Obsah (6)

§ 113§ 263§ 65§ 68§ 56§ 114

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 12. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-1605 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Ivi K

§ 113järgi Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 8.

juuni 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Prokurör Toomas Tomberg, süüdistatav Vadim Chukhnin ja tema kaitsja advokaat Mariann Tusti Prokurör Toomas Tomberg Süüdistatav Vadim Chukhnin, isikukood: 36004190038; asukoht: Tallinna Vangla (Magasini 35, Tallinn); kodakondsus: XX; haridus: XXXXXXXXXXX; emakeel: vene keel; töökoht: ei tööta; varem kriminaalkorras karistatud 1-l korral: 27.07.2009.a. Harju Maakohtu Liivalaia kohtumaja poolt

§ 263

p 1, 3 alusel tingimisi vangistusega 3 kuud katseajaga 3 aastat, ärakandmata karistus 2 kuud 28 päeva vangistust. Tõkend: 6.09.2009.a. kahtlustatavana kinnipidamine; vahistamine alates 07.09.2009.a. Kaitsja Advokaat Mariann Tusti RESOLUTSIOON 1. Harju Maakohtu 8. juuni 2010 otsus Vadim Chukhnini süüditunnistamises

§ 113järgi jätta muutmata.

2. Maakohtu otsus tühistada Vadim Chukhninile

§ 113

järgi mõistetud karistuse ja 1

§ 65lg 2 alusel liitkaristuse mõistmise osas.

3. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Vadim Chukhninile

§ 113

järgi karistuseks 11 (üksteist) aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel liita mõistetud karistusele Harju Maakohtu 27.07.2009 otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa – 2 kuud 28 päeva vangistust – ja liitkaristuseks mõista süüdistatavale 11 aastat 2 kuud 28 päeva vangistust. Karistuse kandmise alguse osas jätta maakohtu otsus muutmata.

1. Muus osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioonid jätta rahuldamata.
3. Prokuröri apellatsioon rahuldada. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
4. Harju Maakohtu
5. juuni 2010 otsusega tunnistati V. Chukhnin süüdi

§ 113

järgi ja mõisteti talle karistuseks 8 aastat vangistust.

§ 65

lg 2 alusel suurendati karistust 27.07.2009 Harju Maakohtu otsusega mõistetud ärakandmata karistuse osa - 2 kuu 28 päeva vangistust - võrra ja liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 8 (kaheksa) aastat 2 (kaks) kuud 28 (kakskümmend kaheksa) päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ning karistusaja algust arvestati V. Chukhnini kinnipidamisest, s.o alates 06.09.2009. Vadim Chukhnin tunnistati

