tagant sisse. Liiklusõnnetuse tagajärjel sai eluohtlikuid kehavigastusi K. A.. Oma käitumisega rikkus Merve Pajula järgmisi liiklusnõudeid:
/juht peab olema tähelepanelik teel ja teeservas seisvate või liikuvate vähekaitstud liiklejate suhtes, vältima nende ohustamist ja neile kahju tekitamist/; § 123 /juht peab kohandama oma sõiduki kiiruse selliseks, mis arvestab tema sõidukogemusi, teeolusid, tee ja sõiduki seisundit, veose iseärasusi, ilmastikutingimusi, liikluse tihedust ning muid liiklusolusid, et ta suudaks peatada sõiduki eespoolse nähtavusulatuse piires ning teel etteaimatava mis tahes takistuse ees. Juht peab vähendama kiirust ning vajaduse korral peatuma, kui tingimused seda nõuavad, eriti siis, kui nähtavus on halb /§ 129/ juht peab vastavalt kiirusele hoidma sellist pikivahet, mis võimaldab vältida otsasõitu ees ootamatult pidurdanud või peatunud sõidukile/. Merve Pajula on nii eeluurimisel kui ka kohtus avaldanud, et tol päeval oli nähtavus halb ja tema poolt juhitud auto sõidukiirus oli 70 – 80 km/h. 12.06.2007.a. kahtlustatavana ülekuulamisel on Merve Pajula avaldanud, et sõidu ajal põlesid tema sõidukil päevatuled. Liikluseeskirja § 178 kohaselt peavad mootorsõidukil sõidu ajal põlema lähi-, ääre- ja numbrituled. Valge ajal võib lähitulede asemel kasutada päevatulesid. Nimetatud sättest nähtub, et päevatuled on mõeldud liikuva mootorsõiduki nähtavaks tegemiseks valgel ajal. Pimedas või hämaras ei võimalda päevatuled valgustada teed piisavas ulatuses ning nende kasutamine pimedas ei taga, et juht suudab õigeaegselt reageerida võimalike takistuste ees. Asjaolu, et päevatulesid võib kasutada valge ajal, keelab nende kasutamise pimedal ajal lähitulede asemel. Kohus on seisukohal, et antud juhul on tulede vale kasutamise ja vale sõidukiiruse valikul tekkinud olukord, kus sõidukijuht on nö. oma sõiduki tuledest ette sõitnud. Tulede vale kasutamise ja vale sõidukiiruse valiku tõttu ei saanudki Merve Pajula piisava ajavaruga märgata eesseisvat takistust hoolimata asjaolust, et teel hädapeatunud sõiduautol Audi 80 registreerimismärgiga XXX XXX olid sisselülitatud ohutuled. Kohus märkis samas, et liikluseeskirja sätete kohaselt tuleb hädapeatunud sõiduk võimalikult kiiresti kõrvaldada sõiduteelt ning kui seda võimalik teha ei ole tuleb sõiduk tähistada
Antud juhul ei asunud hädapeatunud sõiduk piiratud nähtavusega kohas ning autol olid sisselülitatud ohutuled. Kohus nõustub süüdistatava kaitsjaga selles osas, et juhul kui kannatanud oleksid sõiduki koheselt tee äärde lükanud, ei oleks õnnetust toimunud või toimumise korral tagajärjed kergemad olnud. Käesoleval juhul ei ole kohus tuvastanud süüdistatava käitumises karistust raskendavaid ega karistust kergendavaid asjaolusid. Karistusregistri andmetest nähtuvalt on süüdistatav varem kriminaalkorras karistamata. Süüdistatavat varem karistatud väärteokorras ühel korral, seda liiklusalase väärteo s.o. kiiruse ületamise eest augustis 2008.a. Nimetatud asjaolu näitab, et Merve Pajula ei ole 05.02.2007.a. toimunud liiklusõnnetusest endale piisavaid järeldusi teinud. Kohus
iab, et ei ole otstarbekas karistada Merve Pajulat rahalise karistusega hoolimata asjaolust, et seadus näeb sellise võimaluse ette. Kohus nõustub prokuröriga, et Merve Pajulat on võimalik karistada lühiajalise vangistusega, mis jäetakse tingimisi täitmisele pööramata. Kohus
idis, arvestades Merve Pajula senist käitumist ja kuriteo toimepanemise asjaolusid, et Merve Pajulat on võimalik karistada ühe aastase vangistusega ,kohaldades KrMS § 238 lg.2 sätteid, vähendades mõistetavat karistust 1/3 võrra, lõplikuks karistuseks 8 (kaheksa) kuulise vangistusega koos KarS § 73 sätete kohaldamisega ning võtta temalt lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õigus 4 kuuks. Kohus
idis, et lisakaristuse kohaldamine KarS § 50 lg 1 p 1 alusel on antud juhul vajalik ja otstarbekas, kuna Merve Pajula pani toime liiklussüüteo, ta ei olnud liikluses piisavalt tähelepanelik, mille tagajärjel toimus liiklusõnnetus ja tekitati kannatanule raske tervisekahjustus. Lisakaristusena mootorsõiduki juhtimisõiguse äravõtmine küllaltki lühikeseks ajaks ei takista isikut oma tööülesandeid täitmast ega sega tema igapäevast elu. Kohus
iab, et karistuse eripreventiivset eesmärki on võimalik saavutada lisakaristuse kohaldamisega minimaalmäärast veidi suuremana. 2. Maakohtu otsuse peale esitas apellatsiooni M. Pajula kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar, kes taotleb otsuse tühistamist ja M. Pajula õigeks mõistmist. Kaitsja
iab, et maakohus on oluliselt rikkunud menetlusõigust - kaitseõiguse rikkumine, kuna otsuses sisustati blanketset normi süüdistusaktis mittenäidatud teokoosseisuga ning kohtuotsuse motiveeriv osa on vastuolus kohtuotsuse resolutiivosaga. Samuti kohaldas kohus ebaõigesti materiaalõigust, kui tuvastas, et Merve Pajulale süüdistusaktis etteheidetud teos esineb KarS § 423 koosseis. 17.03.2010 koostatud süüdistusakti kohaselt süüdistas Põhja Ringkonnaprokuratuur Merve Pajulat selles, et tema rikkus
§-de 64, 123 ja 129 nõudeid. Kohtuotsuses räägitakse aga juba sellest, et Merve Pajula rikkus
See rikkumine omakorda kogumis
Kohtuotsusest saab selle lugeja aru, et just kirjeldatud rikkumiste kogum tõi kaasa kriminaalõigusliku tagajärje saabumise.
