1-10-3559/22

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht

1. november 2010.a Tallinn Kriminaalasja number 1-10-3559 Kohtukoosseis Eesistuja Malle Preimer, liikmed Meelika Aava ja Sten Lind Kohtuistungi sekretär Tõlk Tatjana Derkatš Irina Leetberg Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. november 2010.a, avalik kohtuistung, Tallinn Kriminaalasi Olga Tõmoštšuk’i süüdistus KarS § 118 p 1 järgi lühimenetluses. Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu
3. juuni 2010.a otsus Apellatsiooni esitaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Toomas Tomberg Prokurör Toomas Tomberg Süüdistatav Olga Tõmoštšuk isikukood 48102080222, elukoht XXXXX X-XX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXX, töötab XXXXXXXXX S., varem karistamata. Kaitsja Adv Argo Küünemäe RESOLUTSIOON Jätta Harju Maakohtu
4. juuni 2010.a otsus Olga Tõmoštšuki õigeksmõistmises KarS § 118 p 1 järgi muutmata. Apellatsioon jätta rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib 30 päeva jooksul esitada kassatsiooni Riigikohtule. Kassatsiooni esitamise soovist tuleb ringkonnakohtule kirjalikult teatada 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kantselei kaudu teatavaks tegemisest. Kassatsioon tuleb esitada kirjalikult ringkonnakohtu kaudu 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik ringkonnakohtu otsusega tutvuda. Süüdistatav võib kassatsiooni esitada üksnes advokaadist kaitsja või advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 02.06.2010.a. otsusega mõistis Harju Maakohus Olga Tõmoštšuki KarS § 118 p 1 järgi õigeks. O. Tõmoštšukile oli süüdistus esitatud selles, et ta 30.12.2009.a kella 01.15 paiku Tallinnas, XXXXX X-XX korteris lõi V. L. noaga ühe korra kubeme piirkonda vasakul, tekitades sellega kannatanule rasked, elule ohu põhjustanud tervisekahjustused. Maakohus tuvastas, et O. Tõmoštšuk tegutses hädakaitseseisundis, sest tõrjus vahetut õigusvastast rünnet, ta haaras hirmust vägivallatseja ees enda kaitseks esimese ettejuhtuva eseme, milleks oli tema selja taga valamu ääres asunud nuga. Sihtimata tehtud liigutust või lööki tehes tegutses O. Tõmoštšuk kaitsetahtlusega, mis maakohtu hinnangul ei ületanud hädakaitse piire. Vallandunud hirmu seisundis, kus ründaja seisis käeulatuses, puudus tal võimalus kaalutleda või otsustada, millist teist vahendit otsida ründe tõrjumiseks või selle täielikuks lõpetamiseks. Maakohus leidis, et O. Tõmoštšuk hädakaitsepiire ei ületanud. APELLATSIOONUI SISU Prokurör taotleb maakohtu otsuse tühistamist ja uue otsusega Olga Tõmoštšuki KarS § 118 p 1 järgi süüditunnistamist, karistamist 4-aastase vangistusega, mida KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra vähendada ning KarS § 73 kohaldamist 3-aastase katseajaga. Prokurör nõustub maakohtuga selles, et O. Tõmoštšuk tegutses hädakaitseseisundis, kuid leiab vastupidiselt maakohtu poolt sedastatuga, et süüdistatav ületas hädakaitse piire. Apellant viitab, et uuritud tõenditest (süüdistatava ja kannatanu ütlused) nähtuvalt olid mõlemad tarbinud alkoholi, nende vahel tekkis tüli, mille käigus V. L. püüdis paar korda O. Tõmoštšuki lahtise käe ja rusikaga lüüa, löökidest tabas vaid üks riivamisi. O. Tõmoštšuk