 44 lg 3 ja 4 sätestatud korras. Seega seab
eaduse § 44 lg 3 relva üleandmise tingimuseks tema asukohas soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamise, aga ka enda valduses olevast
t politseiprefektuurile teatamise. K. Mägi ei omanud relvaluba ega soetamisluba, samuti ei saanud ta relva valdust pärimise, kinke vms viisil, vaid võttis leitud relva enda valdusesse põhjusel, et mitte jätta relva selle leiukohta, teadmata, kes on selle omanik. Sellist käitumist (relva enda valdusesse võtmist)
eaduse § 9 lg 1 võimaldab tingimusel, et sellest tuleb politseiprefektuurile teatada.
eaduse § 44 lg 3 tuleneb, et relv tuleb üle anda selle asukohas üksnes juhul, kui sellest on eelnevalt politseiprefektuurile teatatud. Relva leiust viivitamata teatamine võib olla erinevatel põhjustel takistatud. Teatamiseks saab lugeda ka seda, kui isik, kes on relva leidnud ja vastavalt
lg 1 selle oma valdusesse võtnud, viib relva politseiprefektuurile ja teatab seal leiust. Samuti ei saa nõustuda kohtu järeldustega, et tunnistaja B. ütlustega on ümber lükatud K. Mägi ütlused, mille kohaselt ta tahtis relva Võru politseisse viia, kuna B. ütluste kohaselt tahtis K. Mägi lihtsalt autoga sõitma minna ning Võrru sõitmisest ei olnud juttu. K. Mägi ütluste kohaselt ta ei öelnudki B. seda, et ta Võrru tahab sõita. Seega ei kinnita B. ütlused kuidagi väidet, et K. Mägi soovis relva endale jätta. Lisaks sellele oli K. Mägi õigustatud aru saama sellest, et õiguskorra ja turvalisuse huvides on ebaseadusliku relva omamise, aga ka leidmise korral eelkõige vajalik selle relva legaliseerimine või selle üleandmine politseile. Ka riik ise on seda korduvalt propageerinud, tehes politseiprefektuuride vahendusel kampaaniaid ilma karistust kartmata tuua ebaseaduslik relv politseiprefektuuri. Üks kuu enne K. Mägi poolt relva leidmist selline kampaania ka toimus. Ülaltoodust tuleneb, et K. Mägi, kes leidis relva, võttis selle enda valdusese eesmärgiga relv politseile üle anda.
t politseiprefektuurile viivitamatult teatamata jätmine vaatamata teatamata jätmise põhjustele võib olla küll taunitav, kuid pole relva ebaseaduslik käitlemine. Samuti ei saa lugeda relva ebaseaduslikuks käitlemiseks selle valdamist ja vedu, kui see toimus 3 olukorras, kus isik, kes leiab relva, võtab selle enda valdusesse ja paigutab autosse eesmärgiga see esimesel võimalusel politseisse toimetada. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu, rahuldamisele ei kuulu ja maakohtu otsus tuleb jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p 1. Vastupidiselt kaitsja apellatsioonile leiab ringkonnakohus, et maakohus pole ebaõigesti kohaldanud
eadust ja põhjendatult tuvastanud süüteokoosseisu K. Mägi käitumises KarS § 418 lg 1 mõttes ( tl 94-96). Maakohus tuvastas otsuses õigustatult, et süüdistataval puudus relvaluba, mis vastavalt
§-le 34 lg 2 oleks talle andnud õiguse relvaloale kantud relva ja laskemoona käitlemiseks. Sellest tulenevalt ei võinud süüdistatav omada, vallata ega vedada relva. Maakohus luges tõendatuks, et süüdistatav leidis jahipüssi 02.02.2008 hommikul naabri kõrvalhoonest ja see oli tema valduses sama päeva õhtul kella 19.40-ni kui see tema sõidukist ära võeti. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et nimetatud süüdistust täpsustav asjaolu ei muuda kuriteo kvalifikatsiooni, vaid täpsustab relva leidmise asjaolusid. Ringkonnakohtus jäi süüdistatav maakohtus antud ütluste ja kaitseversiooni juurde. „Jahipüss sattus minu autosse nii, et meil pidid tulema külalised ja läksime naisega poodi. Möödaminnes tahtsime vett võtta naabri poolt. Naabri teeäärses kõrvalhoones see relv oli. Ma nägin seda relva seal. See oli 2. veebruari hommikul 9-10 ajal. Ma olen seal hoones tihti käinud. See relv ei olnud peidetud. Oli avalikult. Piirkonna inimesed teadsid, et naaber oli Soomes tööl ja teda pole kodus. See abihoone oli lukustamata. Ma tunnen relvi niivõrd kuivõrd. Sain aru, et see oli üheraudne jahipüss. Võtsin püssi kätte. Seni kui vesi jooksis, siis uurisin seda püssi. Padrun oli rauas. Kui nõu sai vett täis, siis viskasin püssi autosse, et mitte jätta seda sinna. Ümberringi on tihti kuulda tulistamisi. Kui minu juures oli läbiotsimine, siis ka uurijad kuulsid päeval laske. Plaanis oli püss politseile üle anda. Külalised olid just tulemas. Olin tutvunud just oma praeguse elukaaslasega ja tema perekond pidi tulema külla. Oli kiire. Edasi tulin koju ja panin sauna kütte. Siis tulid külalised. Püss oli mul sel ajal autos. Siis kui olime saunas ära käinud, siis mõtlesin, et kuna olen õlut joonud, siis ütlesin B., et istu rooli ja lähme sõidame. Ma ei selgitanud talle midagi. Plaanis oli Võrru tulla, et see relv ära anda.“ Süüdistatava põhjendused tuvastatud asjaolude ja tõendite osas ning tema reaalne tegevus pole siiski käesoleval juhul loogilised ja usutavad. Lihtsakoeline on ka väide, et relva leidmisest alates polnud tal politseisse teatamiseks aega, samas kui süüdistataval ja tema elukaaslasel olid olemas telefonid. Ringkonnakohtu jaoks ei ole süüdistatava põhjendused veenvad ning kohus nõustub prokuröri arvamusega kohtuistungil, et paljud isikud, keda süüdistatakse KarS § 418 järgi, so relva ebaseaduslikus käitlemises, nimetavad kinnipidamisel kaitseversioonina olukorda, kus nad väidavad, et „olin just relva õiguskaitseorganitele viimas.“ Analoogsed K. Mägi ütlused pole käesoleva süüdistuse asjaolude puhul eluliselt usutavad. Veenvat selgitust pole ka sellele, miks oli vaja
