1-07-5250/29

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. oktoober 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-07-5250 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Ivi Kesküla ja Paavo Randma Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. oktoober 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Rafik Ganbarovi süüdistus KarS § 209 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. juuni 2010.a otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava R. Ganbarovi kaitsja adv Alar Neiland Prokurör Natalja Lebed Süüdistatav Rafik Ganbarov isikukood 36511090276, elukoht XXX XX-XX XXXXXXX, XXXX XXXXXXXXXXXXX XXXXXXX, asukoht teadmata, ei viibi Eestis, varem karistamata. Kaitsja Adv Alar Neiland RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. juuni 2010.a otsus muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Rafik Ganbarov tunnistati Harju Maakohtu 29.06.2010.a otsusega KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi ja karistati 1-aastase vangistusega. Karistusaja alguseks arvati tema kinnipidamise ja kohaldatud tõkendi – vahistamine – aeg. R. Ganbarov tunnistati süüdi selles, et ta varalise kasu saamise eesmärgil tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomisega pani toime kelmuse. 09.03.2006.a võttis R. Ganbarov N. M. laenu summas 25 000 USD (327 925 krooni) tähtajaga kuni 09.04.2006.a. Samas väljastas R. Ganbarov N. M. võlakirja, millega tunnistab laenu võtmist ning millega võimaldab N. M. laenu mittetagastamisel pöörata nõue R. Ganbarovi korteri (Tallinnas XXX XX-XX) vastu. Tegelikkuses ei kuulunud nimetatud korter N. Ganbarovile. Seega puudus R. Ganbarovil kavatsus tagastada N. M. laenatud raha juba enne tehingu sooritamist. R. Ganbarov tekitas seega N. M. kahju 327 925 krooni. APELLATSIOONI SISU Kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega oma kaitsealuse õigeksmõistmist KarS § 209 lg 2 p 2 järgi, alternatiivselt, kui maakohtu otsus jäetakse süüdimõistmise osas muutmata, taotleb kaitsja mõistetud karistuse kergendamist. Apellant leiab, et kohus on ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust, teisalt ei vasta mõistetud karistus kuriteo raskusele ja süüdlase isikule. Apellandi põhjendused on järgmised. Rafik Ganbarovit ennast süüdi ei tunnistanud, eitades raha laenuks saamist ja leides, et isegi laenu korral kuuluks temale ühisvarana osa XXX XX-XX korteromandi väärtusest, mis oleks oluliselt suurem kui laenusumma. Süüdistatav tunneb kannatanut seoses tööga ja oli osalenud koos kannatanuga ühises äritegevuses. Koostöö seisnes selles, et N. M. oli oma firma, Poolast tuli kaup, N. M. pidi vormistama kauba oma firma nimele ja saatma Venemaale. Kui süüdistatav lõpetas koostöö N. M., pöördus kannatanu avaldusega politseisse. Süüdistuse eeldusteks on reaalne laenu andmine-saamine ja selleks kannatanule tegelikest asjaoludest (võla tagasimaksmise maksevõimest) ebaõige kujutluse loomine. Samas asjaolu, et süüdistatav eitab laenu saamist, ei tõenda iseenesest kelmuse toimepanemist. Apellant leiab, et puuduvad tõendid, mis kinnitaksid R.Ganbarovi tahtlust kallutada N. M. laenu andma, selleks kannatanul ebaõige ettekujutuse loomise teel. Küsimus sellest, kelle nimele abikaasadest oli korteriomand registreeritud ei ole omandiõiguse seisukohalt määrava tähtsusega. Kohus on otsuses viidanud tunnistaja M. G. ütlustele, millede põhjal saaks aga teha ainult ühe järelduse, et abikaasad ei olnud ühisvara omavahel ära jaganud, kuid mida saab teha abielusuhete lõppemise järel veel 10 aastat. 