KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Otsuse tegemise aeg ja koht 08.11.2010. a Kriminaalasja number 1-09-19183 Kohtukoosseis Eesistuja Sten Urmas Reinola Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Lind, liikmed Iv

§ 184

lg 21 p 1, § 392 lg 2 p 2 ja § 418 lg 1 järgi; Olev Kuris’

§ 184lg 21 p 1, § 392 lg 2 p 2 ja § 418 lg 1 järgi; Aleksandr Kaldma’ süüdistuses Kar

S § 184 lg 21 p 1 ja 2, § 392 lg 2 p 2 järgi; Kazimieras Šmidtas’

§ 184Kriminaalasi lg 2 p 1 ja 2, § 392 lg 2 p 2 järgi; Priit Kivistik’u süüdistuses Kar

S § 184 lg 2 p 1 ja 2, § 392 lg 2 p 2 järgi ning Giedrius Burokas’

§ 184

lg 2 p 1, § 392 lg 2 p 2 järgi üldmenetluses Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsus Apellatsiooni esitajad Prokurör Margus Kurm ja süüdistatava Kalev Kurise kaitsja vandeadvokaat Alar Neiland Margus Kurm
3. Kalev Kuris ik: 37009020239, elukoht: XXXXXXXX XX-X XXXXXXX; viibib Tallinna Vanglas vahi all; XX XXXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; haridus: XXXXXXX; töökoht: OÜ L.; varem kriminaalkorras karistatud: 16.06.2008.a. Harju Maakohtu poolt KarS § 189 lg 1 alusel vangistusega 4 a katseajaga 4 a, millest loeti kantuks eelvangistuses viibitud aeg 6 kuud 6 päeva vangistust. Kandmata karistus 3 a 5 k 24 p vangistust; tõkend: vahistamine alates 05.06.2009.a., kahtlustatavana kinnipidamine 05.06.2009.a. Prokurör Süüdistatavad
4. Olev Kuris ik: 37009020242, elukoht: XXXXXXX XX-XX; XX XXXXXXXXX; emakeel: eesti keel; haridus: XXXX-XXX; töökoht: R. OÜ; varem kriminaalkorras karistamata; tõkend: elukohast lahkumise keeld alates 19.11.2009.a.; vahistamine 05.06.-19.11.2009.a., kahtlustatavana kinnipidamine 05.06.2009.a. Kaitsjad
5. Aleksandr Kaldma
6. Kazimieras Šmidtas
7. Priit Kivistik
8. Giedrius Burokas Alar Neiland (Kalev Kurise kaitsja); Andres Simson (Olev Kurise kaitsja) RESOLUTSIOON Tühistada Harju Maakohtu
9. mai
10. a otsus osaliselt, s.o Kalev Kurise KarS § 418 lg 1 järgi süüdimõistmise osas. Teha selles osas uus otsus, millega mõista Kalev Kuris KarS § 418 lg 1 järgi õigeks. Samuti tühistada Harju Maakohtu otsus osas, millega määrati, et raamatupidamisdokumendid tuleb hävitada. Määrata, et äriühingu U. raamatupidamisdokumendid tuleb säilitada Kaitsepolitseiameti asitõendite hoidlas kuni kriminaalasjas 06913000054 lõpliku menetlusotsuse tegemiseni, seejärel tagastada äriühingu U. esindajale. Muus osas jätta Harju Maakohtu otsus muutmata. Kaitsja apellatsioon rahuldada osaliselt. Prokuröri apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Kassatsiooniõiguse kasutamise soovist tuleb teatada ringkonnakohtule 7 päeva jooksul alates kohtuotsuse kuulutamisest. Kassatsioon esitatakse otsuse teinud ringkonnakohtule kirjalikult 30 päeva jooksul alates päevast, mil kohtumenetluse poolel on võimalik tutvuda ringkonnakohtu otsusega. Süüdistataval ja kannatanul on kassatsiooni esitamise õigus üksnes advokaadi vahendusel. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohus mõistis
