← Eesti

1-09-13760/27

Obsah (9)§ 113§ 114§ 199§ 64§ 65§ 306§ 57§ 16§ 56

1-09-13760 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 22. september 2010. a Tallinn Kriminaalasja number 1-09-13760 Kohtukoosseis Eesistuja Meelika Aava

§ 113

ja

199 lg 1 järgi Aleksei Rjabkovi süüdistuses

§ 114p 4 järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 3.

märtsi

  1. a otsus üldmenetluses Apellatsiooni esitaja Süüdistatav Aleksei Rjabkov ja Valeri Kornatšjovi kaitsja Argo Küünemäe Prokurör Rita Siniväli Süüdistatavad Valeri Kornatšjov 37307090308 elukoht puudub, ei tööta, varem 3 korda kriminaalkorras karistatud, viimati 11.08.
  2. a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 107 lg 2 p 1 järgi 5 aasta vangistusega, kinni peetud 13.03.
  3. a Aleksei Rjabkov 36412290017 elukoht puudub, ei tööta, varem karistatud 26.11.
  4. a Tallinna Linnakohtu poolt KrK § 207 lg 1, § 181, § 180, § 141 lg 2 p 1, § 101 p 1,3,4,8 järgi 15 aasta vangistusega, 03.04.
  5. a vabanes tingimisi enne tähtaega, kandmata karistus 3 aastat 4 päeva, kinni peetud 13.03.
  6. a 1

(6)Kaitsja Vandeadvokaat Jelena Benevalenskaja ja advokaat Argo Küünemäe RESOLUTSIOON Harju Maakohtu
  1. märtsi
  2. a otsus Valeri Kornatšjovi ja Aleksei Rjabkovi suhtes jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Edasikaebe kord Kohtuotsus tehakse teatavaks
  3. septembril
  4. a kriminaalkolleegiumi kantselei kaudu. Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistatav võib esitada kassatsiooni üksnes advokaadist kaitsja vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Harju Maakohtu
  6. märtsi
  7. a otsusega üldmenetluses tunnistati V. Kornatšjov süüdi ja karistati

§ 113

järgi 8 aasta vangistusega ja

§ 199

lg 1 järgi 3 kuu vangistusega.

§ 64

lg 1 alusel loeti kergem karistus kaetuks raskemaga ja liitkaristuseks mõisteti 8 aastat vangistust. A. Rjabkov tunnistati süüdi

§ 114

p 4 järgi ja talle mõisteti karistuseks 10 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust Tallinna Linnakohtu 26.

novembri

  1. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so 3 aasta 4 päeva võrra ja liitkaristuseks mõisteti 13 aastat 4 päeva vangistust.
  2. V. Kornatšjov mõisteti süüdi

§ 113ja A.

Rjabkov

§ 114p 4 järgi selles, et nad ajavahemikul 11.

jaanuar kuni

  1. veebruar
  2. a Tallinnas XXXXXX XXX XX-XX asuvas korteris alkoholijoobes tekkinud tülis peksid käte ning jalgadega S. G. vastu keha ja pead, tekitades kannatanule eluohtlikud kehavigastused, mille tagajärjel tekkis äge sisemine verejooks ning kujunes välja traumaatiline šokk, mille tagajärjel S. G. suri sündmuskohal. Mõni päev pärast tapmist A. Rjabkov tükeldas S. G. surnukeha ja koos V. Kornatšjoviga vedasid tükeldatud kehaosad Harku järve jääle ja katsid linaga, et varjata toimepandud kuritegu. Kuna A. Rjabkov on varem tapmise toime pannud, siis mõistis kohus ta süüdi

§ 114p 4 järgi kui isiku, kes pani tapmise toime teist korda.

V. Kornatšjov mõisteti süüdi veel

§ 199lg 1 järgi selles, et pärast S.

