KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 19. novembril 2010.a Paide kohtumaja Väärteoasja number 4-10-2309 Kohtukoosseis Kohtunik Heino-Vello Pihlak Väärteoasi

) § 741 lg 1 järgi rahatrahviga 150 trahviühikut, mis on 9000 krooni. Menetlusalune isik pidas detsembrist 2009 kuni

1. maini 2010 tehistingimustes temale kuuluva xxxxxxxxxxxxxx talu farmis minke ilma Keskkonnaameti loata. Samuti oli täitmata mingifarmi tarastusele esitatavad nõuded: puudus nõuetekohane kahekordne tara ning väljaspool ehitist ei olnud paigaldatud töövalmis mõlemas suunas avatud eluspüügilõkse lahtipääsenud loomade püüdmiseks. Tõendiks on sündmuskoha vaatlusprotokolli kirjeldus ja fototabelid, Keskkonnaameti teade vastava loa ja taotluse puudumisest, tunnistaja ütlused mingifarmi pidamisest xxxxxxxxxxxxxx talus ja Ilmar Lombi poolt minkide ostmisest ning sellest, kuidas Ilmar Lomp lauta ja loomi omaks pidas, juttu ei olnud rendisuhetest. Tõendiks on menetlusaluse isiku ütlus, et detsembris 2009 toodi tema poolt varem valmis ehitatud puuridesse mingid, kuna S. O. ei olnud neid kuhugi panna. Sõlmiti suuline rendileping ja lepiti kokku, et tema kasvatab minke. Hiljem, kui maksab raha nende eest, siis jäävad mingid talle. Luba selleks ei ole. Kaebuse nõuded ja motiivid Menetlusalune isik taotleb kohtuvälise menetleja otsuses määratud karistuse tühistamist täies ulatuses, selgitades, et otsuse asjaolud on ebaselged, faktiline olustik materiaalõiguslike karistamise eeldustega sidumata ning otsuse ja karistuse ulatus põhjendamata.
2. Ilmar Lomp ei ole minkide omanik, vaid talitaja. Kohtuväline menetleja on käsitlenud kaebajat kui loomapidajat, põhjendusel, et mingid olid tema valduses. Loomakaitseseaduse (LoKS) § 3 lg 1 kohaselt on seaduse tähenduses loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb looma pidamisega rendivõi muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga. Seega ei saa nõustuda kohtuvälise menetleja seisukohaga, et valdus on vastutaja määratlemisel olulise tähendusega. Loomapidamise nõuete rikkumise eest saab karistada eelkõige isikut, kellele loom kuulub. Antud juhul ei ole vaidlust selles, et loomade omanikuks oli Rooküla Esimene OÜ, kelle seaduslik esindaja S. Oganisjan on sellekohase tunnistuse kohtueelses menetluses andnud, kuid kelle ütlused ei kajastu millegipärast üldse kaebaja suhtes tehtud lahendis. Kaebaja tegutses osaühingu taotlusel minkide hooldajana (talitajana), kuna osaühingu põhifarmiks planeeritud hoone ei olnud veel valminud ning tuli leida ajutisi lahendusi. Loomapidaja mõistet on sisutanud ka Riigikohus 24.09.2007.a otsuses nr 3-2-1-75-07 märkides, et loomapidajaks võlaõigusseaduse (VÕS) § 1060 (loomapidaja vastutus) mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, s.o kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomade üle tegelikku võimu ehk omaniku õigusi loomi vallata, kasutada ja käsutada, teostas osaühing. Arvestades asjaolu, et loomade omanik on selge, on üleliigne hinnata, kas kaebaja tegeles looma pidamisega rendisuhte alusel. Siiski peab kaebaja vajalikuks juhtida tähelepanu, et VÕS § 339 kohaselt kohustub rendilepinguga üks isik (rendileandja) andma teisele isikule (rentnik) kasutamiseks rendilepingu eseme ning võimaldama talle rendilepingu esemest korrapärase majapidamise reeglite järgi saadavat vilja. Rentnik on kohustatud maksma selle eest tasu (renti). Loomad ei olnud rendilepingu esemeks. Kaebajal ei olnud pädevust loomi turustada ega saada neist mingit tulu. Vastupidi – osaühing kasutas kaebaja abikaasa ruume loomade hoidmiseks, andes kaebajale juhised puuride ehitamiseks ning muude vajalike tingimuste loomiseks, samuti varustades loomi söödaga. Seega ei saa kaebajat lugeda loomapidajaks ka nimetatud tähenduses. Kaebajale teadaolevalt oli osaühingule ainsana Eestis väljastatud luba naaritsate kasvatamiseks ja kuna see omab asjas olulist tähtsust, palub kaebaja kohustada kohtuvälist menetlejat esitada see asja materjalide juurde. Osaühingu tegevusest ei olnud kaebajal põhjust arvata nagu oleks tema juures minkide lühiajaline hoidmine lubamatu tegevus. S. Oganisjan saab kohtuvaidluses anda ütlusi selle kohta, kellele kuuluvad ja mis asjaoludel hoiustati 36 minki kaebaja juures. Asjaolu, et kaebaja selgitas kohtueelses menetluses oma tulevikuplaane ning unistust rajada oma mingifarm, ei muuda teda vastutavaks 36 osaühingule kuuluva mingi hoidmistingimuste rikkumises. On loomulik, et majapidamise peremees räägib talu tutvustades oma loomadest, sest kaebaja ei pea põhjendatuks kõigile, kes tema tallu tulevad, detailselt ülevaadet anda tema kokkulepetest kolmandate isikutega.
3. Ilmar Lomp oli minkide hoidmiseks vajalikud tingimused loonud. Kohtuväline menetleja on leidnud, et Keskkonnaameti antud luba minkide pidamiseks ei käi mitte minkidega kaasas vahetades pidamiskohta, vaid isik, kes plaanib farmi rajada või rajab farmi, peab farmi enne minkide tehistingimustesse toomist nõuetega vastavusse viima ja taotlema loa Keskkonnaametist ning loa taotleb kas maaomanik või maakasutusõigust omav isik, kelle maale farm luuakse või on loodud. Vaatamata sellistele väidetavatele nõuetele on OÜ-le väljastatud luba, ehkki isegi hoone, kuhu naaritsaid kavatseti paigutada, ei olnud veel valminud. Sellest osaühing ka järeldas, et tal on õigus minke vastava loa alusel pidada, sh ka hoiustada kaebaja juures. 2 Otsuses on tsiteeritud keskkonnaministri 22.02.2008.a määrust nr 7 „Mingi ja kähriku tehistingimustes pidamisele esitatavad nõuded ja loa taotlemise kord“ (edaspidi Kord) mingi pidamise nõuete osas. Samas ei ole seostatud Korra nõuded võimalike rikkumistega. Nii näiteks nimetatakse, et Korra kohaselt peavad lahtipääsenud loomade püüdmiseks olema töövalmis mõlemas suunas avatud eluspüügilõksud vähemalt iga 200 meetri järel. Samas on kaebaja hoone ümbermõõt, kus mingid paiknevad, poole väiksem, ja vaatamata sellele on tal sinna paigutatud kaks püünislõksu.
4. Määratud karistus ei ole rikkumisega proportsionaalne. Kohtuväline menetleja on oma otsuse kvalifitseerinud