2 On loogikavastane, et korteriomandi näol soetatud abikaasade ühisvarast (abielu ajal), ja ühisest varast vabaabielusuhete ajal (ühise tegutsemise leping, seltsingu leping) ei kuuluks osa R.Ganbarovile, milline kataks võimaliku võlanõude 327 925 krooni. Kõnesoleva võlanõudega – Võlakiri (tl 6 ja 7) kinnitas R.Ganbarov tõest asjaolu – kohustuste tagamist oma isikliku varaga. Korteriomandist, mis oli registreeritud ühe abikaasa nimele kuulus osa R.Ganbarovile. Võlakirja alusel tsiviilkohtu otsuse põhjal alustatud täitemenetluses oleks võimalik ühisvara jagamine kohtutäituri avalduse alusel (milles on kostjaks M. G.) ja seeläbi hüvitise saamine laenu eest. Kohus ei ole hinnanud tõendeid selles, et R.Ganbarov kirjutas alla kannatanu poolt koostatud võlakirjale vahetult laenuraha saamisel autos. Seega ei olekski selle lühikese aja vältel võimalik kannatanu kallutamine tehingu tegemiseks süüdistatava poolt. Sündmused, mis järgnesid laenu andmisele-saamisele ei tõenda kannatanu kallutamist tehingu eel. Nii näiteks R.Ganbarov võis lubada vormistada korteri 1 kuu hiljem kannatanu nimele, kui ta aga mingil põhjusel seda lubadust ei täitnud, et saaks seda hinnata kannatanu kallutamisena tehingu sõlmimise eel. Apellant leiab, et kohtu poolt mõistetud karistus – aasta vangistust, ei vasta süüdimõistetu isikule, kes on varem kriminaalkorras karistamata. Ainuüksi fakt, et süüdistatav ei ole kohtusse ilmunud võib küll tekitada kahtlustusi süüdistatava hinnangutes, kuid konkreetsemate mitteilmumise asjaolude teadmatusel tuleks kahtlustused tõlgendada süüdistatava kasuks. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör leidis, et maakohtu otsus on põhjendatud ja seaduslik ning taotles apellatsiooni rahuldamata jätmist. Kaitsja toetas apellatsiooni. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kaitsja ja prokuröri, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks alust ei ole, apellatsioon tuleb jätta rahuldamata. Kaitsja märgib esmalt oma apellatsioonis, et süüdistatav ei ole ennast süüdi tunnistanud, eitades raha laenuks saamist. Samas ei ole sisuliselt raha laenuks saamise fakti vaidlustatud. Kohtukolleegium märgib, et süüdistatava ütlused selles osas on veenvalt kummutamist leidnud kannatanu N. M. ja tunnistaja A. K. ütlustega ning võlakirjaga, millest nähtub, et R. Ganbarov on oma allkirjaga N. M. 25 000 USD saamist kinnitanud. Kelmuse objektiivne koosseis moodustub: 1) pettuslikust teost ( väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus - väärarusaam faktilistest asjaoludest); 2) eksimuse mõjul teostatud varakäsutusest kannatanu poolt, mis reeglina seisneb vara üleminekus kannatanult süüdlasele; 3) varalise kahju tekkimisest kannatanul ning 4) sellele vastava varalise kasu tekkimisest süüdlasel. 3 Maakohus on oma otsuses asunud põhjendatult seisukohale, et pettuslik tegu – väärkujutluse loomine objektiivselt esinevatest asjaoludest, mille tõttu kannatanul tekib eksimus, seisnes täiendava garantii andmises N. M.. R. Ganbarov lubas juhul, kui ta laenatud summat tähtajaks ei tagasta, vormistada tema nimel olev kinnisvara – korter – N. M. nimele. Kannatanu N. M. ütlustest nähtub, et R. Ganbarovi esimese küsimise peale ei olnud ta põhimõtteliselt nõus laenu andma, kuid kui R. Ganbarov tuli hiljem sama jutuga, öeldes, et tal on raha väga vaja ja et on isegi nõus oma korteri panti panema, ta nõustus ning laenu andmisel oli talle tähtis just see, et laen oli tagatud pandiga. Vastasel juhul ta poleks laenu andnud /tl 134-140/. Tegelikkuses aga XXX XX-XX asuv korter R. Ganbarovile ei kuulunud vaid kuulus M. G.. Kohtukolleegium osundab siinjuures Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-98-09 väljendatud seisukohale, mille kohaselt eeldab kelmuse objektiivne koosseis pettust, s.o tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomist, mille