§ 113

järgi süüdi selles, et ta ajavahemikul 5.09.2009 kella 20.00 kuni 6.09.2009 kella 01.01 Tallinnas, XXXXXXXX XXX XXX-XX korteris lõi O. T. korduvalt käte ja jalgadega pähe ja kehasse, millega tekitas O. T. eluohtliku tervisekahjustuse, mis põhjustas kannatanu surma sündmuskohal. Mõistetud karistust motiveeris kohus järgmiselt. Süüdistatav on toime pannud esimese astme kuriteo ja seda tahtlikult. Varem on ta kohtulikult karistatud, käesoleva kuriteo pani ta toime katseajal. Karistust kergendavaid asjaolusid ei esinenud. Karistust raskendavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Hinnates süüdistatava puhul eripreventiivseid eesmärke, on oluline arvestada ka süüdistatava isikuandmeid, toimepandu mõistmist, hinnangut enda tegevusele. Süüdistatav ei ole enda tegevust hukka mõistnud, kannatanu ütlustest nähtuvalt on tegemist vägivaldsusele kalduva isikuga, süüdistatav ka ise kinnitas tema poolt ka varasemalt vägivalla kasutamist, sama nähtus varasemast kohtuotsusest. Kohus leidis, et isikut on vajalik karistada vangistusega. Vangistuse määra üle otsustamisel on oluline, et konkreetse isiku puhul kannaks see karistuse eesmärki, oleks selle saavutamiseks piisav. Kohus leidis, et sanktsiooni miinimumilähedane karistus ei kannaks karistuse eesmärke, kuna isiku puhul ei ole tuvastatud karistust kergendavaid asjaolusid. Vajalik on kohaldada sanktsiooni keskmise määraga lähedast karistust. Prokuröri poolt taotletud vangistusemäära (11 aastat vangistust) pidas kohus liiga rangeks. Tuleb arvestada asjaolu, et sündmus leidis aset ühise joomingu tulemusena, osapooled omasid isiklikke suhteid, nende vahel oli varasemalt esinenud konfliktsituatsioone, kannatanu oleks omanud võimalust antud isikust distantseeruda. 2 2. Maakohtu otsuse vaidlustasid apellatsiooni korras nii süüdistatav kui ka tema kaitsja, aga ka prokurör. Apellantide taotlused ja põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Süüdistatava kaitsja palub maakohtu otsus tühistada ning V. Chukhnin õigeks mõista. 2.1.1 Apellant ei vaidlusta maakohtu järeldust, et kohtuotsuse tegemisel ei saa tugineda V. Chukhnini ütlustele. Samas ei ole arvestatud kannatanu (tapetu õe) ütlustega selle kohta, et ka kannatanu ise oli joobes agressiivne ning kunagi polnud teada, kes konkreetselt kakluse alustas. 2.1.2 Korteris viibisid peale tapetu ja süüdistatava ka kaks tunnistajat. Kriminaalasjas puuduvad andmed nende isikute kohtuarstliku ekspertiisi kohta, samuti ei uuritud nende riideid või jalanõusid, et neilt leida kannatanu DNA-d. Vigastusi ei leitud ka V. Chukhnini jalgadelt, kuid on ebausutav, et vigastused kannatanule tekitati palja jalaga, süüdistatava jalanõudel vere olemasolu kohta tõendid samal ajal puuduvad. Ka ei ole välistatud võimalus, et kannatanu lahkus vahepeal korterist ning naasis sinna; mõlemad tunnistajad kinnitasid, et kõik võtmed olid kättesaadavad. 2.1.3 Kohus ei ole andnud hinnangut ka sellele, miks olid kannatanu verejäljed mitmel pool korteris. Seejuures leiti verejärgi ka vannitoast – kusjuures ekspertiisi kohaselt ei olnud välistatud proovides kahe tunnistaja bioloogilise materjali sisaldumine, küll oli aga välistatud proovides V. Chukhnini bioloogilise materjali sisaldumine. Ka külmkapil leiti vaid kannatanu DNA-d. Arvestades ka kannatanule tekitatud vigastuse hulka ja iseloomu, pidanuks verejäljed olema ka toa mööblil ja seintel, kuid verd leiti vaid põrandalt ja padjalt. Seetõttu leiab apellant kokkuvõtvalt, et V. Chukhnini süü talle inkrimineeritud kuriteo toimepanemises ei ole tõendatud. 2.2 Maakohtu otsuse tühistamist taotleb ka V. Chukhnin, kinnitades, et tema ei ole antud kuritegu toime pannud. 2.2.1 Apellant leiab, et kohus on arvestanud ainult teda süüstavaid tõendeid, jättes arvestamata teda õigustavad asjaolud. Kuritegu ei saanud ta panna toime juba seetõttu, et ta ei ole selleks füüsiliselt võimeline – trauma tõttu on oluliselt häiritud tema koordinatsioon. Kui arvestada sinna juurde veel alkohoolne joove, oli kannatanule selliste vigastuse tekitamine tema poolt välistatud. Samuti pidanuks keegi peksmist kuulma. Ka on kohus ignoreerinud fakti, et kadunud olid korteri võtmed ning korteris viibisid kõrvalised isikud. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et ta on tunnistatud süüdi alusetult ning palub kõik kahtlused tõlgendada tema kasuks. 2.3 Prokurör palub tühistada maakohtu otsus mõistetud karistuse osas ning mõista V. Chukhninile karistuseks 11 aastat vangistust. 2.3.1 Kohus on leidnud, et karistus tuleks mõista sanktsiooni keskmise määra lähedal, kuid seejärel mõistnud karistuse hoopis sanktsiooni alammäära lähedal. Prokurör näeb selles vastuolulisust KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Vastuoluline on ka kohtu seisukoht, et kannatanul oli võimalik süüdistatavast distantseeruda; tuvastamist on leidnud, et tapetu oli sedavõrd tugevas joobes, et tema lahkumine korterist oli välistatud. 2.3.2 V. Chukhnin on karistatud kuu aega enne vaatluse all oleva kuriteo toimepanemist avaliku korra rikkumise eest vägivalda kasutades. Samuti on ta raskendavatel asjaoludel tapmise eest 3 karistatud aastal 1984, mis on käesolevaks ajaks küll kustunud. Arvestades asjaolu, et V. Chukhnin eitas enda süüd, aga ka seda, et teda on korduvalt karistatud vägivallakuritegude eest, leiab prokurör et süüdistatav on vägivallale kalduv isik, kes ei austa teiste isikute õigust elule. 2.3.3

§ 113sanktsiooni keskmine määr on 10 aastat 6 kuud vangistust.