Gi tapmist varastas ta korterist 4 kullast hambakrooni maksumusega mitte vähem kui 2000 krooni. 3. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid süüdistatav A. Rjabkov ja süüdistatava V. Kornatšjovi kaitsja A. Küünemäe. Apellantide taotlused ja põhiväited on järgmised. 3.1 Süüdistatav A. Rjabkov taotleb kohtuotsuse tühistamist enda süüditunnistamises

§ 114

p 4 järgi ja enda süüditunnistamist kuriteo varjamises

§ 306lg 1 järgi.

Apellatsiooni motiivide kohaselt ei ole tema S. G. suhtes vägivalda tarvitanud. Tüli tekkis V. Kornatšjovi ja S. G. vahel seetõttu, et viimane püüdis naistele ligi tikkuda. Algul püüdis A. Rjabkov tülitsejaid lahutada, kuid kuna tüli põhjus teda ei puudutanud, siis rohkem ta sellesse ei sekkunud. Pärast kakluse lõppemist aitas ta V. Kornatšjovil S. G. koridori tassida. Verd ega peksmise jälgi ta S. G. kehal ei näinud. V. Kornatšjov käis aeg-ajalt S. G. olukorda kontrollimas ning ta kuulis just V. Kornatšjovi käest, et S. G. on surnud. A. Rjabkov tunnistab, et ta tegi V. Kornatšjovile ettepaneku 2

(6)laip tükeldada ja ära peita. Ta ei soovinud, et V. Kornatšjovil tuleks politseis pahandusi, sest nad olid koos karistust kandnud. Ta oli ka ise laiba peitmisest huvitatud, sest tal oli kandmata osa eelmise tapmise eest mõistetud karistusest. Kuna ta on töötanud surnukuuris, siis oskab ta noaga surnukeha tükeldada. Kirvest ta selle tegevuse juures ei kasutanud ega vajanud. Kohus ei oleks pidanud tunnistajate ütlustega arvestama, sest tegemist on alkohoolikutega, kes on kaotanud orienteerumisvõime. Lisaks sellele elasid tunnistajad korteris samal ajal, kui selle rõdul oli S. G. laip. Nad võisid laipa näha ja nüüd kardavad seda tunnistada, et mitte ise uurimise alla sattuda. A. Rjabkov kinnitab, et tal ei olnud S. G. tapmiseks mingit põhjust. 3.2 Süüdistatava V. Kornatšjovi kaitsja taotleb kohtuotsuse tühistamist karistuse mõistmise osas ja V. Kornatšjovile kergema karistuse mõistmist. Apellatsiooni motiivide kohaselt viis kannatanu S. G. oma õigusvastase käitumisega ise selleni, et V. Kornatšjov ärritus ja lõi teda paar korda käega ja jalaga. Nimelt oli S. G. V. Kornatšjovi elukaaslast V. S. solvanud ja tema suhtes füüsilist vägivalda tarvitanud. V. Kornatšjov on oma tegu puhtsüdamlikult kahetsenud. Ta on oma teo koheselt üles tunnistanud ning teinud igakülgset koostööd politseiga ja osutanud igakülgset kaasabi süüteo avastamisele ning menetlemisele, mis moodustavad

§ 57lg 1 p-s 3 loetletud karistust kergendavate asjaolude kogumi.

Karistust raskendavad asjaolud puuduvad.