t tulistada enne selle väidetavat Võru linna politseisse viimist. Süüdistatav on asunud väitma, et püüdis peatada salakütti, samas aga sellekohast väidet ei kinnita ükski sündmuskoha läheduses viibinud isik. Samuti ei selgitanud süüdistatav V. B, et ta tahab Võrru sõita. Usaldusväärsust ei tekita ka süüdistatava käitumine, kus ta keskkonnainspektsiooni töötajale ja politseitöötajatele ei avalda koheselt tema sõidukis 4 olevast
t, olukorras, kus ta on väidetavalt just sõitmas leitud relva vabatahtlikult politseile üle andma. Süüdistatava ütluste mitteusaldusväärsuses ja tema poolt kirjeldatud olukorra mittetõepärasuses lisab veendumust asjaolu, et kohtueelse uurimise algul on ta keeldunud igasugustest ütlustest. Miks peaks seaduskuulekalt käitunud kodanik keelduma ütluste andmisest tekkinud käitumissituatsioonis polegi K. Mägi osanud selgitada. Eluliselt mitteusutavad kaitseversioonid erinevates faktides ja tehioludes ei veena ka ringkonnakohut ümber hindama maakohtu süüdimõistvas otsuses esitatud järeldusi. Asjakohatu on siinkohal süüdistatava väide, et algul ei andnud ta ütlusi seetõttu, kuna uurija oli tema suhtes üleolev ja ei uskunud teda. Süüdistatava tegevuse ja ütluste mitteusaldusväärsust süüdistuses kirjeldatud käitumissituatsiooni osas kinnitavad ilmekalt politseitöötaja Anti Pensa maakohtus tunnistajana antud ütlused (tl 80), kui sündmuskohal tabatuna asus süüdistatav esmalt väitma politseitöötajale : „tehke kindlaks, et see on tema püss, et tema on selle püssiga seotud.“
lg 3 kohaselt relva ja laskemoona üleandmine võib toimuda nende asukohas või politseiasutuses. Relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul, kui need annab üle isik, kes käesoleva seaduse järgi ei olnud nende omanik või valdaja enne soetamisloa või relvaloa kehtetuks tunnistamist ja kes on teatanud politseiasutusele enda valduses olevast
t või laskemoonast.
lg 1 järgi isik, kes on leidnud kaotatud, maetud, peidetud või mahajäetud relva ja laskemoona ning need oma valdusse võtnud, peab sellest viivitamata teatama politseiasutusele ning andma talle leiu üle käesoleva seaduse § 44 lõigetega 3 ja 4 kehtestatud korras. Eeltoodust tulenevalt ei näe ringkonnakohtu arvates
eadus ette võimalusi selliseks avaraks tõlgenduseks nagu seda on esitanud kaitsja. Olukorras, kus süüdistatav asub laetud püssi pärast leidmist valdama, jätab selle laetuna sõidukisse ning hiljem otsustab sõidukis relva vedades ka relva kasutada ja sellest tulistada, ei vasta ilmselgelt
eaduses sätestatud korrale, mis muuhulgas reguleerib võimalikke ohtusid seoses leitud ja mahajäetud relvade ja laskemoonaga. Apellatsioonis leitakse, et süüdistatav ei pidanud viivitamatult teatama relva leiust politseiasutusele ning möönab, et teatamine võib olla takistatud erinevatel põhjustel. Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kriminaalasjas pole sellekohaseid takistusi tuvastatud.
lg 1 sätestab üheselt teatamise kui viivitamatu toimingu ning käesoleval ajal eksisteerivate sidevahendite puhul oli teatamine ka viivitamatult elluviidav. Teatamine ei ole tõlgendatav käesoleval juhul ajaliselt ebamääraselt „lähen politseisse, kui aeg võimaldab.“ Maakohus on siinkohal viitega RelvS §-le 44 lg 3 märkinud, et relva ja laskemoona üleandmine peab toimuma nende asukohas juhul, kui need annab üle isik, kes RelvS järgi ei olnud nende omanik või valdaja. Selles tulenevalt pidi süüdistatav peale relva leidmist sellest koheselt teatama politseiprefektuuri ja jahipüssi üle andma selle asukohas, kust relv leiti. Maakohus on õigesti leidnud, et K. Mägi põhjendused, nagu pidi ta ohutuse tagamiseks relva oma valdusesse võtma, ei ole asjakohased. Ta pani laetud relva sõiduki tagaistmele ja sõitis elukohta. Kindlasti tuleb maakoha tingimustes ka taluõuel olevas hoovis näha elukohta. Maakohtu otsuse põhiosas (tl 95-96) nimetatud faktilistest uuritud tõenditest ja järeldustest ning ringkonnakohtu poolt ülalnimetatud asjaoludest tulenevalt ei ole tõendamist leidnud, et K. Mägi soovis relva politseile üle anda. Tiit Lõhmus Aarne Sarjas 5 Mati Kartau
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.