nõude eiramine eraldivõetuna, kriminaalõiguslikku tähendust omavat tagajärge ei põhjustanud.
sätestatud rikkumise tuvastamiseks tegelikult kohtul õiguslik võimalus üldse puudus. Süüdistusaktis ei olnud sellisele rikkumisele kordagi osundatud. Seega väljus kohus ühemõtteliselt süüdistuse raamidest, mis tõi kaasa süüdistatava kaitseõiguse rikkumise. Merve Pajulal puudus objektiivne võimalus ennast sellise kohtuotsuses tuvastatud rikkumise süüdistuse vastu kaitsta. Riigikohtu lahendist kriminaalasjas 3-1-1-63-03 tuleneb, et ettevaatamatusdelikti spetsiifikat arvestades ei saa juhtunut süüdistatavale karistusõiguslikus mõttes omistada siis, kui liiklusõnnetuses kannatada saanud isik oma tahtliku teoga ise rikkus liikluseeskirjade nõudeid. Käesoleval juhul on maakohus tuvastanud, et inimkahjustustega liiklusõnnetus jäänuks saabumata, kui kannatanud oleksid vastavalt
nõuetele sõiduki tee äärde lükanud. Järelikult on kannatanud rikkunud nõuet, mille kohaselt tuleb hädapeatunud sõiduk võimalikult kiiresti teelt kõrvaldada. Vastavalt maakohtupoolt tuvastatule, rikkusid kannatanud seega kehtestatud nõudeid ning käitusid õigusvastselt. Just kannatanute õigusvastane käitumine on ülekaalukalt põhjuslikus seoses kehavigastusi põhjustanud liiklusõnnetuse toimumisega.
ides, et M. Pajula rikkus
Kaitsjaga tuleb nõustuda selles, et süüdistuses ei ole sisustatud M. Pajula tegu
Samas on süüdistuses heidetud M. Pajulale ette seda, et ta ei valinud nähtavusele sobivat sõidukiirust. Nimelt on süüdistuses
itud, et M. Pajula rikkus
Seega on nii süüdistuses kui maakohtu otsuses heidetud M. Pajulale ette seda, et ta sõitis kiirusega, mille puhul ei olnud tal piisavalt aegsasti, s.o nii kaugel, et oleks olnud võimalik peatuda, võimalik märgata teel olnud hädapeatunud autot ja selle taga olnud inimesi. Eelnevast tulenevalt
iab kohtukolleegium, et kuigi maakohus on otsuses tuginenud täiendavalt
§-
178, ei ole maakohus sisuliselt siiski süüdistuse piirest väljunud. Lisaks eelnevale
itakse apellatsioonis, et ettevaatamatusdelikti spetsiifikat arvestades ei saa juhtunut süüdistatavale karistusõiguslikus mõttes omistada siis, kui liiklusõnnetuses kannatada saanud isik oma tahtliku teoga ise rikkus liikluseeskirjade nõudeid. Kannatanud aga rikkusid liiklusnõudeid sellega, et ei teisaldanud autot võimalikult kiiresti teelt. Seoses sellega tuleb märkida, et otsesõnu nõuab hädapeatunud sõiduki eemaldamist teelt
, mis käsitleb aga liiklust kiirteel ega olnud seega konkreetsel juhul kohaldatav. Siiski on sõiduki teisaldamise kohustus tuletatav
, mis nõuab ohu tekitanud isikult kõigi võimalike meetmete kasutamist selle kõrvaldamiseks. Kannatanute ütluste kohaselt oligi nende eesmärgiks auto teelt kõrvaldada, kuid kuna hädapeatumise koha juures oli aeglustusrada, ei pidanud nad auto lükkamist sinna põhjendatuks, kuna kartsid, et see takistaks pöörde sooritajaid. Märkida tuleb aga seda, et kuigi kannatanud ei lükanud hädapeatunud sõidukit lühimat võimalikku teed pidi sõidutee serva, ei saa nende käitumist lugeda selliseks, et liiklusõnnetuse põhjustamist omistada neile. Nimelt väärib tähelepanu asjaolu, et hädapeatunud sõiduki lükkamine, s.o selle teelt teisaldamine on põhimõtteliselt õiguspärane. Sellest tulenevalt peavad teiste mootorsõidukite juhid hädapeatunud sõiduki võimaliku teisaldamisega arvestama ja valima kiiruse, mis võimaldab takistuse ees kas peatuda või sellest mööduda. Olukord oleks aga teine, kui
rikkudes ei oleks hädapeatunud autol lülitatud sisse ohutulesid või kui kannatanud ise oma tegevusega ohutuled ära varjasid. Antud juhul on maakohus siiski tõendeid hinnates jõudnud järeldusele, et hädapeatunud sõiduauto Audi ohutuled põlesid ja olid nähtavad. Maakohus on oma taolist seisukohta põhjendanud ja kohtukolleegiumil ei ole alust asuda teistsugusele seisukohale.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.