lg 2 p 2, § 345 lg 1 järgi üldmenetluses Süüdistatav SE isikukood XXX, elukoht: XXX, Eesti Vabariigi kodanik, kõrgharidus, töökoht E OÜ, varem kohtulikult karistamata, Kaitsja RESOLUTSIOON tõkend – elukohast lahkumise keeld alates 04.01.2010.a. Talvi Vaske Juhindudes KrMS § 199 lg 1p 2, § 258 lg 1 p 3, § 262 p 3 Kohus Määras: kohus määras:: Lõpetada kriminaalmenetlus kriminaalasjas SE süüdistuses
Eesti Töötukassa tsiviilhagi summas 320308,11 eurot (505 512 krooni) jätta läbivaatamata. SE suhtes kohaldatud tõkend tühistada. 2 Edasikaebe kord: Kohtumäärusele võib esitada määruskaebuse kümme päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama, vaidlustatava kohtumääruse teinud kohtule. Asjaolud SEt süüdistatakse
lg 2 p 2 kelmuse toimepanemises, mis seisnes järgmises: 01.03.2004 sõlmis SE ebaseadusliku varalise kasu saamise eesmärgil OÜ VL esindajana töölepingud kaheksa isikuga, omamata tegelikkuses soovi neile tööd võimaldada ja olukorras, kus tegelikkuses OÜ-l VL rahalised vahendid töötajate töölevõtmiseks puudusid ja ettevõtte laiendamise plaani ei olnud. Seejärel teatas SE töölepingu sõlminud isikutele 15.03.2004 VLOÜ nõukogu esimehena töölepingu lõpetamisest alates 15.03.2004 seoses äriplaani mitterakendumisega ja Tallinna müügiesinduse likvideerimisega ning 26.04.2004 esitasid isikud Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile SE soovitusel avaldused Töölepingu seaduse § 86 p 1; § 87 lg 1 p 1 ja § 90 lg 1 p 1 alusel töötajatele töölepingu lõpetamisel välja maksmata jäänud palga ja hüvitise nõudes, olles SE eelnevalt kokku leppinud, et hüvitise saamisel maksavad nad osa saadud rahast talle. 14.05.2004 esitas SE Tartumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile ning Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile kinnituse VLOÜ volitatud esindaja JMnimel ja tema allkirjaga selle kohta, et VLOÜ tunnistab täies ulatuses nimetatud kaheksa isiku nõudeid, kuid JMsel ajal Eesti Vabariigis ei viibinud, vaid asus Hispaania Kuningriigis, mistõttu töövaidluskomisjonidele saadetud vastustes oli JMallkiri võltsitud. Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjonile esitas SE ka 13.05.2004 kuupäevaga koostatud volituse, mille kohaselt OÜ VL juhatuse liige RH volitab JM esindama OÜ VL töötajaid töövaidluskomisjonis, kuid tegelikkuses sellist volitust Rein Halliku poolt polnud välja antud ja tema allkiri volitusel oli võltsitud. 27.05.2004 rahuldas Tartumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon nelja isiku avaldused ja mõistis igaühe kasuks OÜ-lt VL välja 45 000 krooni, samuti rahuldas 02.06.2004 Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjon nelja isiku avaldused ja mõistis OÜ-lt VL nende kasuks igaühele välja 54 000 krooni. 28.06.2005 kuulutas Lääne-Viru Maakohus välja OÜ V L pankroti ja 04.07.2005 esitati isikute nõudeavaldused OÜ VL pankrotimenetluses. 23.09.2005 esitas OÜ VL pankrotihaldur Tiia Kalaus Pankrotiseaduse § 29 lg 4 ja Töötuskindlustuse seaduse § 19, 20, 21 ja 22 alusel Eesti Töötukassale avalduse OÜ VL endistele töötajatele hüvitise taotlemiseks tööandja maksejõuetuse korral, summas 178 248 krooni. Töötuskindlustuse seaduse § 20 lg 1 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised töötajale, kellega on tööandjal suhe töölepingu alusel vastavalt Töölepingu seadusele ja kellega tööandja on töölepingu sõlminud eesmärgiga kindlustada ta kokkulepitud tööga, kuid antud juhul ei olnud SE eesmärk töölepingu sõlmimine nimetatud isikutega nende tööga kindlustamise eesmärgil, vaid saada läbi töövaidluskomisjoni ja OÜ VL pankrotimenetluse pankrotivarast või Eesti 3 Töötukassalt isiklikku