12. mai
13. a otsusega Kalev Kurise süüdi KarS § 184 1 lg 2 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi ning karistas teda 10-aastase vangistusega. Samuti tunnistas maakohus Kalev Kurise süüdi KarS § 418 lg 1 järgi ja karistas teda 3-kuulise vangistusega. KarS § 64 lg 1 alusel luges kohus Kalev Kurisele mõistetud kergema karistuse kaetuks raskemaga ning mõistis liitkaristuseks 10 aastat vangistust. Olev Kurise mõistis kohus nii KarS § 184 lg 21 p 1, § 392 lg 2 p 2 järgi kui KarS § 418 lg 1 järgi õigeks. Kalev Kurise mõistis maakohus süüdi selles, et ta grupis koos Aleksandr Kaldma, Priit Kivistiku, Kazimieras Šmidtase ja Giedrius Burokasega toimetas ajavahemikul 16.08.2006 kuni 24.08.2006 ebaseaduslikult Hollandist läbi Luksemburgi, Saksamaa, Poola, Leedu ja Läti Eestisse 66 kg narkootilist ainet hašišit. Kalev Kurise teopanus seisnes kohtuotsuse kohaselt selles, et tema andis ülesande hašiši veoks, ta oli hašiši tellijaks ja hanke rahastajaks, ta pidi ka organiseerima Hollandis narkootilise aine üleandmise. Samuti sai K. Kuris hašiši A. Kaldmalt selle Eestisse saabumisel ja ta tasus selle Hollandist Eestisse toimetamise eest. Lisaks mõistis kohus Kalev Kurise süüdi selles, et ta hoidis kokkuleppel Olev Kurisega ajavahemikul 22.05.2009 kuni 05.06.2009 enda elukohas Tallinna aadressil XXXXXXXX XX-X Olev Kurisele kuuluvat 9 mm täiskaliibrilist vintraudset püstolit Glock-19 ja selle juurde kuuluvat 91 padrunit. Kalev Kurisel ei olnud ajavahemikul 22.05.2009 kuni 05.06.2009 relvaluba, relvasoetusluba ega tegevusluba relvade või laskemoona hoidmiseks teenusena. Kohus leidis, et Kalev Kuris oli relva korteris olemasolust teadlik ja tulirelv oli Kalev Kurise faktilise võimu all. Olev Kurise osas märkis kohus, et süüdistuse sisu kohaselt pani ta isikute grupis toime narkootilise aine toimetamise Hollandist Eestisse ja tema teopanus seisnes selles, et ta sai narkootilised ained ühisesse kasutusse koos K. Kurisega ja korralda Hollandis narkootilise aine üleandmist Priit Kivistikule, leppides viimasega telefoni teel kokku üleandmise aja ja koha. Kohtule ei esitatud aga ühtegi tõendit, mis kinnitaksid Olev Kurise sellist tegevust. Seoses tulirelva ebaseadusliku käitlemisega märkis kohus, et kuna nii Olev Kurise ütlustest kui ka Põhja PP teatisest nähtub, et Olev Kurisele oli väljastatud relvaluba ning kohtus vaadeldud relvaloast nähtuvalt oli luba kehtiv kuni 17.07.2009.a, oli Olev Kuris isikuks, kes omas relva- ja laskemoona omamise luba relva ja laskemoona korterist leidmise ajahetkel. Kuigi kohtus leidis tõendamist, et Olev Kuris rikkus mitmeid relvaseaduses fikseeritud nõudeid – RelvS §34 lg 2, § 45, § 46 (relva ja laskemoona hoidmise nõudeid), vastutab isik RelvS §-s 891 sätestatud väärteo eest, mitte aga KarS § 418 lg 1 alusel. Väärteo menetlemist takistab aga selle aegumine, kuna teost on möödunud 2 aastat.
14. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ja Kalev Kurise kaitsja. 2.1 Prokurör on vaidlustanud Olev Kurise õigeksmõistmise KarS § 418 lõikes 1 sätestatud kuriteo toimepanemises. Prokurör leiab, et selgitamaks, kas rikkumine on karistatav väärteo või kriminaalkorras, tuleb eristada relvaseaduse mõttes keelatud tegu ja lubatud tegu, mida tehakse seaduses ettenähtud korda rikkudes. Viimasega oleks näiteks tegu siis, kui relv antakse hoiule relvaluba omavale isikule ja selle kohta jäetakse vormistamata § 45 lg 5 ettenähtud üleandmisakt või kui relv jäetakse hoiule kauemaks kui samas lõikes lubatud üks ööpäev. Siis saab öelda, et hoiuleandmine iseenesest oli lubatud, kuid rikuti seaduses ettenähtud korda. Relva hoiuleandmist luba mitteomavale isikule relvaseadus ette ei näe. See on seaduse mõttes lubamatu tegu, mistõttu ei saa rääkida ka korra rikkumisest, mille eest on ettenähtud vastutus väärteo korras. Prokuröri hinnangul räägib esitatud tõlgenduse kasuks nii KarS § 418 lg 1 tekst kui ka koosseisu ja selle aluseks oleva relvaseaduse eesmärk. KarS § 418 lg 1 kohaselt on kuriteona karistatav tulirelva, selle olulise osa või laskemoona ebaseaduslik käitlemine. Seadusandja on kasutanud väljendit „ebaseaduslik käitlemine“, mitte väljendit „käitlemine relvaluba mitteomava isiku poolt“. Relvaseaduse eesmärk on relvade kontrollitud käibe kaudu relvadest tuleneva ohu minimeerimine. Tulirelva ebaseadusliku käitlemise kui abstraktse ohudelikti ülesanne on tagada relvaseadusega kehtestatud piirangutest kinnipidamine. Prokuröri hinnangul ei suudaks relvaseadus ja selle tagatiseks olev KarS § 418 lg-s 1 sätestatud kuriteokoosseis oma eesmärki täita, kui seda tõlgendada nii kitsalt nagu Maakohus on seda teinud. Maakohtu tõlgendus viiks järelduseni, et väärteoga on tegu ka siis, kui laetud tulirelv antakse hoiule suvalisele tänaval vastutulevale inimesele, lasteaeda minevale lapsele, vaimuhaigla kinnises osakonnas viibivale isikule, kohtuistungil viibivale kohtualusele jne. Nõustumine maakohtuga tähendaks seda, et KarS § 418 lõiget 1 ei ole üldse võimalik kohaldada. Pole ju relvaloa omamise nõue muud kui üks relvaseaduses sätestatud tulirelva käitlemise nõue. Järelikult, tulirelva hoidmine ilma vastava loata on kõigest relvaseaduse § 34 lg-s 2 sätestatud nõude rikkumine ja kuulub sarnaselt kõigi teiste nõuete rikkumistega karistamisele relvaseaduse § 891 alusel väärteona. Maakohus ei ole toonud ühtegi põhjendust, miks on relvaloata hoidmine olulisem rikkumine kui relva andmine pikaks ajaks kriminaalkaristust kandava isiku kontrolli alla. Prokurör näeb ka teist võimalust, kuidas eristada relvaseaduse § 891 ja KarS § 418 kohaldamisala. Kuna viimane räägib „ebaseaduslikust käitlemisest“, esimene koosseis aga „käitlemise nõuete rikkumisest“, siis võib öelda, kuriteokoosseisus peetakse silmas seaduse tasemel sätestatud nõudeid, kuna aga väärteokoosseis peab silmas relvaseaduse alusel antud õigustloova iseloomuga rakendusaktides sätestatud nõudeid (vt näiteks § 45 lg 9). Prokurör on vaidlustanud maakohtu otsuse ka osas, mille kohaselt tuleb hävitada Leedu päritolu äriühingu U. raamatupidamisdokumendid. Tegemist on dokumentidega, mis võeti ära nimetatud äriühingu läbiotsimisel ning mis kajastavad äriühingule kuuluvate haagisveokite sõite
15. ja