§ 741

järgi, määrates võõrliikide kasutamisnõuete rikkumise eest kaebajale karistuseks rahatrahvi 150 trahviühikut. Kaebaja ei ole aga subjekt käesoleva sätte mõttes. Kaebajat ei saa karistada kasutamisnõuete rikkumise eest, kuna selline karistus on suunatud minkide kasutajale. Kaebaja ei olnud aga minkide omanik ega omanud nende pidamisel ärilisi huve (omanikutulu). Huvi minkide kasutamiseks oli nende omanikul OÜ-l, kasvatades neid tulu saamiseks. Looduskaitseseaduse muutmise ning keskkonnamõju hindamise ja keskkonnajuhtimissüsteemi seaduse muutmise eelnõu seletuskiri selgitab

§ 741

eesmärki järgmiselt: kuna võõrliikide looduskeskkonda sattumine ohustab suuresti meie kohalikke liike, peab olema väga ettevaatlik. Kui aga võõrliigi isend pääseb loodusesse tehistingimustest, tuleb isikut karistada, samuti hüvitada keskkonnale tekitatud kahju. Käesoleval juhul ei ole kaebaja loonud olukorda, mille tulemusel saanuks mingid pääseda loodusesse. Ka ei ole kaevatavast otsusest võimalik tuvastada, milliseid konkreetseid nõudeid on rikutud. Keskkonnainspektsiooni hinnangul ei saa hinnata, kas Korra „nõudeid silmas pidades on Aedniku talu farmi ehituskonstruktsioonid piisavad, et hoida ära lahtipääsenud loomade loodusesse sattumine või pahatahtliku isiku sissepääs farmi“. Järelikult ei ole kohtuväline menetleja tuvastanud, et (kasutamis)nõudeid oleks rikutud. Järelikult on kaebaja karistamine motiveerimata. Kohtuvälise menetleja loogika kohaselt saab trahvi määrata igal juhul, sõltumata sellest, kas faktiliselt minkide kasutamise nõudeid Korra tähenduses on eiratud või mitte. Eeltoodust tulenevalt on arusaamatu, millest johtuvalt on peetud põhjendatud karistuse määraks maksimaalsest pool. Kaebaja hoolitses üksnes 36 mingi eest, kes isegi talle ei kuulunud. Juhul, kui kohus leiab, et kaebaja on karistuse õige subjekt, palub kaebaja vähendada rahatrahvi määra, eelkõige põhjusel, et kohtuvälise menetleja kaalutlused vaidlustatavas väärteootsuses ei ole piisavalt motiveeritud ning otsus on seega ebaproportsionaalne kaebaja tegevuse ja sellest potentsiaalset tekkiva kahjuga. Nende märgitud asjaolude tõttu palub menetlusalune isik tühistada Keskkonnainspektsiooni nimel Lääne regiooni Järvamaa büroo keskkonnakaitse vaneminspektori