varalist kasu, teades, et töövaidluskomisjoni otsuseid on võimalik kasutada pankrotimenetluses ja et juhul kui pankrotivarast ei jätku töötajate nõuete rahuldamiseks on pankrotihalduril Pankrotiseaduse § 29 lg 4 tulenevalt kohustus esitada Eesti Töötukassale avaldus. Seega tegutses SE eesmärgiga tekitada töövaidluskomisjonidel, OÜ VL pankrotihalduril ja Eesti Töötukassas ebaõige ettekujutus töölepinguliste suhete olemasolus ja seega hüvitiste väljamaksmise aluse olemasolus, kasutades pankrotimenetluses töövaidluskomisjonide otsuseid. Eesti Töötukassa poolt jäid hüvitise summad töölepingu sõlminud isikutele välja maksmata, kuna tekkis kahtlus sõlmitud töölepingute seaduslikkuses tulenevalt asjaolust, et sama skeemi kasutades ja samade isikute poolt oli esitatud nõuded ka OÜ M pankrotimenetluses. Samuti pärast OÜ VL nimel töölepingute sõlmimist, sõlmis SE ebaseadusliku varalise kasu saamise eesmärgil OÜ M esindajana 01.06.2004 töölepingud 24 isikuga, kellest kaheksa isikuga oli ta sõlminud töölepingud ka OÜ VL nimel, omamata tegelikkuses soovi töölepingute alusel isikutele tööd pakkuda ja omamata võimalust töötasu maksta, vaid tehes seda eesmärgiga saada ebaseaduslikku varalist kasu OÜ M pankrotivarast või Eesti Töötukassalt. Selliselt sõlmis 01.06.2004 SE OÜ M nimel töölepingud 23 isikuga reklaami müügiagendi ametikohale kuupalgaga 10 000 krooni, kasutades selleks töölepingu blanketti, milles oli OÜ M esindajana märgitud JMnimi. SE sõlmis sellist blanketti kasutades töölepingu ka iseendaga, reklaami müügiagendi ametikohale kuupalgaga 10 000 krooni, olukorras, kus tegelikkuses OÜ-l M rahalised vahendid töötajatele töötasude maksmiseks puudusid. 15.06.2004 saatis OÜ M juhatuse liige AT SE juhendamisel töölepingud sõlminud isikutele teatised töölepingu lõpetamise kohta alates 15.06.2004 seoses äriplaani mitterakendumisega ja finantsinvestori loobumisega ning sellest tulenevalt reklaamiosakonna likvideerimise ja reklaamkataloogi kirjastamisest loobumise kohta. 11.10.2004 esitas SE enda nimel ja samuti esindades eelpool nimetatud töölepingud sõlminud isikuid avaldused Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjonile Töölepingu seaduse § 86 p 1; § 87 lg 1 p 1 ja § 90 lg 1 p 1 alusel töötajatele välja maksmata jäänud palga ja hüvitise nõudes, summas 45 000 krooni igaühele, olles isikutega eelnevalt kokku leppinud, et hüvitise saamisel maksavad nad osa saadud rahast SE . 11.11.2004 rahuldas Ida-Virumaa Tööinspektsiooni Jõhvi töövaidluskomisjon esitatud avaldused ja mõistis OÜ-lt M iga avalduse esitanud isiku kasuks välja 45 000 krooni. 28.12.2004 esitas SE enda nimel ja samuti esindades töölepingud sõlminud isikuid nõudeavaldused OÜ M pankrotimenetluses ajutisele pankrotihaldurile TK saamata jäänud töötasu ja töölepingu lõpetamise hüvitise osas summas iga isiku osas 45 000 krooni suuruses summas. 19.01.2005 otsusega määras Eesti Töötukassa töötuskindlustuse seaduse § 22 lg 1 alusel eelpoolnimetatud isikutele hüvitise 21 063 krooni igaühele, kogusummas 505 512 krooni ning kandis pärast 26% tulumaksu ja 2% kohustusliku kogumispensioni makse kinnipidamist 20.01.2005 isikute pangakontole 15 688 krooni. SE endale kanti Eesti Töötukassa poolt 20.01.2005 üle 15 688 krooni. 