1-09-15407 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 5. oktoober 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-15407 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava,
§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Peale selle tunnistati E. Rats süüdi selles, et tema ähvardas alkoholijoobes olles ajavahemikus 01.01.2009.a kuni 28.02.2009.a, menetlusega kindlakstegemata kuupäeval, XXXXXXXXX XXXXX XXX-XX korteris abikaasa M. R. tervisekahjustuse tekitamisega, mis seisnes selles, et hoidis M. R. näo ees kruvikeerajat, öeldes samal ajal kannatanule, et torkab kruvikeeraja kannatanule kõrisse, millise ähvarduse täideviimist oli M. R. reaalne alus karta, arvestades nendevahelisi halbu suhteid, süüdistatava poolset pidevat alkoholitarvitamist ja agressiivset käitumist. Sellise tegevusega E. Rats, ähvardades tervisekahjustuse tekitamisega isikut, kellel oli reaalne alus karta nimetatud ähvarduste täideviimist,
§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.
E. Rats tunnistati süüdi veel selles, et tema ähvardas alkoholijoobes olles ajavahemikus 20.03.200931.03.2009.a, täpsemalt kindlakstegemata kuupäeval, XXXXXXXXX XXXXX XXX-XX korteris abikaasa M. R. tapmisega, öeldes talle, et isegi kui politsei ta vangi paneb, tapab ta peale vanglast vabanemist ta ikkagi ära, millise ähvarduse täideviimist oli M. R. reaalne alus karta, arvestades 2
(6)nendevahelisi halbu suhteid, süüdistatava poolset pidevat alkoholitarvitamist ja varasemat agressiivset käitumist. Sellise tegevusega E. Rats, ähvardades tapmisega isikut, kellel oli reaalne alus karta nimetatud ähvarduste täideviimist,
§ 120järgi kvalifitseeritava kuriteo.
Peale selle tunnistati E. Rats süüdi selles, et tema üritas alkoholijoobes olles üldohtlikul viisil tappa oma abikaasat M. R., pannes bensiini kasutades 15.04.2009.a õhtul kella 18.40-18.44 paiku XXXXXXX linnas XXXXX XXX majas temale ja abikaasa M. R. kuuluvas korteris number XX tahtlikult põlema koridoris elutoa ukse ja välisukse vahelise piirkonna, teades, et elutoas viibib lukustatud ukse taga tema abikaasa M. R.. Koridorist levis tuli kiiresti elutuppa, kus kannatanu sai põletushaavu ning kust ei olnud kannatanul võimalik ukse kaudu välja pääseda, mistõttu hüppas ta elu päästmiseks aknast välja. Süütamisega tekitas E. Rats M. R. I ja II järgu põletuse ca 12% ulatuses kehapinnast ja III järgu põletuse ca 4% ulatuses kehapinnast turja, selja, tuharate ja jalgade piirkonnas. Tuli levis koridorist ka kööki, kus paiknesid kaks gaasiballooni, mis oleksid tule edasise leviku korral plahvatanud ning kahjustanud ka teiste majaelanike elu ja tervist. Tulekahjus hävinesid kannatanule kuuluvad järgmised esemed: kasukas väärtusega 3000 krooni, 3 paari kingi koguväärtusega 1200 krooni, 2 jopet koguväärtusega 800 krooni, mantel väärtusega 1000 krooni, 4 vaipa koguväärtusega 1000 krooni, 2 külmutuskappi koguväärtusega 5000 krooni, sügavkülmutuskapp väärtusega 4000 krooni, õmblusmasin väärtusega 1000 krooni, väike küpsetusahi väärtusega 250 krooni, mikrolaineahi väärtusega 1000 krooni, diktofon väärtusega 1000 krooni, mobiiltelefon Nokia väärtusega 100 krooni. Kokku tekitati kannatanule kuriteoga varalist kahju 19350 krooni. Sellise tegevusega pani Emil Rats üldohtlikul viisil toime teise inimese tapmise katse, mis on kuriteona kvalifitseeritav KarS § 114 p 2- § 25 lg 2 järgi. Sama tegevusega pani Emil Rats toime asja süütamise, millega põhjustas ohu inimeste elule ja tervisele, so KarS § 404 järgi kvalifitseeritava kuriteo.
- Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni kaitsja, kes leiab, et E. Ratsi süü ei ole kohtumenetluse käigus tõendamist leidnud ja süüdistatav tuleb talle inkrimineeritavates süütegudes õigeks mõista. 3.1 Kaitsja hinnangul ei ole kannatanu M. R. ütlused 19.03.2009.a episoodi osas usaldusväärsed, sest kannatanu kinnitas kohtusaalis, et valetas politseile antud sündmuse kohta. Hiljem muutis oma seisukohta ja kirjutas avalduse politseile. Kuid hiljem veelkord muutis oma arvamust ja soovis oma avalduse tagasi võtta. Sellises olukorras ei saa kannatanu ütlusi käsitleda tõepärastena. Samuti ei ole objektiivselt võimalik kahe isiku rüselus WC-s olukorras, kus kannatanu ja ka süüdistatav on kehaehituselt tüsedusele kalduvad ja füüsiliselt ei mahu kahekesi WC-sse, pealegi veel rüselema. Täielikult puuduvad tõendid süüdistatavale inkrimineeritava väidetavalt 2008 aasta lõpus või
- a alguses toimunud kehalise väärkohtlemise kohta. Põhjendamatult on kohus siinjuures arvestanud ainult kannatanu ütlustega ja ei ole arvestanud süüdistatava ütlustega. 3.2 Asjas puuduvad peale kannatanu paljasõnaliste ütluste igasugused muud tõendid, mis kinnitaksid kannatanu ähvardamist süüdistatava poolt. Kannatanu ja süüdistatav on olnud õnnelikus abielus pea pool sajandit ja kannatanu ei ole selle aja jooksul kordagi pöördunud politsei poole avaldusega või püüdnud lahutada abielu perekonnaseisuasutuse või kohtu kaudu. 3.3 Kaitsja ei saa nõustuda kohtu järeldusega, et süüdistatava süü on tõendatud ka süütamise episoodi osas, mille läbi kavatses süüdistatav kannatanut tappa. Kaitsja juhib tähelepanu asjaolule, et tuletõrjujate saabumisel viibis süüdistatav oma toas ja oli suitsuvingust pooleldi teadvusel, vähemasti ei suutnud süüdistatav selgesti väljenduda. Tuletõrjujad kustutasid tulekahju ja toimetasid sealjuures korterist välja ka süüdistatava. Juhul, kui süüdistatav oleks süüdanud korteri, siis oleks süüdistatav 3
(6)korterist lahkunud. Ei ole usutav, et süüdistatav, olles süüdanud korteri arvas, et tulekahju ei jõua tema tuppa ja ei muutu tema jaoks eluohtlikuks. Seega ei ole usutav, et süüdistatav süütas korteri ja jäi ise põlevasse korterisse. Kui oletada, et süüdistatav süütas korteri, siis pidi süütevedelik põlema plahvatama ja tulekahjustusi oleks pidanud saama ka süüdistatav. Süüdistataval tulekahjustusi ei tuvastatud. Kannatanu ütluste kohaselt plahvatas süütevedelik põlema ja kannatanu sai plahvatusest tulekahjustusi. Süüdistatav kinnitas samuti kohtule, et ta ei süüdanud korterit ja tal puudus ka igasugune soov ning motiiv oma abikaasat tappa. 3.4 Abikaasad olid pea pool sajandit abielus olnud ja süüdistatav, vaatamata abikaasade aegajalt ettetulnud sõnelustele, armastab oma abikaasat. Tülid tekkisid abikaasadel sellest, et kannatanu ei andnud süüdistatavale päevas rohkem raha kui 15.- krooni, kuigi kogu süüdistatava kuusissetulek oli juba kümneid aastaid kannatanu käes. Tülid tekkisid abikaasade vahel ka sellest, et süüdistatav armastas napsu võtta ning ei kasinud ennast kannatanu sõnade kohaselt piisavalt. Eelöeldu aga ei saanud kaitsja arvates olla piisavaks ja usutavaks motiiviks, et süüdata korter soovist tappa oma abikaasa. Küll aga nimetas süüdistatav kohtus, et kannatanul oli juba aastaid abieluväline meessõber, kellel võis olla motiiv lavastada süüdistav võimalikuks süütajaks. Süüdistatav nägi abikaasa meesõbra sõiduautot tulekahju päeval ka kodu juures seismas. Maakohus ei ole nimetatud asjaoludele otsuses mingit tähelepanu osutanud ja ei selgitanud välja nimetatud isiku võimalikku seotust süütamisega. Eelöelduga on kohus rikkunud menetlusnorme ja jätnud asjas välja selgitamata olulisi asjaolusid.