1. juuli 2010 otsuse väärteoasjas nr 01/05003010 täies ulatuses. Kohtuvälise menetleja vastus kaebusele
2. Kaebaja viitab sellele, et tema ei ole minkide omanik, vaid talitaja. Kohtuväline menetleja leiab kogutud andmete alusel, et Ilmar Lomp tegeles Aedniku talus minkide tehistingimustes pidamisega. Seal lõi tingimused pidamiseks, rajas nõuetele vastavad puurid, joogisüsteemi, akendele ja ustele seati võrgud. Ta oli sõlminud minkide omanikuga kokkuleppe, et tema valdusesse antud mingid jäävad pärast rahasumma tasumist novembris 2010 temale. Nimetatud kokkulepe on käsitletav asjaõigusliku kokkuleppena AÕS § 92 lg 1 tähenduses, millega loomade valdus on üle antud ning omandiõiguse üleminek on seatud sõltuvusse raha tasumise kohustusega. Sõlmitud kokkulepe viitab Ilmar Lombi soovile minkidega ise edasi tegeleda, mitte soovile loomi ajutiselt hooldada. Ilmar Lomp oli nõutava loa teemal suhelnud Keskkonnaametiga. Ta oli teadlik loa olemasolu vajalikkusest. 11.05.2010 tuvastati OÜle Rooküla Esimene kuuluvas Neitla farmis vaba ruum. Ilmar Lomp avaldas 24.06.2010 esitatud vastulauses, et võttis mingid oma vastutavale hoiule, olles vaid nende talitajaks kuni Neitla farmis tekib loomadele vaba ruumi, kuid Ilmar Lomp ei kasutanud võimalust minkide sinna ümberpaigutamiseks, mis viitab omakorda, et ta ei soovinud loomadest vabaneda. Tunnistaja ütlused toetavad Ilmar Lombi tahet pidada mingifarmi. 3 Vaidlust ei ole, et mingid olid Ilmar Lombi seaduslikus valduses. Ilmar Lomp tegeles igapäevaselt minkide hooldamise ja toitmisega, oli loonud nende hoidmise tingimused, ning oli võtnud mingid oma vastutavale hoiule maa-alal, mille suhtes ta omas maakasutusõigust. Fakt, kas Ilmar Lomp oli juba saanud tema valduses olevate minkide omanikuks või mitte, ei ole määrav. Kuigi LoKS § 3 lg 1 tähenduse on loomapidaja isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või isik, kes tegeleb looma pidamisega rendi- või muu selletaolise suhte alusel loomaomanikuga, ei ole see ainus säte, millega saab sisustada loomapidaja mõistet ja mille alusel on võimalik määratleda isikut loomapidajana. Riigikohus on 24.09.2007 lahendis nr 3-2-1-75-07 sisustanud loomapidaja mõistet läbi VÕS § 1060, mille mõttes saab loomapidajaks lugeda isikut, kes käitub looma peremehena ehk kes omab looma üle võimu. Kohtuväline menetleja leiab, et kaebuse esitaja on nimetatud kohtulahendile viidates tõlgendanud vääralt „looma üle võimu omamist", määratledes seda looma omaniku valdamise, kasutamise ja käsutamise õigusena. Antud juhul ei ole kohtulahendis looma üle võimu teostajana viidatud looma omanikule, et oleks alust viidata omandiõigusega kaasnevale valdamise, kasutamise ja kasutamise õigusele. Riigikohtu seisukohas on nimetatud loomapidajana looma peremehena käituv isik, kes teostab looma üle tegelikku võimu ehk valdab looma AÕS § 32 mõttes. Kohtuvälise menetleja tõlgendust toetab ühtlasi VÕS § 1060 kommentaar, mille kohaselt võib loomapidajaks lugeda ka looma ebaseadusliku valdaja, samuti looma omanikuks mitteoleva looma otsese valdaja või isiku, kes ei ole ei looma omanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab, kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning tema järelvalvega seotud küsimusi, millele ei pea eelnema tehingulist tahteavaldust. Ilmar Lomp on käsitletav antud menetluses loomapidajana, kuna oli tuvastatud tema käitumine loomade peremehena ning ta oli isik, kes otsustas minkide hoidmise, nende eest hoolitsemise ning nende järelevalvega seotud küsimusi. Seega oli tema kohustus tagada asjaomasest määrusest tulenevate nõuete täitmine mingifarmi pidamisel.