Maakohus on ka ise märkinud, et karistus peab olema sanktsiooni keskmise määra lähedane. Karistuse mõistmisel sanktsiooni keskmise määra lähtepunktiks võtmine on põhjendatav ka loogiliselt – keskmisele kuriteole (s.t kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumisel) peaks vastama keskmine karistus. Seetõttu palub prokurör mõista V. Chukhninile karistuseks 11 aastat vangistust. 3. Ringkonnakohtu istungil jäid nii süüdistatav kui ka tema kaitsja esitatud apellatsioonide juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ning teha õigeksmõistev otsus. Prokuröri apellatsioon paluti jätta rahuldamata. Prokurör vaidles neile apellatsioonidele vastu, paludes jätta maakohtu otsus V. Chukhnini süüditunnistamises muutmata. Küll palus prokurör tühistada maakohtu otsus süüdistatavale mõistetud karistuse osas. Seejuures korrigeeris prokurör enda apellatsiooni ja kinnitas, et ta siiski ei näe kohtuotsuses vastuolu KrMS § 339 lg 1 p 8 tähenduses. Muus osas jäi prokurör apellatsioonis toodud argumentide juurde. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsioonide väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb osaliselt tühistada, täpsemalt süüdistatavale mõistetud karistuse osas ning seda prokuröri apellatsioonis toodud taotlusest lähtuvalt. Enda seisukohtade põhistamisel lahendab kriminaalkolleegium esmalt küsimuse V. Chukhnini süü tõendatuse kohta (I), käsitledes seejärel prokuröri taotlust tühistada maakohtu otsus V. Chukhninile mõistetud karistuse osas (II). Nimetatud küsimustes on ringkonnakohtu seisukohad järgmised. I 4. Kohtukolleegium on seisukohal, et maakohus on enda põhjendustega tõsikindlalt ümber lükanud süüdistatava ning ka tema kaitsja poolt maakohtus esitatud kaitseväited, mis baseeruvad süüdistatava poolt toimunule antud alternatiivvõimalustel (et kuriteo pani toime keegi teine) ja mida põhimõtteliselt korratakse veelkord nii V. Chukhnini kui ka tema kaitsja apellatsioonis. Neile argumentidele on maakohus ringkonnakohtu hinnangul põhjalikult vastanud. Maakohus on otsuses väljendatud seisukohtade kujunemise protsessi teinud ka kohtuotsuse lugejale jälgitavaks ja arusaadavaks kõigi tõendite kogumis hindamise ja neile antud tervikhinnangu alusel. 4.1 Kohtukolleegium leiab seetõttu, et apellatsioonides esitatud väited eraldivõetult ega ka mitte kogumis ei anna alust maakohtu seisukohtade ümberhindamiseks, kuna nad ei lükka ümber maakohtu otsuses esitatud enam kui veenvaid põhjendusi. Seejuures osundab kriminaalkolleegium ühele järgnevale tõendite hindamise põhinõudele, mis on kinnistunud kohtupraktikas: kui erinevad kohtud hindavad tõendeid nii erinevalt, et ühel juhul mõistetakse nende tõendite alusel süüdistatav talle inkrimineeritud kuriteos süüdi ja teisel juhul nende samade tõendite alusel õigeks (või vastupidi), peab ringkonnakohus lisaks omapoolsele tõendite analüüsile näitama ära ka esimese astme kohtu poolt tõendite hindamisel tehtud vead, mis kinnitavad kohtuliku uurimise ühekülgsust või puudulikkust ja mis viisid kohtu järeldused mittevastavusse faktiliste asjaoludega (vt nt RKKKo 3-1-1-77-05). Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole sellised vead maakohtu otsuses aga tuvastatavad. Asetades erinevatest tõenditest tulenevad andmed ning süüdistatava (aga ka tema kaitsja) esitatud kaitseversiooni omavahelisse konteksti, on maakohus põhjendatult teinud järelduse, 4 et need kinnitavad süüdistuse versiooni toimunust, s.o isikuvastase kuriteo (tapmise) toimepanemist V. Chukhnini poolt. 4.2 Mõlemale apellatsioonile on seejuures iseloomulik, et taotletakse pöördumist nn in dubio pro reo põhimõtte poole, leides, et kriminaalasjas sisaldub hulgaliselt kõrvaldamata kahtlusi, mis kõik tuleb tõlgendada süüdistatava kasuks ning mis enda koostoimes ei luba teha V. Chukhnini suhtes süüdimõistvat otsust. Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga. Sellega seoses osundab kriminaalkolleegium kohtupraktikas väljakujunenud seisukohale, mille kohaselt isegi otseste tõendite puudumine iseenesest ja vahetult ei tähenda veel kahtluste olemasolu, mida tuleks tõlgendada süüdistatava kasuks. Täiesti loomulik on see, et otseste tõendite puudumisel püütakse otsida ja leida isiku süüd kinnitada võivaid kaudseid tõendeid ja põhimõtteliselt pole välistatud, et süüdimõistev kohtuotsus tuginebki üksnes kaudsetele tõenditele, kui need oma kogumis võimaldavad rääkida süü tõsikindlast tuvastatusest. Alles tõendamisprotsessi lõppetapil - siis, kui kõigi - nii otseste kui kaudsete tõendite kogumi tervikhinnangu tulemina pole õnnestunud kõrvaldada kahtlusi süüdistatava või menetlusaluse isiku süüs, tuleb pöörduda in dubio pro reo põhimõtte poole (RKKKo 3-1-1-12-07, p 8). Ringkonnakohus leiab, et käesolevas kaasuses ei ole alust rääkida nn kõrvaldamata kahtlustest, mis tingiks maakohtu otsuse tühistamise ning õigeksmõistva kohtuotsuse tegemise. Nagu öeldud, soostub ringkonnakohus täiel määral maakohtu järeldustega V. Chukhnini süüküsimuse lahendamisel. Seetõttu piirdub kriminaalkolleegium paljuski sisuliselt juba maakohtu poolt esitatud argumentide kordamisega, lisades neile vajadusel omapoolsed põhistused. 5. Kriminaalasjas on tuvastamist leidnud põhimõtteliselt järgnev. Tapetu ja V. Chukhnin läksid süüdistuses märgitud korterisse pidama tunnistaja V. K. sünnipäeva, keda varasemalt sisuliselt ei tuntud. Nii V. K. kui ka tunnistaja M. I. on seejuures kinnitanud, et seda sünnipäevapidu peeti kaks päeva, tarbiti alkoholi ning tantsiti. Mõlema tunnistaja kinnitusel mingeid konflikte ega kaklusi osapoolte vahel ei esinenud, korteris võõraid isikuid ei käinud. Teise päeva õhtul mindi magama, tapetu ja süüdistatav magasid ühes toas, tunnistajad aga teises toas. Öösel äratas süüdistatav V. K. aga üles ja ütles, et O. on midagi juhtunud. Kannatanu leiti verisena maas lamamast, peale mida kutsuti kiirabi ja politsei. Kirjeldatud asjaolude taustal on apellatsioonides esitatud esmalt väide, et välistatud ei ole võimalus, et tapetu lahkus vahepealsel ajal korterist, sai kuskil kehavigastused, peale mida naasis korterisse. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus selle võimaluse veenvalt välistanud. 6. Nii selgitas tunnistaja V. K., et tapetu O. T. oli magama minnes sedavõrd tugevas joobes, et ta arvab, et viimane lihtsalt ei oleks suutnud korterist ära käia (kd 2, tlk 62). Sarnaselt maakohtule leiab ringkonnakohus, et selline väide on samaaegselt kooskõlas ka surnu ekspertiisiaktis esitatud eksperdiarvamusega, millest nähtuvalt tuvastati O. T. veres 3,59 mg/g ja uriinis 4,28 mg/g etanooli. Selline alkoholisisaldus viitab üheselt raskele joobeastmele ning teeb kaduvväikeseks - et mitte öelda olematuks - võimaluse, et sellises seisundis suudetakse võõras keskkonnas sihipäraselt liikuda; just seda eeldab aga kõnealune kaitseversioon. 6.1 Asjakohane ning ka oluline on maakohtu viide tunnistajate V. K. ja M. I. ütlustele, mille kohaselt oli antud korteri uksel mitu lukku, sh snepperlukk, mis lukustus ukse sulgumisel automaatselt (vt kd 2, tlk 58; tlk 61). Seega oleks O. T. korterist väljumisel olnud tagasipääs takistatud. Samuti nähtus sündmuskoha vaatlusprotokolli fototabelist välisuksel koodluku olemasolu. Ühtlasi tulenes tunnistajate ütlustest, et tapetu viibis antud korteris esmakordselt. Arvestades selliste asjaolude taustal samaaegselt tuvastamist leidnud tapetu tugevat joobeastet ning antud korteri asukoha varasemat mitteteadmist, oleks olnud raskendatud esmalt juba võtmete 5 leidmine, seejärel korterist lahkumine, antud korteri taasleidmine ja lõppeks tagasipöördumine korterisse. 6.2 Maakohus on seejuures viidanud veel eksperdi arvamusele, mille kohaselt tuvastati O. T. eluohtlik tervisekahjustus, sh südame vatsakese vigastus ning hulgaliselt luumurde jm vigastusi, mis ilmselgelt raskendavad isiku liikumisvõimet. Kui arvestada sinna juurde taaskord veel joobeaste, teeb see peale vigastuste tekitamist edasise liikumise/adekvaatse orienteerumise täielikult ebareaalseks. Tulenevalt sündmuskoha vaatlusest ja fototabelitest oli tapetu ja ka sündmuskoht vererohke, seega oleks pidanud isikul kehavigastuste saamisel väljaspool maja ja tema korterisse tagasipöördumisel esinema veremäärdumust ka korterist väljaspool; tulenevalt sündmuskoha vaatlusprotokollist ning tunnistajate ütlustest midagi sellist aga tuvastatud ei ole. Neil asjaoludel leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et O. T. tekitati süüdistuses kirjeldatud vigastused just kohas, kus tema surnukeha hilisemalt leiti, s.o tunnistajate korteris. 7. Seega on järgnevalt võimalikud põhimõtteliselt kaks varianti, mis vastutavad V. Chukhnini süüd – kehavigastused kannatanule tekitas(