16. aastal, muuhulgas antud asjas uuritud kuriteosündmuse ajal. Maakohus on kohaldanud ebaõigesti KarS § 126 lõike 3 punkti 4, mille kohaselt võib hävitada väärtusetu asja, piraatkauba ja võltsitud kauba. Raamatupidamisdokumendid ei ole piraat- ega võltsitud kaup, samuti ei ole neid õige pidada väärtusetuks asjaks. Äriühingu tegevuse kajastajana on äriühingu dokumentatsioonil nii äriühingu enda kui riiklike järelevalveasutuste jaoks oluline väärtus, mistõttu tuleks see KrMS § 126 lg 3 p 2 alusel äriühingule tagastada. Lisaks tuleb siinkohal märkida, et läbiotsimisel võeti äriühingult U. ära dokumendid, mis kajastasid veoautode liikumisi
17. ja
18. aastal. Seda põhjusel, et äriühingu töötajaid (sh Kazimieras Šmidtast) kahtlustati mitmes narkootikumidega seotud kuriteos, mis pandi toime
19. ja
20. aastal. Kuna kuritegusid pandi toime palju ja koos erinevate kaasosalistega, on neid kuritegusid arutatud mitme erineva kohtuasja raames. Seega, kui täita Maakohtu otsust ja hävitada osa originaaldokumente, siis tähendab see seni originaalkujul asitõendina hoiutud dokumentide kogumine rikkumist. Samas võib dokumentide kogum sellisena, nagu see läbiotsimisel leiti ja ära võeti, omada tähtsust teiste nimetatud äriühingu töötajatega seotud kuritegude menetlemisel (mh kohtueelse menetluse staadiumis olevas kriminaalasjas nr 06913000054). Seda arvestades taotleb prokurör maakohtu otsuse muutmist asitõendeid puudutavas osas ning KrMS § 126 lg 3 p 1 ja 2 alusel sätestada, et äriühingu U. raamatupidamisdokumendid tuleb säilitada Kaitsepolitseiameti asitõendite hoidlas kuni kriminaalasjas 06913000054 lõpliku menetlusotsuse tegemiseni, seejärel tagastada äriühingu U. esindajale. 2.2 Kaitsja vaidlustab maakohtu otsuse Kalev Kurise süüdimõistmises täies ulatuses, taotledes K. Kurise õigeksmõistmist või talle kergema karistuse mõistmist. Kaitsja leiab, et Kalev Kurise selle süüdimõistmine KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi tugineb A.Kaldma ütlusele ja salajasel pealtkuulamisel tehtud salvestusele (A.Kaldma ja Kalev Kurise telefonikõned). Ülejäänud tõendid, mida kohus oli otsuse tegemisel arvestanud, nagu P.Kivistiku ja K.Šmidtase ütlused, tunnistaja A. S. ütlused, transpordidokumendid ja muud tõendid, ei seondu otseselt K.Kurise süüdistusega. Seega taandub Kalev Kurise süü küsimuse üle otsustamine A.Kaldma ütluste hinnangule. Kaitsja hinnangul ei saa A. Kaldma antud Kalev Kurist süüstavaid usaldusväärseks ja seda järgmistel põhjendustel: ütlusi lugeda 1) Süüdistatava A.Kaldma poolt antud ütlused ei ole usaldusväärsuse kontekstis võrreldavad tunnistaja ütlustega ja seda juba sellepärast, et A. Kaldmad ei saa valeütluste andmise eest hoiatada ega karistada. 2) A.Kaldma on juba käesolevast narkosüüdistusasjast eraldatud asjades mõistetud süüdi, s.h. Harju Maakohtu 03.07.2008.a. otsusega karistati teda 10-aastase vangisusega. Seega võimaldas uurimisele kaasaaitamise ja puhtsüdamlik kahetsus A. Kaldmal kergema karistuse saamist – käesolevas asjas mõisteti talle 5 aastat vangistust, mis loeti kaetuks eelviidatud 10-aastase vangistusega. A. Kaldmal oli otsene huvi anda süüdistuse kirjeldava osaga vastavuses olevaid ütlusi. Ei ole välistatud, et A.Kaldma poolt antud Kalev Kurist süüstavad ütlused ei ole tõesed. 3) Tähelepanu väärib, et A. Kaldma andis süüstavaid ütlusi Kalev Kurise vastu ütluste puhtsüdamlikkuse mõttes arusaamatult hilja, s.o. alles
