1-10-9409/16

KOHTUMÄÄRUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. detsember 2010, Tallinn Kriminaalasja number 1-10-9409 Kohtukoosseis Eesistuja Paavo Randma, liikmed Malle Preimer ja Julia Katškovskaja Kohtuistungi sekretär Kea Lemming Kohtuistungi toimumise aeg ja koht
2. detsember 2010, Tallinn Kriminaalasi Urmet Kalamehe (Kalamees) süüdistuses KarS § 121 järgi Apelleeritud kohtuotsus Pärnu Maakohtu
3. septembri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Süüdistatava kaitsja advokaat Rünno Roosmaa Prokurör Ringkonnaprokurör Anne Sillaots Urmet Kalamees, ik 37908314227, elukoht: XXXXX XXXXXXXXX XX-XXX, XX XXXXXXX, emakeel eesti keel, XXXXXXXXXXXXXX, ei tööta, kehtivad kriminaalkaristused puuduvad Vandeadvokaat Rünno Roosmaa Süüdistatav Kaitsja RESOLUTSIOON
4. Maakohtu otsus Urmet Kalamehe süüditunnistamises ja karistamises KarS § 121 järgi tühistada ning saata kriminaalasi maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
5. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Edasikaebamise kord Määruse peale võib esitada määruskaebuse Riigikohtule kümne päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil kohtumenetluse pool sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. Kohtumenetluse poolel, v.a prokuratuuril ja advokaadist kaitsjal, on Riigikohtusse pöördumise õigus advokaadi vahendusel. 1 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Pärnu Maakohtu
7. septembri 2010 otsusega tunnistati U. Kalamees süüdi KarS § 121 järgi ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 6 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võra, s.o kestuseni 1 aasta vangistust. KarS § 74 lg-te 1, 3 alusel jäeti mõistetud karistus kolmeaastase katseajaga tingimuslikult täitmisele pööramata. U. Kalamees tunnistati süüdi selles, et ta 10.05.2008.a. kella 15.15 paiku Pärnus XXXX-XXXX XX asuvas kohvikus „A.“ lõi isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus ühel korral rusikaga näo piirkonda H. A., tekitades kannatanule füüsilist valu. Samuti tema, olles alkoholijoobes 26.04.2009.a. kella 22.45 ajal Pärnus XXXXXXXXX X asuva kortermaja trepikojas lõi isiklikul pinnal tekkinud tüli käigus A. L. rusikaga ühel korral kaela piirkonda ning ühel korral rindkere piirkonda, tekitades kannatanule füüsilist valu. Kohus tegi kannatanute ja tunnistajate ütlustele tuginedes kindlaks, et kannatanute tervist kahjustati löömisega ja nad tundsid valu. Süüdistatava ütlused selle kohta, et tema löögid olid ennetavad kannatanute agressiivse käitumise suhtes, on vastuolus kannatanute ja tunnistajate ütlustega. Kohus ei pidanud eluliselt usutavaks, et kannatanud, kes olid igapäevases rutiinis, kes tööl, kes õhtusel ajal pereringis aega viitmas, ründaksid igat juhuslikku sisenejat. Lüües teist inimest rusikaga pea ja näo piirkonda võis süüdistatav ette näha antud tagajärje – tervisekahjustuse ja valu saabumist, seega just kaudse tahtlusega ongi tegu toime pandud. Õigusvastasust välistavaid asjaolusid kohus ei tuvastanud. Karistuse mõistmise juures märkis kohus, et kohtuotsus kriminaalasjas on „väärtusotsustus, mis on suunatud inimese ja turvalise ühiskondliku elukorralduse tervikuna, eksisteerimise seisukohast oluliste ja tähenduslike reaalsete aspektide kaitsmisele. Süüdimõistva kohtuotsuse raames tehtav karistusotsustus peab andma adekvaatse hinnangu süüdistatavale etteheidetavale teole ühiskonnas aktsepteeritud õigushüvede väärtusmastaabis ning motiveerima süüdistatavat ühiskonnas heade kommete, tavade ja normidega kinnistatud isikutevahelise suhtlemise reeglistiku ehk sotsiaalsete väärtuste, millest formeerub õiguskord, järgmisele ning enda tegevusega teiste isikute elu, tervise ja vara mitteohustamisele tulevikus. Seega on karistuse eesmärk lisaks õiguskorra kaitsmisele ja toimepandud süüteo eest avaliku hukkamõistu avaldamisele ka süüteo toimepannud isiku positiivne mõjutamine hoiduma edaspidi süütegude toimepanemisest“.