  1. Ringkonnakohtu istungil süüdistatavad ja kaitsjad toetasid esitatud apellatsioone ja taotlesid kohtuotsuse tühistamist, prokurör taotles jätta kohtuotsus muutmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT
  2. Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalidega ja kuulanud ära menetlusosaliste arvamused leiab, et kohtuotsuse tühistamiseks puudub alus, kuna see on seaduslik ja põhjendatud. 5.
  3. Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-85-00 märkinud, et kohtuniku poolne kuriteo faktiliste asjaolude tuvastatust näitav motiveerimine peab olema selline, et kohtuniku siseveendumuse kujunemine oleks kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtukolleegium on seisukohal, et kohus on hinnanud kooskõlas KrMS §-s 61 lg-s 2 sätestatuga tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. Kohtuniku siseveendumuse kujunemine on kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohus on põhjendanud, miks ta süüdistatavad V. Kornatšjovi ja A. Rjabkovi neile esitatud süüdistuses süüdi tunnistab ja selliselt karistab. Lisaks sellele on Riigikohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 3-1-1-17-03 väljendanud seisukohta, et kriminaalmenetluses lasub tõendite esmase hindamise kohustus esimese astme kohtul. Riigikohtu praktikas on ringkonnakohtu tõendite hindamist puudutavate volituste osas asutud seisukohale, et ringkonnakohtul on õigus esimese astme kohtu poolt kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta vaid siis, kui selleks on veenvad põhjused. A. Rjabkovi apellatsioonis korratakse süüdistatava poolt esimese astme kohtuistungil esitatud väiteid tema süü puudumise kohta, mistõttu ringkonnakohtu ees ei tõstatata mingeid uusi õiguslikke argumente. Varem korduvalt tõstatatud ja apellatsioonis uuesti esitatud väidetele on esimese astme kohtuotsuses piisava põhjalikkusega juba vastatud. Kohtukolleegium leiab, et nii esitatud apellatsiooni väidete kui maakohtu otsuses sisalduva tõendite analüüsi pinnalt ei ole võimalik leida veenvaid argumente esimese astme süüdimõistva kohtuotsuse aluseks olevate tõendite ümberhindamiseks. Samuti on kohus piisava põhjalikkusega motiveerinud süüdistatavatele mõistetud karistusi. Seetõttu kohtukolleegium, nõustudes esimese astme kohtuotsuse motiivide ja seisukohtadega, ei pea KrMS § 342 lg 3 p-s 1 sätestatud õigust kasutades nende kordamist vajalikuks. 5.2 Vastuseks A. Rjabkovi apellatsiooni väitele tunnistajate ütluste mitteusaldusvääruse kohta märgib kohtukolleegium järgmist. 3

