1-09-8885 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 11. märts 2010, Tartu Kriminaalasja number 1-09-8885 (09260200007) Kohtukoosseis Maarika Kuusk, Tiit L

§ 1045lg 1 p 1 alusel välja 185 000 kr O.K.

ja T.K. kasuks ning VÕS §

§ 1045lg 1 p 1 alusel 37 200 kr O.K.

kasuks. Maakohus arutas K. Tammjärvele esitatud süüdistust selles, et tema 26.01.2009 kella 08:18 ajal, juhtides Tartu maakonnas Põlva-Reola mnt 26. kilomeetril Tartust suunaga Põlva veoautot Mercedes-Benz registreerimismärgiga XXX XXX , millel oli järelhaagis Krone, reg. nr. XXX ei valinud ilmastikuoludele vastavat sõidukiirust, mistõttu tema juhitav mootorsõiduk kaldus vastassuunavööndisse ning sõitis otsa Põlva poolt vastu sõitnud kaubikule Ford Transit reg. Nr XXX XXX, mida juhtis K.K.. Kokkupõrke tagajärjel hukkus sündmuskohal kaubiku Ford Transit juht K. K. Eelpoolkirjeldatud tegevusega rikkus K. Tammjärv ettevaatamatusest kehtiva Liikluseeskirja § 3 nõudeid, mille kohaselt sõidukite liiklus Eestis on parempoolne; Liikluseeskirja § 107 nõudeid, mille kohaselt tuleb teekattemärgistega sõiduradadeks jaotatud sõiduteel sõita raja piirides; kehtiva Liikluseeskirja § 123 nõudeid, mille kohaselt juht peab kohaldama oma sõiduki kiiruse selliseks, mille puhul on arvestatud tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb. Sellega K. Tammjärv pani toime KarS § 423 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, s.o mootorsõiduki juhi poolt liiklusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, millega põhjustati inimese surm. K. Tammjärv tunnistas ennast täielikult süüdi. Maakohus asus tõendeid kogumis hinnates seisukohale, et K. Tammjärve süü on täielikult tõendamist leidnud ja KarS § 423 lg 1 järgi õigesti kvalifitseeritud. K. Tammjärvele karistuse mõistmisel leidis kohus, et lähtuda tuleb eripreventiivsetest eesmärkidest. Kohus, arvestades K. Tammjärve süü suurust ja karistust kergendava asjaoluna tema puhtsüdamlikku kahetsust, leidis, et K. Tammjärve on võimalik mõjutada edaspidi hoiduma samasugustest tegudest keskmise määra lähedase karistusega. Esmakordsel karistamisel on võimalik jätta karistus täitmisele pööramata ja K. Tammjärv karistusest täies ulatuses tingimuslikult vabastada KarS § 73 alusel, kohaldades katseaega selle keskmises määras. Samuti pidas kohus vajalikuks kohaldada K. Tammjärve suhtes lisakaristust. Kohus leidis, et kuriteo tagajärjed on rasked kannatanule ja on mõjutanud ka süüdistatavat. Vaatamata pikaajalisele juhistaažile on sündmus K. Tammjärve mõjutanud ja tekitanud hirmu. Need asjaolud põhjendavad lisakaristuse vajalikkust ja seega tuleb lisakaristuseks mõista juhtimisõiguse äravõtmine KarS § 50 lg 1 p 1 järgi. 2 Maakohus asus samuti seisukohale, et kriminaalasjas esitatud tsiviilhagid on põhjendatud ja kuuluvad rahuldamisele. Tsiviilhagidega seonduvalt tuvastas kohus järgmist. Liiklusõnnetuses hukkunud K.K. vanemad O.K. ja T.K. esitasid kriminaalasjas tsiviilhagi nii varalise kui mittevaralise kahju nõudes. Kannatanute varaline kahju seisneb matusekulude hüvitamise ja K.K. hauaplatsi korrastamisega seotud kulude nõudes kokku 37 200 kr. Mittevaralise kahju hüvitamist soovisid kannatanud 185 000 kr suuruses summas. Moraalse kahju hüvitamist õigustavate asjaoludena nimetasid hagejad K.K. noorust, head tervist ja eesmärgipärast tegevust surma hetkel, s.o järgmisi asjaolusid. Ta oli 19-aastane, tal ei olnud mingeid tervisehäireid, tal oli töölepinguga töökoht ja ta töötas Rock&MP OÜ-s. K.K. it tunnustasid rohkearvulised sõbrad, ta sai tunnustust kohalikus valla lehes ja teda hindasid tunnustavalt endised pedagoogid. Teda hinnati lootustandva noore isamaaliste aadetega inimesena. Ta kavatses luua perekonna. Tal olid lähedased suhted tüdruksõbraga kestnud 1 aasta ning viimase juurest läks ta hommikul tööle. Nad vahetasid hommikul teineteisega fotosid ja pidid tähtpäeva ühiselt õhtul tähistama. K.K. tundis uhkust oma perekonna ja suguvõsa juurte üle. Pärast õe sündi 2003 ilmnes tema meesliini jätkajana ja perekonnanime edasiviijana. Kindlat tuge oma vanematele väljendas ta tegudes ja sõnades. K.K. elas veel kui kiirabi kohale jõudis. Moraalse kahju nõue hõlmab ka hüvitust tema kannatustele vahetult õnnetuse eel- ja ajal. K. Tammjärv ei vaielnud maakohtus toimunud istungil kahjude hüvitamisele vastu. Ta möönis, et ei ole küll sellist võimalust, aga peab hüvitama. K. Tammjärve sõnutsi on sissetulekuks tema palk, 5500 kr kätte. Peres on kolm liiget: K. Tammjärv, abikaasa ja laps. 2 last on eemal. Abikaasa töötab. Perel on laene ja liisinguid. 3500 kr kuus on maksmiskohustus. 2 aastat veel tuleb maksta. Maakohus asus kannatanu esitatud varalise kahju nõudes järgmisele seisukohale. Kohus leidis, et materiaalne kahju on täies ulatuses tõendatud ja põhjendatud ning tuleb süüdlasel VÕS §

§ 1045lg 1 p 1 alusel kannatanule hüvitada.