4 Pärast raha laekumist sai SE vastavalt varasemale kokkuleppele eelpool nimetatud isikutelt kokku 136 858 krooni. Töötuskindlustuse seaduse § 20 lg 1 kohaselt hüvitatakse saamata jäänud töötasu, puhkusetasu ja töölepingu ülesütlemisel saamata jäänud hüvitised töötajale, kellega on tööandjal suhe töölepingu alusel vastavalt Töölepingu seadusele ja kellega tööandja on töölepingu sõlminud eesmärgiga kindlustada ta kokkulepitud tööga, kuid antud juhul ei olnud SE eesmärk töölepingu sõlmimine nimetatud isikutega nende tööga kindlustamise eesmärgil, vaid saada läbi töövaidluskomisjonide ja OÜ M pankrotimenetluse pankrotivarast või Eesti Töötukassalt isiklikku varalist kasu, teades, et töövaidluskomisjoni otsuseid on võimalik kasutada pankrotimenetluses ja et juhul kui pankrotivarast ei jätku töötajate nõuete rahuldamiseks on pankrotihalduril Pankrotiseaduse § 29 lg 4 tulenevalt kohustus esitada Eesti Töötukassale avaldus hüvitiste väljamaksmiseks. Seega tekitas SE töövaidluskomisjonidel, OÜ M pankrotihalduril ja seeläbi ka Eesti Töötukassal ebaõige ettekujutuse töölepinguliste suhete olemasolus, s.o hüvitiste väljamaksmise aluses, millega sai ebaseaduslikult varalist kasu ja tekitas Eesti Töötukassale varalise kahju 505 512 krooni suuruses summas. OÜ M töötajatele väljamakstud hüvitise kogusumma 505 512 krooni moodustab suure ulatuse kuna 2005.a oli palga alammääraks 2690 krooni ja seega moodustus suur varaline kahju alates 269 000 krooni suurusest kahjusummast. Samuti süüdistatakse SEt
lg 1 järgi selles, et tema esitas 14.05.2004 Tartumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile ning Tallinna ja Harjumaa Tööinspektsiooni töövaidluskomisjonile kinnituse VLOÜ volitatud esindaja JM nimel ja tema allkirjaga selle kohta, et VLOÜ tunnistab täies ulatuses 01.03.2004 töölepingud sõlminud isikute nõudeid. Samuti esitas SE Tallinna ja Harjumaa Töövaidluskomisjonile ka 13.05.2004 kuupäevaga koostatud volituse, mille kohaselt OÜ VL juhatuse liige RH volitas JM esindama OÜ VL töötajaid töövaidluskomisjonis, kuid tegelikkuses sellist volitust Rein Halliku poolt polnud välja antud ja tema allkiri volitusel oli võltsitud. SE oli teadlik sellest, et nendele dokumentidele ei ole tegelikult alla kirjutanud sinna märgitud isikud, kusjuures JM seda ei saanudki teha kuna ta Eesti Vabariigis ei viibinud, vaid asus Hispaania Kuningriigis, mistõttu töövaidluskomisjonidele saadetud vastustes oli samuti JM allkiri võltsitud. SE kaitsja esitas taotluse kriminaalmenetluse lõpetamise kohta KrMS § 199 lg 1 p 2 alusel seoses aegumisega, mis põhineb asjaolul, et vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 27.10.2010 lahendis 3-1-1-72-10 väljendatud seisukohale tuleb kuriteo toimepanemise ajaks lugeda aeg, mil isik tegutses. Käesolevas kriminaalasjas saab esitatud süüdistuse ja toimikus olevate tõendite valguses väidetava kuriteo toimepanemise ajaks lugeda perioodi
Süüdistusakti kohaselt esitas SE väidetavalt võltsitud dokumente 13.05.2004 ja 14.05.2004.a. Kaitsja leiab, et juhul, kui selline kuritegu oli SE poolt toime pandud, on see aegunud alates 15.05.2009.a. Kehtiv Karistusseadustiku aegumise redaktsioon (
lg1) sätestab: Kedagi ei tohi kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud: 2) viis aastat teise astme kuriteo toimepanemisest. Sama paragrahvi lõige 5 järgi kuriteo aegumine katkeb kriminaalmenetluses järgmiste menetlustoimingute tegemisega: 1) kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega Käesoleval juhul kohaldati tõkend 04. jaanuaril 2010 aastal, seega juba pärast aegumistähtaja, see on 5 aasta möödumist. Süüdistatav SE toetas kaitsja taotlust ning avaldas, et ei soovi menetluse jätkamist. Prokurör asus seisukohale, et kaitsja taotlus on põhjendatud, ta nõustus kõigi taotluses toodud motiividega ning ei pidanud nende kordamist vajalikuks. Kohtumääruse põhjendus: Kohtunik, tutvunud esitatud matrjalidega, kuulanud ära kohtumenetluse poolte arvamused, leiab, et süüdistatava SEkaitsja taotlus on põhjendatud, kuukub rahuldamisele ning 6 kriminaalmenetlus SE suhtes