haaras seepeale esimese ettejuhtuva noa ja lõi sellega V. L. kõhtu, põhjustades eluohtlikud tervisekahjustused. Vahetu õigusvastane rünne oli oma iseloomult kerge, ohus oli üksnes O. Tõmoštšuki tervis, mitte aga elu, nagu kohus väidab, kannatanu ei kasutanud mingeid relvana kasutatavaid esemeid. Varasemate analoogiliste rünnete kohta puuduvad igasugused tõendid, kuivõrd O. Tõmoštšuk arsti poole varem ei pöördunud, võib eeldada, et rünnete olemasolul olid need kerge iseloomuga. Asja tehioludest tuleneb siiski, et V. L. rünne ei olnud äärmuslikult ohtlik, tema tegevust õigustamata võiks öelda, et ta ei soovinud elukaaslast tappa ega tekitada talle raskeid tervisekahjustusi. Seetõttu ei ole õige kohtu seisukoht, et O. Tõmoštšuk ei ületanud hädakaitse piire ja tema tegu ei ole õigusvastane. Prokuröri hinnangul O. Tõmoštšuki poolt kasutatud vahend ei vastanud ilmselt ründe ohtlikkusele, sellise vahendi kasutamine tõi kaasa ka liigse kahju. Olga Tõmoštšuk haaras ülalkirjeldatud vägivalla lõpetamiseks noa ja lõi sellega sihtimata V. L. suunas, mööndes igasuguse, sh eluohtliku ehk raske tervisekahjustuse tekitamist. Noalöögi 2 eesmärk oli V. L. poolse ründe lõpetamine. Seega tegutses O. Tõmoštšuk lõiketorkevahendiga elutähtsate organite piirkonda lüües otsese tahtlusega. Ründe tõrjumiseks kasutatud vahend ei olnud ka säästvaim. O. Tõmoštšukil oli võimalus ohu tekkides korterist lahkuda, toimus ju tüli välisukse juures. Ka pole O. Tõmoštšuk varem kordagi politsei poole pöördunud, et lõpetada edasine vägivald. Noa asemel võinuks ta haarata sealsamas olnud tassi või kausi, mille eluohtlikkus pole nii ilmne. Prokurör on seisukohal, et olukorras, kus puudub oht elule, ei ole õigustatud elule ohtu tekitavate kaitsevahendite kasutamine. Käesoleval juhul on maakohus kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kuivõrd kannatanu ja süüdistatav on leppinud, O. Tõmaoštšuki ei ole varem karistatud, ta kahetseb ning hoidis ka ära kahjulikumad tagajärjed, kutsudes koheselt kiirabi ning et ta tegutses hädakaitseseisundis, tuleks talle mõista karistus miinimummääras ja jätta see tingimisi kohaldamata. MENETLUS RINGKONNAKOHTUS Prokurör toetas esitatud apellatsiooni, taotles maakohtu otsuse tühistamist ja O. Tõmoštšuki süüditunnistamist KarS § 118 lg 1 järgi. Süüdistatava kaitsja leidis, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning taotles apellatsiooni rahuldamata jätmist. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud süüdistusasja materjalide ja apellatsiooniga, kuulanud ära kohtumenetluse pooled, leiab, et maakohtu otsuse tühistamiseks apellatsioon alust ei anna. Apellatsiooni põhjendused ei ole kooskõlas Riigikohtu praktikaga, mis on selgelt väljendatud väga mitmetes Riigikohtu lahendites. O. Tõmoštšuki süüdistusasjas on maakohus hädakaitseseisundi tuvastanud ja seda pole ka apellatsioonis vaidlustatud. Seega, olles hädakaitseseisundis, oli O. Tõmoštšukil õigus kaitsetegevuseks. Kaitsetegevus määratletakse KarS § 28 lg-s 1 sõnadega „.. kahjustades ründaja õigushüvesid, ületamata seejuures hädakaitse piiri“. Hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-17-04). Siinkohal vajab rõhutamist, et õigus hädakaitsele ei sõltu