Materiaalne kahju on tõendatud kuludokumentidega. K.K. ile eraldati hauaplats, mis oli metallaiaga piiratud. Kahjunõude hulgas on ka piirdeaia restaureerimise kulud. Kohus leidis, et kõik taotletud kulud on põhjendatud ja otseselt seotud liiklusõnnetuses hukkunu matustega. Asjaolu, et hauaplatsi kordategemise kulud on tavapärasest suuremad, põhjustas kalmistul olemasolev aiaga piiratud matmiskoht. Kuigi ei tuvastatud hauapiirde muinsuskaitselist väärtust, ei ole põhjendatud ka piirde lammutamise nõudmine. Piire on kalmistu kujunduse osa ja on kannatanute poolt pärast matmist korrastatud. Maakohus leidis, et VÕS § 134 lg 3; §

§ 1045lg 1 p 1 alusel on T.

Tammjärv kohustatud hüvitama ka kannatanute esitatud moraalse kahju nõude. Kohus leidis, et kannatanud on moraalse kahju nõuet põhjendanud ja seda just elu püsiväärtustega. K.K. surmaga lõppes tema elu ootamatult väga noores eas. Sellega katkesid tema tegevused. Katkes ka perekonna meesliini järjepidevus. Elu püsiväärtustega põhjendatud moraalne kahju on sisustatud traditsioonide ja nende kandjatega. K.K. puhul ei piirdunud traditsioonide kandmine ainult perekonna ja suguvõsaga. Ta oli tunnustatud ka ühiskonna liikmena. K.K. surm saabus süüdlase õigusvastase tegevuse tagajärjel. Kohus leidis, et moraalse kahju põhjendustes sisalduvad küllaldaselt need erandlikud asjaolud, mis VÕS § 134 lg 3 õigustavad hüvitise maksmist. Taotletud hüvitis on proportsionaalne süüteoga tekitatud kahjuga. Apellatsioonis esitatud taotluste sisu Kaitsja I. Sirk taotleb maakohtu otsuse tühistamist osaliselt, s.o K. Tammjärvele lisakaristuse mõistmise ja temalt tsiviilhagi väljamõistmise osas. Ta palub teha uue otsuse, millega jätta läbi vaatamata varalise kahju hüvitamise hagi, mittevaralise kahju hüvitamise hagi jätta rahuldamata ja mitte kohaldada süüdistatava suhtes lisakaristust. I Varalise kahju nõue. 3 Kaitsja leiab, et kuigi süüdistatav on nõustunud varalise kahju tsiviilhagiga, tuleb sellele vaatamata hinnata nõude põhjendatust. Kaitsja märgib, et KrMS § 39 lg 1 sätestatu kohaselt tunnistatakse menetleja määrusega tsiviilkostjaks isik, kes seaduse järgi kannab varalist vastutust kahju eest, mis on tekitatud vahetult kuriteoga või mille on süüvõimetu isik tekitanud õigusvastase teoga. Kaitsja leiab, et kuivõrd menetlejale oli teada, et süüdistatava tsiviilvastutus oli kindlustatud ning seetõttu oli menetlejal tsiviilhagi esitamise korral kohustus tunnistada süüdistatava kindlustusandja tsiviilkostjaks. Kindlustusandja Ergo Kindlustuse AS kaasamine menetlusse oleks taganud kahjude kiirema hüvitamise ning andnud võimaluse kohustatud isikule esitada vastuväiteid. Käesoleval juhul on hüvitamiseks kohustatud isik – Ergo Kindlustuse AS – jäetud menetlusest kõrvale ning ta ei ole seetõttu saanud esitada oma võimalikke vastuväiteid. Apellant osundab, et VÕS §132 lg 1 kohaselt asja hävimisest või kaotsiminekust tekkinud kahju hüvitamise kohustuse olemasolu korral tuleb maksta hüvitis, mis vastab uue samaväärse asja soetamiseks tehtavatele mõistlikele kulutustele. Kui asja väärtus oli hävimise või kaotsimineku hetkel, võrreldes uue samaväärse asja väärtusega, oluliselt vähenenud, tuleb väärtuse vähenemist kahjuhüvitise määramisel mõistlikult arvestada. Väärtuse vähenemist VÕS § 132 lg 1 alusel on arvestanud süüdistatava kindlustusandja Ergo Kindlustuse AS ning sellele ei ole hageja vastu vaielnud. Mõistes välja varalise kahju hüvitise suuremas summas kui Ergo Kindlustuse AS vaidlustamata otsusega välja maksti, on kohus rikkunud nii süüdistatava kui tsiviilkostja menetlusõigusi. Süüdistatav lähtus asjaolust, et tema tsiviilvastutus on kindlustatud ning KrMS § 39 lg 1 tulenevalt tulnuks süüdistatava selle õiguse kaitseks kaasata tsiviilkostja. Eelnevast tulenevalt oli süüdistatava kaitsja taotlus jätta hagiavaldus läbi vaatamata, põhjendatud. Esitatud hagiavaldus tuleb jätta läbi