3. Ilmar Lomp väidab, et oli minkide hoidmiseks loonud vajalikud tingimused. Keskkonnaministeeriumi poolt antud luba on tegutsemiseks Raplamaal Juuru vallas Hargla külas Kaeramaa kinnistul. Luba on asukohaspetsiifiline ja ei laiene Aedniku talu farmile. Keskkonnaameti seisukoht on, et loa peab taotlema maaomanik või maakasutusõigust omav isik, kelle maale farm luuakse. Tähtsust ei oma, kellele loomad kuuluvad. Keskkonnaministri määruse § 4 lõikest 2 ja 6 tulenevalt ei kajastata ei loa taotluses ega loas andmeid loomade omaniku kohta. Kuivõrd maakasutusõigust omav isik oli Ilmar Lomp, siis oli loa taotlemine mingifarmi pidamiseks tema kohustus. Osaühing ei oleks saanud luba taotleda, kuna ei oma maakasutusõigust Aedniku talu kinnistul. Määruse järgi on mingifarmis nõutav kahekordne tara, kusjuures kahe tara vaheline kaugus peab olema vähemalt 1 meeter. Ehituslikult peab tara olema vähemalt 2 meetrit kõrge, ulatuma vähemalt 30 cm sügavuseni maa sisse ja maa all 30 cm farmi sisemuse poole. Tara ehitamiseks kasutatav võrkmaterjal peab olema mingi puhul 2 x 2 cm võrgusilma suurusega ning tara ülemine äär peab olema varustatud elektrikarjuse või 40 cm laiuse metallkraega. Lisaks peavad sissepääsud (värav) olema ehitatud viisil, mis välistab loomade omal jõul sealtkaudu nii sisse kui ka välja pääsemise. Tara siseküljele piki tara peab paigaldama lahtipääsenud loomade püüdmiseks töövalmis püünised ja seda vähemalt iga 200 meetri järel, samuti peab olema kahe tara vahele vähemalt nurkadesse paigaldatud eluspüügilõksud. Aedniku talu mingifarmis puudus nõuetekohane kahekordne tara ja vaatamata puuride juures olevatele eluspüügilõksudele ei saanud nende osas kehtestatud nõudeid lugeda täidetuks, kuivõrd kahe tara (mida ei olnud) ette ja vahele pidid ka olema paigaldatud eluspüügilõksud, need olid puudu, kuna puudus tara, kuhu vahele püünised tuli paigaldada. Nii ei olnud täidetud määruse nõudeid.
4. Määratud karistus ei ole rikkumisega proportsionaalne. Väärteomenetluses on tõendatud, et Aedniku talus tegeles mingifarmi pidamisega Ilmar Lomp ning tema oli maakasutusõigust omav isik maa-alal, kus mingifarm asus, mistõttu oli ta kohustatud taotlema nõutava loa ja tagama minkide pidamiseks tingimused. Kohtuväline menetleja on määranud karistuse õigele isikule. Antud juhul toimepandud väärteo objektiivne koosseis seisneb tegutsemises võõrliigi pidamiseks vajaliku loata. Koosseisutüübilt on tegemist abstraktse ohudeliktiga. Abstraktse ohudelikti puhul on karistatav tegu ja selle karistusväärsus põhineb teo üldisel ohtlikkusel. Ohu saabumine või 4 ohtliku olukorra tekkimine pole süüteokoosseisu jaoks oluline ja seega puudub vajadus seda tõendada.

