KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 3. jaanuar 2011 Kriminaalasja number 1-10-9797 Kohtukoosseis Paavo Randma, Malle Preimer, Meelika Aava Apelleeritud kohtuotsus Harju Maakohtu 12. oktoobri 2010 otsus Apellatsiooni esitaja Dmitri Ševtsov, ik: 38810080211, elukoht XXXXXXXXX XXX XXXXXXX, XXXXXXXXXXXX, haridus X kl, emakeelvene keel, töökoht puudub, varem kriminaalkorras karistatud 4 korral; Süüdistatava kaitsja advokaat Leelo Viil Resolutsioon Jätta Dmitri Ševtsovi ja tema kaitsja advokaat Leelo Viili apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata Edasikaebamise kord Määruse peale võib süüdistatav advokaadist kaitsja vahendusel esitada määruskaebuse Riigikohtule 10 päeva jooksul Tallinna Ringkonnakohtu kaudu alates päevast, mil menetlusosaline sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. Harju Maakohtu 12. oktoobri 2010 otsusega tunnistati D. Ševtsov süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 5,7,9 järgi (14.02.2010 ja 27.04.2010 episoodid) ja mõisteti talle karistuseks 1 aasta 3 kuud vangistust, mida vähendati KrMS § 238 lg 2 alusel 1/3 võrra, s.o pikkuseni 10 kuud vangistust. KarS § 65 lg 2 alusel suurendati mõistetud karistust eelmise kohtuotsusega, s.o 7.01.2010 Harju Maakohtu otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa - 1 aasta 6 kuud - võrra ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 2 aastat 4 kuud vangistust. Veel tunnistati D. Ševtsov süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 7,9 järgi (kuriteoepisoodid 14.12.2009 ja 22.12.2009) ja mõisteti talle karistuseks 9 kuud vangistust. KrMS § 238 lg 2 alusel vähendas kohus karistust ühe kolmandiku võrra, s.o pikkuseni 6 kuud vangistust. KarS § 65 lg 1 alusel loeti kergem karistus - 6 kuud vangistust - kaetuks raskemaga ning liitkaristuseks mõisteti süüdistatavale 2 aastat 4 kuud vangistust. D. Ševtsov tunnistati süüdi selles, et tema:
- a)olles varem toime pannud varguse, grupis koos seni tuvastamata isikuga 14.12.2009.a. kella 14:31 paiku tankis AS Eesti Statoil teenindusjaamas aadressil Järvevana tee 2, Tallinn tumepunast värvi sõiduauto reg. nr. XXX XXX kütusepaaki 67,34 liitrit kütust summas 1121,21 krooni ning lahkus teenindusjaamast kütuse eest tasumata;
- b)olles varem toime pannud varguse, grupis koos seni tuvastamata isikuga 22.12.2009.a. kella 14:42 paiku tankis Olerex teenindusjaamas aadressil Laagna 13, Tallinn tumepunast värvi sõiduauto Chrysler Grand Voyager reg. nr. XXX XXX kütusepaaki 75,42 liitrit kütust summas 1155,60 krooni ning lahkus teenindusjaamast kütuse eest tasumata;
- c)olles varem toime pannud varguse, grupis koos seni tuvastamata isikuga 14.02.2010.a. kella 13:07 paiku tankis AS Eesti Statoil teenindusjaamas aadressil Põhja pst 33, Tallinn tumepunast värvi sõiduauto reg. nr. XXX XXX kütusepaaki 64,43 liitrit kütust summas 1108,20 krooni ning lahkus teenindusjaamast kütuse eest tasumata;