lg 2 p 2 ja § 345 lg 1 järgi tuleb lõpetada seoses kuritegude aegumistähtaja möödumisega. SE’ele süüks pandav kuritegu on kelmus. Kelmus on varavastane kuritegu, mis seisneb varalise kasu saamises tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse objektiivne koosseis moodustub petmisest, mille tulemusena kannatanu teeb varakäsutuse ning saab varalist kahju ja süüdlane aga varalist kasu. Petmine on tegelikest asjaoludest ebaõige ettekujutuse loomine, mille tagajärjel kannatanu satub eksimusse. See tähendab teise isiku kujutluse ehk intellektuaalse arusaama mõjutamist. Ning võib seisneda eelkõige tegevuses. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus 27.10.2010 lahendis 3-1-1-72-10 järgmisele seisukohale. Teo toimepanemise aega reguleerib
, mis sätestab: "Tegu on toime pandud ajal, mil isik tegutses või oli õiguslikult kohustatud tegutsema. Tagajärje saabumise aega ei arvestata."
(kelmus) näeb ette vastutuse varalise kasu saamise eest tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Kelmuse näol on tegemist tagajärjedeliktiga, mille puhul koosseisutegu on petmine. Seega tuleb kelmuse toimepanemise ajaks lugeda aeg, mil leidis aset pettuslik tegu. Varalise kasu saamine (ehk süüdlase varalise seisu paranemine) ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid selle tunnusega kirjeldab seadusandja kelmuse koosseisulist tagajärge, mille saabumise ajal
Varalise kasu saamist
mõttes ei ole põhimõtteliselt võimalik käsitada teona karistusõiguslikus tähenduses. Tegu karistusõiguslikus mõttes saab seisneda üksnes konkreetses inimkäitumise aktis (tegevuses või tegevusetuses). Varalise kasu saamine kelmuse koosseisutunnusena ei kirjelda aga süüdlase käitumisakti, vaid (selle tagajärjel) tekkinud muudatust välismaailmas. Teatavasti eeldab
§-s 209 nimetatud varalise kasu saamine muu hulgas kannatanul või kolmandal isikul eksimuse tekkimist ja sellest tingituna varakäsutuse tegemist.Kannatanul või kolmandal isikul eksimuse tekkimine ja sellest tingitud varakäsutuse tegemine ei saa kuidagi olla käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena… Kolleegium märgib, et
lg 2 kohaselt on tegu (tegevus või tegevusetus) ja sellega põhjuslikus seoses olev tagajärg objektiivse süüteokoosseisu eraldiseisvad tunnused, millest üks ei saa olla teise osa ega sellega kattuda. Järelikult ei ole ühegi tagajärjedelikti puhul võimalik samastada tegu ja teost ajaliselt ning ruumiliselt eraldatud tagajärge, mis on käsitatav kas konkreetse välismaailma muudatusena või sellise põhjendatult ootuspärase muudatuse ärajäämisena. Viidatud lahendis pidas Riigikohtu kriminaalkolleegium vääraks sellist lähenemist kelmuse toimepanemise aja kindlaksmääramisel nagu pettuslik tegu seisneb mitte üksnes kannatanu eksimusse viimises, vaid ka eksimuses hoidmises, st nagu tuleks kelmuse toimepanemise ajaks lugeda ka aeg, mil isik ei teavitanud kannatanut esitatud andmete ebaõigsusest või ei loobunud sellele järgnenud kasu saamisest. Kriminaalkolleegium osutas siinjuures sellele, et „kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks - s.t sarnaselt teistele süütegudele ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks”. 7 Võttes arvesse nimetatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi seisukohta ning lähtudes arutatava kriminaalasja tehioludest, võib järeldada, et SE inkrimineeritava kelmuse toimepanemise ajaks saab lugeda perioodi
lg 1 p 2 kohaselt ei tohi kedagi teise astme kuriteo toimepanemises süüdi mõista ega karistada, kui kuriteo toimepanemisest kuni selle kohta tehtud kohtuotsuse jõustumiseni on möödunud viis aastat.