21. aastal, olles varasemalt juba palju kordi üle kuulatud. 4) Kaitsja tõstatab küsimuse, kuidas on võimalik, et kui A. Kaldma mäletab augustikuus 2006 asetleidnud sündmusi detailselt, kuigi varasematel ülekuulamistel oli „ununenud” kogu sündmustik. 5) A. Kaldma ülekuulamise ajal eeluurimisel ja kohtus olid A.Kaldma ja Kalev Kurise suhted väga halvad ja seega ei saa A. Kaldma poolt Kalev Kurise vastu antud ütlusi lugeda usaldusväärseteks. 6) Võlasuhete puhul eeldatakse kohustuste vastastikust täitmist. Aineta on A. Kaldma kohtus antud seletus, et K. Kuriselt saadud raha puhul ei olnud tegu laenuga, vaid narkoäri rahastamisega (väljaspool käesolevat kriminaalasja). Vastava teabe edastamisel uurimisorganile oleks võetud seisukoht selles episoodis menetluse alustamise kohta. Ka sellest asjaolust lähtuvalt tuleb lugeda tuvastatuks, et A.Kaldma ja Kalev Kurise suhted olid halvad. 7) Ei ole usutav see, et A. Kaldma mäletab detailselt salvestatud vestlusi, samas aga ei suuda täpsemalt meenutada aega, millal Kalev Kuris pöördus väidetavalt tema poole ettepanekuga narkootikumide toomiseks. Seoses telefonivestlustega märgib kaitsja, et Kalev Kuris kinnitas küll, et ta tundis vestluste salvestises ära oma hääle. Ta möönab, et suhtles A. Kaldmaga telefoni teel. Aeti ka mitmesugust äri. See, et K. Kuris ei osanud seletada vestluste sisu, kuna ta ei mäleta kõnede tegemise asjaolusid, on kaitsja hinnangul mõistetav, kuna salajase pealtkuulamise teabesalvestis oli tehtud rohkem kui kolm ja pool aastat tagasi ja tavapäraselt ei saakski oodata, et kõnede sisu peaks olema meeles, kui isikute vahel on aastaid olnud aktiivne suhtlus. Lisaks märgib kaitsja, et puudub kohtu hinnang, millega on tõendatud Kalev Kurise poolt A. Kaldmalt just 66 kg hašiši vastuvõtmine. Videosalvestused ja telefonikõnede salvestused aine üleandmist ei kajasta. Väidetava narkootikumi kui aine olemasolu (ekspertiisi tasandil) ei ole tuvastatud. Relva ja laskemoona ebaseadusliku käitlemise osas märgib kaitsja, et XXXXXXXX XX-X eluruumi üürnik ja kasutamiseks õigustatud isik oli Olev Kuris, kes oli seega õigustatud ja kohustatud hoidma tulirelva aadressil XXXXXXXX XX-X. Olev Kuris oli lubanud kõnesolevat korterit kasutada mingil ajal oma vennal Kalev Kurisel, mis ei tee viimasest aga relva käitlejat. Kalev Kuris ei möönnud tulirelva XXXXXXXX XX-X korteris pidamist enda võimaliku ebaseaduskiku tegevusena. Kalev Kurist õigustavaks asjaoluks oli teadmine, et Olev Kurise relva korteris pidamine oli õiguspärane. Lisaks eelmärgitule peab kaitsja liiga raskeks K. Kurisele mõistetud karistust. Kaitsja leiab, et selgusetu on termin „juhtroll“, millega kohus põhjendab kõigist kaassüüdistatavatest tunduvalt raskema karistuse mõistmist K. Kurisele. Kaitsja märgib, et kohtuotsuse kohaselt on Kalev Kurise näol tegemist kaastäideviijaga. Hinnang, et narkootilised ained läksid käibesse, on oletuslik. Pealegi pidi arkootikumide üleandmise järel A. Kaldmale (videosalvestus) ja A.Kaldma poolt narkootikumide üleandmisel Kalev Kurisele politseil olema asjasse sekkumise võimalus. Kalev Kuris on kriminaalkorras karistatud 16.06.2008 Harju Maakohtu poolt kuriteo eest, mis oli pandud toime koos A. Kaldmaga (narkootikumi lähteaine vastuvõtmine ning mida oleks võidud läbi vaadata ühes käesoleva asjaga). Sellelt tasandilt vaadatuna on Kalev Kuris kriminaalkorras karistamata. Kuriteo väidetavast toimepanemisest kuni kohtuotsuse tegemiseni on möödunud üle 3 ja poole aasta. Kalev Kuris ei ole varem reaalselt vangistuses karistust kandnud ja tema suhtes võiks kohus süüdimõistmise korral mõista karistuse määras ligilähedaselt teistele kaaskohtualustele mõistetud karistusega. Kalev Kuris taotleb, et kohus arvaks mõistetud karistusest maha eelmise kohtuotsuse järgi (4 aastat vangistust) eelvangistuses viibitud aja 6 kuud ja 6 päeva.