§ 741

lg 1 näeb võõrliigi kasutamisnõuete rikkumise eest ette rahatrahvi kuni 300 trahviühikut. Karistuse määramisel võeti arvesse, et Ilmar Lombi poolt pandi tegu toime tahtlikult ning kergendavaid asjaolusid, mis annaksid aluse vähendada sanktsioonimäära, ei tuvastatud menetluse käigus Ilmar Lomp ei esitanud taotlust Keskkonnaametile, ei võtnud ette abinõusid täitmaks määruse nõudeid, et vältida pidevat ohtliku võõrliigi loodusesse sattumise ohtu. Arvesse on võetud ka teo üldist ohtlikkust, kuna tegemist on invasiivse võõrliigi isenditega, mis ohustavad loodusesse sattumisel looduslikku tasakaalu ning on Eesti looduses ebasoovitav liik. Looduslikku tasakaalu ohustavate võõrliikide nimekirja kantuna ei välistata mingi kasvatamist tehistingimustes, kuid seda võib teha üksnes Keskkonnaameti loa alusel, mis aga Aedniku talu mingifarmil puudub. Karistuse mõistmisel võeti arvesse võimalust mõjutada Ilmar Lompi edaspidi hoiduma väärteo toimepanemisest. Neid asjaolusid arvesse võttes jäeti karistuse suurus keskmisele tasemele. Kohtuväline menetleja on seisukohal, et kaebaja seisukohti on menetleja väärteomenetluse käigus kaalunud, samuti ei ole tuvastatud kergendavaid asjaolusid, mis annaksid aluse vähendada sanktsioonimäära ning nendest tulenevalt ongi määratud rahatrahv, mis on kohtuvälise menetleja arvamuse kohaselt proportsionaalne toime pandud teoga. Tuginedes eelnevale ning VTMS §-le 132 p 1 jätta kohtuvälises menetluses 13.07.2010 tehtud otsus nr 01/05003010 muutmata ja Ilmar Lombi kaebus rahuldamata. Kohtuistungi käik Menetlusalune isik jääb oma kaebuse asjaolude juurde. Vastus kaebusele ei ole tema arvamust muutnud. Kui temale öeldi, et minkide pidamise luba on olemas, siis, olles ammused tuttavad, uskus. Sellepärast olid loomad seal, st detsembrist 2009. Ehitustööd toimusid enne seda 2-3 nädalat. Luba oleks ka antud, kuid ei olnud projekti. Loomi oli 36, lisaks pojad. Aedniku talu on abikaasa vara. Abielu on kestnud üle 20 aasta. Maja hoovi on raske aeda teha. Reaalselt tuleb mõelda, kuidas ikka maja ümber on kaks aeda. Katseklaasi teel aretatud mingid ei ohusta mitte midagi. Nad surevad järgmisel päeval metsas.