võimalusest põgeneda või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole. Selline põhimõte sisaldub KarS § 28 lg-3, milles on sätestatud, et võimalus vältida rünnet või pöörduda abi saamiseks teise isiku poole ei välista õigust hädakaitsele. Seega on apellandi seisukoht, mille kohaselt võinuks O. Tõmoštšuk ohu ilmnedes korterist lahkuda, ekslik. Tuvastamaks kaitse sobivust, osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-17-04 antud selgitustele: hädakaitsetegevuse eesmärgiks on ründe tõrjumine, kusjuures selle käigus võib kaitsja kahjustada ründaja õigushüve. Ründe tõrjumise õiguse all tuleb mõista mitte pelgalt ründe tagasilöömise, vaid selle täieliku lõpetamise õigust. Seejuures peavad kaitsja poolt kaitsetegevuseks kasutatavad vahendid olema sobivad. Need peavad vastama ründe ohtlikkusele ja ei tohi olla ründe ohtlikkusele ilmselt mittevastavad ründajale kahjulikus suunas. Kaitsevahend on sobilik, kui see tõrjub ründe lõplikult, lõpetab selle täielikult ja 3 otsekohe, ilma et kaitsja õigushüved ohtu jääksid või satuksid edaspidi ohtu ründesituatsiooni kui tervikut silmas pidades. Sobivuse kaalumisel ei arvestata kaitstava ja rünnatava õigushüve väärtust ega nõuta nende võrdsust või kaitstava hüve ülekaalukust. Kuna rünne on õigusvastane, siis ei pea kaitsja enda õigushüve kaitseks üle võtma ebakindlast kaitsevahendist tulenevat riski, mis ei garanteeri ründe kohest ja lõplikku kõrvaldamist. Oma otsuses nr 3-1-1-111-04 on Riigikohtu kriminaalkolleegium samuti rõhutanud, et kaitsetegevuse sobivuse analüüsil ei võeta arvesse konfliktis olevate õigushüvede väärtust ega nende kaalukust teineteise suhtes ning märkinud, et iseenesest ei ole hädakaitse puhul nõutav õigushüvede proportsionaalsuse täpne arvestamine. Kaitsetegevuse käigus on lubatud kahjustada ka ründaja õigushüve, mis on kõrgem kaitstavast õigushüvest ja tekitada ründajale kahju, mis on suurem rünnatavat ähvardavast kahjust. Neid Riigikohtu poolt antud selgitusi silmas pidades on apellant asunud põhjendamatult võrdlema ründaja ja rünnatava õigushüvesid, märkides, et ohus oli üksnes O. Tõmoštšuki tervis ning et oma elukaaslast rünnates puudus V. L. tapmissoov. Kohtukolleegium ei nõustu apellandiga ka selles, nagu puuduksid varasemate analoogiliste rünnete kohta igasugused tõendid, kuivõrd O. Tõmoštšuk arsti poole ei ole pöördunud. Varasemat V. L. poolset vägivalda kinnitas süüdistatav ise. KrMS § 63 lg-st 1 tuleneb, et tõendiks ka süüdistatava ütlus, KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaks määratud jõudu. Ning olukorras, kus puuduvad süüdistatava ütlusi kinnitavad teised tõendid või neid ütlusi kummutavad tõendid, tuleb juhinduda KrMS § 7 lg-st 3, mille kohaselt kriminaalmenetluses kõrvaldamata kahtlus tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks. Hädakaitseõigusest tulenevat volitust tekitada ründaja õigushüvedele kahju (sealjuures ka tunduvalt suuremat rünnatavat ähvardavast kahjust) ei ole kaitsjale antud mitte üksnes individuaalse enesekaitseõiguse alusel, vaid arvestades ka arusaama, et ründaja tagasilöömine on vajalik õiguskorra kaitsmiseks üldiselt (üldprintsiip „õigus ei tagane ebaõiguse ees“). Sellise järelduse võimaldab teha KarS § 28 lg 3 (Riigikohtu otsus nr 3-1-1-111-04). Prokurör leiab, et O. Tõmoštšuki poolt kasutatud vahend – kööginuga – ei vastanud ilmselt ründe ohtlikkusele, sellise vahendi kasutamine tõi kaasa ka liigse kahju. Kohtukolleegium apellandiga ei nõustu ning osundab siinjuures KarS § 28 lg-le 2, mille kohaselt isik ületab hädakaitse piiri, kui ta kavatsetult või otsese tahtlusega teostab hädakaitset vahenditega, mis ei vasta ründe ohtlikkusele, samuti kui ta ründajale kavatsetult või otsese tahtlusega ilmselt liigset kahju tekitab. Seega tähendab hädakaitsepiiride ületamine kaitsetegevuse vajalikkuse nõuete järgimata jätmist ning eeldab kahte tingimust: 1) objektiivselt kaitse teostamist vahenditega, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või ründajale ilmselt liigse kahju põhjustamine ning 2) subjektiivselt kaitsepiiride ületamine kavatsetult või otsese tahtlusega. Nimetatud põhimõtet on rõhutanud Riigikohus oma otsuses 3-1-1-38-04 – hädakaitse piiride ületamisest saab objektiivselt rääkida siis, kui hädakaitset on teostatud vahendiga, mis ilmselt ei vasta ründe ohtlikkusele või kui ründajale on tekitatud ilmselt liigne kahju. Kui analüüs näitab, et hädakaitse piire on objektiivselt ületatud, tuleb ühtlasi näidata, kas seda on tehtud vahendi sobimatuse või liigse kahju tõttu, ning järgnevalt hinnata hädakaitse piiride ületamise subjektiivset koosseisu. Maakohus on kohtukolleegiumi hinnangul objektiivselt ja põhjendatult oma otsuses analüüsinud, et löögid näkku ohustavad nii inimese elu kui tervist. Esimese löögi eest oli O. Tõmoštšuk suutnud pea kõrvale tõmmata ja sai löögi vaid riivamisi, teist lööki tõrjus ta käega ning hirmust vägivallatseja vastu haaras ta enda kaitseks esimese ettejuhtuva eseme, milleks 4 oli tema selja taga valamu ääres olnud nuga. Vallandunud hirmu seisundis, kus ründaja seisis temast vaid käeulatuse kauguses, puudus rünnataval võimalus kaalutleda või otsustada, millist teist vahendit otsida ründe täielikuks tõrjumiseks. Siinkohal osundab kohtukolleegium Riigikohtu otsusele nr 3-1-1-38-04, milles on asutud seisukohale, et hädakaitse piiride ületamist nentivas kohtuotsuses peab olema ära näidatud, et hädakaitse seisundis tegutseja teadis kindlalt või pidas silmas eesmärki, et kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. Silmas tuleb pidada sedagi, et hädakaitsetegevuse mittevastavus ründele peab objektiivsele kõrvalseisjale olema ilmne juba kaitsetegevuse ajal – seda ei saa tuletada hiljem saadud teadmiste pinnalt. Kohtukolleegiumi hinnangul on maakohtu seisukoht põhjendatud ning see vastab tuvastatud tehioludele. O. Tõmoštšukile ei saa noa haaramist ette heita, ta ei ületanud kaitsevahendit haarates hädakaitse piire. Ühelt poolt on see põhjendatud ründeolukorra akuutsusega, kus pole sageli aega pikemaks järelemõtlemiseks, kuivõrd kaitsta tuleb end reeglina kohe. Ning teisalt ei saa kuidagi väita, et O. Tõmoštšuk oleks pidanud haarama kausi või tassi, nagu seda prokurör oma apellatsioonis väidab, sest nagu eelpool öeldud, kehtib põhimõte, mille kohaselt kaitsevahenditena ei võeta arvesse ebakindlaid vahendeid, mis ei oleks rünnet kindlalt ja täielikult lõpetanud. Seega leiab kohtukolleegium, et O. Tõmoštšuk