(6)Riigikohtu kriminaalkolleegium on otsuses nr 3-1-1-3-07 märkinud, et kui on tegemist diametraalselt lahknevate erinevustega kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses antud ütlustes ning kui isik ei suuda mõistusepäraselt ning kohtule arusaadavalt selgitada erineval ajaperioodil antud ütluste erisuse põhjust, tuleb nimetatud tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta. Kui aga isik suudab kohtule usutavalt ja arusaadavalt selgitada, miks on ta erineval ajaperioodil andnud erinevaid ütlusi, saab usaldusväärseks lugeda üksnes kohtus, mitte aga kohtueelses menetluses antud ütlused (vt ka RKKKo nr 3-1-1-113-06 ja nr 3-1-1-1-07). Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et kuna tunnistaja T. D. on andnud kohtueelsel uurimisel ja kohtus erinevaid ütlusi, mille lahknemise põhjust ta selgitada ei osanud, siis on kohus tema ütlused kui mitteusaldusväärsed kohtukolleegiumi veendumuse kohaselt põhjendatult kõrvale jätnud. Maakohtus üle kuulatud tunnistajad V. S. ja V. G. peksmist pealt ei näinud ega osanud selle kohta ütlusi anda. Seetõttu ei ole kohus A. Rjabkovi süü tõendamisel tunnistajate T. D., V. S. ja V. G. ütlustega arvestanud. Seega ei ole asjakohased A. Rjabkovi apellatsiooni väited selle kohta, et kohus ei oleks pidanud eelpoolnimetatud tunnistajate ütlustega arvestama, sest nad on elus orienteerumisvõime kaotanud alkohoolikud ja võivad anda ise uurimise alla sattumise hirmus valeütlusi. Apelleeritud kohtuotsusest nähtub, et kohus on A. Rjabkovi süüditunnistamisel tõendina arvesse võtnud põhjendatult tunnistaja L. T. ütlused, sest ta on kohtueelsel uurimisel ja kohtus andnud samasisulisi ütlusi peksmise asjaolude kohta ning tema ütlused on kooskõlas süüdistatava V. Kornatšjovi ütlustega ning surnu kohtuarstliku ekspertiisi aktiga. Tunnistaja L. T. möönab, et ta oli küll alkoholijoobes, kuid mäletab, et S. G. peksid mõlemad süüdistatavad, so V. Kornatšjov ja A. Rjabkov. Ta ei näinud, kumb neist peksmist alustas, kuid peksmist jätkasid mõlemad süüdistatavad. Algul suutis S. G. püsti seista, hiljem aga vajus põrandale ning mõlemad süüdistatavad jätkasid tema peksmist. Mõlemad süüdistatavad tassisid hiljem S. G. köögist välja. Tunnistaja L. T. on maakohtus prokuröri küsimustele vastates kinnitanud, et ta ei karda ütlusi anda, sest tema ei ole korteriperemehe suhtes vägivalda tarvitanud ega korterist midagi varastanud. Tunnistaja L. T. ütlused on kooskõlas süüdistatava V. Kornatšjovi poolt korduvalt antud ütlustega, mille kohaselt peksid kannatanu S. G. mõlemad süüdistatavad. V. Kornatšjovi ütlustest nähtub, et esmalt lõi A. Rjabkov kannatanu S. G. käega näkku, mistõttu hakkas ninast verd jooksma. Pärast seda lõi V. Kornatšjov samuti käega kannatanule näkku. A. Rjabkov hoidis kannatanut käega ümber kõri kinni ning V. Kornatšjov lõi teda jalaga 3-4 korda paremale poole rindkeresse. A. Rjabkov jätkas maaslamava kannatanu peksmist rusikate ja jalgadega. Kannatanu jäi maha lamama. V. Kornatšjov ja A. Rjabkov jätkasid alkoholi tarvitamist. Hiljem viisid nad läbipekstud kannatanu teise tuppa, et ta ei segaks liikumist. Surnu ekspertiisiakti kohaselt oli tekitatud S. G. hulgaliselt eluohtlikke vigastusi kõhuõõnes, lisaks sellele murtud 9 roiet, mille tüsistusena tekkis äge verekaotus sisemisest verejooksust (nn verikõht) ning kujunes välja traumaatiline šokk. Eksperdi arvamuse kohaselt on need vigastused eluohtlikud ja võivad olla tekitatud korduvatest jõulistest löökidest kõvade tömpide piiratud pinnaga esemetega, sealhulgas saabastatud jalaga. Seega on surnu ekspertiisiaktis antud eksperdi arvamus kooskõlas süüdistatava V. Kornatšjovi ja tunnistaja L. T. ütlustega kannatanu S. G. peksmise asjaolude kohta. Eeltoodut arvesse võttes ei nõustu kohtukolleegium A. Rjabkovi apellatsiooni väitega, et ta ei ole S. G. peksnud. Kuna A. Rjabkov on juba varem toime pannud tapmise ja tapmiskatse ning uue tapmise pani ta toime katseajal, siis oli kohtukolleegiumi hinnangul A. Rjabkovil põhjendatud alus karta, et kohus võib talle seekord mõista väga pikaajalise või isegi eluaegse vangistuse, mistõttu ta on valinud oma kaitsepositsiooniks S. G. mõrva täieliku eitamise. Kuid kohtukolleegium rõhutab, et kaitsetaktika valimise viis on süüdistatava õigus ega saa talle olla etteheidetav. 5.3 Maakohus on oma otsuses põhjendanud põhjusliku seose olemasolu süüdistatavate poolt kannatanule tekitatud eluohtlike kehavigastuste ja surma saabumise vahel. Kohus märkis, et pekstes rusikate ja jalgadega valimatult keha erinevatesse piirkondadesse, sealhulgas elutähtsatesse osadesse, 4
(6)peab tavalise elukogemusega isik võimalikuks, et tema käitumine võib kaasa tuua kõige raskema tagajärje ja möönab surma saabumise võimalikkust. Kohus leidis, et süüdistatavad pidasid võimalikuks S. G. surma saabumist peksmise tagajärjel ja kuigi nad otseselt surma ei soovinud, möönsid nad seda. Seega panid nad tapmise toime kaudse tahtlusega. Kohtukolleegium nõustub kohtu poolt teo subjektiivsele koosseisule antud hinnanguga ja osundab siinjuures veel Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-128-06 väljendatud seisukohale, et enamasti on subjektiivse külje avamisel abipakkuvaks kriteeriumiks objektiivsed ehk siis välised tehiolud. See tähendab, et olukorras, kus isikule on tekitatud selline tervisekahjustus, mis võib kausaalahela katkematu kulgemise korral suure tõenäosusega vahetult kaasa tuua inimese surma, saab juba ainuüksi välise teopildi alusel rääkida vahetust inimelu ohustamisest tapmiskoosseisu mõttes. Välisele teopildile saab tapmiskoosseisu tuvastamisel tugineda iseäranis siis, kui toimepanija tegu ei ole ühekordne, vaid koosneb mitmest isiku elu ohustavast teost ning siis, kui toimepanija tegu iseloomustab ühekordse toimimisviisi äärmuslik ohtlikkus. Kohtupraktika on jaatanud kaudset tahtlust tapmiseks välise teopildi alusel ennekõike olukorras, kus süüteokoosseisus kirjeldatud tagajärg (surm) on (kolmandate isikute päästvate toimingute puudumisel, nt arstiabi) peaaegu lahutamatus ajalises ning ka ruumilises seoses elule ohtlikuna hinnatava teo toimepanemisega (teo ja tagajärje vaheline äärmiselt tihe ajalis-ruumiline seos). Ennekõike nimetatud asjaolu annab kinnitust, et vägivalda rakendati sedavõrd intensiivselt ja ulatuslikult ning samal ajal ka keskmisele isikule arusaadavalt selgelt, et selles võib ühtlasi näha tagajärje (surma) saabumise möönmist

