Obsah (4)

§ 344§ 3§ 2681§ 345

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. oktoober 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-935 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Sten L

§ 344lg 1 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu 16.

juuni 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Mart Sikut Prokurör Elle Keeman Süüdistatav Ülar Koni, isikukood: 37503206019, elukoht: XXXX XX XXXXXXXX XXXX, kodakondsus: XXXXXX, töökoht: OÜ S. XXXXX, haridus: XXXXXXXXXXX. Kriminaalkorras varasemalt karistatama. Tõkend: elukohast lahkumise keeld Kaitsja Advokaat Mart Sikut RESOLUTSIOON 1. Pärnu Maakohtu 16. juuni 2010 otsus Ülar Koni süüditunnistamises ja karistamises

§ 344lg 1 järgi tühistada.

1. Mõista Ülar Koni talle esitatud süüdistuses õigeks.
2. Maakohtu otsusega süüdistatavalt välja mõistetud menetluskulud jätta riigi kanda.
3. Ülar Koni suhtes valitud tõkend – elukohast lahkumise keeld – tühistada.
4. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt. 1 Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Pärnu Maakohtu
6. juuni 2010 otsusega tunnistati Ü. Koni süüdi

§ 344

lg 1 järgi ja mõisteti talle karistuseks rahaline karistus 150 päevamäära, s.o 7500 krooni. Ü. Koni tunnistati süüdi selles, et tema Võrtsjärvel kalapüügiga tegeleva OÜ-u S. (XXXXXXXX) esindajana, soovides müüa OÜ S. valduses olevat värsket kala, leppis kokku kohtumise AS J. autojuhiga 12.12.2006.a., et teostada värske kala esmamüük AS-le J.. 12.12.2006.a. kella 12:30 paiku kohtusid Ülar Koni ja S. M. ning AS J. autojuht R. V. tööülesandeid täites Viljandimaal, Võhma linna lähistel asuvas AS K. tanklas. Kohtumise käigus andis Ülar Koni koos S. M. AS J. autojuhile R. V. üle 377 kg värsket koha kala. Pärast kala vastuvõtmist täitis R. V. omakäeliselt AS J. nimele väljastatud kala esmakokkuostukviitungite raamatu nr 002357 kviitungi nr 027824, millele märkis kokkuleppeliselt Ülar Koniga, sh eirates teadlikult Euroopa Ühenduste Nõukogu Määruse (EMÜ) nr 2847/93 artikkel 9 lõige 1 ja 3 nõudeid, ebaõigesti kala kokkuostu kohana Valma, mis asub Viljandimaal, Võrtsjärve ääres, kuigi tegelikult toimus esmakokkuost Võhma linna lähistel AS K. tanklas. Samuti lasi Ülar Koni R. V. ära kasutades viimasel tegelikke asjaolusid moonutades märkida kviitungile, et 377 kg värsket koha kala on kõik püütud OÜ S. poolt Võrtsjärvest, kuigi osa kaladest oli püütud Peipsi järvest. Lisaks esitas Ülar Koni kala esmakokkuostukviitungi nr 027824 täitmisel R. V. teadlikult valeandmeid kala püüdja kohta, selgitades et 377 kg värsket koha kala on kõik püütud ajavahemikul 08.12.2006.a. kuni 12.12.2006.a. Ülar Koni poolt OÜ S. kalapüügiloa nr Vi49 alusel ning et müüdava kala püügiandmed on deklareeritud OÜ S. nimele väljastatud rannapüügipäevikus nr