§ 741ei ütle loa kohta midagi.

Selle järgi tuleb välja valesti pidamine. Tema ei ole omanik. Tema oli talitaja. Otsus tuleb tühistada, sest tema ei saanud teada, et luba ei kehti tema farmile. Trahv ei ole õiguspärane, ei kaalu selle kergendamist, miks peab vabandama, sest ei ole paha teinud ega süüdi. Kohtuvaidluses ei tunnista ennast süüdi ja jääb kaebuse juurde. Kohtuväline menetleja jääb oma otsuse ja vastuse asjaolude juurde. Osaühingule väljastati luba projekti alusel, mis on õiguspärane toiming. Selle alusel aga ehitama ei saa hakata, enne on vaja ehitusluba. Seda kohalik omavalitsus Raplamaal ei andnud. Keskkonnaametnik on korduvalt enne suhelnud ja tähelepanu sellele juhtinud. Olles käinud Keskkonnametis, siis jättis teadlikult ja tahtlikult loa taotlemata. Talitaja oleks ta siis, kui talitaks teise isiku loomi selle isiku juures, aga antud juhul oli tegemist oma majapidamise farmiga. Menetlusalune isik on loomade pidaja. Loomi on farmis paaritatud, kestnud on tiinusperiood, olnud poegimine. See on kasutamine. Võimalus oli loomad ära viia, kuid menetlusalune isik seda võimalust ei kasutanud. Ümber ei ole lükatud ühtki kogutud tõendit. Kaebus ei kuulu rahuldamisele. Kohtu tuvastatud asjaolud ja põhjendused VTMS § 123 lg 2 kohaselt tuleb kohtul arutada väärteoasja täies ulatuses, sõltumata kaebuse piiridest kontrollida kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Kohus peab jälgima ka teisi sama seaduse sätteid. Tuvastama VTMS §-s 150 lg 1 loetletud väärteomenetlusõiguse olulisi rikkumisi. Veel peab välja selgitama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Väärteo sätestab

§ 741

lg 1, mille järgi on väärteona käsitletav võõrliikide kasutamisnõuete rikkumine, karistuseks füüsilise isiku korral on rahatrahv kuni 300 trahviühikut või arest. Kohus tuvastas, et menetlusalusel isikul oli xxxxxxxxxxxxxxxxx talus alates detsembrist 2009 kuni

1. maini 2010 mingifarm, milles olid 36 minki, milles omakorda 31 emaslooma poegadega ja 5 isaslooma kontrollimise hetkel
2. mail
3. Nende seal pidamiseks puudus Keskkonnaameti luba, mida tõendab selle ameti teade. Sama on kinnitanud menetlusalune isik ise kohtus.