22. Tallinna Ringkonnakohtu istungil jäid prokurör ja kaitsja esitatud apellatsioonide juurde. K. Kuris toetas kaitsja apellatsiooni. O. Kuris ja tema kaitsja vaidlesid prokuröri apellatsioonile vastu ja palusid jätta see rahuldamata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
23. Kohtukolleegium nõustub kaitsjaga selles, et K. Kurise süüdimõistmine põhineb suures osas A. Kaldma ütlustel, kuid ringkonnakohtu hinnangul ei ole alust lugeda antud ütlusi ebausaldusväärseks. Põhjendatuks ei saa pidada väidet, et A. Kaldma ütlusi ei saa usaldada juba selle pärast, et tegemist on kaassüüdistatavaga ja seega ei vastuta ta kriminaalkorras valeütluste andmise eest. Kuna KrMS § 61 lg 1 kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu ja sama paragrahvi
24. lõike kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid kogumis, ei või kohus lugeda A. Kaldma ütlusi ebausaldusväärseks ainuüksi põhjusel, et A. Kaldma on kaassüüdistatav. Lisada tuleb, et kuigi A. Kaldma ütlused kujutavad endast ühte peamist tõendit K. Kurise vastu, ei ole tegemist ainsa tõendiga ja kohtul on võimalik hinnata A. Kaldma antud ütlusi, sh nende usaldusväärsust teiste tõendite valguses. Nagu kaitsja apellatsiooniski märgitud, olid teiseks oluliseks tõendiks A. Kaldma ja K. Kurise vaheliste telefonikõnede salvestised. Nagu maakohus on oma otsuses välja toonud, haakuvad A. Kaldma ütlused nimetatud salvestistega, A. Kaldma on suutnud usutavalt selgitada nende kõnede sisu. K. Kuris samas omalt poolt ei ole osanud nende kõnede sisu kommenteerida. Sellises olukorras on mõistetav, et kui üks telefonivestluse pooltest andis selgitusi vestluste sisu kohta, teine aga mitte, luges maakohus vestluste salvestised ja antud ütlused omavahel haakuvaks ja tugines neile. Kohtu taoline teguviis ei ole vastuolus ka süütuse presumptsiooni põhimõttega, kuivõrd nt Euroopa Inimõiguste Kohtu praktika kohaselt võib hoolimata asjaolust, et isikul on õigus enda vastu ütlusi mitte anda, juhul, kui mingid asjaolud nõuavad selgelt süüdistatava selgitust, võtta vaikimist arvesse süüdistuse tõendite veenvuse hindamisel (John Murray v. the United Kingdom; taotlus nr 18731/91; p 47). Kaitsja on seadnud A. Kaldma ütlused kahtluse alla muuhulgas ka põhjusel, et jääb arusaamatuks, kuidas A. Kaldma telefonivestluste sisu nii detailselt mäletab. Kohtukolleegiumi arvates ei anna ka nimetatud argument alust lugeda A. Kaldma ütlusi ebausaldusväärseks, kuna maakohtu istungi protokollist nähtub, et A. Kaldma andis telefonivestluste kohta ütlusi pärast nende kohtusaalis ettemängimist. Seoses väitega, et A. Kaldma ütlused ei ole usaldusväärsed, kuna A. Kaldma ja K. Kurise suhted olid halvad, märgib kohtukolleegium, et ka P. Kivistik andis ütlusi selle kohta, et tema teada oli hašiši tellijaks K. Kuris (kd K2; tl 136-137). Kriminaalasjas ei ole esitatud andmeid selle kohta, et P. Kivistiku