1. Kuna osa kala on pärit Peipsi järvest, ei saa see olla püütud loa alusel, mille püügipiirkond on Võrtsjärv. Seejärel Ülar Koni, olles teadlik kala esmakokkuostukviitungite raamatu nr 002357 kviitungile nr 027824 kantud andmete tõele mittevastavusest, allkirjastas nimetatud dokumendi, omandades sellega OÜ S. nimel õiguse AS J. esindajale R. V. üle antud kalade esmamüügiks. Samuti süüdistatakse Ülar Koni selles, et tema Võrtsjärvel kalapüügiga tegeleva OÜ-u S. esindajana, soovides müüa OÜ S. valduses olevat värsket kala, leppis kokku kohtumise AS J. autojuhiga 14.12.2006.a., et teostada värske koha kala esmamüük AS-le J.. 14.12.2006.a. kella 15:00 paiku kohtusid Ülar Koni ja S. M. ning AS J. autojuht R. V. tööülesandeid täites Viljandimaal, Võhma linna lähistel asuval vanal teel. Kohtumise käigus andis Ülar Koni AS J. autojuhile R. V. üle 312 kg värsket koha kala. Pärast kala vastuvõtmist täitis R. V. omakäeliselt AS J. nimele väljastatud kala esmakokkuostukviitungite raamatu nr 002536 kviitungi nr 036785, millele märkis kokkuleppeliselt Ülar Koniga, sh eirates teadlikult Euroopa Ühenduste Nõukogu Määruse (EMÜ) nr 2847/93 artikkel 9 lõige 1 ja 3 nõudeid, ebaõigesti kala kokkuostu kohana Valma, mis asub Viljandimaal, Võrtsjärve ääres, kuigi tegelikult toimus esmakokkuost Võhma linna lähistel asuval vanal teel. Samuti lasi Ülar Koni R. V. ära kasutades viimasel tegelikke asjaolusid moonutades märkida kviitungile, et 312 kg värsket koha kala on kõik püütud OÜ S. poolt Võrtsjärvest, kuigi osa kaladest 2 oli püütud Peipsi järvest. Lisaks esitas Ülar Koni kala esmakokkuostukviitungi nr 036785 täitmisel R. V. teadlikult valeandmeid kala püüdja kohta, selgitades et 312 kg värsket koha kala on kõik püütud ajavahemikul 11.12.2006.a. kuni 14.12.2006.a. Ülar Koni poolt OÜ S. kalapüügiloa nr Vi-9 alusel ning et müüdava kala püügiandmed on deklareeritud OÜ S. nimele väljastatud rannapüügipäevikus nr
2. Kuna osa kala on pärit Peipsi järvest, ei saa see olla püütud loa alusel, mille püügipiirkond on Võrtsjärv. Samuti annab nimetatud kalapüügiluba õiguse püüki teostada vaid O. V., kelle nimele on väljastatud ka rannapüügipäevik nr
3. Seejärel Ülar Koni, olles teadlik kala esmakokkuostukviitungite raamatu nr 002536 kviitungile nr 036785 kantud andmete tõele mittevastavusest, allkirjastas nimetatud dokumendi, omandades sellega OÜ S. nimel õiguse AS J. esindajale R. V.´ile üle antud kalade esmamüügiks. Kirjeldatud käitumisega pani Ülar Koni kohtuotsuse kohaselt toime õiguste omandamiseks kohase dokumendi võltsimise, s.o