vaatamata, kui hagi asjaolud ei ole selged või kui hagi lahendamiseks vajalike küsimuste lahendamine nõuab ebamõistlikult suurt ajakulu. Tsiviilhagi läbivaatamisel tuleb järgida tsiviilkohtumenetluse seadustiku sätteid ning kaasata menetlusse kõik esitatud nõudega seotud isikud. Kui ringkonnakohus peab võimalikuks lahendada tsiviilhagi sisuliselt, siis palub kaitsja jätta rahuldamata hagiavaldus nende nõuete osas, mis on rahuldatud juba süüdistatava kindlustusandja poolt, s.t nõuded, mis on seotud kindlustusandja poolt väiksemas summas hüvitamisega. Need nõuded on kajastatud hagiavalduse esimese lehekülje viimasel kahel real ja teise lehekülje viiel esimesel real. Kokku seitse kuluartiklit summas 7818 kr on otseselt seotud kas hüvitamisele kuulunud esemete väärtuse vähenemisega või ei ole olnud matmisega seotud mõistlikud kulutused (alkoholi hüvitati tervituspitsi 8 cl ulatuses). Selles osas kuulub hagiavaldus rahuldamata jätmisele, kuna see nõue on juba läbi vaadatud teises menetluses. Nõuete osas, mida ei ole tsiviilkostjale esitatud, palub kaitsja jätta hagiavaldus läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras. II Mittevaralise kahju nõue. Mittevaralise kahju nõude esitamisel on kannatanu kirjeldanud K.K. isiklikku elu ja isikuomadusi, mida apellant ei vaidlusta. Kahjuks ei nähtu hagiavaldusest VÕS § 134 lg 3 sätestatud aluseid. Hageja jättis hagiavalduses nõude suuruse märkimata, kuid nimetas selle kohtuistungil. Apellant osundab KrMS § 15, mille kohaselt kohus võib tugineda vaid tõenditele, mis on kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud, mida on vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Mittevaralise kahju nõude hindamisel on kohus avaldanud küll tsiviilhagi ja sellele lisatud materjalid, kuid isikut, kellele mittevaraline kahju tekkis, on küsitletud väga pealiskaudselt. Mittevaralise kahju nõude esitanud O. K on sisuliselt keeldunud kohtuistungil põhjendamast oma nõude suurust, aga 4 ka nõude esinemise aluseid. Üldsõnaline viide esitatud hagiavalduse tekstile ei ole tõendi vahetu uurimine; tõendiks on kannatanu ütlused. Mittevaralise kahju nõue on esitatud ning rahuldatud viitega VÕS § 134 lg 3, s.o surma saanud lähedase õigus mittevaralise kahju hüvitisele, kui hüvitise maksmist õigustavad erandlikud asjaolud. Sellele sättele on põhjaliku hinnangu andnud Riigikohus 09.08.2008 lahendis nr 3-2-119-

1. Apellant leiab, et lähedase inimese surm toob üldjuhul kaasa kaotusvalu ja leina. Samas ei ole VÕS § 134 lg 3 reguleerimisalaks mitte lein ja kaotusvalu kui iseseisev alus, vaid esinema peavad erandlikud asjaolud. Tulenevalt Riigikohtu lahendist nr 3-2-1-19-08 (selle punktid 16 ja 17), ei ole mittevaralise kahju nõue VÕS §134 lg 3 alusel käesolevalt põhjendatud, kuna puuduvad erandlikud asjaolud nimetatud sätte valguses. Apellant osundab ka VÕS § 140, mille kohaselt kohus võib kahjuhüvitist vähendada, kui kahju hüvitamine täies ulatuses oleks kohustatud isiku suhtes äärmiselt ebaõiglane või muudel põhjustel mõistlikult vastuvõetamatu. Seejuures tuleb arvestada kõiki asjaolusid, eelkõige vastutuse iseloomu, isikutevahelisi suhteid ja nende majanduslikku olukorda, s.h kindlustuse olemasolu. Kohus on tuvastanud, et süüdistatava sissetulek on 5500 kr kuus, tema ülalpidamisel on 1 alaealine laps ning perel on kohustusi 3500 kr kuus. Süüdistataval puuduvad võimalused hüvitada kahju ühtekokku summas 222 200 kr. Kui süüdistatav hüvitaks kahjusid summas 2000 kr kuus (lapse ülalpidamiskohustus, kommunaalmaksud ja süüdistatava eluks vajalikud kulutused tasub siis süüdistatava abikaasa), siis kuluks kogu kahju hüvitamiseks enam kui 9 aastat. Lisaks tuleb süüdistataval tasuda ka menetluskulud 15 042 kr 30 päeva jooksul. Kohus on tuvastanud ka asjaolu, et süüdistatav on elukutselt veoautojuht – juhistaaž 26 aastat, veoautojuht sama kaua, 11 aastat samas ettevõttes. Võttes