- Ringkonnakohtu istungil süüdistatav ja kaitsja toetasid apellatsiooni ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist ning süüdistatava õigeksmõistmist. Prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISKOHT
- Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks ei ole alust. 5.1 Kohtukolleegium peab esmalt vajalikuks osundada Riigikohtu poolt korduvalt väljendatud seisukohale, mille kohaselt olukorras, kus erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), lasub ringkonnakohtul kohustus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näidata ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-137-03; 3-1-1-16-04; 3-1-1-8906). Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole maakohtu otsuses faktiliste asjaolude ümberhindamist tingivaid vigu. 5.2 Et apellatsioonis vaidlustatakse just maakohtu poolne tõendite hindamine, mida käsitab KrMS § 61, siis kohtukolleegium osundab, et nimetatud seadusesätte sisu ja mõtet on Riigikohus oma lahendites korduvalt selgitanud – KrMS § 61 lg 1 keelab ühtede tõendite eelistamise teistele aprioorselt, neid kogumis hindamata. Kõigi tõendite hindamine kogumis kohtu siseveendumuse alusel KrMS § 61 lg 2 järgi eeldab aga tõendite omavahelist kaalumist, nende usaldusväärsuse hindamist ja vastuolu korral otsustamist, millisele tõendile tugineda. See, kas kohus on pidanud mingit tõendit teisega võrreldes eelistatuks aprioorselt või on jõudnud sellele järeldusele tõendeid kogumis hinnates, on tuvastatav kohtuotsuse põhjenduste alusel (Riigikohtu otsused nr 3-1-1-88-06; 3-1-1-127-06; 3-1-1-4-07). 4
(6)Kohtukolleegium on seisukohal, et vaidlustatud kohtuotsuses kajastatud tõendite analüüs ja selle pinnalt esitatud kohtu põhjendused on loogilised, igakülgsed, objektiivsed ning veenvad, kohtu siseveendumuse kujunemine on otsuse lugejale jälgitav, st maakohus on tõendeid hinnanud nii nagu seda nõuab KrMS § 61 sisu ja mõte. Kohtukolleegium nõustub maakohtu otsuse põhiosa asjaoludega täiel määral ega pea KrMS § 342 lg 3 p 1 alusel nende kordamist vajalikuks. 5.3 Vastuseks apellatsiooni etteheitele, et kohus on süüdistatava E. Ratsi ütlused kõrvale jätnud ja arvestanud vaid kannatanu M. R. ütlustega, märgib kohtukolleegium, et see on küsimus süüdistatava ja kannatanu ütluste usaldusväärsusest. Kohtukolleegium viitab siinjuures Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- septembri 2005.a otsuses nr 3-1-1-77-05 väljendatud seisukohale, et tõendi usaldusväärsus on küsimus sellest, millise kaalu omistab talle tõendi hindaja, kõrvutades ja analüüsides seda koostoimes teiste asjas kogutud tõenditega (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
- aprilli 2005.a otsus väärteoasjas nr 3-1-1-
- Kohtukolleegium on seisukohal, et esimese astme kohus on tõendeid hinnates seda põhimõtet järginud, sest kohtuotsusest nähtub selgesti, millise kaalu ja miks, on kohus ühele või teisele tõendile omistanud. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatav E. Rats on kogu kriminaalmenetluse kestel oma ütlusi pidevalt muutnud ning ütluste muutmise põhjust ta seletada ei ole osanud. Seetõttu kohtukolleegium nõustub apelleeritud kohtuotsuse seisukohaga, et sellises olukorras tuleb tunnistada süüdistatava E. Ratsi ütlused mitteusaldusväärseteks ning tuleb kõrvale jätta. Kannatanu M. R. on seevastu kogu menetluse kestel andnud tema suhtes toime pandud kuritegude asjaolude suhtes samasisulisi ütlusi ning need on kooskõlas teiste tõenditega ning eluliselt usutavad. Maakohtu istungil kinnitas kannatanu E. Rats tõepoolest, et kui politsei tuli seoses KarS § 121 tunnustel alustatud kriminaalasjaga E. Ratsi otsima, siis ta valetas politseile, et E. Ratsi ei ole kodus. Samuti tahtis ta seda kuriteokaebust tagasi võtta, sest tal hakkas E. Ratsist kahju. Maakohus on ka seda asjaolu kohtuotsuses hinnanud ja asunud kohtukolleegiumi hinnangul õigele seisukohale, et kuritegude faktiliste asjaolude suhtes on M. R. andnud kogu aeg samasisulisi ütlusi, mistõttu neid tuleb pidada usaldusväärseks. 5.4 Vastuseks apellatsiooni väitele tualettruumi suuruse kohta märgib kohtukolleegium, et M. R. suhtes vägivalla tarvitamise ajal ei pidanudki süüdistatav ja kannatanu kõrvuti tualettruumis viibima, sest selle uks oli samal ajal lahti ning süüdistatav E. Rats viibis vägivalla tarvitamise ajal M. R. selja taga ja surus tema pead tualettpotti. 5.5 Kohtukolleegium ei pea tõsiseltvõetavaks apellatsiooni väidet, et kannatanu ja süüdistatav on pea pool sajandit õnnelikus abielus elanud. Nimelt asjaolu, et kannatanu M. R. ei ole varem avaldusega politsei poole pöördunud ei tõenda veel seda, et abielu oleks õnnelik olnud. Kannatanu M. R. ja süüdistatava E. Ratsi ütlustest nähtub, et nende abielulised suhted katkesid juba kümme aastat tagasi, mistõttu nad elavad sellest ajast saadik erinevates tubades. 5.6 Kohtukolleegium nõustub apellandiga selles, et ei ole kindlaks tehtud, mis motiivil E. Rats korteri süütas ja M. R. tappa üritas. Seda teab vaid süüdistatav E. Rats ise. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole aga sellel asjaolul E. Ratsi poolt toime pandud kuriteole juriidilise hinnangu andmisel praeguse süüdistuse kujul mingit tähtsust. E. Ratsil ei pidanudki põletushaavu olema, sest tiku võis ta visata mahakallatud bensiinile eemalt. Lisaks sellele tuli tema tuppa ei jõudnudki. 5.7 Apelleeritud kohtuotsuses on analüüsitud faktilist asjaolu, et süüdistatav E. Rats viibis tuletõrjujate korterisse sisenemise ajal oma toas. Kohtukolleegium nõustub kohtuotsuses tooduga, et E. Rats võis loota, et põgeneb viimaks akna kaudu, sest tuletõrjujate korterisse sisenemise ajaks ei olnud tuli tema toani veel jõudnud. Välistada ei saa ka enesetappu. Kuid ka nendel asjaoludel ei ole 5
(6)kuriteo kvalifikatsiooni seisukohast tähtsust, sest kohus on lugenud tõendatuks, et korteri sai süüdata vaid E. Rats. Kohtukolleegium nõustub selle seisukohaga. Seetõttu ei nõustu kohtukolleegium ka selle apellatsiooni etteheitega, et kohus jättis välja selgitamata M. R. meestuttava võimaliku seotuse süütamisega. Kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et apellatsioonis esitatud väited on põhjendamatud ega anna alust seadusliku ja põhjendatud kohtuotsuse tühistamiseks. 6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Pärnu Maakohtu Haapsalu kohtumaja 1. juuni 2010. a otsus E. Ratsi suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Julia Katškovskaja 6
(6)