ja K. Kurise suhted oleks halvad, mis annaks P. Kivistikule põhjust anda alusetuid K. Kurist süüstavaid ütlusi. Prokuröriga tuleb nõustuda selles, et A. Kaldmale ei saa ette heita seda, et ütlusi andes lootis ta kergemat karistust. KarS § 58 lg 1 p 3 järgi on uurimisele kaasa aitamine süüd kergendav asjaolu. Seoses väitega, et väidetavat hašišit ei ole ära võetud ja selle narkootilise aine sisaldust ekspertiisiga tuvastatud, tuleb märkida, et KrMS ei näe ette mingite asjaolude tuvastamiseks igal juhul ekspertiisi korraldamist. S.o mingi asjaolu tõendamiseks võib kasutada kõiki võimalikke tõendeid. Käesoleval juhul ei ole tõesti kindlaks määratud, kui suur narkootilise aine kogus täpselt oli. Samas on ütlustega tuvastatud see, et ainet oli kokku 66 kilo. Samuti on ütluste alusel tuvastatud, et tegemist oli hašišiga - seda kinnitasid P. Kivistik ja A. Kaldma. Kohus ei näe põhjust, miks nad oleks pidanud selles osas valetama, halvendades ju sellega ka enda positsiooni – tunnistades, et käitlesid narkootilist ainet, kuigi tegelikult seda ei teinud. Arvestades märgitud kogust on ka ilmne, et sellest jätkus joobe tekitamiseks enam kui 10 inimesele. Sellest tulenevalt peab ringkonnakohus tegu tõendatuks. Lisada tuleb, et isegi, kui ekspertiisi tulemusel oleks selgunud, et hašišiks peetav aine ei oma narkootilist toimet, oleks tegemist olnud narkootilise aine käitlemise katsega. Harju Maakohus mõistis K. Kurise süüdi KarS § 184 lg 21 p 1 ja § 392 lg 2 p 2 järgi. KarS § 184 lg 21 sanktsioonimääraks on kuue- kuni kahekümneaastane tähtajaline vangistus või eluaegne vangistus. Seega jääb K. Kurisele mõistetud karistus 10 aastat vangistust alla sanktsiooni keskmise määra, milleks on 13 aastat vangistust. Arvestades käideldud narkootilise aine kogust ja K. Kurise rolli teo toimepanemisel, on nimetatud karistus põhjendatud. Kuigi K. Kuris oli üks kaastäideviijatest, ei tähenda see, et kõigile kaastäideviijatele tuleb mõista ühetaolised karistused. Kuna KarS § 56 lg 1 alusel on karistuse aluseks isiku süü, peab iga kaastäideviija karistus vastama siiski tema teopanusele. Käesoleval juhul on maakohus leidnud, et K. Kurisel oli teo toimepanemisel juhtroll – ta oli initsiaator ja osales teo korraldamisel. Tulenevalt Riigikohtu praktikast KarS § 68 lg 1 tõlgendamisel (nt Riigikohtu otsus asjas 3-1-1-25-09) ei ole ringkonnakohtul võimalik arvestada karistusest maha eelmise kohtuasja raames eelvangistuses viibitud aega. Maakohus leidis, et süüdistatavaid on vajalik karistada vangistusega ega pidanud mingil juhul võimalikuks vangistuse mõistmist tingimisi, arvestades isikute süüd ja toimepandud kuritegude ohtlikkust. Ringkonnakohus leiab, et nimetatud asjaolud on sellised, mis mõjutavad seda, kas karistus tuleb mõista reaalselt või tingimisi. Seega tuleb maakohtu põhjendustega nõustuda ja maakohtu otsuse muutmiseks selles osas ei ole alust.