süüdistatavalt mootorsõiduki juhtimisõiguse, kaotab süüdistatav töökoha. Oma eriala tõttu ei saa ta analoogset tööd otsida, vaid peaks otsima töökoha, mis ei ole seotud auto juhtimisega. Muu kvalifikatsioon süüdistataval puudub, tema kodukohas Ida-Virumaal on tööpuudus väga suur ning seetõttu jääks süüdistatav mitte üksnes ilma võimalusest hüvitada kahjusid, vaid ka võimalusest teenida elatist endale ja oma perele. Apellant leiab, et kohus oleks pidanud seda arvestama hüvitise suuruse arvestamisel. III Lisakaristuse kohaldamisest. Apellant ei vaidlusta, et lisakaristuse kohaldamine oli seaduslik, kuid märgib, et vastavalt KarS § 50 lg 1 ei ole see kohtu kohustus, vaid õigus. Seega tuleb igakordselt kaaluda toimepandud süüteo raskust ning süüdlase isikut ja hinnata eraldi, kas konkreetsel juhul on lisakaristuse kohaldamine põhjendatud ja vajalik. Maakohus on põhjendanud lisakaristuse kohaldamist järgmiselt: „Vaatamata pikaajalisele juhistaažile on sündmus teda mõjutanud ja tekitanud hirmu. Need asjaolud põhjendavad lisakaristuse vajalikkust.“ Kaitsja saab sellest põhistusest aru, et lisakaristuse vajalikkus tuleneb sellest, et sündmus on süüdistatavat mõjutanud ja tekitanud temas hirmu. Pöörates kohtuotsuses esitatud põhjenduse teistpidi, saaks sellest põhistusest järeldada, et kui sündmus ei oleks mõjutanud süüdistatavat ega tekitanud temas hirmu, siis ei oleks lisakaristuse kohaldamine vajalik. Apellant on seisukohal, et see ei ole õige. K. Tammjärv on äärmiselt pika (26 aastat) juhistaažiga juht, kellel puuduvad kustumata karistused liiklusrikkumiste eest. Kohus on analüüsinud toimikus olevaid andmeid ainukese väärteokaristuse osas ning jätnud selle arvesse võtmata. Apellant osundab siiski, et tegemist on 6 aastat tagasi toimunud sündmusega, mille asjaolud tingisid minimaalse võimaliku rahatrahvi kohaldamise. Asjaolu, et K. Tammjärvel puuduvad igasugused rikkumised, näitab, et tegemist on õiguskuuleka ja ettevaatliku juhiga. 5 Toimunud liiklusõnnetuse asjaoludest nähtub küll, et K. Tammjärv kiirustas, kuid siiski sõitis ta lubatud sõidukiirusega ning liiklusõnnetust ei põhjustanud mitte tahtlik või hoolimatu käitumine, vaid ebaõige kiiruse valik, mis antud kurvis süüdistatava jaoks tundmatul teel tõigi kaasa vastassuunavööndisse kaldumise. Apellant nõustub, et saabunud tagajärg oli raske, kuid see oli tingitud mitte niivõrd süüdistatava käitumisest kui just ebasoodsate asjaolude kokkulangemisest. Liiklusõnnetusest on möödunud ligi 1 aasta. Selle aja jooksul ei ole süüdistatav toime pannud ühtegi uut süütegu. Pärast liiklusõnnetust ei saanud süüdistatav kaks kuud töötada, kuid on nüüdseks tekkinud hirmudest üle saanud ja jätkab töötamist autojuhina. Juhtimisõiguse keelamine vahetult pärast liiklusõnnetust oleks olnud õigustatud tulenevalt süüdistatava enda ebakindlusest, kuid aasta hiljem lisakaristuse kohaldamine ei avalda süüdistatavale enam muud mõju kui tähendab töökoha kaotust. See tähendab, et süüdistatav ei saa teenida elatist ega hüvitada tekkinud kahjusid. Kaitsja palub vabastada süüdistatava lisakaristusest. Kannatanute O.K. ja T.K. vastuväited apellatsioonile. Kannatanud paluvad jätta maakohtu otsuse tühistamata ja kaitsja apellatsiooni rahuldamata. Kannatanutele jäävad arusaamatuks süüdistatava väited isiku surma põhjustamisest tulenevate kahjude kohta ja taotlus jätta hagiavaldus läbi vaatamata nõuete osas, mida ei ole tsiviilkostjale esitatud. Kannatanul on õigus esitada kahju hüvitamise nõue kahju tekitaja ja kindlustusandja vastu. Enne kahju hüvitamise nõude esitamist süüdistatava vastu on kannatanud pöördunud kindlustusandja poole. Kindlustusandja on omapoolse otsuse teinud, mis on lisatud hagiavaldusele. Kannatanutel tekkis seoses poja K.K. surmaga veel täiendavaid kulusid ning nende hüvitamise kohta on kindlustus vastanud, et nad hüvitavad ainult hauakivi maksumuse (lisatud meilivahetus). Hauakivi