8. Maakohtu otsuse vaidlustas apellatsiooni korras süüdistatava kaitsja advokaat R. Roosmaa, kes palub maakohtu otsus tühistada ja U. Kalamees õigeks mõista. Konkreetsel märgib kaitsja järgmist. 2.1 Kaitsja leiab, et maakohus on jätnud otsuse nõuetekohaselt motiveerimata, s.o esinevad KrMS § 339 lg 1 p 7 minetused. Kuigi tegemist on suhteliselt väikesemahulise kriminaalasjaga, on sellel siiski tähtsus süüdistatava jaoks. Seega ei ole võimalik üle hinnata tõendite analüüsi kui kohtuotsuse põhiosa olulisust. Kaitsja hinnangul see käesolevas otsuses aga sisuliselt puudub või on siis esindatud äärmiselt nõrgalt. Kohtu poolt on jäänud esitamata tõendid ja asjaolud, millele on kohus tuginenud süüdimõistva otsuse tegemisel. Kokkuvõtvalt leiab apellant, et kohtuotsuses puudub põhjendus.
9. Tallinna Ringkonnakohus määras kriminaalasja arutamisele eelistungil KrMS § 327 lg 1 p 1 alusel. 2
10. Ringkonnakohtu eelistungil jäi süüdistatava kaitsja seisukohale, et maakohtu otsus on vajalikult motiveerimata, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Ka prokurör soostus apellatsioonis esitatud seisukohaga ning palus maakohtu otsus tühistada ning saata kriminaalasi esimese astme kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Prokurör möönis, et kohtuotsuses viitab tõendite sisulisele analüüsile vaid üks lause ning seegi on esitatud umbmääraselt. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED JA SEISUKOHT Kohtukolleegium, tutvunud kriminaaltoimiku materjalide ja apellatsiooni väidetega ning kuulanud ära prokuröri ja kaitsja arvamused, leiab, et maakohtu otsus tuleb tühistada KrMS § 328 lg 1 p 2 alusel ning kriminaalasi tuleb saata uueks arutamiseks esimese astme kohtule teises kohtukoosseisus. Enda seisukohta põhistab ringkonnakohus järgmiselt.
11. Riigikohtu kriminaalkolleegium on mitmes asjassepuutuvas lahendis selgitanud, millistele nõuetele peab vastama kohtuotsus isiku süüküsimuse lahendamisel (varasematest lahenditest vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04). Väga selgesõnaliselt on kujunenud arusaama korratud otsuses nr 3-1-1-63-08, milles Riigikohus selgitab järgmist. 5.1 KrMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus tõendeid nende kogumis oma siseveendumuse kohaselt. See tähendab, et kohus kujundab uuritud tõendite alusel veendumuse tõendamiseseme asjaolude esinemise või puudumise kohta. KrMS § 62 p-de 2 ja 3 järgi kuuluvad tõendamiseseme asjaolude hulka ka kuriteokoosseis ja kuriteo toimepannud isiku süü. Millised asjaolud ja millistele tõenditele tuginedes kohus tõendatuks luges, peab tulenevalt KrMS § 312 p-st 1 kajastuma kohtuotsuse põhiosas. Sellega seondub nõue, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse põhjenduste alusel lugejale jälgitav. Seejuures asub Riigikohus ka seisukohale, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse põhistusena. Eelöeldu tähendab vältimatult ka seda, et juhul, kui isikut süüdistatakse mitmes erinevas kuriteos, peab kohtuotsuse pinnalt olema jälgitav seegi, millise tõendi alusel luges kohus tõendatuks iga isikule omistatud eraldiseisva kuriteo. Riigikohus toonitab, et ainult sellisel juhul on kohtukaebemenetluses võimalik kontrollida kohtu siseveendumuse kujunemist olukorras, kus kohtumenetluse pooled vaidlustavad näiteks kohtuotsust KrMS § 321 lg 2 p 4 mõttes vaid osaliselt. Osundatud lahendis kordabki kriminaalkolleegium täiendavalt, et kui isikule on inkrimineeritud mitu kuritegu, peavad erinevad kuriteod olema KrMS § 312 p-de 1 ja 3 kohaselt kohtuotsuses eraldi analüüsi esemeks.
12. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium leiab, et maakohtu otsus ei vasta neile nõuetele. Kohtuotsuses kirjeldatakse esmalt süüdistust, seejärel antakse ülevaade uuritud tõenditest, täpsemalt kannatanute, tunnistajate ja süüdistatava poolt antud ütlustest. Edasiselt esitab maakohus enda seisukoha, märkides, et „kohus tegi kannatanute ja tunnistajate ütlustele tuginedes kindlaks, et kannatanute tervist kahjustati löömisega ja nad tundsid valu“ (otsuse lk 3). Millisele tõendile konkreetse episoodi osas on kohus selle järelduse tegemisel tuginenud, kohtuotsusest aga ei nähtu. Olgu seejuures veel märgitud, et tõendite loetelus on kohus nimetanud ka tunnistaja S. D. ütlusi (H. A. löömise episoodis), kes on aga kajastanud üksnes seda, mida ta oli kuulnud enda töökaaslastelt. Kohus on jätnud täielikult selgitamata, kuidas saab KrMS § 68 lg-s 5 sätestatut arvestades nimetatud tunnistaja ütlusi arvestada ning mis neist siis lõppeks järeldub. Kuid tervikuna tuleb tõdeda, et maakohus on sisuliselt piirdunud üksnes tõendite loetlemisega ning seejärel konstateerinud, et need 3 tõendavad süüteo toimepanemist U. Kalamehe poolt. Ringkonnakohtu hinnangul ei saa seda pidada piisavaks tõendite analüüsiks. 6.1 Maakohtu otsuses on seega piirdutud üksnes tõendite loetlemisega, seostamata neid süüdistatavale omistatava konkreetse kuriteoga. Nagu öeldud, on Riigikohtu kriminaalkolleegium seejuures olnud kestvalt seisukohal, et tõendite pelk loetlemine kohtuotsuses ei ole käsitatav kohtuotsuse piisava põhistamisena ning et tõendite hindamine nende kogumis tähendab eeskätt erinevatest tõenditest tulenevate andmete asetamist omavahelisse konteksti sidustatuna kuriteokoosseisu tunnustega (vt RKKKo 3-1-1-100-06; 3-1-1-16-04; 3-1-1-63-08). Seega leiab ringkonnakohus, et maakohus on oluliselt rikkunud kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o kohtuotsuses puudub põhjendus. 6.2 Kõnekas on siinkohal ka järgmine fakt. Nimelt on maakohus leidnud, et süüteo pani U. Kalamees toime tahtlikult, kuivõrd „lüües teist inimest rusikaga pea ja näo piirkonda võis süüdistatav ette näha antud tagajärje – tervisekahjustuse ja valu saabumist, seega just kaudse tahtlusega ongi tegu toime pandud“. Jättes kõrvale küsimuse, kas selline tahtluse tuvastamine on üleüldse piisav (kohus on selle lause kaudu tuvastanud küll tahtluse intellektuaalse momendi, kuid jätnud edasiselt täielikult sisustamata voluntatiivse külje), peab ringkonnakohus vajalikuks osundada sellele, et süüdistuse kohaselt lõi U. Kalamees „näo piirkonda“ üksnes ühte kannatanutest, täpsemalt H. A. Vastavalt esitatud süüdistusele lõi U. Kalamees A. L. aga „kaela ja rindkere piirkonda“, mis näitab täiendavalt maakohtu motiivide puudulikkust. Kokkuvõtvalt võib seega sedastada, et maakohtu otsuse põhiosa keskendub kohtuliku uurimise esemeks olnud tõendite sisu refereerimisele, seostamata tõendeid konkreetsetes episoodides tuvastamist vajavate faktiliste asjaoludega. Tõendite analüüs, mis KrMS § 312 kohaselt on kohtuotsuse põhiosa obligatoorne osa, on maakohtu otsuses napp ja pinnapealne. Seega ei ole maakohus pidanud kinni KrMS §-s 312 kohtuotsuse põhiosale esitatavatest nõuetest, mis on kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks (vt RKKKo 3-1-1-84-10; 3-1-1-22-10).
13. Kriminaalkolleegium tuvastas seega maakohtu otsuses kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o kohtuotsuses põhjenduse puudumise. Nimetatud rikkumine ei ole ringkonnakohtus kõrvaldatav, s.t ringkonnakohus ei saa nimetatud puudust kõrvaldada omapoolsete motiivide lisamisega ehk teisisõnu – apellatsioonikohus ei saa võtta üle esimese astme kohtu funktsioone ning olla kaitse argumentidele esimeseks vastajaks ehk siis kas ümberlükkajaks või kinnitajaks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 341 lg 1 kohaselt peab ringkonnakohus sellise rikkumise tuvastamisel alati tühistama maakohtu otsuse ja saatma kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks. Kriminaalmenetluse seadustiku § 339 lg 1 rikkumiste kõrvaldamine apellatsioonimenetluses ei ole lubatud. Kui tuvastatakse kriminaalmenetlusnormi oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 7 tähenduses ja jäetakse kriminaalasi esimese astmesse tagasi saatmata, rikub ringkonnakohus ise oluliselt menetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes, mis tooks omakorda kaasa mõlema kohtuotsuse tühistamise (RKKKo 3-1-1-59-07, p 12; 3-1-1-84-10, p 16).
14. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 327 lg 1 p-st 1, § 328 lg 1 p-st 2 ja § 339 lg 1 p-st 7 tühistab Tallinna Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium maakohtu otsuse ning saadab kriminaalasja maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Apellatsioon rahuldada osaliselt. Paavo Randma Malle Preimer Julia Katškovskaja 4