§ 57

5 lg 4 kohaselt tohib tehistingimustes peetavaid võõrliigi isendeid ümber asustada tehistingimustesse üksnes Keskkonnaameti loa alusel. Objekti kontrollimise protokoll ja sündmuskoha vaatluse protokoll koos fotodega, mis on koostatud

1. mail 2010 xxxxxxxxxxxxxxx talus asuvast farmihoonest ja ümbritsevast võrkaedikust, puuridest, siseruumidest, tõendavad süüdistuse asjaolusid. Menetlusalune isik on kinnitanud kohtuistungil, et tema on valmistanud ja loonud hoiutingimused minkidele, tema on hoolitsenud ja toitnud neid. Ta ei ole eitanud, et mingid ei ole olnud tema valduses. Ta on põhjendanud, miks puudub kahekordne tara. Menetlusalune isik on selgitanud, et abikaasa nimel on kinnistu, kus farm asub, nende abielu on kestnud üle kahekümne aasta, ühiselt kasutatakse kinnistut. Kaebuses peab menetlusalune isik ennast majapidamise peremeheks ja on loonud minkidele hoiutingimused. Asukoha plaan näitab ja tõendab mingifarmi asukohta xxxxxxxxxxxxxxxx talus. LoKS § 3 lg 1 sätestab, et loomapidaja on isik, kellele loom kuulub (loomaomanik) või kes tegeleb loomapidamisega rendi või muu sellekohase suhte alusel loomaomanikuga. Lähtuda tuleb veel Riikohtu lahendist 3-2-1-75-07, mille järgi saab loomapidajaks olla isik, kes käitub looma peremehena ehk kes omab looma üle võimu. (Riigikohus selgitab, et loomapidajaks VÕS § 1060 mõttes on isik, kes käitub looma peremehena, so kes kasutab looma omades võimu tema üle. Loomapidajaks kõnealuses tähenduses võib olla ka loomaomanikuks mitteolev looma otsene valdaja (AÕS § 33 lg 2), kuid ka isik, kes ei ole ei loomaomanik ega valdaja, kuid kes looma kasutajana otsustab kas üksi või kellegi teise isikuga koos looma hoidmise, tema eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Loomapidamiseks ei ole vajalik teha tehingulist tahteavaldust). Menetluses kogutud tõendid ei kinnita, et menetlusalune isik oleks loomade omanik, kuid tõendatud on, et on loomapidaja ja loomad olid tema seaduslikus valduses. Loomapidajana on ta igapäevaliselt mitmekuulisel perioodil hooldanud ja toitnud minke, on loonud hoiutingimused, mis ongi võimu omamine minkide üle, olles otseseks valdajaks. Tuvastamist ei ole leidnud ebaseaduslik valdus. Menetlusalune isik on käsitletav loomapidajana, kuna tuvastamist on leidnud tema käitumine loomade peremehena ning ta on isik, kes otsustas minkide hoidmise, nende eest hoolitsemise ning järelevalvega seotud küsimusi. Sellisel isikul on kohustus tagada Keskkonnaministri määrusega kehtestatud nõudeid mingifarmi pidamisel. Eeltoodu alusel on kohus seisukohal, et kogumis menetlusaluse isiku enda ütlustega, väärteoprotokolliga, sündmuskoha vaatluse ja objekti kontrollimise protokollidega ning Keskkonnaameti kirjaga loa kohta, on tõendamist leidnud menetlusaluse isiku poolt loata mingi pidamine detsembrist 2009 kuni
2. maini 2010 tehistingimustes xxxxxxxxxxxxx talu farmis. Samuti oli täitmata samal ajavahemikul tarastusele esitatavad ehituslikud nõuded. Puudus nõuetekohane kahekordne tara ning väljaspool ehitist ei olnud paigaldatud töövalmis mõlemas suunas avatud eluspüügilõkse lahtipääsenud loomade püüdmiseks. Rikutud oli

§ 57

lg 6 nõuet, mille järgi saab minki ja kährikut tehistingimustes pidada Keskkonnaameti luba omavas farmis. Täidetud ei olnud keskkonnaministri