hüvitamise nõuet ei ole kannatanud ka esitanud. Kannatanud on esitanud kahju hüvitamise nõuded poja surma põhjustamisest tuleneva kahju summas 37 200 kr hüvitamiseks. K. Tammjärv nimetatud summale vastu vaielnud ei ole. Kui süüdistatav leiab, et kulude kandmise eest vastutab veel keegi, siis on tal võimalik esitada nõue selle isiku vastu. See, et kindlustusel on mingid omad eeskirjad (nt alkoholi hüvitamise piirmäär), siis ei ole need antud kahjuhüvituse puhul olulised. Kannatanul on nimetatud kahju tekkinud ning seega kuulub kahju hüvitamisele, kuna asjade väärtus ei olnud hävimise ajal oluliselt vähenenud ning kahjuhüvitus vastab uute samaväärsete asjade soetamisele. Ei ole põhjendatud väita, et kindlustuse poolt määratud alkoholi piirmäärad on mõistlikud ning tegelikult kulunud alkoholi kogus ei ole mõistlik ning sellel alusel jätta kahju hüvitamata. Samuti ei ole põhjendatud küünalde osas rakendada mõistliku määrana ainult kindlustuse enda eeskirjades toodud leinaperioodi pikkust, kuna võisid kannatanud küünlaid põletada ning peale seda perioodi põletatud küünlad ei ole enam kahju, mida peaks kahju põhjustaja hüvitama. Kui süüdistatava teo tagajärjena ei oleks kannatanute poeg surnud, siis ei oleks kannatanutel üldse vaja olnud toodud kulusid teha ja seega ei saa kindlustusandja enda sisemised eeskirjad olla ka kannatanute poolt kantud kahju/kulude vähendamise aluseks. Kindlustusandja poolt hüvitamata jäänud kahjud/kulud tuleb hüvitada kahju tekitajal ehk siis antud juhul süüdistataval. Seega ei ole apellatsiooni esitaja esitanud mõistlikku selgitust, miks kohus peaks hagiavaldused läbi vaatamata jätma. Kannatanud leiavad, et esinevad erandlikud asjaolud mittevaralise kahju väljamõistmiseks ja maakohtu otsuses on õigesti toodud ka moraalse kahju hüvitamise alused. Surmasaanu K.K. ile 6 mittevaralise kahju hüvitamiseks õigustavate asjaoludena tuleb lugeda tema noorust (ta oli surmasaamise hetkel ainult 19-aastane), head tervist, ta oli just lõpetanud gümnaasiumi, asunud tööle, tal oli palju sõpru. Teda tunnustasid lähikondsed ja ühiskond. Tal oli tüdruksõber, kellega oli kavas luua ühine pere ja saada lapsi. Tema surmapäeval täitus neil tüdruksõbraga aasta koos olemisest ja neil olid sel päeval omad plaanid. K.K. oli oma vanematele hea poeg ja ta ise hindas isamaalisi väärtusi ning pidas perekonda oma elus väga tähtsaks. Ta oli valmis jätkama suguvõsa traditsioone ning võtma vastutust olemaks perekonnapea ja suguvõsa jätkaja. K.K. on surnud alles oma elutee alguses ja mitte kunagi enam ei tee ta midagi. Seega esinevad erandlikud asjaolud mittevaralise hüvitise väljamõistmiseks kas surmasaanule endale (kelle pärijad on tema vanemad O. ja T. K) või lähedastele, kes on tema vanemad O. ja T. K. Apellant viitas VÕS § 140 kahju hüvitamise piiramisele seoses asjaoludega, et süüdistatava sissetulek on 5500 kr kuus, tema ülalpidamisel on üks alaealine laps ja perel on kohustusi 3500 kr. Kannatanud leiavad, et kui tugineda eeltoodud asjaoludele, siis tuleks lisada ka vastavad tõendid. Kui võtta arvesse pere kohustusi, siis tuleks arvesse võtta kogu pere sissetulek ning täpsustada täpsemalt kohustusi ning kohustatud isiku varalist olukorda. Kahju hüvitamise hagi vähendamise aluseks ei saa olla asjaolu, et isik naudib teisi hüvesid või asju ning tasudes nende hüvede või asjade nautimise eest olla vabastatud kahju hüvitamisest. Kuna apellandi väited kahju hüvitamiseks on paljasõnalised, siis tuleb apellandi sellekohased väited jätta tähelepanuta. Kannatanud leiavad, et 185 000 kr ei ole ülemäära suur, arvestades hagiavalduses toodud erandlikke asjaolusid. Kannatanud nõustuvad, et mittevaralise kahju hüvitamisel on summa metoodikat raske välja tuua ja seetõttu on selle otsustamise õigus jäetud kohtu pädevusse. Kui võtta näiteks hetkel kehtiv miinimumpalga summa 4350 kr, s.o 52 200 kr aastas ning eeldada, et K.K. oleks