§ 344lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni süüdistatava kaitsja advokaat M. Sikut, kes palub maakohtu otsus tühistada ja Ü. Koni õigeks mõista seoses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise ning materiaalõiguse väära kohaldamisega. Apellatsiooni põhiväited on seejuures järgmised. 2.1 Apellandi arvates ei ole piisavalt tõendatud, et Võhma lähedal AS K. tanklas oleksid üleüldse kohtunud S. M., Ülar Koni ja R. V.. Siinkohal möönab apellant, et välistatud ei ole võimalus, et S. M. ja R. V. tõepoolest kohtusid nimetatud päevadel ja võimalikel ajavahemikel kõnealuses tanklas ning anti ka üle kalakogus, kuid see on jäänud asjas tõendamata. Ka ei ole sellega tõendatud, et väidetava S. M. poolt Peipsist tarnitud kalakogus oleks vormistatud Ülar Konilt kala esmakokkuostu kviitungile ehk seega pandud toime intellektuaalne võltsimine. Samuti eksisteerib kõrvaldamata kahtlus, et R. V. ostis samal päeval kala ka teistelt isikutelt peale Ülar Koni. Vaidlust ei ole selle üle , et Ülar Koni kalakoorma kinnipidamise ja ekspertiisi eksemplaride võtmise juures Pärnus ei viibinud. Keskkonnainspektsiooni poolt ei peetud teda vajalikuks isegi kõnealusele toimingule kutsuda. Seega teostati kalade vaatlust jm. toiminguid ainult keskkonnaametnike endi poolt, millise toiminguga lõigati Ülar Konil ära võimalus koheselt esitada omapoolseid seisukohti ja vastuväiteid kinnipeetud kala koguse ja võimaliku päritolu kohta. R. V. kohtus ja ka varem antud ütlusi ei saa osas, mis puudutab tema väidet ainult Ü. Konilt kala ostmise kohta, lugeda usaldusväärseteks. 2.2 Tõendite kogumisel ei ole maakohus järginud poolte võrdsuse põhimõtet, rahuldades istungi käigus kõik prokuröri taotlused täiendavate tõendite esitamisel ning jättes rahuldamata kaitsja taotlused. Prokuröri poolt täiendavad tõendid tulnuks apellandi hinnangul jätta KrMS § 276 lg 1 p 2 alusel jätta toimikusse võtmata. Samal ajal jäeti rahuldamata kaitsja esitatud taotlused, millega võeti süüdistatavalt ära võimalus esitada omapoolseid tõendeid, lükkamaks ümber prokuröri süüdistust, mistõttu ei pea apellant toimunud menetlust võrdsetel alustel toimunud võistlevaks protsessiks vastavalt kehtivatele menetlussätetele. 2.3 Kaitsja leiab RKKK otsusele nr 3-1-1-63-08 tuginedes sedagi, et A. H. poolt koostatud ekspertarvamus ei ole kohtukõlbulikuks tõendiks. Esmalt osundab kaitsja asjaolule, et ekspertiisi teostamisel on eksperdile antud täiesti lubamatult ette võimalik ja menetlejale sobiv lahendi variant – ekspertiisiks esitatud kala võib pärineda Peipsi järvest. Samuti ei ole kohtumenetluse pool saanud selgelt võimalust veenduda ekspertarvamuse põhjendatuses ning jälgida arvamusele jõudmise käiku. 3 2.4 Apellant ei nõustu ka kohtu järeldusega selles osas, et dokumendi intellektuaalne võltsimine kui kuritegu on juba realiseerunud ka sellega, et kala esmakokkuostu kviitungil oli märgitud kala üleandmise kohaks Valma, kuid tegelikult toimus kala üleandmine Võhmas. Seda võib käsitleda kui inimlikku eksitust, mitte aga kui soovi võltsida ametlikku dokumenti. Ka leiab kaitsja, et tsiviilõiguslikes tehingutes on pooled vabad leppimaks kokku tehingu toimumise koha (TsÜS § 68 lg 1 sätestab, et tahteavalduse võib teha mistahes viisil). 