lg-s 5 sätestatakse küll kuriteo aegumise katkemise tingimused, kuid aegumine saab katkeda üksnes juhul, kui mõni
lg-s 5 nimetatud asjaoludest leiab aset enne
lg-s 1 tuleneva üldise aegumistähtaja möödumist.
lg 5 järgi katkeb kuriteo aegumine kriminaalmenetluses kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega. Arutatavas kriminaalasjas kohaldati SE suhtes tõkendit 04.01.2010, seega juba pärast aegumistähtaja möödumist. SEele
lg 1 järgi inkrimineeritud teo pani ta vastavalt süüdistusele toime 13.05.2004 ja 14.05.2004, mil tal kasutas väidetavalt võltsitud dokumente eesmärgiga omandada õigusi. Seega ka selline tegu oli alates 15.05.2009.a., s.o enne tõkendi kohaldamist, aegunud. Enne 15.03.2007.a. kehtinud
lg 5 redaktsioon sätestas, et kuriteo aegumine katkeb isiku suhtes tema kriminaalasjas menetlustoimingu tegemisega või isiku poolt enne käesoleva paragrahvi lõikes 1 sätestatud tähtaegade möödumist uue kuriteo toimepanemisega. Alates 15.03.2007.a. kehtima hakanud normi kohaselt katkeb aegumine kahtlustatavale või süüdistatavale tõkendi kohaldamisega. Riigikohtu kriminaalkolleegium asus lahendis 3-1-1-114-02 järgmisele seisukohale: „Karistusseadustiku § 5 lg 2 kohaselt on tagasiulatuv jõud seadusel, mis välistab teo 8 karistatavuse, kergendab karistust või muul viisil leevendab isiku olukorda. Sama paragrahvi lõikest 3 tuleneb, et seadusel, mis tunnistab teo karistatavaks, raskendab karistust või muul viisil halvendab isiku olukorda, tagasiulatuvat jõudu ei ole. Aegumine ei välista teo karistatavust – teo karistamisväärsus säilib, kuid puudub võimalus seda karistamisväärsust realiseerida. Nii näiteks võib aastakümnete eest toime pandud vargus vastata
lg-s 1 sätestatud teo kirjeldusele – seega on tegu jätkuvalt karistamisväärne, kuid aegumise tõttu ei ole selle teo toimepanija karistamine enam võimalik. Sellest tulenevalt on Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohal, et aegumine võib teo karistatavust välistamata ning karistust kergendamata leevendada isiku olukorda, mistõttu on põhjendatud ringkonnakohtu kriminaalkolleegiumi seisukoht, et aegumise küsimuse lahendamisel tuli kohaldada kohtualuse suhtes leebemat seadust… Riigikohtu kriminaalkolleegium leiab, et teinud kohtuliku arutamise käigus kindlaks asjaolu, et kuritegu on aegunud, tuleb kohtul menetlus määrusega lõpetada, kui aga kohtualune soovib menetluse jätkamist, tuleb menetlust jätkata tavalises korras ja teha kas õigeks- või süüdimõistev kohtuotsus. Eeltoodu alusel ja arvestades asjaolu, et süüdistatav ei soovi menetluse jätkamist, on kohus seisukohal, et kriminaalmenetluse tuleb lõpetada. Julia Vernikova Kohtunik
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.