- d)olles varem toime pannud varguse, 27.04.2010.a kella 01:30 paiku Tallinnas, XXXXXXXXX XX juures haaras kannatanu A. R. pükste rihma küljest mobiiltelefonikoti maksumusega 100 krooni koos mobiiltelefoniga Nokia 3120 jääkväärtusega 1500 krooni ning jooksis minema. D. Ševtsov tunnistas kõigi kuritegude toimepanemist, samuti kannatanudele kahju põhjustamist ning võttis omaks esitatud tsiviilhagid, olles nõus need hüvitama. 2. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsiooni D. Ševtsov ja tema kaitsja advokaat L. Viil. Apellatsioonides esitatud taotlused ja põhjendused on seejuures järgmised. 2.1 D. Ševtsov leiab, et talle on mõistetud liiga karm karistus. Kuritegude toimepanemine ei ole talle elustiiliks ja elatusallikaks, nagu on seda ekslikult leidnud maakohus; apellant kinnitab, et idee kuritegude toimepanekuks tekkis tal spontaanselt. D. Ševtsov palub karistuse mõistmisel arvestada puhtsüdamlikku kahetsust ning mõista talle kuritegude kogumi eest lõplikuks karistuseks kaks aastat vangistust. Ka palub D. Ševtsov kaaluda võimalust asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga. 2.2 Ka süüdistatava kaitsja taotleb maakohtu otsuse tühistamist mõistetud karistuse osas. Kaitsja leiab, et D. Ševtsovi süü ei ole suur ning tema poolt toimepandud kuriteod ei ole rasked, mistõttu võiks karistus olla kergem kohtu poolt mõistetust. Kaitsja leiab süüdistatava isikuandmeid arvestades, et otstarbekas oleks mõistetud karistuse asendamine üldkasuliku tööga; ka D. Ševtsov ise kinnitas, et ta suudab hoiduda uute kuritegude toimepanemisest. Apellatsioonis märgitakse, et kohus ei ole arvestanud karistuse mõistmisel puhtsüdamlikku kahetsust. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 3. Ringkonnakohtu kriminaalkolleegium, tutvunud kriminaalasja materjalide ning esitatud apellatsioonidega, leiab üksmeelselt, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud, perspektiivitud ning tuleb sellest tulenevalt jätta läbi vaatamata (vt RKKKo 3-1-1-55-07). Riigikohtu kriminaalkolleegium on leidnud, et ilmselt põhjendamatuna tuleb käsitada apellatsiooni, milles esitatud argumendid ei ole konkreetse kriminaalasja lahendamise seisukohalt õiguslikult relevantsed ega anna seetõttu ühelgi juhul alust esimese astme kohtuotsuse või selles esitatud järelduste muutmiseks. Küsimus, kas esitatud apellatsioon on ilmselt põhjendamatu KrMS § 326 lg 2 teise lause tähenduses, tuleb ringkonnakohtul lahendada iga kriminaalasja pinnalt eraldi, arvestades kaebuses esitatud argumentide asjakohasust (vt RKKKo 3-1-1-96-09). Kui apellandi väited ei ole õiguslikult asjakohatud, peab ringkonnakohus KrMS § 326 lg 2 teisest lausest juhindumist eriti põhjalikult kaaluma, lähtudes konkreetse asja eripärast. Õiguslikult asjakohase taotluse ja põhjendustega apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on võimalik eeskätt siis, kui maakohtu otsus on kooskõlas kohtupraktikas selgelt ja üheselt kujunenud seisukohtadega (nt mõistetud karistuse osas) ning ringkonnakohus ei pea vajalikuks kohtupraktikat muuta. Apellatsiooni läbi vaatamata jätmine on seega võimalik juhul, kui juba eelmenetluses selgub, et apellatsioonil puudub ilmselgelt edulootus ehk tegemist on perspektiivitu apellatsiooniga. Nii võib ringkonnakohus jätta karistuse muutmist taotleva apellatsiooni KrMS § 326 lg 2 teisele lausele tuginevalt läbi vaatamata põhjendusega, et mõistetud karistus ei hälbi karistuspraktikast (vt RKKKo 3-1-1-120-09). 