1. veebruari
2. a määruse nr 7 § 3, mis sätestab nõuded mingi ja kähriku tehistingimustes pidamise tarastusele. Sama määruse § 4 lg 2 järgi on antav luba farmi valdaja koha ja loomade pidamise asukohajärgne. Seega on menetlusalune isik toime pannud talle otsuses süüks arvatud süüteo. Väärtegu on õigesti kvalifitseeritud ja menetletud õige menetleja poolt. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust ega väärteomenetlust välistavaid asjaolusid. Menetlusalune isik on talle süüks arvatud väärteo toimepanemises süüdi. Väärtegu kuulub karistamisele. Rikutud ei ole väärteomenetlusõigust. Kokkuvõtvalt: puuduvad õiguslikud ja faktilised asjaolud kohtuvälise menetleja otsuse muutmiseks ja tühistamiseks. Keskkonnaameti välja antud luba teise maakonda ei ole rakendatav teisele asukohale. See on otsitud ennastõigustav vastuväide, mida kohus ei arvesta. Kohus ei arvesta ka teisi ennastõigustavaid paljasõnalisi väiteid. Menetlusalune isik on subjekt, kellel lasus ja lasub edaspidi kohustus täita seaduste sätteid ja kanda vastutust enda majapidamises hoitavate loomade üle ükskõik kui pika ajaühiku kestel. Kaebuse asjaolud on jäänud tõendamata. Täiendava tunnistaja kui väidetava omaniku ärakuulamine või Keskkonnaameti teise asukohta antud loa väljanõudmine ei ole seotud selle vaidlusega. Eespool on kohus märkinud, mida on tuvastanud ja 6 miks peab otsust õiguspäraseks ja seaduslikuks. Rahuldamata jäetud taotlused ei oleks midagi tõenduslikulet küljele lisanud. Ühtegi tõendatud väidet, et menetlusalune isik ei ole subjektiks, nagu ta kaebuses on märkinud, ei ilmnenud ka istungil. Ilmselt ei saa neid ka olla, sest määratud nõuetekohased tingimused kehtestakse selleks, et kaitsta ennetuslikult looduskeskkonda. Need tingimused tuleb täita täpselt. Neid ei saa täita valikuliselt ega subjektiivse hinnangu põhjal või alles siis, kui loom on vabasse loodusse pääsenud. Karistuseadustiku (KarS) § 2 lg 2 kohaselt karistatakse teo eest siis, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. KarS § 56 lg 1 sätestab, et karistamise aluseks on isiku süü. Vastavalt süüteokoosseisule ja õigusvastasusele on süü leidnud tuvastamist. Kohus selgitab, et karistus isikule määratakse toime pandud süülise teo eest mitte mingi muu põhjuse järgi. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huve. Nähtuvalt väärteoasja materjalidest ei ole menetlusalune isik kahetsenud toimepandut ühegi menetluse ajal. Karistust kergendavad ja raskendavad asjaolud puudusid kohtuvälises menetluses ja puuduvad ka kohtumenetluses. Kohtu hinnangul on määratud karistus vastav looduskaitseseaduse sättele, ei ületa keskmist määra. Karistus on põhjendatud ka sellega, et tegemist on otsese tahtliku tegevusega mitte püüdagi vältida looduslikku tasakaalu ohustamist ning tahtliku minkide hoiutingumuste eiramisega, millest jätkuvalt ei taheta aru saada ja põhjendamatult õigustatakse kõrvaliste asjaoludega oma tegevust selle asemel, et muuta käitumine seaduskuulekaks või siis mööndagi rikkumist. Lähtudes eeltoodust ja märgitud seadusesätetest, leiab kohus, et esitatud kaebus ei ole rahuldatav. Otsuse tegemisel juhindus kohus veel VTMS §-dest 132 p 1, 133, 134, 155 lg 1 p 1, 156 lg 1 ja
3. Heino-Vello Pihlak Kohtunik 7