1. id)kas kriminaalasjas ülekuulatud tunnistaja(
2. d)või keegi kolmas, senises kriminaalasjas tuvastamata isik(ud). Ringkonnakohtu hinnangul on tõsikindlalt välistatud ka need võimalused. 7.1 Ringkonnakohtu hinnangul jääb arusaamatuks juba V. Chukhnini väide, et korteris viibisid peale tema, tapetu ja tunnistajate veel isikuid. Midagi sellist ei ole kriminaalasjas tuvastatud. Mõlemad tunnistajad on kinnitanud, et rohkem isikuid sünnipäevapeol ei osalenud (vt kd 2, tlk 56 ja tlk 60) ning kriminaalkolleegium ei näe põhjust selles väites ka kahelda. Seejuures ei ole ka teostatud DNA-ekspertiis (kd 1, tlk 106-116) leidnud viiteid isikute bioloogilisele materjalide, kes oleks täiendavalt korteris viibinud ning keda senises kriminaalmenetluses ei ole suudetud tuvastada. Seda väidet peab kriminaalkolleeguim seega paljasõnaliseks. 7.2 Süüdistatava kaitsja leiab seejuures, et põhjendamatult ei ole uuritud, kas veremäärdumusi või löökide sooritamisele viitavaid jälgi oleks otsitud V. K. ja M. I. riietelt/kätelt/jalgadelt. Ringkonnakohus ei soostu selle etteheitega. Nimelt tuleb pöörata tähelepanu asjaolule, et esmasel ülekuulamisel on V. Chukhnin tunnistanud nii tüli tapetuga kui ka selle tulemusel omavahelise füüsilise konflikti tekkimist, mille käigus ta kannatanut kehaliselt väärkohtles. See asjaolu on toonud kaasa ka tema eeluurimisel antud ütluste avaldamise ristküsitlusel (kd 2, tlk 53) ning tema ütluste terviklikult tõendikogumist kõrvaldamise (sellele asjaolule ei vaidle seejuures vastu ka süüdistatava kaitsja). Kirjeldatud olukorras on alusetu nõuda, et täiendavalt hakataks tegema jõupingutusi isikute süü tuvastamiseks, kes uurimisversiooni kohaselt antud kuriteoga üleüldse puutumuses ei ole. Mõistagi sõltub see konkreetsetest asjaoludest; selline toimimine ei ole arusaadavalt välistatud – või on vastupidiselt isegi nõutav – olukorras, kus menetlejale arusaadavalt võib olla tegemist nn eneserõõnaga. Kuid olukorras, kus menetlejal sellekohast kahtlust ei teki, on ainetu talle ette heita seda, et ei otsitud teisi kuriteo võimalikke täideviijaid. 7.3 Samal ajal on maakohus rakendanud praktikas kasutusel olevat nn välistamismeetodit (vt RKKKo 3-1-1-33-08) ning põhjendatult leidnud, et otsesed tõendid viitavad V. Chukhninile kui kannatanu peksjale. Nimelt fikseeriti 7.09.2009 teostatud ekspertiisiga süüdistataval värsked verevalumid ja nahakriimustused (vt isiku ekspertiisi akt, kd 1, tlk 135), millised võisid vastavalt eksperdi arvamusele olla tekkinud sündmuse ajal ja tömbi vägivalla toimel. Sarnaselt maakohtule leiab ka ringkonnakohus, et tegemist on ilmselge viitega aset leidnud füüsilisele konfliktile, millises osales just süüdistatav. Samuti nähtub eksperdiarvamusest, et O. T. küünte alt leiti Y-kromosoomi 6 haplotüüp, mis on tõenäoliselt pärit ühelt meesisikult ja mis on kokkulangev Vadim Chukhnini võrdlusproovist võetud Y-kromosoomi haplotüübiga (kd 1, tlk 115), milline asjaolu kinnitab täiendavalt konflikti tapetu ja süüdistatav vahel ning viitab enesekaitsele. 7.4 Täiendavalt märgib kriminaalkolleegium veel järgmist. Põhimõtteliselt ei ole vägivalla varasemat tarvitamist kannatanu suhtes eitanud ka V. Chukhnin ise (kd 2, tlk 47-48), seda on kinnitanud ka üle kuulatud tapetu õde (kd 2, tlk 54); viimase ütluste kohaselt oli omavahelise tüli käigus V. Chukhnin purustanud tema õe ninaluu, samuti nägi ta mitmel korral O. T. näol verevalumeid, mis viitavad üheselt kehalisele väärkohtlemisele. Ka seda saab ringkonnakohtu hinnangul arvestada täiendava tõendina, mis iseloomustab O. T. suhteid süüdistatavaga tervikuna ning ka seda, et omavahelise konflikti korral oli vägivalda rakendavaks pooleks just V. Chukhnin. Sel põhjusel ei ole aga ainest arutleda teemal, millisel konkreetsel põhjusel võis käesoleval juhul tekkida omavaheline konflikt; nagu on leidnud tõendamist, oli vägivalla tarvitajaks sellistel puhkudel just süüdistatav (vt L. A. ütlused kd 2, tlk 55). 