2.5 Ebaõige on apellandi arvates ka kohtu järeldus, et Vi-9 kalapüügiluba ei andnud õigust püügi teostamiseks Ülar Konile ning seega ei vasta kaluri märked kviitungil tegelikkusele, kuna OÜ-le S. ei ole väljastatud ei luba Vi-9 ega päevikut nr 0011432 kaluriga Ülar Koni. Kaitsja märgib siinkohal, et Vi-9 kalapüügiluba oli vastavalt rendilepingule antud FIE O. V. poolt üle rendilevõtjale OÜ-le S. - tegemist täiesti legaalse tsiviilõigusliku tehinguga ning rannapüügipäeviku Vi-9 kaluri nime lahtrisse oli ka märgitud Ülar Koni nimi, milline kanti päevikusse peale seda, kui poolte vahel oli sõlmitud püügiõiguse rendileping.
2. Ringkonnakohtu istungil jäi kaitsja esitatud apellatsiooni juurde, paludes maakohtu otsus tühistada ja teha õigeksmõistev otsus. Kaitsja apellatsiooni toetas ka süüdistatav Ü. Koni. Prokurör vaidles apellatsioonile vastu ning palus jätta maakohtu otsus muutmata ja apellatsioon rahuldamata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära menetlusosaliste arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada materiaalõiguse väära kohaldamise tõttu. Seejuures väljub ringkonnakohus kriminaalasja lahendades KrMS § 340 lg 1 alusel apellatsiooni piiridest, kuivõrd kriminaalkolleegiumi poolt tuvastatud minetust materiaalõiguse kohaldamisel ei ole apellatsioonis puudutatud. Enda seisukohta põhistab kriminaalkolleegium järgmiselt.
3. Käesolevas kriminaalasjas süüdistatakse Ü. Koni dokumendi, täpsemalt kala esmakokkuostukviitungi, võltsimises, mille abil ta omandas OÜ S. nimel õiguse AS J. esindajale R. V. üle antud kalade esmamüügiks. Seejuures on väljaspool vaidlust järgmised maakohtu poolt tuvastatud õiguslikud asjaolud. 4.1 Kalapüügiseaduse § 18 sätestab kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kohustuslikkuse ning Vabariigi Valitsuse 31.03.2003.a. määruse nr 104 „Kalapüügiga seonduvate andmete esitamise kord“ (edaspidi määrus) § 3 lg 1 järgi on andmete esitajaks kalapüügiloa omanik, aga ka kala esmakokkuostja. Määruse § 59 lg 1 ja 2 kohaselt kantakse esmakokkuostukviitungile müüjana kalapüügiloa, mille alusel müüdav kala püüti, omanik ning vastavalt sellele, millise loa alusel müüdav kala püüti, kaluri kalapüügiloa number. Sama paragrahvi lg 4 järgi täidetakse lahter „kalur“, kui püük toimus kaluri kalapüügiloa alusel ning sinna kantakse loale kantud kaluri ees- ja perekonnanimi. 4.2 Samuti esitatakse määruse § 4 kohaselt andmed püügipäeviku lehtedel, kusjuures püügipäevikuks võib olla rannapüügipäevik või kalalaeva kalapüügipäevik, mis § 5 lg 2 järgi väljastatakse ainult isikule, kellele on vaadeldavaks aastaks antud kalapüügiluba. Määruse § 5 lg 6 sätestab kohustuse kalapüügiloa alusel toimunud püügi kohta andmete edastamise ainult selle püügipäeviku lehel, mille juurde on registreeritud selle loa number. Sama määruse § 57 lg 1 järgi on fikseeritud, et andmed kala esmakokkuostu kohta esitatakse vastavalt Euroopa Liidu nõukogu määruse 2847/93EMÜ artiklile 9, mille p 3 kohaselt peavad müügiteatised sisaldama infot müüja, 4 müügi koha ja kuupäeva kohta. Sama artikli p 1 alusel vastutab müügiteatise õiguse eest selle esitaja.
4. Nagu öeldud, süüdistatakse Ü. Koni sellele esmakokkuostukviitungile ebaõigete andmete kandmises, s.o õiguste omandamiseks kohase dokumendi võltsimises, mis on kuriteoks