§ 16lg 4 mõttes.

Ehk teisisõnu – vägivalla rakendamisele järgneva kausaalahela kulg (sündmuste edasine käik surma saabumise näol) peab keskmise elukogemusega inimesele olema arusaadav ja sisuliselt ka ettenähtav, prognoositav. Tegemaks süüdimõistvat kohtuotsust

§ 113

või § 114 järgi, peaks seega tõdema, et süüdistatav otsustas kannatanu võimaliku tekkinud tüli käigus surnuks peksta, so rakendas vägivalda sellise intensiivsusega, et pidas võimalikuks surma saabumist ning ka kiitis selle kui võimaliku tagajärje sisimas heaks. Käesoleva kriminaalasja materjalidest nähtub, et süüdistatavad V. Kornatšjov ja A. Rjabkov peksid kannatanut pika aja jooksul rusikate ja jalgadega valimatult elutähtsatesse organitesse, so pähe ja rindkeresse. Süüdistatavatel olid jalas saapad ning peksmine jätkus jõuliste jalahoopidega pähe ja rindkeresse ka pärast seda, kui kannatanu S. G. maha kukkus. Kannatanut peksti ka pärast seda, kui ta oli kaotanud teadvuse. Kannatanule tekitatud vigastused olid nii tõsised, et tekitasid sisemise verejooksu ja sellest põhjustatud traumaatilise šoki, mille tagajärjel kannatanu peagi suri. Kannatanule abi ei osutatud, vaid jäeti põrandale teadvusetult lebama ja jätkati samas alkoholi tarvitamist. Kannatanu tassiti hiljem teise tuppa vaid seetõttu, et põrandal olles segas ta köögis liikumist. Seetõttu kohtukolleegium leiab üksmeelselt, et käesoleval juhul saab juba ainuüksi välimise teopildi hindamise tulemusel asuda vastuvaidlematule seisukohale, et süüdistatavad panid kannatanu S. G. peksmise toime samaaegselt esinenud tapmistahtlusega. 5.4

§ 56lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü.

See tähendab, et isik peab ennekõike vastutama toimepandud teo eest. Karistuse mõistmisel arvestab kohus eelkõige süüdistatava süü suurust, ning alles seejärel kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. Kohtukolleegium rõhutab, et kuigi karistusseadustik on loobunud süüdlase isiku arvestamisest karistuse mõistmisel iseseisva alusena, sisaldub

§-s 56 ka süüdlase isikuline näitaja eripreventiivse prognoosi näol – kohus arvestab karistuse kohaldamisel võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest.