teinud selle töötasuga tööd 45 aastat, siis oleks summaks 2 349 000 kr. Samuti on avaldatud nt Queenslandi tehnoloogiaülikooli professor Paul Fritjersi uurimus, mille kohaselt on välja arvestatud oluliste elusündmuste puhul lisanduva või kaotatava õnne hind. Selle uurimuse kohaselt vähendab armastatud inimese surm õnne kaotust 351 000 naela suuruses, mis teeb üle 6 miljoni eesti krooni. Kannatanud leiavad, et süüdistatava kahetsus ei ole tõeline, kuna süüdistatav ei ole kordagi võtnud ühendust kannatanutega avaldamaks kahetsust või kaastunnet. Kannatanud on seisukohal, et süüdistatava kiirustamine ja hoolimatu suhtumine ilmastikuoludesse ning kaasliiklejatesse, sõites suure veoautoga, millel oli veoseks 20 tonni laadungit, põhjustas nende poja surma. Kannatanute hinnangul määras kohus põhikaristuse ja lisakaristuse liiga leebe, kuid nad loobusid edasi apelleerimisest, kuna protsessi jätkamine oleks olnud liiga piinav. Kannatanute hinnangul on lisakaristuse määramine põhjendatud. Ringkonnakohtu poolt tuvastatud asjaolud ja järeldused Ringkonnakohtus toetasid süüdistatav ja kaitsja apellatsiooni selles toodud motiividel. Prokurör palus apellatsiooni jätta rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus, olles eelnevalt tutvunud kriminaalasja materjalidega, kuulanud ära süüdistatava, kaitsja, kannatanud ja prokuröri, leiab, et apellatsioon on põhjendamatu varalise kahju läbi vaatamata jätmise või siis rahuldamata jätmise nõudes. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus jätta muutmata selle põhiosas esitatud asjaoludel, milliseid ringkonnakohus ei pea vajalikuks üle korrata vastavalt KrMS §-le 342 lg 3 p
2. Küll aga on asjakohased apellatsiooni seisukohad süüdistatavalt mittevaralise kahju väljamõistmise põhjendamatuse osas ning Kaido Tammjärve suhtes KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristuse kohaldamise osas. Nimetatud osas tuleb maakohtu otsus tühistada. 7 Apellatsioonis kaitsja leiab, et kuigi süüdistatav on nõustunud varalise kahju tsiviilhagiga, tuleb sellele vaatamata hinnata nõude põhjendatust. Kaitsja on seisukohal, et kuivõrd menetlejale oli teada, et süüdistatava tsiviilvastutus on kindlustatud ning seetõttu oli menetlejal tsiviilhagi esitamise korral kohustus tunnistada süüdistatava kindlustusandja tsiviilkostjaks. Kindlustusandja Ergo Kindlustuse AS kaasamine menetlusse oleks taganud kahjude kiirema hüvitamise ning andnud võimaluse kohustatud isikule esitada vastuväiteid. Ringkonnakohus apellatsiooni nimetatud seisukohtadega ei nõustu. Tõepoolest, maakohtu istungi protokolli kohaselt on süüdistatav küsimusele, kas ta on nõus kahjud hüvitama, vastanud, et võimalust sellist ei ole, aga peab hüvitama ( kohtuistungi protokolli lk 8). Ringkonnakohus leiab, et antud juhul ei ole süüdistatava vastusest tulenevalt võimalik seda hinnata hagi õigeksvõtmisena TsMS § 440 mõttes, mistõttu peab kohus hindama hagi põhjendatust. Maakohtu otsusest tulenevalt on kohus seda ka teinud ning leidnud, et varaline kahju on tõendatud kuludokumentidega. Maakohus asus seisukohale, et kõik taotletud kulud on põhjendatud ja otseselt seotud liiklusõnnetuses hukkunu matusega (tl 147p). Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohtadega ning neid üle ei korda. Põhjendatuks ei saa pidada kaitsja seisukohta, et menetleja oleks pidanud kaasama asja menetlusse ka kindlustusandja Ergo Kindlustuse AS-i. Millel põhineb apellandi väide, et kindlustusandja kaasamine menetlusse oleks taganud kahjude kiirema hüvitamise ja andnud võimaluse kohustatud isikule esitada vastuväiteid, apellatsioonist ei selgu. Kriminaalasja materjalide kohaselt on kannatanu tõepoolest pöördunud Ergo Kindlustuse AS-i poole 26.01.2009 toimunud liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud varalise kahju ja matusekulude hüvitamiseks. Kindlustusandja on esitatud taotluse osaliselt rahuldanud, tulenevalt