7.5 Seejuures ei soostu kriminaalkolleegium V. Chukhnini väitega, et ta ei saanud seda kuritegu toime panna tulenevalt enda tervislikust olukorrast. Nagu süüdistatav on ise kinnitanud, tabas insult teda aastal 2006 (kd 2, tlk 52), tunnistades samas, et vägivalda tarvitas ta tapetu suhtes ka aastal 2008 (kd 2, tlk 48). Seega ei olnud tema haiguslik seisund kuigivõrd asjaoluks, mis takistanuks tal panna toime kuritegu süüdistuses kirjeldatud viisil. Kõnekas on seejuures ka fakt, et enne käesoleva kuriteo toimepanemist tunnistati V. Chukhin süüdi kuriteos, mis oli samuti seotud vägivalla tarvitamisega (vt kd 1, tlk 183). Täiendavalt märgib süüdistatav veel, et lisaks haigusseisundile tuleb arvestada ka joovet, mis takistas tal kuriteo täideviimist. Selles osas viitab ringkonnakohus üksnes süüdistatava enda ütlustele, mille kohaselt võttis tema vaatluse all oleval õhtul üksnes 3-4 pitsi viina (kd 2, tlk 50). See näitab täiendavalt, et V. Chukhnin on enda kaitseversioonis vastuoluline, mistõttu peab ringkonnakohus seda pelgalt püüdeks varjata enda poolt sooritatud kuritegu. 7.6 Kaitsja viitab veel asjaolule, et kannatanu DNA-d leiti külmkapilt, samuti vannitoast; V. Chukhnini bioloogilist materjali sealt ei leitud, küll aga leiti vannitoast V. K. ja M. I. viitavat bioloogilist materjali. Seda osundust ei pea ringkonnakohus asjakohaseks ja seda kahel põhjusel. Esmalt ei ole kriminaalasjas väidetud, et kannatanu peksmine toimus katkematult. Asjaolu, et kannatanu verd leiti ka mujalt korterist, viitab pigem võimalusele, et konflikt mingil hetkel rauges ning O. T. liikus vahepealsel ajal korteris ringi. Sellisele võimalusele viitas ringkonnakohtu istungil ka prokurör. Teiseks on V. K. ja M. I. bioloogilise materjali leidmine vannitoast täiesti loogiline, kuivõrd tegemist oligi nende elukohaga; pigem oleks kummastav, kui seda sealt leitud ei oleks. Ka on ainetu V. Chukhnini viide sellele, et keegi korteris viibijatest oleks pidanud kuulma, kuidas kannatanut peksti. Nagu tuleneb eelnevalt tuvastatust, leidis ringkonnakohus, et välistatud on võimalus, et kannatanule tekitati kehavigastused väljaspool korterit. Seega isegi kui hetkeks aktsepteerida V. Chukhini väidet, et kannatanu peksjaks ei olnud tema, tuleks samaaegselt tõdeda, et V. Chukhnin ise ei kuulnud vaatamata samaaegselt korteris viibimisele midagi; ning just nimelt seda on süüdistatav kohtumenetluses väitnud. Seega on tuvastamist leidnud asjaolud juba iseenesest vastuolus süüdistatava sellekohase väitega. Teisalt on tolleks hetkeks korteris valitsenud olukorda iseloomulikult kirjeldanud tunnistaja M. I.; peale magama minekut ei kuulnud nad midagi ja seda johtuvalt lihtsast põhjusest, et nii tema kui ka V. K. „olid juua täis“ (kd 2, tlk 57). See fakt selgitab väga lihtsalt, miks kannatanu ja V. Chukhnini vahel puhkenud konflikti ning sellele järgnenud peksmist kumbki tunnistajatest ei kuulnud. 7 8. Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt maakohtule, et täielikult on tõendamist leidnud V. Chukhnini süü talle inkrimineeritud kuriteos. Maakohus on seejuures viidanud ka asjaoludele, mis tõendavad, et minimaalselt realiseeris V. Chukhnin tapmiskoosseisu kaudse tahtlusega (vt otsuse lk 6). Seda käsitlust ei ole apellatsioonides seejuures ka vaidlustatud, mistõttu ringkonnakohus sellel küsimusel täiendavalt ei peatu ning jätab maakohtu otsuse V. Chukhnini süüditunnistamises muutmata ja apellatsioonid selles osas rahuldamata. II 9. Küll leiab ringkonnakohus, et tähelepanu väärivad prokuröri apellatsioonis esitatud väited. Kohtuistuni rakendamisel teatas prokurör seejuures, et apellatsioonis esitatud viited KrMS § 339 lg 1 p 8 rikkumisele maakohtu poolt on ekslikud ning kohtuotsuse tühistamist taotletakse üksnes KrMS § 338 p 4 alusel, s.o karistuse mittevastavuse tõttu kuriteo raskusele ja süüdimõistetu isikule. Kriminaalkolleegium soostub selle selgitusega ning märgib täiendavalt, et maakohtu otsuses ei ole tuvastatav vastuolu KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. Olukorraga, kus kohtuotsuse resolutiivosa järeldused ei vasta tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele, on tegemist siis, kui kohtuotsuse põhiosas kohtu poolt tuvastatuks loetud asjaoludest on resolutiivosas tehtud objektiivselt ebaõige järeldus. Teisisõnu on tegemist olukorraga, kus kohtuotsuse põhiosa ja resolutiivosa on omavahel sisulises vastuolus. Midagi sellist käesoleval juhul aga tuvastatav ei ole. Maakohus on selgitanud, et ta ei soostu prokuröri taotletud karistusega ning on seda ka põhistanud. Vastavalt sellele kujunenud arusaamale on mõistetud süüdistatavale ka karistus, sealjuures kergem, kui seda taotles prokurör. 10. Mõistetava karistuse osas märgib kriminaalkolleegium esmalt järgmist. Karistuse mõistmise juures tuleb esmajoones silmas pidada, et vastavalt