§ 344lg 1 kohaselt.

Sellega seoses peab ringkonnakohus vajalikuks osundada järgnevale. 5.1 Nii teo toimepanemise ajal kui ka käesoleval hetkel kehtiv Kalapüügiseadus näeb süüdistuses kirjeldatud tegevuse eest ette ka vastutuse väärteokorras. Nimelt loeb Kalapüügiseaduse § 202 kalavaru kaitset ja kasutamise korraldamist oluliselt häirivaks muuhulgas järgmisi kalapüügi või sellega seonduvate nõuete rikkumisi:

1. a)andmete esitamise korraga nõutud andmete võltsimine, andmete tähtajaks esitamata jätmine või valeandmete esitamine (osundatud sätte p 8), aga ka
2. b)kalapüük võltsitud kalapüügiloaga (sätte p 3; viimane ei ole käesoleval juhul küll otseselt asjassepuutuv, kuid kinnitab täiendavalt kohtu alljärgnevat arutluskäiku). 5.2 Sama seaduse § 231 lg 1 näeb edasiselt ette vastutuse kalavaru kaitse või kasutamise nõuete rikkumise eest või kala ostu või müügi nõuete rikkumise eest või kala, mille päritolu ei ole tõendatav, käitlemise eest (karistusena näeb seadus ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut). 6. Põhimõtteliselt on seega tegemist olukorraga, kus juhul, kui Ü. Koni käesoleva otsuse p-s 1 kirjeldatud tegevus leiaks tõendamist, vastaks tema käitumine samaaegselt nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule. Edasiselt tekib küsimus, millise sätte alusel isik tegelikkuses vastutab. Iseenesest näib vastus sellele küsimusele lihtne. Nimelt sätestab

§ 3

lg 5 selgesõnaliselt, et juhul, kui isik paneb toime teo, mis vastab nii väärteo- kui ka kuriteokoosseisule, karistatakse teda üksnes kuriteo eest (tegemist on väärteokaristusõiguse nn subsidiaarusega kriminaalkaristusõiguse suhtes). Sellest arusaamast on lähtutud ka käesoleval juhul, kuivõrd seoses kuriteotunnuste ilmnemisega on väärteomenetlus Kalapüügiseaduse § 231 lg 1 järgi Ü. Koni suhtes lõpetatud (kd 1, tlk 10). Kriminaalkolleegium ei soostu selle seisukohaga ning leiab, et käesoleval juhul on Kalapüügiseaduses sätestatud väärteokoosseis eriseaduseks (lex specialis)

§ 344lg 1 suhtes.

Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt. 7. Kriminaalkolleegium osundab, et

§ 3

lg-s 5 sätestatud väärteokaristusõiguse subsidiaarsus ei rakendu seal, kus süüteokoosseisud on teineteisega nn spetsiaalsussuhtes. Spetsiaalsus tähendab selles kontekstis kahe normi olulist identsust, kusjuures ühele neist normidest lisandub mingi eriline/täiendav tunnus; kui regulatsioonieseme kattumise korral on selge, et seadus peab väärteokoosseisu erinormiks, rakendub just viimane, mitte aga kuriteokoosseis (sama seisukoht ka nt NStZ 1990, 440). Kriminaalkolleegium soostub seega õiguskirjanduses (vt veel nt J. Bohnert, BAföG und Betrug, NJW, 2003, 3611) väljendatud seisukohaga, et väärteokaristusõigus võib kõrvale tõrjuda kriminaalkaristusõiguse, kui on arusaadav seadusandja tahe kohaldada just väärteonormi. Nii väärteo- kui ka kriminaalõigusnorm kaitsevad sel juhul sama õigushüve, kuid otsus spetsiaalsuse ning põhimõtte lex specialis derogat legi generali rakendamise kohta sõltub sellest, kas väärteokoosseis on arusaadavalt mõeldud mingit elujuhtumit eraldi reguleerima ning ka lihtsalt küsimusest, kas kuriteokoosseisu absoluutse ning piiramatu rakendamise korral jääks praktikas üleüldse järgi võimalust väärteokoosseisu kohaldamiseks. Seejuures ei ole ka tähtsust sellel, kas erinorm kehtestati varem või hiljem kui üldnorm (vt RKKKo 3-1-1-32-08, p 11), mistõttu ringkonnakohtu kriminaalkolleegium sellel küsimusel täiendavalt ei peatu. 5 8. Et väärteokaristusõiguses sätestatud norm võib olla erinormiks (lex specialis) kuriteokoosseisu suhtes, on lisaks osundatud õiguskirjanduse seisukohtadele ringkonnakohtu hinnangul tunnustanud ka senine kohtupraktika. 8.1 Nii on Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium otsuses nr 1-09-1328 leidnud, et olukorras, kus Reklaamiseaduse § 25 lg-d 1 ja 2 keelavad sugulise kire rahuldamiseks pakutavate teenuste, sealhulgas prostitutsiooni reklaami või sellistele teenustele viitava reklaami, samuti prostitutsiooni vahendamisele kaasa aitava reklaami ning sama seaduse § 34 lg 1 kohaselt karistatakse reklaami keeldu eirava reklaami tellimise, teostamise või avalikustamise eest väärteokorras, on ainetu arutleda teemal, kas kirjeldatud käitumine (s.o prostitutsiooniteenuse osutamisele viitav reklaam) võib samal ajal olla ka kuritegu