liikluskindlustuse seaduse vastavatest sätetest. Mingit keeldu kannatanul esitada täiendavalt kahju hüvitamise nõue otseselt kahju tekitanud isiku (süüdlase) vastu kriminaalmenetluses, ei ole. Antud juhul ongi kannatanu esitanud varalise kahju nõude süüdistatava K. Tammjärve vastu osas, mida kindlustusandja tulenevalt liikluskindlustuse seadusest, ei hüvitanud. Ringkonnakohus leiab, et kindlustusandja mingeid õigusi rikutud ei ole, kindlustusandjal on võimalik tsiviilkohtumenetluses regressikorras kannatanule hüvitatud summad süüdlaselt välja nõuda. Seega on alusetu kaitsja väide, et hagiavaldus tuleks jätta läbi vaatamata, kuna hagi asjaolud ei ole selged ning kaasamata on kõik nõudega seostud isikud. Kaitsja märgib, et kui ringkonnakohus peab võimalikuks lahendada tsiviilhagi sisuliselt, siis tuleks hagiavaldus jätta rahuldamata nõuete osas, mis on rahuldatud juba süüdistatava kindlustusandja poolt, st osas, mille on kindlustusandja väiksemas summas hüvitanud. Kokku summas 7818 krooni. Tegemist on kas hüvitamisele kuulunud esemete väärtuse vähenemisega või siis ei ole olnud matmisega seotud mõistlikud kulutused. Ringkonnakohus kaitsja eeltoodud seisukohaga ei nõustu. Nähtuvalt esitatud hagiavaldusest, on kannatanu esitanud varalise kahju nõude summas 37 200 krooni ning üksikasjalikult ning selgelt arusaadavalt välja toonud summa kujunemise. Samuti nähtub esitatud hagiavaldusest, et kahju osas, mille on Ergo Kindlustuse AS kannatanule hüvitanud, nõuet süüdistatava vastu ei ole esitatud. Ringkonnakohus leiab, et esitatud kahju nõuded on põhjendatud, tõendatud vastavate kuludokumentidega ning on seotud hukkunud matusega ( tl 103125). Vaatamata sellele, et kindlustusandja on osade esemete puhul hüvitanud kannatanule nende väärtuse osaliselt, arvestades nende väärtuse vähenemist, leiab ringkonnakohus, et kannatanul on õigus nõuda süüdlaselt ka ülejäänud, nö hüvitamata kahju osa süüdlaselt. VÕS § 132 reguleerib kahju hüvitamist asja hävimise, kaotsimineku või kahjustamise korral. Antud sättega kaitstakse mitte kahjustatud või hävinud vara väärtust, vaid selle koosseisu säilimist. Seega ei lähtuta VÕS § 132 puhul kahju ulatuse kindlaksmääramisel mitte isiku vara väärtuse vähenemisest, vaid endise olukorra taastamiseks vajalike kulutuste suurusest. Seega on hüvitise väärtuseks suurus, mis on vajalik pärast asja hävimist või kaotsiminekut uue samaväärse asja soetamiseks. Uue samaväärse asja soetamise hind on keskmine turuhind. Eeltoodust tulenevalt on kannatanul õigus nõuda süüdistatavalt K. Tammjärvelt kogu talle tekitatud kahju hüvitamist sellises suuruses, mis on vajalik muuhulgas ka hävinud asjade asemel uue soetamiseks. Ringkonnakohus leiab, et tegemist on kannatanu poolt kantud mõistlikus suuruses kulutustega ning need on süüdistatavalt maakohtu poolt 8 ka põhjendatult välja mõistetud. Mingit alust jätta osa nõudeid, mida apellandi seisukohalt oleks tulnud esitada tsiviilkostjale, läbivaatamiseks tsiviilkohtumenetluse korras, samuti ei ole. Nagu juba eelpool öeldud, on kannatanul õigus esitada kahjunõue otse kahju tekitanud isiku vastu, ning alust väita, et kannatanu oleks kõik nõuded pidanud esitama väidetavale tsiviilkostjale, ei ole. Kaitsja leiab, et mittevaralise kahju hüvitamise hagi tuleks jätta rahuldamata, kuna puuduvad VÕS §-s 134 lg 3 sätestatud alused. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis tooduga, et käesoleval juhul puuduvad mittevaralise kahju nõude hüvitamiseks seaduses ettenähtud erisused. Tuleb märkida, et olulisimaks mittevaralise kahju hüvitamise juhtumiks on VÕS §-s 130 lg 2 sätestatu, mille kohaselt tuleb mittevaralise kahju hüvitamiseks maksta kannatanule alati välja mõistlik rahaline hüvitis, kui kannatanule tekitati kehavigastus või kahjustati tema tervist ning kostja vastutab tekitatud kahju eest. See tähendab, et mittevaralise kahju hüvitamine on isikukahju tekitamise juhtudel ette nähtud piiranguteta. Muudel juhtudel näeb VÕS § 134 ette, et mittevaraline kahju hüvitatakse täiendavaid kriteeriumeid arvestades. VÕS § 134 lg 3 näeb isiku surma põhjustamise korral mittevaralise kahju rahalise hüvitamise nõude ette isiku lähedastele. Selline nõudeõigus on lähedastel nimetatud sätte järgi üksnes erandlike asjaolude esinemisel, mis õigustavad hüvitise maksmist. Käesoleval juhul on kannatanu hagiavalduses mittevaralise kahju hüvitamiseks osundanud tervele reale asjaoludele, mis kannatanu arvates kahju hüvitamist õigustavad ( hukkunu oli 19 aastane terve, ühiskonnas tunnustatud, pereväärtusi hoidev noor mees, kes omas töökohta ning kellel olid selged plaanid tulevikuks, kiirabi kohale jõudes ta veel elas, õnnetuse vältimiseks puudusid tal igasugused võimalused, tl 79-102). Ringkonnakohus on seisukohal, et kannatanute poolt hagiavalduses toodud põhjendused mittevaralise kahju hüvitamiseks ei ole käsitletavad erandlikena VÕS § 134 lg 3 mõttes, kuna need asjaolud kaasnevad sageli, kui on tegemist noore inimese hukkumisega. Eeltoodust tulenevalt, ning võttes aluseks Riigikohtu tsiviilkolleegiumi otsuses nr 3-2-1-19-08 toodud seisukohad mittevaralise kahju hüvitamisest, tuleb maakohtu otsus K. Tammjärvelt 185 000 krooni välja mõistmises kannatanute kasuks, tühistada. Kaitsja vaidlustab veel ka K. Tammjärve suhtes KarS § 50 lg 1 p 1 alusel lisakaristuse kohaldamise. Kaitsja on seisukohal, et maakohtu põhjendus lisakaristuse kohaldamisel ei ole õige. Ringkonnakohus nõustub apellatsioonis märgituga, et käesoleval juhul ei ole lisakaristusemootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine K. Tammjärve suhtes õige ja põhjendatud. Vaieldamatult on mootorsõiduki ohutu liiklemise või käitluseeskirjade rikkumisega seotud süüteo eest süüdlasele õigus kohaldada lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmist kohtu poolt. Sellisel juhul peab kohus igal konkreetsel juhul selle lisakaristuse kohaldamist kaaluma ja põhistama. Maakohus on otsuses märkinud, et kuriteo tagajärjed on rasked kannatanule ja mõjutanud ka süüdistatavat. Vaatamata pikaajalisele juhistaažile on sündmus teda (süüdistatavat) mõjutanud ja tekitanud hirmu. Need asjaolud põhjendavad lisakaristuse vajalikkust ( tl 147). Ringkonnakohus leiab, et eelnimetatud põhjendus ei ole piisav lisakaristuse kohaldamiseks. Oluline on märkida, et lisakaristus (antud juhul mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine) põhineb küll süülisel teol, kuid samas täidab see lisakaristus ka isiku õiguspärasele käitumisele suunamise ja ühiskonna turvalise tagamise ülesannet, mistõttu selle kohaldamisel on oluline tähendus preventiivsetel kaalutlustel. Ära hoidmaks edasiselt süütegude toimepanemist süüdistatava poolt on seega võimalik teatud ajavahemikuks piirata tema õigusi sõiduki juhtimises. Käesoleval juhul on K. Tammjärv süüdi tunnistatud mootorsõiduki juhtimisel liiklusnõuete rikkumises ettevaatamatusest, millega ta põhjustas inimese surma, s.o kuriteos KarS § 423 lg 1 järgi. Kustumata väärteokaristused liiklusrikkumiste eest tal puuduvad. 26-aastase juhistaaži juures on teda vaid ühel korral (2003 aastal) liiklusseaduse alusel karistatud ning sedagi minimaalse karistusmääraga ( tl 63). Seega on K. Tammjärve puhul tegemist isikuga, kes olles pidevalt ja pikaajaliselt liikluses osaleja, on käitunud seadusekuulekalt, ennast ja teisi kaasliiklejaid mitteohustavalt. Liiklusõnnetus toimus 26.01.2009, 9 seega on selle toimumisest möödunud rohkem kui aasta, mille jooksul on K. Tammjärv liikluses käitunud veatult. Ringkonnakohus leiab, et võttes arvesse eelnimetatud asjaolusid, on K. Tammjärve suhtes kohaldatud põhikaristus piisava preventiivse mõjuga ning kuna lisakaristuse kohaldamine seaks raskesse olukorda tema pere, on käesoleval juhul selle kohaldamine ebaotstarbekas. Maarika Kuusk Tiit Lõhmus 10 Mati Kartau