4. Ringkonnakohus leiab, et käesoleval juhul puuduvad igasugused asjakohased argumendid maakohtu otsuses tehtud õiguslike järelmite muutmiseks. Apellatsioonides ei vaidlustata seejuures mingeid sisulisi süüteo toimepanemise asjaolusid ega tõstatata põhimõttelisi õiguslikke probleeme, mida tuleks lahendada; vaidluse esemeks on üksnes süüdistatavale mõistetud karistus ja selle võimalik edasine individualiseerimine. Seejuures tuleb silmas pidada, et apellatsioonides esitatud taotlust – asendada mõistetud karistus üldkasuliku tööga – saab asuda lahendama alles peale seda, kui vähendada D. Ševtsovile 14.02.2010 ja 27.04.2010 episoodide eest mõistetud karistust (1 aasta 3 kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra). Hinnates apellatsioonide põhjendatust ja selle kohtuliku läbivaatamise otstarbekust, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 5. Riigikohtu kriminaalkolleegium on karistuse mõistmise osas märkinud, et KarS §-st 56 lähtudes peab kohus pärast kuriteo toimepanemise tuvastamist süü suurusest lähtuvalt andma karistuse liiki ja määra sisaldava põhjendatud karistusõigusliku hinnangu toimepandud kuriteole. Riigikohtu kriminaalkolleegium on selgitanud veel, et karistuse mõistmisel tuleb süü suuruse kvantitatiivsel kindlaksmääramisel igal juhul arvestada teo toimepanemisega seotud kergendavate ja raskendavate asjaoludega, eesmärgiga teha kindlaks karistuse konkreetne määr vastava paragrahvi sanktsiooni piirides ja prognoosida konkreetsele isikule mõistetava karistuse eripreventiivseid eesmärke (RKKKo 3-1-1-14-07). Täiendavalt tuleb karistuse mõistmise juures arvestada ka veel õiguskorra kaitsmise huvisid positiivse üldpreventsiooni tähenduses. 6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vastab maakohtu otsus kõigile neile nõuetele täiel määral ning apellatsioonid on ilmselgelt perspektiivitu. Maakohus on otsuses esmalt vaaginud rahalise karistuse mõistmise võimalust ning vastanud sellele eitavalt; ringkonnakohus soostub sellega täielikult. Nii on maakohus märkinud, et süüdistataval puudub kindel sissetulek, teda on ka varasemalt juba karistatud vabadusekaotusliku karistusega, kuid vaatamata sellele jätkas süüdistatav kuritegude toimepanemist. Juba need asjaolud viitavad üheselt rahalise karistuse kui sanktsiooniliigi rakendamise sisulisele võimatusele. Riigikohtu kriminaalkolleegium on seejuures otsuses nr 3-1-1-24-07 leidnud, et kui eriosa koosseisu sanktsioon näeb lisaks vangistusele ette ka kergemaliigilise karistuse, võib vangistust karistusena mõista üksnes olukorras, kus kergemaliigiliste karistuste võimalused on selgelt ebapiisavad või varasemate katsete käigus end ammendanud. Ning tunnistada tuleb, et varasemad katsed süüdistatava õiguskuulekale teele suunamisel on ebaõnnestunud; eelmiste kohtuotsustega mõistetud karistused ei ole suutnud tagada süüdistatava õiguskuulekat käitumist. D. Ševtsov on jätkanud vaatamata eelnevatele karistustele kuritegude sooritamist ning on üheselt selge, et senised meetmed ei ole täitnud enda eesmärki karistuselt oodatavalt eripreventiivses tähenduses. 7. Samuti puuduvad alused mõistetud karistuse vähendamiseks. Silmas tuleb pidada, et D. Ševtsov pani toime kuriteod, mille eest on võimalik mõista vabadusekaotuse kestusega kuni viis aastat. Vangistuse minimaalne kestus on seejuures 30 päeva. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus maksimaalselt arvestanud kõiki karistuse mõistmisel tähendust omavaid asjaolusid (nt märkimisväärse kahju puudumine) ning mõistnud karistuse süüdistatava teosüüle täielikult vastavas määras. Apellandid ei nimeta täiendavaid ning põhimõttelisi argumente, mis oleks maakohtul jäänud tähelepanuta ning mis peaks tingima mõistetud sanktsiooniliigi muutmise/karistuse vähendamise ringkonnakohtu poolt; kriminaalkolleegiumi hinnangul neid ka ei ole. Asjakohtuks peab ringkonnakohus apellantide viiteid sellele, et kohus ei ole arvestanud karistust kergendava asjaoluna puhtsüdamlikku kahetsust. Kohtupraktika on olnud kestvalt seda meelt, et kahetsust tuleb karistust kergendava asjaoluna arvestada vaid ning ainuüksi siis, kui see on enda olemuselt siiras ning usutav. Olukorras, kus isik paneb kohtu poolt mõistetud katseajal toime süstemaatiliselt kuritegusid ning need lakkavad alles peale tema kinnipidamist, on ainetu rääkida osundatud karistust kergendavast asjaolust. Olgu seejuures märgitud, et kahetsenud on D. Ševtsov ka varasemate kuritegude toimepanemist, kuid kummatigi ei ole see takistanud tal peale vabanemist uute süütegude sooritamist. Seetõttu leiab ringkonnakohus, et põhjendatult on jätnud maakohus selle asjaolu arvestamata. Seejuures tuleb märkida, et vaatamata eeltoodule on maakohus mõistnud karistuse alla sanktsiooni keskmist määra. 8. Arvestades kõiki neid asjaolusid kogumis, peab kriminaalkolleegium D. Ševtsovile vaatluse all olevas kriminaalasjas mõistetud karistust – 1 aasta 3 kuud vangistust, mida edasiselt vähendati 1/3 võrra - täielikult seaduslikuks ning põhjendatuks. Apellatsioonides puuduvad igasugused veenvad argumendid, mis võimaldaks jõuda kriminaalkolleegiumil vastupidisele järeldusele ning revideerida mõistetud karistust väiksemas suunas või muuta valitud sanktsiooniliiki. Ei eri- ega üldpreventiivsed karistuse mõistmise eesmärgid anna samuti alust mõistetud karistuse muutmiseks. Kõnekas on siinkohal just ka fakt, et kuriteod pani D. Ševtsov toime katseajal, s.o teadmises, et uute süütegude tomepanemine toob kaasa mõistetud karistuse täitmisele pööramise. Nagu öeldud, ei ole see takistanud D. Ševtsovil kuritegelikul viisil käitumast. Selles kontektis jääb täiesti mõistetamatuks D. Ševtsovi apellatsioonis esitatud väide, et kuritegude toimepanemine ei ole talle elustiiliks ning sissetulekuallikaks; vaatluse all olevate kuritegude toimepanemine kohtu poolt määratud katseajal kinnitab vastupidist, s.o teiste isikute omandi tahtlikku ja sisuliselt harjumuspärast kahjustamist. Sisuliselt tunnistab seda ka D. Ševtsov ise, kirjutades, et plaan süütegude toimepanemiseks tekkis tal „spontaanselt“. See näitab kõnekalt, et D. Ševtsov ei suuda käituda teiste isikute omandit austavalt ning puuduvad igasugused alused nii kahetsuse kui kergendava asjaolu arvestamiseks ning edasiselt ka mõistetud karistuse vähendamiseks. Samuti näitavad kuriteo asjaolud, et D. Ševtsov ei sobi enda isikuandmetelt kriminaalhooldusele, kuigi süüdistatava kaitsja leiab vastupidist. Kuivõrd ringkonnakohus leiab, et D. Ševtsovile on mõistetud tema teosüüle vastav karistus, on aga edasiselt täielikult välistatud KarS § 69 sätete kohaldamine, mistõttu ei pea ringkonnakohus vajalikuks täiendavalt sellel küsimusel peatuda. 9. Seetõttu leiab kriminaalkolleegium, et maakohus on kriminaalasja lahendamisel arvestanud täiel määral kõiki aspekte, mida kehtiva seaduse kohaselt tuleb silmas pidada ning mis on asjakohased käesolevas süüteos. Kriminaalkolleegium asub üksmeelselt seisukohale, et apellatsioonid on ilmselt põhjendamatud ja perspektiivitud. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 326 lg 2 ls-st 2 kohtukolleegium määras: Jätta apellatsioonid kui ilmselt põhjendamatud läbi vaatamata. Paavo Randma Malle Preimer Meelika Aava