teostas kaitset sobiva vahendiga ning kuivõrd vaieldamatult on tuvastatud, et V. L. tabas üks noalöök kubeme piirkonda, ei ole alust rääkida ka liigse kahju põhjustamisest. Asjas tuvastatud tehioludele tuginedes ei saa väita, et O. Tõmoštšuk oleks kindlalt teadnud või pidanud silmas eesmärki, et tema poolt kasutatud kaitsevahend ületab ilmselt ründe ohtlikkuse või et selline kahju, mida ta tekitab, on ilmselt liigne. Kaitsetegevust iseloomustavate objektiivsete asjaolude kõrval selle õigustava asjaolu subjektiivse külje tuvastamise vajalikkust on rõhutanud Riigikohus oma otsuse nr 3-1-1-17-04 p-s 12: Hädakaitse tuvastamiseks tuleb kindlasti välja selgitada ka kaitsja tegevuse subjektiivne külg. Kaitsja tegevus peab olema kantud kaitsetahtest. Isik peab subjektiivselt aru saama, et ta viibib kaitseolukorras (tahtluse intellektuaalne külg) ning ta peab tegutsema sellest arusaamast lähtuvalt (voluntatiivne külg). Kaitsja teo põhimotiiv peab olema enda või kellegi teise kaitsmine ehk ründe tõrjumine. Muud motiivid – vihavaen ründaja vastu, põlgus vms võivad küll esineda, kuid neil ei ole hädakaitse tuvastamisel esmatähtsust. Need võivad kõne alla tulla kaitsetahte kõrval teisejärgulistena. Kui kaitsetahe puudub, ei saa rääkida kaitsjast ega hädakaitsest. KarS § 28 lg-st 2 tuleneb selgesõnaliselt, et hädakaitsepiiride ületamine on karistatav üksnes siis, kui see toimub otsese tahtlusega või kavatsetult. Nimetatud tahtluse liigid ei puuduta tegu kui sellist, vaid just nimelt hädakaitse piiride ületamist. Tuvastatud tehiolud kinnitavad seda, et O. Tõmoštšuk käsitas situatsiooni kaitseolukorrana ning tegutses kaitsetahtest lähtuvalt, tema põhimotiiviks oli ründe tõrjumine. Kohtukolleegium on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole tuvastatud selliseid asjaolusid, mis viitaksid O. Tõmoštšuki poolt hädakaitse piiride ületamisele subjektiivsest küljest kavatsetusega või otsese tahtlusega. Lõpetuseks peab kohtukolleegium vajalikuks osundada esiteks sellele, et karistusseadustik lähtub põhimõttest, mille kohaselt kaitsja tuleb vabastada prognoosiriskist. Rünnatava tegevus peab olema lubatud piirides, kus ta enam millegagi ei riskeeri. Kogu risk läheb ründajale, sest keegi ei ole sundinud teda kannatanut ründama. Kaitsjal on n.ö piiratud tajumisvõime – ja selle tagajärjeks on juba mainitud üldtunnustatud reegel, et kaitsja ei pea kasutama ebakindlamat vahendit isegi siis, kui leebemalt (ebakindlamalt) kaitstes õnnestuks rünne võib- 5 olla tõrjuda. Teiseks juhib kohtukolleegium tähelepanu Riigikohtu otsuses nr 3-1-1-38 p-s 10 märgitule, mille kohaselt sisaldavad peresuhted küll suuremat valmisolekut teatud peresiseste piirangute talumiseks, kuid siiski ei saa karistusõigusliku kaitseta jääda olukord, kus mõni pereliige on seadnud teise oma füüsilist või muud üleolekut ära kasutades hirmuvalitsuse alla. Tulenevalt isikupuutumatusest ja isikute võrdõiguslikkusest ei ole keegi kohustatud taluma vägivalda ka pereliikme või mõne teise lähedase inimese poolt. Eelnevast lähtudes ja juhindudes KrMS § 337 lg 1 p 1 jätab ringkonnakohus Harju Maakohtu 02.06.2010.a otsuse muutmata ja apellatsiooni rahuldamata. Malle Preimer Meelika Aava 6 Sten Lind