§ 56

lg 1 ls-le 1 on karistuse mõistmise esmaseks aluseks isiku süü (viimane on mõistetava karistuse raskuse ülempiiriks). Tähele tuleb panna aga sedagi, et süü

§ 56

mõttes ei pea silmas nn karistamise aluseks olevat süüd (kui karistatavuse eeldust

1. ptk
2. jao mõttes ehk seda, kas seaduse vastu eksimist saab isikule subjektiivselt üldse ette heita; vt selle arusaama vastu eksivalt maakohtu otsuse lk 8 motiive), vaid toimepandud (teo)ebaõiguse määra ja individuaalset etteheidetavust. Tegemist on seega süüga nn laias tähenduses (vt RKKKo 3-1-1-12-06, p 12), mis hõlmab äärmiselt laia asjaolude ringi. Lisaks seaduses sätestatud kergendavatele ja raskendavatele asjaoludele (

§-d 57 ja 58) tuleb arvestada ka karistuse üld-ja eripreventiivseid eesmärke – võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid. 11. Kuid süü mõiste selles laias tähenduses hõlmab vältimatult ka tegu ennast; tegu ongi karistusõigusliku etteheite tegemise aluseks (karistusõigus kui teokaristusõigus). Ka Riigikohtu kriminaalkolleegium on juba viidatud lahendis nr 3-1-1-12-06 märkinud, et süü suuruse tuvastamisse tuleb kaasata teo toimepanemise tehiolud, otsuses nr 3-1-1-99-06 on öeldud, et süü suurusest lähtuvalt peab kohus andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu just toimepandud kuriteole (otsuse p 14). Tähendust omab ka teo toimepanemise konkreetne viis (nn täideviimis-ebaõigus), kusjuures tähelepanu pööratakse ka teo toimepanemise ohtlikkusele, mis on samuti objektiivseks kategooriaks. Nii on

§ 113

enda olemuselt küll nn suvalise teokirjeldusega tegu (tagajärje surma - võib põhjustada sisuliselt ükskõik millise käitumisega), kuid teo sisemist ohtlikkust süü tähenduses määrab esmajoones ikkagi see, millisel konkreetsel viisil koosseisupärane tagajärg põhjustati.