25. Kohtukolleegium nõustub prokuröriga selles, et raamatupidamisdokumente ei saa pidada väärtuseta asjadeks, mistõttu puudub alus nende hävitamiseks ja seega tuleb asitõendite osas prokuröri taotlus rahuldada.
26. Kohtukolleegium leiab, et prokuröri apellatsioon tuleb O. Kurise süüdimõistmise taotluse osas jätta rahuldamata. O. Kurisele esitatud süüdistuse kohaselt seisnes relva ebaseaduslik käitlemine selle hoidmisnõuete rikkumises, täpsemalt relva hoiule andmises isikule, kellel puudus relvaluba. Kohtukolleegium möönab, et KarS § 418 lg-s 1 sätestatud kuriteo saab põhimõtteliselt toime panna ka relvaluba omav isik. Kui vaadata karistusseadustiku koosseise, milles nimetatud teoks on ebaseaduslik käitlemine (nt KarS § 183, 184, 414, 415, 418), võib täheldada, et enamasti on tegemist esemete või ainetega, mille käitlemiseks on vajalik luba. Karistusseadustiku kommenteeritud väljaande (Koostajad J. Sootak, P. Pikamäe.
27. väljaanne, Tallinn 2009) kohaselt seisneb sellisel juhul käitlemise ebaseaduslikkus peamiselt vastava loa puudumises. Tähelepanu väärib selles kontekstis sõna „peamiselt“, mis viitab, et nimetatud koosseisud ei välista täielikult teo toimepanemist vastava aine või eseme käitlemise luba omava isiku poolt. Üheks selliseks olukorraks on ringkonnakohtu hinnangul olukord, kus vastavat luba omav isik annab aine või eseme isikule, kellel taolist luba ei ole ja kes seega vastavat ainet või eset käidelda ei tohi. Seega ka juhul, kui relvaloaga isik annab relva ja laskemoona teisele isikule (teise isiku omandisse või valdusse), kellel relvaluba puudub, on tegemist relva ebaseadusliku käitlemisega. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole aga käesoleval juhul tegemist ülalkirjeldatud olukorraga. Vaidlus puudub selle üle, et korteri, kust relv ja laskemoon leiti, oli üürinud O. Kuris, kes seda korterit ka ise kasutas – nii Olev kui Kalev Kurise ütluste järgi oli selles korteris O. Kurise asju. Seega asus püstol ja laskemoon korteris, mida kasutas oma elukohana ka O. Kuris. Seega ei andnud ta ringkonnakohtu hinnangul relva teise isiku hoida, vaid hoidis enda äraolekul relva oma elukohas. On selge, et O. Kuris rikkus relva hoidmise nõudeid – relv ja laskemoon ei olnud suletud relvakapis. Taoline tegu on aga karistatav – nagu maakohus märkis – väärteokorras. Asjaolu, et nimetatud korterit kasutas O. Kurise äraolekul K. Kuris, keda O. Kuris ka relva olemasolust teavitas, ei muuda aga nimetatud tegu relva ebaseaduslikuks käitlemiseks. Kohtukolleegium osundab, et vastasel juhul tuleks relva ebaseaduslike käitlejatena käsitada kõigi ebakorrektselt relva hoidvate isikute pereliikmeid või muid isikuid, kes relva omanikuga samas eluruumis elavad. On ilmne, et selline ei ole seadusandja tahe olnud. Mis puutub aga relva hoidmise nõuete rikkumisest tulenevalt ohtu, siis sellega seoses on ette nähtud vastutus KarS §-s
28. Kohtukolleegium leiab, et O. Kurise poolt relva hoidmise nõuete rikkumise eest ei saa vastutada Kalev Kuris. Asjaolu, et K. Kuris elas O. Kurise poolt üüritud korteris, ei muutnud teda veel relva hoidjaks. Seega tuleb maakohtu otsus O. Kurise õigeksmõistmise osas jätta muutmata, K. Kurise osas aga Harju Maakohtu otsus tühistada ja K. Kuris KarS § 418 lg 1 alusel õigeks mõista. Sten Lind Ivi Kesküla Urmas Reinola