tulemusena kannatanu satub eksimusse ja teeb varakäsutuse ning teo toimepanija saab varalist kasu. Tegelikud ehk faktilised asjaolud on objektiivselt tuvastatavad ehk kontrollitavad sündmused, olukorrad või seisundid, mille kohta väär väide esitatakse. Pettuse esemeks olevate asjaolude näol võib tegemist olla isiku aspektist nii väliste (nt maksevõimelisus) kui sisemiste (nt maksmisvalmidus) asjaoludega. Oluline on siiski, et tegemist oleks asjaoludega, mis kujundavad või määravad kannatanu otsust teha varakäsutus, s.o varalise kasu saamise suhtes põhjuslike asjaoludega. Seega tuleb nii süüdistuses kui kohtuotsuses ära näidata, milliste faktiliste asjaolude suhtes tekitati kannatanul ebaõige ettekujutus. Käesoleval juhul, olles R. Ganbarovi poolt viidud eksimusse, nagu kuuluks viimasele kinnisvara, millega laen nii ehk teisiti tagatakse, tegigi N. M. varakäsutuse, mille tulemusel sai R. Ganbarov varalist kasu 25 000 USD näol. Kaitsja rõhuasetus, et võlakiri kirjutati alla vahetult laenuraha saamisel autos ning selle lühikese aja vältel poleks kannatanu kallutamine tehingu tegemiseks võimalik, ei haaku kohtus tuvastatud tehioludega. R. Ganbarov kallutas N. M. laenu andma varem, nagu see tema eelosundatud ütlustest nähtub. N. M. viidi eksimusse enne laenulepingule allakirjutamist toimunud läbirääkimiste käigus. Kohtukolleegiumi hinnangul ei ole apellandi arutlused selle üle, et vaidlusalune korter on eeldatavasti Ganbarovite ühisvara, pool sellest kuuluks R. Ganbarovile ning et ühisvara jagamisel oleks N. M. mingi teoreetiline võimalus enda nõude rahuldamiseks, käesoleval juhul asjassepuutuvad. Fakt on see, et kõne all olev korter R. Ganbarovile ei kuulunud ja seetõttu oli laenu tagamine tühine. Korteri omanikku M. G. ei olnud laenulepingu sõlmimisele kaasatud. Teisalt on tuvastatud, et korter XXX XX-XX oli juba mitmetele laenulepingutele tagatiseks seatud. Tuvastatud tehiolud annavad tunnistust sellest, et R. Ganbarovil puudus juba laenulepingut sõlmides tahe raha tagastamiseks lepingus ettenähtud tingimustel ja tähtajal. Maakohus on R. Ganbarovi põhjendatult KarS § 209 lg 2 p 2 järgi süüdi tunnistanud. R. Ganbarovile mõistetud karistusse puutuvalt märgib kohtukolleegium, et KarS § 209 lg 2 näeb karistusena ette üksnes vangistuse ja seda ühest kuni viie aastani. R. Ganbarovile on seega mõistetud karistus KarS § 209 lg 2 sanktsiooni minimaalses määras. 4 Kohtukolleegium peab vajalikuks märkida, et kohtupraktika kohaselt on kõrgema astme kohtu poolt maakohtus mõistetud karistuse muutmine põhjendatud üksnes juhul, kui kõrgema astme kohus muudab süüdistatava teo kvalifikatsiooni või kui ilmnevad asjaolud viitavad selgelt sellele, et madalama astme kohus pole arvesse võtnud karistust kergendavaid või raskendavaid asjaolusid või valesti tõlgendanud KarS §-s 56 täheldatud karistuse aluseid. Käesolevas süüdistusasjas selliseid mõistetud karistuse tühistamise aluseid ei esine. Teisalt tuleb rõhutada sedagi, et meie karistusõigussüsteemi põhimõtte kohaselt juhul, kui isikule mõistetakse vabadusekaotuslik karistus, siis pööratakse see reegeljuhtumil ka täitmisele. Üksnes erandlikud süüteo toimepanemise asjaolud ja süüdlase isik on aluseks karistuse kandmisest tingimisi vabastamise vaagimiseks (vähemalt ühte neist asjaoludest peab iseloomustama nn märkimisväärne eripära – vt Riigikohtu otsus nr 3-1-1-99-06). Kohtukolleegiumi hinnangul selliseid erandlikke asjaolusid, mis tingiksid R. Ganbarovi karistusest vabastamise, käesolevas süüdistusasjas ei esine. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 29.06.2010.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Ivi Kesküla 5 Paavo Randma