1. Eelnevaga haakuvalt peab ringkonnakohus vajalikuks viidata prokuröri apellatsioonis esitatud väärarusaamale, nagu oleks olemas selline asi nagu keskmine kuritegu ja sellele vastav keskmine karistus. 8 Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks toonitada, et iga kuritegu on enda olemuselt siiski individuaalne ning rääkida nt mingist „keskmisest tapmisest“ on nii kohatu kui – kannatanu vaatevinklist – ka ebaeetiline. Igal üksikjuhul tuleb vaagida kuriteo tehiolusid ja teisi käesoleva otsuse p-des 10-11 nimetatud asjaolusid, misjärel mõista konkreetse kuriteo eest teosüüle vastav karistus. Kui järgida prokuröri loogikat, siis ei peaks olukorras, kus kuritegu pannakse toime nii kergendavate kui ka raskendavate asjaolude puudumisel, karistuse mõistmist sootuks motiveerimagi – isikule tuleks lihtsalt mõista karistus sanktsiooni keskmises määras, kuivõrd tegemist on ju „keskmise süüteoga“. Selline arvamus ilmselgelt ei päde. Ka kohtupraktika on asunud seisukohale, et isikule mõistetavat karistust tuleb alati motiveerida ning sellest nõudest irdumise korral on tegemist KrMS § 339 lg 1 p 7 rikkumisega.
2. Muus osas soostub ringkonnakohus prokuröri seisukohaga, leides, et maakohtu poolt mõistetud karistus ei vasta kuriteo raskusele ega ka mitte süüdimõistetu isikule. 13.1 Nagu tuvastas maakohus, puuduvad süüdistatava käitumises karistust kergendavad asjaolud. V. Chukhnin on valinud taktikaks süü täieliku eitamise, mis on küll tema põhiseaduslik õigus, kuid süü tuvastamise korral annab aimu ka sellest, et isik ei ole vähemalgi määral teadvustanud endale toimepandud õigushüve rikkumise tähendust ja ulatust. Mööda ei saa vaadata ka asjaolust, et vaatluse all oleva kuriteo pani V. Chukhnin toime napilt kuu aega pärast seda, kui ta oli süüdi mõistetud kuriteos, milles samuti sisaldus vägivallatunnus, s.o kuritegu pandi toime katseajal. Vastavalt ringkonnakohtu kestvale praktikale on tegemist samuti asjaoluga, mis mõjutab isikule karistuse mõistmist. See näitab üheselt, et karistusel ei ole juba põhimõttelist toimet V. Chukhnini isikule (teisisõnu – on väär oodata karistuselt eripreventiivset toimet selle positiivses tähenduses). Samaaegselt õiguskorra kaitsmise huvisid silmas pidades suunab see ringkonnakohtu hinnangul sanktsiooni ilmselgelt karistuse keskmise määra suunas, nagu seda taotleb ka prokurör. Seejuures ei pea ringkonnakohus asjakohasteks maakohtu argumente, millega on põhistatud prokuröri poolt taotletust kergema karistuse mõistmist. Omavahelisi suhteid saaks arvestada karistuse mõistmise tegurina nt olukorras, kus on tuvastatud kannatanu osalussüü toimepandud kuriteos, s.o sel juhul arvestatakse ka isiku enda teoeelselt käitumist, mis viib (tema suhtes) kuriteo toimepanemiseni. Käesoleval juhul ei ole tuvastatud, et kannatanu enda käitumine oleks tinginud tema suhtes toimepandud ründe. Mida peab maakohus aga silmas kannatanu võimaluse all süüdistatavast distantseeruda, jääb ringkonnakohtule täielikult mõistetamatuks; isegi kui see nii oleks, ei seletaks/leevendaks see mingilgi viisil V. Chukhnini tuvastatud käitumist, s.o enda elukaaslase surnukspeksmist. 13.2 Nagu öeldud, tuleb karistuse mõistmise juures pöörata tähelepanu ka konkreetse kuriteo tehioludele ning täpsemalt – täideviimisebaõigusele. Tuvastamist on leidnud, et kannatanule oli tekitatud hulgaliselt vigastusi üle terve keha. Nii oli tapetul mh tuvastatud ninaluu murd, peaaju verevalum, verevalumid näol, kätel, reiel, murtud roided ühes rinnakelme ja kopsurebenditega. Süüdistatava käitumist ei saa kirjeldada teisiti kui kannatanu brutaalset ning valimatut surnukspeksmist. Käesolevate motiivide väliselt märgib kriminaalkolleegium, et sisuliselt külgneb süüdistatava käitumine

§ 114p 1 alt-des 1-2 kriminaliseeritud teoga.

V. Chukhnin ei vaielnud vastu ka prokuröri poolt väidetule, et teda juba on aastal 1984 karistatud mõrva eest. Kuigi see ei oma tähendust n.ö juriidilise retsidiivi mõttes seoses karistatuse kustumisega, evib see vaieldamatult ning kestvalt tähendust karistuse mõistmisel. Prokuröriga soostuvalt leiab ringkonnakohus, et need asjaolud kogumis lubavad tõsikindlalt väita, et V. Chukhnin on olemuslikult vägivallale kalduvaks isikuks, kes ei taha või ei suuda teatud situatsioonides (ennekõike joobeseisundis) austada teiste isikute õigust elule ja tervisele. 9 14. Neid argumente kogumis hinnates leiab kriminaalkolleegium, et maakohtu otsus tuleb tühistada V. Chukhninile mõistetud karistuse osas. Ringkonnakohus teeb selles osas uue otsuse ning mõistab V. Chukhninile

§ 113

alusel karistuseks 11 aastat vangistust, moodustades seejärel liitkaristuse

§ 65lg 2 alusel. 15. Eeltoodu alusel ja juhindudes Kr

MS § 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 4, § 340 lg 4 p-st 4 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt ning teeb selles osas uue otsuse. Süüdistatava ja tema kaitsja apellatsioon jätta rahuldamata, prokuröri apellatsioon rahuldada. Paavo Randma Ivi Kesküla Malle Preimer 10