§ 113sanktsioon näeb karistusena ette kuue- kuni viieteistaastase vangistuse.

V. Kornatšjovile mõisteti karistuseks kaheksa aastat vangistust, seega tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. Karistuse mõistmise alla sanktsiooni keskmist määra võimaldas asjaolu, et maakohus võttis karistust 5

(6)kergendava asjaoluna arvesse V. Kornatšjovi puhtsüdamliku kahetsuse ning karistust raskendavate asjaolude puudumise, aga samuti asjaolu, et tapmine pandi toime kaudse tahtlusega. Ka apellatsioonikohtu istungil tunnistas V. Kornatšjov end S. G. surnukspeksmises süüdi ja kahetses, taotledes vaid kergema karistuse mõistmist. Kohtukolleegium nõustub maakohtu seisukohaga, et kannatanu ebasünnis käitumine ei olnud tema suhtes tarvitatud vägivalla põhjuseks, sest vahetult enne peksmist kannatanu S. G. kellegi suhtes ei vägivallatsenud, vaid tarvitati ühiselt alkoholi. Apellatsioonist ei nähtu, et Harju Maakohus oleks V. Kornatšjovile karistuse mõistmisel ebaõigesti kohaldanud materiaalõigust või rikkunud oluliselt kriminaalmenetluse seadust. Esimese astme kohus on V. Kornatšjovi puhtsüdamlikku kahetsust karistust kergendava asjaoluna juba arvesse võtnud, mistõttu selle teistkordne arvestamine ei oleks kooskõlas seadusega. Ringkonnakohus ei tuvastanud asjaolusid, mis võimaldaksid mõista V. Kornatšjovile kergema karistuse, kui seda tegi esimese astme kohus.

§ 114

sanktsioon näeb karistusena ette kaheksa- kuni kahekümneaastase või eluaegse vangistuse. A. Rjabkovile mõisteti karistuseks kümme aastat vangistust, seega samuti tunduvalt alla sanktsiooni keskmist määra. A. Rjabkovi puhul kohus karistust kergendavaid asjaolusid ei tuvastanud. Küll aga võttis kohus A. Rjabkovile karistuse mõistmisel arvesse seda, et lisaks peksmisele ta ka tükeldas laiba, et toimepandud kuritegu varjata. Tallinna Linnakohtu

  1. novembri
  2. a otsusega oli A. Rjabkovi karistatud lisaks muudele kuritegudele ka ühe inimese tapmise ja teise inimese tapmiskatse eest.
  3. aprillil
  4. a vabastati A. Rjabkov karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega 3 aastat 4 päeva. A. Rjabkovi katseaeg pidi lõppema
  5. aprillil
  6. a. Pärast vanglast vabanemist ta tööle ei asunud, vaid hakkas tarvitama alkoholi ja toime panema väärtegusid, millede eest määratud rahatrahvid on tal tasumata. Uue kuriteo, so S. G. tapmise pani A. Rjabkov toime
  7. alguses, so katseajal. Nimetatud asjaolud osundavad sellele, et varasemad karistused ei ole omanud süüdistatavale mõju positiivse eripreventsiooni tähenduses, so ei ole suutnud suunata teda kuritegude toimepanemisest hoiduma. Seetõttu on kohus A. Rjabkovile karistust mõistes kohaldanud põhjendatult

§ 65

lg 2 sätteid ning suurendanud mõistetud kümneaastast vangistust eelmise kohtuotsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, so kolme aasta nelja päeva võrra ja mõistis liitkaristuseks kolmteist aastat neli päeva vangistust. Kohtukolleegium on seisukohal, et A. Rjabkovile on kohus mõistnud karistuse kooskõlas

§-s 56 sätetega, mistõttu selle karistuse kergendamiseks puudub alus.

  1. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p-st 1 on kohtukolleegium seisukohal, et Harju Maakohtu
  2. märtsi
  3. a otsus V. Kornatšjovi ja A. Rõbkovi suhtes tuleb jätta muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Meelika Aava Ivi Kesküla Urmas Reinola 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.