§ 2681lg 1 (prostitutsioonile kaasaaitamine) mõttes.

8.2 Kõnealune olukord on lahendamist leidnud ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktikas. Nii on kõrgem kohus otsuses nr 3-1-1-60-07 märkinud, et alates 15. märtsist 2007 ei ole maksuhalduri tegevuse takistamine, sh maksudeklaratsioonide õigsuse kontrollimiseks tõendeid koguvale maksuhaldurile teadvalt ebaõigete dokumentide esitamine karistatav enam kuriteona, vaid väärteona MKS § 154 järgi. Ühtlasi on kriminaalkolleegium toonitanud, et MKS § 154 on erinormiks (lex specialis)

§ 345suhtes (otsuse p 28).

Ehk siis – kui isik esitab maksuhaldurile võltsitud dokumendi, paneb ta toime väärteo, mitte aga kuriteo ning seda just lähtuvalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali. 9. Kirjeldatud seisukohtadest lähtudes leiab ringkonnakohus, et Kalapüügiseaduse § 231 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis on eriseaduseks (lex specialis)

§ 344

lg 1 suhtes ning viimane ei kuuluks käesoleval juhul kohaldamisel isegi mitte siis, kui Ü. Koni süüdistuses kirjeldatud käitumine leiaks terviklikult tõendamist. Kalapüügiseaduse § 202 nimetab § 231 lg 1 mõttes koosseisupäraste tegudena selgesõnaliselt andmete esitamise korraga nõutud andmete võltsimise, samuti valeandmete esitamise. Kuritegu

§ 344

/345 mõttes ei pane seejuures toime ka isik, kes püüab kala võltsitud kalapüügiloaga. Tegemist on seega regulatsioonieseme kattumisega, Kalapüügiseaduse § 231 lg-s 1 peetakse koosseisupärase teona ning eritunnusena (vt otsuse p 7) konkreetselt silmas võltsitud andmete esitamist, aga ka tegelikkusele mittevastavate andmete kandmist esmakokkuostu kviitungile. Kõike seda inkrimineeritakse käesoleval juhul ka Ü. Konile. Kokkuvõtvalt leiab kriminaalkolleegium seega, et süüdistuses kirjeldatud käitumise lahendamiseks/karistamiseks on seadusandja spetsiaalselt loonud väärteokoosseisu Kalapüügiseaduses, mistõttu tulenevalt põhimõttest lex specialis derogat legi generali kuulub kohaldamisele just viimane. 9.1 Eelnevast johtub seega, et süüdistatava käitumine võib olla karistatav küll väärteona Kalapüügiseaduse § 231 lg 1 kohaselt, kuid isiku karistamine väärteo eest on kriminaalmenetluse raames välistatud (RKKKo 3-1-1-117-05, p 25). Seetõttu puudub igasugune alus edasiseks aruteluks teemal, kas ja milline Ü. Koni käitumine on tegelikkuses aset leidnud, s.o puudub igasugune põhjus apellatsioonis esitatud faktiväidete ning ka maakohtu otsuse sisuliseks analüüsiks. 10. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS 337 lg 1 p-st 4, § 338 p-st 2, § 340 lg-st 1 ja lg 2 p-st 1 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning mõistab Ü. Koni talle esitatud süüdistuses õigeks. Apellatsioon rahuldada osaliselt. 6 Paavo Randma Sten Lind Urmas Reinola 7